1-20-2559/71 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Kohtuistungi aeg ja koht

Tallinna Ringkonnakohus

15. veebruar 2021, Tallinn

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.veebruar 2021, Tallinn,

Kriminaalasja number

1-20-2559

Kohtukoosseis

Sekretär

Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla ja Heili Sepp

Kea Lemming

Kriminaalasi

XX süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 4 ja Veiko Vaher

süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 4 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 17. septembri 2020 otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava Veiko Vaheri kaitsja adv. Andres Tamm,

ringkonnaprokurör Rainer Amur,

Süüdistatavad

Veiko Vaher, XX (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses)

Kaitsjad

Adv. Meelis Masso ja Vahur Krinal

Prokurör

Rainer Amur

RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu 17. septembri 2020 otsus XX ja Veiko

Vaheri suhtes jätta muutmata.

Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata.

Määrata Advokaadibüroole Andres Tamm advokaat Andres

Tamme

poolt

Veiko

Vaherile

ja

XX-le

apellatsioonimenetluses

riigi

õigusabi

osutamisega

makstavaks tasuks 356,40 (kolmsada viiskümmend kuus)

eurot ja 40 senti ja jätta see riigi kanda.

Määrata Advokaadibüroole Meelis Masso advokaat Meelis

Masso poolt Veiko Vaherile apellatsioonimenetluses riigi

õigusabi

osutamisega

makstavaks

tasuks

904,08

(üheksasada neli) eurot ja 8 senti ja jätta see riigi kanda.

Määrata Advokaadibüroole Rüütli advokaat Vahur Krinali

poolt

XX-le

apellatsioonimenetluses

riigi

õigusabi

osutamisega

makstavaks

tasuks

562,08

(viissada

kuuskümmend kaks) eurot ja 8 senti ja jätta see riigi kanda.

Määrata Advokaadibüroole Kersti Põld advokaat Kersti

Põllu poolt kannatanu YY-le apellatsioonimenetluses riigi

õigusabi

osutamisega

makstavaks

tasuks

243,60

(kakssada nelikümmend kolma) eurot ja 60 senti ja jätta

see riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule.

Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult

päeva

jooksul

alates

päevast,

mil

kohtumenetluse

poolel

on

võimalik

ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

advokaadist esindaja vahendusel. Menetluskulude peale

võib

esitada

määruskaebuse

ringkonnakohtu kaudu

Riigikohtule

päeva

jooksul

alates

kohtuotsuse

kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohtu 17. septembri 2020 otsusega mõisteti XX süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 4

järgi õigeks. Sama otsusega tunnistati Veiko Vaher süüdi KarS § 201 lg 1 järgi ja teda karistati

rahalise karistusega 265 miinimumpäevamäära ulatuses, s.o summas 2650 eurot, mis tuleb

tal tasuda ositi 6 kuu jooksul. KrMS § 310 lg 2 alusel jäeti kannatanu YY esitatud tsiviilhagi

varalise kahju hüvitamiseks XX suhtes läbi vaatamata. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel

rahuldati YY tsiviilhagi kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudes ja V. Vaherilt

mõisteti välja 11 000 eurot.

Veiko ja XX-le esitati süüdistus ning nad anti kohtu alla KarS § 201 lg 2 p 4 järgi selles, et

Veiko Vaher, saades enda kätte 28. veebruaril 2017 oma isa WW Swedbank AS pangakaardi

ja 10. märtsil 2017 tema SEB AS pangakaardi, ühiselt ja kooskõlastatult tegutsedes, omades

mõlemad juurdepääsu WW pangakontodel olevatele rahalistele vahenditele, kasutasid WW

SEB panga ja Swedpanga pangakaarte ning võtsid tema loata ja teadmiseta ajavahemikul 3.

märts 2017 – 9. november 2017 pangaautomaatide kaudu 61-l korral sularahana välja kogu

WW

pangakontodel

nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

(SEB)

ja

YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY (Swedbank) oleva raha summas 15 405 eurot, millest

pöörasid 12 500 eurot ilma WW nõusolekuta enda kasuks, kasutades enda huvides. Seega

panid nad tahtlikult toime valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks

pööramise grupis.

Maakohus leidis, et XX süü ei ole tõendatud. Kohus märkis, et XX-le esitati äravahetamiseni

sarnane süüdistus Veiko Vaheriga. Süüdistusest ega prokuröri kõnest ei selgu, milles seisneb

ühine ja kooskõlastatud tegevus (RKKKo 3-1-1-18-08, p 14). KarS § 21 lg 2 näeb

kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaldamiseks tuleb teha kindlaks, et

isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et

süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast (RKKKo 3-1-1-23-01, p-d 6-7). See

tähendab, et muu hulgas pidid süüdistatavad langetama ühise teootsuse ja tegutsema ühtse

teoplaani järgi (vt nt RKKKo 3-1-1-23-10, p 11.2).

Süüdistatava XX õigeksmõistmist põhjendas maakohus järgmiselt. XX on süüdistatavana

ülekuulamisel kinnitanud, et võttis WW pangakontolt 2420 eurot, mis nähtub ka automaadi

tehtud fotodelt. Prokurör ei ole selgitanud, kas XX roll kuriteo toimepanemisel oli sularaha

üleandmine kaassüüdistatavale või sularaha hoidmine enda valduses. Selliseid faktilisi

asjaolusid ei ole kohtule esitatud ega tõendatud. Süüdistatava XX, tunnistaja EE ja Veiko

Vaheri ütlustest nähtub, et XX hoolitses igapäeva olmetoimingute, sh söögi ostmise ja

tegemise eest, mistõttu on usutavam süüdistatava versioon toimunust, mille kohaselt on XX

võtnud pangakontolt raha välja, andnud sellest osa WW-le ja on tasunud kulude, s.o toidu ja

ravimite eest. Tunnistajatena ülekuulatud R, H ja LL ütlustest ei nähtu asjaolusid, mis

kirjeldaksid XX poolt raha omastamist või vähemalt kuriteole kaasaitamist. Arusaamatu on

prokuröri seos isiku hooldamise ja raha kasutamise vahel, sest prokurör ei ole esitanud

andmeid, et WW tervise edendamiseks vajalikke rahasummasid poleks eesmärgipäraselt

kasutatud. Süüdistuse esemeks on siiski võõra vallasasja (sularaha) enda kasuks pööramine,

mistõttu pole kohane hinnata, kas WW oli õigesti ja korrapäraselt hooldatud.

Raha väljavõtmine iseenesest ei ole aluseks süü tõendamisel, kui on tõendatud, et WW raha

võidi pangakontolt välja võtta. Vastutuse aluseks on sularaha enda kasuks pööramine. Selline,

ainult formaalsete kriteeriumite alusel süüksarvatav käitumine viiks karistusõiguslikult

lubamatu objektiivse vastutuseni (RKKKo 3-1-1-4-04). Süüdistatav XX andis ütlusi, et on alati

välja võetud raha andnud tagasi WW-le, mida kinnitavad tunnistaja EE ütlused. Prokuröri

esitatud tõendid ei kummuta kahtlust, et XX ei ole võtnud raha endale. Põhimõttel in dubio pro

reo tuleb kõrvaldamata kahtlused lugeda süüdistatava kasuks (KrMS § 7 lg 3). Kohus ei

nõustunud prokuröriga, et EE ütluseid ei saa pidada usaldusväärseks, sest tunnistaja räägib

süüdistatavate kasuks. Õige ei prokuröri seisukoht, et eelistada tuleb kannatanu kasuks

rääkivate tunnistajate H ja LL ütluseid, sest samale argumendile toetudes, s.o lähedasele

seosele kannatanuga, ei saaks neid ütluseid pidada tõesemateks. XX ebaseadusliku tegevuse

kohta ei anna kannatanu tunnistajad midagi tõeväärtuslikku juurde, teised tõendid puuduvad.

Prokuröri väited, et süüdistatavatel ei ole 2017. a olnud sissetulekut ja nende suhtes on

alustatud täitemenetlused, ei luba järeldada, et süüdistatavad on teise isiku vara omastanud.

Infosüsteemi e-täitur väljavõtetest nähtub, et süüdistatavate suhtes on alustatud täitemenetlusi

alates 2001. a kuni 2017. a, millest järeldub, et süüdistatavad on võlgu. Süüdistatavatel ei

olnud sissetulekut ka enne 2017. a ja ankeetandmete järgi tänaselgi päeval. See ei tähenda,

et neil ei saa olla muid elatusvahendeid ja nad pidid tingimata raha omastama. Prokuröri

seisukohtade järgimine viiks lubamatu süü omistamiseni isikutele, kes on kroonilised võlgnikud

või mingil põhjusel oma elus majanduslikult ebaõnnestunud. Teine olukord oleks siis, kui

süüdistatavad oleksid enda võlgnevusi vähendanud, mis olnuks seostatav WW pangakontolt

välja võetud rahaga, mida ei ole kohtule esitatud.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Pärnu Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid prokurör Rainer Amur ja süüdistatava Veiko

Vaheri kaitsja advokaat Andres Tamm.

Prokurör taotleb otsuse tühistamist materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu KrMS § 338 p-

de 1-4 alusel ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 2 alusel Veiko

Vaheri süüdimõistmises KarS § 201 lg 1 alusel ja mõistetud karistuse osas ning XX

õigeksmõistmises. Uue otsusega taotleb prokurör mõista nii Veiko Vaher kui XX mõlemad

süüdi KarS § 201 lg 2 p 4 järgi ja samuti palub prokurör mõista mõlemale ühesugune karistus:

3 aastat vangistust, mis jääks KarS § 73 lg-te 1,3 alusel tingimisi, katseajaga 5 aastat. Oma

taotlusi põhjendab prokurör järgmiselt.

Kohtulik uurimine maakohtus oli ühekülgne ja puudulik. Kohus ei hinnanud tõendeid kogumis

ja keeldus alusetult oluliste tõendite vastuvõtmisest ja uurimisest. Viimasega rikkus kohus

oluliselt kriminaalmenetlusõigust. See viis XX õigeksmõistmiseni, materiaalõiguse ebaõige

kohaldamiseni, s.t Veiko Vaheri kuriteokvalifikatsiooni muutmiseni. Veiko Vaherile mõistetud

karistus ei vasta tema kuriteo raskusele ega isikule.

Süüdistusakti tõendite loetelus, p-s 7 oli ära märgitud YY kuriteokaebuse lisaks olnud CD-

plaat, milles on järgmised digitaalsed tõendid:

•

helifailid Y ja WW telefonikõnedega, mis tõendavad,

et Veiko Vaher tahab KKK

maja endale saada, WW ei ole sellega nõus, samuti WW tegelikku tahet Veiko Vaheri,

enda pangakontol oleva raha käsutamise suhtes, ühtlasi tema kahtlusi, et Veiko Vaher

on kontod rahast tühjaks teinud, et dokumendid ja pangakaardid on Veiko Vaheri

valduses, kõnede tegemise aega. Ühtlasi nähtub neist, et WW mõistus oli sel ajal

korras, Veiko Vaher ei hoolitsenud isa eest piisavalt, viimane vältis Veiko Vaheriga

suhtlemist.

•

helifailid Veiko ja YY ning Veiko ja RR telefonikõnedega. Need tõendavad, et Y ja RR

küsisid Veiko Vaherilt tagasi WW ID-kaarti ja pangakaarte, kuid too keeldus, mis

kinnitab kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsust; samuti Veiko Vaher kinnitab

27. septembril 2017, et W raha on kõik alles, mis on vastuolus teiste tõenditega ja seab

kahtluse alla Veiko Vaheri ütluste usaldusväärsuse; et Veiko Vaheri kuriteo motiiviks

on tema õigus saada endale osa WW pärandusest kuna ta on maja ehitusse raha

pannud; et Veiko Vaher on väga ähvardav ja manipulatiivne; kõnede tegemise aega,

mida saab hinnata ajaskaalal kooskõlas teiste tõenditega.

Kuna süüdistuse sisuks oli 8. novembril 2017 surnud WW raha omastamine, siis tõendavad

helifailid tema tahet enda raha osas, mida süüdistuse kohaselt omastasid Veiko Vaher ja XX.

Seetõttu on tegemist olulise asjaoluga KrMS § 286- 1 lg 1 mõttes.

Maakohus jättis need tõendid vastu võtmata, kuna need polnud asitõendina protokollitud, vaid

esitati kohtule CD-plaadil taotlusega kohtuistungil kõned ette mängida. CD-plaat esitati

kuriteokaebusega koos, s.t ei saadud menetlustoimingu käigus. Maakohus viitas tõendite

vastu võtmata jätmisel Riigikohtu 7. mai 2009 lahendi nr 3-1-1-21-09 punktile 9.3. Prokurör

märgib, et Riigikohtu seisukohast järeldub, et salvestised saavad sõltuvalt sisust olla kas

asitõendid või dokumendid. Prokurör leiab, et kõnealune CD-plaat on dokument nii KrMS §

123 lg 1 kui nimetatud Riigikohtu lahendi mõttes, kuna sellel puuduvad KrMS § 124 lg 1

loetletud tunnused. Kannatanu andis menetlejale üle digitaalse dokumendi – helisalvestise.

Lähtuvalt iseloomust, ei ole tegemist asendamatu objektiga, vaid see on koopia kannatanu

originaalist. Menetlejale ei ole üle antud originaali, mistõttu ei ole tegemist asitõendiga.

Tegemist on KrMS § 63 lg 1 mõttes dokumendiga audiosalvestise vormis.

Samuti tuleb arvestada Riigikohtu lahendi kontekstiga. Viidatud lahendis keskenduti

videosalvestisele. Kohtule esitati salvestise asemel kaadrid salvestisest, mida menetleja

salvestist nägemata vormistas fototabelina, mis iseseisvaks tõendiks olla ei saagi. Arutatavas

kriminaalasjas on olukord teine – kannatanu esitas menetlejale dokumendi koopia

audiosalvestise vormis, mida prokurör soovis esitada maakohtus vahetuks uurimiseks selle

ettemängimise teel nagu KrMS § 15 lg 1 ette näeb. Seega ei ole olukord võrreldav Riigikohtu

lahendis esinenud olukorraga. Viidatud Riigikohtu lahendi p 9.1 seisukohad ei ole enam

aktuaalsed, sest vahepeal on kohtupraktika läinud seda teed, et arvestab iseseisva tõendina

ka salvestisi (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2017 kohtuotsuse nr 1-14-10988 punkt

16.4). Kui tegemist ei ole dokumentidega, siis on nad ikkagi lubatavad tõendid, sest on

arvestatavad iseseisvate tõenditena. Prokurör taotleb ringkonnakohtu istungil nende

avaldamist.

Lisaks ei hinnanud kohus kannatanu, tunnistajate ja süüdistatavate ütlustes esinevaid

vastuolusid, vaid luges sisuliselt kõik ütlused usaldusväärseteks. Prokuratuuri hinnangul tuleb

erinevaid tõendeid ja ütlusi omavahel kõrvutada, selle kaudu vastuolud tuvastada ning

otsustada, kelle ütlusi saab üldse tõendina arvestada ja kui, siis mis ulatuses. Seda kohus ei

teinud. Süüdistatavate ja tunnistajate EE ja QQ ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna on

vastuolus mitte ainult kannatanu YY ja tunnistajate RR, HH ja LL ütlustega, vaid ka muude

kogutud tõenditega (meditsiinidokumentidega, kõnesalvestustelt kuulduga). Vastuolud on

järgmised:

- kannatanu YY, tunnistajate RR, HH ja LL ütlustest tuleneb, et WW kirus kogu aeg Veikot,

tahtis temast lahti saada (ütles: „aidake pätt välja ajada“, „W peab maja üleval pidama, keegi

teda ei aita“ jms), rääkis et tervis on halb, kodus ei anta süüa. Tunnistajad rääkisid ka, et W oli

väliselt nii viletsaks ja nõrgaks jäänud, kaalust palju alla võtnud. Süüdistatavad ning

nendepoolsed tunnistajad EE ja QQ räägivad aga vastupidist juttu. Nad ütlevad, et W eest

hoolitseti hästi, talle tehti kogu aeg süüa (W sõi sama toitu, mis nemad), pidevalt abistati ja W

ei öelnud midagi halvasti Veiko kohta.

- pangakonto analüüs W harjumuste kohta näitab, et enne haiglasse sattumist käis ta ise poes

ja maksis kaardiga, võttis sularaha välja, sõitis autoga. Peale haiglast kojusaamist 9. veebruaril

2017 ta enam mitte midagi sellist ei teinud. Süüdistatavad väidavad, et W, olenemata

dementsuse diagnoosist, hoidis kogu aeg pangakaarte enda käes ja miski ei takistanud tal ise

kaarte kasutada. Samuti rääkis süüdistatav, et isa käis alguses poes edasi, kuid pangakonto

seda ei tõenda. W kulutused on kogu aeg olnud tagasihoidlikud ning miks oleks pidanud tema

käitumine muutuma haigeks jäädes. Ta pole kunagi vajanud sularaha, vastupidi, ta käitumine

rahaga näitab pigem kokkuhoidlikku eluviisi. Panka on ta usaldanud, sest on seal hoidnud

sääste aastaid, erinevalt paljudest vanadest inimestest, kes koguvad sukasäärde. Tõendid

näitavad, et peale 9. veebruari 2017 ei ole W tegelikkuses kordagi ise kaarti kasutanud. Põhjus

tuleb välja WW 3. mai 2017 ja 14. augusti 2017 telefonikõnedest YY-ga, kus WW ütleb, et kõik

dokumendid ja paberid on Veiko Vaheri käes ning ta soovib minna panka kontrollima, kas arvel

on raha veel alles või mitte. Seega on süüdistatavate ütlused selles osas vastuolulised.

- tunnistaja GG on kõige usaldusväärsem tunnistaja, kuna ei ole W-ga suguluses ega seotud

tema rahaliste huvidega, vaid tema sõber. Ka tema rääkis, et W ei pidanud Veikost lugu ning

soovis, et Veiko välja koliks, et Veiko elab tema kulul, teda ei toeta, mis kinnitab kannatanu ja

tunnistajate sõnu, kuid on vastuolus süüdistatavate ja nende tunnistajate ütlustega.

- pärimistunnistus, millega WW pärandas kogu vara just Y, mitte Veiko Vaherile. Järelikult, kui

W oleks juba aastaid temaga koos elanud, Veikot sallinud ja usaldanud, oleks ta testamendiga

midagi ka Veikole pärandanud.

-

WW meditsiinidokumentidest alates 15. septembrist 2017 on kirjeldatud muu hulgas

tema lamatishaavandeid, erinevates kehapiirkondades olnud nekroose ja laiemalt tema

tervislikku olukorda, suutlikkust. Nendest andmetest saab prokuröri hinnangul üheselt

järeldada, et WW ei hoitud kodus hästi, tema eest ei hoolitsetud. Tugev lamatishaavand,

nekroosid ei teki üleöö. Süüdistatavad ja nende tunnistaja EE väidavad, et W eest hoolitseti

kogu aeg hästi. Süüdistatavad leidsid, et W-l ei olnud lamatisi, vaid olid sinikad kukkumisest.

Seega on süüdistatavate ja tunnistaja EE ütlused vastuolus tegeliku WW olukorraga.

-

Süüdistatav Veiko Vaher on ka varem valetanud – nimelt andis ta kohtus ütlusi, et

töötas nn „mustalt“. Kui ta aga tsiviilasjas taotles kohtult õigusabi, siis kirjutas taotluses, et tal

ei ole mingit töökohta ega sissetulekut. Seega on ta kohtule taotlust esitades esitanud

valeväiteid s.t varjanud oma sissetulekuid, mis iseloomustab tema käitumismustrit.

Süüdistatavate kaitsetaktika on, et ID-kaart ja pangakaardid olid kogu aeg W käes (ümber

lükatud W enda poolt telefonikõnes YY-le) ning W käsul ja loal hakkasid nad koos XX-ga talle

tooma pangaautomaatidest sularaha, mille andsid kogu aeg W kätte tagasi, nemad WW raha

enda valdusesse üldse ei saanud, v.a väikesed summad, mida W ise andis. See pole eluliselt

usutav, sest olles koos elatud aastaid, mille jooksul on W kogu aeg ise hakkama saanud ega

pole palunud varem süüdistatavatel oma kaarti kasutada, siis järsku peale seda kui on saanud

juurdepääsu W rahalistele vahenditele, on mõlemad süüdistatavad valmis W käsutäitjateks

hakkama ning peaaegu igapäevaselt tema jaoks sularaha pangast välja võtma. Süüdistatavate

versioon ei ole tõene ka järgmistel asjaoludel:

-

Kannatanu YY ning tunnistajad RR, HH, LL andsid kõik ütlusi, et W kurtis neile, et kõik

pangakaardid ja ID-kaart on Veiko käes ning ta kardab, et Veiko on tema selja taga konto

tühjaks teinud. Sama on W avaldanud telefonikõnedes YY-ga. Seega ei olnud WW lubanud

Veiko ja XX-l oma pangakaarti kasutada ega sularaha välja võtta. Dementsuse seisukohast

juhib prokuratuur tähelepanu sellele, et W mälu pidi olema selle fakti kohta õige, sest W

mäletas, et tal on kontol raha (on selgunud, et see oli tõde) ning konto oligi tühjaks tehtud

(nähtub pangakonto väljavõtetest). Asjatundja EP ka selgitas kohtuistungil, et dementsus ei

tähenda, et dementne inimene alati asju välja mõtleb ning tuttavas keskkonnas on dementse

inimese mälu parem kui võõras keskkonnas (sellel perioodil elas W kodus, kus ta oli elanud

aastakümneid s.t oli tuttavas keskkonnas).

-

WW sattus tagasi haiglasse 15. septembril 2017 ning sealt enne surma koju ei saanud.

Ometi jätkus sularaha väljavõtmine – 770 eurot võeti välja ajal kui W oli haiglas. Süüdistatav

ütles, et sel ajal oli pangakaart kodus, ja ta sai alati isalt loa raha välja võtta ning viia haiglasse

süüa. Meditsiinidokumentidest nähtub, et W seisund sellel ajal oli väga raske, nt 4. oktoobri ja

8. novembri 2017 sissekannetest haiguslukku. Ka tunnistaja GG rääkis, et W oli haiglas väga

raskes seisus, temaga kontakti saamine raske. Meditsiinidokumendid ei kinnita, et W oli

oktoobris 2017, kui sularaha endiselt välja võeti, seisundis, kus ta annaks Veikole luba raha

võtta, mis toidu ja sularahana talle toodi. Meditsiinidokumentidest nähtub, et W oli toona ajas

ja kohas desorienteeritud, ise ei söönud/joonud, oli kogu aeg lamavas asendis. Toidu ja

sularahaga ei olnud tal haiglas midagi teha. Seega on süüdistatavad ka selle kohta valetanud.

- Prokurör viitab asitõendi vaatlusprotokollile, mis sisaldab 9. novembri 2017 kl 10.54.44

helisalvestist, milles Veiko Vaher sai teada isa surmast. Salvestise pikkus on tund ja 2 minutit.

Swedpanga konto väljavõttest nähtub, et samal päeval kell 12.13 võeti automaadist välja

viimane 100 eurot. Süüdistatav ütles, et võttis selle, kuna pidi isale viima, ta ei teadnud, et isa

on surnud. See on vale, sest ta sai isa surmast teada vähem kui 1,5 h varem ning kohe, kui Y

ja R olid ära läinud, läks pangaautomaadi juurde, võttis raha välja. Kui analüüsida salvestust

pikemalt, võrrelda seda süüdistatavate ütlustega kohtus, siis ilmnevad olulised vastuolud.

Kohtus rääkis Veiko Vaher, et isa kogus selle sularaha endale koju, mis tema ja tema abikaasa

W jaoks automaatidest välja võtsid ning isa toetas teda sellest 3000 euroga ning isa raha eest

osteti ka süüa. Salvestiselt kostub aga, et isa andis talle väidetavalt 11000 eurot. Veiko räägib

salvestisel, et tal ei ole 11000 eurot enam alles, sest pani selle vilja alla. Kohtus aga vastas ta,

et oli isa surmast kuuldes šokis ning ei kontrollinud oma sõnu. See väide ei põhjenda vastuolu.

Salvestiselt on selgelt aru saada, et Veiko on aktiivne pool, kes üritab teisi pooli veenda tegema

diili – raha jääb talle ning maja läheb Y-le. Vastasel juhul lubab 2 aastat kohtus protsessida.

Šokis inimene ei käitu ega räägi selliselt. Kui seda võrrelda süüdistatava poolt kohtusse

kutsutud QQ ütlustega, siis pidi QQ kohtule valetama, sest kui 11000 eurot läks Veikole ning

ülejäänud elamiseks/toiduks, siis ei saanud W anda QQ-le 28.05.17 raamatu vahelt 3600

eurot, sest pole alust arvata, et WW-l olid lisaks veel mingid rahalised vahendid. Salvestisel

põhjendab Veiko ka seda, miks ta raha endale võttis – ta tahtis saada tagasi raha, mis ta koos

Y-ga sinna maja ehitusse pani s.t Veikol oli konkreetne motiiv raha omastamiseks, sest ta

pidas õiglaseks, et see raha peab talle kuuluma. Ütles ju ka Veiko kohtus, et isa lubas talle

pool maja ning nüüd on see ebaõiglaselt läinud Y-le ning Veiko ei saa midagi. See motiiv

ajendaski süüdistatavaid W kontot tühjendama.

-

XX andis ütlusi, et tema võttis raha ainult nendel kordadel, kus ta on jäänud automaadi

video peale ning mõnel korral oli ka W temaga koos kui ta raha W jaoks võttis. Mitte ühelgi

pildil ei paista kusagilt aga W. Kaamerapiltidelt on näha ka automaadi esise ümbrust ning ka

seal ei paista ühtegi inimest. Selle peale muutis XX kohtus ütlusi ja ütles, et ju siis oli W ikkagi

eemal.

-

Süüdistatavatel puudub aastaid igasugune sissetulek s.t nad tööl ei käinud, nende

arved olid arestitud. XX firma F OÜ-l erilist tegevust ei olnud ning ametlikult tulu ei teenitud.

Seega oli elamiseks ja firma jaoks raha vaja. Kuni W kaartide nende kätte saamiseni maksis

R kõik elukoha kulutused kinni W arvelt, siis sisuliselt elasid süüdistatavad tasuta KKK majas.

Kuna alates 9.02.2017 enam R ei hoolitsenud kõigi nende kulude eest ja kaardid said

süüdistatavate valdusesse, siis tekkis neil hoobilt võimalus kasutada W raha, mida oli 15405

eurot. Sellisele kiusatusele oli raske vastu panna.

-

Süüdistatavate poolt on tunnistajana üle kuulatud süüdistatavate tütar EE, kes

tunnistas kohtus, et on vanematega kriminaalasjast rääkinud ning kelle ütlused selles osas,

mis puudutas W tervist ja hakkamasaamist peale haiglat, läheb kokku süüdistatavate

versiooniga, mis aga ei lähe kokku kannatanu ja temapoolsete tunnistajate ütlustega, WW

ütlustega telefonikõnedes ega meditsiinidokumentides kajastatuga. Kui tunnistajat küsitleti,

kas ta on näinud, kuidas W andis Veiko Vaherile raha, siis ta oskas nimetada ainult raha

andmise fakti aga ei osanud nimetada ega mäletada muud, mis sellega seondus, mis seovad

tema ütluste sisu kahtluse alla.

Eelneva alusel taotleb prokuratuur jätta tõendite hulgast välja süüdistatavate ja tunnistajate EE

ning QQ ütlused kui ebausaldusväärsed.

KarS § 201 kuriteo osas lähtub prokuratuur sellest, et Veiko Vaheri ja XX poolt algas kuriteo

toimepanemine juba hetkest kui Veiko Vaher ja XX olid enda valdusesse saanud WW

Swedpanga ja SEB panga pangakaardid ning hakkasid pangakontosid tühjendama.

Maakohus lähtus, et pangakontodelt raha väljavõtmine Veiko Vaheri ja XX poolt oli lubatud.

Prokuratuur sellega ei nõustu.

Tõenditega on tuvastatud, et RR andis Veiko Vaherile üle mitte pangakaardid, vaid ID-kaardi

ja pankade paroolid, millega sai makseid teha ainult internetis (tõendatud RR ütlustega).

Pangakaardid olid kogu aeg WW valduses, mida ta kasutas korduvalt, nagu nähtub

Swedpanga 2016 väljavõttest. Veiko Vaher, kasutades ära WW tervislikku seisundit, läks

temaga 9.02.2017 Swedpanga pangakontorisse, kus tegid WW-le uue pangakaardi, mille sai

kätte 28.02.2017. Seda ta ei andnud WW-le, vaid võttis endale (tõendatud panga vastusega

päringule ja YY ning WW vahelise telefonivestlustega 03.05.2017 ja 14.08.2017). Arvestades,

et RR oli hoolitsenud WW arvete maksmiste eest internetis, siis andes pankade paroolikaardid

ja ID-kaardi Veiko Vaherile, andis RR, kui WW abikaasa, volituse jätkata Veiko Vaheril

samamoodi WW eest hoolitsemist, s.t maksete tegemist internetis. RR ei andnud talle volitust

hakata WW pangakontolt sularaha välja võtma.

Arvestades, et nii Swedpank kui SEB pank väljastasid uued pangakaardid WW-le, mitte Veiko

Vaherile, siis pidi Veiko Vaher need saama enda kätte WW käest. Kuna tõendeid selle kohta

pole, et Veiko Vaher oleks pangakaardid võtnud enda kätte WW nõusolekuta, siis tuleb

seaduslikku valdust eeldada ja lugeda tõendatuks, et WW pangakaardid läksid Veiko Vaheri

kätte WW nõusolekul. Fakt, et pangakaardid olid Veiko Vaheri ja XX valduses, on tõendamist

leidnud (tõendatud pangaautomaatide kaamerasalvestistega). See aga ei tähenda, et

nõusolek oleks olnud XX-l, kellel ka perekonnaseadusest tulenevalt ei ole WW eest

hoolitsemise kohustust.

Kuna on tõendatud, et Veiko ja XX kuriteo toimepanemise motiiviks oli ebaõiglus, et kogu vara

saab YY (tõendatud helisalvestisega 09.11.2017), mitte tema ja XX, on alust arvata, et raha

omastamise teoplaani tegid nad koos. Seda tõendab 9.11.2017 helisalvestisel kuuldu, et WW

sai ainult 700 eurot ning 11000 eurot kasutasid ära Veiko ja XX. Pangaautomaatide

kaameratega on tuvastatud, et sularaha võtsid välja nii Veiko kui XX. 11000 eurot kasutati vilja

ostmiseks nagu kostub 9.11.2017 helisalvestiselt. Asjaolu, et ka XX sai kasu, tuleneb sellest,

et talle kuulub F OÜ, mis tegeleb teraviljakasvatusega, mistõttu ei ole usutav, et Veiko Vaher,

ostes 11000 euro eest vilja, ei tegutse kooskõlastatult abikaasaga. Nii Veiko kui XX on

abikaasadena elanud aastaid WW-ga samas kohas, panustanud elukohta rahalisi vahendeid,

mistõttu on mõlemal motiiv WW vara enda kasuks ära kasutada. WW usaldas oma raha Veiko

ja XX valdusesse, et nad tema eest hoolitseksid. Tõendid näitavad, et see hoolitsus oli

minimaalne. Prokuratuur leiab, et süüdistuses ette heidetud omastamise summa 12500 eurot

on tõendatud, kuna see lähtub WW hooldamise kuludest 2016 (W keskmised kulutused 2016

aastal olid kuus 362,80 eurot (jaanuar 299.25 eurot, veebruar 380.12 eurot, märts 303.67

eurot, aprill 259.6 eurot, mai 556.63 eurot, juuni 423.66 eurot, juuli 405.79 eurot, august 337.01

eurot, september 384.71 eurot, oktoober 476.19 eurot, november 271.97 eurot, detsember

255.39 eurot = 4353.99 eurot/12=362.80 eurot). Ajavahemikul 3.03.17-09.11.17 s.o sisuliselt

8 kuu jooksul võeti sularahas välja 15405 eurot s.t 1925.60 eurot/kuus (15405 eurot/8=1925.60

eurot). Kui 2016 oli keskmine kulu 361.80 eurot/kuus, siis 2017 keskmine kulu oli 1562.80

eurot kuus (1925,60-362.80= 1562.80 eurot). Kuna raha võeti välja 8 kuu jooksul, on

omastatud 12502,40 eurot, s.t ca 12500 eurot (1562.80x8=12502.40 eurot)).

Seega on Veiko ja XX ühiselt ja kooskõlastatult ebaseaduslikult enda kasuks pööranud WW

12500 eurot tema nõusolekuta, s.t on toime pannud KarS § 201 lg 2 p 4 kuriteo.

Prokurör vaidlustab Veiko Vaherile mõistetud karistuse liiki, mitte karistusmäära. Rahalise

karistuse mõistmine ei arvesta kuriteo sisu. Kuriteo sisuks on raha omastamine põhjusel, et

Veiko Vaheril puudub raha ning ta on valmis selle nimel teise inimese vara enda kasuks

pöörama s.t rikastuma oma lihase isa arvel. Maakohtu hinnangul heastab sellise kuriteo

toimepanemise rahalise karistuse mõistmine inimesele, kes pole aastaid omanud

sissetulekuid, on elanud tänaseks surnud isa WW kulul ning kelle suhtes on käimas mitmeid

täitemenetlusi. See on ilmselgelt põhjendamatu ega ole karistuse mõistmise loogikaga

kooskõlas kuna ei mõjuta Veiko Vaherit õiguskuulekamalt käituma, arvestades tema

finantskäitumist varasemalt. Seetõttu on õiglane karistus vangistus.

Süüdistatava Veiko Vaheri kaitsja adv. Andres Tamm taotleb KrMS § 318 lg 1, 338 p 1 ja

3, 340 alusel maakohtu otsuse tühistamist Veiko Vaheri suhtes ja tema õigeksmõistmist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse

tõttu. Oma taotlusi põhjendab kaitsja kokkuvõtlikult järgmiselt.

Kohus mõistis Veiko Vaheri süüdi kannatanu YY poolt 9.11.2017 tehtud salaja lindistatu põhjal,

kui Y ja RR läksid talle teatama isa surmast. Kohus viitas et Riigikohtu kriminaalkolleegium on

kriminaalasja nr 3-1-1-5-09, p-s 10 leidnud, et enda vestluse lindistamine ei vasta ühelegi

jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel

eesmärgil lindistada, mistõttu selle vormistamine asitõendina vastab KrMS-s toodud tõendi

nõuetele. KrMS § 64 lg 1 kohaselt kogutakse tõendeid viisil, mis ei riiva kogumises osaleja

au, väärikust ja inimväärikust alandavalt ning sama sätte lg 3 kohaselt, kui tõendeid kogudes

kasutatakse tehnikavahendeid, teatatakse sellest eelnevalt menetlustoimingus osalejatele.

KrMS § 64 näeb küll ette reeglid uurimisorganitele menetlustoimingute tegemiseks, kuid need

on kohaldatavad ka muude tõendite kogumise viisidele. Isa surmast teatamisel kõneluse salaja

lindistamine riivas Veiko Vaherit, kes oli shokis, mõjus au ja inimväärikust alandavalt. Tegemist

on lubamatu tõendiga. Põhiseaduse § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna – ja eraelu

puutumatusele, § 33 kohaselt on kodu puutumatu. Salaja kõneluse lindistamine Veiko Vaheri

kodus vahetult peale temale isa surma teatamisest on perekonna, eraelu ja kodu puutumatuse

jäme rikkumine ning sellisel tõendil ei saa olla krimnaalmenetluses tõenduslikku tähendust. On

vaieldamatu, et Veiko Vaher elas isa loal tema majas ning see oli tema ja ta perekonna kodu.

Seda, et Veiko Vaher oli isa surmast śokis, kinnitab tema jutu sisu, mis ei ole adekvaatne. Pole

võimalik kulutada 11 000 eurot vilja ostmiseks, kui vilja külvamiseks on üksnes 30 ha, millele

kulub vilja ostmiseks ca 1000 eurot. Raha endale jätmisel pidas ta silmas seda 3000 eurot,

mille isa talle kinkinud oli.

Kohus ei arvestanud tunnistajate E ja QQ ütlustega, et WW oli kinkinud 3600 eurot QQ-le,

3000 eurot Veiko Vaherile ja 4000 eurot LL-le. Seega oli isal arvel olnud ca 15 000 eurost 2/3

osas ära kingitud ning ülejäänud osa oli isa enda ülalpidamiseks ära kulutatud. Süüdistuse

tunnistaja GG andis kohtus ütlusi, et isa soov Veikot majast välja ajada põhines Y ja RR

ultimaatumil, et vastasel juhul poleks nad isaga üldse läbi käinud.

Kannatanud on näidanud WW ihne inimesena, kes kellegile midagi ei kingi. Ometigi tegi ta

testamendi kogu oma vara pärandamiseks YY-le ja kinkis oma maad R ja LL-le. Samas pole

R ja YY võtnud isa enda juurde hooldamiseks ei isa viimasteks päevadeks, ega ka varem,

vaid viisid ta peale tervenemist haiglast hooldekodusse ja kui te keeldus sinna jäämast, tõid ta

Veiko Vaheri juurde, andsid isa üle koos pangadokumentidega. Veelgi enam, kui nad

kohtuistungil laimasid Veiko Vaherit, et ta ei olevat hoolitsenud isa eest, ta olevat hoidnud isa

näljas, siis miks nad ei tulnud ja toonud kordagi talle süüa, või ravimeid; vastupidi nad ei käinud

peaaegu kordagi isa vaatamas, rääkimata hoolitsemisest. Kui kohus kohtuistungil küsis YY-lt,

miks ta isa enda juurde ei võtnud, vastas ta, et see on hea küsimus, kuid sisulist vastust ei

andnud.

Oma seisukohad apellatsioonide osas esitas kirjalikult ka kannatanu esindaja adv. Kersti

Põld. Kannatanu esindaja nõustub prokuratuuri apellatsiooniga ja palub see rahuldada. Veiko

Vaheri kaitsja apellatsiooni väidetega kannatanu esindaja ei nõustu ja palub jätta see

rahuldamata.

Kaitseväide, et Veiko Vaher oli 9. novembril 2017 šokis, ei ole usutav. Miski tema kõnes ja

käitumises ei viita ägedale stressreaktsioonile (šokile), mille tunnusteks on: nõutus, teadvuse

mõningane kitsenemine, tähelepanu ahenemine, võimetus ära tunda stiimuleid ja

desorientatsioon. Maakohus on vestluse salvestist analüüsides tabavalt märkinud, et kõnest

nähtuvad argumenteeritud läbirääkimised, millega Veiko Vaher pakub vestluse juhtiva poolena

kompromissina välja, et YY saab pärandusena maja ja temale jääks WW raha.

Meditsiinidokumentidest nähtub, et WW oli 2017. a viletsas olukorras, mistõttu teade tema

surmast ei tulnud suure üllatusena. Omavahelise vestluse salvestamine YY poolt ei riivanud

Veiko Vaheri au ega inimväärikust. Puuduvad tõendid, et WW andis oma arvelduskontodele

juurdepääsu võimaldavad deebetkaardid Veiko Vaheri valdusse tingimusega, et ta võib tema

arvelduskontodel olevaid rahalisi vahendeid kasutada piiramatus ulatuses enda ja XX tarbeks.

Vastupidi, WW avaldas oma eluajal korduvalt muret ja kahtlust, et Veiko ja XX tühjendavad

tema arvelduskontot. Keegi ei andnud neile voli kogu WW raha endale võtta. Näiteks rääkis

tunnistaja HH: „Ta kutsus mitu korda Y enda sõnade järgi hoiukassasse. Ta oli mures oma

rahalise seisu pärast. Ta arvas, et seda kuritarvitatakse ˮ (08.09.2020 kohtuistungi protokoll,

lk 13). WW ei avaldanud ühelegi lähedasele isikule, et soovib Veiko ja XX-le või kellelegi

nendega seotule anda suurt summat raha. Vastupidi, ta väljendas korduvalt kartust, et Veiko

Vaher on tema tahte vastaselt tema arvelduskontodel olnud raha kuritarvitanud.

Kui kasutada teise isiku rahalisi vahendeid tema eest hoolitsemiseks, siis tuleks pidada

arvestust selle, millises ulatuses on hooldatava isiku raha tema huvides kasutatud ja säilitada

selle kohta ka kulutšekke. Veiko ja XX mingit kuluarvestust WW eest hoolitsemise ja tema raha

tema huvides kasutamise kohta välja toonud ei ole ega ole esitanud vastavaid tõendeid.

Tunnistajate E ja QQ ütlused ei ole usaldusväärsed ega riimu tõenditega. Isegi, kui nende

ütlusi arvestada, ei lükka need ümber väidet, et Veiko Vaher on võtnud ja enda tarbeks

kasutanud vähemalt 11 000 eurot WW-lt omastatud raha, mida ta 9. novembril 2017 Y ja RR-

le omavahelises vestluses otsesõnu tunnistas. Kaitseversioon ja tunnistaja EE ütlused on

vastuolus tunnistajate H ja LL ütlustega, kelle sõnul WW LL-le suuremat summat raha oma

eluajal ei kinkinud.

Y ja RR poolt WW-le tema eluajal ultimaatumi esitamise omistamine ei ole asjassepuutuv.

Lisaks ei vasta kaitsja väide tõele. Kaitsja interpreteerib tunnistaja ütlusi liiga vabalt. Kaitsja

esitas 8. septembri 2020 kohtuistungil tunnistaja GG ristküsitlemisel väite: „Sellest välja

kolimise asjast, et Veiko sealt välja koliks – te ütlesite, et teised pereliikmed olid seda W-lt

palunud.ˮ Kaitsjale vastas tunnistaja GG: „Ma ei ütleks, et palunud. Pigem, et teised

pereliikmed on tema peale sellepärast pahased ja ei suhtle temaga normaalselt ˮ (08.09.2020

kohtuistungi protokoll, lk 6).

Tõenditele ei vasta väide, et WW kinkis oma maad R ja LL-le. LLl-e pärandas ta kinnistu

testamentaarse annakuna, mis nähtub 3. jaanuaril 2018 YY-le välja antud pärimistunnistusest.

WW majas, temaga koos elava perekonnaliikmena oli Veiko Vaheril kohustus hoolitseda abi

vajava isa eest. Kui ta sellega toime ei tulnud, pidi ta sugulasi sellest teavitama. YY viis WW-

le toitu ja ravimeid, kuid kui ta jäi väga viletsaks ega saanud enam ust avama tulla, siis polnud

YY-l võimalik tema juurde pääseda, sest tal polnud maja võtmeid. WW abistamise asemel

võttis Veiko Vaher WW pangakaardid ja viis ellu kuriteoplaani, mille resultaadiks oli tema

säästude omastamine ja hooletusse jätmine. Maakohtu otsuses on Veiko Vaheri poolt teo

kavatsetult toimepanemist veenvalt põhjendatud.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid apellandid – süüdistatava V.Vaheri kaitsja ja prokurör

R.Amur oma apellatsioone. Süüdistatavad ja nende kaitsjad vaidlesid vastu prokuröri

apellatsioonile, prokurör omakorda kaitsja apellatsioonile. Kannatanu esindaja adv.K.Põld

toetasid prokuröri apellatsiooni ja vaidles vastu kaitsja apellatsioonile.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimikuga, esitatud apellatsioonidega, kuulanud ära

menetlusosalised, avaldanud prokurörilt vastu võetud salvestiste vaatlusprotokolli ja maakohtu

kohtuistungite protokollid , tuli alljärgnevatele järeldustele.

Prokurör esitas apellatsioonis taotluse avaldada ringkonnakohtu istungil maakohtu poolt vastu

võtmata jäetud digitaalsed salvestised e et ringkonnakohus võtaks salvestised vastu, kuulaks

neid ning hindaks tõenditena.

Ringkonnakohus jättis prokuröri selle taotluse eelmenetluses rahuldamata. Vastavalt KrMS §

329 lg-le 2 märkis kohus rahuldamata jätmise ka istungile kuulamisele määramise määruses.

Kohus selgitas, et vastavalt KrMS § 329 lg-le 2 ei saa taotluse rahuldamata jätmise peale

esitada kaebust, kuid taotlust võib korrata kohtulikul arutamisel. Seejuures märkis kohus, et

prokuröril tuleb kohtule selgitada, millised konkreetsed lõigud konkreetsetest vestlustest

tõendavad XX tegutsemist kaastäideviijana, mis on prokuröri apellatsiooni põhitaotlus, millest

omakorda sõltub süüdistatava Veiko Vaheri käitumisele antav karistusõiguslik hinnang.

Prokurör taotles ringkonnakohtu istungil vaatlusprotokolli vastuvõtmist ja selle avaldamist

apellatsioonikohtu istungil ning taotles ka ringkonnakohtu istungil jätkuvalt salvestiste

vastuvõtmist. Samas prokurör pidas võimalikuks ka seda, et juhul, kui kohus nõustub vastu

võtma tema poolt maakohtu menetluse ajal ja olukorras, kus maakohus ei aktsepteerinud tema

taotlust võtta vastu erakõnede salvestused ilma, et nende kohta oleks vormistatud

vaatlusprotokolli, koostatud vaatlusprotokolli koos lisaga, loeks ringkonnakohus avaldatuks

vaatlusprotokolli ja selle lisa ning kõnede kuulamist sel juhul prokurör ei taotle. Kaitsjad ei

vaielnud vastu vaatlusprotokolli ja salvestiste vastuvõtmisele ning pidasid piisavaks

vaatlusprotokolli ja selle lisa e salvestiste avaldatuks lugemist kuna neil ei ole kahtlusi selles,

et see vaatlusprotokoll on koostatud kõnede põhjal ning prokurör on neile saatnud eelnevalt

vaaltusprotokolli ka tutvumiseks.

Kohtukolleegium võttis vastu prokuröri poolt esitatud tõendi – audiosalvestised koos

vaatlusprotokolliga ja luges kohtuistungil vaatlusprotokolli koos lisaga avaldatuks.

Samas prokurör leidis, et maakohus oleks pidanud vastu võtma temalt audiosalvestised ka

ilma vaatlusprotokollita. Ta toetus kohtupraktikale ja seadusemuudatusele.

Maakohus keeldus prokuröri poolt apellatsioonis loetletud audiosalvestiste vastuvõtmisest

märkides, et need ei ole ettenähtud vormis ja neid ei ole käsitletud dokumendina ega

vormistatud asitõendina. Kui prokurör taotles tema poolt vormistatud vaatlusprotokolli

vastuvõtmist, leidis maakohus, et seda on tehtud hilinemisega ja keeldus vaatlusprotokolli

vastuvõtmisest.

Kohtukolleegium on seisukohal, et salvestised ei ole kasutatavad tõendina, kui neid ei ole

vaadeldud ja selle kohta ei ole esitatud vaatlusprotokolli e siis kohtukolleegium nõustub

maakohtu seisukohaga selles osas. Samas leiab kohtukolleegium, et maakohus pidanuks

vastu võtma nii salvestised, kui ka vaatlusprotokolli, kui prokurör protokolli siiski maakohtu

menetluse käigus vormistas ja selle vastuvõtmist koos lisaga e cd plaadiga maakohtule

esitas.

Esmalt soovib kohtukolleegium märkida, et prokurör ei tegutse ega ole ka maakohtus

tegutsenud selle taotluse esitamisel käimasoleva menetluse tõendamiseseme asjaolude

tuvastamiseks oluliste asjaolude selgitamise eesmärgil ja tõendamiseseme piirides. Tema

eesmärk on kujundada kohtupraktikat ning piltlikult öeldes viia see vaidlus Riigikohtuni.

Positiivne lahendus oleks prokuröri arvates ajakulu kokkuhoid jms. Kohtukolleegiumi hinnangul

võib see hoida kokku aega, kuid mitte kohtu aega. Kohtu aeg tähendab samaaegselt ka

prokuröri ja kaitsja aega.

Kohtukolleegium on veendunud, et selliste olukordade vältimiseks, kus kohus kuulab tundide

kaupa salvestatud vestlusi, milliste sisu ei ole tõendamiseseme asjaolude osas asjassepuutuv,

tuleb kindlasti vormistada vaatlusprotokoll ka eraviisiliste vestluste audiosalvestiste puhul.

Prokurör on maakohtus 7.09.2020 kohtuistungil ise kinnitanud, et „salvestused osad on pikad.

Pikem on tunni ajaline“. Nagu kohus juba apellatsioonide kuulamisele määramise määruses

märkis, peab kohtul olema võimalus selliste salvestuste puhul nende sisu asjakohasuse

hindamiseks e kohus peab enne, kui asub neid kuulama e vahetult avaldama, olema

veendunud, et nende sisul on seos süüdistatavatele etteheidetava süüdistusega.

Sisuliselt on tõendite hindamine nende väärtustamise protsess. Tõendi väärtus tuleneb sellest,

et vaid tõenditele tuginevalt saab lugeda tuvastatuks (või kummutatuks) uuritava kuriteo

tõendamiseseme asjaolusid.

Eelkõige peab olema tõend asjakohane e tõend peab kajastama kriminaalmenetluse esemeks

oleva kuriteo sellist olulist aspekti, mis võimaldab seda kasutada tõendamisesemesse kuuluva

asjaolu tuvastamisel.

Vastavalt KrMS §-le 286¹ lg 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Siinkohal on kohtul vajalik otsustada, kas

konkreetne tõend omab antud kriminaalasjas tähtsust ehk on asjakohane.

Valitsev kohtupraktika on siiani selle võimaluse ka kohtule kindlustanud ja üldjuhul esitatakse

eraviisiliste kõnede salvestused, mis ei ole salvestatud kriminaalmenetluse raames koos

uurimistoimingu protokolliga e salvestuse vaatlusprotokolliga, mis sisuliselt kujutab endast

jutuajamiste stenogramme ja see annab võimaluse keskenduda kohtusaalis vaid konkreetse

katke esitamisele, mille puutumuses arutatava kriminaalasja tõendamisesemega on kohus

veendunud. Prokuröri poolt maakohtus ja apellatsioonikohtu istungil väidetud vastupidine

kohtupraktika kohtukolleegiumi arvates ühestki Riigikohtu lahendist ei nähtu. Prokurör on

viidanud ühele Tartu Ringkonnakohtu lahendile, kuid selle sisuga tutvudes ei saa kuidagi väita,

et see oleks võrreldav praeguses menetluses prokuröri poolt taotletuga. Viidatud kohtuasjas

võttis kohus vastu teabesalvestise e veebifailid DVD plaadil , mis oli väljastatud Telia Eesti AS

poolt ja oli ka konkreetselt teada, mida vaatama hakatakse ja kuidas see seondub konkreetse

vaidlusega. Praegusel juhul aga tekkiski seoses vaatlusprotokolli puudumisega olukord, kus

kohus oleks kuulanud üle tunni aja jutuajamisi, mis enamasti olid YY vestlused oma isa WW-

ga ja enamasti teemad kordusid – maja pärandamise teema, seenevastase jalasalvi teema,

pangakontorisse mineku teema ja mis dokumente seal isiku tuvastamiseks vaja on, sipelgate

tõrje, kas mobiil lihtsalt öösel sees olles ka raha võtab e arve suureneb. Veiko Vaheri ja YY

vestlused isa ja tema vara teemal, kuid nende sisu ja süüdistuse sisu vahel on seosed

hoomamatud e tõenduslikku väärtust nendel vestlustel ei ole.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole seega vastuvõetud salvestised tõendiks süüdistatavate

süüküsimuse otsustamisel ka sisuliselt e nendel puudub tõendi väärtus ja seda ka olukorras,

kus nad on vormistatud vastavalt nõuetele tõendiks. Need vestlused ei tõenda kuidagi

süüdistatavate poolt raha omastamist. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt märkis, ei tähenda

nende

salvestite

vastuvõtmine

prokurörilt

apellatsioonikohtu

istungil

seda,

et

apellatsioonikohus aktsepteerib prokuröri seisukohta selles, et salvestistest protokollide

koostamine ei ole vajalik. Salvestised võttis kohus vastu selleks, et rääkida kaasa

kohtupraktika kujundamisel ja välja öelda oma seisukoht vaidlusaluses küsimuses.

Prokurör väidab oma apellatsioonis, et seadusandja väljendas soovi laiendada erinevat liiki

salvestiste vahetut kasutamist eraldiseisva tõendina 01.09.2016 jõustunud KrMS § 63 lg 1

muudatusega. Seadusandja tahe oli suunatud sellele, et salvestised oleksid käsitletavad ka

iseseisvate tõenditena.

Sellise seisukohaga kohtukolleegium ei nõustu. Tegelikult ei haaku kohtukolleegiumi arvates

nimetatud seadusemuudatus kuidagi prokuröri poolt käesolevas menetluses tõstatud

vaidlusega. Nimelt nähtub seletuskirjast, mis on esitatud nimetatud seadusesätte osas

kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu juurde, et

seadusemuudatuse sisuks on tõendite loetelu täiendamine uurimistoimingu videosalvestisega

uurimistoimingu protokolli kõrval, et vähendada uurimisasutuste koormust, mis on tingitud

sündmuskoha vaatluse ja asitõendi vaatluse üksikasjalikust protokollimisest olukorras, kui neid

on võimalik ka videosalvestada. Praegusel juhul on aga vaidluse objektiks eraviisiline

audiosalvestis. Videosalvestused erinevad audiosalvestustest selles osas, et neil palju rohkem

infot – isiku käitumine jne. Seepärast ei saa audiosalvestusi päris samale pulgale panna. Ka

on seletuskirjas rõhutatud, et muudatus on kavandatud selleks, et vähemalt osaliselt

kompenseerida kõnesolevas eelnõus läbiotsimise ja vahistamisega seotud muudatuste

silmatorkavat kulukust. Seletuskirjas juhitakse tähelepanu sellele, et muudatuse eesmärk ei

ole asendada uurimistoimingu protokollid kui tõendid videosalvestistega, kuna endiselt tuleb

järgida KrMS §-s 146 ja § 150 lõikes 3 sätestatud nõudeid, mis reguleerivad uurimistoimingu

protokollimist. Videosalvestisele iseseisva tõendusliku väärtuse andmine on kavandatud

vähendama menetluskulusid ennekõike kriminaalasjade menetlemise seoses, milles lahend

saabub kas menetluse lõpetamise või lihtmenetluse vormis.

Oluline on märkida, et kannatanu poolt koos kuriteoavaldusega esitatud ühe eraviisilise

vestluse kohta on kohtueelses menetluses vormistatud ka asitõendi vaatlusprotokoll. Tegemist

on selle vestlusega, mis on peetud pärast WW surma YY ja RR ning Veiko Vaheri vahel, kus

Veiko Vaher tunnistab, et omastas WW pangakontodel oleva raha. Seda salvestist on

maakohus kohtuliku uurimise käigus kuulanud ning see on Veiko Vaheri süüküsimuse

otsustamisel olnud olulisemaks tõendiks. Sellise salvestiste selekteerimisega on prokurör

piisavalt selgelt mõista andnud ka seda, et tema poolt kohtumenetluses taotletud salvestiste

vastuvõtmine kohtu poolt on nö „kompamine“, kuidas kohus selle küsimuse otsustab ning

eesmärk muuta kohtupraktikat, mida prokurör ka tegelikult ise ei ole eitanud ja salvestiste sisu

ei ole süüdistatavate süüküsimuse otsustamise seisukohalt tähtis.

Riigikohus on oma mitmes otsuses selgitanud, et eraelulise telefonivestluse salvestist tuleb

käsitada teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses ( 3-1-1-5-09; 3-1-1-33-11). Samas

nähtub Riigikohtu otsuse 3-1-1-5-09 sisust, et salvestisest on koostatud ka protokoll ning selle

otsuse p-s 9 on antud mõista, et just protokolli kaudu on võimalik tuvastada see osa, mis on

kriminaalasjas asjassepuutuv osa.

Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium , et põhimõtteliselt ei ole teatud üksikjuhtumitel

välistatud teabesalvestise vastuvõtmine kohtu poolt ka ilma protokollita, kuid seda tõesti vaid

siis, kui näiteks salvestis on nö tekkinud kohtumenetluse ajal ja tegemist on väga konkreetse

asjaoluga, mida tahetakse kohtule teada selle kaudu anda või siis nagu eelviidatud Tartu

Ringkonnakohtu otsuses, et on tegemist väga konkreetsete tõenditega, mis on talletatud

salvestisele.

Puutuvalt prokuröri apellatsiooni märgib kohtukolleegium, et seda lugedes tekib paratamatult

arusaam, et prokurör justkui vaidlustab maakohtu poolt Veiko Vaheri õigeksmõistmist.

Tegelikult on aga Veiko Vaher mõistetud süüdi WW raha omastamises. Sestap jääb tõsiselt

arusaamatuks prokuröri poolt apellatsioonis esitatud omapoolne tõendite hindamise protsess,

millega püütakse tõendada seda, et Veiko Vaher omastas oma isa raha. Enamus

apellatsiooniväidetest on pühendatud peresuhetele e püütakse rõhutada seda, et WW ei

usaldanud Veiko Vaherit ja XX, et nende suhted olid halvad, et süüdistatavad ei hoolitsenud

WW eest. Maakohus on kõigi tõendite kogumis hindamise tulemil jõudnud Veiko Vaheri süü

osas prokuröriga samale seisukohale. See, et maakohus ei hinnanud tõendeid täpselt nii nagu

seda tahtnuks prokurör ei ole mõjutanud maakohtu otsustust Veiko Vaheri süü osas. Tõendite

ümberhindamine ringkonnakohtu poolt on vajalik vaid siis, kui selle tulemiks on maakohtust

diametraalselt vastupidine otsustus. Suur osa apellatsioonis hinnatud tõenditest ja nende

põhjal tehtud järeldustest, ei ole omastamise süüteokoosseisu tuvastamise seisukohast

asjassepuutuvad. Seda kinnitab ka fakt, et maakohus on teinud süüdimõistva otsuse Veiko

Vaheri suhtes olenemata nendest arvukatest etteheidetest tõendite hindamise osas, mis

sisalduvad prokuröri apellatsioonis. Mööda ei saa minna ka sellest, et maakohus sai hakkama

tõendite põhjaliku analüüsiga ja jõudis Veiko Vaheri süüdistust toetava lõppjärelduseni ilma

nende suure hulga salvestisteta, milliseid prokurör olulisteks tõenditeks hindab. Tõendite

hindamise seisukohast on tegemist sellise kriminaalasjaga, kus paratamatult kumbki pool

püüab ilustada enda käitumist ja halvustada vastaspoolt. Tegemist on peresisese

konfliktsituatsiooniga, kus vastaspoolteks on kaks venda ja nende pered ja konflikti sisuks on

isa testament, mis jätab ühe poja e Veiko Vaheri kõigest ilma ja ta otsustab enne isa surma

ise nö õigluse enda jaoks jalule seada. Üheaegselt kriminaalmenetlusega toimub ka

tsiviilvaidlus samade poolt vahel. Seega tõe väljaselgitamise huvides on õige hinnata ainult

neid tõendeid, mis otseselt seonduvad tõendamiseseme asjaoludega ja ülejäänud teemadel

esitatud tõendid, kui tõendamiseseme seisukohast tähtsust mitteomavad tõendid jätta

tõendikogumist välja. See asjaolu, mida prokurör püüab tõendada eraviisiliste vestlustega e

WW tõeline tahe, mis peaks kajastuma tema vestlustes, on tegelikult väljendatud WW

testamendis, mis on tõestatud notari poolt 11.05.2016 ja sel momendil ei saanud olla kahtlusi

WW vaimses tervises e tema arusaamisvõimes oma tahte väljendamisel.

Vestluste sisu osas märgib kohtukolleegium veel seda, et ei saa absoluutse tõena võtta YY

vestlusi oma isaga. WW-l oli diagnoositud dementsus, millega paratamatult kaasnevad

sundmõtted, luulud, vaenulikkus jne. Kõik kahtlused ja vaenulikkus on selliste vaimsete häirete

puhul tavaliselt fokusseeritud kõige lähedasemate inimeste vastu e nende pereliikmete vastu,

kellega koos elatakse ja nendes hakataksegi nägema vaenlasi. Seega prokuröri erilise

rõhuasetamine sellele, et WW oli vaenulikult meelestatud Veiko Vaheri vastu ja palub abi, et

aidataks pätt välja ajada jne. ei oma kohtu jaoks sedavõrd suurt tähendust nagu seda püüab

rõhutada prokurör. Otsuse 3-1-1-44-13 p-s 20 rõhutab ka Riigikohus, et kohus peab

kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga

käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda

menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti.

Maakohus on oma otsuses põhjalikult ja arusaadavalt selgitanud omastamise koosseisu, selle

teoalternatiive ja mida sisulisel tähendab just omastamise mõttes esitatud süüdistuste tekst.

Kohtukolleegium ei hakka üle kordama kõiki maakohtu poolt kohtuotsuses antud selgitusi

omastamise süüteokoosseisu osas, kuid kuna apellatsioonis esitatud seisukohad lubavad teha

järelduse, et prokurör nende seisukohtadega, mis muuseas baseeruvad korduvalt Riigikohtu

poolt antud selgitustele just omastamise süüteoasjades, arvestada ei taha, siis püüab

kohtukolleegium taaskord ja veel arusaadavamalt avada need Riigikohtu seisukohad.

Oluline on, nagu seda korduvalt rõhutas juba maakohus, osundada prokuröri enda poolt

koostatud süüdistuse tekstile/sisule. …..omades mõlemad juurdepääsu WW pangakontodel

olevatele rahalistele vahenditele, kasutasid WW SEB panga ja Swedpanga pangakaarte ning

võtsid ilma WW loata ja teadmiseta ajavahemikul 03.03.2017 – 09.11.2017 pangaautomaatide

kaudu 61-l korral sularahana välja kogu WW pangakontodel nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

(SEB) ja YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY (Swedbank) oleva raha summas 15 405 eurot

ning pöörasid sellest 12 500 eurot ilma WW nõusolekuta enda kasuks, kasutades selle ära

enda huvides.

Seega pani Veiko Vaher/XX tahtlikult toime valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult

enda kasuks pööramise grupis.

Asjaolu, et süüdistatavatele heidetakse ette omastamist, tähendab seda, et pangakaardid olid

süüdistavate käes WW nõusolekul. WW usaldas enda pangakaardid süüdistatavate kätte.

Vastupidisel juhul olnuks tegemist arvutikelmusega (3-1-1-18-117).

KarS § 201 teoobjektid on valduses olev võõras vallasasi ja isikule usaldatud muu võõras vara.

Maakohus on asjakohaselt oma otsuses rõhutanud, et KarS § 201 kohaselt eristatakse isiku

valduses oleva või talle usaldatud vara omastamist. Need tunnused on teo kirjelduses esitatud

alternatiivselt. Süüdistuse kohaselt pöörasid süüdistatavad enda kasuks nende valduses

oleva võõra vallasasja. Varavastaste süüteokoosseisude tähenduses käsitatakse sularaha

kui kehalist eset vallasasjana, mis on kooskõlas ka tsiviilõiguse üldosa ja asjaõiguse

põhimõtetega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruar 2007 otsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-94-06). Asjana ei ole käsitatav pangakontol olev raha, sest sellel puuduvad kehalise eseme

tunnused (vt RKKKo nr 3-1-1-130-04). Pangaarvel olev raha ei olnud süüdistatavate valduses

ja seda olenemata sellest, et neile oli pangakonto omaniku poolt antud nõusolek pangaarvelt

sularaha väljavõtmiseks. Pangakontol olev raha on käsitatav arvelduskonto omaniku varalise

nõudena panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Varaline nõue ei saa olla süüdistatava

valduses, kuna valdus on tegelik võim asja üle. Seega, kui süüdistatavatele heidetakse ette

nende valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramist, siis saab jutt olla ainult

sularahast e neile heidetakse ette tegevust, mis ei saa hõlmata pangaarvelt raha välja võtmist.

Süüdistuse kohaselt ei ole see kuritegelik ja kuritegelik käitumine on toime pandud sularaha

suhtes. Kui prokurör on vaikimisi võtnud aluseks Riigikohtu otsuses 3-1-1-18-117 kirjeldatud

tehiolud, siis tuleb rõhutada, et selles kriminaalasjas oli süüdistatavale ette heidetud talle

usaldatud võõra vara enda kasuks ebaseaduslik pööramine e siis omastamise teoobjekt on

erinev arutatava kriminaalasja süüdistustes märgitust.

Apellatsioonis teatab prokurör, et KarS § 201 kuriteo osas lähtub prokuratuur sellest, et Veiko

Vaheri ja XX poolt algas kuriteo toimepanemine juba hetkest kui Veiko Vaher ja XX olid enda

valdusesse saanud WW Swedpanga ja SEB panga pangakaardid ning hakkasid

pangakontosid tühjendama. Maakohus on lähtunud sellest, et pangakontodelt raha

väljavõtmine Veiko Vaheri ja XX poolt oli lubatud. Prokuratuur sellega ei nõustu, kuna kogutud

tõendid näitavad midagi muud.

Prokuratuuri seisukoht on vastuolus eelnevalt kohtukolleegiumi poolt antud selgitustega, mis

tuginevad seaduse loogilisele tõlgendamisele ja Riigikohtu poolt korduvalt väljaöeldud

seisukohtadele.

Selgituseks märgib kohtukolleegium sedagi, et omastamise koosseisuelementi "enda või

kolmanda isiku kasuks pööramine" sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria

alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine kujutab endast selle teooria kohaselt tegu,

mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara

omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsus nr 3-1-1-49-16).

Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 21 ja 11. detsembri

2013. a otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 14.) Eelnevast järeldub, et võõra vallasasja enda või

kolmanda isiku kasuks pööramisena ei ole käsitatav võõrvaldaja igasugune käitumine, mis

rikub asja omaniku omandiõigust (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68). Valdaja käitumises peab

objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta

kolmandal isikul käituda asja omavaldajana (3-1-1-99-15).

Objektiivsele kõrvaltvaatajale ei ole pangaautomaadist raha väljavõtmise puhul üheselt selge,

et tegemist on omastamisega, sest süüdistatavatel oli õigus WW rahasid automaadist välja

võtta. Sularaha väljavõtmisega pangaautomaadist ei olnud WW veel kestvalt oma rahast ilma

jäänud. Ka süüdistuses on väidetud, et sularahana võtsid süüdistatavad WW pangakontodelt

välja raha summas 15 405 eurot ning enda kasuks pöörasid nad sellest 12 500 eurot.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et omastamistahte manifisteerimise teoks

on raha paigutamine enda huvides e vilja ostmine.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on oma otsuses lükanud juba ümber süüdistatava Veiko

Vaheri kaitsja väited selles, et vestluse salvestis, mida maakohus ka kuulas kohtuistungil ja

mis on oluliseks tõendiks Veiko Vaheri süüküsimuse otsustamisel, on lubamatu tõend. Ka ei

nõustu kohtukolleegium apellatsioonikohtu istungil kaitsja poolt väidetuga, et sellise tõendi

kasutamisega süüdistatav vastu rikutakse enese mittesüüstamise privileegi. Süüdistatava

poolt küll enne kriminaalmenetluse alustamist, kuid vabatahtlikult, ilma kellegi sunnita väidetu

kasutamine tema vastu ei riku enese mittesüüstamise privileegi. Hilisemas menetluses ei ole

süüdistatav eitanud seda et ta ütles, et ta on 11000 eurot endale jätnud eest vilja, kuid ta väitis,

et ütles seda šokiseisundis. Maakohus on kõik süüdistatava Veiko Vaheri kaitseväited oma

otsuses kummutanud. Muuhulgas on maakohus andnud oma hinnangu tunnistajate ütlustele,

keda kaitsja apellatsioonis tsiteerib. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses Veiko

Vaheri süü osas esitatud tõendite analüüs põhjalik ning ja selle põhjal tehtud järeldus on

otsuse lugejale arusaadav. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea

vajalikuks neid üle korrata. Maakohus on kaitseväidetele ammendavalt vastanud.

Peamiseks küsimuseks apellatsioonimenetluses on, kas omastamine on toime pandud grupis

e kas XX on kaastäideviija. Maakohus on oma otsuses märkinud põhjendatult, et süüdistused,

mis on esitatud kahele väidetavale grupi liikmele on sisult identsed ja ka prokurör ei ole oma

kõnes midagi kvalitatiivset selles osas lisaks öelnud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga,

et süüdistusest ei ole tõesti väljaloetav muud, kui vaid seda, et süüdistatavad võtsid

pangakontodelt raha ja omastasid selle ühiselt ja kooskõlastatult. Põhimõtteliselt on Riigikohus

oma otsuses 3-1-1-83-11 kohustanud kohtuid ulatama abistava käe ja ise sisustama

kaastäideviimise osas sisutühje süüdistusi nende tunnustega, mis on kohustuslikud

tuvastamaks kaastäideviimist e kuriteo toimepanemist grupi poolt. See Riigikohtu seisukoht on

siiski kohaldatav nendes süüdistusasjades, kus n ende obligatoorsete tunnuste sisustamiseks

ja selle kaudu grupi tuvastamiseks on kogutud ka tõendeid ja süüdistuse seisukoht ei kandu

otsusesse üle oletusena.

Ka leiab kohtukolleegium, et viidatud Riigikohtu lahendis antud juhendid ei ole automaatselt

ülekantavad praegusesse kaasusesse. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-57-10 juhtinud

tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohtade n.ö. automaatne kohaldamine saab toimuda

vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse. Muudel

juhtudel on sellised viited sisutud. Kohtukolleegium ei pea nende kahe kaasuse tehiolusid –

viidatud Riigikohtu otsuses ja arutatavas kaasuses - võrreldavaks. Nimelt on Riigikohus oma

otsuses 3-1-1-83-11 rõhutanud, et arvestades süüdistatavate vahetus ajalis-ruumilises

seoses ühiselt ja kooskõlastatult tegevust sündmuskohal, ei oleks süüdistusaktis

teopanuste suuremal konkretiseerimisel enam niisugust tähtsust, mis sisuliselt muudaks

tehtavat etteheidet.

Esiteks, viidatud Riigikohtu otsuses oli tegemist kuriteoga, mille koosseisulised tunnused

realiseerusid sündmuskohal, kus viibisid toimepanijad üheaegselt.

Arutatavas kaasuses, nagu kohtukolleegium juba selgitas, ei ole pangaautomaadi ümbrus

sündmuskoht e sellega, kui üks või teine süüdistatav võttis pangaautomaadist raha,

omastamise koosseis ei realiseerunud. Kordagi ei ole prokuröri jutust ei nähtunud ega kõlanud,

et XX poolt osa omastatud rahasummast pangaautomaadist välja võtmine oleks tema

teopanus ühisesse kuriteo toimepanemisse ja et ühise teootsuse alusel oligi tema roll võtta

välja osa raha pangaarvelt.

Praeguseks ajaks on põhjust konstateerida, et ei prokuröri apellatsioon ega ka

ringkonnakohtus peetud kõne maakohtuga võrreldes selles osas midagi juurde ei andnud. On

jäänud kõlama vaid põhitõed, et omastamine on toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult, kuid

milles see avaldus ja kuidas see ühine ja kooskõlastatud toimepanemine toimus, selles osas

on 0 väiteid ning eeldada, et prokurör pole seda teinud oskamatusest või teadmatusest, alust

kohtukolleegiumi ei ole. Põhjuseks saab olla ja on fakt, et mingeid tõendeid asjakohaste

järelduste tegemiseks XX süü osas ei ole. Kohtul on praeguses olukorras problemaatiline isegi

süüdistuse üldsõnalise väite ümberlükkamine, sest peab selleks ise püstitama versiooni

sellest, mida prokurör kaastäideviimise all silmas pidas ja siis ise hakkama seda ümber

lükkama. Ehk siis kohus on nagu süüdistaja ja õigusemõistja rollis üheaegselt.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on järjekindlalt sisustatud gruppi ehk kaastäideviimist lähtuvalt

funktsionaalse teovalitsemise

teooria

seisukohtadest.

Funktsionaalset

teovalitsemist

iseloomustab asjaolu, et tegu kui tervik realiseerub alles siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad

kooskõlastatult oma ülesannet kuriteokoosseisu realiseerimisel. Süüteo realiseerimise suhtes

peab olema tegemist just olulise teopanusega, st ei piisa ainult toetavast, teo täideviimise

seisukohalt teisejärgulisest tegevusest. Ilma teovalitsemiseta ei ole toimepanija käsitatav mitte

kaastäideviijana, vaid osavõtjana. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest

teooriast lähtuvalt ühist teootsust, mis sisaldub KarS § 21 lg 2 esimese lause mõistes

"kooskõlastatult". Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle

vastastikuses sõltuvuses- st süütegu pannakse toime teadliku ja soovitud koostegutsemisega.

Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest.

Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. See

kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka

vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus (vt 16. Juuni 2010.

a otsus asjas nr 3-1-1-23-10, p 11.2). Ringkonnakohus hindab maakohtu etteheite süüdistuse

aadressil asjakohaseks ja põhjendatuks. Nimelt on prokurör üksnes üldsõnaliselt märkinud, et

süüdistatavad käitusid omavahel kooskõlastatult, kuid ei ole välja toonud XX teopanust

omastamises ega hinnanud, kas see panustamine oli kaastäideviimise kvaliteediga.

Maakohtu otsusega on tuvastatud, et süüteokoosseisu tunnused realiseeris Veiko Vaher.

Temale heidetakse põhjendatult ette omastamise tahte manifesteerimist e omastamise

süüteokoosseisu tunnuste realiseerimist sellega, et ta ostis WW pangakontolt väljavõetud

12500 eurost 11000 euro eest teravilja. Kohtukolleegiumi hinnangul on oluline rõhutada, et kui

lugeda XX teopanuseks väidetavalt kooskõlastatud ja ühisesse tegevusse just tema poolt 2900

euro ulatuses raha väljavõtmist, siis seda ei saa hinnata oluliseks teopanuseks. XX ei

realiseerinud oma käitumisega e teatud rahasumma väljavõtmisega pangakontolt KarS § 201

objektiivset teokoosseisu e ei jätnud sellega veel WW kestvalt rahast ilma.

Selleks, et üldse heita kaastäideviijale, kes ise ei realiseeri süüteokoosseisu tunnuseid, mingit

tegevust teopanusena kuriteo täideviimisesse, tuleb tuvastada, et kokkuleppe kohaselt oli see

nö rollijaotus ja see tegevus peaks olema oluline teopanus. See tähendab, et isiku

süüditunnistamiseks kaastäideviijana tuleb ära näidata need faktilised asjaolud, mis on

aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise

teoplaani realiseerimisse.

Riigikohus on rõhutanud, et on tähtis, et iga isik, täites oma funktsiooni, valitseb oma

teopanuse läbi tegu tervikuna ning et selle panuse ära- langemisel, so funktsiooni mittetäimisel

ühe või mitme grupi liikme poolt, ei panda tegu kas üldse toime või see ei leiaks aset sellisel

kujul (RKKKo 3-1-1-57-10, p 6.2). Riigikohus märkis selles lahendis, et tunnistamaks isikut

süüdi kaastäideviijana peab kohus sellist seisukohta põhjendama ja ära näitama need

faktilised asjaolud, mis annavad aluse väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga

teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Kohtukolleegiumi hinnangul ei oleks sel juhul, kui

teatud rahasummat ei oleks välja võtnud XX, oleks teinud Veiko Vaher ise, kelle eesmärgiks

oli lõppkokkuvõttes võtta kogu raha pangakontolt välja. Veiko Vaheri poolt ei oleks

omastamine toime panemata jäänud. Veiko Vaheril olnuks ka ilma XX tegudeta olnud võimalus

pangakontolt sama summa välja võtta ja seejärel sularaha omastada.

Kokkuvõtteks leiab kohtukolleegium, et selle kohta , et XX oleks vaadeldav süüteo keskse

figuurina, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna, mis on

obligatoorne , et isikut materiaalõiguslikult täideviijana käsitada, puuduvad sellised tõendid,

milliste hindamise tulemil saaks sellisele järeldusele jõuda. Neid ei ole oma seisukoha

põhjendamiseks esitanud ka prokurör, kelle süüdistusest, süüdistuskõnes maakohtus,

apellatsioonis ega ringkonnakohtu istungil esitatud kohtuvaidlustes, ei ole kordagi kasutatud

sõnu ; teovalitsemine, teootsus, teopanus, rollijaotus jne. Kohtukolleegiumi hinnangul on need

tunnused obligatoorsed, kui isikut süüdistatakse kaastäideviimises.

Andmaks hinnangut, kas XX poolt sularaha väljavõtmine kujutab endast kaasaaitamistegu,

peab kohtukolleegium oluliseks rõhutada järgmist. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et

omastamise tahte manisfesteerimiseks on Veiko Vaheri poolt teravilja ostmine 11000 euro

eest.

Riigikohus on põhjalikult selgitanud, mis on kaasaaitamise teo olemus oma otsuses 3-1-1-97-

09. Kaasaaitamine on kuriteost osavõtu vorm, kus isik (kaasaaitaja) osutab tahtlikult kaasabi teise

isiku (täideviija) tahtlikule õigusvastasele teole. Kaasaaitamine võib aset leida nii füüsilise,

ainelise kui ka vaimse kaasabina. Seega olemuslikult kujutab kaasaaitamine endast teise

inimese teo toetamist. Kaasa saab aidata vaid teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole.

Süüteole kaasaaitamisena hinnatakse tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud

tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet. Ajalises plaanis võib kaasaaitamistegu

aset leida nii teo ettevalmistamise staadiumis (nt teootsuse tugevdamine või juhiste andmine

teo toimepanekuks), selle täideviimisel (nt vahendi andmine vahetult koosseisu realiseerimise

ajal) kui ka peale koosseisu realiseerimist (nt eelnevalt lubatud varjamine). Kaasabi võib anda

nii füüsilise teoga; aineliselt (nt toimepandava kuriteo jaoks vajalike rahaliste vahendite või

eseme andmine); kui ka vaimselt (nt toimepanijale teo toimepanemiseks nõu andes, tema

teootsust kinnitades või ka eelnevalt lubades kuriteoga saadud vara hoida või realiseerida).

Kaasaaitamine on võimalik ka konkludentse käitumisega, st see ei vaja eelnevat fikseeritud

kokkulepet ja kaasaaitamistegu võib aset leida põhiteo toimepanemise käigus.

Subjektiivsete tunnuste poolest peab kaasaaitamistegu olema tahtlik. See tähendab, et

kaasaitajal peab olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Kuid

üksnes kaasaaitamisteo tahtlikkus ei tähenda ikka veel, et kaasaaitamise subjektiivsed

koosseisutunnused oleksid realiseeritud. Selleks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne

tahtlus, see tähendab tal peab vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija

poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Seega ei saa kaasaaitamiseks lugeda ka sellist

iseenesest vaieldamatult tahtlikku käitumist, kus isik annab toimepanijale objektiivselt kaasabi,

kuid kas ei pea üldse võimalikuks või vähemalt ei mööna, et toimepanija kasutab saadud abi

tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks. Tahtlus on välistatud olukorras, kus kaasaaitaja

peab küll võimalikuks ja möönab täideviija poolt mingi õigusvastase teo toimepanemist, kuid

tal puudub sellest teost täpsem ettekujutus. Selles mõttes on kaasaaitamise jaoks vajalik, et

kaasaaitaja kujutaks endale konkreetset individualiseeritavat kuriteosündmust selle

ebaõigussisu olulisemates joontes ette. Olulisemate joontena tuleb mõista kahjustatava

õigushüve liiki ja õigushüve kahjustamise viisi ja määra (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

varasemat samasisulist seisukohta 2. veebruari 2004. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-150-

03, p 17).

Praegusel juhul ei saa kohtukolleegiumi hinnangul tõsikindlalt väita, et raha väljavõtmine

pangaautomaadist WW arvelt, oli Veiko Vaheri omastamisteole kaasa aitamine. Veiko Vaheri

omastamistegu seisneb sisuliselt selles, et ta ostis tema valduses olnud WW sularaha eest

vilja, kulutades sinna 11000 eurot. Kuidas sai sellele kaasa aidata XX, kes süstemaatiliselt

võttis välja WW pangakontolt rahasummasid, kokku 2900 euro eest, seda ei loe välja ei

süüdistusest ega pole kordagi maininud ka prokurör.

Vaidlust ei ole selles ja seda on tunnistanud ka XX ise, et ta tõesti võttis ka ise WW

pangakontolt raha välja, kuid nagu võidab süüdistatav tegi ta seda WW palvel ning andis ka

väljavõetud raha temale. Tegelikult seda väidet ei ole prokurör ümber lükanud ja

kohtukolleegiumi hinnangul ei ole see ka välistatud. Selle kasuks räägib fakt, et prokurör ise

jaatab samuti, et umbes see rahasumma, mis XX isiklikult välja võttis, ei ole omastatud. Ka

nendest vaidlusalustest kõnede salvestistest, mille sisuga ringkonnakohus vaatlusprotokolli

kaudu tutvus, jääb kohtu veendumust selles osas mõjutama vestlus YY ja WW vahel, mis

kinnitab WW-l, kas sularaha olemasolu või rahaliste vahendite kasutamise võimalust. Nimelt

palub WW, et YY ostaks talle poest pikad aluspüksid, seepi ja veel palju asju, mis tal vaja ja

lubab kõik kinni maksta. YY küsimusele, kas Veiko Vaher ei too siis talle neid asju, vastab

WW, et tooks küll aga ta ei taha paluda Veiko Vaherit, sest kahtlustab, et tehakse kahtlane

arve. Ehk siis, WW-l oli kasutuses sularaha, mille eest ta oleks saanud nii YY-le kui ka Veiko

Vaherile saanud arved kinni maksta.

Kaasaaitamine eelnevalt lubatud varjamisena või kuidagi mul viisil toetamisega e vaimse

kaasaaitamise süüks panemine XX-le vajaks fantaasiat ja oleks pigem oletuslik. Oletustele ei

saa kohtuotsust rajada.

Ühe argumendina on prokurör väitnud, et kuna XX oli OÜ F juhatuse liige ja see firma tegeles

muuhulgas teraviljaga ning Veiko Vaher tunnistas, et ostis WW raha eest vilja, siis järelikult on

omastamise pannud toime XX ja Veiko Vaher ühiselt ja kooskõlastatult. Millele selline järeldus

tugineb peale oletuste, on hoomamatu. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium viidates Riigikohtu

seisukohtadele, et nii nagu isiku süüditunnistamine kaastäideviimises pelgalt asjaolu tõttu, et

ta viibib või viibis samas ruumis või autos, kus hoiti ebaseaduslikult narkootilist ainet, relva

vms, ja ta on nende olemasolust üksnes teadlik (3-1-1-4-15) või pelgalt see, et äriühingu

juhatuse liige on teadlik juhatuse teise liikme poolt äriühingu huvides toime pandavast

kelmusest, ei anna alust käsitada teda kelmuse kaastäideviijana ega sellest osavõtjana (3-1-

1-42-15), ei saa XX kaastäideviimises süüdi mõista seetõttu, et ta oli Veiko Vaheriga ühes

leibkonnas või oli oma tütre firmas juhatuse liige. See oleks liiga ebamäärane ja sellega

võidakse karistada ka isikuid, kellel reaalselt puudub seos kuriteoga.

Seega on kohtukolleegiumi hinnangul antud maakohtu poolt põhjendatult XX mõistetud õigeks

ja Veiko Vaher on põhjendatult mõistetud süüdi omastamise üksiktäideviijana.

Veiko Vaherile mõistetud karistust on maakohus põhjendanud ning kohtukolleegium nõustub

maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata. Asjaolusid, mis annaks alust

karmistada või kergendada karistust ei ole kohtukolleegium tuvastanud.

Süüdistatava V. Vaheri kaitsja adv. A.Tamm esitas ringkonnakohtule koos apellatsiooniga

taotluse süüdistatava apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu hüvitamiseks. Taotluse

kohaselt on kaitsja kulutanud kokku kaitsetoimingutele 5 tundi 30 minutit, mille eest palub

kaitsja hüvitada 356,40 eurot, s.h käibemaks 59,40 eurot. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja

tehtud toimingud V.Vaheri kaitsmiseks apellatsioonimenetluses vajalikud ja nendeks kulunud

aeg põhjendatud ning kaitsja taotlus tuleb rahuldada.

Apellatsioonikohtu suulisel istungil osalesid kaitsjatena advokatuuri poolt kaitsja adv.

A.Tamme (oli haige) taotluse alusel asenduskaitsjad. Süüdistatava Veiko Vaheri kaitsjana

adv. Meelis Masso ja süüdistatava XX kaitsjana adv. Vahur Krinal. Kuna nimetatud kaitsjad ei

osalenud maakohtu istungitel, siis on põhjendatult pidanud nad tutvuma ka kriminaaltoimiku

materjalidega sh maakohtu istungite protokollidega ning nende kaitsekulude hulka on

põhjendatud ka sõidukulude arvamine. Seejuures ei oma praegusel juhul tähtsust, et adv.

M.Masso büroo asub Tallinna Ringkonnakohtuga ühes linnas. Ringkonnakohtu istung toimus

eriolukorra tõttu tehniliste vahendite kaudu ja süüdistatavad viibisid Kuressaare kohtumajas.

Süüdistatava V.Vaheril ja tema kaitsja soovisid olla istungi ajal ühes ruumis e adv. M.Masso

oli sunnitud sõitma Kuressaare linna. Ringkonnakohtu istungi saalis viibis süüdistatava XX

kaitsja adv. Vahur Krinal, kelle büroo asub Pärnus. Seega on sõidukulud ja sõidule kulunud

ajakulu põhjendatud.

Süüdistatava V. Vaheri kaitsja adv. Meelis Masso esitas ringkonnakohtule koos

apellatsiooniga

taotluse

süüdistatava

apellatsioonimenetluses

kantud

õigusabikulu

hüvitamiseks. Taotluse kohaselt on kaitsja kulutanud kokku kaitsetoimingutele 490 minutit sh

kohtuistungi ajaks on varem koostatud taotluse kohaselt arvestatud eelduslikult 240 minutit.

Tegelikult kulus kohtuistungil 90 minutit. Kuna ülejäänud kaitsetoimingute ajakulu, sõidule

kulunud aeg ja sõidukulud on põhjendatud, siis väheneb kaitsja taotluses märgitud lõppsumma

888.40 eurot (ilma käibemaksuta) 150 minuti ( kohtuistungi toimumise aja arvelt e 2 ja pool

tundi vähem kestis) eest ettenähtud tasu võrra e 135 euro võrra (ilma käibemaksuta) ja

hüvitamisele kuuluv summa on 753,40 eurot, millele lisandub käibemaks 150,68 eurot e

904,08 eurot.

Kohtukolleegium arvestab ka süüdistatava XX kaitsja ja kannatanu YY esindaja taotlustes

märgitud kohtuistungi aja osas, et peab kohtuistungi toimumise ajaks 90 minutit e lugedes

taotlustes märgitud kaitsetoimingutele ja adv. V.Krinali sõidule kulunud aja ja sõidukulude osas

põhjendatuks, suurendab taotletud summasid kummalgi 32,40 euro (koos käibemaksuga)

võrra e adv. V.Krinalile kuulub hüvitamisele 562,08 eurot ja kannatanu esindajale 243,60 eurot.

KrMS § 185 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike

1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides

apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik.

Seega jäävad kõik apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1, 2 jätab

kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse Veiko Vaheri ja XX suhtes muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/