2-20-10477/8 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht 18. veebruar 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-10477

Kohtuasi

Y OÜ hagi XX vastu töötatud aja tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.08.2020 määrus (hagi menetlusse

võtmisest keeldumine)

Kaebuse esitaja ja liik

Y OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (määruskaebuse esitaja): Y OÜ (registrikood

XXXXXXXX), seaduslik esindaja MK

Kostja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata hageja taotlus määruskaebusele lisatud täiendavate tõendite

vastuvõtmiseks ja jätta tõendid vastu võtmata.

2. Täiendada Harju Maakohtu 18.08.2020 määrust menetluskulude jaotusega ja

määrata, et menetluskulud maakohtus jäävad hageja kanda. Ülejäänud osas jätta

maakohtu määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt määruse põhjendusi.

3. Jätta määruskaebus rahuldamata.

4. Määruskaebusega seotud menetluskulud jätta hageja kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-20-10477

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Y OÜ esitas 20.07.2020 Harju Maakohtule hagi XX vastu mais ja juunis 2020 töötatud aja

tuvastamiseks.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29.10.2019 käsunduslepingu, mille sisuks oli

erinevate tööde tegemine hageja poolt näidatud objektidel tasuga 16 eurot/h (neto). Pooled

leppisid kokku, et ajaarvestus toimub tarkvara Begin abil, Soome Vabariigis asuval ehitus-

objektil tuli täiendavalt objektile sisenemine ja väljumine registreerida kostjale väljastatud

elektrooniliselt loetava kaardiga.

1.2. Kostja esitas hagejale aprillis 2020 töötatud tundide summaks 160 tundi, kuid tarkvara

Begin raporti kohaselt oli tulemuseks kõigest 18 tundi ja 50 minutit. Kostja lõpetas lepingu

03.06.2020, kuid ei ole vaatamata korduvatele meeldetuletustele esitanud aprillis töötatud

tundide kohta ühtegi kirjalikult taasesitatavas vormis tõendit. Mai 2020 kohta esitas kostja

tunniarvestuse 249 tundi, kuid tarkvara Begin kohaselt oli registreeritud 7 tundi ja 34 minutit.

Hagejale teadaolevalt oli kostja mais alkoholijoobes ega täitnud oma ülesandeid. Hageja on

pidanud kostjaga läbirääkimisi ja palunud esitada tõendi töötundide osas. Kostja ei ole seda

tänaseni teinud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

Maakohus keeldus 18.08.2020 määrusega hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmast, põhjendades seda järgmiselt.

2.1. Maakohus tugines Euroopa Liidu Nõukogu 22.12.2000 määruse nr 44/2001 kohtualluvuse

ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I määrus) art 2 lg-le 1 ning

art 3 lg-le 1, mille kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle

liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata, välja arvatud määruse II ptk 2.–7. jaos

sätestatud juhtudel. Hageja on hagiavalduses märkinud kostja elukohaks LLL, Finland.

Rahvastikuregistri andmete järgi oli nimetatud aadress kostja elukohaks kuni 26.03.2020.

Alates 27.03.2020 on XX elukoht HHH, Soome Vabariik.

2.2. Kuna hagiavalduse kohaselt täitis kostja käsundit Soome Vabariigis, ei allu hagiavaldus

Eesti Vabariigi kohtule. Vaidlus ei alluks Eesti kohtule ka juhul, kui käsitada pooltevahelist

lepingut töölepinguna. Brüssel I määruse art 20 lg 1 kohaselt võib tööandja algatada

kohtumenetluse ainult töötaja alalise elukoha liikmesriigi kohtus. Sellest võib kõrvale kalduda

üksnes kohtualluvust käsitleva kokkuleppe alusel, millist hagiavaldusest või selle lisadest ei

nähtu.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

Hageja esitas 02.09.2020 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja

võtta hagi menetlusse. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

3.1. Kaebuse esitaja ei ole andnud kostjale nõusolekut, et kostja võiks registrijärgset aadressi

enda elukohana kajastada. Tsiviilasjas nr 2-20-121361 toimetati kostjale dokumendid kätte

e-posti kaudu, Soome postiaadressile pole kättetoimetamist toimunud. Kuna puudub tõsikindel

2-20-10477

kostja elukoha aadress, tuleb lähtuda Eesti Vabariigis asuvast aadressist. Kui kostja elukoht ka

oleks hüpoteetiliselt Soome Vabariigis, ei saaks kostja seal kasutada Eesti Vabariigi registris

olevat sõiduautot, kuna see konfiskeeritaks.

Maakohus võttis pärast puuduste kõrvaldamist määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale

tähtaja sellele vastamiseks. Kostja määruskaebusele vastust ei esitanud.

Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on lõppjärelduses õige ja määruskaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohtu määruse resolutsiooni tuleb aga täiendada

menetluskulude jaotusega ning muuta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ ja § 659 alusel osaliselt määruse

põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.

Kohtualluvus on TsMS § 69 lg 1 esimese lause järgi isiku õigus ja kohustus kasutada oma

menetlusõigusi kindlas kohtus ning TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 2 järgi allub

asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt

või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.

Maakohus jättis hagi menetlusse võtmata, leides, et hagi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse

sätete järgi Eesti kohtule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, kuid leiab, et

maakohus on seejuures ebaõigesti tuginenud Brüssel I määrusele. Alates 10.01.2015 hakati

kohaldama Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12.12.2012 määrust nr 1215/2012 kohtualluvuse

ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I bis

määrus). Seetõttu tuleb kohtualluvust kontrollida Brüssel I bis määruse alusel. Kuna asja õige

lahendamise seisukohast tähtsust omavad artiklid on määrustes samas sõnastuses, ei muuda see

eksimus maakohtu määrust lõppjäreldustes valeks. Ringkonnakohus saab maakohtu eksimuse

parandada, asendades maakohtu viited valele määrusele käesoleva määruse põhjendustega.

Brüssel I bis määruse art 4 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isiku vastu, kelle alaline elukoht on

liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Teise liikmesriigi

kohtusse võib hagi esitada üksnes II peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras (art 5 lg 1). Seejuures

määruse art 7 lg 1 punkti a järgi võib isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada

hagi teises liikmesriigis lepinguid puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita

asjaomane kohustus. Sama sätte punktist b tulenevalt käsitletakse asjaomase kohustuse täitmise

kohana teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või

kus neid oleks tulnud osutada.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse sätete

järgi Eesti kohtule, kuna kostja elukoht ei ole Eestis ning kostja täitis käsundi Soome Vabariigis.

Olukorras, kus kostja töötas Soomes ja tema registreeritud elukoht on Soomes, pole põhjust

järeldada, et tegelikult on kostja elukoht siiski Eestis. Määruskaebuse lahendamise seisuga

nähtub rahvastikuregistrist, et kostja elukoha aadress on Soome, KKK. Samuti on hageja poolt

viidatud tsiviilasjas nr 2-20-121361 kostja 28.11.2020 kohtule kinnitanud, et elab alates

09.04.2014 alaliselt Soomes. Seega lähtus maakohus õigesti sellest, et kostja elukohaks on

Soome Vabariik. Ekslik on kaebaja väide, et kuna puudub tõsikindel kostja elukoha aadress,

2-20-10477

tuleb lähtuda Eesti Vabariigis asuvast aadressist. Selliseks järelduseks ei anna alust ka tõik, kas

kostja sõiduauto on registreeritud Eesti või Soome registris.

Maakohus leidis õigesti, et hagi ei alluks Eesti kohtule ka juhul, kui käsitada pooltevahelist

lepingut töölepinguna. Brüssel I bis määruse art 22 lg 1 kohaselt võib tööandja algatada

kohtumenetluse ainult töötaja alalise elukoha liikmesriigi kohtus. Seega on maakohus

põhjendatult keeldunud TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et hagi menetlusse võtmist takistab ka hagejal tuvastushuvi

puudumine. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu määrust. TsMS § 368 lg 1 kohaselt

võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise

tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hageja palub tuvastada käsunduslepingu alusel kostja poolt

sooritatud tundide arv. Seda aga TsMS § 368 lg 1 ei võimalda. Faktiliste asjaolude tuvastamist

ei saa kohtus nõuda (vt Riigikohtu 02.10.2019 otsust tsiviilasjas nr 2-17-11858, p 10). Seetõttu

esineb alus menetlusse võtmisest keeldumise kohta ka TsMS § 371 lg 1 p 1 järgi.

Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotluse määruskaebusele lisatud tõendite

(soomekeelne leping hageja ja K Oy A vahel ning väljatrükk Pärnu Maakohtu

maksekäsuosakonna 21.08.2020 vastusest hageja päringule tsiviilasjas nr 2-20-121361)

vastuvõtmiseks. Määruskaebuse põhjendamiseks võib TsMS § 662 lg 3 kohaselt esitada uusi

väiteid ja tõendeid. Samas tuleb tõendite vastuvõtmisel hinnata, kas tegemist on asjakohaste

tõenditega. Tõendid jäävad TsMS § 238 lg 1 alusel vastu võtmata, kuna need ei oma

määruskaebuse lahendamisel tähtsust. Määruskaebuse lahendamine ei sõltu hagejale teises

tsiviilasjas maksekäsuosakonna poolt antud selgitustest. Samuti ei oma kaebuse lahendamisel

tähtsust, kas hageja andis või ei andnud kostjale nõusoleku aadressi enda elukohana kajastada.

Seega ei sõltu määruskaebuse lahendamine kaebusele lisatud tõenditele antavast hinnangust.

Dokumente ei ole nende elektroonilise esitamise tõttu vaja füüsiliselt tagastada.

Vaidlustatud määruses puudub menetluskulude jaotus. Samas on hagi menetlusse võtmisest

keeldumise määrus menetlust lõpetav lahend ja TsMS § 173 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb

selles otsustada menetluskulude jaotus. Kuigi kaebus menetluskulude jaotuse puudumisele ei

tugine, peab kohus TsMS § 173 lg 2 kohaselt menetluskulude jaotuse kohtulahendis märkima

ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Seetõttu saab ringkonnakohus vastava puuduse omal

algatusel kõrvaldada ja maakohtu määrust menetluskulude jaotusega täiendada. Kuna hagi jääb

menetlusse võtmata, jäävad maakohtu menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda.

Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

TsMS § 171 lg 1 alusel samuti hageja kanda. Kuna maakohus ei määranud kulusid rahaliselt

kindlaks, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4).

TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5

järgi saab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Ande Tänav