2-20-14106/7 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht

23. veebruar 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-14106

Kohtuasi

XX avaldus eeltõendamismenetluse algatamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26. oktoobri 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 26. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-14106 ja

saata avaldus menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.

2. XX määruskaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX

(avaldaja)

esitas

Harju

Maakohtule

28. septembril

2020

taotluse

eeltõendamismenetluse algatamiseks. Avaldaja palub kohtul määrata DNA-test, et kinnitada

tema isadust CC suhtes.

Taotluse kohaselt kohtus avaldaja 2010. a YY-ga, kellega ta hakkas elama koos 2010. a

novembrist. XX.XX.XXXX sündis CC. 2012. a läks avaldaja YY-st lahku ja CC asus koos YY-

ga elama viimase ema juurde. Pärast seda tekkis avaldajal kahtlus tema isaduses CC suhtes.

Kahtlusi tekitas see, et YY oli andnud ilma avaldaja nõusolekuta CC-le neiupõlvenime, aga oli

ka teisi asjaolusid. YY oli avaldaja ja CC vahelise suhtluse vastu. Harju Maakohtu 27. märtsi

2014. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-53356 mõisteti avaldajalt CC kasuks välja elatis.

Mõned aastad tagasi YY abiellus ja vahetas perekonnanime. Pärast abiellumist oli YY veelgi

rohkem avaldaja ja CC vahelise suhtluse vastu. Avaldaja pakkus YY-le välja DNA-testi

tegemise, et teha kindlaks, kas avaldaja on CC bioloogiline isa, kusjuures avaldaja kohustus

tasuma analüüsikulud ise. YY teatas, et on nõus DNA-testi tegema, aga ainult kohtu kaudu.

2. Harju Maakohus palus 13. oktoobril 2020 avaldust täpsustada. Maakohus selgitas, et

avaldajal tuleb selgelt esile tuua, millal on avaldaja saanud teada asjaoludest, mis annavad talle

aluse olla veendumusel, et CC ei põlvne temast ning mis on need konkreetsed ja selged

asjaolud, millest tulenevalt jõudis avaldaja veendumusele, et tema ei ole CC isa.

3. Avaldaja täpsustas 21. oktoobril 2020 eeltõendamismenetluse algatamise taotlust.

Avaldaja selgitas, et osaliselt muutsid avaldaja kahtlusi isaduses suuremaks järgmised asjaolud:

YY sagedased reisid enne CC sündi väidetavalt Kiviõli linna oma sõbrannale külla, viibides

2 (4)

seal mitu päeva; tugev rahulolematus asjaoluga, et ta jäi rasedaks; korduv kodust lahkumine

raseduse ajal; soovimatus, et avaldaja külastaks YY haiglas pärast sünnitust (CC sünnipäeval

läks avaldaja C-le külla, aga viibis seal mitte rohkem kui 5 minutit, sest YY palus põhjust

selgitamata lahkuda); välise sarnasuse puudumine CC ja avaldaja vahel; YY rahulolematus, et

CC ütleb kodus avaldaja ees- ja perekonnanime ning kutsub teda isaks.

2020. a maikuus pakkus avaldaja YY-le DNA-testi tegemist ja YY nõustus sellega. 2020. a

septembris teatas avaldaja YY-le, et leidis koha, kus saab testi teha ja oli nõus selle eest tasuma.

YY keeldus ja oli nõus testi tegema ainult kohtu kaudu. YY DNA-analüüsi tegemisest

keeldumine suurendas avaldaja kahtlusi ja ta hakkas uskuma, et tõenäoliselt ei ole ta CC isa.

Seoses YY keeldumisega ja tema sooviga teha DNA-test kohtu kaudu, oli avaldaja sunnitud

pöörduma kohtusse.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus keeldus 26. oktoobri 2020. a määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse

eeltõendamismenetluse algatamiseks menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis maakohus

avaldaja kanda.

Perekonnaseaduse (PKS) § 93 lg 1 kohaselt võib isaduse kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul

arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad

asjaolud teatavaks saanud. PKS § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg.

Avaldaja on märkinud, et tema kahtlused tekkisid juba enne CC sündi ja kahtlused on tal

tulenevalt muudest asjaoludest olnud terve CC eluea jooksul. Kuivõrd CC on määruse tegemise

hetkeks

9-aastane,

siis

on

avaldaja

kaotanud

õiguse

isaduse

vaidlustamiseks.

Eeltõendamismenetluse algatamisel ja tõendite kogumisel peab kohus hindama ka põhihagi

perspektiivikust. Kohus tuvastas, et avaldajale said asjaolud isaduse osas teatavaks rohkem kui

üks aasta tagasi enne avalduse esitamist.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

5. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse

tühistada ja teha uue määruse, mille rahuldada taotlus DNA-testi määramiseks, et tuvastada CC

bioloogiline päritolu avaldajast või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Avaldaja soovib asja läbivaatamist kohtuistungil.

Määruskaebuse väidete kohaselt YY 2020. a maikuus antud nõusolek teha kohtuväliselt DNA-

test ning seejärel sellest keeldumine ja vastus, et ta on nõus vaid kohtu kaudu DNA-analüüsi

tegema, viisid 2020. a septembris avaldaja veendumusele, et ta ei pruugi olla CC isa. Seetõttu

ei ole ka isaduse vaidlustamise aegumistähtaeg möödunud. Taotlus esitati eesmärgiga tuvastada

avaldaja isadus CC suhtes, mitte eesmärgiga vaidlustada isadus, mistõttu ei kohaldu isaduse

vaidlustamise aegumistähtaeg. CC ema YY oli nõus kohtu kaudu DNA-testi tegema. Kohus ei

selgitanud, miks ta ei lubanud YY-l avaldada arvamust avalduse kohta.

6. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada.

Kuivõrd ringkonnakohus ei saa otsustada maakohtule esitatud avalduse menetlusse võtmist,

tuleb asi saata menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule. Määruskaebus

rahuldatakse.

8. Avaldaja soovib määruskaebuse lahendamist kohtuistungil. Kolleegium selgitab, et

TsMS § 667 lg 3 esimese lause järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui

kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Arvestades, et ringkonnakohus saadab asja

3 (4)

maakohtule

uueks

lahendamiseks

tagasi,

ei

pea

ringkonnakohus

määruskaebuse

läbivaatamiseks kohtuistungi korraldamist vajalikuks.

9. Maakohus keeldus avalduse eeltõendamismenetluse algatamiseks menetlusse võtmisest

tuginedes sellele, et avaldaja on kaotanud õiguse isaduse vaidlustamiseks. Kolleegiumi

hinnangul on maakohus põhjendamatult eeltoodud põhjusel avalduse menetlusse võtmisest

keeldunud.

9.1. Maakohus on iseenesest õigesti märkinud, et PKS § 93 lg 1 kohaselt võib isaduse kohtus

vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on

vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Kohtupraktikas on kinnitatud, et

tegemist on õigust lõpetava tähtajaga (vt Riigikohtu 23. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-48-12, p 14), mida kohus saab kontrollida omal algatusel (vt Riigikohtu 21. oktoobri 2020. a

otsus tsiviilasjas nr 2-18-109972/115, p 13). PKS § 93 lg 1 mõttes hakkab isaduse vaidlustamise

tähtaeg kulgema ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul

tekkima põhjendatud kahtlus isaduses (vt Riigikohtu 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-164-10, p 14).

9.2. Kolleegiumi hinnangul ei saanud praeguses asjas avalduse menetlusse võtmise üle

otsustamisel ega saa ka eeltõendamismenetluse algatamise eelduste kontrollimisel sisuliselt

otsustada, kas avaldaja on kaotanud õiguse kohtus isadust vaidlustada. Maakohtu viidatud

Tallinna Ringkonnakohtu lahendis on küll väljendatud seisukohta, et kavandatava hagi

õiguslikku perspektiivikust tuleks hinnata ka eeltõendamismenetluse algatamise otsustamisel

(vt Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-13636/5, p 43), kuid

täiendavalt tuleb arvestada, et asja menetlusse võtmisest keeldumisel selle perspektiivituse tõttu

on kohus seotud kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustusega ning hagi menetlusse

võtmisest saab keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet

võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 8. märtsi 2017. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 10).

9.3. Kolleegiumi hinnangul ei saa avalduses ja selle täpsustuses esitatud asjaolude põhjal

asuda seisukohale, et isaduse vaidlustamise hagi on selgelt perspektiivitu, sest esitatud

asjaolude põhjal ei ole ilmne, et isaduse vaidlustamise tähtaeg on möödunud. Otsustamaks, kas

avaldaja on kaotanud õiguse isaduse vaidlustamiseks, tuleb hinnata väiteid ja tõendeid. Kohtul

ei ole asja menetlusse võtmise üle otsustamisel õigust hinnata tõendeid ja lahendada asja

sisuliselt (vt nt Riigikohtu 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p 13). Seega tuleb

praeguses asjas nõude lõppemise üle otsustada isaduse vaidlustamise menetluses. Eelnevat

arvestades on maakohus põhjendamatult keeldunud avalduse menetlemisest.

10. Kolleegium selgitab täiendavalt eeltõendamismenetluse algatamise otsustamisega

seonduvat.

10.1. TsMS § 244 lg 1 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel enne menetluse algatamist

määrusega korraldada eeltõendamismenetluse, kui vastaspool sellega nõustub või esineb oht

tõendite kaotsiminekuks või kasutatavuse raskemaks muutumiseks. Kui menetlus ei ole alanud,

võib isik TsMS § 244 lg 3 p 1 järgi taotleda kohtult eeltõendamismenetluses ekspertiisi

määramist muuhulgas siis, kui tal on õiguslik huvi tuvastamaks isiku seisund. Seejuures on

õiguslik huvi sama paragrahvi lg 4 kohaselt olemas juhul, kui tuvastamine aitaks ilmselt vältida

kohtuvaidlust. Seega juhul, kui esineb reaalne võimalus, et ekspertiisi läbiviimine võib

kohtuvaidluse ära hoida, tuleks kohtul eeltõendamismenetlus algatada. Kui maakohtu

hinnangul ei ole avaldaja õiguslikku huvi põhjendanud, saab kohus määrata avaldajale

TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

11. Lisaks juhib kolleegiumi maakohtu tähelepanu sellele, et avaldusest tuleb teavitada

kavandatava menetluse teist poolt.

4 (4)

11.1. TsMS § 248 lg 3 kohaselt toimetab kohus vastaspoolele või tema esindajale kätte

eeltõendamismenetluse algatamise taotluse ja menetluse algatamise kohta tehtud kohtumääruse

sellise arvestusega, et vastaspoolel oleks võimalik menetluses oma õigusi kaitsta. Viidatud sätet

tuleks tõlgendada selliselt, et enne eeltõendamismenetluse korraldamise avalduse lahendamist

tuleks

kohtul

anda

eeldatava

põhimenetluse

vastaspoolele

võimalus

avaldada

eeltõendamismenetluse algatamise ning selle raames läbiviidavate menetlustoimingute suhtes

oma arvamust ja seeläbi kaitsta menetluses oma õigusi.

11.2. Vastaspoole teavitamata jätmine avalduse esitamisest võib erandina olla põhjendatud

vaid juhul, kui see võiks ohustada eeltõendamismenetluse eesmärkide saavutamist.

Kolleegiumi hinnangul ei esine praegusel juhul vajadust jätta vastaspool avalduse esitamisest

teavitamata.

12. Kuna käesolev määrus ei ole asja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese lause

mõttes, jaotatakse menetluskulud asja lahendamisel osana üldisest menetluskulude jaotusest.

Eeltõendamismenetluse kulude jaotust reguleerib TsMS § 170.

13. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja tühistab vaidlustatud määruse, siis ei

ole määrus edasikaevatav, sest sellise määruse vaidlustamise võimalust TsMS ette ei näe.

(allkirjastatud digitaalselt)