2-20-129181/9 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Määruse tegemise aeg ja koht

19. veebruar 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-129181

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi

PlusPlus

Capital

hagi

Ljudmila

Svistunova vastu 1959 euro 30 sendi, viivise ning

menetluskulude väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2021 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja (määruskaebuse esitaja): Aktsiaselts PlusPlus

Capital (registrikood 11919806), lepinguline esindaja

Carlo Kask

Kostja (vastustaja): Ljudmila Svistunova (isikukood

XXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2021 määrus

muutmata.

3. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 5. augustil 2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Ljudmila Svistunova (kostja) vastu 1902 euro 25 sendi väljamõistmiseks.

Seoses kostjale makseettepaneku kättetoimetamise võimatusega mõistliku aja jooksul lõpetas

kohtunikuabi 16. detsembri 2020 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 30. detsembril 2020 hagiavalduse Tartu Maakohtule kostja vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Tartu Maakohus keeldus 18. jaanuari 2021 määrusega hagi menetlusse võtmisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus,

kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule.

TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja

menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 2 sätestab, et asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib

selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest

tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.

Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja

kriminaalasjades (õigusabileping) artikli 21 p 1 kohaselt on reeglina kummagi lepingupoole

kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht.

Kostja elukoha küsimus tuleb lahendada Eesti seaduste alusel. TsÜS § 14 lg 1 sätestab, et isiku

elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Kostja ei ela alaliselt või peamiselt Eestis,

vaid on külastanud Eestit üksnes ajutiselt, viibimata vähemalt alates 4. septembrist 2019 Eestis

mitte ühtegi ööd. Seega asub kostja elukoht vastavalt TsÜS § 14 lg-le 1 Venemaal, mitte Eestis.

Õigusabilepingu artikkel 21 lg 2 sätestab, et lepingupoolte kohtud arutavad asju ka muudel

juhtudel, kui selleks on poolte kirjalik nõusolek. Sellise nõusoleku korral lõpetab kohus kostja

avalduse alusel asja menetluse, kui see avaldus on tehtud enne vastuväidete esitamist hagi olemuse

kohta. Kohtute ainupädevust ei saa muuta poolte kokkuleppel.

Laenulepingu tingimustes ei nähtu kehtivat kohtualluvuse kokkulepet Eesti kohtute kasuks.

Hageja ei ole sellisele kokkuleppele ka tuginenud. Kohus saatis kostjale 11. jaanuaril 2021 kostja

hagiavalduses nimetatud e-posti aadressile kirja, milles kohus andis kostjale tähtaja

15. jaanuar 2021 vastamaks, kas kostja on nõus tsiviilasja menetlemisega Tartu Maakohtu Tartu

kohtumajas. Kostja kohtu päringule ei vastanud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

3. Hageja esitas 2. veebruaril 2021 määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist

ja tsiviilasja menetluse jätkamist.

Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt oli maakohtul kohustus TsÜS § 14 alusel teha

kindlaks, kas kostja elas kohtumenetluse alustamise ajal alaliselt või peamiselt Eesti Vabariigis.

Vastavalt TsMS § 70 lg 4 kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise

kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole teisiti ette nähtud mh Brüssel I bis

määruses. Brüssel I bis määruse art 17 lg 1 p c näeb ette, et asjades, mis puudutavad lepinguid,

mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil,

määratakse kohtualluvus kindlaks määruse neljanda jao alusel, kui tegemist on lepinguga, mis on

sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või kelle

selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi

hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.

TsMS § 104 lg 3 p 2 kohaselt on tarbijaga sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe kehtiv, kui

kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või

kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi

esitamise ajal teada. Inbank AS üldtingimuste punkti 19.4 viimane lause sätestab, et pooled on

leppinud kokku, et kohtuvaidlused lahendatakse Eesti kohtutes, kui pooled ei ole kokku leppinud

teisiti või õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. Lisaks eeltoodule on kostja Eesti Vabariigi

kodanik. Hageja on seisukohal, et kostja näol võib tegu olla isikuga, kes viibib ajutiselt Eestist

eemal, näiteks seoses välislähetusega vm.

Hageja leiab, et selleks, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle

kohtusse asja kohta on hagi esitatud, tuleb Brüssel I bis artikli 62 p 1 kohaselt kohaldada vastava

liikmesriigi

siseriiklikku

materiaalõigust.

Seega

oli

maakohtul

kohustus

teha

TsÜS § 14 alusel kindlaks, kas kostja elas kohtumenetluse alustamise ajal alaliselt või peamiselt

Eesti Vabariigis.

Hageja rõhutab, et olukorras, kus maakohus jõudis järeldusele, et kostja alaline elukoht ei asu Eesti

Vabariigis, tulnuks kohtul Brüssel I bis art 62 p 2 alusel kohaldada Vene Föderatsiooni õigust, et

selgitada välja, kas kostja alaline elukoht on Venemaal. Kohus ei ole vastavat kohustust täitnud,

mistõttu on kohus rikkunud ka Brüssel I bis art 62 p-i 2.

Maakohus pole kaalunud TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist ehk kaalunud, kas kostja elukoht võib

üheaegselt olla mitmes kohas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

Määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

5. Maakohus on jätnud hagi TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmata põhjusel, et hagi ei

allu Eesti kohtule.

Maakohus tugines menetlusse võtmisest keeldumisel rahvastikuregistri väljavõttele, mille järgi on

kostja elukohaks märgitud alates 9. septembrist 2019 XXX, kostja muu kontakti ja varasema

elukohana on rahvastikuregistris märgitud XXX Venemaa. Hagiavalduses on kostja elukohaks

märgitud XXX. Maksekäsu kiirmenetluses selgus kohtutäituri aruandest, et aadressidel XXX ega

XXX kostja ei ela. Samuti on maakohus tuginenud Politsei- ja Piirivalveameti kogutud

piiriületuste andmetele, millest nähtub, et alates 4. septembrist 2019 kuni 7. jaanuarini 2021 on

kostja Eestit Venemaa suunalt külastanud kokku 14 korral. Kõik külastused on olnud lühemad kui

24 tundi ning alates 12. märtsist 2020 pole kostja Venemaa suunalt Eestit kordagi külastanud ega

Eestis pikemalt viibinud.

6. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt teinud pingutusi kostja elukoha

väljaselgitamiseks. TsÜS § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt

elab. TsÜS § 14 lg 2 kohaselt võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Kogutud andmed

võimaldavad asuda seisukohale, et kostja elukoht on Vene Föderatsioonis ning Eesti Vabariigis

kostjal elukoht puudub. Ei ole võimalik asuda määruskaebuses viidatud seisukohale, et kostjal

võib olla elukoht üheaegselt nii Eestis kui Vene Föderatsioonis.

7. Eeltoodud asjaolusid koostoimes arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga

selles, et kostjal puudub TsÜS § 14 lg 1 tähenduses Eesti Vabariigis elukoht.

Kuigi kostja teadaolev elukoht on Vene Föderatsioonis, ei kuulu käesoleval juhul kohtualluvuse

määramisel kohaldamisele Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete

kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, sest vastavalt Õigusabilepingu art 1 kohalduks

õigusabileping juhul, kui kostja oleks Venemaa kodanik. Rahvastikuregistri andmetel on kostja

Eesti Vabariigi kodanik. Õigusabileping käesoleval juhul seega ei kohaldu.

8. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (edaspidi Brüssel I bis määrus) art

6 p 1 kohaselt kui kostja alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, tehakse liikmesriigi kohtute

pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt, kui artikli 18 lõikest 1, artikli 21 lõikest 2

ning artiklitest 24 ega 25 ei tulene teisiti. Artikli 18 lõikest 1, artikli 21 lõikest 2 ning artiklitest 24

ega 25 ei tulene käesoleval juhul Brüsseli I bis määruse art 6 p-s 1 sätestatud üldise reegli suhtes

erisust. Kuivõrd kostjal ei ole alalist elukohta üheski liikmesriigis, vaid kostja elab Vene

Föderatsioonis, tuleb kohtualluvus kindlaks teha Eesti õiguse kohaselt tsiviilkohtumenetluse

seadustiku alusel, mida maakohus praegusel juhul ka tegi.

Maakohus on leidnud, et kostjal puudub Eestis elukoht TsÜS § 14 lg 1 ja 2 tähenduses. Maakohtu

kogutud andmetest nähtub, et kostja teadaolev elukoht asub Venemaal, seega ei allu asi TsMS

§ 79 lg 1 ja lg 2 alusel Tartu Maakohtule.

9. Hageja on määruskaebuses viidanud poolte vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppele.

Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta kokkulepe TsMS § 104 lg 1 sätestatud kehtivuse nõuetele,

kuivõrd kostja ei tegutsenud majandus- või kutsetegevuses ning ei ole täidetud ka

TsMS § 104 lg 3 sätestatud tingimused.

10. Ringkonnakohus märgib, et hageja määruskaebuses esitatud viide Brüssel I bis määruse art 62

p-le 2 pole asjakohane, kuivõrd viidatud säte näeb ette, et kui poole alaline elukoht ei ole

liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust,

et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis. Vene Föderatsioon pole

liikmesriik Brüssel I bis määruse tähenduses. Seega pole maakohus rikkunud ka Brüssel I bis

määruse art 62 p-i 2.

11. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et asi ei allu Eesti kohtule ja põhjendatult

jätnud hagi TsMS § 371 lg 1 p 2 ja § 75 lg 2 alusel menetlusse võtmata. Maakohtu poolt kogutud

teabe põhjal oli kostja viimane teadaolev elukoht Vene Föderatsioonis.

12. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud

menetluskulud

TsMS § 171

lg 1

alusel

määruskaebuse

esitaja

kanda.

Rahaliselt

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks Üllar Roostoja Viivi Tomson