2-18-8625/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.02.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-8625

Kohtuasi

XX (X) hagi YY (Y) vastu kahju hüvitamiseks ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.03.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2 653,69 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Maksim Fedotov

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Vladimir Makarov

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 02.03.2020 otsus tühistada. Teha uus otsus, millega jätta

rahuldamata XX hagi YY vastu kahjuhüvitise 2 457,12 eurot ja viivise saamiseks.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 04.06.2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu kahju 2 457,12 euro

hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni

seadusjärgses määras.

Maakohus keeldus 21.06.2018 hagi menetlusse võtmisest. Tallinna Ringkonnakohus tühistas

13.08.2018 maakohtu määruse ja saatis asja tagasi maakohtusse menetlusse võtmise

otsustamiseks. Maakohus võttis pärast hagi täpsustamist selle menetlusse 17.09.2018.

2. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja ajavahemikus 11.08.2014-31.03.2015 OÜ-s Q (edaspidi

osaühing) ehitajana. 30.12.2016 Viru Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-15-19441 mõisteti

hageja kasuks osaühingult 1 785,12 eurot, st saamata jäänud töötasu 1 612 eurot,

puhkusehüvitis 173,12 eurot ja menetluskulud 672 eurot. Otsus jõustus 02.02.2017. Hageja

pöördus kohtuotsusega 07.02.2017 kohtutäituri poole, kuid täitemenetlus ei andnud tulemust.

Selgus, et alates 26.01.2017 oli osaühingus vahetunud osanik. Kohtuotsuse vastuvõtmisel oli

osanikuks kostja ja alates 26.01.2017 oli osanikuks OÜ W (ostja). Hageja oli seisukohal, et

osanike vahetusega püüdis kostja vältida vastutust ja mitte täita jõustunud kohtuotsust ning

mitte maksta osaühingu kohustuste eest. Hageja tugines ettevõtte üleminekule. Kostja

vormistas osaku üle ostjale, et just tema kannaks vastutust osaühingu kohustuste eest. Hageja

leidis, et otsuse töötasu väljamaksmise kohta võis teha kas osanik ise või juhatuse liige. Juhatuse

liige võis seda teha vaid ettevõtte osaniku teadmisel ja tema nõusolekul. Ülaltoodust nähtuvalt

tekitas kostja, olles osaühingu ainuisikuline osanik ja ainus juhatuse liige, teadlikult töötasuga

seotud võlgnevuse, tekitades hagejale kahju. Kostja rikkus hageja õigust saada oma töö eest

tasu, lisaks lõpetati kostjaga tööleping seaduse norme rikkudes. Kostja rikkus ka hea usu

põhimõtet. Sellega seoses oli hageja sunnitud kandma kulusid ka juristi teenuse eest ja maksma

riigilõive, mille tõttu hageja kahju moodustas 2 457,12 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõue oli kostja vastu põhjendamata ja tõendamata. Hageja

esitas hagi vale kostja vastu. Kostja võõrandas 26.01.2017 osaühingu osa. Võõrandamise hetkel

oli osaühing toimiv ja maksejõuline. Kostja ei käitunud müümisel pahatahtlikult ega vastuolus

hea usu põhimõttega. Lisaks ei vastuta osaühingu osanik isiklikult ühingu kohustuste eest.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2 457,12 eurot ja eelnimetatud

summalt edasiulatuva viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni seaduses

sätestatud määras. Kohus jättis kõik menetluskulud kostja kanda, kuid menetluskulude rahalist

suurust kindlaks ei määranud.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle:

 hageja töötas osaühingus ehitajana (lk 117-118);

 osaühing oli kohustatud tasuma hagejale töötasu ja puhkusetasu ajavahemiku eest

11.08.2014-31.03.2015, mil hageja töötas osaühingus (lk 102-105);

 Viru Maakohtu 30.12.2016 otsusega mõisteti hageja kasuks osaühingult välja saamata

jäänud töötasu ja puhkusehüvitise 1 785,12 eurot, samuti menetluskulu 672 eurot (lk

102-105);

 täitemenetluse käigus osaühing hagejale väljamõistetud summasid ei tasunud (lk 129);

 ajal, mil hageja töötas osaühingus, oli osaühingu osanikuks ja juhatuse liikmeks kostja

(lk 126-128);

 26.01.2017, so pärast hageja kasuks kohtulahendi tegemist, võõrandas kostja oma osa

(lk 126-128).

Pooled vaidlesid eelkõige selle üle, kas kostja juhatuse liikmena jättis andmata korralduse

hagejale töötasu ja puhkusetasu maksmiseks ning Viru Maakohtu 30.12.2016 otsuse täitmiseks,

millega mõisteti hageja kasuks saamata jäänud töötasu, puhkusetasu ja menetluskulud. Pooled

vaidlesid ka selle üle, kas kostja võõrandas oma osaluse, et vältida vastutust ja mitte maksta

ettevõtte kohustuste eest.

Hageja leidis, et kostja rikkus töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg 2 p 2, mille kohaselt on tööandja

eelkõige kohustatud maksma töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Pooled ei vaielnud, et

kostja ei olnud hageja tööandjaks. Seega polnud hageja väide tõendatud, et TLS normi

rikkumisega saaks hagejal tekkida kostja tegevuse tõttu kahju VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja

§ 1045 lg 3 alusel. Hageja ei põhistanud oma väidet, et tööandja kohustusest tasuda töötajale

töötasu, saaks tuletada kostja kui hageja tööandja juhatuse liikme kohustuse rikkumist, mille

sätte eesmärgiks olekski töötaja kaitsmine tööandja esindaja poolt tekitatud kahju eest.

Pooled vaidlesid ka selle üle, kas kostja tegevust sai käsitleda tahtliku heade kommete vastase

teona VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 8 ja § 104 lg 5 mõistes. Juhatuse liige pidi juhinduma

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 ning äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st

1. Vaidlust polnud, et kostja juhatuse liikmena tegeles töötajate tööle võtmise ja töölt

vabastamise ning töötajatele töötasu maksmise korraldamisega. Hageja põhistas veenvalt, et

kostja käitus hea usu põhimõtte vastaselt, sest kostja jättis andmata korralduse hagejale töötasu

ja puhkusetasu väljamaksmiseks. Kostja, jättes täitmata 30.12.2016 Viru Maakohtu otsuse, ei

käitunud samuti kooskõlas hea usu põhimõttega, sest vaid kostja korraldusest sai sõltuda, kas

hageja saab temale ettenähtud ja väljamõistetud summad reaalsest enda kasutusse. Kuid hea

usu põhimõtte järgimine või mittejärgimine oli vaid käitumisnorm, millest iseenesest ei saanud

järeldada heade kommete vastast tahtlikku käitumist. Kostja käitumise tõttu (otsuse täitmata

jätmine) pidi hageja pöörduma kohtusse. Sellega hageja põhistas veenvalt, et kostja juhatuse

liikmena täitis oma juhatuse liikme kohustusi tahtlikult selliselt, et mitte maksta hagejale temale

kohtuotsusega väljamõistetud tasusid. Kostja tõendas oma käitumisega, et ta polnud tahtlikult

andnud korraldust täita hageja ees osaühingu kohustus. Kostja oli teadlik, et kui ta sellist

korraldust ei tee, siis hagejal jäävad kostja tegevusetuse tõttu tasud saamata.

Hageja väited, et kostja korralduse tegemisel oleks saanud ta oma rahad kätte ning hagejale

poleks tekkinud kahju, olid põhjendatud. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja juhatuse

liikmeks oleku ajal oli osaühing toimiv ettevõte. Seega, kui osaühing oli toimiv ettevõte, siis ei

olnud igal juhul heade kommetega kohane jätta tahtlikult juhatuse liikme poolt andmata

korraldus juriidilise isiku nimel, et täita juriidilise isiku kohustusi. Sellega tuvastas kohus

põhjusliku seose kostja teo ja tagajärje vahel vastavalt VÕS § 127 lg-tele 1, 2 ja 4.

Arvestades VÕS § 76 lg-1, § 100 ja § 108 lg-t mõistis kohus kostjalt hageja kasuks kahju

hüvitise 2 457,12 eurot. Kuivõrd kohus rahuldas hageja põhinõude, siis vastavalt VÕS § 101 lg

1 p 6, § 113 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 rahuldas kohus hageja

viivisenõude alates kohtuotsuse jõustumisest kuni otsuse täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse

tühistamist ja hagi rahuldamata jätmist või alternatiivselt asja tagasisaatmist maakohtusse uueks

arutamiseks. Kostja taotles menetluskulude jätmist hageja kanda.

Kostja hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja menetlusõigust. Maakohus

tegi ebaõige lahendi, st kohus oleks pidanud jätma hagi rahuldamata. Maakohus ei analüüsinud

ega arvestanud kostja argumente ega tõendeid. Maakohus jättis tähelepanuta äriseadustiku

sätteid, mille kohaselt osanik ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest. Äriseadustik ei

anna nõudeõigust osaniku vastu võlausaldajale. Äriseadustik ei sätesta osaühingu võlausaldaja

jaoks võimalust nõuda tehingust osaühinguga tuleneva kahju hüvitamist otse osaühingu

osanikult endale.

Hagis esitatud asjaolud olid ebaselged ja kostjale oli arusaamatu, millisele juhatuse liikme

kohustuse rikkumisele hageja tugines otsevastutuse alusena. Hageja ei põhistanud veenvalt, et

kostja äriühingu võõrandamisega pani toime õigusvastase teo, millega võis hagejale tekkida

kahju. Hageja samastas ekslikult osaühingu tegevuse kostja tegevusega. Osaluse võõrandamine

ühingus ei kujutanud endast ettevõtte üleminekut. Isegi, kui asuda seisukohale, et kostja rikkus

juhatuse liikme hoolsuskohustust, ei võimaldaks see hagejal nõuda deliktilist kahju hüvitamist,

sest ÄS § 187 lg 1 kaitse eesmärgiks on kaitsta osaühingut, mitte osaühingu võlausaldajaid.

Hageja pole tõendanud kostja vastutuse eeldusi. Hageja toodud vastutuse aluseks olevad

asjaolud ei olnud käsitletavad selliste asjaoludena, mis kvalifitseeruksid kostja poolt tahtliku

heade kommete vastase käitumisena või mõne kaitsenormi rikkumisena, mis tooks kaasa

deliktiõigusliku vastutuse. Hageja ülesanne oli tõendada nõude aluseks olevaid asjaolusid.

Praegusel juhul pole kostja tegu, mis oleks põhjustanud kahju tekkimise hagejale.

Vastus apellatsioonkaebusele

6. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud apellatsiooniastmes kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus

tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldamise ning menetluskulude jaotuse osas tühistada.

Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi kostja vastu rahuldamata.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad hageja

kanda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, mis on loetletud

käesoleva otsuse p-s 5. Ringkonnakohus tuvastab täiendavalt, et hageja nõue osaühingu vastu

tulenes töölepingust (lk 84-85, 117-118). Selle rikkumise tõttu toimus menetlus

töövaidluskomisjonis ja kohtus - hageja kasuks mõisteti välja hüvitis (lk 86-91, 106-116).

Hageja algatatud täitemenetlus osaühingu vastu ei olnud edukas (lk 12, 18, 129). Samas asutas

kostja uue firma ja jätkas varasemat tegevust (lk 124-127). Hageja soovis kostjalt kahju

hüvitamist, kuna kostja oli osaühingu ainuosanik ja juhatuse liige, kelle tõttu jäi hagejal raha

saamata.

Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine

(selle kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku

hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on

pooltest sõltumatu ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8). Seega kontrollib ringkonnakohus

hageja nõuet hagis toodud asjaolude alusel kõikidel võimalikel alustel sõltumata poolte

õiguslikust põhjendusest.

8. Ringkonnakohus selgitas samas asjas juba 13.08.2018 määruses, et juhatuse liikme

otsevastutus võlausaldajate ees on võrdlemisi piiratud ja see seondub juhatuse liikme poolt

lepinguvälise õigusvastase kahju tekitamisega osaühingu võlausaldajale (deliktiline kahju).

Juhatuse liikme poolt osaühingu võlausaldaja suhtes toimepandud õigusvastane tegu võib

seisneda seadusest tuleneva kohustuse (kaitsenormi) rikkumises (VÕS § 1045 lg 1 p 7) või

heade kommete vastases tahtlikus käitumises (VÕS § 1045 lg 1 p 8).

Maakohus rahuldas hageja nõude kostja vastu deliktilise kahjuna VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p

8 alusel, mis sätestavad, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise

eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati heade

kommete vastase tahtliku käitumisega.

Riigikohus on selgitanud 01.02.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-13216, p-s 18.2, et kostja

käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette

heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis,

kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal

oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS

§ 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see

võib tuua hagejale kaasa kahju (nt Riigikohtu 12.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p

16). Äriühingu juhtorgani liige võib vastutada võlausaldajate ees VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel,

kui võlausaldajatele tekitati kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega (Riigikohtu

17.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11). Sellise nõude tõendamiskoormus jaguneb

selliselt, et võlausaldaja peab hagejana nõude maksmapanekul tõendama, et juhtorgani liige on

võlgniku juhatuse liikmena käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt ja et talle on sellise

rikkumise tõttu tekkinud kahju. Nende eelduste tõendamisel vabaneb kostja vastutusest, kui ta

tõendab, et esineb mõni seaduses (eelkõige VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4) sätestatud

õigusvastasust välistav asjaolu või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1, vt

Riigikohtu 17.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 12)

Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kahju hüvitamise eeldused VÕS § 1043 ja §

1045 lg 1 p 7 alusel pole täidetud. Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, millega oli

tõendatud kostja tahe hagejat kahjustada (jätta 30.12.2016 kohtuotsuses väljamõistetud

hüvitiste eest heade kommete vastaselt tasumata). Hageja viited hea usu põhimõtte rikkumisele

kostja poolt ei ole piisavad selle tuvastamiseks. Üksnes kostjapoolse rahalise kohustuse

(kohtuotsuse) täitmata jätmist ei saa kvalifitseerida heade kommete vastaseks tahtlikuks

käitumiseks (Riigikohtu 01.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216 p 18.2). Hageja esile

toodud asjaolud ja tõendid ei anna alust VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel hagi kahjuhüvitise

rahuldamiseks.

9. Hageja tugines mh asjaolule, et kostja, kui ainuosanik ja juhatuse liige (lk 5-7), rikkus

tööandja kohustust maksta töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal ning maksta

puhkusehüvitist (TLS § 28 lg 2 p 2 ja p 3). Maakohus tuvastas õigesti VÕS § 1043, 1045 lg 1

p 7 ja lg 3 alusel, et hageja poolt esitatud asjaoludest ja tõenditest ei saa tuletada juhatuse liikme

kui tööandja kohustuste rikkumist (vaidlust polnud, et kostja ei olnud hageja tööandjaks) ega et

viidatud töölepinguseaduse sätete eesmärgiks oli kaitsta töötajat tööandja poolt tekitatud kahju

eest. Ringkonnakohus leiab, et samal alusel ja põhjendustel ei saa tulla vastutust kostjale kui

osanikule.

10. Isegi kui asjas oleks tuvastatud, et kostja rikkus ÄS § 187 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme

hoolsuskohustust, ei võimaldaks see hagejal nõuda kostjalt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel

kahju hüvitamist, kuivõrd VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse

rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud

kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. ÄS § 187 lg 1 kaitse eesmärgiks on kaitsta

osaühingut, mitte osaühingu võlausaldajaid (Riigikohtu 17.12.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

150-09, p 12).

11. ÄS § 187 lg 2 ja lg 4 esimene lause näevad ette, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste

rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest

solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud

korraliku ettevõtja hoolsusega. Sellist kahju hüvitamist osaühingule võib nõuda ka osaühingu

võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel, st hageja ei saa nõuda

sellel alusel kahjuhüvitist endale. Viidatud normide alusel saaks hageja nõuda kahju

osaühingule. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: 1) juhatuse liige on

rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); osaühingule on tekkinud või

tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos

(VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud

korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Hageja sellist nõuet aga ei

esitanud ning hageja etteheited juhatusele käesolevas asjas ei olnud piisavad kostja kui juhatuse

liikme kohustuse rikkumise tuvastamiseks.

12. Vastavalt ÄS § 135 lg-le 2 ei vastuta osanik isiklikult osaühingu kohustuste eest. Osaniku

vastutus võib tuleneda ÄS § 188 lg-st 1, mis näeb ette, et osanik vastutab osanikuna

osaühingule, teisele osanikule või kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest. Kostja kui

osaniku vastutuse aluseks hageja ees on samuti VÕS § 1045 lg 1 p 7 või p 8. Hageja tugines

asjaolule, et kostja võõrandas oma osa osaühingus ja sellega toimus ettevõtte üleminek.

Ringkonnakohus märgib, et pelgalt asjaolust, et toimus osa võõrandamine, ei saa järeldada, et

toimus VÕS § 180 mõttes ettevõtte üleminek (kriteeriumid ettevõtte ülemineku hindamiseks nt

Riigikohtu 01.06.2011 otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-11 p 11). Kostja osanikuks sai W OÜ (lk

120-123). Osa võõrandamine ei ole käsitletav õigusvastase teona VÕS § 1045 lg 1 p 7 ega p 8

mõttes. AÕS § 68 lg 1 kohaselt on omanikul õigus asja käsutada. Kohtule toodud asjaolude

kohaselt ei olnud kostjal omandi käsutamine kitsendatud (AÕS § 68 lg 2) ega keelatud oma

osalust osaühingus võõrandada. W OÜ seotud ettevõte seis ei oma asja lahendamise seisukohalt

tähtsust (lk 119).

13. Kuivõrd hageja kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata, siis jääb rahuldamata hageja nõue

viivise väljamõistmiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, mis tingib

maakohtu menetluskulude jaotuse muutmise (TsMS § 173 lg 3). Hagi rahuldamata jätmise tõttu

jäävad maakohtu kõik menetluskulud hageja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Ringkonnakohtus

kantud menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamisel TsMS § 171 lg 1 alusel samuti

hageja kanda.

Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei määra ka

ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)