2-19-18940/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.02.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-18940

Kohtuasi

XX (X, endine X) hagi YY (Y) vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.10.2020 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

XX apellatsioonkaebus, hind 5 000 eurot

YY apellatsioonkaebus, hind 5 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (endine X, isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Olga

Väina

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 08.10.2020 otsus osas, millega jäi XX hagi kõrvalnõude

5 000 euro osas rahuldamata, jaotati menetluskulud ning määrati need kindlaks

rahaliselt. Teha tühistatud osas uus otsus, millega XX hagi YY vastu rahuldada

täiendavalt viivise 5000 eurot väljamõistmiseks ja jätta kõik menetluskulud kostja

kanda.

2. XX apellatsioonkaebus rahuldada ja YY apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgimine:

3.1. Rahuldada hagi.

3.2. Välja mõista kostjalt YY-lt hageja XX kasuks 10 000 eurot (põhivõlgnevus

5 000 eurot ja viivitusintress 5 000 eurot).

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine.

3.3. Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda.

3.4. Mõista kostjalt YY-lt hageja XX kasuks välja maakohtu menetluskulud

550 eurot (riigilõiv) ja ringkonnakohtu menetluskulud 1 060 eurot (riigilõiv

400 eurot ja esindajakulud 660 eurot).

3.5. Kostjal tuleb tasuda hagejale viivist menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude täieliku tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 03.12.2019 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu võlgnevuse

10 000 euro (põhivõlgnevus 5 000 eurot ja intress 5000 eurot) väljamõistmiseks. Hagiavalduse

kohaselt sõlmisid pooled 07.09.2018 võlatunnistuse, milles kostja lubas hiljemalt 11.09.2018

tagastada 5 000 eurot ja mittetagastamisel tasub võlgnevuselt igakuist intressi. Kostja oma

kohustusi tähtajaks ei täitnud.

Kostja vastuväited hagile

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja sai hagejalt 5 000 eurot,

kuid see raha anti kahe notariaalse tehingu garantiiks. Kostja palus hagejal teha tehinguteks

ettemaksu juhuks kui 11.09.2018 tehingud ei toimu. Kostja oli huvitatud tehingutest ja seetõttu

lepiti kokku, et juhul kui tehing jääb toimumata hageja süül, siis jääb 5 000 eurot kostjale ning

kui kostja süül, siis tagastab kostja 5 000 eurot võlakirjas sätestatud tingimustel. Tehingud

toimusid 11.09.2018 ja hageja pidi lepingu nr 1856 alusel tasuma kostjale 22 513,41 eurot

hiljemalt 01.11.2018. Hageja jättis selle summa tasumata ja kostja pidi pöörduma kohtusse.

5 000 eurot kasutati ära tehingu katteks. Seega puudusid kostjal täitmata kohustused.

Maakohtu otsus

3. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 5 000 eurot.

Hageja menetluskulud jäid 50 % ulatuses hageja kanda ja 50 % ulatuses kostja kanda. Kostja

menetluskulud jäid tema enda kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude

hüvitise 250 eurot.

Poolte vahel puudus vaidlus järgnevas:

 hageja ja kostja allkirjastasid 07.09.2018 võlatunnistuse, milles kostja kinnitas, et sai

hagejalt laenu summas 5 000 eurot, mille kohustub tagastama hiljemalt 11.09.2018 ning

mitte tagastamisel tasuma igakuist intressi 10% (lk 5 ja 22 pöördel);

 hageja andis 07.09.2018 kostjale sularahas üle 5 000 eurot (lk 22 pöördel, lk 45);

 hageja, kostja ja V&M Food OÜ sõlmisid 11.09.2018 notariaalse lepingu nr 1856, mille

punktist 2.3.1 tulenes V&M Food OÜ kohustus tasuda OÜ-le Leveetos 22 513,41 eurot,

millele lisandus viivis 0,5% tasumata summalt päevas (lk 26-28).

Kohus juhindus antud asjas lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-st 1, mis sätestab, et

kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus

täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges

kohas ja õigel viisil. VÕS § 30 lg 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist

selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse

olemasolu, võlatunnistus. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva

kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist.

Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal oli kohustus üleantud summa hagejale tagastada. Kohus

tuvastas, et 5 000 euro tasumise eesmärk oli anda garantii notariaalse tehingu toimumise osas

(lk 24-25). Seega ei saanud võlatunnistust käsitleda laenuna. Samas väitis kostja, et viidatud

ettemaks kasutati reaalselt tehingus ära. Kostja selline väide polnud tõendatud. Notariaalsest

lepingust ei nähtunud, et hageja oleks tasunud kostjale viidatud tehingu ettemaksuks

5 000 eurot. Lepingust nähtus V&M Food OÜ kohustus tasuma OÜ-le Leveetos

22 513,41 eurot, millele lisandus viivis 0,5% tasumata summalt päevas. Juhul, kui viidatud

rahasumma oleks viidatud tehingus kasutust leidnud, oleks see notariaalses lepingus kajastatud

ja põhinõuet selle võrra vähendatud. Seega tuvastas kohus, et hageja poolt kostjale tasutud

5 000 eurot ei kasutatud 11.09.2018 toimunud tehingu ettemaksuna ning see kuulus hagejale

tagastamisele. Kohus ei tuvastanud, et tegemist oleks laenuga, mille alusel saaks hageja intressi

tasumist nõuda. Laenuintressi sai nõuda laenu kasutamise eest (VÕS § 396 ja 397). Hageja ei

lükanud ümber kostja väiteid, et nimetatud rahasummaga sooviti tagada 11.09.2018

tehingukindlust pooltega seotud äriühingute vahel. Seega kuulus hagi rahuldamisele vaid

põhinõude osas.

Hageja apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse osas, milles hagi jäi rahuldamata

ja millega 50% hageja menetluskuludest jäi hageja kanda. Hageja taotles uue otsuse tegemist,

millega hagi rahuldada täies ulatuses ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Kohtu seisukoht, et võlakirjast tulenevat kostja kohustust ei saanud käsitleda laenuna, oli ekslik.

Nimelt leppisid pooled kokku konstitutiivses võlatunnistuses ja vastav rahasumma anti laenuna.

Selliselt oli sõnastatud ka võlatunnistus. Asjaolu, kas võlakirja kohase laenu andmise eesmärk

võis olla ka tehingu täitmise tagamine, ei omanud tähtsust küsimuse lahendamisel. Samuti ei

muutnud see võlakirja sisu. Hageja ei pidanud nõude tõendamiseks esitama muid tõendeid peale

võlatunnistuse ning kostja pidi kohustusest vabanemiseks tõendama, et tal ei olnud

võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kohtu viide, et pooled sõlmisid kokkuleppe intressi

tasumises, oli vale. Käesoleval juhul oli kokkulepitud viivitusintressis, kuna võlakirja kohaselt

leppisid pooled kokku, et see tuli tasuda juhul, kui laenu tähtaegselt ei tagastata.

Kostja apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse osas, milles hagi rahuldati. Kostja

taotles uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja kõik menetluskulud

hageja kanda. 5 000 euro oli garantiiks 11.09.2018 tehingu toimumisele. Maakohus tuvastas

tõendite pinnalt valesti, et 5 000 eurot ei kasutatud tehingu ettemaksuna. Tõendite vale

hindamine tõi kaasa ebaõige kohtlahendi. Hageja kinnitas tsiviilasjas nr 2-19-162, et raha

kasutati ettemaksuna.

Vastustajate seisukohad

6. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

7. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus jättis hagi kõrvalnõude väljamõistmiseks rahuldamata. Ühtlasi tuleb

kohtuotsuse osalisel tühistamisel ja uue otsuse tegemisel, millega hagi täielikult rahuldatakse,

muuta menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse ja jätab

kostja

apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

Ringkonnakohus

jätab

maakohtu-

ja

apellatsioonikohtu menetluskulud kostja kanda. TsMS § 654 lg st 2² alusel esitab

ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Vastuseks poolte

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Ringkonnakohus kontrollib esimesena kostja apellatsioonkaebuse alusel kohtuotsuse

seaduslukkust osas, milles hagi rahuldati.

Kostja väitis, et raha anti lepingute sõlmimise tagatiseks. Maakohus tuvastas kirjavahetuse

alusel (lk 24-25), et tegemist ei olnud laenuga (võlatunnistus) nagu väitis hageja, vaid tegu oli

garantiiga - kostja tegi ettepanku hagejale tasuda notariaalsete lepingute katteks ettemaksu.

Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kuidas kvalifitseerida

nendevaheline õigussuhe.

VÕS § 30 lg 1 näeb ette, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega

luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.

Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises, ning missuguse sisuga

konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid sõlmida (st kas konstitutiivne võlatunnistus

sõlmiti algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks või varalise kohustuse

tekitamiseks algset kohustust silmas pidamata mingi eesmärgi saavutamiseks), tuleb selgitada

võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (Riigikohtu

24.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16 ja selles viidatud kohtupraktika).

Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse

võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava

tähendusega, ning et lähtuda tuleb eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ning eesmärgist,

samuti tuleb võtta arvesse lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms (Riigikohtu

23.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13).

VÕS § 155 lg 1 näeb ette, et majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta

lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist

tuleneva kohustuse.

Garantii on konstitutiivse võlatunnistuse spetsiifiline alaliik.

Võlatunnistustust eristab garantiist eelkõige asjaolu, et võlatunnistuse kaudu soovib tunnistuse

andja, kes on ühtlasi kohustatud isik, juba olemasoleva või vaieldava isikliku kohustuse kõrvale

luua uue ning vaidlustamatu kohustuse. Garantiiga luuakse aga abstraktne iseseisev võlasuhe,

mille eesmärk on tagada teise isiku (põhivõlgniku) kohutusi võlausaldaja ees

(Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne § 155 p 4.1.2., lk 797).

10. Hageja (ostja) ja kostja (müüja) sõlmisid 11.09.2018 notariaalse müügilepingu nr 1856

kokku V&M Food OÜ, et kostja müüb oma osa hagejale (lk 26-28). Müügilepingu p-st 2.3.1.

nähtub, et V&M Food OÜ pidi hiljemalt 01.11.2018 tasuma Leveetos OÜ-le 22 513,41 eurot,

pluss viivist 0,5 % tasumata summalt päevas. Maakohus tuvastas õigesti, et pooled pidasid

kirjavahetust ja leppisid kokku tehingu ettemaksus (lk 24-25), st hageja andis enne

müügilepingu sõlmimist garantii, et V&M Food OÜ tasub rahalise kohustuse OÜ-le Leveetos.

Pooled ei vaidle selle üle, et 11.09.2018 tehingu tegemise ajal oli V&M Food OÜ seaduslik

esindaja ja osanik hageja (kostja müüs oma osa 11.09.2018 hagejale) ja Leveetos OÜ seaduslik

esindaja ja osanik kostja. Seega nähtub, et hageja tegutsed tagatise andmisel äriühingute ja

kostja suhtes majandus-ja kutsetegevuses.

V&M Food OÜ pidi hiljemalt 01.11.2018 tasuma Leveetos OÜ-le 22 513,41 eurot. Sellele

lisandus viivise tasumise kohustus. Kuna antud summat ei laekunud, siis esitas Leveetos OÜ

hagi V&M Food OÜ vastu 22 513,41 euro ja viivise väljamõistmiseks (tsiviilasi nr 2-19-162).

Kohus rahuldas hagi 25.03.2020 (lk 50). Maakohus tuvastas õigesti, et lepingust nr 1856 ei

nähtunud, et pooled oleksid lepingus kokku leppinud 5 000 euro kasutamises ettemaksena. See

ei nähtu lepingu p 2.3.1 osas ega lepingu p 3 osas (lepingu müügihind). Lisaks ei nähtu 2-19-

162 kohtuotsusest, et kohus oleks 22 513,41 euro ja viivise väljamõistmisel arvestanud maha

5 000 eurot. Teises tsiviilasjas antud hageja kinnitus ei anna alust asuda teistsugusele

seisukohale.

11. Pooled leppisid kokku, et kostja tagastab 5 000 eurot hiljemalt 11.09.2018. Kuna

5 000 eurot kasutamine tehingus ei leidnud tõendamist ega seda ei arvestatud tsiviilasjas nr 2-

19-162 otsuse tegemisel maha, siis tuleb kostjal nimetatud summa hagejale ikkagi tagastada.

Hageja nõudis sisuliselt kostjalt lepingu täitmist VÕS § 108 lg 1 mõttes. Seega leidis maakohus

õigesti, et põhivõlgnevus 5 000 eurot tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista.

12. Järgmisena kontrollib kohus hageja apellatsioonkaebuse alusel kohtuotsuse seaduslikkust

osas, milles kohus jättis hageja kõrvalnõude rahuldamata.

13. Hageja nõudis kõrvalnõudena 5 000 eurot tasumist. Hageja leidis, et arvestades

võlatunnistuse

sisu

tuli

käsitleda

kõrvalnõuet

viivitusintressina,

mitte

intressina.

Kohtumaterjalidest ei nähtu, et kostja oleks selle nõude osas mingeid konkreetseid vastuväiteid

esitanud või vaidlustanud sellise kokkuleppe kehtivust.

Selleks, et selgitada välja, kas pooled leppisid kokku intressis või viivises, tuleb lepingut

tõlgendada. VÕS § 29 lg 1 näeb ette, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest

tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on

määrav lepingupoolte ühine tahe. Pooled sõnastasid kokkuleppe järgmiselt: „Mina YY

XXXXXXXXXXXX Olen saanud QQ-lt XXXXXXXXXXX laenu summas 5000€, Mille tagastan

hiljemalt 11.09.2018, mitte tagastamisel tasun summalt igakuist intressi 10%“

Riigikohus on sedastanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad

leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on

pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui

laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub

oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb

kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine (Riigikohtu 05.11.2008 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-89-08, p 15). Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda rahalise kohustuse täitmisega

viivitamisel.

14. Arvestades võlatunnistuse sõnastust tuleb pooltevahelist kokkulepet tõlgendada selliselt, et

pooled leppisid kokku sisuliselt viivise tasumise kohustuses, st 10% kuus laenusummast nõuti

olukorras, kus kostja jätab tähtaegselt laenu tagastamata. Poolte tahe ei olnud leppida kokku

täiendavas tasus raha kasutamise eest (intress).

VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kuna pooled leppisid

kokku kõrvalnõude tasumises ja kostja ei toonud esile ühtegi asjaolu, mis välistaks selle

tasumise, siis tuleb hagi kõrvalnõuete osas rahuldada. Seega jättis maakohus ebaõigesti hagi

selles osas rahuldamata.

Hageja soovis kõrvalnõudena (viivitusintress) 5 000 euro tasumist ehk põhinõude ulatuses, kuid

ta ei toonud esile viivisearvestust. Ringkonnakohus saab kontrollida hageja nõude suuruse

põhjendatust võlatunnistuses märgitud andmete põhjal. Viivisemäär oli 10% kuus (0,33%

päevas) ja võla tasumise tähtaeg oli 11.09.2018, st viivist sai nõuda alates 12.09.2018. Seega

vastab viivise suurus 5 000 eurot 303 päevale (periood 12.09.2018-11.07.2019) määraga 0,33%

päevas (5 000 eurot x 0,33% x 303 päeva = 4 999,50 eurot). Hageja esitas hagi 03.12.2019.

Ringkonnakohus leiab, et hageja viivisenõude suurus 5 000 eurot on põhjendatud.

Hageja nõue viivitusintressi 5 000 euro väljamõistmiseks on põhjendatud ja see tuleb kostjalt

välja mõista.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. Kuna ringkonnakohus hagi rahuldab, tuleb muuta maakohtu menetluskulude jaotust (TsMS

§ 173 lg 3). Ringkonnakohus jätab kõik maakohtu kulud kostja kanda. TsMS § 171 lg 1 kohaselt

jäävad ringkonnakohtus poolte kantud menetlusekulud kostja kanda.

Kohus määrab TsMS § 174 lg 1 ja lg 3 alusel kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja

menetluskulu maakohtus oli riigilõiv hagilt 550 eurot ja ringkonnakohtus riigilõiv

apellatsioonkaebuselt 400 eurot ning lepingulise esindaja kulud 660 eurot tunnitasuga 120 eurot

5,5 tunni eest (otsusega tutvumine, apellatsiooni koostamine 3,5 tundi - 420 eurot ja kostja

apellatsiooniga tutvumine ja vastuse koostamine 2 tundi - 240 eurot. Kohus leiab, et hageja

kulud olid selles ulatuses vajalikud ja põhjendatud ning kooskõlas dokumentide sisu ja asja

käiguga. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab nimetatud kulud kokku 1 610 eurot kostjalt

hageja kasuks välja. Samuti kuulub rahuldamisele TsMS § 177 lg 4 alusel hageja taotlus

kohustada kostjat tasuma hagejale menetluskuludelt viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)