2-21-129/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht 11.veebruar 2021.a, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-129

Kohtuasi

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus XX paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.jaanuari 2021.a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(vastustaja):

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla (registrikood 90006399, aadress Sütiste

tee

19,

13419

Tallinn,

e-post

psyhhiaatriainfo@regionaalhaigla.ee)

Psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik (määruskaebuse

esitaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht

XXX),

riigi

õigusabi

korras

määratud

esindaja

vandeadvokaat Mariann Tusti (e-post XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 07.jaanuari 2021.a määrus jätta muutmata.

2. XX määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.

4. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema

abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud

2-21-129

usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise

asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata

abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise

ebaseaduslikkust.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud ning menetluse käik

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja) valvearst esitas

06.jaanuaril 2021.a Harju Maakohtule taotluse XX (psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik)

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks esialgse

õiguskaitse korras neljaks ööpäevaks ja pikendada seda kuni 40 päevani.

2. Taotluse kohaselt viibib XX SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 04.jaanuarist 2021.a,

kella 19.20, mil tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt PsAS §-s 11 sätestatule.

Oma psüühikahäire tõttu on isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja

toimetulematuse tõttu. XX ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades eeltoodut

palus avaldaja rakendada XX suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda neljakümne

päevani ning lubada kohaldada isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi nelikümmend

päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

3. Harju Maakohus rahuldas 06.jaanuari 2021.a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas

kohaldada

XX

suhtes

tahtest

olenematut

psühhiaatrilist

ravi

ööpäeva

tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 04.jaanuarist 2021.a kuni 07.jaanuarini 2021.a.

Kohus andis loa XX-le tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamist arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus pikendas 07.jaanuari 2021.a määrusega XX suhtes esialgse õiguskaitse

korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 04.jaanuaril

2021.a kell 19.20 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest; andis loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt

valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu

ning määras lugeda esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline

ravi lõpetatuks 12.veebruaril 2021.a või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste ära

langemisega. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.

2-21-129

5. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et esinevad asjaolud XX suhtes tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamiseks. Maakohus tugines PsAS

§ § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.

6. 06.jaanuaril 2021.a esitatud taotlusest ja sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et XX

hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 04.jaanuaril

2021.a, kell 19.20. Käesolevaks ajaks, s.o 07.jaanuari 2021.a seisuga ei ole isiku seisund

paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ega suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle.

7. Raviarstid on 06.jaanuari 2021.a arvamuses põhjendanud, et tegemist on korduvpatsiendiga,

käesolevalt viibib SA PERH psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 15. korda. On teada, et

viibinud ka Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus ning Rootsi Kuningriigi psühhiaatriakliinikus.

Viimati viibis statsionaarsel ravil SA PERH psühhiaatriakliinikus 23.aprillist–14.juunini 2018.

a. Toetusraviks määrati talle pikatoimelisi süste, mida sai kuni käesoleva aasta augusti kuuni,

siis soovis lõpetada kõrvaltoimete tõttu ja lubas võtta ravimeid suukaudu. Kas ja kuidas ta

ravimeid tarvitas selle kohta objektiivsed andmed puuduvad, kuid 25.novembril 2020. a vaimse

tervise õe vastuvõtule pöördudes oli patsient valjuhäälne, kõneles monoloogina, kuidas on terve

ja ravi ei vaja. Ta pani kabinetti saabudes laua peale kausta, mille vahel olid tema avaldatud

artiklid, koolilõpu tunnistused, e-mailide vastused erinevate riikide kuningakodadest. Ütles et

seal on kõik dokumendid olemas tõestamaks, et ta ei saa olla "hull". Esimese asjana avaldas

patsient, et on armunud, suhtleb meesterahvaga juba 2 aastat, aga nüüd on tõsine soov koos

elama asuda, hiljem abielluda ja ka laps saada. Patsient rõhutas et tal on õigus rasestuda ja laps

saada. Patsient rääkis sellest, kuidas tema vanemad on korraldanud tema haiglasse sattumised

Patsient oli süüdistav psühhiaatrite ja oma vanemate suhtes, kes on olnud süüdi selles, et teda

on haigeks tembeldatud ja haiglaravile saadetud. Patsient väitis, et oli kunagi

psühhiaatriahaiglas ravil olles rase, oodates kolmikuid ja teda sunniti aborti tegema. Patsient

teatas, et ei soovi enam psühhiaatriahaiglaga mingit tegemist teha ja lahkus, ilma, et teda oleks

õnnestunud ravile toimetada.

8. XX hospitaliseeriti kiirabiga lennujaamast Rootsi lennukilt. Ta avaldas, et sõitis

12.detsembril 2020.a Rootsi, et leida ajakirjanikuna tööd, uurida erinevaid vaktsiine ja nende

toimet, küsitles selleks erinevaid haiglaid ja vaktsineerimispunkte. Patsiendi sõnul varastati tal

erinevates kohtades kõik asjad, mistõttu ei saanud minna hotelli, sest tal polnud raha ega

dokumente. Ta olevat pöördunud abi saamiseks nii politsei kui aukonsuli poole. Kuna patsient

oli käitunud veidralt ja desorienteeritult, siis viidi ta politsei poolt Stockholmi

Psühhiaatriahaiglasse, kus ta viibis tahtevastaselt 22.detsembrist 2020.a–04.jaanuarini 2021.a.

Haiglaravi perioodil oli patsient desorganiseeritud kõnega, avaldas luulumõtteid abiellumisest,

suurusmõtteid erinevatest oskustest. Patsient ise väitis, et kuna ta oli seisnud vihma käes ja

läbimärjaks saanud, siis paigutati ta esimesse haiglasse, milleks olnud juhuslikult

psühhiaatriahaigla. 04.jaanuaril 2021.a toodi patsient SA PERH psühhiaatriakliiniku

valvetuppa, kus ta oli kiirenenud mõttekäiguga, ärritunud ja süüdistav psühhiaatrite suhtes,

sõimate neid lollideks. Patsient avaldas suurusluulumõtteid ja tegi ebareaalseid tulevikuplaane.

Valvearst vormistas talle tahtest olenematu ravi otsuse kell 19.20.

9. Käesolevaks ajaks pole patsiendi seisund paranenud, ta on jätkuvalt psühhootiline, luululiselt

kõrgenenud enesehinnanguga, ja ebareaalsete plaanidega. Patsiendi lähedased tema ringi

seiklemisest midagi ei teadnud, kuigi ta väitis, et omavahelised suhted on head. Haiguskriitika

patsiendil puudub, ravi ta vajalikuks ei pea. XX-l esineb raske psüühikahäire püsikululise

paranoidse skisofreenia F20.00 näol, puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita

jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse käitumisega seada ohtu nii enda kui

ümbritsevate tervise. Patsiendi seisundist ja varasemat ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust

prognoosida seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel.

2-21-129

10. 06.jaanuari 2021.a ärakuulamisel avaldas dr T, et patsiendi seisund ei ole muutunud

võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga.

11. XX ise avaldas ärakuulamisel: „Soovin koju saada. HH-ga koos on plaan salvestada raamat.

CD-d tahavad lindistada. Rootsis käisin tööga seoses. Tahtsin leida ajakirjanikuna tööd. Tahtsin

kirjutada toitudest, et mis hindadega on poes. Rongi oodates panin käekoti enda kõrvale –

varastati ära. Jäin ilma nii rahast, dokumentidest kui mobiilist. Ühe Tähe Jutud on mu firma

nimi. Eestis tegelen pikamaaujumise ja raskejõustikuga. Muu pagas jäi Rootsis taksosse -

reisikohver. Pagažnikusse jäi. Laevaga läksin. Tagasisõidu piletit mul ei olnud, sest ma ei

teadnud, millal tagasi jõuan. Ma ei ole rumal inimene. Doktorantuur Tallinna Ülikoolist ja

Audentesest. Majanduses, bakalaureus psühholoogias ja magister PR alal.12 autoriraamatut

olen välja andnud. Olen väga totratel põhjustel psühhiaatrilist abi vajanud haiglates. Isa pani

mind vanasti iga asja eest. Ta oli ise vaimuhaige. Mina ei ole kunagi olnud vaimuhaige. Isa

lihtsalt pani mind siia. Ise arvan, et olen täiesti terve ja ravi ei vaja. Ema on mul ise alates 2012

ise psühhoosis. Kelli Joa oskaks infot anda minu kohta. Minu Rootsis oleku kohta ta midagi

siiski ei tea.“

12. Kohus kuulas peale esialgse õiguskaitse kohaldamist ära dr K, kes avaldas, et patsiendi

seisund ei ole paranenud ja vajab jätkuvalt raske seisundi tõttu haiglaravi vähemalt 40 päeva.

Osakonnas on patsient arsti sõnul jätkuvalt sekeldav, reaalsusest irduv. Mõtleb hetkel ainult

lauamängude loomise ärile. Enda haiguse suhtes kriitikata ja ravimeid võtma kodustes

tingimustes ei nõustu.

13. Advokaat toetas taotlust. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest

arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute

ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.

14. Kohus leidis, et tulenevalt raskest raske psüühikahäirest võib isik ohtlik endale ning teistele

ja vajab jätkuvalt ravi psühhiaatriahaiglas. Isikul on raske psüühikahäire - püsikululine

paranoidne skisofreenia (RHK10 järgi F20.00). Kohtule jäi ärakuulamisel mulje, et isik hetkel

selgelt ei mõtle ja võib haiguse ajel ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu enda ja ümbritsevad.

Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Kohtu hinnangul kujutab patsient

ohtu iseendale eeskätt põhjusel, et tegutseb haiguse ajel ebaadekvaatselt, võib jätta end

hooletusse või panna olukordadesse, kus satub ohtu. On seda haiguse ajel lähedastele ette

teatamata kodust välisriiki lahkudes ja seal ohtlikesse olukordadesse sattudes. Oma hiljutist

Rootsis käiku selgitas luululiselt. Patsient küll väidab, et ta raha ja dokumendid varastati, kuid

ilmselt sõitiski teise riiki ilma raha ja dokumentideta (kohtunik on sellist käitumist varem

täheldanud ka teiste sama diagnoosiga patsientide puhul). Isik seadis end ohtu, minnes kellelegi

teatamata täiesti kummalistel ajenditel ja ilma rahata teise riiki, kus sattus keerulisse olukorda

ja paigutati psühhiaatriahaiglasse ebaadekvaatse käitumise tõttu. Isegi kui kohver ja raha,

dokumendid tõesti varastati, on äärmisel kummaline, et isik kaotas ühe reisi jooksul erinevates

situatsioonides kõik eluks vajaliku – ilmselt pidi sellistesse olukordadesse sattuma haigusest

tingitud segasusseisundis. Seda veendumust kinnitab asjaolu, et patsient avaldas arstile, et käis

ajakirjanikuna Rootsis uurimas vaktsiinidega seonduvat, kuid kohtunikule rääkis, et soovis

võrrelda Eesti ja Rootsi hindu (milleks ilmselt ei olegi vaja Rootsi kohale sõita, vaid mille kohta

saaks informatsiooni ka internetist). Kummaline ja ennast ohtu seadev oli ka tema käitumine

peale asjade (sh telefoni, raha ja dokumentide) kaotust. Selle asemel, et abi otsida, läks ta

vihmast läbimärjana kauplusesse sooja ja teostas enda selgituste kohaselt hinnavaatlusi, endale

abi palumata. Kohtu hinnangul on isiku varasemast käitumisest ja haigusest tingituna põhjust

2-21-129

eeldada, et ta võib sama moodi käituda (end haiguse ajel segastesse ja keerulistesse

olukordadesse asetada) ka edaspidi.

15. Kohus leidis, et tulenevalt oma seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu

otsustama ravi vajaduse üle. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev

toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne

manustamine – ise ta end haigeks ei pea ja ravimeid tarvitama ei soostu. Tahtest olenematult

saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes. Kohus on rakendanud esialgset õiguskaitset 4

ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest. Arsti 07.jaanuari 2021.a arvamusest nähtub,

et patsiendi seisund ei ole 4 päevaga paranenud ja ta vajab pikemat ravi. Tema suhtes tuleb

kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel.

16. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus põhjendatuks pikendada esialgse õiguskaitse korras

kohaldatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi täheaega kuni 40 päevani alates

isiku psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest ning leidis, et tuleb anda luba

isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul

kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

17. Kohus selgitas, et tulenevalt TsMS § 539 lg 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse korras

isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega

kui paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste

äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst).

Määruskaebus

18. Psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles

palub maakohtu määruse tühistada, lõpetada tema suhtes viivitamatult tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi ja vabastada ta haiglast.

19. Määruskaebuse kohaselt XX kinnitab, et ta on nõus ravimite võtmisega, kuid seda saab ta

teha ka kodus, ta on olnud arstidega koostööaldis ja täitnud kõiki korraldusi. Seega on ära

langenud PsAS § 11 tulenev üks kohustuslik eeldus tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Ravi

kohaldamine kuni 40 päeva on liiga pikk.

20. Määruskaebusele on lisatud ka XX isiklik avaldus, milles ta palub kaaluda psühhiaatrilise

ravi lõpetatuks lugeda enne 12.veebruari 2021.a esimesel võimalusel. XX on nõus ravi

jätkamisega kodus. Praegu on tegemist oma erafirmas OÜ Ühetähejutud CD tegemine HH-ga,

kellega on koostöö pooleli. Plaanis on, et tema loeks XX autoriraamatu linti. Ootame

Kultuurkapitalist rahastamist.

Menetlusosaliste seisukohad

21. Avaldaja oli seisukohal, et kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud. Määrus

esialgse õiguskaitse pikendamiseks kuni 40 päevani tahtevastase ravi kohaldamisega oli

põhjendatud ja vajalik. Käesolevaks ajaks ei ole patsiendi psüühiline seisund veel piisavalt

paranenud. Patsient kirjutatakse haiglast välja niipea kui tema ohtlikkus on ära langenud ja tema

ravikoostöö on paranenud.

Menetluse edasine käik

22. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-21-129

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

23. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju

Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna

kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab

ringkonnakohus

maakohtu

määruse

muutmata

ning

määruskaebuse

rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja §

654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

24. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse

õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka

psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. PsAS § 11 lg kohaselt võetakse isik tema enda või

tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;

2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

25. Psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS §

11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud.

Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis

hinnates seisukohal, et ka nimetatud eelduse esinemine on psühhiaatriahaiglasse paigutatava

isiku suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud.

26. Maakohtule esitatud avaldusele lisatud psühhiaatrite KK ja KT arvamusest nähtuvalt

puudus psühhiaatriahaiglasse paigutataval isikul haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Dr.T

on vaidlustatud määruse tegemisele eelnenud ärakuulamisel väljendanud jätkuvalt seisukohta,

et patsiendi seisund ei ole arsti arvamuse andmise ajaga võrreldes muutunud. Dr K on

avaldanud, et patsiendi seisund ei ole paranenud, ta vajab jätkuvalt raske seisundi tõttu

haiglaravi vähemalt 40 päeva, on enda haiguse suhtes kriitikata ega nõustu kodustes tingimustes

ravimeid võtma. Psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik ise avaldas maakohtule, et on täiesti terve

ja ravi ei vaja. Eelnevast tulenevalt järeldas maakohus õigesti, et psühhiaatriahaiglasse

paigutatav isik ei oma haiguskriitikat ega soostu ravimeid tarvitama, ei ole oma seisundist

tulenevalt võimeline ravi vajaduse üle otsustama ning vajab seetõttu jätkuvalt ravi

psühhiaatriahaiglas. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtust erinevale seisukohale asumiseks.

27. Selleks ei anna alust ka psühhiaatriahaiglasse paigutatavale isikule määratud esindaja

kirjalikud seisukohad, mis jäid maakohtul vastuolus kohtupraktikaga (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 08.jaanuari 2021.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-20-6730, p 16)

protokollimata.

28. Maakohtu poolse vea parandamise käigus selgitas ringkonnakohus välja, et

psühhiaatriahaiglasse paigutatavale isikule määratud esindaja hinnangul oli esialgse õiguskaitse

pikendamisel täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 märgitud eeldus täidetud järgmistel põhjendustel:

psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik ei mõista, et psüühikahäire pole samane intellektipuudega,

ta ei pea ravi vajalikuks ega ennast haigeks, ta on depoosüstid katkestanud, suukaudsete

ravimite kohta aga andmed puuduvad. Määratud esindaja toetas taotlust põhjusel, et ravi on

kaebaja enda tervise ja edasise heaolu huvides, kuna tema varasem meditsiiniline ajalugu

näitab, et ravi saamise korral on ta võimeline elama täisväärtuslikku elu, olema edukas ja

hinnatud lastekirjanik. Püsikululine paranoidne skisofreenia ei ole iseparanev haigus. Ravi

2-21-129

katkestamine või lõpetamine viib vältimatult haiguse ägenemiseni ning toob kaasa tervise

kindla halvenemise invaliidistumiseni.

29. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus õigesti seisukohale, et kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

eeldused on esialgse õiguskaitse pikendamiseks täidetud.

30. Kuigi määruskaebuses on väidetud, et psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik on olnud

arstidega koostööaldis ja täitnud kõiki korraldusi ning nõus ravimite võtmisega kodus, ei toeta

seda väidet avaldaja poolt kirjeldatu. Vastusest määruskaebusele nähtub, et haigusloos olevast

arsti ravipäevikus on dokumenteeritud asjaolud, et patsient vaidleb iga päev ravimite võtmise

osas, sealjuures on 18.jaanuaril 2021.a kirjutatud, et patsient keeldus 16.jaanuaril 2021.a

suukaudsetest ravimitest, lõpuks oli nõus süstiga ning 17.jaanuarist 2021.a alates on talle antud

suukaudsed ravimid lahustatult. Arvestades, et määruskaebuse esitas psühhiaatriahaiglasse

paigutatav isik 14.jaanuaril 2021.a, ei saa nõustuda selles toodud väitega koostöövalmidusest

ja PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eelduse äralangemisest.

31. Tuginedes eeltoodule on ringkonnakohus seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatava

isiku suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamine on olnud seaduslik ja põhjendatud

ning maakohtu määrus tuleb jätta muutmata.

32. Ringkonnakohus

märgib,

et

jättis

sarnaselt

maakohtuga

ära

kuulamata

psühhiaatriahaiglasse paigutatava isiku lähedased. Kuigi kohtupraktika kohaselt tekib esialgse

õiguskaitse pikendamisel üldjuhul lähedaste ärakuulamise kohustus, arvestades et nende see on

isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses oluline garantii, mis tuleb isikule tagada,

sätestab TsMS § 536 lg 21 sellest ka erandid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.jaanuari

2021.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-20-6730, p 17). TsMS § 536 lg 21 p 3 kohaselt ei pea

käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud isikuid ära kuulama, kui nende isikute

ärakuulamine ei aita ilmselt kaasa asja lahendamisele. Ringkonnakohus on seisukohal, et

kuivõrd määruskaebusmenetluses on vaidluse all olnud üksnes määruskaebuse esitaja

koostöövalmidus raviks, ei aitaks tema lähedaste ärakuulamine asja lahendamisele ilmselt

kaasa, arvestades, et tema poolt ravijuhiste täitmine (koostöövalmidus) kliinikus viibimise ajal

ei ole lähedaste poolt objektiivselt jälgitav ja kontrollitav.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

33. TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras

määratud esindaja õigusabikulud kindlaks eraldi määrusega, kui vastav taotlus esitatakse.

34. TsMS §-st 543 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/