2-19-118588/54 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-19-118588

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. veebruar 2021, Tallinn

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu

Kohtuasi

Julianus Inkasso OÜ (Aktsiaselts Lowell Eesti

üldõigusjärglane) hagi XX vastu võlgnevuse

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. detsembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind ringkonnakohtus

3283,87 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: Julianus Inkasso OÜ (registrikood 10686553)

(Aktsiaseltsi Lowell Eesti, registrikood 10231048,

üldõigusjärglane), lepinguline esindaja Marek Aunver

Kostja:

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Erkki Evart

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lubada Julianus Inkasso OÜ-l astuda menetlusse Aktsiaseltsi Lowell Eesti

üldõigusjärglasena.

2. Tühistada Harju Maakohtu 18. detsembri 2019 otsus osas, milles maakohus mõistis

kostjalt välja põhivõla 498,22 eurot ületavas ulatuses, viivise 18.09.2019 seisuga

138,52 eurot ületavas ulatuses, samuti osas, milles kostjalt mõisteti alates 19.09.2019

välja viivis 498,22 eurot ületavalt põhinõudelt. Jätta tühistatud osas hagi

rahuldamata.

3. Samuti tühistada Harju Maakohtu 18. detsembri 2019 otsus menetluskulude jaotuse

ja kindlaksmääramise osas ja teha uus menetluskulude jaotus.

4. Muus osas jätta Harju Maakohtu 18. detsembri 2019 otsus muutmata.

5. Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

5.1 Hagi rahuldada osaliselt.

5.2 Välja mõista kostjalt XX hageja Julianus Inkasso OÜ kasuks põhivõlg 498,22 eurot,

tasumata laenuintress 306,05 eurot, hüvitis puksiiriteenuse eest 124,01 eurot, hüvitis

autovõtmete valmistamise eest 200 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot ning 18.09.2019

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 138,52 eurot.

5.3 Välja mõista kostjalt XX hageja Julianus Inkasso OÜ kasuks viivis tasumata

põhinõudelt (498,22 eurot) alates 19.09.2019 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

5.4 Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta 58 % ulatuses Julianus Inkasso

OÜ kanda ja 42 % ulatuses XX kanda.

5.5 Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse

kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

6. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

7. Keelduda XX poolt 07.02.2020 ringkonnakohtule esitatud Mogo OÜ 27.10.2016

nõudeavalduse vastuvõtmisest. Võtta asja materjalide juurde XX poolt 07.02.2020

esitatud kostjaga seotud täitemenetluste nimekiri.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts Lowell Eesti esitas 11.07.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse XX (kostja) vastu 3549,68 euro nõudes. Kohus tegi 18.07.2019 kostjale

makseettepaneku. 01.08.2019 esitas kostja makseettepanekule vastuväite. Seoses

vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. 19.09.2019 hagiavalduse kohaselt sõlmisid Mogo OÜ (laenuandja) ja kostja 23.11.2015

laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr L23112015/0098, millega kostja sai laenu 3855,60

eurot. Pooled leppisid kokku, et 3780 eurot kantakse kostja kohustuste katteks Markotoni

OÜ-le. Pooled leppisid kokku intressimääras 37,80% aastas. Lepingu täitmise tähtpäevaks

lepiti kokku 23.11.2021. Laenu tagatiseks vormistati sõiduk Mercedes-Benz VITO 109

CDI, registreerimisnumber XXXXXX. Tagatislepingu punkt 5.1.1 sätestab, et kostja

kohustub sõlmima tagatise suhtes kohustusliku liikluskindlustuse lepingu. Tagatislepingu

punkti 5.1.2 alusel oli kostjal kohustus tagada, et tagatislepingu kehtivuse ajal kehtib

tagatise suhtes kohustuslik liikluskindlustus. Kuna kostja ei täitnud lepingu punkte 5.1.1 ja

5.1.2, saatis laenuandja kostjale 11.07.2016 laenulepingu erakorralise ülesütlemise

avalduse. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostja tasunud laenulepingu põhiosa katteks

77,38 eurot ning intressi makseteks 604,72 eurot. Tasumata põhivõlg oli lepingu

ülesütlemise ajaks 3778,22 eurot ning tasumata intressi kogusumma 306,05 eurot.

3. Tuginedes tagatislepingu punktile 6.1 esitas laenuandja 11.07.2016 kostjale saadetud

ülesütlemise avalduses nõude tagatisvara koheseks ja viivitamatuks üleandmiseks

laenuandja otsesse valdusesse. Laenuandja sai sõiduki enda valdusesse 27.07.2016, milleks

kasutati OÜ Road Angel puksiirteenust maksumusega 60 eurot. Lisaks kasutati Alondra OÜ

puksiirteenust summas 64,01 eurot selleks, et viia sõiduk autovõtmete valmistaja juurde.

Autovõtmete valmistamise eest tasus laenuandja Lukuabi Grupp OÜ-le 200 eurot. Vastavalt

tagatislepingu punktile 4.1.1 on kostja kohustatud tasuma kõik kulud ja tasud, mis on seotud

tagatisvara realiseerimisega.

4. Tagatiseks olev sõiduk pandi müüki enampakkumise korras ning auto realiseeriti

26.09.2016 hinnaga 1840 eurot, mis arvestati maha põhisummast 3778,22 eurot. Seega

moodustab kostja poolt tasumata põhivõlg 1938,22 eurot (3778,22-1840).

5. Laenuandja loovutas 30.11.2016 oma nõude kostja vastu Aktsiaseltsile Lowell Eesti.

Aktsiaselts Lowell Eesti saatis kostjale võlgnevuse tasumise meeldetuletuskirjad, mille

saatmise eest nõuab sissenõudmiskulu 35 eurot.

6. Lisaks nõuab Aktsiaselts Lowell Eesti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivist

põhivõlalt 3778,22 eurot alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni sõiduki

võõrandamiseni (s.o 12.07.2016 - 26.09.2016) ja edasi hagiavalduse esitamiseni põhivõlalt

1938,22 eurot, kokku hagi esitamise seisuga summas 525,53 eurot.

7. Eelnevast tulenevalt palus Aktsiaselts Lowell Eesti kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse

1938,22 eurot, intressi 306,05 eurot, hüvitise puksiirteenuse kasutamise eest 124,01 eurot,

hüvitise autovõtmete valmistamise eest 200 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot, viivise

18.09.2019 seisuga 525,53 eurot ja viivise tasumata põhinõudelt (1938,22 eurot) alates

19.09.2019 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja vastus

8. Kostja tunnistas nõuet osaliselt. Tehing on tühine, kuna see on tehtud kostja jaoks äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel ning laenuandja on kasutanud ära kostja halba majanduslikku

olukorda, kus kostjal ei olnud võimalust parematel tingimustel tehingut teha. Tehing ei

olnud kooskõlas heade kommetega ja ei olnud tarbijasõbralik. Laenuandja ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Laenuandja ei ole kostja maksevõimet

piisaval määral kontrollinud. Laenuandja on liiga kergekäeliselt väljastanud kostjale laenu

ning oleks pidanud laenu andmisest keelduma, kuna kostja majanduslik seisund ei

võimaldanud laenu tagasi maksta. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

esmaseks tagajärjeks on lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude

kulude maksmise kohustuse äralangemine. Kostja sai enda käsutusse laenu, mille eest sai

omandada sõiduki, mis jäi omakorda laenu tagatiseks. Laenuandja realiseeris tagatiseks

olnud sõiduki oluliselt alla turuhinna, kusjuures enampakkumisel oli sõiduki alghinnaks üks

euro. Sarnase sõiduki keskmine turuhind antud perioodil oli 4950 eurot ja mediaanhind

5500 eurot. Kostja ise ostis selle sõiduki hinnaga, mis ületas 4000 eurot. Lepingu

tüüptingimused, mis puudutavad lepingu tagatise realiseerimist, on tarbijat ebamõistlikult

kahjustavad.

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Harju Maakohus rahuldas 18.12.2019 otsusega hagi ning mõistis kostjalt Aktsiaseltsi

Lowell Eesti kasuks välja põhivõlgnevuse 1938,22 eurot, intressi 306,05 eurot, hüvitise

puksiiriteenuse eest 124,01 eurot, hüvitise autovõtmete valmistamise eest 200 eurot,

sissenõudmiskulu 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 18.02.2019 seisuga 525,53

eurot ning viivise põhinõudelt alates 19.09.2019 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni

seadusjärgses määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt

välja menetluskulud 300 eurot ja viivise.

10. Maakohtu hinnangul on nõude loovutamine tõendatud, kuna kohtule on esitatud laenuandja

kinnitus selle kohta, et 29.11.2016 on laenuandja nõue loovutatud Aktsiaseltsile Lowell

Eesti. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sisustamisel tugines maakohus VÕS §-le 4034.

Laenutaotlusest nähtuvalt on kostja laenuandjale avaldanud, et tema igakuine sissetulek on

1440 eurot ning, et tema töökoht on L.E.N.T.Z Group OÜ. Kostja on avaldanud, et tema

igakuised kohustused on 65 eurot ning ka need langevad 2016. a veebruari seisuga ära.

Kostja on oma allkirjaga kinnitanud, et tema poolt laenuandjale esitatud andmed on tõesed.

Eeltoodust tulenevalt on laenuandja piisavalt kontrollinud kostja krediidivõimelisust ning

ei ole eksinud vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimisel.

11. Maakohus asus seisukohale, et isegi kui eeldada, et laenuandja on oma kohustusi rikkunud,

ei järgneks VÕS § 4034 lg 7 sätestatud tagajärge – väheneb intressimäär ja muid tasusuid ei

võlgneta. Seda samas lõikes sätestatud tõttu - VÕS § 4034 lg 7 sätestatut ei kohaldata, kui

tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4

või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud

tarbija krediidivõimelisust valesti. Kostja on kohtule kinnitanud, et ta on laenuandjale

esitanud oma majandusliku olukorra kohta valeandmeid.

12. Maakohus selgitas, et asjakohatud on kostja väited, mille kohaselt ei ole kostjat lepingu

rikkumise tagajärgedest teavitatud. Lepingu üldsätete 5. peatüki punkt 3.8 sätestab, et

pooled on tutvunud lepingu sätetega ja nendest aru saanud. Seega on kostjale saanud

teatavaks ka üldsätete 7. peatükk, mis reguleerib rikkumistele reageerimist. Lisaks on kostja

esile toonud, et on sõlminud hulganisti tarbijakrediidilepinguid. Seega ei ole eluliselt

usutav, et kostja ei teadnud, millised on krediidilepingu rikkumise tagajärjed.

13. Maakohus asus seisukohale, et kostja väited on asjakohatud selle kohta, et tehing tehti

kostjale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning, et laenuandja on kasutanud ära kostja

halba majanduslikku seisukorda. Kostja ei ole laenuandjale avaldanud, et tal on teisi

kohustusi, sh ei ole avaldanud, et võetava kohustuse arvelt finantseeritakse mõnda muud

kohustust. Nimetatud tehingu puhul ei ole võimalik asuda seisukohale, et see oleks tehtud

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust

tulenevalt. On tavapärane, et laenuandja soovib lepingust tulenevate kohustuste täitmise

tagamiseks saada tagatist, seda veel eriti olukorras, kus vara soetamiseks sõlmitud

krediidileping on sõlmitud ilma esmase sissemakseta. Laenuandja on andnud kostjale laenu

ning kostja kohustus oli laen tagastada ning nimetatud kohustuse rikkumise puhuks oli

laenuandjale antud õigus laenu tagatis realiseerida. Poolte kohustused on tasakaalus.

14. Maakohus leidis, et tagatislepingu üldsätete punkti 6.7 kohaselt oli laenuandjal õigus valida,

mil viisil ta tagatise võõrandab, mh oli antud võimalus sõiduk võõrandada asjakohases

müügiportaalis. Punkti 6.8 kohaselt loetakse tagatise realiseerimisväärtuseks müügi

tulemusel laekunud müügihind. Seega ei ole laenuandja eksinud lepingutingimuste vastu

ning on tagatise realiseerinud õiguspäraselt. Kostja väited vara väärtuse kohta ei ole

usutavad, kuivõrd kostja ostis sõiduki 3780 euro eest 23.11.2015 ning kasutas seda

sihtotstarbeliselt kuni 27.07.2016. Kostja ei ole esile toonud, millistel asjaoludel pidanuks

sõiduki väärtus aja möödudes ja selle pideva kasutamise tulemusel suurenema kuni 45%.

Kohus möönis, et enampakkumise lõpphind ei pruugi vastata sõiduki tegelikule väärtusele,

kuid lepingu kohaselt oli laenuandjal õigus sõiduk enampakkumisel võõrandada.

Enampakkumisel sõiduki võõrandamine võimaldas tagatisvara realiseerida kiiresti.

Lepingu üldtingimused ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustavad.

15. Tõendatud on, et laenuandja on kandnud kulusid puksiiriteenusele ja võtmete

valmistamisele, mistõttu tuleb need kulud tagatislepingu üldsätete p 2.1, 4.1.1 ja 6.4 alusel

hüvitada.

16. Kostja ei ole nõude arvestusele vastuväiteid esitanud. Maakohus leidis, et nõuded tuleb

hagis esiletoodud ulatuses rahuldada.

Apellatsioonkaebus

17. Kostja esitas maakohtu otsusele 07.02.2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega võtta arvesse kostja vastuväiteid ja vajadusel

saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtusse. Menetluskulud jätta hageja kanda.

18. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid, jätnud

põhjendamatult kostja poolt esitatud väited arvestamata ning tuvastanud valesti vaidluse

asjaolud ja jõudnud ebaõigele seisukohale. Maakohus on põhjendamatult eelistanud tarbija

asemel krediidiandjat, kelle tegevus on põhjustanud kostjale olulise kahju. Leping on TsÜS

§ 86 alusel tühine. Sõiduk võõrandati kiirkorras väga madala hinnaga. Maakohus on

kergekäeliselt suhtunud vastutustundliku laenamise põhimõttesse. Regulatsiooni eesmärk

on kaitsta tarbijat. Laenuandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Kostja

möönab, et ta ei avaldanud laenuandjale õigeid andmeid, kuid viimane ei püüdnudki kostja

kohustuste arvu välja selgitada. Tagatise realiseerimist puudutavad tüüptingimused on

kostjat ebamõistlikult kahjustavad. Väljamõistetavaid viiviseid tuleb vähendada. Samuti

vaidlustab kostja hageja menetluskulude suuruse.

Vastus apellatsioonkaebusele

19. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

20. Äriregistri andmetest nähtuvalt on Aktsiaselts Lowell Eesti ühinenud Julianus Inkasso

OÜ-ga, mille tagajärjel kustutati Aktsiaselts Lowell Eesti 31.10.2019 äriregistrist.

Ringkonnakohtus on menetlustoiminguid teinud Julianus Inkasso OÜ. TsMS § 209 lg 1

sätestab, et füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korral või

muul juhul, kui tekib üldõigusjärglus, lubab kohus menetlusse astuda selle poole

üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Üldõigusjärglus on võimalik menetluse

igas staadiumis. Ringkonnakohus lubab Julianus Inkasso OÜ-l astuda menetlusse Aktsiaseltsi

Lowell Eesti üldõigusjärglasena.

21. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada põhivõla ja viivise

väljamõistmise osas. Ringkonnakohus jätab tühistatud osas hagi rahuldamata. Lisaks tuleb

maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, ringkonnakohus

teeb uue menetluskulude jaotuse. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt (TsMS § 657

lg 1 p 2).

22. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmisid laenuandja ja kostja 23.11.2015 laenu- ja

tagatisomandamise lepingu, mille kohaselt sai kostja laenu 3855,60 eurot, millest 3780 eurot

kanti üle Markotoni OÜ-le. Intressi määraks oli 37,80 % aastas. Laenu tagastamise tähtaeg oli

23. november 2021. Vaidlus puudub, et laenuandja ütles laenulepingu erakorraliselt üles

11.07.2016. Maakohus tuvastas, et laenuandja on loovutanud vaidlusalusest lepingust tuleneva

nõude Aktsiaseltsile Lowell Eesti.

23. Kostja leiab, et tema ja laenuandja vahel sõlmitud leping on TsÜS § 86 alusel tühine

heade kommetega vastuolu tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja menetluses esitanud

tõendeid, mille pinnalt saaks väita, et tehing on TsÜS § 86 alusel tühine.

24. Samuti on kostja seisukohal, et laenuandja rikkus lepingut sõlmides vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma küsimus, kas laenuandja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet, käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähendust. Esmalt

märgib kolleegium, et kostja on viidanud VÕS § 4034 lõikele 7, mille kohaselt on

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi

alanemine seadusjärgse määrani ja muude tasude maksmise kohustuse äralangemine.

Maakohus on märkinud, et kostja viidatud tagajärg ei saa antud juhul rakenduda, kuna sama

paragrahvi sama lõike järgi seda tagajärge ei kohaldata, kui kostja on esitanud laenuandjale

valeandmeid. Kolleegium on seisukohal, et nii kostja kui maakohtu viited VÕS § 4034 lõikele

7 on põhjendamatud, kuna see paragrahv ei kehtinud lepingu sõlmimise ajal. Ringkonnakohus

osundab, et Riigikohus on 27.11.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 (p 25) selgitanud, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib

krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna

tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127

lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut

sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse

eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede

(nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab

tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei

ole käesolevas asjas tuginenud sellele, et tal on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tõttu laenuandja vastu nõue, mille ta tasaarvestab. Kuna kostja ei ole sellele tuginenud, siis

puudub vajadus ka hinnata, kas laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.

25. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja vaidlustanud, et lepingu ülesütlemise seisuga oli tal

tasumata põhivõlg 3778,22 eurot. Seonduvalt intressiga leidis kostja, et hagejal on VÕS § 4034

lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda seaduses sätestatud intressi. Ringkonnakohus on eelnevalt

selgitanud, et kostja tuginemine VÕS § 4034 lõikele 7 ei ole põhjendatud. Seda, et lepingujärgse

intressivõla suuruseks oli lepingu ülesütlemise seisuga 306,05 eurot, ei ole kostja

apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Ka muudele kuludele on kostja apellatsioonkaebuses vastu

vaielnud üksnes viitega VÕS § 4034 lõikele 7. Kuna kostja tuginemine VÕS § 4034 lõikele 7 ei

ole põhjendatud ning muid sisulisi vastuväiteid ei kostja apellatsioonkaebuses puksiiriteenuse

(124,01 eurot), võtmete valmistamise kulu (200 eurot) ja sissenõudmiskulu (35 eurot) osas

esitanud, siis puudub ringkonnakohtul alus nende kulude osas maakohtu otsust muuta.

26. Laenulepingu eritingimuste p 12 kohaselt oli lepingu tagatiseks sõiduk Mercedes-Benz

VITO 109 CDI (reg. nr. 667TGE), mille omand kuulub eritingimuste p 11 järgi üleandmisele

laenuandjale. Tagatislepingu p 1.2 järgi läheb tagatise omandiõigus laenusaajalt üle

laenuandjale tagatislepingu allkirjastamisega, kui tagatise omandiõigus kuulub tagatislepingu

allkirjastamisel laenusaajale. Kui tagatise omandiõigus ei kuulu tagatislepingu allkirjastamisel

laenusaajale, läheb tagatise omandiõigus laenusaajalt üle laenuandjale vahetult pärast seda, kui

laenusaaja saab tagatise omandiõiguse. Tagatislepingu p 1.4 sätestab, et olenemata tagatise

omandi üleminekust jääb tagatise otsene valdus ka pärast tagatislepingu allkirjastamist

laenusaajale. Tagatislepingu p 2.1 järgi on tagatisega tagatud kõik laenu- ja tagatislepingust

tulenevad laenuandja nõuded laenusaaja vastu.

27. Tagatislepingu p 1.5 sätestab, et kõigi võimalike laenusaaja kohustuste täielikul

nõuetekohasel täitmisel kohustub laenuandja tagatise omandi laenusaajale tagastama.

Tagatislepingu p 6.1 kohaselt, kui laenuandja ütleb laenulepingu üles, on laenuandjal õigus

võtta ning laenusaajal kohustus anda viivitamatult tagatise otsene valdus üle laenuandjale.

Vastavalt tagatislepingu p-le 6.6, kui laenuandja ütleb laenulepingu üles, on laenuandjal õigus

tagatis laenusaaja tagatisega tagatud rahaliste kohustuste katteks realiseerida. Tagatislepingu

p 6.7 sätestab, et tagatise realiseerimisel selle kolmandale isikule võõrandamise teel on

laenuandjal õigus valida, millisel viisil ta tagatise võõrandab. Muu hulgas võib laenuandja

võõrandada tagatise, avaldades müügikuulutuse tagatisega sama liiki asjade müügiks

tagavpäraselt kasutatavas portaalis. Müügikuulutuse avaldamisega võõrandamise korral

määrab tagatise müügihinna laenuandja. Tagatise müügihinna määramisega seotud kulud

kannab laenusaaja. Juhul, kui laenuandjal ei õnnestu tagatist laenuandja poolt määratud

müügihinnaga mõistliku aja jooksul müüa, võib laenuandja alandada müügihinda ulatuses,

mida ta peab vastavalt asjaoludele mõistlikuks. Tagatislepingu p 6.8 kohaselt, kui laenuandja

tagatise selle realiseerimiseks võõrandab, loetakse tagatise realiseerimisväärtuseks tagatise

müügi tulemusena laenuandjale reaalselt laekunud müügihind.

28. Sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtuvalt sai laenuandja pärast laenulepingu

ülesütlemist sõiduki enda valdusesse 27.07.2016. Oksjonitulemuse väljatrüki kohaselt müüdi

sõiduk 22.09.2016 www.auto24.ee internetikeskkonnas enampakkumisel 1840 euro

(käibemaksuta) eest, kusjuures sõiduki alghind oli enampakkumisel 1 eurot.

29. Riigikohus on 13.02.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 (p 22) selgitanud, et kahe

isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361

tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning

seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt (VÕS § 361). Erandiks võib

olla leping, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil

liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis

osamaksetega taas välja ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast

majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni ja sellele saab kohaldada

liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul

tegemist nn sale and lease back tüüpi lepinguga. Laenuandja andis kostjale laenu ja omandas

laenu tagatiseks kostjalt sõiduki, mille omandiõiguse pidi ta pärast laenu tagasimaksmist

kostjale tagasi andma. Seda, et tegemist on nn sale and lease back tüüpi lepinguga kinnitab ka

asjaolu, et lepingus sisalduvas maksegraafikus on kostja poolset igakuist põhiosamakset

nimetatud sõiduki väljaostumakseks. Eeltoodust tulenevalt saab vaidlusalusele laenu- ja

tagatisomandamise lepingule kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid.

30. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu,

sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste

ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku

kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest

või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja

kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Riigikohus märkis

29.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 (p 17), et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes

on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi

ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel

üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on VÕS

§ 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks

pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses.

Riigikohus selgitas, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme

võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada

müügiprotsessi (p 18).

31. Ringkonnakohus märgib, et tagatislepingu p 6.7 kohaselt ei saa laenusaaja mõjutada

müügiprotsessi ning kaasa rääkida tagatise müügihinna määramises. Tagatislepingu p 6.8 järgi

loetakse tagatise realiseerimisväärtuseks tagatise müügi tulemusena laenuandjale reaalselt

laekunud müügihind, sõltumata sellest, millise hinnaga tagatis võõrandatakse. Kolleegiumi

arvates on tagatislepingu p 6.8 VÕS § 42 lg 1 alusel tühine tüüptingimus. See võimaldab

oluliselt kahjustada teise lepingupoole huvisid, kuna sõiduki (tagatise) väärtuseks loetakse selle

võõrandamisest saadud summa, sõltumata sellest, millise hinnaga see võõrandati ja milline oli

võõrandamisprotsess. Sellega jääb laenusaaja vastu esitatava nõude suurus sisuliselt üksnes

laenuandja otsustada. Kuna nn sale and lease back tüüpi lepingule saab kohaldada

liisingulepingu kohta käivaid sätteid, siis kuulub kohaldamisele VÕS § 367 lg 3, mis sätestab,

et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel

arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eeltoodust tuleneb, et

hageja nõude suuruse määramisel tuleb arvestada sõiduki väärtust selle laenuandjale

tagastamise hetkel.

32. TsÜS § 65 sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või

tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind

(turuhind). Laenu- ja tagatisomandamise lepingust järelduvalt kanti Markotoni OÜ-le sõiduki

eest 23.11.2015 üle 3780 eurot. Kuigi kostja väidab, et ta oli eelnevalt teinud sõiduki müüjale

sissemakse ja sõiduki hind oli üle 4000 euro, on need kostja väited tõendamata. Seega lähtub

kohus sellest, et kostja ostis sõiduki 3780 euro eest. Kostja on menetluses esitanud portaali

www.auto24.ee väljavõtte, mille kohaselt oli vaidlusaluse sõiduki võõrandamise ajal selliste

sõidukite keskmine hind 4950 eurot. Ringkonnakohus märgib, et keskmine müügihind ei

tähenda, et sarnane oleks ka iga konkreetse sõiduki turuhind. Vaidlusalune sõiduk osteti ca 10

kuud enne enampakkumist oluliselt odavamalt ning puudub alus eeldada, et see osteti

odavamalt kui oli selle konkreetse sõiduki turuhind sõiduki ostmise ajal. Lisaks nähtub portaali

www.auto24.ee väljavõttest, et viiest tehingust kahe puhul jäi sõiduki hind alla 4000 euro (neist

ühe puhul oli hind 3650 eurot). Samuti ei ole põhjendatud lähtuda enampakkumise hinnast

summas 1840 eurot, kuna tsiviilasjas ei ole esitatud asjaolusid, mille pinnalt võiks järeldada, et

sõiduki väärtus võis 10 kuuga väheneda üle kahe korra. Arvestades, et vaidlusalune sõiduk oli

kostja kasutuses ca 8 kuud, peab kolleegium mõistlikuks vähendada sõiduki hinda 500 euro

võrra ning lugeda sõiduki väärtuseks selle tagastamise hetkel 3280 eurot (3780 – 500).

33. Seega tuleb hageja põhinõudest 3778,22 eurot arvata maha sõiduki väärtus selle

tagastamise hetkel summas 3280 eurot, mille tulemusel jääb hageja põhinõude suuruseks

498,22 eurot. Täiendavalt kuulub kostjalt väljamõistmisele intress 306,05 eurot, puksiiriteenuse

kulu 124,01 eurot, autovõtmete valmistamise kulu 200 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot.

34. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 12.07.2016 kuni 27.07.2016 (sõiduki tagastamiseni) põhivõla summalt

3778,22 eurot summas 13,21 eurot ning alates 28.07.2016 kuni 18.09.2019 põhivõla summalt

498,22 eurot summas 125,31 eurot, kokku 138,52 eurot. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt summas 498,22

eurot alates 19.09.2019 kuni põhivõla tasumiseni. Kostja on palunud viivist vähendada.

Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist maakohtus. Kostja ei

saa viivise vähendamist esmakordselt taotleda ringkonnakohtus. Lisaks, arvestades, et viivist

nõutakse seaduses sätestatud suuruses, ei ole selle vähendamiseks ka sisulist alust.

35. Kostja on 07.02.2020 ringkonnkohtule esitanud Mogo OÜ 27.10.2016 nõudeavalduse

ja kostjaga seotud täitemenetluste nimekirja. Hageja vaidles tõendite vastuvõtmisele vastu.

Ringkonnakohus leiab, et Mogo OÜ 27.10.2016 nõudeavaldus tuleb jätta vastu võtmata, kuna

kostja ei ole põhjendanud, mis takistas tal seda maakohtule esitamast (TsMS § 652 lg 4). Kuna

tõend esitati elektrooniliselt, siis ei ole vaja seda tagastada. Kostjaga seotud täitemenetluste

nimekirja võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde, kuna see tõend esitati muuhulgas

seoses menetlusabi taotlusega.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

36. Lähtudes hagi rahuldamise ulatusest tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud

jätta 58 % ulatuses hageja kanda ja 42 % ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1). Tsiviilasja

sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku

aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).

Tallinna Ringkonnakohus vabastas 12.05.2020 määrusega kostja apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest summas 300 eurot. Kuna maakohus peab määrama kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse, siis jääb menetlusabikulude riigi kasuks väljamõistmise

küsimus samuti maakohtu lahendada (TsMS § 179, § 190).

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu