2-19-12536/29 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. veebruar 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-12536

Kohtuasi

XX (X) hagi CC

(C) vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. märtsi 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

CC 6. märtsi 2020. a apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3 153.55 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Erika Scholler

Kostja CC (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Anastassia Rumjantseva

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 2. märtsi 2020. a otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud CC kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-19-12536

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt on CC (isa, kostja) ja YY (ema) ühine laps X. Laps

elab emaga. Isa ei tasu lapsele elatist piisavas määras.

2. Lapse esindaja palub välja mõista isalt lapse kasuks igakuine elatis miinimummääras alates

23. augustist 2019, s.o alates hagi esitamisest, kuni lapse täisealiseks saamiseni. Samuti palub

lapse esindaja mõista isalt välja elatise võlgnevus ajavahemiku 22. august 2018 kuni 22. august

2019 eest miinimummääras elatisele vastavas suuruses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja

kanda.

Kostja vastuväited

3. Kostja tunnistas nõuet osaliselt ning vaidles vastu tagasiulatuva elatise nõudele. Hageja ei

pöördunud kostja poole ega nõudnud elatist enne kohtumenetlust. Kostja nõustus enda

menetluskulusid ise kandma, kuid vaidles hageja menetluskulude suurusele vastu.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas hagi 2. märtsi 2020. a otsusega ning mõistis kostjalt lapse

ülalpidamiseks igakuise elatise poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras

alates 22. augustist 2018 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Menetluskulud jättis maakohus

kostja kanda, kuid ei määranud menetluskulusid rahaliselt kindlaks.

5. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vanemate vahel vaidlust selles, et hageja

seaduslikul esindajal ja kostjal on ühine poeg, kes elab ema juures. Vaidlus puudub ka elatisraha

suuruse osas. 21. jaanuaril 2020 toimunud istungil võttis kostja õigeks elatise nõude alates

hagiavalduse esitamisest (tl 88 pöördel). Seega on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks

miinimummääras elatis alates hagiavalduse esitamisest, s.o alates 22. augustist 2019, kuni

hageja täisealiseks saamiseni. Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 2017 määruse nr 189 alusel on

alates 1. jaanuarist 2018 töötasu alammäär 500 eurot kuus, millest ½ on 250 eurot. Vabariigi

Valitsuse 13. detsembri 2018 määruse nr 117 alusel on alates 1. jaanuarist 2019 töötasu

alammäär 540 eurot kuus, millest ½ on 270 eurot. 19. detsembri 2019 määruse nr 115 alusel on

alates 1. jaanuarist 2020 töötasu alammäär 584 eurot kuus, millest ½ on 292 eurot.

2-19-12536

6. Pooled vaidlevad elatise nõude osas ajavahemikul 22. august 2018 kuni 22. august 2019, s.o

aasta enne hagiavalduse esitamist.

7. Hageja esitas hagi kohtule 22.08.2019 ning nõuab tagasiulatuvat elatist ajavahemiku 22.

august 2018 kuni 22. august 2019 eest miinimummääras. Kostja ei nõustu tagasiulatuva elatise

nõudega põhjusel, et ema ei nõudnult isalt elatise maksmist enne kohtusse pöördumist. See

nähtub ka poolte kirjavahetusest. Kohtu hinnangul ei kaota hageja tagasiulatuva

ülalpidamisnõude esitamise õigust ainuüksi põhjusel, et ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta

eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud (Riigikohtu 25. mai 2016 otsuse

nr 3-2-1-35-16, p 20). Pooled ei vaidle, et kostja ei ole aasta enne hagi esitamist lapsele elatist

tasunud. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mille kohaselt ei ole tal majanduslikust seisundist

tulenevalt võimalik vaidlusaluse ajavahemiku eest elatist tasuda. Maakohus mõistis kostjalt

välja elatise lapse kasuks tagasiulatuva ajavahemiku eest, s.o perioodi 22. august 2018 kuni 21.

august 2019 miinimumelatise määras.

Apellatsioonkaebus

8. Kostja esitas 6. märtsil 2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada

osas, milles maakohus rahuldas tagasiulatuva elatise nõude ning jättis menetluskulud kostja

kanda. Tühistatud osas palub kostja teha uue otsuse, millega jätta tagasiulatuva elatise nõue

rahuldamata ning jätta menetluskulud poolte endi kanda.

9. Kohus on jätnud kostja menetlusdokumendid, vastuväiteid ja kohtuistungil andnud seletused

käsitlemata ning arvestamata ja on jätnud hindamata kostja poolt esitatud tõendid. Maakohus

ei ole arvesse võtnud, et ema kinnitas kohtuistungil, et otsustas ise mitte pöörduda elatise

väljamõistmiseks kohtu poole enne 22. augustit 2019 ning see oli tema vaba valik. Kohus juhtis

ka ise sellele hageja esindaja tähelepanu, mistõttu on kohtuotsus vastuolus kohtu enda

selgitustega. Kohus selgitas samuti, et perekonnaseaduse (PKS) § 108 ülesanne on kaitsta

kostjat üllatuslike nõuete eest. PKS § 108 mõte on kaitsta ka ülalpidamiseks kohustatud isikut

tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks

enamõigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt

äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei

mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude

ulatuse määramisel. Lapse ülalpidamine pidi olema vaidlusalusel perioodil tagatud, mistõttu ei

täida tagasiulatuvalt elatise väljamõistmine seadusest tulenevat eesmärki. Tagasiulatuva elatise

väljamõistmine asetab kostja raskesse olukorda, mis takistaks lapsele igakuise elatise tasumist.

10. Kostja ei ole nõus menetluskulude tema kanda jätmisega. Tavaliselt jäetakse sarnastes

asjades menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulude kostja kanda jätmine pole ka õiglane,

sest lapse ema ei proovinud isaga jõuda kohtuvälisele kokkuleppele. Kohus oleks pidanud

menetluskulude jaotamisel lähtuma tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg-st 1.

2-19-12536

Vastustaja seisukoht

11. Lapse seaduslik esindaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata

ja menetluskulud kostja kanda.

12. Lahutuse vormistamisel pöördus ema kostja poole ja kostja vastas talle järgmist:

„Hooldusõigust omavad mõlemad vanemad ja abielu lõppemisega teen ettepaneku tulla

kokkuleppele. Mina, enda poolt, ei küsi lapsega suhtlemist ja lisaks sellele annan üle

otsustusõiguse kõikide küsimuste lahendamisel – olles see kas vaktsineerimine, kooli valik või

riiklike piiride ületamine. Teie, omalt poolt, ei esita minule nõuded, mis on seotud lapse

ülalpidamisega“. Isa oli seega teadlik ülalpidamise täitmise kohustuse olemasolust. Kostja on

kaebuses asjaolusid moonutanud. Isa pole lapse vastu huvi tundnud ega lapsega suhtlemist

soovinud, kuid ema ei ole isa ettepanekuga elatise mittenõudmise kohta nõustunud. Isa

majanduslik olukord on stabiilne, ta on ostnud endale korteri. Lapse ema üürib korterit ja on

töötu. Ema ei ole nõustunud kohtu kompromissettepanekuga loobuda tagasiulatuva elatise

nõudest. Tagasiulatuva elatise nõue ei aseta isa raskesse majanduslikku olukorda, sest isa on

istungil kinnitanud järgmist: „Ma elan üksinda. Minu töövõimet ei ole piiratud. Peterburi tee

20-29, 11411 Tallinn korteri osas on võetud hüpoteek laenu. Ma olen ainuomanik. Mulle ei

kuulu rohkem kinnisvara. Mul on haldusjuhtimises magister. Ma olen aineõpetaja koolis. Minu

keskmine igakuine sissetulek on umbes 1300 (neto) eurot. Mul on ühisvaras sõiduk.“

13. Ema palub jätta menetluskulude jaotuse muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata

ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu

otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.

15. Apellatsioonimenetluses on vaidlus selle üle, kas kostja peab hagejat ülal pidama

tagasiulatuvalt.

16. PKS § 108 võimaldab nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist kuni ühe aasta eest enne

elatishagi kohtule esitamist. Tagasiulatuva elatise nõudmise eelduseks ei ole asjaolu, et selle

eelneva aasta jooksul oleks elatist kohtuväliselt nõutud. Oluline on, et elatise maksmise

kohustust on rikutud. Kostja apellatsioonkaebuses toodud viide Riigikohtu praktikale ei toeta

kostja positsiooni. Nimelt on Riigikohus kostja viidatud 25. mai 2016. a otsuses tsiviilasjas nr

3-2-1-35-16, p-s 20 märkinud, et õigustatud isik ei kaota tagasiulatuva ülalpidamisnõude

esitamise õigust, kui ta ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist

järjepidevalt ülalpidamist nõudnud. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta

õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse

määramisel juhul, kui tagasiulatuva elatise nõudmine seaks kostja äärmiselt raskesse olukorda.

Praegusel juhul ei ole kostja maakohtu menetluses tuginenud sellele, et tagasiulatuva elatise

väljamõistmine asetaks ta äärmiselt raskesse olukorda. Seega ei ole alust tagasiulatuva elatise

suurust vähendada.

2-19-12536

17. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus jaotas valesti menetluskulud. Kostja

väitel kannavad elatise vaidlustes väljakujunenud praktika kohaselt pooled ise oma

menetluskulud, kuid ei viita konkreetsetele lahenditele. Praeguses asjas on hageja esitanud hagi

elatise väljamõistmiseks, mis on ülalpidamisasi, mistõttu ei kohaldu menetluskulude jaotusele

TsMS § 164 lg 1. Kuna hagi rahuldati täielikult, ei kohaldu ka TsMS § 163 lg 1 ja maakohus

jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi õigesti hageja kanda.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.

19. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust,

ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse

määrab TsMS § 177 lg 2 järgi maakohus mõistliku aja jooksul alates otsuse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)