2-20-113598/53 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.02.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-113598

Kohtuasi

Floreana OÜ hagi X vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16.09.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

12 623,12 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Floreana OÜ (registrikood 11884597),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Britta Oltjer ja

Valeria Arsjuta

Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei

Ratnikov

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. X 11.02.2021 menetlusdokumendis esitatud taotlus ekspertiisi määramiseks jätta

rahuldamata.

2. Võtta vastu apellatsioonkaebusele lisatud tõend (Eesti Töötukassa 06.08.2020 otsus).

3. Harju Maakohtu 16.09.2020 otsus jätta muutmata.

4. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta X kanda.

6. Floreana OÜ taotlus apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks

rahuldada

osaliselt.

Määrata

Floreana

OÜ

apellatsiooniastme menetluskulude suuruseks 426,97 eurot.

7. Välja mõista X-lt Floreana OÜ kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 426,97

eurot. Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (426,97 eurot) tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

2-20-113598

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Floreana OÜ esitas 07.04.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X-lt

6400 euro väljamõistmiseks. Vastuväite esitamise tõttu anti asi Harju Maakohtule üle

menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Floreana OÜ (hageja) esitas 20.05.2020 Harju

Maakohtule hagi X (kostja) vastu 11 769,02 euro väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 13.06.2019 lepingu, mille p-s 1.1 tunnistas

kostja, et tal on hageja ees sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus 16 048,60 eurot

(võlatunnistus). Võlatunnistuse p-s 1.2.2 kinnitas kostja, et tal puuduvad võlgnevuse osas mis

tahes vastuväited. Võlatunnistuse p-s 1.2.3 leppisid pooled kokku, et võlatunnistuse alusel tekib

kostjal hageja ees uus iseseisev kohustus, mistõttu on kostja antud võlatunnistuse näol tegemist

konstitutiivse võlatunnistusega. Lepingu p-ga 3.6 nägid pooled ette, et lepingu allkirjastamine

tühistab kõik vastavasisulised poolte varasemad kokkulepped, mis tõendab üheselt, et poolte

eesmärk oli asendada algne kolmandate isikute kohustus uue iseseisva kostja kohustusega, mis

ei ole esialgse õigussuhtega seotud.

3. Võlatunnistuse p 2.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale võlgnevuse vastavalt

võlatunnistuse lisaks nr 1 olevale maksegraafikule, p 2.2 alusel kohustus kostja tasuma hagejale

täiendavalt ka intressi, mille suuruseks leppisid pooled kokku 10% aastas. Võlatunnistuse lisaks

oleva maksegraafiku kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale võlgnevuse perioodil

21.06.2019–15.05.2020, s.o ühe aasta jooksul igakuiste osamaksetena. Maksegraafiku kohaselt

oli kogu põhivõlg 16 048,60 eurot ja intress 1604,86 eurot. Kokku kohustus kostja tasuma

hagejale maksegraafiku alusel ühe aasta jooksul 17 653,46 eurot.

4. Kostja tasus perioodil 13.06.2019–26.09.2019 hagejale 5884,44 eurot, millest 5349,52 eurot

oli põhinõude ja 534,92 eurot intressinõude rahuldamiseks. Seega on kostjal hageja ees täitmata

kohustusi 11 769,02 euro ulatuses. Hageja on korduvalt kostja poole pöördunud, kuid kostja ei

ole oma võlgnevust hageja ees vähendanud.

5. Kostja seisukoht, mille kohaselt kvalifitseerub poolte vahel sõlmitud võlatunnistus

käenduslepinguks, on väär ega põhine õiguslikul alusel. Kostja väited võlatunnistuse tühisuse

kohta on otsitud ja tõendamata. Pooled ei vaidle lepingu sõlmimise fakti, vaid selle õigusliku

kvalifikatsiooni üle.

2-20-113598

Kostja vastuväited

6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. Tegemist ei ole konstitutiivse võlatunnistusega. Võlatunnistuse p-s 1.1 on välja toodud, et

tegemist on Cammeis OÜ ja SIREL MAIRE FIE kui kolmandate isikute poolt võetud

kohustustega. Kui poolte tegelik tahe oleks olnud sõlmida konstitutiivne võlatunnistus ja

tekitada eraldiseisev kohustus, siis puudunuks vajadus viidata põhivõlgnikele. Ühtlasi ei ole

hageja põhjendanud, miks oleks kostja pidanud tunnistama kolmandate isikute poolt võetud

kohustusi kui iseenda võlgnevusi. Kostjal kui füüsilisel isikul ei saanud Cammeis OÜ

esindajana tekkida Floreana OÜ-ga suheldes ühtegi kohustust, kuna tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 34 lg 1 kohaselt loetakse juriidilise isiku juhatus suhetes teiste isikutega

juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. Seega said kohustused tekkida ainult Cammeis OÜ-le.

Kostja ei saanud tunnistada võlga, mida talle ei olnud tekkinud. Äriregistrist ei nähtu, et SIREL

MAIRE FIE üldse olemas oleks olnud. Seega ei saanud kostja võtta olematu SIREL MAIRE

FIE esindajana endale mingeid kohustusi.

8. Hageja esitatud dokument vastab pigem käenduslepingu tunnustele. Kuna hageja esitatud

dokumendist on ilmne, et kostja kohustus tasuma võlgnevusi, mis olid võetud kolmandate

isikute poolt, siis oli dokumendi tegelik eesmärk hagejale tagatise andmine. Seetõttu ei ole

tegemist võlatunnistusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 mõistes, vaid käenduslepinguga VÕS

§ 142 mõistes. Seetõttu tuleb hagejal tõendada aluskohustust, millest tulenes põhivõlgnike

Cammeis OÜ ja SIREL MAIRE FIE kohustus tasuda hagejale nõutud summa.

9. Kostja esitas ka tühisuse vastuväite. Kostja märgib, et kostja oli hageja poolt tõendina

esitatud dokumendi allkirjastamise ajal raskelt haige ning tarvitas erinevaid ravimeid, mis

võisid oluliselt häirida tema vaimset seisundit ja otsustusvõimet. Seetõttu on kostja seisukohal,

et ta oli väidetavat võlatunnistust allkirjastades otsustusvõimetu TsÜS § 13 mõistes. Kostja on

allkirjastanud tehingu, millega ta kohustub ilma igasuguse vastutasuta võtma endale suures

ulatuses kolmandate isikute kohustusi. Tegemist on tehinguga, mis on kostja hinnangul tema

jaoks ilmselgelt kahjulik.

Maakohtu otsus ja põhjendused

10. Harju Maakohus rahuldas 16.09.2020 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 10 699,08 eurot, intressi 1069,94 eurot ja viivise põhivõlalt. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1925

eurot ja viivise.

11. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel vaidlus, kas hageja ja kostja vahel

13.06.2019 sõlmitud lepingu leping oli konstitutiivne võlatunnistus või käendusleping.

12. Maakohus tuvastas, et poolte ühine tahe oli võlatunnistuses suunatud iseseisva abstraktse

kohustuse ehk konstitutiivse võlatunnistuse loomisele, mitte aga käenduslepingu sõlmimisele

VÕS § 142 lg 1 tähenduses. Kohus lähtus oma tõlgenduses ka VÕS § 29 lg-s 6 sätestatust.

13. Maakohtu hinnangul ei ole võlatunnistust võimalik tõlgendada selliselt, nagu oleksid

pooled sõlminud käenduslepingu. Puuduvad tõendid selle kohta, et lepingupoolte tegelik ühine

tahe lepingu sõlmimisel oleks erinenud kokkuleppes kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest,

seega ei ole kohtul alust kõrvale kalduda kokkuleppe tekstis kokkulepitust (VÕS § 29 lg 1).

Võlatunnistuse sisust nähtuvalt puudub seal igasugune viide käenduslepingu sõlmimisele.

2-20-113598

Võlatunnistuse p-d 1.1, 1.2.2, 1.2.3 ja 3.6 viitasid sellele, et poolte eesmärk oli luua uus

iseseisev kohustus, mis ei oleks poolte varasemate õigussuhetega seotud. Eeltoodut tõendas ka

asjaolu, et pooled sõlmisid võlgnevuse tasumiseks lepingu lisaks oleva maksegraafiku,

sealjuures leppisid pooled lepingu p-s 2.2. kokku, et kostjal tuleb tasuda alates lepingu

sõlmimisest hagejale intressi. Eeltoodut toetab ühemõtteliselt ka kostja poolt vaidlustamata

asjaolu, et kostja tasus perioodil 13.06.2019–26.09.2019 hagejale 5884,44 eurot, millest

5349,52 eurot oli põhinõude rahuldamiseks ja 534,92 eurot intressinõude rahuldamiseks (VÕS

§ 29 lg 5 p 3).

14. Kostja poolt konstitutiivse võlatunnistuse andmist ei muuda asjaolu, et võlatunnistuses on

viidatud ka Cammeis OÜ-le ja SIREL MAIRE FIE-le kui põhivõlgnikele. Kohus nõustus

hagejaga, et kuna konstitutiivse võlatunnistuse eesmärk on luua algsest kohustusest sõltumatu

võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, ei saa algsele kohustusele viitamine võlatunnistuse

olemust mõjutada. Kuna kostja kinnitab, et talle ei olnud seoses Cammeis OÜ ja SIREL MAIRE

FIE-ga varasemat võlga tekkinud, sai kostja poolt hagejale antud võlatunnistus olla üksnes

konstitutiivne, mitte deklaratiivne.

15. Ebaõige on kostja arusaam, nagu peaks hageja põhjendama, miks oleks kostja pidanud

tunnistama kolmandate isikute poolt võetud kohustusi kui iseenda võlgnevusi. Hageja

kohustuseks on tõendada üksnes seda, et kostja on andnud hagejale konstitutiivse

võlatunnistuse – muud asjaolud hageja tõendamiskohustuse hulka ei kuulu. Hageja ei pea

tõendama asjaolusid, mis seonduvad kostja motiividega konstitutiivse võlatunnistuse andmisel.

16. Kohus nõustus hagejaga, et meelevaldne on kostja seisukoht, nagu saaks võlatunnistusega

võtta endale vaid iseenda olemasolevaid kohustusi. Sellisel juhul puuduks konstitutiivsel

võlatunnistusel mõte ning õiguslikult piisaks vaid deklaratiivse võlatunnistuse regulatsioonist.

17. Kohtu hinnangul puuduvad asjas tõendid, nagu oleks kostja allkirjastanud võlatunnistuse

otsustusvõimetuna TsÜS § 13 mõistes. Kostja ei esitanud tõendeid, mis tõendaksid, et kostja

oli viidatud perioodil haige ning tarvitas ravimeid, mis võisid mõjutada tema otsustusvõimet.

Lisaks eeltoodule ei tulene seadusest, et otsustusvõimetuks tuleks pidada isikuid, kes teevad

tehingu ise vastusooritust saamata.

18. Maakohus asus eeltoodu alusel seisukohale, et kostjal puudub alus keelduda oma

võlatunnistusest tulenevate kohustuste täitmisest hageja ees. Hageja tõendas piisavalt oma

nõude kujunemist ja suurust ning hagejal on õigus kostjalt nõuda kohustuse täitmist vastavalt

VÕS § 101 lg 1 p-le 1. Samuti on põhjendatud hageja viivisenõue.

Apellatsioonkaebus

19. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub

kostja saata asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

20. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti ja tuvastas poolte tahte vääralt. Kostja ei nõustu

maakohtu hinnanguga, mille kohaselt sõlmisid pooled konstitutiivse võlatunnistuse. Kostja jääb

oma seisukoha juurde, et tegemist on käenduslepinguga ja tegelik eesmärk oli tagatise andmine.

21. Kostja selgitab, et tasus hagejale 5884,44 eurot heauskselt. Ainuüksi maksete tegemine ei

saa olla aluseks, mille põhjal kohus saab võtta seisukoha, et kostja tunnistas konstitutiivse

võlatunnistuse sõlmimist.

2-20-113598

22. See, et võlatunnistuses olid nimetatud põhivõlgnikud, näitab, et tegemist ei olnud

konstitutiivse võlatunnistusega. Kui tahe oleks olnud tekitada eraldiseisev kohustus, siis ei

oleks pidanud viitama põhivõlgnikele. SIREL MAIRE FIE ei ole eksisteerinud, seega ei saanud

kostja selle esindajana endale kohustusi võtta.

23. Kostja sõlmis võlatunnistuse otsustusvõimetuna. Kostja terviseseisund on selline, et ta on

osaliselt töövõimetu.

Vastustaja seisukoht

24. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

25. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

26. Apellant esitas koos kaebusega uue tõendi, milleks on Eesti Töötuskassa 06.08.2020 otsus

nr TVH/20/066217. Tõendiga soovib hageja tõendada, et ta sõlmis võlatunnistuse oma

tervisliku seisundi tõttu otsusevõimetuna. TsMS § 652 lg 3 p 2 sätestab apellatsioonimenetluses

uute asjaolude ja tõendite esitamise eeldused – asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu

poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul põhjusel, mh kui asjaolu või tõend

tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme

kohtus. Kuna maakohus ei ole kostjale sõnaselgelt selgitanud vajadust oma väiteid tõendada,

siis võtab ringkonnakohus TsMS § 238 lg 1 ja § 652 lg 2 järgi tõendi vastu ja hindab seda

käesolevas otsuses.

27. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks

esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused

vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude

tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse

põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata.

28. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud vastuväiteid hagile, mida

maakohus on vaidlustatud otsuses väga põhjalikult käsitlenud. Järgnevalt vastab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.

29. Apellatsioonkaebuses heidab kostja ette, et maakohus hindas tõendeid ebaõigesti ja tuvastas

vääralt poolte tahte. Kostja on seisukohal, et 13.06.2019 sõlmisid pooled käenduslepingu, mitte

konstitutiivse võlatunnistuse, nagu leiab hageja ja tuvastas maakohus. Seega ei vaidle pooled

lepingu sõlmimise fakti üle, vaid pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle,

milline on 13.06.2019 sõlmitud lepingu õiguslik tähendus.

30. Ringkonnakohus

kostja

apellatsioonkaebuses

viidatud

materiaalõiguse

ebaõiget

kohaldamist, menetlusnormide rikkumist või tõendite ebaõiget hindamist ei tuvastanud.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus asjas esile toodud asjaolusid seostanud õigete

2-20-113598

materiaalõiguse normidega, samuti kohaldanud neid õigesti ja kohtu hinnang esitatud tõenditele

on olnud seadusekohane. Samuti on kohus jaganud õigesti tõendamiskoormuse.

31. Poolte tahet luua konstitutiivne võlatunnistus peab tõendama pool, kes võlatunnistuse

konstitutiivsusele tugineb, s.o antud juhul hageja. Kahtluse korral tuleb võlatunnistus lugeda

deklaratiivseks. Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda iseseisvat kohustust, mis tähendab, et

deklaratiivne võlatunnistus on seotud põhikohustusega. Konstitutiivse võlatunnistusega

luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, s.t kohustused jäävad

kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist

ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata

täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud

täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega

täidetuks ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2 teine lause). Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada

muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid.

32. Ringkonnakohtu hinnangul kvalifitseeris maakohus õigesti hageja nõude esitatuks VÕS

§ 30 lg 1 alusel. Kohus analüüsis võlatunnistuse teksti ja seal kajastatud tahteavaldusi ning tegi

põhjendatud järelduse, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, tõlgendades poolte tahet

vastavalt VÕS §-s 29 sätestatud reeglitele ja andes asjas esitatud tõenditele asjakohase

hinnangu. Maakohus ei lähtunud pelgalt poolte vahel sõlmitud lepingu pealkirjast, vaid poolte

ühisest tegelikust tahtest, analüüsides poolte vahel sõlmitud lepingu sisu ja ka poolte käitumist

lepingu sõlmimise järgselt.

33. Pooled ei vaidle, et kostja allkirjastas 13.06.2019 dokumendi pealkirjaga „Võlatunnistus“,

mille p-de 1.1 ja 2.1 kohaselt tunnistas kostja 16 048,60 euro suurust sissenõutavaks muutunud

võlga ja lubas selle tasuda maksegraafiku alusel, s.o võrdsetes osades ühe aasta jooksul. Mh

lepiti p-s 2.2. täiendavalt kokku põhivõlgnevuselt intressi 10% aastas tasumises kuni kohustuse

täitmiseni. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud hagejale 5884,44 eurot, s.o umbes

kolmandiku võlast, hageja on kostjalt nõudnud ka ülejäänud osa tasumist, kuid kostja ei ole

seda teinud. Seega võttis maakohus põhjendatult arvesse, et kostja, tasudes võlga, tunnistas ka

ise sellega võlatunnistust ja kinnitas sellest ühest arusaamist.

34. Võlatunnistuse ühestki tingimusest ei tulene, et kostja vastutaks üksnes käendusjuhtumi

korral. Käenduslepingu korral puudunuks kostjal kohustus maksegraafikujärgseid makseid

teha, kuna käendajal tekivad võlausaldaja ees kohustused üksnes juhul, kui põhivõlgnik oma

kohustust rikub ning üksnes mahus, milles põhivõlgnik on oma kohustust rikkunud.

Käenduslepingu eesmärgiks ei ole käendaja poolt võla tunnistamine, samuti ei saa käendaja

VÕS § 149 lg 1 järgi käenduslepinguga loobuda nõude suhtes vastuväidete esitamise õigusest,

lisaks ei sõlmita käenduslepingut juba sissenõutavaks muutunud kohustuse käendamiseks.

35. Kostja on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et tal puudusid enne vaidlusaluse

võlatunnistuse allkirjastamist hageja ees igasugused rahalised kohustused. Seega said pooled

varasema kohustuse puudumise tõttu võlatunnistusega luua üksnes uue iseseisva ja sõltumatu

nõudealuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et asjaolu, et võlatunnistuse p-s

1.1 on viidatud Cammeis OÜ ja SIREL MAIRE FIE täitmata kohustustele, ei muuda

võlatunnistuse olemust. Kuna konstitutiivse võlatunnistuse eesmärk on luua algsest kohustusest

sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, ei saa algsele kohustusele viitamine

võlatunnistuse olemust mõjutada.

36. Teistsugust tahet, mis erineb lepingus kirjapandust, ei ole kostja suutnud tõendada.

Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et võlatunnistuse puhul tuleb kontrollida, ega tegemist ei

2-20-113598

ole kohustusega ühinemise või kohustuse ülevõtmisega. Praeguses asjas ei ole esile toodud

ühtegi asjaolu, mis viitaks kostja poolt Cammeis OÜ ja SIREL MAIRE FIE kohustustega

ühinemisele (VÕS § 178) või kohustuste ülevõtmisele (VÕS § 175) (Riigikohtu 02.05.2018

otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922, p-d 12.2 jj). Järelikult oli kostjal võimalus hagi rahuldamata

jätmiseks tõenda, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud kohustust tulenevalt VÕS §-des 178

või 175 nimetatud olukorrast, aga ka seda kostja ei teinud.

37. Seega maakohtu poolt tuvastatu, et hageja nõude aluseks olev pooltevaheline suhe on

tekkinud võlatunnistuse alusel, on kooskõlas poolte esitatud asjaoludega ja maakohus leidis

põhjendatult, et kostja antud kinnitusi tuleb käsitleda konstitutiivse võlatunnistusena.

Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et võlatunnistusega ei võtnud kostja

käenduskohustust, vaid tunnistas, et on võlgnik.

38. Kostja tugineb ka lepingu tühisusele, kuna sõlmis lepingu otsustusvõimetuna. Kostja ei

esitanud maakohtule oma väite tõendamiseks ühtegi tõendit. Apellatsioonkaebuses märgib

kostja, et ta on terviseseisundist tulenevalt osaliselt töövõimetu, esitades selle tõenduseks Eesti

Töötukassa 06.08.2020 otsuse, mille ringkonnakohus vastu võttis ja millest nähtub, et kostja

töövõime on perioodil 05.07.2020–04.07.2021 hinnatud osaliseks (dtl 162). Muid selgitusi ega

tõendeid ei ole esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asjaolust, et kostja on osaliselt

töövõimetu, järeldada tema otsusevõimetust. Seega on kostja väited lepingu tühisuse osas

jäänud paljasõnaliseks ja tõendamata.

39. Ringkonnakohus selgitab lõpetuseks, et olukorras, kus hageja tugines oma nõudes

konstitutiivsele võlatunnistusele, pidanuks kostja võlast vabanemiseks esitama vastuhagi ja

nõudma võlatunnistuse tagastamist alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1028 jj), tuginedes

sellele, et kohustus on ära langenud (vt Riigikohtu 24.04.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06,

p 13; 17.01.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10; 06.02.2012 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-149-11, p 21; 28.01.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 18). Ringkonnakohus

möönab, et maakohus oleks pidanud eeltoodut kostjale selgitama. Samas on hageja

hagiavalduse p-des 3.3 ja 3.4 vastuhagi esitamise vajadusele rõhutatult viidanud ja kostjat

esindas maakohtus lepinguline esindaja, mistõttu leiab kolleegium, et eeltoodud osas maakohtu

selgitamiskohutuse täitmata jätmine ei ole selliseks oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis

peaks kaasa tooma lahendi tühistamise. Kostjale oli menetluse algusest peale teada, et

maakohus võib võlatunnistuse kvalifitseerida konstitutiivseks võlatunnistuseks, kuid vaatamata

sellele ei esitanud ta vastunõuet.

40. Maakohus tuvastas õigesti kostja poolt antud kinnitustes kajastuvad asjaolud ning tuvastas

selle pinnalt õigesti kostja poolt võlgu oleva summa. Kõikide võimalike asjaolude osas, mida

kostja käsitles küsitavatena, leidis maakohus menetluse käigus selgitused, mis on kajastatud ka

maakohtu otsuses. Maakohus ei eksinud ka viivise arvestamisel.

41. Ringkonnakohtule 11.02.2021 esitatud menetlusdokumendis tõi apellant (kostja)

muuhulgas esile, et temal on tekkinud raske puue, mis seisneb mälukaotuses. Apellant ei

mäleta, mis toimus eelmisel päeval, kes temaga rääkis ja millest rääkis. Apellant ei tea praegu,

kas nõutav võlgnevus on ikka tekkinud ja kas ta on allkirjastanud võlatunnistuse või mõne muu

dokumendi. Eeltoodu tõttu palus apellant läbi viia tema suhtes kohtuekspertiis, et selgitada, kas

ta saab praegu ja sai võlatunnistuse andmise ajal aru oma tegudest ja nende tähendusest.

42. Ringkonnakohus leiab, et apellandi taotlus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 652 lg 4 järgi

uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja

kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda

2-20-113598

või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik

asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Juba maakohtu

menetluses on kostja tuginenud tehingu tühisusele seoses kostja väidetava otsusevõimetusega.

Seega oleks juba maakohtu menetluses olnud kostjal võimalus taotleda ekspertiisi määramist

või esitada muud tõendid. Taotlus ekspertiisi läbiviimiseks on esitatud pärast

apellatsioonkaebus esitamise tähtaega. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis takistasid tal

eelnevalt vastavat taotlust esitamast. Ringkonnakohus märgib, et mõlemas kohtuastmes on

apellanti esindanud lepinguline esindaja, mistõttu on eeldatav, et apellandi õigused on olnud

kaitstud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

43. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 järgi kostja (apellandi) kanda.

44. Hageja (vastustaja) esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud

apellatsiooniastmes

menetluskulusid

586,97 eurot (käibemaksuta), mis

moodustub

esindajatasust 3 tunni ja 40 minuti töö eest tunnitasuga 160 eurot. Hagejat esindasid

apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Britta Oltjer, kelle ajakulu oli 1 tund, ja vandeadvokaat

Valeria Arsjuta, kelle ajakulu oli 2 tundi ja 40 minutit.

45. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks

määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtutoimikust nähtuvalt

on hageja esindajad koostanud vastuse apellatsioonkaebusele, milleks pidid nad tutvuma

apellatsioonkaebusega ja eeldatavalt suhtlema kliendiga. Kolleegium leiab, et hageja

lepinguliste esindajate õigusabitoiminguteks kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud osaliselt.

Arvestades apellatsioonkaebuse vähest mahtu ja keerukust, asjaolu, et esindajad olid maakohtu

menetlusest tuttavad tsiviilasja materjalidega, ja seda, et vähese keerukusega menetluses ei

peeta kohtupraktikas kahe esindaja osalemist vajalikuks, leiab ringkonnakohus, et hüvitamisele

kuulub ühe esindaja ajakulu, s.o 2 tundi ja 40 minutit. Kolleegium peab hageja

vandeadvokaadist esindaja tunnitasu põhjendatuks. Hageja on käibemaksukohustuslane,

mistõttu tuleb talle hüvitada kulud ilma käibemaksuta.

46. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejale hüvitamisele menetluskulu kokku 426,97 eurot.

Hageja on esitanud ka TsMS § 177 lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest

väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

47. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi

võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)