3-19-990/42 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. veebruar 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-19-990

Haldusasi

XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17. mai 2019. a

otsuse nr 7001810233-1 tühistamiseks ning vastustaja

kohustamiseks anda kaebajale rahvusvaheline kaitse

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja Markus Hallang

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Mirja Sarap

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19. septembri 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

15. veebruari 2021. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada

Tallinna Halduskohtu 19. septembri 2019. a otsus haldusasjas nr 3-19-990 osas, milles

halduskohus kohustas Politsei- ja Piirivalveametit andma kaebajale rahvusvaheline

kaitse. Teha tühistatud osas uus otsus, millega kohustada Politsei- ja Piirivalveametit

kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti lahendama.

2. Ülejäänud osas jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud riigi kanda. Mõista

Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja menetluskulude katteks välja 10 (kümme) eurot.

Muud võimalikud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

4. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.03.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-19-990

2(12)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX on Uganda Vabariigi kodanik, kes saabus Eesti nimel väljastatud Schengeni viisa alusel

13.08.2018 Eesti Vabariiki. Järgmisel päeval lahkus ta Rootsi Kuningriiki, kus esitas

17.08.2018 rahvusvahelise kaitse taotluse. Rootsi Kuningriik andis XX üle Eestile, misjärel

esitas ta Eestis 20.11.2018 rahvusvahelise kaitse taotluse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 17.05.2019 otsusega nr 7001810233-1 XX

rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise

seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi.

Taotleja subjektiivse tagakiusukartuse aluseks on hirm perekonna ja sugulaste ees, kes teda

tema homoseksuaalsuse tõttu taga kiusavad. Homoseksuaalsus on Ugandas karistatav. Taotleja

seletustest võib järeldada, et eelkõige kardab ta oma seksuaalse orientatsiooni avalikustamist

ning sellest tingitud tagakiusu. Tema potentsiaalseks tagakiusajaks on ühiskond (k.a perekond)

ja ka Ugandas valitsev kord. Isiku subjektiivse tagakiusukartuse põhjendatust tuleb hinnata

sotsiaalsesse gruppi kuuluvuse alusel, milleks on homoseksuaalsus Ugandas.

Rahvusvahelise kaitse taotlus on põhjendamatu, kuna isiku subjektiivne tagakiusukartus ei ole

objektiivsete asjaoludega põhjendatud. Isiku seletused ei ole usaldusväärsed. Tõenäoliselt esitas

ta PPA-le teadvalt valeandmeid, -ütlusi ja -dokumente. Isiku ütlused enda aktsepteerimise ja

teadvustamise kohta on napisõnalised. Seletustest on võimalik järeldada, et ta on homoseksuaal,

kuna vaatas homoseksuaalse sisuga videot. PPA hinnangul ei ole taotleja homoseksuaal. Isik

oskas nimetada vaid ühte seksuaalvähemuste ühingut Ugandas. Samas märkis ta vestlusel, et on

soovinud aktivistiks hakata. Ei ole usutav, et isikul, kes soovib aktivistiks hakata, on nii vähe

teadmisi seksuaalvähemuste olukorrast ja organisatsioonidest Ugandas. Ka ei ole usutav, et

taotlejal on paremad teadmised seksuaalvähemuste olukorrast Euroopas kui oma päritoluriigis.

Taotlejaga 2010. a-l toimunud intsident (kirjeldus, kuidas ema sai teada tema

homoseksuaalsusest; perekonna initsiatiivil toimunud väidetav kinnipidamine ja piinamine

politseis; ema algatusel toimunud nõiadoktori rituaal) pole usutav ega 2019. a-l enam

asjakohane. Taotleja seletused kartusest perekonna ees on vastuolulised ja väheusutavad.

Arvestades ka sündmuste ajalist kulgu (2010–2018), ei olnud taotlejal vajadust Ugandast

lahkuda. Ta oli viis viimast aastat elanud teises linnas (Kampalas) ning perekond ei olnud teda

2013. a-st tülitanud. Taotleja põhjendus, et ta lahkus Ugandast, kuna perekond sundis teda

abielluma, ei ole täiskasvanud ja iseseisva mehe puhul usutav. Kui kaebaja ei soovi

vastassugupoolega abielluda, siis ta ei pea seda tegema. Taotleja on väitnud, et ta luges

pagulaste ja Euroopas varjupaiga taotlemise kohta, kuid ei esitanud rahvusvahelise kaitse

taotlust esimeses turvalises riigis. Pärast Ugandast lahkumist oli tal võimalik see esitada Türgis

ning edasi ka Lätis, kuid ta jättis need võimalused kasutamata. Samuti ei esitanud ta

3-19-990

3(12)

rahvusvahelise kaitse taotlust kohe Eestisse jõudes ega ka Rootsi jõudes. Isikul oli ostetud ka

tagasisõidupilet, mida ta ei osanud selgitada. Taotleja otsus valida sihtriiki kahandab tema

usaldusväärsust. Kuna taotleja on minetanud usaldusväärsuse, ei ole vaja koguda teavet

päritoluriigi kohta.

Täiendava kaitse andmise alust ei esine. Taotlus on esitatud eesmärgiga kuritarvitada

rahvusvahelise kaitse süsteemi. Tõenäoline pole, et isikut ootaks Ugandasse naastes

surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik kohtlemine. Päritoluriigi teave kinnitab, et

samasooliste seksuaalne läbikäimine on Ugandas karistatav kuni eluaegse vangistusega. UK

Home Office´i 2017. a analüüsis märgitakse, et praktikas arreteeritakse ja mõistetakse LGBT-

inimesi süüdi harva. Aeg-ajalt kasutatakse siiski ka teisi, mitte küll otseselt LGBT-vastaseid

seaduseid, et LGBT-inimesi arreteerida ja ahistada või piirata selliste gruppide tegevusi, mis

seisavad nende õiguste eest ja toetavad neid. Ehkki riigi ja võimuesindajad võivad LGBT-

inimesi väärkohelda ja diskrimineerida, ei ole nad üldjuhul sellise väärkohtlemise sihtmärgiks,

mis ulatuks tagakiusu ja suure kahjuni VRKS mõttes. Koostöö politsei juhtkonna ja LGBT-

kogukonna vahel on suurenenud. Aktivistid on dokumenteerinud juhtumeid, kus politsei on

LGBT-inimesi abistanud. Kuigi ühe uuringu järgi mõistis 96% rahvastikust homoseksuaalsuse

hukka, näitavad hiljutised uuringud, et märkimisväärne osa rahvastikust suhtub

seksuaalvähemustesse tolerantselt. 2014. a-l vastu võetud homoseksuaalsusevastane seadus tõi

kaasa arreteerimiste kasvu ühes LGBT-teemadega tegelevate organisatsioonide sulgemisega.

Hoolimata suurest hulgast arreteeritutest, ei olnud 2015. a seisuga kedagi selle seaduse alusel

süüdi mõistetud.

3. XX esitas 27.05.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 17.05.2019 otsuse nr

7001810233-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks anda kaebajale rahvusvaheline kaitse.

Kaebaja ei ole andnud valeütlusi ega esitanud valedokumente. PPA ei ole vaadanud kaebaja

sotsiaalmeediakontot ega telefoni.

Kaebajat ähvardab Ugandas homoseksuaalsete meeste sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu

karistamise oht, samuti vägivald kogukonna poolt. Kaebaja ütlusi oleks tulnud analüüsida koos

päritoluriigi informatsiooniga. Ei ole tõenäoline, et ametnik suutis objektiivselt hinnata isiku

seksuaalset orientatsiooni (toimus kaks vestlust, päritoluriigi informatsiooniga ei tutvutud,

ametnikul ei ole kokkupuudet rahvusvahelise LGBT-kogukonnaga). Teistest kultuuridest pärit

LGBT-kogukonda kuuluvad varjupaigataotlejad ei oska oma seksuaalset orientatsiooni

kirjeldada Euroopa stereotüüpide järgi.

Kaebajal ei olnud võimalik majutuskeskuses enne intervjuud psühholoogi teenust kasutada.

Väär on PPA lihtsustus, et kaebaja põhjendas oma homoseksuaalsust üksnes video vaatamisega.

Kaebaja kirjeldas suhteid lapsepõlvesõpradega, kuidas talle meeldis intiimsus poistega ka enne,

kui ta homoseksuaalsust endale teadvustas, kuidas ta vältis suhteid tüdrukutega oma usku

vabanduseks tuues ning kuidas ta ennast tundis, kui oma seksuaalse orientatsiooni avastas.

Kaebajale ei või ette heita seda, et ta ei suutnud intervjuu käigus piisavalt sõnaosavalt ja lääne

kultuuris levinud stereotüüpidele vastavalt kirjeldada oma eneseteadvustamise protsessi.

PPA ignoreeris fotosid kaebaja kehal olevatest piinamisjälgedest ega korraldanud arstlikku

kontrolli. Ugandas pole ebatavaline, et ema laseb poega piinata („ravida“), aga ei esita

süüdistust poja vastu. LGBT-kogukonda kuuluvate isikute vastane perekonnasisene vägivald

on Ugandas laialt levinud.

Kaebaja ütlusi ja päritoluriigi konteksti ignoreerib PPA väide, et kui kaebaja ei soovi

vastassugupoolega abielluda, siis ta ei pea seda tegema. Kaebaja oli sunnitud Ugandast

3-19-990

4(12)

lahkuma, kuna pere ähvardas, et sel juhul avalikustatakse tema seksuaalne orientatsioon ja

pöördutakse politseisse. See tähendab Ugandas vägivalla ja vangistuse ohtu.

PPA ei hinnanud kaebaja seletuste üldist usaldusväärsust. PPA on arvestanud ainult

homoseksuaalsusega seotud ütlusi, hinnates neid kultuurierinevusi arvestamata.

Vähesed teadmised LGBT-kogukonna kohta Ugandas ei tähenda, et kaebaja seletused ei ole

usaldusväärsed. Vähesed teadmised võivad olla tingitud seksuaalse identiteedi paljastamise

hirmust. Kuna homoseksuaalsus on Ugandas tabuteema, siis infot selle kohta päritoluriigis

napib. Kaebaja oli kursis LGBT-teemaga seotud sündmustega Ugandas (nt rääkis ta tapetud

aktivistist, LGBT-vastastest seadustest ja nende mõjust kogukonnale, inimeste tapmisest ja

inimeste nimede avalikustamisest). Kaebaja teadis organisatsiooni nimega Seksuaalvähemuste

Ühing Uganda, mis on üks vähestest aktiivsetest LGBT-organisatsioonidest ja kannatab ka

riigivõimu tagakiusu all. Kaebajal on teadmisi LGBT-inimeste olukorrast eri riikides. PPA jättis

arvestamata asjaolu, et kaebaja külastab regulaarselt Eesti LGBT Ühingut.

Kaebaja ei palunud varjupaika Lätis või Eestis, kuna ta on seaduskuulekas isik ja tema eesmärk

oli parandada ema antud vale teavet Rootsi viisa taotlemisel. LGBT-inimestel on Türgis

keeruline varjupaika taotleda. PPA arvamus, et ta oleks võinud seal varjupaika taotleda, näitab,

et PPA ei ole vaidlusaluse teemaga kursis.

Kaebaja saadeti 21.06.2019 Tartu psühhiaatriakliinikusse ravile, kus ta viibis kuni 15.07.2019

(diagnoos: mõõdukas depressioon). See asjaolu kinnitab, et kaebaja kuulub haavatavasse

gruppi.

Kaebajat pole Ugandas süüdistatud. Kuna tema kinnipidamine oli seadusega vastuolus, jättis

politsei sündmuse tõenäoliselt registreerimata.

Rootsis esitatud apellatsioonis väitis kaebaja, et ta oli mehesse armunud. PPA vastupidine

tõlgendus on meelevaldne. Kaebaja märkis 01.03.2019 intervjuu p-s 6, et tal polnud

perekonnaga probleeme senikaua, kuni ta oma seksuaalset orientatsiooni varjas.

4. PPA vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.09.2019 otsusega kaebuse, tühistas PPA 17.05.2019

otsuse ja kohustas PPA-d andma kaebajale rahvusvahelise kaitse.

Kaebaja väide enda seksuaalse orientatsiooni kohta on piisavalt usutav ja tõene. Kohtul ei ole

põhjendatud kahtlust selle tõesuses. Keskseks küsimuseks on kaebaja usaldusväärsus, mida

PPA on hinnanud meelevaldselt ja asjaolusid piisavalt välja selgitamata. Kohtumenetluses

taganes PPA väitest, et kaebaja esitas teadvalt valeandmeid. Kaebaja seletustest ilmneb, et ta

kardab perekonna vägivalda (mis on juba aset leidnud) ja ähvardusi. Samal ajal on tal ka hirm

riigivõimu ja ühiskonna reaktsiooni ees, mistõttu ta varjas Ugandas oma homoseksuaalsust.

Ugandas on homoseksuaalsus kriminaalkorras karistatav (lähiminevikus on tehtud katseid

karistusi veelgi karmistada; adekvaatset statistikat karistuste rakendamise kohta ei ole) ning see

on ühiskonnas tugevalt taunitud (homoseksuaalsust peetakse Aafrika väärtustega vastuolus

olevaks). Ei tohi eeldada, et kaebaja jääb päritoluriigis oma seksuaalset orientatsiooni igavesti

varjama. Riigisisene ümberpaiknemine ei ole võimalik. Kuna kaebaja vastab pagulasena

tunnustamise eeldustele (VRKS § 4 lg 1) ja PPA ei ole välja toonud pagulasena tunnustamist

välistavaid asjaolusid (VRKS § 22 lg 1), siis pole PPA-l kaalutlusõigust ja kohus võib kohustada

PPA-d andma kaebajale rahvusvahelise kaitse (HKMS § 5 lg 1 p 2).

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal esineb tagakiusukartus sotsiaalsesse gruppi (homoseksuaal

Ugandas) kuulumise tõttu. Kaebaja väidet, et ta on homoseksuaal, kinnitavad haldus- ja

3-19-990

5(12)

kohtumenetluses esitatud seletuste sisu, kaebaja visuaalne kuvand ja kehakeel, seletuste

haakuvus homoseksuaalsuse kohta erialakirjanduses märgituga, seletuste ja päritolumaa info

kooskõla. Kaebaja seletused olid loogilised ning nendes ei esinenud märkimisväärseid

vastuolusid (vt ka Euroopa Kohtu lahendid nr C-148/14–C-150/13: A jt). Tõendamiskoormus

on seega üle läinud PPA-le. Psühholoogiline ekspertiis pole üldjuhul proportsionaalne (vt

Euroopa Kohtu lahend nr C-473/16: F). PPA-l oli võimalik korraldada kolmas intervjuu ja

esitada vajaduse korral lisaküsimusi.

PPA järeldus kaebaja eneseaktsepteerimise protsessi kohta on meelevaldne. Kaebaja kirjeldus

eneseavastusprotsessi kohta on loogiline (sümpaatiast poiste vastu varases eas kuni seksuaalse

orientatsiooni teadvustamiseni hilisemas eas). Inimesel on nii isiklikul teemal raske end avada.

Kaebaja selgitas, et kuna tal oli hea partner, ei olnud tal vajadust teisi sama orientatsiooniga

inimesi otsida. Kaebajal on ka teadmisi Uganda seksuaalvähemuste olukorra ja tegevuse kohta.

Laialdased teadmised pole taotluse põhjendatuse eelduseks.

PPA on põhjendamatult olulise tähtsuse omistanud Rootsis Dublini menetluses tehtud

kohtuotsuse ühele lausele (kaebajat süüdistati vähemuste eest võitlemises), arvestamata, et

temaga ei tehtud nõuetekohast intervjuud. Kaebaja ei ole Rootsis väitnud, et ta ei ole gei.

Kaebaja minek Rootsi võib tunduda ebaotstarbekas ja selle põhjuseks võis olla soov saada Eesti

asemel varjupaik Rootsis. See ei anna alust pidada kaebaja muid ütlusi ebausaldusväärseks. Ette

ei saa heita seda, et kaebaja ei esitanud taotlust Türgis.

Asjaolu, et kaebaja ema lootis poega „terveks ravida“, lubas teatud tingimustel tasuda

õppemaksu ega esitanud süüdistust, ei välista, et ema ähvardas kaebajat, sh vägivallaga. Usutav

on, et kaebaja lootis ema paremat suhtumist, kuna ta uskus, et ema armastab teda. Viimati

märgitut kinnitavad ka emotsioonid, mis kaebajat kohtuistungil selle teema kohta selgitusi

andes valdasid. Kaebaja ei lahkunud päritoluriigist pelgalt hirmust sunnitud abielu ees, vaid

seetõttu, et homoseksuaalina ei ole tal päritoluriigis võimalik elada kooskõlas oma olemusega.

Perekonnaga tekkinud konflikti arvestades oli tõenäoline, et pereliikmed kasutavad kaebaja

vastu ka riigis kehtivatest seadustest tulenevaid võimalusi, et sundida kaebajat muutuma.

Kaebaja seletused vana sotsiaalmeediakonto sulgemise ning elektrooniliste seadmete müügi

kohta on loogilised. Kohtuistungil märkis kaebaja, et kontodest rääkis ta PPA-le ise. Ugandas

kasutatud kontol polnud niikuinii PPA jaoks vajalikku teavet, kuna kaebaja kartis seda jagada.

Loogiline on, et päritoluriigi politseiasutus ei koosta tõendit kodaniku piinamise kohta. See

selgitab, miks karistusregistris pole kaebaja kohta infot. Kogutud tõendeid (sh kaebaja esitatud

fotod vigastustest), kaebaja üldist usaldusväärust ja päritoluriigi infot kogumis arvestades ei saa

väita, et politsei ei kasutanud kaebaja perekonna mahitusel kaebaja vastu vägivalda või kaebaja

peal ei proovitud kohalikke piinavaid ravimeetodeid. Suhtlus Eesti LGBT Ühinguga ja osalus

nende üritustel pigem kinnitab, et kaebaja väide enda homoseksuaalsuse kohta on usutav.

Seksuaalne sättumus on fundamentaalne osa inimese identiteedist, mistõttu ei saa oodata, et

varjupaigataotleja oma päritoluriigis tagakiusamise vältimiseks oma homoseksuaalsust varjaks

(Euroopa Kohtu liidetud kohtuasjad nr C‑199/12–C‑201/12: X jt). Ainuüksi seksuaalse

orientatsiooni kriminaliseerimine päritoluriigis ei tähenda siiski tagakiusu ning lisaks tuleb

hinnata karistuse kohaldamise või väärkohtlemise tõenäosust (Euroopa Kohtu lahend nr C-

473/16: F). Kaebaja tagasipöördumine päritoluriiki oleks ohtlik ja sellele järgneks tõenäoliselt

tagakius. Kaebaja on reaalses piinamise või ebainimliku või alandava kohtlemise või

karistamise või vangistamise ohus. Ugandas ei ole olukord paranenud.

Kaebajal oli erivajadus VRKS § 151 lg 1 mõttes ja talle tulnuks tagada psühholoogi abi enne

menetlustoiminguid. PPA-l pidi tekkima kahtlus kaebaja vaimses tervises, kuna teisel intervjuul

3-19-990

6(12)

ta ütles, et on püüdnud käia psühholoogi juures, ent soovib keeleprobleemi tõttu leida senise

psühholoogi asemele uut. Erivajaduse tuvastamine ja psühholoogi tagamine on PPA seadusest

tulenev kohustus. See on eriti oluline olukorras, kus menetluse tulemus sõltub suuresti isiku

selgitustest. Arvestades kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse alust, võis eeldada tema vaimse

tervise probleemide seotust väidetava tagakiusuga. Homofoobsetes ühiskondades esineb

homoseksuaalsetel inimestel depressiooni, suitsiidsust jm vaimse tervise probleeme. Kaebaja

vaimse tervise probleemi olemasolu kinnitab tema viibimine SA Tartu Ülikooli Kliinikum

üldpsühhiaatria osakonnas, kust lahkumise järgselt jätkab ta medikamentoosset ravi. Kaebaja

on küll varem Rootsis tehtud avalduses väitnud, et pole nõrk ega haavatav, kuid selle ammuse

väite kontekstiväline kasutamine kaebaja vastu ei ole aktsepteeritav.

6. PPA esitas 21.10.2019 apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue

otsusega kaebuse rahuldamata jätmiseks.

PPA selgitas välja kõik olulised asjaolud ja tegi õige järelduse. PPA ei pidanud vajalikuks teha

kolmandat intervjuud. Olemasolevad materjalid olid piisavad. PPA kinnitab, et kaebaja ei

käitunud intervjuude ajal sarnaselt, nagu ta käitus kohtuistungi ajal. Taotluse menetlemisel oli

ta napisõnaline ja väljendivaene. Kohtuistungi ajal antud seletused ja visuaalne kuvand, sh

kehakeel, ei olnud siirad.

PPA küsis intervjuude alguses, kas kaebajal on terviseprobleeme. Kaebaja vastas eitavalt.

Kaebajal oli ka esindaja, kes samuti ei väitnud terviseprobleeme. Kaebajale oli meditsiiniline

abi tagatud. PPA ei saanud SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum ravil olemist arvesse võtta, kuna see

teave laekus hiljem. Tervishoiuteenus ei saanud mõjutada PPA menetlust.

Usutav pole kaebaja väide, et ta ei teadnud varem homoseksuaalsuse kohta. Väheusutav on

kaebaja väide, et ta oli õnnelik, kui ta avastas oma orientatsiooni. Kui kaebaja oli 18, pidi ta aru

saama ja teadma, et homoseksuaalsus on karistatav, miks pidi siis seksuaalse orientatsiooni

avastamine ta õnnelikuks tegema. Kaebaja ei osanud PPA menetluses enda aktsepteerimise

protsessi väljendada.

Halduskohus jättis tähelepanuta asjaolu, et kaebaja üritas koos perekonnaga Ugandast Rootsi

viisat saada, kuid see nurjus.

Kaebaja ei suutnud kohtuistungil selgitada oma eneseaktsepteerimist religioossest aspektist

lähtuvalt. Kaebaja on kristlane ja ta teab, et kristlus taunib homoseksuaalsust. Kaebaja ei

teadnud kordagi konflikti usu ja enesemääratluse vahel. Kaebaja leidis, et preestrid tõlgendavad

seda kristluse osa valesti.

Kui kaebaja elas Kampalas, ei tekkinud tal kordagi konflikte ametivõimude ega perekonnaga.

Ta töötas ja elas rahulikult, sõltumata oma seksuaalsest orientatsioonist.

7. XX palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27.03.2020 otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata.

Kui varjupaigataotleja väidab, et ta on homoseksuaalne inimene, lasub temal kohustus oma

seksuaalset sättumust veenvalt põhjendada. Seletuste usaldusväärsuse hindamisel tuleb

arvestada, kas need on sisemises ja välimises kooskõlas ning vastavad päritoluriigi teadaolevale

olukorrale. Fookuses peaksid asuma esmajoones vastused küsimustele, mis puudutavad

välismaalase enda kogemusi homoseksuaalsusest teadlikuks saamise ja selle aktsepteerimise

kohta, mida see tähendas tema enda ja teda ümbritseva keskkonna jaoks, milline on sellise

3-19-990

7(12)

seksuaalse orientatsiooniga inimeste olukord päritoluriigis ning kuidas tema kirjeldatud

kogemused sobituvad päritoluriigist teadaolevasse üldpilti.

On usutav, et seksuaalsest orientatsioonist lõplikult teadlikuks saamine võib toimuda kaebaja

kirjeldatud viisil. Samas ei ole kaebaja ei PPA-le ega kohtule enda seksuaalse orientatsiooni

varasemat kujunemislugu põhjalikumalt seletanud. Kaebajalt võis eeldada täpsemate selgituste

andmist, sest tal on kõrgharidus, tal oli partner alates 2009. a-st ja tegevuse keelatus peaks olema

meeldejääv. Seejuures ei toonud kaebaja PPA-le antud seletustes välja väidetavat juhtumit

valvuriga.

Kaebaja ei ole väljendanud kahtlusi ega hirmu seoses sellega, et homoseksuaalsusest

teadasaamine toob kaasa tundmatu tuleviku ühiskonnas, kus homoseksuaalsus on karistatav, sh

perekonnata ja sõpradeta.

Kaebaja seletustest pole võimalik aru saada, kas ta elas oma partneriga koos. Kui nad elasid

koos, oleks ta pidanud selgitama, kui kaua kooselu kestis ja kuidas see välja nägi: kas neil oli

konflikte, kuidas nad oma aega veetsid, millised olid nende ühised huvid, mida nad koos tegid

jms. Kui koos ei elatud, oleks kaebaja pidanud kirjeldama, mis oli selle põhjuseks või kuidas

ühiselt aega veedeti, kas seda oli raske teha jms. Kaebaja seletuste usaldusväärsuse hindamist

raskendab ka see, et kaebaja keeldus partnerist lahkuminemist selgitamast põhjusel, et ta

armastas partnerit väga ja austusest tema vastu ei soovi seda kommenteerida.

Esimese ja teise intervjuu vastustes on mõned vastuolud. Ühel juhtumil enda aktsepteerimise

kontekstis tunneb kaebaja ennast hästi ja see meeldib talle ning tema elus seetõttu ei muutu

midagi. Samas kui ta peab viibima avalikkuses ja teistega suhtlema, tunneb ta ennast halvasti

ning ta peab enda olemust varjama ja olema keegi teine. Seejuures ei väida kaebaja mingeid

sisemisi konflikte.

Vaidlustades Rootsis enda väljaandmise Eestile, märkis kaebaja järgmist: „[A]inus kord, kui

mind arreteeriti ja piinati, oli sellepärast, et mind süüdistati selles, et ma olin armunud ja toetasin

lesbisid, geisid, biseksuaale ja transsoolisi (LGBT) inimesi Ugandas, eriti geisid, mida ma siiani

usun, et see on minu inimõigus.“ See on vastuolus Eestis antud seletustega. Vastuolud on ka

kaebaja seletusetes kooli ja elukohavahetuse kohta. Kohtuistungi helisalvestisest saab järeldada,

et kaebaja sattus kohtuistungil PPA lisaküsimustele vastates segadusse: tema jutt ei olnud enam

sorav, ta otsis vastuseid, selgelt esitatud küsimusi kordas vales sõnastuses üle, viivitas

vastamisega jms (eeskätt seletused, mis puudutasid internaatkooli asukohta ja seal õppimise

aega, Kampalasse elama asumise aega, elukaaslase elukohta). Kaebaja seletustes pereliikmete

kohta esineb vastuolu: PPA-le väitis kaebaja, et isa suri 01.01.2000, arstile antud seletustest

nähtub, et peres elavad peale ema ja isa veel kaks venda ja õde. Homoseksuaalsuse ja kristluse

suhte kohta antud seletuste rõhuasetused ei kattu. Kaebaja põhjendus Rootsis varjupaigataotluse

esitamise kohta ei ole veenev. Kaebaja seletuste usaldusväärsuse seavad kahtluse alla

sotsiaalmeediakontode kustutamine ning arvuti ja telefoni maha müümine.

Kaebaja usaldusväärsust hinnatakse esmajoones seletuste alusel. Seega ei saa määravat

tähendust omistada sellele, kuidas kaebaja kohtuistungil käitus, milliseid žeste tegi jms. PPA

sõnul käitus kaebaja varjupaigamenetluses teisiti.

Kaebaja fotod armide kohta kehal ei kõrvalda seletustes esinevaid vastuolusid. Fotod ei tõenda

armide tekkimise viisi ega põhjuseid. Eesti LGBT Ühingu ja Geikristlaste Kogu toetuskirjad ei

kõrvalda seletustes esinevaid vastuolusid.

Kaebaja taotlusele saada psühholoog oleks tulnud vastata ja vajaduse korral tagada talle nõutav

abi menetluse ajaks. Tegemist ei ole siiski sellise veaga, mis tingiks vaidlustatud otsuse

3-19-990

8(12)

tühistamise (haldusmenetluse seaduse § 58). Halduskohtu istungi ajaks oli kaebaja ravi läbinud.

Halduskohus pole leidnud, et pandud diagnoos (mõõdukas depressioon somaatiliste

sümptomiteta) oleks mõjutanud varem antud seletuste usaldusväärsust, sh kaebaja enda

arusaama antud seletuste sisust.

9. XX esitas 21.04.2020 Riigikohtule kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks ja halduskohtu otsuse jõusse jätmiseks.

10. PPA ei vastanud kassatsioonkaebusele.

11. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas 05.11.2020 otsusega kassatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus tugines kaebaja suhtes negatiivset otsust tehes olulisel määral asjaoludele,

mida PPA ega halduskohus oma otsustes kaebajale ette ei heitnud. Neist mitmete suhtes oli

kaebaja saanud väljendada oma seisukohta kas kohtumenetluses PPA seisukohtadele kirjalikult

vastates või halduskohtu istungil selgitusi andes (Eestis intervjuul öeldu võrreldes Rootsis

väidetuga,

enesetunnetus

pärast

homoseksuaalsusest

teadasaamist,

kristluse

ja

homoseksuaalsuse

suhe,

Rootsis

varjupaigataotluse

esitamine,

sotsiaalmeediakonto

kustutamine, arvuti ja telefoni mahamüümine). Seega ei saanud need olla kaebaja jaoks

üllatuslikud. Lisaks tegi ringkonnakohus otsuses aga etteheiteid ka asjaolude kohta, mida ei

olnud varem menetluses käsitletud (kooli, elukoha ja isaga seotud väidetavad vastuolud), ega

võimaldanud kaebajal anda nende kohta selgitusi ei suuliselt ega ka kirjalikult. Eeltoodu tõttu

eksis ringkonnakohus HKMS § 157 lg 2 vastu.

Kui ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja ei saada asja halduskohtule uueks

läbivaatamiseks, siis tuleb tal uue lahendi tegemisel võtta seisukoht kõikide väidete ja

vastuväidete ning menetlusküsimuste kohta, mille kohta peaks seisukoha võtma halduskohus

(HKMS § 201 lg 2).

Asjas tähtsust omavate asjaolude ringi kindlaksmääramise ülesanne on vastutaval

haldusorganil, st PPA-l. Seega ei saa kaebaja ütluste ebausutavust ja tema ebausaldusväärsust

järeldada asjaolust, et ta ei selgitanud PPA-le detailsemalt ühte või teist teemat olukorras, kus

PPA ei ole kaebajalt seda eelnevalt küsinud ega ole juhtinud tema tähelepanu

kaasaaitamiskohustusele mõnede teemade või nende detailide selgitamisel. PPA ei palunud

kaebajal vestlustel detailsemalt selgitada tema kooselu üksikasju elukaaslasega, mille kohta

esitatud ütluste üldisust ringkonnakohus kaebajale ette heitis (vt 13.12.2018 vestluse protokolli

küsimus 27; 01.03.2019 vestluse protokolli küsimused 18–22). Kaebaja vastas kõigile PPA

küsimustele ning vestluste protokollidest ei nähtu, et PPA oleks püüdnud kaebaja vastuste

pinnalt eneseaktsepteerimise kujunemisloo detaile täpsemalt välja selgitada (vt 13.12.2018

vestluse protokolli küsimused 20–26; 01.03.2019 vestluse protokolli küsimused 24 jj). PPA

ametnikel peab olema asjakohane väljaõpe ja oskus kasutada küsitlustehnikaid, suunamaks

inimest andma asjas tähtsust omada võivat teavet, sh vajalikke üksikasju ka neil teemadel, millel

inimesel võib omal algatusel olla keeruline end võõrale avada. Kuna kaebaja ei olnud PPA-ga

toimunud vestluse ajaks psühholoogilist abi ega ravi saanud, võis see mõjutada tema võimet

selgitusi anda ning antud seletuste detailsusastet.

Ringkonnakohus ei ole kujundanud seisukohta küsimuses, kas PPA on kaebaja ütlusi hinnates

piisavalt arvestanud kultuurilisi eripärasid, samuti, kas ja mil määral põhineb PPA hinnang

kaebaja eneseaktsepteerimisele ja -tunnetusele stereotüüpsetel seisukohtadel ning kui põhineb,

siis kas see on lubatav. Seejuures tuleb ka kohtul olla ettevaatlik stereotüüpsete järelduste

tegemisel, sest need ei pruugi arvestada päritoluriigi olusid ja kultuurilisi eripärasid. Selles

valguses ei ole ringkonnakohus põhjendanud, millel põhineb tema ootus, et kaebaja pidanuks

3-19-990

9(12)

tundma sisemist konflikti eneseaktsepteerimise protsessis ja nägema vastuolu kristluse ja

homoseksuaalsuse vahel. Eeltoodust tulenevalt eksis ringkonnakohus HKMS § 61 lg-te 1 ja 2

ning § 201 lg 2 vastu.

Ringkonnakohus ei korraldanud asjas istungit, kuna pooled olid nõus kirjaliku menetlusega. Ka

ei pidanud ringkonnakohus kaebaja käitumist halduskohtu istungil oluliseks, sh põhjusel, et

PPA väitel käitus kaebaja intervjuul teisiti kui kohtuistungil. Käitumine istungil ei kõrvalda

ringkonnakohtu hinnangul puudusi ega vastuolusid sisulistes seletustes ning seletuste

usaldusväärsust tuleb hinnata esmajoones nende sisu alusel. Asjaolu, et menetlusosalised ei ole

taotlenud kohtuistungit ja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, ei vabasta kohut

vajadusest hinnata, kas kohtuistung võib olla siiski vajalik asja õigeks lahendamiseks. Esiteks,

ringkonnakohtul jäid menetlusosalistega arutamata mitmed kohtu hinnangul kaebaja seletustes

esinenud vastuolud või puudused (vrd ka HKMS § 65 lg 2). Teiseks, kohtumenetluse tulemus

on kaebaja jaoks elulise tähendusega, sest tal on kaalul olulised põhiõigused. Mida suurem

tagakiusamise oht kaebajat ähvardab tema seksuaalse sättumuse väite tõelevastavusel, seda

hoolikam tuleb olla faktide ja asjaolude hindamisel tagakiusamise põhjuse tõendatuks

lugemisel. Isiku ütluste usutavus ja järeldus tema usaldusväärsuse kohta võib sõltuda lisaks

ütluste sisule ka sellest, kuidas isik ütluste andmisel käitub. Protokolli ja helisalvestise põhjal

ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad mõjutada tehtavaid järeldusi (vrd Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-15-6483/415, p 29). Kohaldades Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni art-t 6 (välismaalaste asjadele see vahetult siiski ei laiene),

on ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) möönnud, et kuigi haldusasja lahendamisel

apellatsiooniastmes ei pruugi olla suuline istung igal juhul nõutav, siis asja eripärad võivad

suulise istungi vajalikkuse tingida (vt nt 12. novembri 2002. a otsus asjas nr 38978/97,

Salomonsson vs. Rootsi, p-d 36–40). Ühe kriteeriumina istungi vajalikkuse jaatamisel on kohus

toonud esile vajaduse saada vahetu mulje kaebajast (6. novembri 2018. a otsus asjas nr

55391/13, 57728/13, 74041/13, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, p 191 alap b, vt

ka alap a ja c). Ringkonnakohus tugines otsust tehes mh PPA väitele, et kaebaja käitus

varjupaigamenetluses teisiti kui kohtuistungil. Seejuures jättis ringkonnakohus põhjendamata,

miks ta ei võta arvesse kaebaja vastuväidet sellele PPA väitele. Kaebaja selgitas PPA

apellatsioonile vastates, et vestlusi läbi viinud ametnik ei olnud kohtuistungil kohal ning istungil

viibinud PPA jurist nägi kaebajat kohtus esimest korda. Rahvusvahelise kaitse asjades, kus

kohtuasja tulemus sõltub suurel määral kaebaja usaldusväärsusest ja seletuste usutavusest,

peaks kohus tõsiselt kaaluma istungi korraldamist sõltumata sellest, millist menetlusvormi

menetlusosalised kohaseks peavad.

12. XX palus 05.12.2020 vastuses jätta PPA apellatsioonkaebus rahuldamata.

Riigikohus rõhutas taotlejaga läbiviidava vestluse olulisust. PPA ei palunud kaebajal vestlustel

detailsemalt selgitada oma kooselu üksikasju ega küsinud täpsustavaid küsimusi vastustaja

eneseaktsepteerimise kujunemisloo detailide täpsemaks väljaselgitamiseks. PPA eksis intervjuu

läbiviimisel kaebaja haavatavuse hindamisel. Kaebaja taotles teisel vestlusel vaimsete

probleemide tõttu psühholoogilist abi, kuid PPA ei reageerinud taotlusele. Seega ei olnud

intervjuu läbi viidud nõuetekohaselt. Taotleja erivajaduse hindamiseks ja sellega arvestamiseks

kohustab PPA-d VRKS § 151. Kaebaja viibis 21.06.2019–15.07.2019 ravil Tartu

psühhiaatriakliinikus, kus tal diagnoositi mõõdukas depressioon. See kinnitab, et kaebaja

kuulub haavatavasse gruppi.

Kaebaja pakkus oma seksuaalse sättumuse väljaselgitamiseks enda telefoni sisu kasutamist,

kuid PPA ei soovinud telefoni vastu võtta. Kaebajal on hetkel kaks telefoni, mida ta on nõus

andma nii PPA-le kui kohtule läbivaatamiseks, kui seda vajalikuks peetakse. Kaebaja on teinud

3-19-990

10(12)

PPA-ga koostööd ning esitanud kõik tõendid ja ütlused, mis tema valduses olid, kuid PPA on

keeldunud nende vastuvõtmisest.

Vastustaja ei saa võrrelda kaebaja käitumist kohtuistungil ja vestlustel. Vestlusi läbi viinud

ametnik ei viibinud kohtuistungil. Kohtuistungil viibinud PPA esindaja nägi kaebajat esimest

korda. Kaebaja ütlused on olnud järjepidevad.

Kaebaja on läbivalt väitnud, et ta teadvustas oma seksuaalset orientatsiooni 17-aastasena.

Kaebaja oli õnnelik, kuna ta sa lõpuks aru oma erinevuse põhjustest ning leidis oma poiss-sõbra

näol inimese, kellega ta võis olla tema ise. PPA järeldused on stereotüüpsed ja spekulatiivsed.

PPA ei saa ette kujutada „õiget“ reaktsiooni enesemääratlemise avastusele.

Kaebaja ema poolt Rootsi viisa taotlemine ei puuduta tema varjupaigataotluse kohta tehtud

otsust. Kaebaja ema või kolmandate isikute käitumine ei mõjuta kaebaja usaldusväärsust.

PPA ei ole põhjendanud, miks kaebaja oleks pidanud tundma sisemist konflikti

eneseaktsepteerimise protsessis ning nägema vastuolu kristluse ja homoseksuaalsuse vahel.

Kaebaja esitab Eesti Geikristlaste Kogu väljastatud toetuskirja, milles kinnitatakse, et kaebaja

on nende üritusi külastanud ja on kogukonnaga tihedalt ühenduses. Samuti kinnitavad

allakirjutanud, et kaebaja on homoseksuaal.

Kaebaja juhib kohtu tähelepanu EIK 17.11.2020 otsusele B ja C vs. Šveits (p 62). Halduskohus

on õigesti leidnud, et Uganda ei ole kaebaja kui homoseksuaalse sättumusega isikule turvaline

päritoluriik ning kaebajale tuleb anda rahvusvaheline kaitse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt kohustamisnõude osas. Muus osas tuleb

apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused on alljärgnevad.

14. Riigikohus andis 05.11.2020 otsuses praeguses asjas ringkonnakohtule asja lahendamiseks

järgmised juhised. Asjas tähtsust omavate asjaolude ringi kindlaks määramise ülesanne on

vastutaval haldusorganil. Rahvusvahelise kaitse taotlejal on menetluses kaasaaitamiskohustus.

Selle rikkumist saab talle ette heita juhul, kui: a) temalt on küsitud asjas tähtsust omavaid

andmeid ja asjaolusid, kuid sellele vaatamata ei ole taotleja neid esitanud, ja/või b) esitatud

teave on ebaselge, vastuoluline, ebajärjekindel vms (p 21). Seega ei saa kaebaja ütluste

ebausutavust ja tema ebausaldusväärsust järeldada asjaolust, et ta ei selgitanud PPA-le

detailsemalt ühte või teist teemat olukorras, kus PPA ei ole kaebajalt seda eelnevalt küsinud

ega ole juhtinud tema tähelepanu kaasaaitamiskohustusele mõnede teemade või nende detailide

selgitamisel. Kuna kaebaja ei olnud PPA-ga toimunud vestluse ajaks psühholoogilist abi ega

ravi saanud, võis see mõjutada tema võimet selgitusi anda ning antud seletuste detailsusastet

(p-d 25.2 ja 25.3). Ringkonnakohus ei ole kujundanud seisukohta küsimuses, kas PPA on

kaebaja ütlusi hinnates piisavalt arvestanud kultuurilisi eripärasid, samuti, kas ja mil määral

põhineb PPA hinnang kaebaja eneseaktsepteerimisele ja -tunnetusele stereotüüpsetel

seisukohtadel ning kui põhineb, siis kas see on lubatav (p 25.4).

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et PPA on kaebaja usaldusväärsust hinnanud

meelevaldselt ja asjaolusid piisavalt välja selgitamata. Ringkonnakohus nõustub üldjoontes ka

halduskohtu otsuse p-s 32 esitatud põhjendustega kaebaja ütlustega seonduvalt. Ehkki kaebajale

ei ole põhjust ette heita kaasaaitamiskohustuse rikkumist, ei ole PPA ringkonnakohtu hinnangul

haldusmenetluses välja selgitanud olulisi asjaolusid, mis annaks aluse järelduseks, et kaebaja

on üldiselt usaldusväärne ning esineb alus varjupaiga andmiseks (definitiivne ettekirjutus PPA-

3-19-990

11(12)

le). Eelkõige on piisavalt välja selgitamata jäänud kaebaja geiks kujunemise lugu ning selle

seostamine Uganda üldise teabega (direktiivi 2011/95/EL art 4 lg 5 p-d c ja e). Kaebaja on

loogiliselt põhjendanud seda, miks ta taotles varjupaika alles Rootsis, mitte Türgis.

16. Erialakirjanduses1 on seksuaalse orientatsiooni väite usaldusväärsuse kindlakstegemisel

oluliseks peetud taotleja intervjueerimist ja suunamist tema eneseleidmise protsessi

kirjeldamisel. Intervjuu läbiviimisel ei tohiks lähtuda stereotüüpidest, vaid isikust ja temaga

seotud asjaoludest (seejuures on üks stereotüüpsest lähenemisest ka eeldus, et isik peaks omama

mingit spetsiifilist (läänelikku) „teadmist“ geikultuurist ja elustiilist); lähtuda tuleks isiku

identiteedist, mitte tema (varasemast) seksuaalsest käitumisest; eelistada tuleks mitmete

intervjuude läbiviimist, et tekitada taotlejas usaldust küsitleja vastu ja aidata nii kaasa taotleja

n-ö avanemisele; taotleja käitumist intervjuul tuleb hinnata tema võimaliku usaldamatuse, häbi,

ebakindluse, vaimse seisundi jmt kontekstis. Parimaks mudeliks homoseksuaalsuse väite

usaldusväärsuse hindamisel peetakse DSSH mudelit (S Chelvan’s Difference, Stigma, Shame

and Harm Model). Mudel baseerub taotleja intervjueerimisel, mis nn võtmeküsimuste (erinevus

ühiskonnas aktsepteeritud moraalinormidest → ühiskonna poolt negatiivse sotsiaalse

identiteedi omistamine → eelnevast tulenev häbi ja hirm → kahju tekkimine) kaudu laseb

taotlejal jutustada loo oma elust ja teekonnast enda geina identifitseerimisel2.

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole PPA viinud kaebajaga läbi intervjuusid viisil, mis vastaks

ülalviidatud soovitustele ning välja on jäänud selgitamata asjas tähtsust omavad asjaolud. PPA

on kaebajale ette heitnud napisõnalisust enda eneseaktsepteerimise ja eneseteadvustamise

kohta, kuid samas pole kaebajat suunanud täpsemaid ütlusi andma. Samuti on ette heidetud

seda, et kaebaja oskas nimetada vaid ühte seksuaalvähemuste ühingut Ugandas, kuid see asjaolu

on jäetud seostamata Uganda kultuurilise kontekstiga (miks on alust arvata, et kaebaja oleks

pidanud selle asjaoluga rohkem kursis olema). Riigikohus on praeguses asjas tehtud otsuses

osutanud, et kaebaja ütluste ebausutavust ja tema ebausaldusväärsust ei saa järeldada asjaolust,

et ta ei selgitanud PPA-le detailsemalt ühte või teist teemat olukorras, kus PPA ei ole kaebajalt

seda eelnevalt küsinud ega ole juhtinud tema tähelepanu kaasaaitamiskohustusele mõnede

teemade või nende detailide selgitamisel. PPA ei palunud kaebajal vestlustel detailsemalt

selgitada tema kooselu üksikasju elukaaslasega (vt 13.12.2018 vestluse protokolli küsimus 27,

01.03.2019 vestluse protokolli küsimused 18–22). Kaebaja vastas kõigile PPA küsimustele ning

vestluste protokollidest ei nähtu, et PPA oleks püüdnud kaebaja vastuste pinnalt

eneseaktsepteerimise kujunemisloo detaile täpsemalt välja selgitada (vt 13.12.2018 vestluse

protokolli küsimused 20–26, 01.03.2019 vestluse protokolli küsimused 24 jj). PPA ametnikel

peab olema asjakohane väljaõpe ja oskus kasutada küsitlustehnikaid, suunamaks inimest andma

asjas tähtsust omada võivat teavet, sh vajalikke üksikasju ka neil teemadel, millel inimesel võib

omal algatusel olla keeruline end võõrale avada (p 25.2). Lisaks märgib ringkonnakohus, et

enne intervjuu läbiviimist tuleb hinnata isiku vaimset seisundit, vajadusel tagada abi (VRKS §

151) ning ütluste hindamisel võtta arvesse ka isiku seisundit (vt ka Riigikohtu otsus praeguses

asjas p 25.3). Intervjuud tuleb läbi viia parimaid intervjueerimispraktikaid kasutades ning

intervjueeritava jutt tuleb asetada Uganda olude ja kultuuriliste eripärade konteksti. Muude

asjaolude hulgas tuleb asja uuel läbivaatamisel ühe asjaoluna arvestada ka kaebaja aktiivset

osavõttu Eesti geikogukonna tegevusest.

1 Alice Gould. Queer? Prove it. Should the EU Create a Framework for the Credibility Assessment of Asylum

Claims Based on Sexual Orientation and Gender Identity? https://repository.gchumanri-

ghts.org/bitstream/handle/20.500.11825/1097/Gould.pdf?sequence=1&isAllowed=y

2 Hungarian Helsinki Committee. Credibility Assessment in Asylum Procedures – A Multidisciplinary Training

Manual, 2015. https://www.refworld.org/cgi-bin/texis/vtx/rwmain?page=search&do-

cid=5582addb4&skip=0&query=DSSH

3-19-990

12(12)

18. Kuna PPA on varjupaigamenetluses jätnud olulised asjaolud menetlusnorme rikkudes välja

selgitamata, oli põhjendatud PPA 17.05.2019 otsuse tühistamine. Samas ei saa see olla aluseks

PPA-le definitiivse ettekirjutuse tegemiseks, sest asjaolude välja selgitamata jätmise tõttu ei saa

asuda seisukohale, et PPA-l puudub kaalutlusõigus ja varjupaik tuleks kaebajale igal juhul anda

(rahvusvahelise kaitse andmise või sellest keeldumise alused on puudulikult välja selgitatud).

Ringkonnakohus ei saa teostada kaalutlusõigust PPA eest (HKMS § 158 lg 3). Seetõttu tuleb

definitiivse ettekirjutuse asemel teha PPA-le ettekirjutus kaebaja varjupaigataotluse uueks

läbivaatamiseks. PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

19. Kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud jäävad riigi kanda. Kaebaja on

Riigikohtus tasunud riigilõivu 15 eurot esialgse õiguskaitse taotluse eest. Kuna ringkonnakohtu

otsuse tulemusel jääb rahuldamata u 1/3 kaebusest, tuleb PPA-lt mõista kaebaja kasuks välja

10 eurot (HKMS § 108 lg 2). Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)