1-20-2167/42 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

25. veebruar 2021

Kohtuasja number

1-20-2167

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Ingeri Tamm

Kohtuistungi sekretär

Liina Tulit-Kuum

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Arseni Tartu süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de

2,3 ja § 424 lg 2 järgi, üldmenetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 18. detsembri 2020. a

otsus

Apellant

Vandeadvokaat Tarmo Pilv

Apellatsioonimenetluse

pooled

Süüdistatav

Arseni Tartu, isikukood 38011092716, elukoht: XXX, Eesti

Vabariigi kodanik, emakeel: vene keel (valdab eesti keelt),

töökoht: AS Palmako. Varem kriminaalkorras karistatud 1

korral.

Kaitsja

Vandeadvokaat Tarmo Pilv, kokkuleppel

Prokuratuur

esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Raul Heido

Kohtuistungi aeg

18. veebruar 2021

Kohtuistungil osalenud isikud

Süüdistatav Arseni Tartu ja tema kaitsja Tarmo Pilv ning

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Raul

Heido

RESOLUTSIOON

Tartu Maakohtu otsus Arseni Tartu süüasjas jätta muutmata ning kaitsja apellatsioon

rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Arseni Tartut süüdistatakse KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi selles, et tema 31.05.2019. a kella

03.30 paiku Tartu linnas XXX korteris väänas oma elukaaslase J.M. i käsi, mille tagajärjel

kannatanu paiskus selili voodile, kus Arseni Tartu surus oma küünarvarre kannatanu kaelale.

J.M. il õnnestus Arseni Tartu haardest vabaneda ja ta tõusis voodist püsti. Seejärel Arseni Tartu

surus parema käe kaks sõrme J.M. ile kahel korral silmadesse. Rabelemise käigus Arseni Tartu

kukkus voodisse pikali, kus ta lõi vasaku jalaga näkku vastu kannatanu paremat põske.

Eelpoolkirjeldatud tegevusega põhjustas Arseni Tartu J.M. ile füüsilist valu ja silmamuna ja

silmakoopakoe põrutuse ja küünarvarre muud pindmised vigastused.

Lisaks on Arseni Tartule esitatud süüdistus KarS § 424 lg 2 järgi selles, et tema isikuna, keda

on Tartu Maakohtu 27.08.2013. a otsusega kriminaalasjas nr 1-13-6862 karistatud

mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis ja milline karistus ei ole kustunud, 17. 09.2019. a

kella 02:37 ajal Tartu linnas Peetri tänav 88 juures juhtis mootorsõidukit Volvo S60,

registreerimisnumbriga XXX , olles narkootiliste ainete tetrahüdrokannabinooli (THC)

metaboliidi (THC-COOH) ja amfetamiini tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis. Arseni

Tartu rikkus liiklusseaduse (edaspidi LS) § 69 lg 1 nõuet, mille kohaselt ei tohi mootorsõiduki

juht olla joobeseisundis, mis tuvastatakse korrakaitseseaduses kehtestatud korras.

Korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) § 36 lg 1 kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise

või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis

avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja

reaktsioonides. KorS 36 lg 4 p 2 alusel on joobeseisundi liigiks narkootilise, psühhotroopse või

muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud joove.

Maakohtu otsus

2. Maakohtu otsusega tunnistati A. Tartu süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ja talle mõisteti

karistuseks 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu

Maakohtu 06.04.2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-1001 mõistetud karistuse ärakandmata

osa, s.o 1 aasta 6 kuud 23 päeva vangistust, võrra ning mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste

kogumis 2 aastat 4 kuud 23 päeva vangistust.

A. Tartu tunnistati süüdi ka KarS § 424 lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 2

aastat 8 kuud vangistust.

Vangistuse alguseks loeti A. Tartu vanglasse saabumise aeg. KarS § 50 lg 1 p 1 ja § 424 lg 4 p

2 alusel võeti temalt lisakaristusena ära sõiduki juhtimise õigus 6 kuuks. Lisaks lahendati

menetluskulude ja asitõenditega seotud küsimused.

3. Maakohus leidis, et süüdistus on põhjendatud.

4. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et A. Tartu ja J.M. on olnud pikka aega elukaaslased

(umbes 15 aastat, läksid lahku oktoobris 2019. a) ning neil on kolm ühist last. Vaidlust ei ole

ka selles, et mais 2019. a elasid nad koos, aadressil XXX , Tartu linn. Seal elasid ka nende

ühised lapsed M.M. , M.M. ja M-M.M. ning kasulaps H.L. .

Kohus tegi kindlaks sellegi, et A. Tartu tuli koju 31.05.2019. a varahommikul ning temal ja

J.M. il tekkis suurem konflikt. Neis asjaoludes samuti vaidlus puudus.

5. Kannatanu J.M. i ütluste kohaselt oli A. Tartu koju jõudes väga joobes. Ta küsis A. Tartult

rahakaarti (kaart on Arseni Tartu ema nimel, toiduraha jaoks), mida viimane ei andnud, vaid

küsis kannatanu käest 5 eurot, siis lubas lahkuda. A. Tartu viskas voodile pikali. Kannatanu oli

närvis, et A. Tartu talle rahakaarti ei andnud ja läks seda taskutest ise otsima. A. Tartu keeras

end ümber, väänas kannatanu käsi - võttis randmetest kinni, keeras kannatanu voodile selili,

vajutas küünarnukiga kannatanu peale ja sülitas korduvalt näkku. Kannatanu rabeles lahti.

Lõpuks lükkas A. Tartu kannatanu vastu magamistoa seina ja surus talle näpud silmadesse.

Kannatanu tundis valu. Kannatanu rabeles lahti, läks kähmluseks. A. Tartu kukkus selili voodile

ja lõi kannatanut jalaga vastu paremat põske. A. Tartul õnnestus ka teist korda kannatanule

näpud silma suruda. Käe ära saamiseks hammustas kannatanu A. Tartut käest, võttis telefoni ja

läks kööki, et helistada politseile. A. Tartu tuli talle järele, surus kannatanu tugitoolile istuma,

tahtis telefoni kätte saada kannatanu selja tagant, kuid lõhkus selle. Kannatanu kutsus vanemat

poega M.M. it, kelle A. Tartu lükkas toolile ja surus käega kaela peale. Üritas ka lüüa, kuid see

ei õnnestunud. Poeg tõi oma telefoni, kannatanu helistas politseile. Sel ajal A. Tartu lahkus

korterist. Kannatanu käis järgmisel päeval EMO-s. Sündmuste käigus lõi kannatanu A. Tartut

enesekaitseks.

6. Maakohus leidis, et J.M. i ütlused on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega.

Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt helistas J.M. 31.05.2019. a kell 04.07 Häirekeskusesse ja

teatas, et elukaaslane tuli talle kallale. Sündmuse protokoll-arvestuskaardist ja lähisuhte

vägivalla infolehest nähtuvalt selgitas kannatanu politseile, et joobes A. Tartu lõi teda käte ja

jalgadega näo piirkonda ning pigistas silmadest.

7. Kannatanu vigastusi kinnitab isiku läbivaatuse protokoll, mille kohaselt tuvastati 05.06.2019.

a J.M. i vasaku käe randme ja parema õla piirkonnas hematoomid. SA Tartu Ülikooli Kliinikum

haigusjuht nr 20190531-231316 kohaselt tuvastati J.M. il 31.05.2019. a silmamuna ja

silmakoopakoe põrutus ning küünarvarre muud pindmised vigastused.

Lisaks eelnevale, on J.M. i ütlused kooskõlas ka teiste isikuliste tõenditega (v.a osaliselt A.

Tartu ütlustega).

8. Tunnistaja M.M. i ütluste kohaselt kuulis ta, kuidas ema teda hüüdis. Tunnistaja läks kööki

ja nägi, et A. Tartu ja ema olid kättpidi koos ja tunnistaja läks vahele. A. Tartu lükkas teda

diivani peale, hoidis kinni, sülitas näkku. Ema tahtis kutsuda politseid, kuid A. Tartu võttis

emalt telefoni ära ja pigistas selle käes katki. Ema kutsus politsei tunnistaja telefoniga. Mida

ema politseile rääkis, tunnistaja ei kuulnud. Tunnistaja sai aru, et A. Tartu oli emale löönud

näkku, sest tal oli verevalum silmas ja kriimustatud.

9. Tunnistaja H.L. a ütluste kohaselt ärkas ta varahommikul umbes 3-4 vahel. Teda äratas M.M.

i väiksem vend, kes kutsus teda appi. Tunnistaja nägi, et J.M. oli surutud vastu seina ja A. Tartu

hoidis teda kätest kinni. Tunnistaja nägi, et A. Tartu lõi J.M. it paremale näo piirkonda labakäe

või rusikaga. J.M. helistas politseisse.

10. Hinnates kõiki tõendeid kogumis leidis maakohus, et kannatanu J.M. i ütlused on

usaldusväärsed, s.o kooskõlas teiste tõenditega ja eluliselt usutavad. Lisaks pidas kohus

oluliseks, et kannatanu versioon toimunust on olnud ka järjepidevalt samalaadne. (SA Tartu

Ülikooli Kliinikumi haigusjuht, Häirekeskuse kõnesalvestis). Maakohus arvas A. Tartu

ütlustest osa tõendikogumi hulka, s.o osas, milles need olid kooskõlas teiste tõenditega ja olid

eluliselt usutavad.

11. A. Tartu kinnitas muuhulgas, et 30.05.2019. a, kui oli lapse lasteaia lõpetamine, oli neil

J.M. iga tüli.Ta läks koju 31.05.2019. a varahommikul. J.M. nõudis tema käest pangakaarti ja

hakkas tema taskutest seda otsima. A. Tartu võttis kannatanult telefoni ära ning see läks katki.

A. Tartu surus kannatanule sõrmed silma, kuna kannatanu rippus tal kaelas, ei lasknud tal tööle

minna.

12. Maakohus hindas eeltoodud asjaolud A. Tartu ütlustes üldjoontes kattuvateks teiste

kriminaalasjas kogutud tõenditega. Samas on aga hulgaliselt tema ütlustes asjaolusid, mis on

kannatanu ütlustega vastuolus.

Näiteks on A. Tartu väitnud, et ta oli kaine, ta läks kööki sööma ja 15 minutit ei toimunud

midagi. Köögis takistas A. Tartu J.M. il tema taskutes otsimist, hoides kannatanu kätest kinni.

Peale kööki liiguti elutuppa, kus oli väike kaklus – A. Tartu lükkas kannatanu diivanile.

Magamistoas lükkas kannatanu aga teda, selja tagant. Ta kukkus voodile ning siis võib-olla läks

tema jalg kuskile vastu. Kannatanu aga rebis katki tema jope.

13. Kohus leidis, et A. Tartu vastuolulistest ütlustest järeldub ilmselge soov enda tegevust

õigustada ja süüd vähendada. Väga mitmetes aspektides on A. Tartu ütlused kannatanu ja

tunnistajate ütlustega kooskõlas. Üksnes asjaolud, mis puudutavad kannatanuga füüsilise

konflikti algust ja kulgu, on diametraalselt erinevad. Kohus pidas oluliseks, et kui füüsilise

konflikti ajal olid süüdistatav ja kannatanu valdavalt kahekesi, sekkusid sündmuse lõpupoole

konflikti ning nägid seda ka vahetult pealt tunnistajad M.M. ja H.L. .

Kumbki tunnistajatest ei ole rääkinud konfliktist koridoris, seal sõrmede silmadesse surumisest

või jope katki rebimisest. Vastupidi, tunnistaja H.L. ale jäi mulje, et seina äärde on surutud ja

hoitakse kätest J.M. it. Samuti nägi tunnistaja seda, kuidas A. Tartu J.M. it lõi. Tunnistaja M.M.

sekkus konflikti juba varem, siis, kui oldi veel köögis.

14. Kohus pidas tähtsaks sedagi, et A. Tartu tunnistas teatud osas vägivalla kasutamist J.M. i

suhtes – sõrmede silmadesse surumist, kukkumise ajal kannatanule jala näkku sattumise

võimalikkust.

Kohus ei pidanud aga A. Tartu selgitusi vägivalla kasutamise põhjuste kohta (surus sõrmed

silma enesekaitseks, kogemata voodile kukkudes võis jalg kannatanu näkku sattuda) eluliselt

usutavateks. Isegi, kui süüdistatava väited enesekaitse kohta oleksid õiged, jääb täiesti

arusaamatuks, miks oli vaja haardest vabanemise eesmärgil inimesele sõrmi silmadesse suruda.

Kohus ei pidanud sõrmede silmadesse surumise põhjust (haardest vabanemine) eluliselt

usutavaks.

15. Samuti ei pidanud kohus usutavaks A. Tartu versiooni sellest, justkui tema jalg võis

kogemata kannatanu nägu tabada ajal, kui ta oli kukkumas kõhuli voodile (kannatanu lükkamise

tagajärjel). Kohtu hinnangul ei ole mingil juhul eluliselt usutav, et inimene, kes kukub kõhuli

voodile võib jalaga tabada näkku voodi kõrval püsti seisvat täiskasvanud inimest.

16. Kõiki asjaolusid arvestades on veenvalt tuvastatud, et A. Tartu kasutas J.M. i suhtes

süüdistuses toodud ajal enda elukohas füüsilist vägivalda. Vägivald seisnes selles, et ta väänas

J.M. i käsi, mille tagajärjel paiskus kannatanu selili voodile. Seejärel surus A. Tartu kannatanut

kaelale küünarvarrega. Kui J.M. il õnnestus A. Tartu haardest vabaneda ja ta tõusis voodist

püsti, surus A. Tartu sõrmedega J.M. ile kahel korral silmadesse. Rabelemise käigus kukkus A.

Tartu voodisse pikali, kus ta lõi vasaku jalaga vastu kannatanu nägu. Kannatanu tundis

vägivalla kasutamise tulemusel füüsilist valu ning sai tervisekahjustusi, s.o silmamuna ja

silmakoopakoe põrutuse ning küünarvarre muu pindmise vigastuse.

A. Tartule oli esitatud süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi. Maakohus ei tuvastanud A. Tartu

süüteos korduvust ning kvalifitseeris tema teo KarS § 121 lg 2 p 2 järgi, s.o lähisuhtes toime

pandud kehalise väärkohtlemisena. A. Tartu pani teo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3

mõttes.

17. Kriminaalasjas ei olnud vaidlust selles, et A. Tartu juhtis 17.09.2019. a kella 02:37 ajal

Tartu linnas Peetri 88 juures mootorsõidukit Volvo S60, registreerimisnumbriga XXX .

Vaidlust polnud selleski, et A. Tartul tuvastati narkootiliste ainete tetrahüdrokannabinooli

(THC) metaboliidi (THC-COOH) ja amfetamiini tarvitamisest põhjustatud joobeseisund. A.

Tartu ütluste kohaselt ta ei teadnud, et tal joove on.

18. Tunnistaja K.K. a ütluste kohaselt teostas ta koos D.H. iga liiklusjärelevalvet Puiestee

tänaval Tartu linnas. Nad nägid sõidukit Volvo, mis kaldus vastassuunda ja tegi järsu pöörde

Peetri tänava poole. Sõiduki kontrollimisel tuvastasid, et sõidukis oli 4 inimest koos juhiga -

tööalaselt tuttavad inimesed (seoses narkootikumidega).

A. Tartu kõrvaldati juhtimiselt 17.09.2019. a kell 02:37 põhjusel, et on alus arvata, et ta on

tarvitanud narkootilisi aineid.

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi joobeseisundi tuvastamise saatekiri koos lisadega kinnitab, et A.

Tartu uriinist leiti tetrahüdrokannabinooli (THC) metaboliiti (THC-COOH) ja amfetamiini.

Hinnangut andes on arst-kohtutoksikoloogiaekspert arvesse võtnud ka fikseeritud joobele

iseloomulikku kliinilist leidu (sh isiku välimust ja käitumist).

19. Maakohus sedastas, et A. Tartu ütlused narkootiliste ainete tarvitamise osas on

vastuolulised. Kohtus ütlusi andes arvas süüdistatav, et tarvitas narkootilisi aineid 2 päeva enne

mootorsõiduki juhtimist. Kohtueelses menetluses selgitas ta, et tarvitas amfetamiini eelmisel

õhtul. SA Tartu Ülikooli Kliinikumis aga avaldas, et tarvitas amfetamiini 3 päeva tagasi.

Kriminaalhooldajale ütles A. Tartu, et tarvitas 2 päeva enne sõitmist.

20. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud maakohus A. Tartu kohtus antud ütluseid

usaldusväärseteks. On ilmne, et süüdistatava eesmärk on enda süü vähendamine ja vastutuse

kergendamine. Kohtu veendumust kinnitas asjaolu, et A. Tartul on varemgi kokkupuuteid

narkootikumidega, samuti viitab süüdistatava teadmisele, et ta on jätkuvalt tarvitatud

narkootiliste ainete mõju all, ebaadekvaatne sõidustiil. Olukorras, kus A. Tartu tervisega oli

kõik korras, ei ole arusaadav, mille tõttu sõiduk vastassuunavööndisse kaldus ja järsu pöörde

tegi.

21. Kuna A. Tartu juhtis 17.09.2019. a kella 02.37 paiku Tartu linnas Peetri tn 88 juures

mootorsõidukit Volvo S60, registreerimismärgiga XXX , olles joobeseisundis, on A. Tartu

rikkunud LS § 69 lg 1 nõuet, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis.

Kohus kvalifitseeris süüdistatava KarS § 424 lg 2 järgi, kuna ta on mootorsõiduki

joobeseisundis juhtimise pannud toime korduvalt. Tartu Maakohtu 27.08.2013. a otsusega

kriminaalasjas nr 1-13-6862 tunnistati A. Tartu (endise nimega Aleksei Burkov) muuhulgas

süüdi ka KarS § 424 järgi.

22. Maakohtu hinnangul pani A. Tartu kuriteo toime tahtlikult, s.o kavatsetult KarS § 16 lg 2

mõttes. A. Tartu oli ilmselgelt teadlik, et ta on narkojoobes, mis ei võimalda tal sõiduvahendit

juhtida. A. Tartu seadis seega sõiduvahendit juhtima asudes eesmärgiks teha seda just nimelt

narkojoobe seisundis, olles teadlik, et narkojoobes juhtimine on lubamatu.

23. A. Tartule karistust mõistes tõi maakohus muuhulgas välja järgmise.

Süü suuruse hindamisel arvestas kohus süüdistatava poolt kasutatud vägivalla intensiivsust,

kestust ja tagajärgi kannatanule, sh seda, et kannatanul olid mitmed tervisekahjustused, kuid

mitte väga tõsised. Samas korteris, kus A. Tartu kannatanu suhtes vägivalda tarvitas, viibisid

ka alaealised lapsed, kes sekkusid konflikti. Mootorsõiduki joobes juhtimise osas arvestas

kohus, et A. Tartu asus sõidukit juhtima tugevas narkojoobes. Autos viibis kokku 4 inimest, kes

kõik olid joobes. Samuti arvestab kohus sõitmise aega ja kohta.

Kohus ei tuvastanud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid KarS § 57 ja § 58

mõttes.

24. Karistuse eripreventiivsete eesmärkide hindamisel on oluline, et A. Tartut on varasemalt

kriminaal- ja väärteokorras karistatud. A. Tartul 1 kehtiv kriminaalkaristus.

Tartu Maakohtu 06.04.2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-1001 tunnistati A. Tartu süüdi

KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi ja mõisteti karistuseks 3 aastat 9 kuud vangistust, karistuse algus

15.09.2015. a. Tartu Maakohtu 06.11.2017. a määrusega vabastati ta karistuse kandmiselt

tingimisi enne tähtaega, katseajaga kuni 15.06.2019. a. Seega pani A. Tartu elukaaslase

kehalise väärkohtlemise toime katseajal ja mootorsõiduki narkojoobes juhtimise mõned kuud

pärast katseaja lõppu. Ainuüksi nimetatud asjaolud ilmestavad A. Tartu ükskõikset ja

hoolimatut suhtumist talle varasemalt mõistetud karistusse ja määratud kohustustesse, aga ka

õiguskorda üldiselt.

25. Olulise asjaoluna märkis maakohus, et A. Tartul on olnud pikemat aega probleeme

narkootiliste ainetega. Tartu Maakohtu 06.11.2017. a määrusega keelati tal alkoholi ja

narkootiliste ainete tarvitamine ning kohustati pöörduma narkoprobleemiga arsti poole ja

vajadusel alluma ravile. A. Tartu kohtu poolt määratud kohustusi ei täitnud.

26. Kriminaalasjas kogutud tõendusteave viitab, et 31.05.2019. a oli A. Tartu alkoholijoobes.

A. Tartul on olnud korduvaid tagasilangusi narkootikumide tarvitamise osas, mistõttu kohustati

teda aprillis 2019. a alluma statsionaarsele ravile. Ka ravil viibimine ei ole andnud positiivseid

ja pikemaajalisemaid tulemusi, kuna ta jätkas narkootiliste ainete tarvitamist. Seda kinnitab

kehtiv väärteokaristus NPALS § 151 järgi, mis on toime pandud 19.08.2019. a. Samuti on A.

Tartu tarvitanud narkootilisi aineid enne sõiduki juhtimist 17.09.2019. a. Süüdistatava ütluste

kohaselt on sellele järgnenud psühhiaatri poolt ravimite vahetus, kuid maakohtu hinnangul ei

ole ka see olnud pikemaajalisemat toimet tagav meede. A. Tartu on selgitanud ravimite

vahetamise vajadust ka käesoleva aasta oktoobris.

Kohus arvestas karistuse mõistmisel ka karistuse üldpreventiivseid eesmärke.

27. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et A. Tartu puhul on kohaseks karistusliigiks KarS

§ 121 lg 2 p 2 järgi vangistus alla keskmise määra, s.o 10 kuud. Kuna A. Tartu on kuriteo toime

pannud katseajal, tuli KarS § 65 lg 2 alusel suurendada talle kuriteo eest mõistetud karistust

Tartu Maakohtu 06.04.2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-1001 mõistetud karistuse

ärakandmata osa, s.o 1 aasta 6 kuud 23 päeva vangistust, võrra.

A. Tartule mõisteti liitkaristuseks 2 aastat 4 kuud 23 päeva vangistust. KarS § 424 lg 2 järgi

karistuse mõistmisel pidas maakohus kohaseks karistusliigiks vangistust alla keskmise määra,

s.o 6 kuud vangistust. A. Tartule mõisteti liitkaristuseks 2 aastat 8 kuud vangistust.

28. Lisaks põhikaristusele pidas maakohus vajalikuks kohaldada KarS § 50 lg 1 p 1 ja § 424 lg

4 p 2 alusel lisakaristust, s.o juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks.

Liiklusreeglite rikkumine oli A. Tartu teadlik otsustus. Temast lähtuvat ohtlikkust suurendab

kahtlematult narkootiliste ainete järjepidev tarvitamine, samuti see, et A. Tartu ise on asunud

oma tegu eitama. Lisaks on alust arvata, et A. Tartu ei ole adekvaatselt tunnistanud

narkoprobleemi ja just seetõttu ei ole suuteline tulemuslikult sellega ka tegelema. Järelikult võib

süüdistatav olla liikluses jätkuvalt ohtlik, kuid juhtimisõiguse äravõtmine võimaldab maandada

A. Tartust lähtuvaid riske veelgi.

Apellatsioon

29. Kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega mõista A. Tartu

KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeks, vabastada A. Tartu KarS § 424 lg 2 mõistetud karistusest

tingimisi ja allutada ta käitumiskontrollile, sh mitte omama või tarvitama narkootilisi või

psühhotroopseid aineid ning alluma ettenähtud ravile. Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi

kanda.

30. Apellant vaidlustab kohtuotsuse osas, millega maakohus mõistis A. Tartu süüdi KarS § 121

lg 2 p 2 järgi. Vaidlustamise põhjuseks on asjaolu, et kohtulik uurimine maakohtus oli puudulik

ning sellest tulenevalt on kohtu järeldused vastuolulised, mis kokkuvõttes on viinud ebaõige

kohtulahendini.

31. Maakohus tugineb otsuses peamiselt kannatanu ütlustele, häirekeskuse kõnele ja

tunnistajate ütlustele. Vaidlust ei ole selles, et 31.05.2019.a varahommikul oli korteris konflikt

A. Tartu ja J.M. i vahel.

Apellant on seisukohal, et tõendamata on väide nagu A. Tartu oleks J.M. it löönud. Tunnistajad

kinnitavad küll, et toimus konflikt ja nad nägid rüselemist, kuid paraku ei ole selles peres

sarnane käitumine kunagi välistatud. Kohus ei ole teinud selgeks, kes keda ja millepärast

ründas. Kohus on jätnud arvestamata asjaoluga, et ka A. Tartule tekitati kehavigastusi.

Konflikt algas seetõttu, et vihane J.M. , otsides pangakaarti ja nõudes raha, hakkas A. Tartu

käest seda jõuga ära võtma. Apellandi hinnangul ei ole kohus olnud objektiivne, uskudes vaid

kannatanut.

Apellandi hinnangul on kannatanu ütlused äärmiselt üle paisutatud ja emotsionaalsed.

Tõendamata on tegelikud kehavigastuste tekkimise põhjused.

32. Kohus ei ole pidanud usutavaks, et A. Tartu jalg võis kogemata kannatanu nägu tabada

ajal, kui ta oli kukkumas kõhuli voodile. Kohus on teinud järelduse, et voodisse kukkumise ajal

seisis kannatanu püsti voodi kõrval.

Kohus on siinkohal jätnud arvestamata ka kannatanu enda selgituse kohtus, et see ei olnud

otsene ega sihilik jala löök tema näo piirkonda, vaid see jalg tabas kannatanu näopiirkonda

sellel ajahetkel, kui omavahelise rüseluse käigus A. Tartu kukkus voodisse pikali. Selles

olukorras ei olnud A. Tartu ründavaks pooleks. Süüdistatav vaid kaitses ennast, tõugates

inimest eemale või hoides teda kinni.

33. Kõne hädaabikeskusesse ei tõenda kannatanu väidet sündmusest. Tegemist oli

emotsionaalselt ärritunud naisterahva kõnega, kes rääkis asjaoludest suuremalt kui need

tegelikult olid. Kohale saabunud politseinikud veendusid, et tegemist polnud sellise

problemaatilise situatsiooniga, vaid kõnega oli tekitatud väga paaniline olukord.

34. Eeltoodust tulenevalt on kohus põhjendamatult tuginenud eelkõige kannatanu ütlustele,

mis ei haaku kriminaalasja tegelike asjaoludega, ning jätnud põhjendamatult arvestamata

süüdistatava ütlused. Kohus rikkus KrMS § 339 lg 2 sätestatut ning A. Tartu tuleb süüdistuses

KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeks mõista.

35. Apellant leiab, et A. Tartule KarS § 424 lg 2 järgi mõistetud karistus - 6 kuud vangistust,

ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

36. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatav juhtis 17.09.2019.a kella 02:37 paiku Tartu linnas Peetri

tänav 88 mootorsõidukit. Süüdistatava organismist leiti keelatud ainete jälgi.

37. Apellandi hinnangul on aga tõendamata see, millal A. Tartu tarvitas keelatud aineid. A.

Tartu selgitas, et tegelikult ta ei teadnud seda, et tal võiks esineda võimalik joove, mistõttu ei

rikkunud tahtlikult liikluseeskirju.

38. Kuna A. Tartu ei pannud liiklusrikkumist toime tahtlikult, tal on sõltuvusprobleemid

millega ta on tegelenud, tema perekondlik elu on sotsiaalses plaanis hästi korraldatud, siis on

tulemuslikum määrata A. Tartule karistuseks vangistuse asendamine kontrollnõuetega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

39. Ringkonnakohtu istungil jäid kohtumenetluse pooled oma põhiseisukohtade juurde. A.

Tartu toetas kaitsja apellatsiooni. Prokuratuuri esindaja hinnangul on maakohtu otsus õige ning

apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

40. Ringkonnakohus kuulas kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvus kriminaalasjaga ning

leiab, et kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata.

41. Ringkonnakohus

ei

nõustu

apellandiga

selles,

et

maakohus

on

rikkunud

kriminaalmenetlusõigust, sest kohtulik uurimine oli puudulik, mis on viinud ebaõige

kohtulahendini. Maakohus uuris kõiki asjas kogutud ning kohtule esitatud tõendeid, analüüsis

neid igakülgselt ning asjakohaselt põhistas oma seisukohti. Sisuliselt on tegemist olukorraga,

kus apellant ei ole nõus kohtu seisukohtade ja lõppjäreldustega.

42. Apellant ei ole nõus maakohtuga selles, et A. Tartu süü KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kannatanu

J.M. i kehalises väärkohtlemises on tõendatud. A. Tartu tuleb õigeks mõista, sest ta on süüdi

tunnistatud kannatanu vastuoluliste ja tõendamata ütluste alusel. Põhjendamatult on kõrvale

jäetud A. Tartu ütlused.

43. A. Tartu tunnistati süüdi selles, et ta 31.05.2019 kella 03:30 paiku Tartu linnas XXX

korteris pani toime elukaaslase J.M. i kehalise väärkohtlemise. A. Tartu väänas J.M. i käsi ning

paiskas kannatanu selili voodile. Seejärel surus oma küünarvarre kannatanu kaelale. Kui

kannatanul õnnestus A. Tartu haardest vabaneda ja püsti tõusta, surus A. Tartu sõrmedega kahel

korral kannatanule silmadesse. Rabelemise käigus kukku A. Tartu voodile pikali, kus ta lõi

kannatanule vasaku jalaga näkku. Kohus tuvastas, et eelkirjeldatud tegude tõttu tundis

kannatanu valu ja sai tervisekahjustusi – silmamuna ja silmakoopakoe põrutuse ning

küünarvarre pindmise vigastuse.

44. Ringkonnakohus kontrollis asjas kogutud tõendeid, sealhulgas kannatanu J.M. i ütlusi ning

nõustub maakohtuga, et A. Tartu süü kannatanu kehalises väärkohtlemises on tõendatud.

Apellandi väiteil on maakohus kallutatult uskunud J.M. i üle paisutatud ning emotsionaalseid

ütlusi. Seejuures on jätnud arvestamata A. Tartu selgitused, samuti selle, et kannatanu ise oli

vägivaldne süüdistatava suhtes.

45. Kriminaalasjas tuvastas maakohus järgmised asjaolud. 31.05.2019 varahommikul oli J.M.

i ja A. Tartu vahel, pärast viimase joobes kojujõudmist, konflikt. J.M. küsis A. Tartult

pangakaarti, mida viimane ei andnud. Kannatanu oli närvis ja läks ise A. Tartu taskutest

pangakaarti otsima. A. Tartu väänas kannatanu käsi, lükkas ta voodile pikali, surudes

küünarvarre ta kaelale ning sülitas korduvalt näkku. Kannatanul õnnestus olukorrast välja

rabaleda. A. Tartu lükkas kannatanu vastu seina ning surus sõrmed kannatanu silmadesse.

Tekkis vastastikune kähmlus ning A. Tartu kukkus voodile sellili ning lõi kannatanule jalaga

vastu paremat põske. Kannatanu tunnistas, et kujunenud olukorras kasutas ta A. Tartu suhtes

vägivalda, eesmärgiga A. Tartu haardest vabaneda. Kannatanu tahtis helistada politseisse, kuid

ei saanud, sest süüdistatav surus talt telefoni käest, samas lõhkus selle pooleks. J.M. hõikas

vanemat poega, kes tuli tema ja A. Tartu vahele. A. Tartu oli vägivaldne ka poja M.M. i suhtes

- lükkas viimase toolile, surus käe kaelale ja sülitas näkku. J.M. läks nende vahele. Lõpuks

õnnestus pojal oma telefon tuua ja J.M. helistas politseisse. Järgmisel päeval pöördus J.M.

EMOsse.

46. Vaidlust ei ole selles, et kannatanu helistas 31.05.2019 Häirekeskusesse, teatades, et

elukaaslane tuli talle kallale. Samuti pole vaidlust selles, et kannatanul tuvastati vigastused

(patsiendikaart, lk 38-40). Maakohus leidis põhjendatult, et kannatanu ütlused sündmuse

asjaolude kohta on kooskõlas kirjalike tõenditega (asitõendi vaatlusprotokoll Häirekeskuse

salvestisega, sündmuse protokoll-arvestuskaart, lähisuhte vägivalla infoleht, patsiendikaart).

47. Maakohus järeldas põhjendatult sedagi, et J.M. i ütlused on kooskõlas ka teiste isikuliste

tõenditega – tunnistajate M.M. i ja H.L. a ütlustega. Siinkohal ei korda ringkonnakohus

maakohtu seisukohti selles osas.

48. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et J.M. i ütlused on usaldusväärsed.

Seejuures ei ole midagi kummastavat selles, et kannatanu on olnud Häirekeskusesse helistades

emotsionaalne. Oli ju kannatanu kõne põhjustatud eelnenud vägivaldsest sündmusest, millesse

kaasati ka J.M. i ja A. Tartu vanem poeg M.M. . Kohtukolleegium leiab, et J.M. i

emotsionaalsus ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Kohtukolleegium, nagu ka

maakohus ei tuvastanud vähimatki asjaolu, millest võiks tuleneda kannatanu ütluste

ebausaldusväärsus.

49. Maakohus andis adekvaatse hinnangu ka A. Tartu ütlustele, pidades need muude tõenditega

osaliselt kattuvateks. Asjaoludes, mis puudutas füüsilise vägivalla algust ja selle kulgu, on

kannatanu ja süüdistatava ütlused erinevad. Asjas pole vaidlust selles, et valdavas osas olid A.

Tartu ja J.M. kahekesi, sündmuse lõpupoole sekkusid sellesse tunnistajad M.M. ja H.L. ja

nägid teatud ulatuses pealt. M.M. nägi, et A. Tartu ja J.M. olid kättpidi koos ja tunnistaja

sekkus sellesse. H.L. a sõnul nägi ta, et A. Tartu lõi J.M. it paremale näo piirkonda labakäe või

rusikaga (vt ka M.M. i ja H.L. a ütlused, 27.10.2020 kohtuistungi protokoll, lk 15-22).

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu vastav analüüs ja lõpphinnang A. Tartu ütlustele on õige

ja põhjendatud ning sellega saab vaid nõustuda (vt ka maakohtu seisukohad kohtuotsuse lk 5-

6).

50. Apellandi arvates ei pidanud maakohus põhjendamatult usutavaks, et A. Tartu jalg võis

kogemata tabada J.M. i nägu kui ta kukkus kõhuli voodile. Kohus jättis siinkohal tähelepanuta

J.M. i ütlused, et löök ei olnud sihilik.

51. 27.10.2020 peetud kohtuistungil, vastates prokuröri küsimustele ütles J.M. järgmist:

„kas Arseni Tartu teile näkku on löönud?- Jah, jalaga…. See oli selle kahe silmatorkamise

vahel, kui mina sain end lahti päästa, siis ta kukkus selili ja siis automaatselt lõi jalaga. Mis

asendis teie olite sel ajal ?- Püsti. Mis koht tabas teid tema jalgadega?- Põske, siia lõualuu

peale….paremale….Hambad käisid kokku pärast puudet.“ (27.10.2020 istungiprotokoll, lk 9).

Kaitsja küsimusele „te selgitasite, et ta kukkus samal ajal ja selle tõttu tema jalg sattus teie

näopiirkonda?, vastas kannatanu –„ei, ma ei öelnud. Ma ütlesin, et ta kukkus selili ka lõi mind

jalaga näkku. Ma ei tea kas see oli sihilik või mitte, aga mina sain jalalöögi.“(27.10.2020

istungiprotokoll, lk 12).

52. Maakohus ei pidanud usutavaks A. Tartu selgitust, et kui ta oli kannatanu selja tagant

tõukamise tulemusena kukkumas voodile, võis tema jalg juhuslikult tabada J.M. i nägu.

Samaselt maakohtuga ei pea ka ringkonnakohus süüdistatava vastavat selgitust usutavaks.

Arusaamatuks jääb, kuidas saaks kõhuli voodile kukkuva inimese jalg tabada lähedal seisva

inimese nägu.

Samas nähtub kannatanu ütlustest, et A. Tartu kukkus selili voodile ja lõi talle jalaga näkku.

Kannatanu räägib löögist, seetõttu saab järeldada, et tegemist ei olnud kogemata juhtunud

jalariivega, vaid löögiga, mille tagajärjel tundis kannatanu valu.

53. Kokkuvõttes, tuginedes maakohtu otsuses toodud asjakohasele tõendite analüüsile ja sellest

tulenevatele järeldustele, on maakohus õigesti ja põhjendatult A. Tartu süüdi tunnistanud J.M.

i kehalises väärkohtlemises süüdistuses märgitud ajal, kohas ja viisil. Apellandi

kaebeargumendid maakohtu tõendipõhiseid järeldusi ümber ei lükka.

54. Veel soovib apellant, et lisaks A. Tartu õigeksmõistmisele KarS § 121 lg 2 p 2 järgi,

tühistaks ringkonnakohus maakohtu otsuse A. Tartule KarS § 424 lg 2 järgi mõistetud karistuse

osas. Mõistetud 6-kuuline vangistus ei vasta toimepandud kuriteole ja süüdistatava isikule.

55. Ringkonnakohus A. Tartut KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeks ei mõista, leides, et maakohus

hindas tõendeid õigesti ning jõudis põhjendatult järeldusele A. Tartu süüs selles süüdistuses.

Apellant A. Tartule KarS § 121 lg 2 p 2 järgi mõistetud 10-kuulist vangistust ei vaidlusta.

Kohtukolleegium maakohtu vastavaid põhjendusi siinkohal ka üle ei korda, nõustudes nendega.

56. Apellandi soov on, et ringkonnakohus muudaks A. Tartule KarS § 424 lg 2 järgi mõistetud

karistust. Ringkonnakohus leiab, et A. Tartule mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest

mõistetud karistus vastab nii tema süü suurusele kui ka isikule.

57. Maakohus karistas A. Tartut KarS § 424 lg 2 järgi 6-kuulise vangistusega, mis

kohtukolleegiumi hinnangul on põhjendatud. Kaitsja leiab, et A. Tartu ei rikkunud tahtlikult

liiklusreegleid, sest ta arvas, et on kaine. A. Tartu on samal positsioonil olnud juba maakohtus.

58. Asjas pole vaidlust selles, et A. Tartul tuvastati narkojoove. Tema uriinist leiti THC

metaboliiti ja amfetamiini. Hinnangut andes arvestas arst - kohtutoksioloogiaekspert fikseeritud

joobele kliinilist leidu, sh isiku välimust ja käitumist. (SA Tartu Ülikooli Kliinikumi saatekiri,

lk 48-51).

59. Maakohus sedastas, et narkootiliste ainete tarvitamise osas andis A. Tartu vastuolulisi

ütlusi. Maakohtus ütles A. Tartu, et tarvitas keelatud aineid 2 päeva enne sõitma asumist,

kohtueelses menetluses aga, et tarvitas amfetamiini eelmisel õhtul. SA Tartu Ülikooli

Kliinikumis avaldas A. Tartu, et tarvitas amfetamiini 3 päeva tagasi (lk 50).

Kriminaalhooldajale rääkis A. Tartu, et tarvitas 2 päeva enne sõitmist (lk 98-102).

Kokkuvõttes järeldas maakohus põhjendatult, et A. Tartu kohtus antud ütlused narkootiliste

ainete tarvitamise kohta ei ole usaldusväärsed, sest ta on andnud selle kohta erinevaid ütlusi.

Maakohus rõhutas põhjendatult sedagi, et A. Tartu poolt juhitav sõiduk peeti politsei poolt kinni

ebaadekvaatse sõidustiili tõttu. Nimelt teostas politseipatrull liiklusjärelelevalvet Puiestee

tänaval Tartu linnas. Volvo kaldus vastassuunda ja tegi järsu pöörde Peetri tn poole. Sõiduki

kontrollimisel tuvastasid politseinikud, et autos olid 4 inimest koos juhiga, kõik tööalaselt

tuttavad seoses narkootikumidega.

Võttes arvesse, et A. Tartul oli tervisega kõik korras, pole muul viisil, kui narkojoobe seisundiga

seletatav ebaadekvaatne sõidustiil. Lisaks ei saa jätta tähelepanuta A. Tartu pikaajalisi

kogemusi narkoainete tarvitamises, mistõttu ei ole vähimalgi määral usutav väide, et ta ei olnud

teadlik, et võib olla joobeseisundis.

60. A. Tartut on varem ühel korral kriminaalkorras karistatud. Tartu Maakohus mõistis ta

06.04.2016.a kohtuotsusega süüdi KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi ning karistas 3 aasta 9 kuulise

vangistusega. Tartu Maakohtu 06.11.2017.a määrusega vabastati A. Tartu karistuse kandmiselt

tingimisi enne tähtaega, katseajaga kuni 15.06.2019. (lk 80-83). Seega pani A. Tartu J.M. i

kehalise väärkohtlemise toime katseajal ning mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise mõned

kuud pärast katseaja lõppu.

Eeltoodust järeldub, et ainuüksi eelkirjeldatud asjaolud võimaldavad asuda seisukohale, et A.

Tartut pole varem mõistetud karistus seadusekuulekalt käituma pannud.

61. Vangistusest tingimisi vabastamise 06.11.2017 määrusega keelati A. Tartul tarvitada

alkoholi ja narkootilisi aineid ning kohustati teda pöörduma narkoprobleemide tõttu arsti poole,

vajadusel alluma ravile (lk 80-83). A. Tartul on narkootiliste ainete tarvitamise osas olnud

korduvaid tagasilanguse perioode. Tartu Maakohtu 16.01.2019.a määrusega, millega kohus ei

rahuldanud kriminaalhooldusosakonna erakorralist ettekannet, kus taotleti A. Tartule Tartu

Maakohtu 06.04.2016 otsusega mõistetud kandmata karistuse täitmisele pööramisest, pandi

talle täiendav kohustus alluda psühhiaatri poolt määratud statsionaarsele ravile hiljemalt 2019.a

aprillikuu jooksul. (lk 84-85).

Ka see ei andnud tulemusi, sest A. Tartu jätkas narkootikumide tarvitamist (pani toime

narkootikumide tarvitamise 19.08.2019, mille eest teda karistati väärteokorras NPALS § 151

järgi, lk 52-60). Lõpetuseks, käesolevas asjas leidis tõendamist, et A. Tartu oli jällegi

narkojoobes, kui juhtis 17.09.2019.a öösel sõiduautot Volvo.

62. Kõike eelnevat arvestades saab öelda, et A. Tartut ei saa vabastada tingimisi ning ta peab

kandma karistust vanglas.

63. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jääb Tartu Maakohtu otsus A. Tartu süüasjas muutmata

ning kaitsja apellatsioon rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)