3-20-2180/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.02.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2180

Haldusasi

Kihnu Veeteed AS kaebus Viimsi Vallavalitsuse 07.10.2020

korralduse nr 576 tühistamiseks ning Viimsi Vallavalitsuse ja

Tuule Liinid OÜ vahel 07.10.2020 sõlmitud otselepingu

Leppneeme-Kelnase parvlaevaühenduse teenuse osutamiseks

tühisuse tuvastamiseks;

Kihnu

Veeteed

AS

kaebus

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeeriumi 29.10.2020 käskkirja nr

213 tühistamiseks ning Veeteede Ameti ja Tuule Liinid OÜ

vahel

30.10.2020

sõlmitud

reisiparvlaev

WRANGÖ

kasutusse andmise lepingu tühisuse tuvastamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja: Kihnu Veeteed AS, esindajad vandeadvokaat

Tarmo Peterson ja advokaat Keidi Kõiv

Vastustaja I: Viimsi vald, esindaja Gunnar Kender

Vastustaja II: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium,

esindaja Ivar Siska

Vastustaja III: Transpordiamet (enne 01.01.2021 Veeteede

Amet), esindaja Ene Lillipuu

Kolmas isik: Tuule Liinid OÜ, esindaja Taavi Rihvk

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebused rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 24.03.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

2(14)

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viimsi Vallavalitsuse 29.01.2020 korraldusega nr 37 kuulutati välja avatud

hankemenetlusega riigihange (teenusele perioodiks 2020-2024, indikatiivselt 50 000

liinikilomeetri ulatuses), kus esitasid pakkumused kaks ettevõtjat – Kihnu Veeteed AS ja Tuule

Liinid OÜ. Riigihange nr 222907 tunnistati hankija algatusel 12.08.2020 korraldusega nr 460

kehtetuks. Viimsi Vallavalitsuse korraldust ei vaidlustatud. Uut riigihankemenetlust Viimsi

Vallavalitsus ei algatanud.

2. Viimsi Vallavalitsuse 07.10.2020 korraldusega nr 576 (edaspidi KOV korraldus nr 576)

otsustati sõlmida Leppneeme-Kelnase laevaliinil parvlaevaühenduse teenuse osutamise

tagamiseks perioodil 01.11.2020-31.10.2024 avaliku liiniveo otseleping Tuule Liinid OÜ-ga,

tuginedes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1370/2007 art 5 lg-le 4 (edaspidi

määrus nr 1370/2007) ja ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 21 lg-le 4.

07.10.2020 sõlmis Viimsi Vallavalitsus Tuule Liinid OÜ-ga Leppneeme-Kelnase

parvlaevaühenduse teenuse osutamiseks lepingu (edaspidi 07.10.2020 leping).

3. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) 29.10.2020 käskkirjaga nr 213

(edaspidi MKM käskkiri 213) otsustati riigivaraseaduse (RVS) § 19 lg 2 p 1 ja Vabariigi

Valitsuse 23.10.2002 määruse nr 323 „Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

põhimäärus“ § 23 p-de 5 ja 13 alusel ning kooskõlas Vabariigi Valitsuse 15.03.2018

korraldusega nr 71 „Nõusolek riigivara otsustuskorras kasutada andmiseks“ anda MKM-i

valitsemisel oleva riigivara parvlaev WRANGÖ (edaspidi WRANGÖ) otsustuskorras tasuta

kasutamiseks Tuule Liinid OÜ-le.

30.10.2020 sõlmisid Veeteede Amet ja Tuule Liinid OÜ lepingu „Reisiparvlaeva Wrangö

kasutusse andmise tingimused“ (edaspidi 30.10.2020 leping).

4. Kihnu Veeteed AS esitas 06.11.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada

KOV korralduse nr 576, millega otsustati sõlmida Leppneeme-Kelnase parvlaevaühenduse

teenuse osutamiseks perioodil 01.11.2020 – 31.10.2024 avaliku liiniveo otseleping Tuule Liinid

OÜ-ga. Samuti palub kaebaja tuvastada 07.10.2020 lepingu tühisuse (haldusasi nr 3-20-2180).

5. Kihnu Veeteed AS esitas 13.11.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada

MKM-i käskkirja nr 213, millega anti MKM-i valitsemisel olev riigivara parvlaev WRANGÖ

otsustuskorras tasuta kasutamiseks Tuule Liinid OÜ-le. Samuti palub kaebaja tuvastada

30.10.2020 sõlmitud lepingu tühisuse (haldusasi nr 3-20-2231).

6. Kohus võttis 25.11.2020 määrusega kaebused menetlusse ning liitis haldusasjad. Kohus

kaasas kolmanda isikuna menetlusse Tuule Liinid OÜ.

7. Alates 01.01.2021 korraldati Lennuamet, Maanteeamet ja Veeteede Amet ümber ning

ühendati Transpordiametiks (Vabariigi Valitsuse seadus § 10517). Seega on alates 01.01.2021

käesolevas asjas vastustaja III Transpordiamet.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja palub vaidlustatud haldusaktid tühistada ja tuvastada vaidlustatud lepingute tühisus

(täiendavad seisukohad 04.02.2021) ning mõista vastustajatelt välja kaebaja menetluskulud.

3(14)

KOV korralduse nr 576 tühistamine ning 07.10.2020 sõlmitud otselepingu tühisuse tuvastamine

1) Vaidluse all ei ole küsimus, et Viimsi Vallavalitsus otsustas pärast kehtetuks tunnistatud

riigihankemenetlust sõlmida Tuule Liinid OÜ-ga otselepingu. Vald tugines ÜTS § 21 lg-le 4,

millest tuleneb õigus sõlmida otseleping konkreetse isikuga ilma avalikku konkurssi ja

riigihanget korraldamata, kui on täidetud õigusnormi eeldused.

Viimsi Vallavalitsusega avaliku liiniveo teenuse osutamise osaks on aga lisaks avaliku teenuse

osutamisele ka WRANGÖ opereerimine. Seega hõlmas Viimsi Vallavalitsus otsus ka otsustust

riigivara otsustuskorras kasutusse andmiseks. Seetõttu oli Viimsi Vallavalitsusel kohustus

arvestada lepingupartneri valimisel kõikide õigusaktidest tulenevate nõuetega, mis kaasnevad

avaliku liiniveoteenuse osutamise lepingu sõlmimisel ja lepingupartneri väljavalikul.

2) WRANGÖ puhul on tegemist riigivaraga, mille kasutusse andmine peab toimuma kooskõlas

RVS-ga. Tulenevalt RVS § 8 lg-test 1 ja 5 on riigivara valitseja kohustatud riigivara valitsema

eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult, sh peavad riigivaraga tehtavad

tehingud olema tehtud kooskõlas õigusaktidega, läbipaistvad ja kontrollitavad. RVS § 17 lg-st

1 lubab anda riigivara antakse kasutamiseks kas avalikul enampakkumisel, valikpakkumisel või

otsustuskorras avalikku enampakkumist või valikpakkumist korraldamata. Riigi kinnisvara

võib sealjuures RVS § 19 lg 2 p 1 kohaselt anda otsustuskorras kasutusse üksnes Vabariigi

Valitsuse nõusolekul. WRANGÖ otsustuskorras kasutusse andmiseks puudub aga nõutav

Vabariigi Valitsuse nõusolek.

3) Vabariigi Valitsuse 15.03.2018 korraldusest nr 71 (edaspidi VV korraldus nr 71) ei tulene

nõusolekut WRANGÖ kasutusse andmiseks. Viidatud korralduse punkti 1 kohaselt on

Vabariigi Valitsus andnud MKM-ile nõusoleku sõlmida WRANGÖ kasutada andmise leping

kuni viieks aastaks vedajale, kellega Viimsi Vallavalitsus sõlmib avaliku teenindamise lepingu.

Tuule Liinid OÜ-ga sõlmiti WRANGÖ kasutada andmise leping perioodiks 18.12.2018 –

31.10.2020. Kuna VV korralduse nr 71 näol on tegemist üksikjuhtumi reguleerimiseks antud

haldusaktiga (HMS § 51 lg 1), pole selle alusel võimalik sõlmida mitmeid lepinguid.

VV korraldusega nr 71 üksikjuhtumi reguleerimist kinnitab lisaks korralduse enda punkti 1

sõnastusele ka korralduse eelnõu seletuskiri, mille kohaselt „Vabariigi Valitsus andis MKM-ile

nõusoleku anda reisiparvlaev kuni viieks aastaks Viimsi Vallavalitsusele kasutamiseks

30.04.2013 korraldusega nr 247. Reisilaev alustas Prangli saarega ühenduse pidamist

31.10.2013. Laeva viieaastane kasutusperiood saab käesoleval aastal läbi. /…/ Vastavalt RVS

§ 19 lõike 2 punktile 1 võib minister kui riigivara valitseja esindaja kinnisasja otsustuskorras

kasutamiseks andmise otsustada üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul. ÜTS § 20 lõige 3

võimaldab sõlmida avaliku teenindamise lepingu ja kasutamiseks andmise lepingu kuni 10

aastaks (käesoleva eelnõu kohaselt antakse luba reisiparvlaeva kasutusse andmiseks kuni 5

aastaks). Seega on laeva kasutamiseks andmise otsustamisel majandus- ja taristuministri poolt

eelnevalt vajalik Vabariigi Valitsuse nõusolek“.

Kuivõrd MKM-il puudub RVS § 19 lg 1 ja lg 2 p 1 järgne Vabariigi Valitsuse nõusolek, puudub

MKM-il pädevus otsustuskorras WRANGÖ kasutusse andmiseks. Seega on MKM-i käskkiri

nr 213 tühine haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 3 järgi.

4) Kui kohus asub seisukohale, et VV korralduse nr 71 alusel oli võimalik sõlmida mitmeid

lepinguid, ei ole täidetud Vabariigi Valitsuse nõusoleku rakendamise eeldused põhjusel, et

Viimsi Vallavalitsuse poolt ei ole lepingupartneri leidmiseks viidud läbi avalikku konkurssi.

VV korralduse nr 71 kohaselt on Vabariigi Valitsus andnud ministeeriumile loa anda kuni

viieks aastaks Viimsi vallavalitsusele sõlmitava avaliku teenindamise lepingu alusel vedajale

4(14)

kasutamiseks reisilaevaga liiniveo teostamiseks vallasisesel laevaliinil Prangli saarega

ühenduse pidamiseks. Sealjuures tuleneb aga korralduse eelnõu seletuskirjast, et MKM-il on

lubatud anda nõusolek WRANGÖ kasutada andmiseks Prangli saarega ühenduse pidamiseks

kuni viieks aastaks Viimsi Vallavalitsuse poolt läbi viidava avaliku konkursi tulemusel

sõlmitava avaliku teenindamise lepingu alusel eraoperaatorile liiniveo teostamiseks

Leppneeme-Kelnase laevaliinil. See tuleneb ka eelnõu lühikokkuvõttest - „Laev antakse

Veeteede Ameti kaudu kasutusse vedajale, kellega Viimsi vald sõlmib avaliku konkursi

läbiviimise tulemusena avaliku teenindamise lepingu“.

Seega on Vabariigi Valitsus seadnud RVS § 19 lg 2 p 1 ja korralduse nr 71 alusel lepingu

sõlmimise eelduseks Viimsi Vallavalitsuse poolt avaliku konkursi läbiviimise. Viimsi

Vallavalitsus eelnimetatud kohustust täitnud ei ole. KOV korralduse nr 576 kohaselt otsustas

vald kutsuda OÜ Tuule Liinid otselepingu sõlmimise võimaluse aruteluks läbirääkimistele,

edastades Tuule Liinid OÜ-le 23.09.2020 kutse ning lepinguprojekti läbirääkimisteks. Seega

on vald võtnud omaks avaliku konkursi läbiviimise nõuete kohustuste rikkumise.

Eelviidatut ei muuda ka Viimsi Vallavalitsuse poolt vedaja leidmiseks korraldatud riigihange,

sest nimetatud avalik riigihange tunnistati kehtetuks. Viimsi Vallavalitsus ei korraldanud uut

avalikku konkurssi, kus kõigil teenuse pakkumisest huvitatud osapooltel oleks olnud uutel ja

võrdsetel tingimustel võimalik osaleda. Viimsi Vallavalitsus on ka ise enda seisukohas

viidanud, et VV korralduse nr 71 seletuskirjast tuleneb kohaliku omavalitsuse kohustus viia läbi

menetlus avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks ja seda õigusaktides ettenähtud

tingimustel. Seega oli Viimsi Vallavalitsus teadlik WRANGÖ kasutusse andmise tingimustest.

5) Kuna Viimsi Vallavalitsus ei ole operaatori leidmiseks läbi viinud avalikku konkurssi, ei ole

õiguspäraselt võimalik anda Tuule Liinid OÜ kasutusse parvlaeva WRANGÖ. Järelikult

kaasneb eeltooduga vastuolu korralduse eesmärgiga ning korralduse alusel sõlmitud

otselepingu täitmise võimatus.

07.10.2020 sõlmitud otseleping ja MKM-i käskkiri nr 213 ei ole omavahel ka ajaliselt kattuvad.

Viimsi Vallavalitsus on Tuule Liinid OÜ-ga sõlminud otselepingu perioodiks 01.11.2020 –

31.10.2024, kuid viidatud lepingu täitmiseks määras MKM käskkirjaga nr 213 WRANGÖ

kasutamise üksnes perioodiks 01.11.2020 – 31.10.2023. Seega ei ole Tuule Liinid OÜ-l

võimalik Viimsi Vallavalitsusega sõlmitud otselepingut ühelgi juhul lõpuni täita.

Seega on KOV korraldus nr 576 ja selle alusel sõlmitud otseleping teenuse osutamiseks ilma

avalikku konkurssi läbi viimata vastuolus RVS-s ja VV korralduses nr 71 sätestatud nõuetega

ja seetõttu tühised (HMS § 63 lg 2 p 5, § 103 lg 1).

6) Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et haldusakt ja selle alusel sõlmitud haldusleping ei ole

HMS § 63 lg 2 p 5 ja HMS 103 lg 1 järgi tühised, siis on KOV korraldus nr 576 ja selle alusel

07.10.2020 sõlmitud otseleping igal juhul õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele.

7) Lisaks asjaolule, et Viimsi Vallavalitsus ei ole järginud haldusakti andmisel kõiki

õigusaktidest tulenevaid nõudeid, ei ole haldusmenetlust viidud läbi efektiivselt ja

eesmärgipäraselt ning haldusorgan on oluliselt rikkunud enda diskretsiooni. Menetlus peab

olema aus ja läbipaistev ning arvesse peab võtma võrdse kohtlemise ja avalikkuse põhimõtet.

Viimsi Vallavalitsus ei ole viidatud õiguse üldpõhimõtteid, seaduslikkust ega põhjendatud huve

otsuse tegemisel kaalunud, vaid on otsustanud sõlmida Tuule Liinid OÜ-ga otselepingu

riigihankes nr 222907 esitatud pakkumuse maksumuses, ilma uut hinnapakkumust küsimata,

kuigi oli varasemalt viidanud, et ka sellise pakkumuse maksumus ületab Viimsi Vallavalitsuse

rahalisi vahendeid. Seega oleks kooskõlas aususe, läbipaistvuse ja võrdse kohtlemisega tulnud

anda kõigile osalejatele võimalus esitada uus hinnapakkumus, mis oleks olnud Viimsi

5(14)

Vallavalitsuse vajadustele vastav. Seega on KOV korraldus nr 576 ja selle alusel 07.10.2020

sõlmitud otseleping Leppneeme-Kelnase parvlaevaühenduse teenuse osutamiseks vastuolus

kehtiva õigusega ja tegemist on õigusvastaste aktidega.

8) Haldusakti õiguspärasust ei saa tuletada asjaolust, et KOV korralduse nr 576 alusel otsustas

MKM käskkirjaga anda WRANGÖ otsustuskorras Tuule Liinid OÜ kasutusse. Teise

haldusorgani tegevus ei ole haldusakti õiguspärasuse eelduseks või selle tagatiseks.

Ebaõiged on vastustaja I ja III seisukohad, et Viimsi Vallavalitsusel puudus volitus kaaluda

otsuste tegemist või valida erinevate otsuste vahel. Ta oli vaid kohustatud järgima riigivara

kasutusse andmise nõudeid. Viimsi Vallavalitsus on ületanud enda volituste piire. Viimsi

Vallavalitsuse käitumise põhjendatust, sh mitmeaastase teenuse osutamise lepingu sõlmimist

ilma nõutava avaliku konkursi läbiviimiseta, ei saa tuletada ka võimalikust ohust

parvlaevaliikluse katkemisest. Laevaliikluse katkemise ohtu on võimalik hoida ära senise

lepingu pikendamise või ajutise lühiajalise lepingu sõlmimisega perioodiks, mil nõuetekohane

menetlus vedaja leidmiseks on läbi viidud.

9) Kaebaja palub jätta tähelepanuta vastustaja I seisukohas esitatud etteheited, milles vastustaja

I süüstab kaebajat tahtlikus konkurentsi moonutavas käitumises. Kaebaja lähtus Viimsi

Vallavalitsuse poolt korraldatud riigihankes osalemisel tingimustest, millised Viimsi

Vallavalitsus oli ise riigihankes kehtestanud. Uutel ja muudetud tingimustel konkursil

osalemisel oleks kaebaja pakkumus võinud osutuda hoopis teistsuguseks. Kaebajale on mis

tahes etteheidete tegemine kohatu ja põhjendamatu olukorras, kus kaebaja tunnistas enda

korraldatud riigihanke kehtetuks põhjusel, et kõik esitatud pakkumused ületasid riigihanke

eeldatavat maksumust, kuid vaatamata sellele jätkas vastustaja I sisuliselt hankemenetlust ning

sõlmis otselepingu hankes teiseks jäänud pakkujaga riigihankes esitatud pakkumuse

maksumuses.

Samuti palub kaebaja jätta tähelepanuta ka vastustaja I seisukohas esitatud etteheited 2018.a

toimunud hankemenetluste vaidlustamisest. Riigihankemenetluste ja muude haldusorganite

tegevuse tulemusel tehtud haldusaktide vaidlustamine ei saa olla õigusriigis isikule ette

heidetav tegevus (Eesti Vabariigi põhiseadus § 15).

MKM-i käskkirja nr 213 tühistamine ning 30.10.2020 sõlmitud WRANGÖ kasutusse andmise

lepingu tühisuse tuvastamine

10) MKM on käskkirja andmisel ebaõigesti tuginenud VV korraldusele nr 71. WRANGÖ

otsustuskorras kasutusse andmiseks puudub RVS § 19 lg 2 p-s 1 nõutav Vabariigi Valitsuse

nõusolek. MKM on RVS § 19 lg 2 p 1 nõusolekul tuginenud VV korraldusele nr 71, millest ei

tulene nõusolekut kasutusse andmiseks eelnevalt juba toodud põhjustel.

Kaebaja ei nõustu vastustajaga II, et üldkorraldus, sisaldades abstraktse iseloomuga

ettekirjutusi, reguleerib ka haldusakti adressaatide käitumist määratlemata arvul juhtudel. Kuna

üldkorralduse puhul on samuti tegemist haldusaktiga, siis reguleerib ka üldkorraldus

üksikjuhtumit. Seega kehtib eeldus, et haldusakt reguleerib üksikjuhtumeid ning iga uue

üksikjuhtumi reguleerimiseks tuleb anda uus haldusakt. Eeltoodust erinevat seisukohta ei saa

tuletada ka Riigikohtu lahendist 3-3-1-95-07. Viidatud vaidluses oli keskne küsimus käskkirja

õiguspärasuses, millega määrati kindlaks avatud sektsioonis viibivatele kinnipeetavatele

lubatud isiklikud riideesemed. Riigikohus küll leidis, et üldkorraldus võib sisaldada abstraktse

iseloomuga ettekirjutusi, millega reguleeritakse haldusakti adressaatide käitumist määratlemata

arvu juhtudel, kuid see eeldus pole absoluutne. Viidatud juhtumite määratlematus peab sellisel

juhul selgesõnaliselt haldusaktist nähtuma. VV korraldusest nr 71 sellist nõusolekut

määratlemata arvu lepingute sõlmimiseks ei nähtu, vaid korraldusest tuleneb selge ja

6(14)

ühemõtteline ühekordne nõusolek anda MKM-ile nõusolek anda Viimsi Vallavalitsuse poolt

sõlmitava avaliku teenindamise lepingu järgsele vedajale kasutamiseks WRANGÖ ja seda kuni

viieks aastaks. Seega ei ole korraldusega antud õigust sõlmida vastaval viisil korralduses

kirjeldatud lepingut määratlemata arv kordi viie aasta jooksul.

Kuivõrd MKM-il puudub RVS § 19 lg 1 ja lg 2 p 1 järgne Vabariigi Valitsuse nõusolek, puudub

MKM-il pädevus otsustuskorras WRANGÖ kasutusse andmiseks. Seega on MKM käskkiri nr

213 tühine HMS § 63 lg 2 p 3 järgi.

11) Juhul kui kohus asub seisukohale, et VV korralduse nr 71 kohaselt oli võimalik sõlmida

mitmeid lepinguid, on MKM käskkiri nr 213 ja selle alusel sõlmitud kasutusse andmise leping

õigusvastane Viimsi Vallavalitsuse poolt avaliku konkursi läbiviimise kohustuse täitmata

jätmise tõttu, eelnevalt toodud põhjendustel.

12) Ebaõige on vastustaja II seisukoht, mille kohaselt ei olnud VV korralduse nr 71

rakendamise eelduseks avaliku konkurssi läbiviimine, sest korralduse sõnastus viitab üksnes

„avaliku teenindamise lepingule“. Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu seletuskiri on selles

osas selge. Avalik konkurss iseseisvalt ei loo õigussuhet, vaid avaliku konkursi tulemusel

sõlmitakse avaliku teenindamise leping. Seega ei tugine õiguslikule alusele vastustaja II eeldus,

mille kohaselt peaks korraldus sisaldama selgesõnalist viidet avaliku konkursi korraldamise

kohustusele. Korralduses on korrektselt viidatud avaliku teenindamise lepingule, sest just

avaliku teenindamise lepingu pooleks olemine on eeldus riigivara kasutusse saamiseks.

Korralduse sõnastusest ei saa tuletada, et Vabariigi Valitsusel puudub õigus seada riigivara

kasutusse andmiseks eeltingimusi ja märkida neid näiteks eelnõu seletuskirjas ja eelnõu

lühikokkuvõttes nii nagu seda oli tehtud Vabariigi Valitsuse korralduse nr 71 puhul.

13) Samuti on õigusvastane vastustajate ja kolmanda isiku seisukoht, mille kohaselt justkui

piiraks ÜTS § 21 lg-st 4 tulenev otselepingu sõlmimise võimalus RVS kohaldamist ja Vabariigi

Valitsuse õigust seada riigivara kasutusse andmisele lisatingimusi. ÜTS reguleerib nii tee-,

raudtee-, vee- ja lennuliikluse korraldamise eelduseid, millistel juhtudel sõlmitakse avaliku

teenindamise lepingud. Oluline on, et avaliku teenindamise leping saab toimida nii teenindaja

enda vara kui ka riigivara kasutades. Viimasel juhul on aga kohustuslik järgida riigivara

kasutusse andmisel RVS regulatsiooni. RVS alusel otsustab Vabariigi Valitsus, kas riigivara on

võimalik anda kasutusse otsustuskorras, sh määrab kasutusse andmise tingimused ja tähtaja,

seades eesmärgiks riigi vahenditele säästvaima lahenduse leidmise. Sellised tingimused on

riigivara valitsejale täitmiseks kohustuslikud. Otselepingu sõlmimine ei ole ÜTS kohaselt

kohustus, vaid õigus, mille rakendamise piiramine võib seega kaasneda RVS regulatsiooniga.

14) RVS-s sätestatud nõuete rikkumise tõttu on tühine 30.10.2020 leping. Kaebaja hinnangul

on lepingu sõlmimine vastuolus seadusest tuleneva keeluga, milline tehing on TsÜS § 87 järgi

tühine (HMS § 103 lg 1 p-d 1 ja 2). MKM on andnud Veeteede Ametile loa sõlmida Tuule

Liinid OÜ-ga leping, millega on rikutud RVS §-des 17 ja 19 ja VV korralduses nr 71 sätestatud

nõudeid. Enda nõusoleku on Vabariigi Valitsus korralduses nr 71 sidunud kohustusega viia läbi

reisilaeva kasutaja leidmiseks avalik konkurss. Riigivara kasutusse andmise lepingu sõlmimine

selleks kohast avalikku konkurssi läbi viimata on toonud kaasa turuosaliste ebavõrdse

kohtlemise ning riigivara ebaeesmärgipärase ja mitteheaperemeheliku käsutamise. Sellise

tagajärje saabumise keelamine ongi sätete eesmärgiks ning vastustaja on oma tegevusega

seadusandja keelde rikkunud.

Seega kuna MKM käskkiri nr 213 on õigusvastane ja kuulub tühistamisele, tuleb tuvastada ka

selle alusel 30.10.2020 sõlmitud lepingu tühisus TsÜS § 87 järgi, kuna see sõlmiti vastuolus

seadusest tuleneva keeluga anda riigivara kasutusse ilma avalikku konkurssi läbi viimata.

7(14)

9. Viimsi vald (vastustaja I) palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

1) Kaebaja ei sea kahtluse alla, et veoteenuse lepingu sõlmimise eeldused olid täidetud –

veoteenuse leping vastab määruse nr 1370/2007 art 5 lg-le 4 ja ÜTS § 21 lg-le 4.

2) Viimsi valla ja OÜ Tuule Liinid vahel kehtis 11.12.2018 sõlmitud avaliku teenindamise

leping veoteenuse osutamiseks Kelnase–Leppneeme laevaliinil ajavahemikus 18.12.2018 –

31.10.2020. Arvestades, et oli reaalne oht parvlaevaliikluse katkemiseks, otsustati Viimsi

Vallavalitsuse 23.09.2020 istungi protokollilise otsusega (päevakorrapunkt 52) anda

abivallavanem Margus Kruusmägile volitused, leidmaks kõige kiiremat kõikidele õigusaktidele

vastavat lahendust, et ei katkeks praamiühendus Prangli saarega. Kuna Tuule Liinid OÜ oli

sõlmitud avaliku teenindamise lepingu alusel osutanud probleemideta ja kvaliteetset

parvlaevateenust Kelnase-Leppneeme liinil ning esitanud ka kehtetuks tunnistatud riigihankes

nr 222907 rahalises arvestuses, s.o majanduslikult soodsaima ja samas ka konkurentsi

mittemoonutava pakkumuse, otsustas vallavalitsus kutsuda veoteenuse lepingu sõlmimise

võimaluse aruteluks läbirääkimistele Tuule Liinid OÜ. Läbirääkimiste tulemusel sõlmitigi

Tuule Liinid OÜ-ga uueks perioodiks parvlaevaühenduse tagamiseks veoteenuse leping.

3) Viimsi Vallavalitsusele selgus hanke lõppedes, et korralduses nr 460 märgitud riigihanke

eeldatav maksumus 1 700 000 eurot on ka eelneva tegeliku praktika kohaselt madal ja oli

vastavuses Tuule Liinid OÜ pakkumuses esitatud summaga. Korralduses nr 460 on täiendavalt

põhilistele asjaoludele küll märgitud, et RHS § 116 lg 1 p 1 kohaselt võib hankija teha

põhjendatud kirjaliku otsuse kõigi pakkumuste tagasilükkamise kohta, kui kõigi pakkumuste

või vastavaks tunnistatud pakkumuste maksumused ületavad hankelepingu eeldatavat

maksumust, kuid riigihanke kehtetuks tunnistamise alusena on korralduses nr 460 toodud RHS

§ 2 lg 1, § 3 p 3 ja 5, § 73 lg 3 p 6 ja Viimsi valla hankekorra § 10 p 9, mitte aga RHS § 116 lg

1 p 1. Seetõttu ei anna ka kaebuse need põhjendused alust korralduse nr 576 tühistamiseks.

4) Kui kohus nõustub, et puudub alus korralduse nr 576 tühistamiseks, siis on seaduslik ka selle

korralduse alusel sõlmitud veoteenuse leping. Kaebaja heidab veoteenuse lepingule ette

paljuski asjaolusid, mis tulenesid riigi poolt teenuse osutamiseks vedajale WRANGÖ kasutusse

andmisest. Viimsi Vallavalitsus oli MKM-iga eelnevalt konsulteerinud veoteenuse sõlmimise

võimalikkust ja saadi tagasiside, et sellise lepingu sõlmimise eeldused on põhimõtteliselt

täidetud. See nähtub ka asjaolust, et MKM võttis 29.10.2020 vastu käskkirja nr 213, millega

anti MKM-i valitsemisel olev riigivara otsustuskorras tasuta kasutamiseks Tuule Liinid OÜ-le

ja Veeteede Amet sõlmis 30.10.2020 Tuule Liinid OÜ-ga WRANGÖ kasutusse andmise

lepingu.

5) Vastustaja I ei nõustu kaebajaga, et MKM-il puudus WRANGÖ otsustuskorras kasutusse

andmiseks Vabariigi Valitsuse nõusolek. Vastustaja I ei ole nõus, et VV korraldus nr 71 on

üksikjuhtumi reguleerimiseks antud haldusakt selles mõttes, et kuna reisilaeva juba kasutati

perioodil 18.12.2018 – 31.10.2020, siis rohkem seda sama kasutaja, s.o Viimsi Vallavalitsuse,

kasutusse anda ei saa. See ei tulene ka korralduse tekstist ega vastaks ka tegelikule olukorrale.

Kui Vabariigi Valitsus otsustas anda sama reisilaeva sama kasutaja kasutusse viieks aastaks,

siis puudub tal põhjus uue korralduse vastuvõtmiseks, kui kasutusse andmise tähtaeg ei ole veel

lõppenud. Ka MKM käskkirja nr 213 p-st 2.2. nähtub, et riigivara anti kasutamiseks 01.11.2020

kuni 31.10.2023 tulenevalt Vabariigi Valitsuse korralduses ettenähtud tähtajast.

Asjaolu, et veoteenuse lepingus on teenuse osutamise lõpptähtajaks 31.10.2024, aga riigi poolt

on antud laev kasutusse kuni 31.10.2023, ei too kaasa veoteenuse lepingu tühisust. Kuni

31.10.2023 on vastustajal I ja riigil võimalik kokku leppida uues tähtajas või siis veoteenuse

8(14)

leping ennetähtaegselt lõpetada ja leida juba piisava ajavaruga muud võimalused Prangli

saarega laevaühenduse jätkamiseks.

6) Vaidlust ei ole, et Viimsi Vallavalitsus viis vedaja leidmiseks läbi riigihanke, mis paraku

luhtus. Seejärel kasutas Viimsi Vallavalitsus määruse nr 1370/2007 art 5 lg-ga 4 ja ÜTS § 21

lg-ga 4 antud võimalusi ning sõlmis Tuule Liinid OÜ-ga veoteenuse lepingu. Seega on Viimsi

Vallavalitsus korrektselt läbi viinud menetluse avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks.

7) Viimsi vald algatas riigihanke viitenumbriga 222907 juba pikka aega enne kehtiva

liiniveolepingu lõppemist, kuna eelmise hanke käigus oli Kihnu Veeteed AS kaks korda hanke

vaidlustanud (haldusasjad nr 3-18-1996 ja 3-18-2311), mis tingis ka Tuule Liinid OÜ-ga

11.12.2018 avaliku teenindamise lepingu sõlmimise veoteenuse osutamiseks parvlaevaga

WRANGÖ Kelnase – Leppneeme laevaliinil ajavahemikus 18.12.2018 kuni 31.10.2020, et

hoida ära laevaühenduse katkemist mandri ja Prangli saare vahel. Lähtudes asja materjalidest

võib öelda, et ka praeguse veoteenuse lepingu sõlmimise tingis kaebaja enda tegevus läbiviidud

riigihanke käigus.

10. MKM (vastustaja II) palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

1) Puudub vaidlus, et WRANGÖ on riigivara ja seega on MKM riigivara valitsejaks RVS § 19

lg 1 mõistes. Puudub vaidlus, et VV korraldus nr 71 on VVS § 30 lg 1 kohane üksikakt ja

reguleerib, erinevalt määrusest, üksikjuhtumeid. Haldusakti alaliigiks on HMS § 51 lg 2

kohaselt üldkorraldus. Riigikohus on leidnud, et üldkorraldus võib sisaldada abstraktse

iseloomuga ettekirjutusi, millega reguleeritakse haldusakti adressaatide käitumist määratlemata

arvul juhtudel (RKHK määrus nr 3-3-1-95-07, p 13). Korralduse nr 71 kohaselt andis Vabariigi

Valitsus MKM-le nõusoleku „/…/ anda kuni viieks aastaks Viimsi Vallavalitsuse sõlmitava

avaliku teenindamise lepingu alusel vedajale kasutamiseks reisilaev Wrangö /…/ liiniveo

teostamiseks vallasisesel laevaliinil Prangli saarega ühenduse pidamiseks“. Vabariigi Valitsus

ei ole piiranud oma nõusolekut ühe konkreetse avaliku teenindamise lepinguga. See ei olnud ka

korralduse nr 71 andmise hetkel võimalik, kuna Vabariigi Valitsus andis korraldusega oma

nõusoleku etteulatuvalt (15.03.2018), s.o enne vedaja leidmise menetluse lõppemist ning

sõnastas oma nõusoleku abstraktselt, määratledes „Viimsi Vallavalitsusega Prangli liiniveo

avaliku teenindamise lepingu sõlmimise“ fakti tunnusena isikute kindlaks määramiseks.

Seetõttu on sama korralduse alusel võimalik laeva nimetatud tunnusele vastava(te)le

vedaja(te)le üle anda ka korduvalt, kuni tingimuseks seatud maksimaalne viis aastat on täitunud.

2) Kaebaja käsitleb VV korraldust nr 71 kitsalt ning kujundab oma seisukoha mitte haldusaktist

endast, vaid selle seletuskirja ning eelnõu kokkuvõtte alusel. Seletuskirjas kirjeldatakse, et ÜTS

võimaldab sõlmida avaliku teenindamise lepingu (ja sellest tulenevalt kasutamiseks andmise

lepingu) kuni 10 aastaks, kuid antud juhul antakse luba laeva kasutusse andmiseks kuni 5

aastaks. ÜTS § 20 lg 3 kohaselt võibki avaliku teenindamise lepingu sõlmida kuni kümneks

aastaks. Küll aga on praktikas välja kujunenud avaliku teenindamise lepingute sõlmimine

maksimaalselt

aastaks,

eesmärgiga

leida

riigi

vahendite

säästvaim

kasutus

konkurentsiolukorda ära kasutades. RVS § 19 lg 2 kohaselt saab kinnisasja otsustuskorras

kasutamiseks anda üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul ja isegi tähtajaga üle 10 aasta. Samas

ei sea ÜTS riigivara kasutamisega seotud avaliku teenindamise lepingu sõlmimise eelduseks

RVS-st tuleneva nõusoleku olemasolu. Juhul, kui vastav nõusolek on avaliku teenindamise

lepingu sõlmimise ajal juba olemas, kuid lühemaks perioodiks kui sõlmitav leping, on

ühistransporti korraldava pädeva asutuse (antud juhul Viimsi Vallavalitsuse) risk, kui Vabariigi

Valitsus vastavat nõusolekut ei pikenda. See ei muuda aga iseenesest avaliku teenindamise

lepingut alusetuks ega tühiseks.

9(14)

Kaebaja seisukohast võib järeldada, et MKM oleks pidanud Vabariigi Valitsuselt taotlema uue

nõusoleku riigivara kasutusse andmiseks. Vabariigi Valitsus on korraldusega nr 71 juba andnud

nõusoleku WRANGÖ kasutamiseks korralduses toodud tingimustel. Uue samasisulise

nõusoleku andmine on vastuolus HMS põhimõttega eesmärgipärasest ja efektiivsest ning

lihtsast ja kiirest menetlusest olukorras, kus VV korraldus nr 71 on õiguspärane ja kehtiv.

3) VV korralduses nr 71 seatud kehtivuspiirangust tulenevalt on MKM andnud riigivara

kasutusse nõusoleku kehtivuse raamides. Vabariigi Valitsusel on võimalik kuni kehtiva

nõusoleku lõppemiseni oma nõusolekut pikendada või anda riigivara kasutamiseks uue

nõusoleku, mistõttu on hetkel alusetu tugineda MKM käskkirjas nr 213 Vabariigi Valitsuse

seatud tingimuste rikkumisele. Kuna VV korraldus nr 71 on õiguspärane ja kehtiv, on MKM

käskkiri nr 213 samamoodi õiguspärane ja kehtiv.

4) MKM ei nõustu kaebaja järeldusega, et VV korralduse nr 71 alusel lepingu sõlmimise

eelduseks oli Viimsi Vallavalitsuse poolt avaliku konkursi läbiviimine. VV korraldus nr 71

avaliku konkursi läbiviimise tingimust ei sisalda (vt korralduse punkt 1). Seega on kehtivas

õiguses märgitud „avaliku teenindamise leping“, mitte „avalik konkurss“ nagu leiab kaebaja.

Avaliku teenindamise leping hõlmab endas ka avaliku teenindamise otselepingut, mille

sõlmimise võimaluse ÜTS on ette näinud. Tegemist on avaliku teenindamise lepinguga, mis on

sõlmitud ÜTS-is sätestatud alustel ilma riigihangete seadust järgimata. Seega hõlmab VV

korraldus nr 71 nii riigihanke tulemusena sõlmitud avaliku teenindamise lepinguid kui ka

avaliku teenindamise otselepinguid, mis tuleneb nii korralduse nr 71 sõnastusest kui ka selle

mõttest. Ka avaliku teenindamise otseleping on leping, mille alusel eraõiguslik isik täidab

avalikku ülesannet.

5) Määruse nr 1370/2007 art 5 lg 1 järgi sõlmitakse avaliku teenindamise lepingud reisijateveo

kohta vastavalt määrusega sätestatud eeskirjadele. Sama artikli neljas lõige sätestab, et kui see

ei ole siseriikliku õigusega keelatud, võivad pädevad asutused otsustada sõlmida avaliku

teenindamise otselepingud kas siis, kui nende lepingute hinnanguline keskmine aastane

maksumus on väiksem kui üks miljon eurot, või kui need käsitlevad avaliku reisijateveoteenuse

osutamist aastas vähem kui 300 000 kilomeetri ulatuses. Eesti õiguses on nimetatud sätte

kohase otselepingu sõlmimine lubatud ÜTS § 21 lg-ga 4.

Otselepingute sõlmimise menetluse osas sätestab määruse nr 1370/2007 art 5 lg 3, et avaliku

teenindamise lepingud peab sõlmima võistleva pakkumismenetluse alusel, välja arvatud

lõigetega 4, 5 ja 6 sätestatud juhtudel. Kuivõrd ÜTS § 21 lg 4 on kehtestatud määruse artikkel

5 lg-st 4 lähtuvalt, siis ei ole otselepingu puhul ette nähtud võistleva pakkumismenetluse

läbiviimise kohustust.

6) Kuivõrd kõnealune avaliku teenindamise leping hõlmab liiniveo teenuse osutamist

riigivaraga, kohaldub täiendavalt ka RVS regulatsioon. RVS § 17 lg 1 näeb riigivara

kasutamiseks andmise võimalustena ette avaliku enampakkumise, valikpakkumise ja

otsustuskorras avalikku enampakkumist või valikpakkumist korraldamata. Seejuures sätestab

RVS § 19 lg 2 p 1 piirangu, et otsustuskorras võib kinnisasja kasutamiseks anda üksnes

Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Vabariigi Valitsus ei saa seada ÜTS kohaselt liiniveo

korraldamiseks pädevale asutusele avaliku konkursi läbiviimise kohustust. Kaebaja selline

seisukoht on meelevaldne ning ka ebaloogiline. Nimelt, kui Vabariigi Valitsus võiks näha või

näeks oma nõusolekus sellise kohustuse ette, ei oleks riigivara kasutusse andmiseks Vabariigi

Valitsuse nõusolekut vajagi, kuna sellisel juhul tuleks riigivara kasutamiseks andmise alus

otseselt RVS § 17 lg 1 p-st 1. RVS § 19 lg 2 p 1 ei näe Vabariigi Valitsusele ette ka tingimusliku

nõusoleku andmise võimalust.

10(14)

11. Transpordiamet (vastustaja III) palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

kaebaja kanda. Transpordiamet nõustub MKM-i põhjendustega. Kuivõrd VV korralduse nr 71

alusel oli reisiparvlaev WRANGÖ varasemalt kasutusse antud kaheks aastaks, siis oli võimalik

nimetatud korralduse alusel anda laev kasutusse veel maksimaalselt kolmeks aastaks. Vastavalt

MKM käskkirja nr 213 p-le 2.2 antakse riigivara Vabariigi Valitsuse korralduses ettenähtud

tähtajast tulenevalt kasutamiseks 01.11.2020 kuni 31.10.2023. KOV korraldusega nr 576

otsustas sõlmida avaliku liiniveo otselepingu Tuule Liinid OÜ-ga, põhjendades korralduses

oma otsust. MKM-il puudus kaalutlusõigus, kellele anda parvlaev WRANGÖ kasutamiseks.

MKM-i käskkirja nr 213 punkt 3 nägi ette Veeteede Ametil sõlmida Tuule Liinid OÜ-ga

riigivara kasutamiseks andmise leping käskkirja lisas sätestatud tingimustel. Kehtiv haldusakt

on täitmiseks kohustuslik. Seega Veeteede Ametil oli õiguslik alus allkirjastada MKM-i kui

riigivara kasutusse andja esindajana Tuule Liinid OÜ-ga reisiparvlaeva WRANGÖ kasutusse

andmise tingimused.

12. Kolmas isik Tuule Liinid OÜ palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja

kanda. Kolmas isik nõustub Viimsi Vallavalitsuse 23.12.2020 vastuses toodud seisukohtadega,

mh sellega, et KOV korraldus nr 576 on seaduslik, kaalutletud ja põhjendatud ning puudub alus

selle tühistamiseks. Samamoodi puudub alus 07.10.2020 Viimsi Vallavalitsuse ja Tuule Liinid

OÜ vahel Leppneeme-Kelnase parvlaevaühenduse teenuse osutamiseks sõlmitud lepingu

tühisuse tuvastamiseks. Kolmas isik nõustub MKM 28.12.2020 vastuses ja Veeteede Ameti

23.12.2020 vastuses esitatud seisukohtadega, mh sellega, et MKM käskkiri nr 213 on

õiguspärane ja kehtiv; samuti sellega, et Veeteede Ameti ja Tuule Liinid OÜ vahel 30.10.2020

sõlmitud reisiparvlaeva kasutusse andmise lepingu tühisuse tuvastamise nõue on

põhjendamatu.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Kaevatavad haldusaktid anti sellises järjekorras: KOV 07.10.2020 korraldus nr 576 (teenuse

osutamise lepingu sõlmimiseks, mis sõlmiti samal päeval), mille alusel otsustas MKM

29.10.2020 käskkirjaga nr 213 (WRANGÖ kasutamiseks andmine) anda riigi kinnisvara

reisiparvlaev WRANGÖ otsustuskorras Tuule Liinid OÜ kasutusse. Riigivara kasutusse

andmiseks sõlmis Veeteede Amet Tuule Liinid OÜ-ga lepingu 30.10.2020.

Kogu vaidluse keskmes on aga Vabariigi Valitsuse 15.03.2018 korraldus nr 71, millega anti

MKM-le nõusolek riigivara otsustuskorras kasutada andmiseks. Kõnealune korraldus pole

kaebuse esemeks aga menetlusosalistel on vaidlus selle korralduse kehtivuse üle, kuna sellest

sõltub, kas riigivara otsustuskorras kasutusse andmiseks oli Vabariigi Valitsuse nõusolek ning

kas Vabariigi Valitsus seadis avaliku teenindamise lepingu sõlmimise eelduseks Viimsi

Vallavalitsuse poolt avaliku konkursi läbiviimise. Seetõttu käsitleb kohus esmalt VV korraldust

nr 71 (I), seejärel MKM-i käskkirja nr 213 ja selle alusel sõlmitud lepingut (II) ning KOV

korraldust nr 576 koos selle alusel sõlmitud lepinguga (III). Viimasena jagab kohus

menetluskulud (IV).

14. Puudub vaidlus, et: 1) Viimsi Vallavalitsuse 29.01.2020 korraldusega nr 37 kuulutati välja

avatud hankemenetlusega riigihange, mis tunnistati 12.08.2020 korraldusega nr 460 kehtetuks

ning uut riigihankemenetlust Viimsi Vallavalitsus ei algatanud; 2) Samal liinil sama

reisiparvlaevaga avaliku teenindamise lepingu tähtaeg saabus 31.10.2020 ning lepingu alusel

oli vedajaks Tuule Liinid OÜ.

Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et reisiparvlaev WRANGÖ on riigivara, mille valitseja on

MKM (RVS § 19 lg 1). Samuti ollakse ühel meelel selles, et riigi kinnisvara võib RVS § 19 lg

2 p 1 kohaselt anda otsustuskorras kasutusse üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul.

11(14)

I

15. Puudub vaidlus, et VV korraldus nr 71 on VVS § 30 lg 1 kohane üksikakt. Täpsemalt, on

tegemist üldkorraldusega HMS § 51 lg 2 mõttes. Üldkorraldus on halduse üksikakt, mis on

suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi

muutmisele (HMS § 51 lg 2).

16. Vastustajad viitavad, et üldkorralduse abstraktsest iseloomust tulenevalt reguleerib see

haldusakti adressaatide käitumist määratlemata arvul juhtudel. Praeguse vaidluse kontekstis

tähendab see, et Vabariigi Valitsuse nõusolek riigivara MKM-i poolt otsustuskorras kasutada

andmiseks kehtis kuni viis aastat, mistõttu võis laeva selle tähtaja kestel üle anda korduvalt ning

ka Viimsi Vallavalitsus võis vajadusel sõlmida avaliku teenindamise lepingu (Prangli saarega

ühenduse pidamiseks reisiparvlaevaga WRANGÖ) korduvalt. Kaebaja seevastu on arvamusel,

et üksikakt sai anda nõusoleku vaid ühekordselt. Teisisõnu, avaliku teenindamise lepingu

täitmiseks riigivara kasutamiseks tulnuks Vabariigi Valitsuselt, vaatamata viieaastase perioodi

jätkuvusele, küsida uus nõusolek. Ehk menetlusosaliste poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-

3-1-95-07 kontekstis võiks see kaebaja väide kohtu arvates tähendada, et kõnealuse korralduse

toime oli piiratud ühe sündmusega (vt RK otsuse p 13).

VV

korralduse

nr

punktis

on

märgitud:

„anda

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeeriumile nõusolek kuni viieks aastaks Viimsi Vallavalitsuse sõlmitava

avaliku teenindamise lepingu alusel vedajale kasutamiseks reisilaev Wrangö (IMO number

9690690; edaspidi riigivara) liiniveo teostamiseks vallasisesel laevaliinil Prangli saarega

ühenduse pidamiseks“.

Seega WRANGÖ lubati Vabariigi Valitsuse nõusolekul MKM-l anda kasutusse Prangli saarega

ühenduse pidamiseks vedajale (konkreetset veoettevõtjat nimetamata), kellega Viimsi

Vallavalitsus sõlmib avaliku teenindamise lepingu. Nõusoleku kehtivus ajaliselt on piiratud

viie aastaga. Kohus nõustub MKM-ga, et HMS § 5 lg-s 2 sätestatut arvestades tuleks kõnealust

nõusolekut vaadata lähtudes selle ajalisest kehtivusest, kuna Vabariigi Valitsuse nõusoleku

kehtivuse perioodil uue nõusoleku küsimine ei vastaks menetlusökonoomia põhimõttele.

Vabariigi Valitsus oli juba WRANGÖ andmise Prangliga ühenduse pidamiseks konkreetseks

ajaperioodiks otsustanud ning puudub mõistlik põhjus, miks peaks viieaastase perioodi jooksul

sama otsuse uuesti tegema.

17. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et VV korralduse nr 71 punktis 1 oleks määratud, et

riigivara kasutusse andmine saab toimuda üksnes läbi avaliku konkursi. Eelnevalt tsiteeritud

korralduse punkti 1 tekstist selline järeldus ei tulene.

Kaebaja seisukoht tugineb korralduse eelnõu seletuskirja lõikudele. Sissejuhatuses on märgitud,

et riigivara antakse kasutusse avaliku konkursi tulemusel sõlmitava avaliku teenindamise

lepingu alusel ja eelnõu sisu selgituses on viidatud ÜTS § 21 lg-le 1, mis viitab vedaja

valimisele lähtudes riigihangete seadusest.

Kohus nõustub põhimõtteliselt sellega, et riigivara soodsalt (harilikust väärtusest madalama

tasu eest, kuid vara majanduslikku säilimist tagavalt) kasutusse andmisel lepingu sõlmimiseks

esimene valik peaks olema avalik konkurss või riigihange (ÜTS § 21 lg 1), mida tõenäoliselt

on silmas pidanud ka kõnealuse korralduse eelnõu seletuskirja koostanud ametnikud. Küll ei

tähenda see seda, et muid kehtiva õigusega kooskõlas olevaid menetlusi kasutada ei tohiks (nt

ÜTS § 21 lg 4 erand, kui lepingu maht on väike) ning et Vabariigi Valitsus oleks selle

korralduses välistanud. Avaliku teenindamise lepinguks on ka kohaliku omavalitsuse sõlmitav

avaliku teenindamise otseleping (ÜTS § 19 lg 1 p 5; § 20; § 21 lg 4). Avaliku teenindamise

otseleping on leping, mille alusel eraõiguslik isik täidab avalikku ülesannet.

12(14)

Seega, korralduse sõnastusest lähtudes pole Vabariigi Valitsus näinud ette avaliku konkursi

nõuet ning seda ei saa tuletada korralduse eelnõu seletuskirjast, mis pole õigusakt.

18. Isegi kui RVS § 19 lg 2 p 1 näeks ette Vabariigi Valitsuse poolt tingimuste seadmise oma

nõusolekule, pole selliseid tingimusi kõnealuses korralduses toodud. Samuti nõustub kohus

MKM-ga, et avaliku konkursi kohustuse määramisel Vabariigi Valitsuse korralduses poleks

nõusolekut ennast riigivara kasutusse andmiseks vaja, kuna sellisel juhul tuleks riigivara

kasutamiseks andmise alus otseselt RVS § 17 lg 1 p-st 1 (kasutusse andmise viis – avalik

enampakkumine).

19. RVS § 17 lg-st 1 tuleneb, et riigivara antakse kasutamiseks, kas avalikul enampakkumisel

(p 1), valikpakkumisel (p 2) või otsustuskorras avalikku enampakkumist või valikpakkumist

korraldamata (p 3). ÜTS § 21 lg-st 4 tuleneb õigus sõlmida otseleping konkreetse isikuga ilma

avalikku konkurssi ja riigihanget korraldamata.

Määruse nr 1370/2007 art 5 lg 1 järgi sõlmitakse avaliku teenindamise lepingud reisijateveo

kohta vastavalt määrusega sätestatud eeskirjadele. Sama artikli neljas lõige sätestab, et kui see

ei ole siseriikliku õigusega keelatud, võivad pädevad asutused otsustada sõlmida avaliku

teenindamise otselepingud kas siis, kui nende lepingute hinnanguline keskmine aastane

maksumus on väiksem kui üks miljon eurot, või kui need käsitlevad avaliku reisijateveoteenuse

osutamist aastas vähem kui 300 000 kilomeetri ulatuses.

ÜTS § 21 lg 4 sätestab: „Lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1370/2007

artikli 5 lõigetes 2 ja 5 nimetatud juhtudele võib avaliku teenindamise otselepinguga avaliku

teenindamise kohustuse sõitjateveoteenuse osutamiseks teeliikluses ning siseveeteedel ja Eesti

Vabariigi territoriaalvetes vedajale panna ainult tingimusel, et avaliku teenindamise

otselepingu alusel osutatakse sõitjateveoteenust aastas vähem kui 200 000 kilomeetri ulatuses

teeliikluses ja vähem kui 300 000 kilomeetri ulatuses siseveeteedel ja Eesti Vabariigi

territoriaalvetes“.

Otselepingute sõlmimise menetluse osas sätestab määruse nr 1370/2007 art 5 lg 3, et avaliku

teenindamise lepingud peab sõlmima võistleva pakkumismenetluse alusel, välja arvatud

lõigetega 4, 5 ja 6 sätestatud juhtudel.

ÜTS § 21 lg 4 on kehtestatud määruse artikkel 5 lg-st 4 lähtuvalt, mistõttu ka Eesti seadusandja

poolt antud õigusaktist tulenevalt pole otselepingu puhul ette nähtud võistleva

pakkumismenetluse läbiviimise kohustust.

Euroopa Komisjoni teatises avaldatud määruse nr 1370/2007 tõlgendamissuunistest1 lähtudes

pole teistsuguseks seisukohaks alust.

20. Eelnevast tulenevalt ei olnud Vabariigi Valitsuse korralduses ette nähtud, et lepingu saaks

sõlmida üksnes võistleva pakkumismenetluse (kaebaja arvates avaliku konkursi) tulemusel ning

kehtiv õigus võimaldab otselepingu sõlmimist ÜTS § 21 lg 4 eelduste täitmisel.

Samuti ei pidanud MKM Vabariigi Valitsuselt küsima uut nõusolekut riigivara kasutusse

andmiseks.

II

MKM-i käskkiri nr 213

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52014XC0329(01)

13(14)

21. MKM-i käskkiri on antud RVS § 19 lg 2 p 1 alusel. VV korraldus nr 71 oli selle andmise

ajal kehtiv ning MKM võis ja pidi sellest lähtuma (HMS § 60). Nagu kohus eelnevalt leidis,

siis uue nõusoleku küsimine Vabariigi Valitsuselt vajalik ei olnud.

22. VV korralduses nr 71 seatud ajalisest kehtivuspiirangust tulenevalt on MKM andnud

riigivara kasutusse nõusoleku kehtivuse piires (kuni 31.10.2023).

Kaebaja viitab, et Viimsi Vallavalitsus on Tuule Liinid OÜ-ga sõlminud otselepingu perioodiks

01.11.2020 – 31.10.2024, mistõttu ei ole Tuule Liinid OÜ-l kaebaja arvates võimalik Viimsi

Vallavalitsusega sõlmitud otselepingut ühelgi juhul lõpuni täita.

Esmalt kohus märgib, et see, kas Tuule Liinid OÜ saab lepingu lõpuni täitmiseks pärast

31.10.2023 jätkata WRANGÖ kasutamist, ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi ega

olnud lepingu sõlmimist välistav ega ole ka tühisust kaasa toov asjaolu. Kohus nõustub MKM-

ga, et Vabariigi Valitsusel on võimalik kuni kehtiva nõusoleku lõppemiseni oma nõusolekut

pikendada või anda riigivara kasutamiseks uus nõusolek.

23. Kuna VV korraldus nr 71 on õiguspärane ja kehtiv, ei ole sellega seotud kaebaja väited

MKM-i käskkirja nr 213 õigusvastasusest põhjendatud ning tühistamisnõue jääb rahuldamata.

Kuigi kaebaja pole esitanud haldusakti osas tühisuse tuvastamise taotlust (13.11.2020 kaebuse

põhjendustes sisaldub üksnes vastav väide), pole MKM-i käskkiri nr 213 ka tühine HMS § 63

lg 2 p 3 alusel. Samuti pole haldusakti õiguspärasusest tulenevalt 30.10.2020 leping tühine

TsÜS § 87 ja HMS § 103 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel.

III

KOV-i korraldus nr 576

24. Kohus ei korda otsuse I ja II osas toodud põhjendusi.

Viimsi vald ei pidanud pärast riigihanke nurjumist korraldama avalikku konkurssi Prangliga

parvlaevaühenduse tagamiseks, vaid võis sõlmida otselepingu. Selleks tulenes vallavalitsusele

pädevus ÜTS § 19 lg 1 p-st 5, millele ei ole küll korralduses viidatud, kuid see formaalne

eksimus ei too kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 58).

25. Kaebaja märgib, et vald otsustas kutsuda OÜ Tuule Liinid otselepingu sõlmimise võimaluse

aruteluks läbirääkimistele, edastades Tuule Liinid OÜ-le 23.09.2020 kutse ning lepinguprojekti

läbirääkimisteks. Kaebaja järeldab sellest, et vald on sellega võtnud omaks avaliku konkursi

läbiviimise nõuete kohustuse rikkumise. Viimis vald pole eeltoodud väitega nõustunud ega

midagi omaks võtnud (HKMS § 60 lg 2).

26. ÜTS § 21 lg 4 seab otselepingu sõlmimise eeldusteks, et teenust osutatakse Eesti Vabariigi

territoriaalvetes aastas vähem kui 300 000 kilomeetri ulatuses. Need eeldused olid täidetud ning

selles vaidlus puudub.

27. KOV korraldus nr 576 on põhjendatud, sellest nähtub ka see, miks kutsuti otselepingu

sõlmimiseks läbirääkimistele kolmas isik. Lepingust nähtub hinna kujunemine ning teenuse

osutajal on aruandluse kohustus, mistõttu ei saa väita, et avaliku raha ja vara kasutus toimuks

üksnes valitud formaadi (otselepingu sõlmimise) tõttu läbipaistmatult. Kaebaja ei ole viidanud,

millisest kohasest õiguslikust alusest tulenevalt oleks vald pidanud otselepingu sõlmimiseks

läbirääkimistele kutsuma kõik luhtunud riigihankel osalenud isikud. ÜTS § 21 lg 4 erandi

kasutamisel puuduks mõte, kui see ei võimaldaks kiiret ja efektiivset tulemuseni jõudmist ning

sellise viisi kasutamisest ei järeldu automaatselt, et tegemist oleks riigivara ebaotstarbeka

kasutamisega.

14(14)

28. KOV korraldus nr 567 on õiguspärane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi ning selle

tühistamiseks (või tühiseks tunnistamiseks, millist taotlus kaebaja esitanud pole, kuid on

esitanud väite 06.11.2020 kaebuses) alus puudub. Samuti puudub sellest tulenevalt alus pidada

07.10.2020 lepingut õigusvastaseks või tühiseks.

29. Kohus nõustub kaebaja vastuväitega ja jätab tähelepanuta vastustaja I seisukohas esitatud

etteheited, milles vastustaja I süüdistab kaebajat tahtlikus konkurentsi moonutavas käitumises,

kuna see pole vaidluses asjakohane.

30. Menetlusosaliste muude väidete käsitlemine pole asja lahendamiseks vajalik.

31. Kihnu Veeteed AS-i kaebused tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

IV

32. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb tema menetluskulud jätta tema enda kanda.

Vastustajad ega kolmas isik pole menetluskulusid tõendavaid dokumente ega taotlust kohtule

esitanud (HKMS § 109 lg 1). Seega jäävad kokkuvõtvalt kõigi menetlusosaliste menetluskulud

nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)