2-20-1903/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Merit Helm ja Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. veebruar 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-1903

Kohtuasi

XX hagi AutoSalong OÜ vastu kahju hüvitamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16. novembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AutoSalong OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3885,11 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Martin Ellervee

Kostja

(apellant)

AutoSalong

OÜ

(registrikood

11440831), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer

Kuulme

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 22. jaanuari 2021. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 16. novembri 2020. a otsuse resolutsioon

tsiviilasjas nr 2-20-1903, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus on

jõustunud osas, milles maakohus jättis AutoSalong OÜ-lt XX kasuks välja

mõistmata 386,32 eurot ja sellelt arvestatava viivise.

2. Jätta AutoSalong OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud AutoSalong OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 5. veebruaril 2020 Harju Maakohtule AutoSalong OÜ (kostja) vastu hagi,

milles palus kostjalt välja mõista 3983,64 eurot ning viivise seaduses sätestatud määras alates

8. augustist 2019 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 13. märtsil 2019 sõiduki

Ford Tourneo (sõiduk) müügilepingu (müügileping, leping). Pärast lepingu sõlmimist ja

ostuhinna tasumist anti sõiduk samal päeval hagejale üle. Sõiduki kasutamisel ilmnes, et

jahutusvedelik väheneb ja paisupaagis on surve.

Hageja pöördus 2019. a maikuus aktsiaseltsi INFO-AUTO teenindusse sõidukil esineva vea

tuvastamiseks. Teeninduses tuvastati, et jahutussüsteemis on surve, mida seal olema ei peaks ja

mis viitab mootoriplokis olevale võimalikule veale. Kuivõrd aktsiaselts INFO-AUTO mootori

remonti ei teosta, siis pöördus hageja APL Motors OÜ poole. APL Motors OÜ-s tuvastati, et

mootorit on varasemalt remonditud või mootor on lahti võetud. Mootoriploki esimese silindri

hülss on pragunenud ja selle tulemusena pääsevad heitgaasid jahutusvedeliku kambrisse ning

põhjustavad süsteemis surve ja jahutusvedeliku kao. Mootoriplokki ei ole võimalik remontida

ja see tuleb asendada uue või kasutatud plokiga.

Hageja saatis 23. mail 2019 kostjale e-kirja, et teavitada kostjat tuvastatud veast ja teha

ettepanek edasise osas. Kostja 27. mail 2019 saadetud e-kirjas ettepanekuga ei nõustunud ja

pakkus mootoriploki vahetust kostja juures hageja kulul eeldusel, et hageja väide vigade kohta

vastab tõele. Hageja järeldas sellest, et kostja keeldub puuduste tunnistamisest ja

parandamisest, mistõttu tellis hageja ise parandustööd.

Remonttööde käigus kontrolliti ühtlasi sõiduki pihusteid ning selgus, et pihustid ei tööta

nõuetekohaselt (ei vasta tehase antud parameetritele) ja tuleb asendada. Samuti ilmnes, et

sõidukil esineb ka teisi puuduseid: siduriketas koos survelaagriga oli vigane (kettast oli tükk

väljas), mis võis olla seotud mootoril esinevate vigadega, kuid viitab hageja hinnangul vähemalt

sõiduki varasemale halvale kasutusele ja hooldusnõuete rikkumisele.

Kokku kulus hagejal mootori ja pihustitega seotud puuduste kõrvaldamisele 3597,32 eurot ning

defektse siduriketta ja survelaagri asendamisele 386,32 eurot. 23. juulil 2019 edastas hageja

kostjale nõude hüvitada lepingu rikkumisega tekitatud kahju hiljemalt 7. augustil 2019. Kui

hageja nõuet ei ole võimalik kvalifitseerida müügilepingu rikkumisega tekitatud kulutuste

hüvitamise nõudena võlaõigusseaduse (VÕS) § 222 lg 5 järgi, siis palus hageja nõue rahuldada

VÕS § 115 lg 1 alusel.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Hageja ostis kasutatud (5 aastat vana) sõiduki, mille läbisõit oli müügilepingu sõlmimise hetkel

78 339 km. Hageja ei saanud eeldada, et ostetud sõiduk on samaväärne uue sõidukiga ega ka

seda, et sõiduk ei vaja kuluvate osade välja vahetamist. Müügilepingus on hageja kinnitanud

teadlikkust sellest, et tegemist on kasutatud sõidukiga ja võttis endale võimaliku purunemise,

rikki mineku ja defektide riski. Samuti on lepingus kokku lepitud, et hageja ostab sõiduki

sellises seisukorras, nagu see on.

Müügilepingu sõlmimise hetkel sõidukil hageja väidetud puuduseid ei esinenud, mistõttu ei

vastuta kostja puuduste eest. Sõiduk läbis 13. märtsil 2019 Maanteeametis riikliku

tehnoülevaatuse, kus tuvastati, et sõiduk on tehniliselt korras. Hageja on pärast müügilepingu

sõlmimist läbinud sõidukiga ligikaudu 1600 km. Sõidukite remondiga tegelev Abja Autokeskus

OÜ ja vanemtehnik/diagnostik AT on asunud seisukohale, et müügilepingu sõlmimise hetkel

ei saanud sõidukil esineda hageja väidetud puuduseid. Seda on kinnitanud ka asjatundja JL.

Võib eeldada, et väidetav eelnev mootori lahti võtmine/remontimine on toimunud ajal, mil

sõiduk oli hageja valduses. Samuti ei saanud lepingu sõlmimise hetkel esineda probleeme

pihustitega, kuivõrd mootor töötas tõrgeteta. Väidetavad siduriketta ja survelaagri vead on

eriteadmistega isikute selgituste kohaselt tavapärased.

Hageja ei saa nõuda kulutuste hüvitamist, sest hageja ei ole kostjalt nõudnud sõiduki

parandamist ega andnud kostjale võimalust sõiduk üle vaadata. Asjaolust, et sõidukil on

väidetavalt probleeme ka pihustitega, sai kostja esimest korda teada 23. juulil 2019 esitatud

kulutuste hüvitamise nõudest. Sellest, et hageja heidab kostjale ette ka väidetavaid puuduseid

seoses sidurikomplekti ja survelaagriga, sai kostja esimest korda teada hagiavalduse kätte

saamisel. Kostja ei ole hagejale kordagi teatanud, et keeldub sõiduki parandamisest.

Hagejal ei saa olla alternatiivselt kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel, kui hageja

nõuab VÕS § 222 lg 5 alusel kulutuste hüvitamist. Ka juhul, kui hagejal selline nõudeõigus

esineb, tuleb nõue jätta rahuldamata, kuivõrd kostja ei ole müügilepingut rikkunud ja hageja ei

ole kostjalt nõudnud parandamist. Samuti on kulutused kokku summas 3983,64 eurot

ebamõistlikult suured. Balti Autoosad Aktsiaseltsi hinnapakkumisest nähtub, et APL Motors

OÜ arvel kajastatud materjalide mõistlikuks maksumuseks on 1164,79 eurot. Abja Autokeskus

OÜ pakkumisest nähtub, et sõiduki mootori remondi mõistlik maksumus on 750 eurot.

Juhul, kui kohus peaks hagi rahuldama, siis tuleb kostjat kohustada täitma rahalist kohustust

hageja ees vaid juhul, kui hageja on kostjale tagastanud sõiduki väljavahetatud osad.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 16. novembri 2020. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt,

mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3597,32 eurot ning viivise

põhivõlgnevuselt seaduses sätestatud määras alates 8. augustist 2019 kuni kohustuse kohase

täitmiseni. Kohus määras, et kostjal tuleb hagejale tasuda põhivõlgnevus ja viivis juhul, kui

hageja on kostjale tagastanud sõiduki väljavahetatud osad, s.o sõiduki mootori ja pihustid.

Menetluskulud jättis maakohus 10 % ulatuses hageja kanda ja 90 % ulatuses kostja kanda.

Menetluskulude rahalist suurust maakohus kindlaks ei määranud.

Puudub vaidlus, et 13. märtsil 2019 sõlmisid hageja ja kostja sõiduki müügilepingu, mille alusel

kostja andis hagejale üle sõiduki ja hageja tasus selle eest kokkulepitud summa. Pooled

vaidlevad selle üle, kas lepingus on ette nähtud hageja kohustus arvestada, et sõidukil esinevad

hagis nimetatud puudused. Nimelt on hageja lepingus kinnitanud, et ta on teadlik sõiduki

tehnilisest seisukorrast ja puudustest, et tegemist on pruugitud sõidukiga, mille tehniline

ressurss on osaliselt kasutatud ja seetõttu teatud osad või sõlmed võivad puruneda või vajavad

vahetamist ning sõiduki vastuvõtmisega võtab ostja endale kõik riskid sõiduki edasises

purunemises, rikki mineku või defektide eest.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja näol tegemist tarbijaga VÕS § 1 lg 5 mõttes. Kuivõrd

sõiduki puudused ilmnesid varem kui kuus kuud pärast sõiduki üleandmist, tuleb VÕS § 218

lg 2 alusel eeldada, et need olid olemas sõiduki üleandmise ajal. Müügilepingu p-d 3.2, 3.3 ja

lisamärkuste p 2 on tühised tüüptingimused ja ka tühised VÕS § 237 lg 1 alusel.

Hageja esitatud APL Motors OÜ ja aktsiaseltsi INFO-AUTO arvamused tõendavad, et sõiduk

ei vastanud keskmisele kvaliteedile VÕS § 217 lg 1 ja § 77 lg 1 mõttes. Hagejal oli õigus

eeldada, et kasutatud sõidukil, mille kohta on müügikuulutuses kinnitatud, et tegemist on ilusa,

puhta ja korraliku autoga, mis on hooldatud lõpuni, on mootor, mis võimaldab sõidukit

probleemideta kasutada, ja töökorras pihustid. Seetõttu ei vastanud sõiduk lepingutingimustele,

kuivõrd see ei olnud kasutatud sõiduki kohta vähemalt keskmise kvaliteediga. Puuduste

esinemist ei lükka ümber kostja esitatud AT ja Abja Autokeskus OÜ arvamus, kuivõrd nad ei

ole sõidukit ja selle mootorit vahetult üle vaadanud. Vastuoluliste tõendite puhul tuleb

juhinduda arvamusest, mille on andnud asjatundja, kes on saanud sõiduki seisukorda vahetult

kontrollida.

Hagi ei ole võimalik rahuldada VÕS § 222 lg 5 alusel, kuivõrd selle kohaldamise eeldused ei

ole täidetud. Kostja ei ole kategooriliselt keeldunud mootoril esinevate puuduste

kõrvaldamisest olukorras, kus kostjale oleks antud võimalus hageja esitatud väited üle

kontrollida. Samuti ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja võimaldas kostjal

mõistliku aja jooksul kõrvaldada pihustite, siduriketta ja survelaagriga seonduvad puudused.

Hageja taotles alternatiivselt nõude rahuldamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Kuivõrd tõendatud on,

et kostja müüs hagejale sõiduki, mis ei vastanud lepingutingimustele, siis on kostja lepingut

rikkunud. Hageja on mootoril puuduste esinemist tõendanud APL Motors OÜ mootorivigade

kokkuvõtte ja aktsiaselts INFO-AUTO seisukohaga ning pihustitel puuduste esinemist APL

Motors OÜ pihustite seisukorra kokkuvõttega. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et sidurikettal

ja survelaagril esinevaid puuduseid tõendab APL Motors OÜ arve, mistõttu jättis hageja nõude

386,32 euro ulatuses rahuldamata. Maakohus leidis, et kostja vastutab lepingu rikkumise eest,

kuivõrd tegemist on tarbijale müügiga ja puudused ilmnesid vähem kui kuue kuu jooksul

sõiduki üleandmisest. Kahju tekkimist tõendavad Autohandel OÜ ja APL Motors OÜ arve ning

nende tasumiseks tehtud ülekannete väljavõtted. Tekkinud kahju on hõlmatud rikutud

kohustuse kaitse-eesmärgiga, kahju oli rikkumise tagajärjena ettenähtav ja esineb põhjuslik

seos.

Maakohus ei nõustunud kostjaga, et täitmata on VÕS § 115 lg-s 2 sätestatud eeldus, mille järgi

võib kahju hüvitamist nõuda pärast täiendava tähtaja möödumist. Hageja teavitas kostjat

23. mai 2019. a e-kirjas sõiduki mootoril esinevatest puudustest. Kostja ei keeldunud

kategooriliselt puuduste kõrvaldamisest, kuid märkis, et on selleks valmis, kui hageja tasub

täiendavad 750 eurot. Seda ei saa pidada heauskseks valmisolekuks rikkumise heastamiseks,

mistõttu ei pidanud hageja andma täiendavat tähtaega. Eelnevast tulenevalt rahuldas maakohus

hageja nõude mootori ja pihustitega seotud puuduste kõrvaldamisest tekkinud kahju

hüvitamiseks ja viivise välja mõistmiseks.

VÕS § 222 lg 3 ja § 189 lg 1 järgi tuleb kostjal hagejale tasuda välja mõistetud summa juhul,

kui hageja on kostjale tagastanud sõiduki väljavahetatud mootori ja pihustid.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi

osaliselt rahuldati ja millega jäeti menetluskulud 90 % ulatuses kostja kanda, ning teha

tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Apellatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Müügilepingu p-d 3.2, 3.3 ja lisamärkuste punkt 2 ei ole tühised. Maakohus on ekslikult

tuginenud ringkonnakohtu 28. septembri 2018. a otsusele asjas nr 2-17-8502, milles käsitletud

müügilepingu sarnasus praeguse asjaga ei ole teada ning jätnud kostja 3. oktoobri ja

23. oktoobri 2020. a menetlusdokumentides esitatud väited käsitlemata. Maakohus on

VÕS § 237 lg-st 1 ekslikult järeldanud, et müüja vastutust välistavad kokkulepped on tühised.

Samuti puudutavad nimetatud lepingupunktid lepingu eset ja selle kokku lepitud

kvaliteediomadusi, mistõttu ei saa neid lugeda hagejat ebamõistlikult kahjustavaks VÕS § 42

lg 2 kohaselt, ning kohus ei ole sellega mitte nõustumist ka põhjendanud. Müügileping ei näe

ette, et müüja ei vastuta juhul, kui asi ei vasta lepingutingimustele. Pooled sõlmisid

müügilepingus kokkuleppe sõiduki kvaliteedi kohta (p 3.2 ning ostja kinnituste p-d 2 ja 4) ja

sõiduk vastas lepingutingimustele. Lepingus ei ole kokku lepitud ega sisaldu ka

müügikuulutuses, et sõiduk peab vastama keskmisele või sellest paremale seisukorrale.

Sõidukil ei esinenud müügilepingu sõlmimise hetkel hageja väidetud puuduseid. Maakohus on

ebaõigesti jätnud kõik kostja sellega seoses esitatud tõendid ja väited hindamata. Abja

Autokeskus OÜ arvamuse ja hageja enda esitatud eriteadmistega isiku RK arvamuse järgi on

kasutatud sõidukitel pihustite probleemid tavapärased. Abja Autokeskus OÜ, AT ja JL

arvamuse järgi hülsi mõra ja pihustite kahjustuse olemasolul avalduksid need ka koheselt ja

neid ei oleks võimalik varjata. Kuivõrd lepingu sõlmimise hetkel töötas mootor häireteta ja

hageja on pärast lepingu sõlmimist läbinud sõidukiga ligikaudu 1600 km, siis on kostja

tõendanud, et puuduseid lepingu sõlmimisel ei esinenud. Samuti on maakohus jätnud

käsitlemata kostja väited, et sõiduk ei ole lepingu sõlmimise hetke seisuga avariisse sattunud

ning kostja ei ole lahti võtnud ega remontinud mootorit. Võib eeldada, et need asjaolusid

esinesid ajal, mil sõiduk oli hageja valduses.

Maakohus on jätnud hindamata hageja nõude vastuolu hea usu põhimõttega. Hageja ei

võimaldanud kostjale sõiduki ülevaatust ega olnud kostjal ka sel põhjusel võimalik sõidukit

parandada, mis on toonud kaasa olukorra, kus vastava ekspertiisi teostamine sõiduki puuduste

tekkepõhjuste kohta ei ole enam võimalik. Seda on kinnitanud ka ekspert RP.

Olukorras, kus hageja on juba parandamiskulud kandnud, ei ole võimalik esitada kahju

hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Isegi, kui selline nõudeõigus esineb, siis oleks tulnud

nõue jätta rahuldamata, kuivõrd kostja ei ole lepingut rikkunud ja hageja ei andnud kostjale

võimalust rikkumine heastada, nagu nõuab VÕS § 115 lg 2. Kostja andis koheselt hagejale

teada, et soovib sõiduki üle vaadata ja oli valmis teostama võimalikud parandustööd enda

juures, mistõttu ei olnud alust jätta VÕS § 115 lg 3 alusel täiendav tähtaeg määramata. Kuivõrd

hageja põhinõue on alusetu, siis ei saa nõuda ka viivist.

Asjaolu, et kostjale ei võimaldatud sõiduki ülevaatust ega parandamist, annab aluse

kahjuhüvitise vähendamiseks. Samuti on hageja kantud kulud ebamõistlikult suured. Maakohus

on kasutatud varuosade ja remondi maksumuse osas jätnud põhjendamatult arvestamata kostja

selle kohta esitatud tõendid (Balti Autoosad Aktsiaselts ja Abja Autokeskus OÜ pakkumised).

Maakohus leidis ebaõigesti, et hagejal kui füüsilisel isikul ei pruugi olla võimalik osta

varuosasid sellise hinnaga, nagu pakutakse kostjale kui juriidilisele isikule ja äripartnerile, sest

jättis tähelepanuta, et varuosi ei soetanud hageja füüsilise isikuna, vaid need ostis APL Motors

OÜ. Samuti on maakohus jätnud käsitlemata kostja vastuväited hageja etteheitele, et Abja

Autokeskus OÜ pakkumise põhjal ei ole võimalik üheselt tuvastada, mida pakkumine sisaldab.

Pakkumisest nähtub üheselt, et see on esitatud mootoriploki vahetusele ja kõik ettenägematud

kulud kannab fikseeritud pakkumise tegemise korral töövõtja.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub apellatsiooniastme menetluskulud jätta

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹

alusel muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustab maakohtu otsust osas, milles hagi rahuldati. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas,

milles hagi jäeti rahuldamata, s.o sidurikettal ja survelaagril väidetavalt esinevate puuduste

kõrvaldamiseks tehtud kulutuste 386,32 euro hüvitamiseks ja sellelt arvestatava viivise

väljamõistmiseks. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.

8. Vaidlus puudub selles, et hageja ja kostja sõlmisid 13. märtsil 2019 müügilepingu, mille

alusel kostja andis hagejale üle lepingu esemeks oleva sõiduki Ford Tourneo, mille ehitusaasta

on 2014. Maakohus tuvastas, et sõiduki mootoril ja pihustitel esinesid puudused, mille

kõrvaldamiseks kulus hagejal kokku 3597,32 eurot. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja

sõitis sõidukiga ligikaudu 1600 km enne, kui pöördus paisupaagis oleva surve ja

jahutusvedeliku kadumise tõttu remonditöökoja poole. Maakohus leidis, et poolte vahel on

sõlmitud tarbijamüügileping VÕS § 208 lg 4 tähenduses.

9. Hageja nõue on kvalifitseeritav erinevatel õiguslikel alusel, s.o kas VÕS § 222 lg 5 järgi

kulutuste hüvitamise nõudena või VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi kahju hüvitamise nõudena.

Maakohus leidis, et kulutuste hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud, kuid hageja nõue

kuulub rahuldamisele kahju hüvitamise sätete alusel. Kuivõrd hageja ei vaidlusta VÕS § 222

lg 5 kohaldamata jätmist maakohtu poolt, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks kontrollida

kulutuste hüvitamise nõude eelduste olemasolu, vaid hindab, kas kahju hüvitamise nõude

eeldused on täidetud.

10. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt

mootori ja pihustitega seotud puuduste kõrvaldamiseks kantud kulutuste tõttu tekkinud kahju

3597,32 euro hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Maakohus tuvastas, et kahju hüvitamise nõude

eeldused on täidetud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu lõppjäreldus on küll õige, kuid

maakohtu otsuse p-des 27 ja 32 toodud põhjendustes on vastuolu, mistõttu tuleb põhjendusi

muuta ja asendada need käesoleva otsuse p-s 14 toodud põhjendustega.

11. Esmalt käsitleb kolleegium apellatsioonkaebuse väidet, et pooled sõlmisid kokkuleppe

sõidukile kehtivate kvaliteedinõuete kohta, sõiduk vastas nimetatud tingimustele ja kostja

vastutust on kehtivalt piiratud.

11.1. Pooled leppisid müügilepingu p-s 3.2 kokku, et ostja on teadlik ostetava sõiduki

tehnilisest seisukorrast ja puudustest ning et tegemist on pruugitud sõidukiga, mille tehniline

ressurss on osaliselt kasutatud ja seetõttu teatud osad või sõlmed võivad puruneda ning ostja

võtab endale riski nende purunemise või rikki mineku eest. Samasisuline kokkulepe sisaldub

ka lisamärkuse p-s 2. Ostja väidetavale teadlikkusele viitab ka müügilepingu p 3.3, mille järgi

on ostjal olnud tehingueelselt kõik õigused koguda informatsiooni lepingu eseme kohta. Samuti

sisaldub müügilepingu p-s 3.2 ostja kinnitus, et ta on sõiduki põhjalikult üle vaadanud, sõiduk

oli üleandmisel komplektne, kere defektideta ja laitmatult korras ning pärast sõiduki

vastuvõtmist vastutab ostja kõige eest ise.

Kolleegiumi hinnangul ei eristanud maakohus piisavalt selgelt küsimust, kas kõnealuste

lepingupunktide näol on tegemist asja seisundit käsitlevate kokkulepetega või müüja vastutust

piiravate kokkulepetega.

11.2. Asja lepingutingimustele vastavuse kontrollimist tuleb alustada VÕS § 217 lg 2 p-st 1,

mille kohaselt peab ostjale üle antav asi vastama kokkulepitud omadustele. Kohtupraktikas on

leitud, et kui ostja kinnitab, et ta on lepingu eseme üle vaadanud ja teadlik selle seisukorrast,

tuleb eristada tavapärase ülevaatuse käigus äratuntavaid puudusi ja varjatud puudusi, mille

avastamist ostjalt sellise ülevaatuse käigus oodata ei saa. Äratuntavad puudused loetakse

sellisel juhul asja kokkuleppelisteks omadusteks VÕS § 217 lg 2 p 1 tähenduses ja nende

esinemisel ei saa ostja tugineda VÕS § 77 lg 1 teise lause järgi sellele, et lepingu ese pidi olema

keskmise kvaliteediga (Riigikohtu 26. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 13).

Samas ei piira selline kokkulepe müüja vastutust müügieseme varjatud puuduste eest

(Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 33).

11.3. Kolleegium leiab, et sõidukil ilmnenud mootori ja pihustitega seotud puudused kujutavad

endas varjatud puudusi. Asjaolu, et tegemist oli varjatud puudustega, kinnitab see, et puudused

oskas välja tuua spetsialist (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-

37663/54, p-d 13 ja 14). Nimelt tuvastas maakohus, et mootoriploki viga, sh esimese silindri

hülsi pragunemine avastati aktsiaseltsi INFO-AUTO ja APL Motors OÜ spetsialistide poolt

sõiduki täpsema ülevaatuse käigus. Samuti tuvastati see, et pihustid ei ole töökorras, APL

Motors OÜ spetsialistide poolt kontrollimisel eriseadmetega.

11.4. Varjatud puuduste osas, millest ostja lepingu sõlmimisel ei tea ega peagi teadma, kujutab

kõnealune poolte kokkulepe endast müüja vastutust välistavat või piiravat kokkulepet, mille

puhul tuleb eraldi kontrollida, kas selline kokkulepe kehtib. Samuti on pooled lepingu p-s 3.2

ja lisamärkuste p-s 2 kokku leppinud, et pärast sõiduki vastuvõtmist vastutab ostja kõige eest

ise ning võtab endale kõik riskid purunemise või rikki mineku eest. Seega sisuliselt on

välistatud kostja kui müüja vastutus sõidukil esinevate puuduste eest. Kolleegiumi hinnangul

puudub vajadus käsitleda seda, kas tegemist on tühiste tüüptingimustega, sest vaidlus puudub

selles, et hageja sõlmis müügilepingu tarbijana ning tarbijalemüügi puhul välistab VÕS § 237

lg 1 igasuguse müüja seadusejärgset vastutust piirava või välistava kokkuleppe kehtivuse.

Sellest tulenevalt on kostja vastutust välistavad kokkulepped poolte vahel sõlmitud lepingus

tühised.

11.5. Kuivõrd müügileping ei sisaldanud erikokkulepet varjatud puuduste kohta VÕS § 217

lg 2 p 1 tähenduses ega ole esile toodud, et sõiduk ei olnud juba hagejale üleandmisel

eesmärgipäraselt kasutatav VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses, siis kontrollis maakohus õigesti,

kas sõiduk oli keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 kohaselt. Maakohus on põhjendatult

keskmise kvaliteedi kontrollimisel arvestanud ka VÕS § 217 lg 2 p-s 6 sätestatud

kriteeriumidega. Maakohus tuvastas konkreetse juhtumise asjaoludest ja esitatud tõenditest

lähtudes, et sõiduk ei vastanud VÕS § 217 lg 1 ja § 77 lg 1 järgi tavapärastele kasutatud

sõidukite nõuetele. Samuti arvestas maakohus sõiduki müügikuulutuses märgituga, mh sellega,

et kuulutuse järgi oli tegemist hooldatud autoga (vt ka Riigikohtu 7. aprilli 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12). Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel

rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel

õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium nõustub keskmise kvaliteedi kontrollimise

osas maakohtu põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6).

12. Järgmisena käsitleb kolleegium seda, kas lepingutingimustele mittevastavus esines sõiduki

hagejale üleandmise ajal. Maakohus on õigesti lähtunud tarbijalemüügi reeglitest, mille puhul

kergendab ostja tõendamiskoormist VÕS § 218 lg 2 teine lause. Selle kohaselt eeldatakse, et

kuue kuu jooksul asja tarbijast ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele

mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal. Maakohus tuvastas, et sõiduki puudused

ilmnesid kuue kuu jooksul müügilepingu sõlmimisest.

12.1. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis hindamata kostja

esitatud asjatundjate arvamused, mille kohaselt on pihustite probleemid tavapärased ning hülsi

mõra ja pihustite kahjustuse korral avalduks see koheselt. Kolleegiumi hinnangul ei ole

maakohus menetlusõiguse normi rikkunud, sest on otsuses kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud ja nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta peab

mõnda tõendit teisest olulisemaks, ja miks ta kostja arvamusega ei nõustu.

Kostja tugines sellele, et kuivõrd sõiduki mootor töötas müügilepingu sõlmimise hetkel

tõrgeteta, aga Abja Autokeskus OÜ, AT ja JL arvamuse kohaselt hülsi mõra ja pihustite

kahjustust ei ole võimalik varjata ja see avaldub koheselt, siis müügilepingu sõlmimise hetkel

puuduseid ei esinenud. Kostja esitatud asjatundjate arvamusest ilmneb, et asjatundjad on

arvamust andes lähtunud kostjalt saadud informatsioonist, et sõiduki üleandmise hetkel töötas

mootor laitmatult (tl 49 ja pöördel, 55). Maakohus leidis, et nimetatud tõendid on vastuolus

hageja esitatud tõenditega ja juhindus seetõttu hageja esitatud asjatundjate arvamusest, sest vaid

nemad olid saanud sõiduki seisukorda vahetult kontrollida (vt maakohtu otsuse põhjenduste p

24).

12.2. APL Motors OÜ, kelle asjatundjad sõidukit vahetult uurisid, arvamuse kohaselt on pragu

järk-järgult suurenenud ning mootoril tekkinud puuduse näol ei ole tegemist normaalsest

kulumisest tingitud veaga, vaid see viitab sõiduki varasemale võimalikule avariile (tl 11).

Kostja tugines sellele, et talle teadaolevalt ei olnud sõiduk müügilepingu sõlmimise

hetkeseisuga avariisse sattunud. Kolleegium selgitab, et asjaolu, et müüja ise asja puudusest ei

teadnud, ei vabasta teda vastutusest lepingu rikkumise eest. Samuti võib kostja väitel eeldada,

et väidetav mootori lahti võtmine on toimunud ajal, mil sõiduk oli hageja valduses. Kolleegium

märgib, et selline eeldus on vastuolus VÕS § 218 lg 2 teises lauses sätestatuga.

12.3. Mis puudutab sõiduki pihustite kahjustusi, siis on APL Motors OÜ arvamusest nähtuvalt

võimalik, et kahjustused tekkisid sõidukis ebakvaliteetse kütuse kasutamisest (tl 15).

Arvamusest ei ilmne, et tegemist oleks tavapärasest kulumisest tingitud veaga. Kostja esitatud

AT ja Abja Autokeskus OÜ arvamuse kohaselt on pihustite kahjustused kasutatud sõidukite

puhul tavapärased (tl 49 pöördel ja 50). Selliste vastuoluliste tõendite pinnalt ei saanud

maakohtul tekkida siseveendumust, et pihustite puudused tekkisid tavapärase kulumise käigus.

Seejuures on AT ja Abja Autokeskus OÜ asjatundja leidnud, et kahjustus võib olla tekkinud ka

ebakvaliteetse kütuse kasutamisest (tl 49 pöördel ja 50).

12.4. Kuigi VÕS § 218 lg 2 teises lauses sätestatud eeldus ei kehti juhul, kui müüja tõendab, et

puudus on tekkinud tarbija enda tegevuse tagajärjel või et selline eeldus oleks vastuolus asja

või sellel ilmnenud puuduse olemusega, siis ei ole kolleegiumi hinnangul kostja esitatud

asjatundjate arvamused piisavad VÕS § 218 lg 2 teises lauses sätestatud eelduse

ümberlükkamiseks. Ka sellest, et hageja sai pärast müügilepingu sõlmimist sõidukiga sõita

ligikaudu 1600 km, ei saa järeldada, et puuduseid sõidukil üleandmise ajal ei olnud. Kostja ei

ole tõendanud, et sõiduki puudused tekkisid pärast sõiduki hagejale üleandmist ja olid seega

põhjustatud hageja enda tegevusest. Eeltoodust tulenevalt lähtus maakohus õigesti eeldusest, et

puudused olid olemas sõiduki hagejale üleandmise ajal ning kostja vastutab lepingurikkumise

eest VÕS § 218 lg-te 1 ja 2 alusel.

13. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kui hageja on parandamise kulud juba

kandnud, ei saa ta VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist nõuda, vaid hagejal saab nõue olla

üksnes VÕS § 222 lg 5 alusel. Kohtupraktikas on VÕS § 115 lg‑te 2 ja 3 alusel esitatud täitmist

asendavat kahju hüvitamise nõuet tunnustatud kõrvuti VÕS § 222 lg 5 järgse kantud kulutuste

hüvitamise nõudega (vt nt Riigikohtu 30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p-d 12

ja 30).

14. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et hageja ei andnud kostjale võimalust rikkumine

heastada, nagu nõuab VÕS § 115 lg 2, ning kostja andis koheselt hagejale teada, et soovib

sõiduki üle vaadata ja oli valmis teostama võimalikud parandustööd enda juures, mistõttu ei

olnud alust jätta VÕS § 115 lg 3 alusel täiendavat tähtaega määramata, märgib kolleegium

järgmist.

14.1. Kahju hüvitamise nõude eelduseks on VÕS § 115 lg 2 järgi üldjuhul müüjale täiendava

tähtaja andmine vastavalt §-le 114, aga erandina võimaldab VÕS § 115 lg 3 võlausaldajal nõuda

kahju hüvitamist täitmise asemel ka võlgnikule eelnevalt täiendavat tähtaega täitmiseks

määramata. Hageja hinnangul on maakohtu otsuse p-s 27 esitatud järeldus, et kostja ei ole

kategooriliselt keeldunud mootoril esinevate puuduste kõrvaldamisest, vastuolus asjas esitatud

tõenditega ning maakohtu otsuse p-dega 31 ja 32.

Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-st 1 on ringkonnakohus seotud esimese astme kohtu tuvastatud

faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud ning asjaolu

tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Maakohus leidis otsuse p-s 27, et

kostja ei ole kategooriliselt keeldunud mootoril esinevate puuduste kõrvaldamisest olukorras,

kus kostjale oleks antud võimalus hageja esitatud väited üle kontrollida. Kuivõrd hageja on

nimetatud asjaolu tuvastamise maakohtu poolt apellatsioonkaebusele esitatud vastuse p-s 3.1

vaidlustanud, siis peab kolleegium hindama, kas maakohus on asjaolu tuvastamisel rikkunud

menetlusõiguse norme (TsMS § 652 lg 5).

14.2. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et hagejal ei olnud kooskõlas VÕS § 115

lg-ga 3 kohustust täiendavat tähtaega anda. VÕS § 115 lg 3 võimaldab jätta täiendava tähtaja

määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust. Ilmne on täiendava

tähtaja määramise tulemusetus juhul, kui võlgnik on üheselt keeldunud kohustust täitmast

(Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 32).

14.3. Maakohus tuvastas ja vaidlust ei ole selle üle, et hageja pöördus kostja poole 23. mai

2019. a e-kirjaga, selgitades, et sõiduki mootoril esinevad puudused. Kostja vastas hagejale

27. mai 2019. a e-kirjas, et soovib autot enda asukohas näha, et kontrollida hageja väiteid ning

juhul, kui väited puuduste esinemise kohta vastavad tõele, siis vahetab kostja mootoriploki

tingimusel, et hageja tasub omaosaluse 750 eurot (tl 12). Maakohus järeldas eeltoodust, et kostja

ei ole kategooriliselt keeldunud mootoril esinevate puuduste kõrvaldamist. Kolleegium selle

seisukohaga ei nõustu, kuivõrd kostja oli küll nõus mootoriploki vahetama, aga hagejal oleks

tulnud tasuda mootoriploki ja selle vahetuse eest 750 eurot. Kostja sellisest vastusest saab

järeldada, et kostja sõidukil puuduse olemasolu ja lepingurikkumist ei tunnistanud ega

kavatsenud oma kulul puuduseid kõrvaldada. Niisugustel asjaoludel ei pidanud hageja andma

kostjale müügieseme puuduste kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega.

Nii on ka õigusteoorias leitud, et heastamisest keeldumine on õigustatud, kui heastamine ei

kõrvalda rikkumise tagajärgi või kui kahjustatud isik peab kandma põhjendamatuid täiendavaid

kulusid (Kõve, V. VÕS § 107, komm 5.1.3. – Varul, P. jt. Võlaõigusseadus. I, Üldosa (§§ 1-

207): kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016). Seejuures ei teinud hageja võimatuks

puuduste kõrvaldamist. Hageja on põhjendatult viidanud sellele, et ta pöördus 23. mail 2019

kostja poole olukorras, kus parandustöid ei olnud veel tehtud. Tõendatud on, et hageja lasi

remonditööd APL Motors OÜ-l teostada 2019. a juunikuu keskel (tl 13–14). Kostja ei ole esile

toonud ega tõendanud, et ta pakkus hagejale mõistliku aja jooksul puuduste kõrvaldamist või

ta ei saanud seda teha hagejast tulenevate asjaolude tõttu.

14.4. Sõiduki pihustitega seotud puudusest teatas hageja 23. juulil 2019 pärast seda, kui

parandustööd olid juba tehtud (tl 19 pöördel). Kolleegium nõustub hagejaga, et kostja ei olnud

27. mai 2019. a e-kirjast nähtuvalt nõus kahju tekitamist tunnistama, isegi kui ta saab sõiduki

üle vaadata, mis andis hagejale mõistliku põhjuse eeldada, et kostja ei täida oma kohustusi ka

edaspidi. Seetõttu ei oleks täiendava tähtaja määramine VÕS § 115 lg 3 järgi andnud ilmselt

tulemust.

15. Samuti ei nõustu kolleegium apellatsioonkaebuse käsitlusega, et hageja nõue on vastuolus

hea usu põhimõttega ja esinevad alused kahjuhüvitise vähendamiseks. Kostja väitel ei

võimaldanud hageja kostjale sõiduki ülevaatust ega olnud kostjal ka sel põhjusel võimalik

sõidukit parandada, mis on toonud kaasa olukorra, kus vastava ekspertiisi teostamine sõiduki

puuduste tekkepõhjuste kohta ei ole enam võimalik.

15.1. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja esile toodud asjaolud alust pidada hageja nõuet

VÕS § 6 alusel vastuolus hea usu põhimõttega. Vaidlus puudub selles, et hageja teavitas 23. mai

2019. a e-kirjaga kostjat sõidukil esinevatest puudustest. Kolleegium nõustub hagejaga, et

kostja ei ole tõendanud, et ta näitas pärast puudustest teatamist üles huvi rikkumise heastamise

vastu, vaid vastupidi – kostja 27. mai 2019. a e-kiri, milles kostja soovis sõidukit näha kostja

tegevuskohas aadressil Pargi tn 4, Karksi küla ja oli nõus sõiduki remontima üksnes tasu eest,

viitab kostja soovimatusele puuduse olemasolu tunnistada ja pakkuda selle heastamist. Kostja

ei ole tõendanud ringkonnakohtu istungil esitatud väidet, et ta soovis sõiduki enda juurde

toimetada või mujal üle vaadata. Kohtupraktikas tulenevalt ei saa müüja jääda ootama ostja

täiendavaid ettepanekuid, vaid peab olema ise aktiivne (Riigikohtu 30. märtsi 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-11-10, p 11).

Samuti on hageja kolleegiumi hinnangul põhjendatult viidanud ekspert RP e-kirjale, millest

nähtub, et puuduste tekkepõhjuste kindlaks tegemiseks piisab fotoülesvõtete või vahetatud

detailide esitamisest (tl 97). Eksperdi seisukohast ei nähtu, et ekspertiisi teostamine sõiduki

puuduste tekkepõhjuste kohta ei ole enam võimalik. Hageja selgitas, et ta on 23. juuli 2019. a

nõudekirjas kostjale märkinud, et kulutuste hüvitamise järel on ostja valmis loovutama müüjale

demonteeritud mootoriploki (tl 20). Seega pidi kostja olema teadlik sellest, et mootoriplokk on

alles ning kostjal oleks olnud võimalik uurida hagejalt võimalusi lubada eksperdil ekspertiisi

tegemiseks vahetatud detaile uurida. Kostja ei ole tõendanud, et hageja takistas sõiduki või

väljavahetatud osade üle vaatamist.

15.2. Kolleegium leiab, et puuduvad alused ka VÕS § 139 või § 140 kohaldamiseks. Kostja ei

ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis viitaksid hageja osalusele või hagejast tuleneva

ohu tagajärjel kahju tekkimisele. Samuti ei ole kostja esile toonud ega tõendanud asjaolusid,

mis võimaldaksid väita, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kostja suhtes äärmiselt

ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu.

16. VÕS § 132 lg 3 kohaselt, kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis asja parandamise

mõistlikud kulud. Kolleegium hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja parandas

sõiduki mõistlikel tingimustel. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ja seda täies

ulatuses ei korda (TsMS § 654 lg 6).

16.1. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja esitatud Abja Autokeskuse OÜ

pakkumisest remonditöödele ei nähtu üheselt, mida see sisaldab (tl 51). Nii ei ole näiteks

võimalik aru saada, kas see sisaldab ka pihustite vahetust ja kontrolli. Seega ei ole tegemist

võrreldava hinnapakkumisega. Samuti, kuivõrd maakohtu tuvastatud asjaolude järgi APL

Motors OÜ võttis mootori lahti ja tuvastas vead, siis oli mõistlik, et kostja palus APL Motors

OÜ-l teostada ka parandustööd. Seda järeldust ei muuda ka pelgalt kostja viide sellele, et kostja

oleks sõiduki Abja Autokeskuse OÜ-sse remondi teostamiseks toimetanud omal kulul. Asja

materjalidest ei nähtu, et kostja oleks näidanud üles huvi sõiduk parandada.

16.2. Lisaks tugines kostja apellatsioonkaebuses sellele, et varuosi ei soetanud hageja füüsilise

isikuna, nagu märkis maakohus, vaid need soetas remonditöödega tegelev APL Motors OÜ, kes

oleks saanud need soetada kostja esitatud Balti Autoosad Aktsiaselts pakkumises toodud

hindadega. Kolleegium märgib, et hageja on esile toonud ja tõendanud, et ta tellis ise füüsilise

isikuna uue (kasutatud) mootoriploki (tl 13) ja muud varuosad tellis APL Motors OÜ (tl 14).

Hageja kantud kulusid ei saa ebamõistlikuks pidada ainuüksi kostja väite põhjal, et kostja

esitatud Balti Autoosad Aktsiaselts pakkumises toodud hindadega oleks varuosad saanud osta

ka APL Motors OÜ. Kolleegium selgitab, et mõistlik kulutus VÕS § 132 lg 3 tähenduses ei

tähenda kõige odavamat võimalikku hinda. Mõistlikud on asja parandamise kulud, kui need ei

ületa keskmiselt vastava toimingu tegemiseks vajalikke kulusid. Põhjendatud on hageja viide

sellele, et APL Motors OÜ ei ole margiesindus, vaid tavapärane remonditöökoda. Seetõttu tuleb

ka eeldada, et töö tegemisel ei kasutatud originaalvaruosi (nn A varuosad). Kostja ei ole seda

eeldust ümber lükanud. Eelnevat arvestades ei ole hageja kantud kulud ebamõistlikud.

17. Põhinõude rahuldamise tõttu rahuldas maakohus põhjendatult ka hageja nõude

kahjuhüvitiselt viivise saamiseks seadusjärgses määras. Kostja ei ole viivise arvestust

vaidlustanud.

18. Kolleegium märgib täiendavalt, et kohtul on kooskõlas TsMS § 438 lg-s 1 ja § 436 lg-s 7

sätestatuga kohustus kvalifitseerida nõue sõltumata menetlusosaliste õiguslikest väidetest.

Maakohus jättis käsitlemata, kas esile toodud asjaolud võiks olla kvalifitseeritavad

lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumisena. Ostjale ebaõigete andmete

avaldamine või asjaoludest, mille vastu ostjal on äratuntavalt oluline huvi, teatamata jätmine

võib kaasa tuua müüja VÕS § 14 lg 1 teises lauses sätestatud tõekohustuse või lg 2 esimeses

lauses sätestatud teavitamiskohustuse rikkumise, mis lepingu sõlmimise korral loetakse

lepingulise kohustuse rikkumiseks. Kuivõrd maakohus on kolleegiumi hinnangul õigesti hageja

nõude

vaidlustatud

osas

rahuldanud

seetõttu,

et

müüdud

sõiduk

ei

vastanud

lepingutingimustele, siis puudub vajadus seda põhjalikumalt käsitleda.

19. Kolleegium leiab, et kostja on apellatsioonkaebuse hinna määranud ebaõigesti ja seda tuleb

muuta (TsMS § 136 lg-d 1 ja 4). Apellatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind sama,

mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust (TsMS § 137 lg 1). Tulevikku suunatud

viivisenõude puhul reguleerib hinna määramist TsMS § 133 lg 2, mille järgi tuleb viivise

arvutamisel aluseks võtta aastane ajavahemik. Kostja on apellatsioonkaebuse hinna määramisel

arvestanud viivisenõude suuruseks 290,45 eurot. Kolleegiumi hinnangul on viivisenõude

suuruseks 287,79 eurot. Tulenevalt TsMS § 133 lg-test 1 ja 2 on hagihind põhi- ja kõrvalnõude

järgi 3885,11 eurot (= 3597,32 + 287,79 eurot). Apellatsioonkaebuse hinna muutmine ei mõjuta

riigilõivu suurust.

Menetluskulude jaotus

20. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

21. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Poolte põhjendatud ja vajalike

menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks

maakohus.

22. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)