3-19-1423/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. veebruar 2021, Tartu

Haldusasja number

3-19-1423

Haldusasi

Kalev Põllu (nim Põld) kaebus Põllumajanduse Registrite

ja Informatsiooni Ameti 14.03.2019.a otsuse nr 17-

6/19/188 tühistamise nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28. augusti 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kalev Põllu apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Kalev Põld

Kaebaja esindajad v.adv Villy Lopman ja adv. Keidi Kõiv

Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

esindaja Eva Rückenberg

RESOLUTSIOON

1. Jätta Kalev Põllu apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. augusti

2020. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebajate apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. märts 2021.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) määras 29. novembri 2017. a

otsusega nr 17-6/483 teiste hulgas kaebajale püügivahendi parendamise toetuse. Kaebajale määrati

toetus hülgekindlamate ja suurema selektiivsusega ühe 4-meetrise ja ühe 3-meetrise avaveemõrra

soetamiseks.

PRIA 22. augusti 2018. a otsuse nr 17-6/449 alusel maksti kaebajale välja toetus 11 956 eurot.

2. PRIA tunnistas 14. märtsi 2019. a otsusega nr 17-6/19/188 kehtetuks 29. novembri 2017. a ja

22. augusti 2018. a otsused kaebajat puudutavas osas ning nõudis kaebajalt väljamakstud toetuse

tagasi.

Otsuses tugines PRIA sellel, et kaebaja taotluses esitatud hinnapakkumused ei vasta meetme

määruse tingimustele ja toetuse väljamaksmise tingimused, sealhulgas investeeringuobjekti ja

omafinantseeringu eest tasumine, on täidetud kunstlikult.

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 14. märtsi

2019. a otsuse nr 17-6/19/188 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt ei küsinud kaebaja hinnapakkumusi endaga seotud isikute käest. Vastustaja

kontrollis kaebaja ja A. Alase seotud isikuteks olemist samadel alustel kui 2. novembril 2018

algatatud täiendava kontrolli käigus. Ometi on vastustaja asunud vaidlustatud otsuses varasemast

erinevale seisukohale. Kaebajat, A. Alast ja T. Meret ei saa lugeda seotud isikutes TuMS § 8 lg 1

mõistes.

Tõendatud ei ole, et hinnapakkumised ei ole koostatud pakkujate poolt ning et hinnapakkumised

on omavahel eelnevalt kooskõlastatud. Ainuüksi asjaolu, et kalkulatsioonid on vormiliselt

sarnased, ei anna alust järeldada, et kalkulatsiooni algandmed ei ole koostatud/esitatud konkreetse

hinnapakkuja poolt.

Toetuse väljamaksmise eeldused ei ole kunstlikult täidetud. Kaebaja tasus A. Alasele arve nr 1

alusel 17 934 eurot kahes osas. Maksed, mille arvel kaebaja tasus A. Alasele, on kaebajale

laekunud õiguspäraselt: kaebajale T. Merelt laekunud makse aluseks oli kaebaja poolt T. Merele

esitatud arve nr 1, summas 18 720 eurot. Alates T. Mere tehtud maksete kaebaja arvelduskontole

laekumisest muutusid kaebaja kontole laekunud rahalised vahendid kaebaja varaks. Seega täitis

kaebaja investeeringuobjekti eest tasumise kohustuse oma vahendite arvel.

Otsuse tegemisel ei ole arvestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Vastustaja oleks pidanud

teostama kaalutlusõigust, kas nõuda toetus tagasi täielikult või osaliselt. Kaebaja ei ole esitanud

taotluses valeandmeid ja ei ole mõjutanud taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul

õigusvastasel viisil

4. PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Täiendava kontrollimenetluse tulemusel leidis PRIA, et tegelikkuses ei olnud kaebaja

toetuskõlbulik, kuivõrd oli teadlikult rikkunud või ei olnud teadlikult täitnud toetuse saamise

nõudeid. Sellele viitavad otseselt kaebaja ja veel kahe taotleja omavahelised seosed

(hinnapakkumuste tegemine üksteisele, ühine majanduslik huvi, n.ö raharingmaksed

pangakontodel jms). Vaidluse esemeks ei ole formaalselt kehtestatud nõuete rikkumine, vaid

toetuse saamiseks vajalike tingimuste kunstlik täitmine nii toetuse taotlemise kui ka toetuse

väljamakse taotlemise etapis.

Kuivõrd rikkumine on tuvastatud juba toetuse taotlemise faasis, toob see kaasa olukorra, kus

saadud toetus ei saa olla õiguspärane 100% ulatuses. Seda isegi juhul, kui toetuse arvel soetatu on

sihipärases kasutuses. Vastustaja on kohustatud alusetult makstud toetuse tagasi nõudma, kui on

kindlaks tehtud, et toetuse saaja on toetuse saamiseks vajalikud tingimused loonud kunstlikult.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 28. augusti 2020. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

6. Halduskohtu otsuse põhjenduste järgi on vaidluse keskmes küsimus, kas kaebajale

hinnapakkumused teinud isikud ehk A. Alas (tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana) ja T. Mere

(tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana) on üksteisest ja kaebajast sõltumatud.

Kaebaja esitas toetuse taotlemisel järgmised hinnapakkumused:

- 4-meetrise mõrra soetamiseks: pakkumused tegid A. Alas, T. Mere ja R. Viilik (tl 52, 54, 56),

valitud parim hinnapakkumine A. Alas ;

- 3-meetrise mõrra soetamiseks: pakkumused tegid T. Mere, R. Viilik ja A. Alas (tl 53, 55, 57),

valitud parim hinnapakkumine A. Alas.

7. Maaeluministri 17. aprilli 2017. a määrus nr 34 „Püügivahendi parendamise toetus“ (meetme

määrus) määruse § 6 kohaselt peavad hinnapakkumused vastama samaaegselt kahele tingimusele:

esiteks peavad pakkumuste esitajad olema üksteisest sõltumatud ettevõtjad ja teiseks ei tohi

pakkumuste esitajad olla TuMS § 8 sätestatud viisil seotud toetuse taotlejaga. Isikud võivad olla

TuMS § 8 lg 1 tähenduses seotud ka juhul, kui neil on ühine majanduslik huvi muul kui sättes

antud loetelus toodud alusel või viisil.

8. Vastustaja on õigesti järeldanud, et A. Alas ja T. Mere on omavahel seotud isikud. Nad on

kantud teineteise kalapüügilubadele, on viinud neljal korral kokkuostu samades kogustes sama

liiki kalu ning saanud kalade kokkuostjalt võrdses suuruses tasu. Eluliselt ei ole usutav, et näiteks

8. oktoobril 2018 püüdsid nad teineteisest sõltumatult kumbki 142 kg ahvenat, 22 kg särge, 14 kg

vimba ja 19 kg ümarmudilat.

Vastustaja toob välja sellegi, et ka kaebaja ja A. Alas on kantud teineteise kalapüügilubadele ning

saanud samal või järgnevatel päevadel kalade kokkuostjalt võrdses suuruses tasu. Kaebaja selgitas

vaidemenetluses kokkulangevust sellega, et talle ja A. Alasele lubatud püügikogused on samad.

See ei saa aga seletada summade kattumist sendi pealt. Kaebaja esitatud andmed isikute püütud

kalade koguse kohta (tl 150-151) ei näita ühtki liiki kalade puhul täpselt samu koguseid.

9. Ühise majandusliku huvi avaldumiseks saab pidada ka seda, kui isikud tegutsesid ühiselt toetuse

saamise tingimuste näilise täitmise eesmärgil. Kontrolliaruandes on välja toodud, et A. Alase

toetusetaotluses esitasid hinnapakkumused T. Mere (võitja), kaebaja ja R. Viilik, T. Mere

toetusetaotluses esitasid hinnapakkumused kaebaja (võitja), M. Audova ja A. Alas ning kaebaja

toetusetaotluses esitasid hinnapakkumused A. Alas (võitja), T. Mere ja R. Viilik. Kaebaja, A.

Alase ja T. Mere esitatud hinnapakkumused on küsitud peamiselt teineteiselt. Igaüks neist võitis

ühe pakkumise ja sai valmistada toetusega finantseeritud püügivahendid ühele nende seast.

Sõltumatute pakkumuste korral ei saa sellise olukorra tekkimist pidada eluliselt usutavaks.

10. Kaebaja peab oluliseks seda, et isikud on igaüks eraldi registreeritud füüsilisest isikust

ettevõtjana, deklareerivad oma tulud ja kulud ise ning samale kalapüügiloale kantud isikute vahel

ei ole lepingulisi suhteid. See ei tähenda, et isikud ei või olla TuMS § 8 lg 1 tähenduses seotud.

Vastupidi – kui isikud oleksid ühiselt moodustanud ja registreerinud äriühingu või deklareeriksid

ühiselt tulud ja kulud, siis puuduks üldse vajadus TuMS § 8 lg 1 kohaldamiseks, sest tegemist

oleks nende ühise ettevõttega.

11. Kaebaja konto väljavõtte (tl 107-108) põhjal oli kaebaja konto jääk 18. mai 2018 seisuga

176,95 eurot, 21. mail 2018 laekus T. Merelt 10 000 eurot, samal päeval kandis kaebaja A. Alasele

10 000 eurot ning 21. mai 2018 lõppjääk oli 172,95 eurot. 22. mail 2018 laekus kaebajale T. Merelt

8720 eurot ning kaebaja kandis A. Alasele 7934 eurot. Eeltoodu tõendab vastustaja väidet, et

kaebaja, A. Alase ja T. Mere vahel ringles üks ja seesama rahasumma ning ilma selle summata ei

oleks kaebajal olnud võimalust tasuda soetatud püügivahendite eest meetme määruses ette nähtud

viisil. Lõpptulemusena sai A. Alas tagasi algselt tema kontol olnud ja vahepeal teiste isikute

kontodel ringelnud raha ning majanduslikult ühegi isiku olukord ei muutunud.

Tähtsust ei oma see, kas kaebajal võis omafinantseeringu tasumiseks vajalik summa olla olemas

sularahas. Meetme määruse § 5 p 6 alusel ei ole sularahas tehtud kulutus abikõlbulik.

12. On tõsi, et vaidlustatud otsuse põhjendused toetuse täieliku tagasinõudmise kohta on napid.

Vastustaja sellekohased põhjendused (vaidlustatud otsuse lk 4-5) koosnevad valdavas osas

õigusaktide tsiteerimisest. Siiski on arusaadav, et vastustaja tugines sellele, et tuvastatud asjaoludel

oleks toetus jäänud algusest peale määramata ja välja maksmata ning toetuse saamise tingimuste

kunstliku täitmise korral näeb Euroopa Liidu õigus ette toetuse äravõtmise.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et halduskohus ei ole otsuses kontrollinud ettevõtjate

väidetavat seotust. Halduskohus on ilma lähema uurimiseta leidnud, et PRIA on tõenditest õigesti

järeldanud, et A. Alas ja T. Mere ning apellant ning A. Alas tegutsesid kooskõlastatult. Selliseid

seoseid ettevõtjate vahel tuvastatud ei ole, sest need puuduvad. Seega pole ettevõtjate tegevusest

võimalik tuletada majanduslikku seotust. Kõik hinnapakkumuse teinud ettevõtjad ja ka apellant

ise on iseseisvad ja sõltumatud. Ettevõtjad ei panusta üksteise toodete või tegevuste valmistamisse,

turule toomisse ühiselt ega ole teadaolevalt sõlminud ka mistahes kulude jaotamise kokkuleppeid

või turuväärtusest erineva hinnaga tehinguid maksudest kõrvale hoidmiseks. Samuti puudub

osapoolte vahel huvide konflikt, mis kahjustaks Euroopa Liidu finantshuve. Samale järeldusele on

jõutud ka kohtupraktikas sarnaste PRIA etteheidete puhul (Tartu Halduskohtu otsus 3-19-1383).

Kaebaja on selgitanud ja tõendanud, et näiteks apellandil ja A. Alasel on kummalgi õigus püüda

täpselt sama kogus räime – kahe kastimõrra püügiluba. Kui isikud püüavad oma püügikoguse

maksimaalses ulatuses täis ja viivad selle kokkuostjale, siis tõesti laekub ka isikutele täpselt samas

ulatuses tasu. Olukorras, kus kastimõrraga on püütud kala suuremas ulatuses kui püügikoguse

maksimaalne ulatus, on kalur kohustatud sellise kala merre tagasi laskma. Isegi juhul, kui

räimepüük teostati samal laeval, ei saa ka sellest tuletada ühist majanduslikku huvi. Halduskohtu

järelduste korral muutuks sellises olukorras seotud isikuteks väga suur isikute ring ehk seotud

isikute mõiste kaotaks oma tähenduse.

Halduskohus leidis, et kaebaja ja isikud on võtnud hinnapakkumused peamiselt teineteiselt, kuid

on samas jätnud hindamata mistahes turu eripära. Eesti Vabariigis ongi väga piiratud hulk

kvalifitseeritud püügivahendite valmistajaid. Juba eeltoodud põhjusel ei ole võimalik väga lai

hinnapakkumuste esitajate ring. Käesoleval juhul kaebaja otsustas lisaks kalapüügile pakkuda

teenusena kolmandale isikule avameremõrra valmistamise teenust ja uuendada enda

püügivahendeid. Sealjuures oli kaebaja olukorras, kus püügivahendi kõrge hinna tõttu puudus

apellandil võimalus see soetada iseseisvalt (sealjuures ka lihtsalt materjal iseseisvaks

valmistamiseks), võimalus soetada püügivahend kolmandalt isikult Euroopa Kalandusfondi

toetuse abil. Lihtsustatult öeldes valmistas kaebaja teenusena kolmandale isikule mõrrad, teenis

sellest raha ning kasutas teenitud tulu enda soovitud tegevuste tarbeks. Kohtule esitatud

hinnapakkumistest nähtub, et ca 60% püügivahendi maksumusest moodustab materjal ning ca 40%

ulatuses tööraha. Sealjuures on PRIA tuvastanud, et püügivahendid on valminud. Seega ei ole

vaidlust selles, et materjal on soetatud ja püügivahendi valmistamiseks ka päriselt kasutatud.

Püügivahendi valmistamiseks vajaminevat materjali ei ole võimalik saada tasuta.

Tagasinõude proportsionaalsust ja toetuse sihipärase kasutamise hindamise olulisust toetuse

tagasinõudmisel on Riigikohus selgitanud lahendis nr 3-18-1699 (p 37), märkides, et toetuse täies

ulatuses tagasinõudmine ei ole proportsionaalne, kui toetust on sihtotstarbelise kasutamise

ajaperioodil tegelikkuses kasutatud sihipäraselt ja eesmärgipäraselt. Oluline on iga rikkumise

korral hinnata rikkumise olemust ja raskust ning rikkumise põhjendusi. PRIA otsusest ei nähtu, et

PRIA oleks kaalunud rikkumisega seonduvaid asjaolusid või hinnanud seda, millist mõju omab

toetus toetusesaaja majandustegevuse jaoks.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et toetusetaotluste menetluse ajal menetleti igat vastuvõetud taotlust (FIE-de

A. Alas, T. Mere ja kaebaja) iseseisvalt ning hiljem ilmnenud erinevate taotlejate vahelised

isikulised ja tehingulased seosed ongi teinud võimalikuks toetusreeglite kunstliku täitmise.

Vastastikku pakkumuste tegemine ja mõrdade valmistamine ei jäta kahtlust, et tegelikkuses kõik

asjassepuutuvad ning vastastikku hinnapakkumusi esitanud toetuse saajad, k.a kaebaja, olid

võimelised ise enda vajadustele vastavad püügivahendid valmistama. Vastastikku võidukate

pakkumuste tegemine on toimunud vaid toetuse saamise eesmärgil. Tavapäraselt oleks

püügivahendi ostmine teiselt ettevõtjalt tähendanud üksnes täiendavaid kulusid. Pidades silmas, et

mõrdade hinnast umbes poole moodustas kulu materjalidele ja poole tasu nende valmistamise eest,

siis vastastikku püügivahendite valmistamise kaudu said kõik asjassepuutuvad toetuse saajad katta

toetuse arvel kogu mõrdade valmistamise otsesed kulud.

Käesoleva vaidluse kontekstis on oluline, et õiguse võimaliku kuritarvitamise kindlakstegemisel

on tuvastatud objektiivsed asjaolud, mis ei vasta EL-i õiguse eesmärgi saavutamisele, isegi kui

EL-i õiguses kehtestatud vormilisi tingimusi on järgitud, ehk teisisõnu, toetuse õiguspärasuse

hindamiseks ei piisa üksnes kehtestatud õiguse vormiliste tingimuste järgimise tuvastamisest.

Hinnapakkumuste vastavus turuhindadele ainuüksi ei muuda neid automaatselt usaldusväärsetena

arvesse võetavateks toetuste taotlemisel, kui esinevad muud asjaolud, mis viitavad, et kogu kolme

pakkumisega hankemenetlus ei ole läbipaistev, sisaldab konkurentsi moonutavat huvide konflikti,

turul olevat konkurentsi pole efektiivselt ära kasutaud vms.

Kunstlike tingimuste tekitamine on tuvastatud juba toetuse taotlemise faasis. See toob kaasa

olukorra, kus saadud toetus ei saa olla õiguspärane 100% ulatuses. Tuvastatud on, et juba toetuse

määramine kunstlike tingimuste tõttu polnud õiguspärane, mistõttu hilisem toetusvahendite

sihipärane kasutus ei muuda toetuse saamist õiguspäraseks. Toetuse saamiseks kunstlikult

tingimuste loomise tuvastamise korral on PRIA kohustatud nõudma makstud toetuse tagasi

tervikuna, kuna EL õigus ei näe ette võimalust rakendada leebemat haldusmeedet. See tähendab,

et vastustaja kaalumisruum on ahenenud ühe valikuni, so toetuse täielik tagasinõudmine pettuse

tuvastamisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on põhjalikult selgitanud

püügivahendi parendamise toetuse tagasinõudmise õiguslikke aluseid ning tõendeid hinnates

leidnud, et esineb faktiline alus toetuse tagasinõudmiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

16. Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidluse all, kas kaebaja ühes kolmandate isikutega lõid

kunstlikult tingimused toetuse määramiseks ja väljamaksmiseks. Kaebaja leiab, et halduskohus ei

ole tuvastanud kaebaja ja kolmandate isikute seotust, et ega toetusetingimuste kunstlikku täitmist.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

17. Vastavalt KTKS § 53 lg-le 1, kui pärast fondi toetuse väljamaksmist selgub, et toetus on

eeskirjade eiramise tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt,

nõutakse toetus toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 508/2014 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes

määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Sama seaduse § 30 lg 9 p 3 kohaselt tehakse fondi

toetuse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui taotluses on esitatud valeandmeid või taotleja

mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil. Määruse (EL)

nr 1303/2013 art-s 143 ja määruse (EL) nr 508/2014 art-s 99 nähakse ette, et

finantskorrektsioonide tegemisel võtavad liikmesriigid arvesse eeskirjade eiramise olemust ja

keerukust ning fondidele või EMKF-ile tekitatud rahalist kahju. Korrektsioonid peavad olema

proportsionaalsed, kuid võivad seisneda ka toetuse täielikus tagasinõudmises. See ilmneb selgelt

ka Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/288 art 5 p-st 1, mis näeb ette, et pettuse

tuvastamise korral on selle käitaja taotlused vastuvõetamatud EMKF toetuse saamiseks, s.t puudub

võimalus kaaluda toetuse andmist pettuse toime pannud isikule. Seejuures viitab delegeeritud

määruse (EL) nr 2015/288 art 5 p 1 Nõukogu aktile, millega koostatakse Euroopa ühenduste

finantshuvide kaitse konventsioon. Samal aastal kehtestatud määruse (EL) nr 1995/2988 art 4 p 3

kohaselt, kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse

eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt

juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära.

18. Sellest saab järeldada, et toetuse saamiseks kunstlikult tingimuste loomise tuvastamise korral

tuli PRIA-l nõuda kaebajatele makstud toetus tagasi tervikuna, kuna Euroopa Liidu õigus ei näe

ette võimalust rakendada leebemat sanktsiooni. Seejuures pidi aga PRIA veenduma, et kaebajad

on tingimused kunstlikult loonud.

Järgnevalt tuleb hinnata, kas vaidlustatud otsuste tegemisel tuvastatud asjaolud on piisavad toetuse

saamise ja väljamaksmise nõuete kunstliku täitmise kindlakstegemiseks.

19. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu arusaama, et kaebaja toetustaotluse,

maksetaotluse ja neile lisatud dokumentide vormiline vastavus meetme määruses sätestatud

nõuetele ei välista vastustaja järeldust, et kaebajad on täitnud tingimused kunstlikult. Tingimuste

kunstlik täitmine tähendabki olukorda, kus vormiliselt on toetuse saamise tingimused täidetud,

kuid see on saavutatud lubamatul viisil, või on tegelikkuses tingimused siiski täitmata.

20. Toetuse taotlemisel esitas kaebaja PRIA-le meetme määruse § 6 lg 1 kohaselt kolm

hinnapakkumust. Maksetaotluse esitamise ajaks pidid kaebajad olema toetusega soetatavad

avameremõrrad vastu võtnud ning nende eest ka täielikult tasunud. PRIA heidab kaebajale ette, et

sisuliselt ei ole kolme hinnapakkumise nõue täidetud, kuna hinnapakkumised on võetud kaebajaga

ja ka omavahel seotud isikutelt, kes osutusid vastastikku edukateks pakkujateks; mõrdade eest

tasumine aga on toimunud kaebaja ja kolmandate isikute vaheliste ringmaksetena, mille tulemusel

kaebaja ja kolmandate isikute majanduslik olukord ei muutunud.

21. Ringkonnakohus mõistab meetme määruse § 6 lg-t 1 sarnaselt halduskohtuga, s.t kolme

sõltumatu ettevõtja hinnapakkumise nõude täitmine on vajalik toetuse vahendite ausa, läbipaistva

ja säästliku kasutamise saavutamiseks. Seega on selle nõude täitmiseks vajalik, et pakkumuse

esitaja koostab selle teiste pakkujate ja toetuse taotlejaga kooskõlastamata ega oma taotleja ja/või

teiste pakkujatega ühist huvi, eelkõige mitte seoses toetatava tegevusega.

22. PRIA analüüsis kontrolliaruandes (tl 133-142) põhjalikult kaebaja ning A. Alase ja T. Mere

toetustaotlusi, taotlejate esitatud andmeid ja dokumente ning omafinantseeringute teostamist.

Kaebaja, A. Alas ja T. Mere taotlesid kõik toetust sarnaste püügivahendite soetamiseks. Erinevus

seisnes üksnes selles, et kaebaja soovis soetada ühe 4-meetrise avameremõrra ja ühe 3-meetrise

ääremõrra, kui teised kaks soovisid soetada kumbki kaks 4-meetrist avameremõrda. Kõik kolm

esitasid vastastikku hinnapakkumised ja osutusid ka vastastikku edukaks selliselt, et kaebaja tegi

parima pakkumise T. Merele, T. Mere A. Alasele ja A. Alas kaebajale. PRIA tõi välja, et

erinevatele isikutele tehtud pakkumised sama toote valmistamiseks erinevad omavahel.

Erinevused esinevad nii toote valmistamiseks kasutatava materjali kui ka tööle kuluva aja osas.

Nii lubas kaebaja kahel järjestikusel päeval esitatud hinnapakkumistes valmistada T. Merele

püügivahendi 420 tunni tööga ja A. Alasel 290 tunni tööga (tl 136-137). Samas muutus ka toote

valmistamise materjali kogus ja toote müügihinna erinevuseks kujunes üksnes 295 eurot.

23. Kaebaja ei ole selgitanud PRIA väljatoodud vastuolusid pakkumustes ega sarnasusi erinevate

pakkujate pakkumustes ja/või hinnakalkulatsioonides. Kaebaja leiab, et PRIA muutis oma

seisukohta isikute seotuse osas õigusvastaselt ja õiguskindluse põhimõtte järgi oleks selles

küsimuses pidanud jääma toetuse väljamaksmisel eel kujundatud positsioonile.

Ringkonnakohus osutab, et Euroopa Liidu ja siseriiklik õigus paneb vastustajale kohustuse

kontrollida ka juba välja makstud toetuste kasutamise ja taotlemise asjaolusid. Toetuse tingimuste

kunstliku täitmise tuvastamisel tuleb toetus tagasi nõuda. Toetuse tagasinõudmise õiguse

kohustuse olemasolu iseenesest tingivad ka selle, et uute asjaolude ilmnemisel on PRIA õigustatud

ümber hindama toetuse väljamaksmise eel toetuse osas kujundatud seisukohti. Tähelepanuväärne

on siinkohal hoopis see, et kaebaja on hoidunud selgitustest PRIA kontrolliaruandes välja toodud

asjaolude kohta, mille pinnal vastustaja järeldas toetustingimuste kunstlikku täitmist.

24. PRIA uuris põhjalikult kaebaja ning A. Alase ja T. Mere kutsetegevuse kohta kogutud

andmeid. Ringkonnakohtu hinnangul järeldas vastustaja põhjendatult nende alusel isikute

majanduslikku seotust. PRIA osutas sellele, et kaebaja ning A. Alas ja T. Mere on aja jooksul

märgitud kalurina üksteise püügilubadele, kaebaja ja A. Alas on saanud 2018. aasta mai ja juunis

Kajax Fishexport AS-lt samas summas tasu, kusjuures kattub ka makse selgitus, A. Alas ja T. Mere

on saanud 2018. aasta oktoobris OÜ-lt Pärnu Rand samas summas tasu, kusjuures nad müüsid

kokkuostjale ka samas koguses erinevat liiki kalu (tl 139p-140).

Need andmed kinnitavad, et isikud on tegutsenud ühiselt kutseliste kaluritena ja jaganud saaki.

Seda järeldust ei väära kaebaja väide, et kokkulangevus on seotud räime püügikvootidega,

täpsemalt et kvoodi täitumisel tuleb enampüütud kala merre tagasi lasta. Kaebaja väide ei selgita

kala kokkuostjale ühise arve esitamist ega samas koguses viit erinevat liiki kala saamist.

Tähelepanuväärne on see, et kaebaja ei ole PRIA kontrollaruandes esitatud konkreetseid episoode

selgitanud ega ole kirjeldanud enda, T. Mere ja A. Alase tegevust kalurina. Kaebaja halduskohtule

esitatud kaebusest ja apellatsioonkaebusest saab järeldada, et kaebaja möönab, et isikud tegutsesid

kala püüdmisel vähemalt osaliselt ühiselt, kuid ei ole siiski seotud isikud TuMS § 8 lg 1 mõttes,

sest on igaüks iseseisev füüsilisest isikust ettevõtja. Selline seisukoht ei ole aga viidatud sättega

kooskõlas. Kuigi isikud ei panusta vastastikku toodete arendusse ega kasuta ühist kaubamärki, on

ilmne, et näiteks püügi teostamine sama paati kasutades ja saagi jagamine tähendab teisalt ka

tegevuskulude ühist kandmist. Seega tuleb eelduslikult jaatada isikute vahel seda laadi suhteid, et

neil on tegelik võimalus vastastikku mõjutada olulisi otsustusi. See on aga piisav, et pidada

kaebajat, T. Mere ja A. Alast seotud isikuteks. Vastavalt ei saa veenduda, et nende esitatud

hinnapakkumised oleks koostatud sõltumatult, mistõttu ei ole need kooskõlas meetme määruse

§ 6 lg-ga 1.

25. Seetõttu on PRIA õiguspäraselt tuvastanud, et kaebaja koos T. Mere ja A. Alasega lõid

kunstlikult tingused meetme määruse § 6 lg 1 tingimuse täitmiseks, mistõttu ei saa tingimust

tegelikkuses täidetuks lugeda. Seda ei lükka ümber pakkumuste tegijate tagantjärele antud

kinnitused, et nad ei ole majanduslikult seotud. Hilisemate kinnituste, mis on antud samas

piirkonnas sama tegevusega hõlmatud pakkujate poolt vastuseks vastustaja päringutele olukorras,

kus on teada, et PRIA kontrollib võimalikku pettust toetuse taotlemisel, usaldusväärsus ei ole suur.

Kinnituste usaldusväärsust vähendab veelgi, et isikud ei ole püüdnuki ümber lükata vastustaja

kontrolliaruandes tuvastatud asjaolusid nende ühise kutsetegevuse kohta või selgitada, miks

ühisele tegevusele vaatamata puudus neil tegelik võimalus üksteise otsustusi mõjutada. Kuigi

kaebaja heidab vastustajale ette, et PRIA järeldused ei tugine tõendatud asjaoludel, siis

tegelikkuses on just kaebaja väited tõendamata. PRIA-l ei ole õnnestunud koguda otseseid

tõendeid pettuse kohta, kuid see ei ole ka nõutav. Toetuse saamise nõuete kunstlikku täitmist saab

järeldada ka kaudsete tõendite kogumi pinnalt. Vastustaja ongi seda praegusel juhul teinud. Kuigi

üksikuna ei kinnita tuvastatud asjaolud toetustingimuste kunstlikku täitmist, siis asjaolude kogum

on selles osas veenev. Seetõttu pidi kaebaja kohtumenetluses tõendama, et vastustaja on eksinud

asjaolude tuvastamisel. Kuna ta seda teha ei suutnud, siis tuleb lähtuda PRIA tuvastatud faktilistest

asjaoludest.

26. Kokkuvõtvalt lubas kokkuleppeliste pakkumuste ja edukate pakkujate vahetamise taotluste

esitamine kaebajatel saavutada olukorra, kus nad nn ringina osutusid samaaegselt tellijaks ja

edukaks pakkujaks. Kuna toetusega soetatavad mõrrad ei ole laialdaselt kaubeldavad, siis eelneva

tulemusel ei saanud PRIA veenduda, et ka vähendatud pakkumused kajastavad püügivahendite

õiglast hinda. Põhjendatud on PRIA arusaam, et kooskõlastatud pakkumuste esitamise eesmärgiks

võis olla kaebajate soov katta toetuse arvel ka meetme määruse §-s 3 ette nähtud 20%-line

omafinantseeringu osa. Selliselt kokkuleppeliste pakkumuste esitamine on ilmses vastuolus

toetusmeetme eesmärgi ja tingimustega.

27. Ringkonnakohus osutab siinkohal veel toetusega finantseeritud püügivahendite soetamise

majanduslikule ebaefektiivsusele. Vastastikku pakkumuste tegemine ja mõrdade valmistamine ei

jäta kahtlust, et kõik kaebajad on võimelised ise enda vajadustele vastavad püügivahendid

valmistama. Seetõttu tavapärases olukorras tingiks püügivahendi ostmine teiselt ettevõtjalt üksnes

täiendavaid kulusid, kuna tasuda tuleks teise isiku töö eest ja eeldatavalt tuleks maksta täiendavalt

ka kasumiosa. Apellatsioonkaebuses kinnitab kaebaja, et tal endal puudusid vahendid sedavõrd

kõrge hinnaga püügivahendite soetamiseks. Seejuures märgib kaebaja vastuoluliselt, et tal

puudusid vahendid isegi püügivahendite valmistamiseks vajaliku materjali ostmiseks, jäädes

samas selle juurde, et ta sai valmistada T. Merele müüdud püügivahendid. Pidades silmas mõrdade

valmistamiseks planeeritud aega, saab järeldada, et müügivahendite hinnast olulise osa moodustas

tasu nende valmistamise eest. Selliselt vastastikku püügivahendite valmistamise kaudu said

kaebaja, T. Mere ja A. Alas katta toetuse arvel kõik mõrdade valmistamise otsesed kulud.

Ülejäänud osas on aga vähemalt kaudselt tegemist isikute mitterahalise panusega, mis juba

iseenesest ei pruugi olla kooskõlas meetme määruse § 5 p-ga 4 ja § 10 lg-s 2 sätestatud kohustusega

tasuda püügivahendi eest rahas. Nimelt vastastikku samas suuruses arvete esitamise ja tasumise

tulemusel ei teki vähimatki muutust taotlejate rahalises seisus. Pärast PRIA toetuse väljamaksmist

on tulemuseks, et kõik samaaegselt müüja ja tellija positsioonis olnud taotlejad on saanud soovitud

püügivahendite omanikuks ning omandanud ka PRIA toetuse mõrdade valmistamiseks kulunud

materjalide maksumust ületavas osas. Omafinantseeringu osa on aga kaetud kaebajate enda tööga.

Selliselt sarnaneb tulemus sellele, kui iga kaebaja oleks valmistanud mõrrad enda tarbeks ja PRIA

oleks katnud selleks vajaliku materjali kulu ning maksnud tasu ka tehtud töö eest. Viimane tulemus

on aga ilmses vastuolus meetme toetuse tingimustega.

28. Eeltoodud olukorras tuleb tõepoolest pidada kaebaja, T. Mere ja A. Alase vahel toimunud

ringmakseid toetuse väljamaksmise tingimuste kunstlikuks täitmiseks. Tingimuste kunstlikkus

ilmnebki koostoimes kokkulepitud pakkumuste esitamisega, kuna nende kaudu saavutasid isikud

olukorra, kus võlgnesid ringina sarnase maksumusega toodete eest. Asjaolu, et kaebajal

tegelikkuses puudusid vahendid püügivahendite eest tasumiseks üksnes rõhutab seda, et maksetel

puudus majanduslik sisu ja eesmärgiks oli ainuüksi toetuse väljamaksmise tingimuse vormiline

täitmine. Meetme määrusest ei tulene keeldu tasuda toetusega soetatava püügivahendi eest oma

majandustegevusest saadud tulu arvel. Kuid saadud tulu ringina edasikandmine näitab, et

ülekannetel puudub tegelik eesmärk, kuna isikute rahaline seis ülekannete tulemusel ei muutunud.

Tasumine sellisel viisil muudab sisutuks nii soetatavate püügivahendite eest tasumise kui ka

omafinantseeringu kandmise nõude. Sellisel viisil tasumine ei oleks olnud võimalik juhul, kui

kaebaja soetanuks püügivahendid kolmandalt isikult, kes ise samas ei olnuks tellinud

püügivahendeid kaebajaga seotud isikult. Selles olukorras tulnuks kaebaja püügivahendite eest

reaalselt tasuda, s.t makse tegemine oleks toonud kaasa olulise muutuse kaebaja rahalises

olukorras. Seotud isikute ringis edukate pakkumiste esitamise ja püügivahendite eest

ringmaksetega tasumise kaudu kaebaja, T. Mere ja A. Alas vältisid seda rahalist mõju. Asjaolu, et

püügivahendite valmistamise sellisel viisil korraldamine oli vajalik üksnes toetuse saamise

tingimuste täitmiseks, ilmestab asjaolu, et A. Alase kaebajale esitatud arve kannab numbrit üks.

Kuna tegemist on järjekorras esimese arvega (sel aastal) on ilmne, et püügivahendite valmistamine

(ega muu toodete või teenuste müük) ei ole arve väljastaja tavapärase majandustegevuse osa ja oli

vajalik üksnes seoses toetuse taotlemisega. Halduskohus on makseid põhjalikult kirjeldanud. Kuna

kaebajad ei ole selles osas halduskohtule eksimusi ette heitnud, siis ringkonnakohus tehingute

kirjeldust ei korda.

29. Asjakohane ei ole kaebaja väide, et ta sai tema kontole laekunud raha omanikuks. Esiteks ei

ole väide õiguslikult korrektne, kuna kontole laekunud raha ei läinud kaebaja omandisse, vaid

kaebaja omandas selles ulatuses nõude panga vastu. Teiseks, kui kaebaja, T. Mere ja A. Alas

soovisid näidata end seotuna lepinguliste kohustustega ühelt poolt valmistada püügivahendid ja

teisalt nende eest tasuda, ei välista see, et eraldi võetuna õiguspäraste tehingute koosmõjus

saavutati tulemus, mis on vastuolus toetuse tingimustega. Tuvastatud asjaoludest ilmneb, et isikute

tegevuse eesmärgiks oligi vastastikuste kohustuste loomine ja siis nende täitmine ringmaksetega,

mistõttu tuleb nende tegevust pidada tahtlikuks ja seega toetuse tingimuste kunstlikuks täitmiseks.

Vastustaja on tuvastanud piisavalt asjaolusid toetuse tingimuste kunstliku täitmise tõendamiseks

ning PRIA otsuse vaidlustamisel pidi kaebaja tõendama, et toetuse tingimuste täitmine ei olnud

üksnes vormiline. Seda ei ole kaebaja aga suutnud. Eelkõige ei ole kaebaja selgitanud, kuidas ja

miks, arvestades pakkujate ühiste tegutsemist kalapüügil, kujunes püügivahendite valmistamine

just ringina üksteisele, milline oli tehingute mõju kaebaja rahalisele olukorrale (kui PRIA kogutud

andmete järgi mõju puudus), millal ja milliste vahendite eest soetas ta T. Merele püügivahendi

valmistamiseks vajaliku materjali. Kui kaebaja, T. Mere ja A. Alas jätsid tehingute täpsemad

asjaolud ja püügivahendite valmistamise ja üleandmise kontrollivalt dokumenteerimata, siis võtsid

nad sellega riski, et ei suuda tõendada toetuse tingimuste tegelikku täitmist.

30. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

31. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses.

Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei

mõisteta. Kaebajate apellatsioonimenetluse kulud jäävad nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/