2-18-80/101 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Janar Jäätma ja Vahur-Peeter

Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. veebruar 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-80

Kohtuasi

XX hagi YY ja Advokaadibüroo Magnusson OÜ vastu

kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 9. detsembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3240 euro

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat

Marje Mängel

Kostjad (vastustajad) YY (isikukood XXXXXXXXXXX);

Advokaadibüroo Magnusson OÜ (registrikood 12543378),

seaduslik esindaja JM, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Kaidar Sultson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 9. detsembri 2019. a otsus ja saata asi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-18-80

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 3. jaanuaril 2018 Harju Maakohtule YY (kostja I, advokaat) ja

Advokaadibüroo Magnusson OÜ (kostja II, advokaadibüroo) vastu hagi (hagiavalduse

tervikteksti 3. aprillil 2018), milles palus kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja mõista

kahjuhüvitise 3000 eurot ja alates kohtulahendi jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni hüvitiselt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hageja palus

menetluskulud jätta kostjate kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 30. märtsil 2015 käsunduslepingu, mille

järgi kohustus advokaadibüroo osutama hagejale õigusabiteenust, sh esitama Tallinna Vangla

vastu 6900 euro suuruse nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikust alandavates

tingimustes kinnipidamise eest.

Kostja I esitas 9. juunil 2015 hageja nimel Tallinna Vangla vastu kahjunõude. Tallinna Vangla

tagastas osaliselt hageja kahju hüvitamise nõude ja jättis selle osaliselt rahuldamata.

Kostja I esitas 31. augustil 2015 Tallinna Halduskohtule nõude, milles palus Tallinna Vanglalt

hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise 6900 eurot ja viivise. Koos kaebusega esitas kostja I

hageja nimel menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Halduskohus jättis

7. septembri 2015. a määrusega kaebuse ja menetlusabi taotluse käiguta ning andis kaebajale

tähtaja korrektse menetlusabi taotluse esitamiseks ning kaebuse täpsustamiseks. Kostja I palus

hageja nimel tähtaega pikendada ning halduskohus pikendas tähtaega 21 septembrini 2015.

Kostja ei teavitanud hagejat halduskohtu määrusest. Kostja I ei esitanud hageja nimel

halduskohtule tähtaegselt nõuetekohast menetlusabi taotlust, mistõttu jättis halduskohus

22. septembri 2015. a määrusega menetlusabi taotluse rahuldamata ja kohustas hagejat tasuma

seitsme päeva jooksul alates määruse kättesaamisest riigilõivu. Kostja I ei teavitanud hagejat

ka sellest määrusest. Kuna riigilõiv jäi tasumata, tagastas halduskohus 10. novembri 2015. a

määrusega hageja nimel esitatud kaebuse läbivaatamatult kostjale I. Kostja I ei teavitanud ka

sellest hagejat. Kostja I ei esitanud määruse peale määruskaebust ning menetlus haldusasjas

nr 3-15-2173 on lõppenud.

Hageja sai halduskohtumenetluse käigust ja selle lõppemisest teada, kui esitas halduskohtule

12. septembril 2017 päringu. Kostja I ei teavitanud hagejat kohtumenetluse käigust ning tema

tegevusetuse tõttu jäi hageja kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks läbi vaatamata.

Kuigi kostjad väidavad, et hagejat esindas suhetes kostjatega Mittetulundusühingu Auxilio

(MTÜ), esindas hagejat halduskohtumenetluses üksnes kostja I ning kostjad ei ole tõendanud,

et neil oli käsundus vms leping MTÜ-ga.

2-18-80

1.2. Poolte vahel kehtis käsundusleping, mida kostja I asus täitma. Kostja I rikkus käsundit

täites VÕS §-s 620 ja advokatuuriseaduse (AdvS) § 44 lg-s 1 sätestatud kohustusi. Kostja I jättis

hageja

halduskohtumenetluse

käigust

teavitamata,

riigilõivu

tasumata

ja

vastava

maksekorralduse halduskohtule esitamata. Selle tulemusena jäi hagejal Tallinna Vanglalt

saamata mittevaralise kahju hüvitis. Kui kostja I oleks ülesandeid nõuetekohaselt täitnud, oleks

hageja saanud mittevaralise kahju hüvitist 6900 eurot. Selline kahju pidi olema kostjale I

ettenähtav ning kahju tekitamine ei ole vabandatav. Arvates mittevaralise kahju hüvitisest maha

kohtumenetluse kulud, sh kulud õigusabile ja riigilõiv, on hagejal tekkinud kahju 3000 eurot.

1.3. Õigusteenust osutades tekkinud kahju eest vastutavad advokaat ja advokaadibüroo

kliendilepingu rikkumise eest AdvS §-de 47 ja 55 järgi solidaarselt.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostjad ei ole käsunduslepingut rikkunud ja hageja on esitanud hagi valede kostjate vastu.

Hageja sõlmis käsunduslepingu MTÜ-ga ning volitas MTÜ-d ennast suhetes kostjatega

esindama ja maksma kostjatele osutatud õigusabi eest. Sarnaselt hagejale oli veel

mitukümmend kinnipeetavat volitanud MTÜ-d end esindama ning MTÜ esindas kõiki

kinnipeetavaid suhetes kostjatega, kes esitasid kinnipeetavate nimel nõudeid mittevaralise

kahju hüvitamiseks. Arvestades õigusteenuse maksumust ja asjaolu, et sarnaseid menetlusi oli

arvukalt, suhtlesid kostjad MTÜ-ga, mitte iga kinnipeetavaga eraldi. Kuna hagejat esindas

suhetes kostjaga MTÜ, olid kostjad kohustatud teavitama menetluse käigust MTÜ-d, mitte

hagejat.

Kostjad võtsid vajalikke samme hageja õiguste kaitsmiseks halduskohtumenetluses ning

kostja I teavitas pidevalt MTÜ-d menetluse käigust ja edastas MTÜ-le halduskohtu määrused.

Asjaolu, et MTÜ ei edastanud hagejale teavet, ei anna alust järeldada, et kostjad rikkusid

käsunduslepingut. Kostjad ei vastuta hageja ja tema esindaja (MTÜ) suhtluse puudujääkide

eest. Kui suhtluses oli puudujääke, on hagejal õigus esitada nõue MTÜ vastu.

Määruskaebuse esitamata jätmist ei saa pidada rikkumiseks, sest kaebus oleks olnud selgelt

perspektiivitu.

2.2. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et kostjad on käsunduslepingut rikkunud, ei ole hageja

nõuetekohaselt tõendanud, et talle tekkis käsunduslepingu rikkumisega kahju ega tekkinud

kahju suurust. Hageja ei ole tõendanud, et halduskohus oleks talle nõutud hüvitise välja

mõistnud. Hageja ei ole seejuures välja toonud, millised olid tema kinnipidamistingimused,

mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kas ja millises suuruses rahalise hüvitise oleks

halduskohus välja mõistnud. Kahjuhüvitise suurus on igal juhul põhjendamata ega ole

kooskõlas Eesti kohtupraktikaga. Arvestades Riigikohtu praktikat, oleks hagejale määratud

hüvitis olnud maksimaalselt 1692 eurot, millest tuleks omakorda maha arvata kulutused

õigusabile ja riigilõivule.

2.3. Käsunduslepingust tulenev õigusabi osutaja kohustus ei ole suunatud mittevaralise huvi

järgimisele ning mittevaralise kahju hüvitamine oleks vastuolus õigusabilepingu kaitse-

eesmärgiga. Seetõttu tuleb menetlus õigusliku perspektiivituse tõttu lõpetada.

2-18-80

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

hageja viibis alates 9. juunist 2012 kuni 9. juunini 2015, s.o kokku 327 päeva

kinnipidamistingimustes, milles oli isiku kohta põrandapinda alla 3 m², sh 251 päeva

avatud osakonnas (osakonnas, kus kambriuksed on avatud ja kinnipeetavatel on oluliselt

suurem võimalus viibida väljaspool kambrit);

-

hageja allkirjastas 30. märtsil 2015 volikirja, millega volitas MTÜ palgatud advokaati

ennast esindama kahjunõude esitamisel Tallinna Vangla vastu; volikirjaga andis hageja

advokaadibüroole, sh advokaadile volituse end esindada;

-

kostja I esitas hageja esindajana 9. juunil 2015 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju

hüvitamise nõude inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest;

-

Tallinna Vangla jättis 10. augusti 2015. a otsusega nr 5-37/15/172-2 hageja nõude

osaliselt rahuldamata ja tagastas nõude osaliselt läbivaatamatult;

-

kostja I esitas hageja esindajana 31. augustil 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse,

milles palus mõista Tallinna Vanglalt hageja kasuks välja avalik-õiguslikus suhtes

tekitatud kahju hüvitise 6900 eurot ja alates kaebuse esitamisest kuni hüvitise

tasumiseni seadusjärgses määras viivise; koos kaebusega esitas kostja I ka riigilõivu

tasumisest vabastamiseks menetlusabi taotluse;

-

Tallinna Halduskohus jättis 7. septembri 2015. a määrusega kaebuse ja menetlusabi

taotluse käiguta ning määras tähtaja korrektse menetlusabi taotluse esitamiseks ja

kaebuse täpsustamiseks; kostja I edastas määruse MTÜ-le;

-

kostja I esitas 8. septembril 2015 Tallinna Vanglale teabenõude kinnipeetava K-raha

väljavõtte saamiseks;

-

kostja I esitas hageja esindajana 11. septembril 2015 halduskohtule tähtaja pikendamise

taotluse ja teavitas sellest MTÜ-d;

-

Tallinna Halduskohus pikendas 14. septembri 2015. a määrusega tähtaega kuni

21. septembrini 2015;

-

Tallinna Halduskohus määras 22. septembri 2015. a määrusega tähtaja riigilõivu

tasumiseks 7 päeva jooksul, sest kohtule ei esitatud nõuetekohast menetlusabi taotlust

ega kõrvaldatud puudusi; kostja I sai määruse kätte 12. oktoobril 2015, teavitas sellest

MTÜ-d, edastas MTÜ-le riigilõivu tasumise makseinfo ja saatis e-kirja, milles uuris

riigilõivu tasumise olukorda;

-

Tallinna Halduskohus tagastas 10. novembri 2015. a määrusega kaebuse

läbivaatamatult, sest tähtaja jooksul ei tasutud riigilõivu; määruse peale määruskaebust

ei esitatud ja menetlus haldusasjas nr 3-15-2173 on lõppenud.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja tõendanud, et ta andis 30. märtsi 2015. a

volikirjaga kostjatele esindusõiguse Tallinna Vangla vastu kahjunõude esitamiseks. Asjaolu, et

volikirjas on nimetatud ka MTÜ-d, ei luba mõistliku kõrvalseisjana järeldada, et hageja soovis

volitada MTÜ-d. Volikirjas on selgelt märgitud, et volitus on antud advokaadibüroole ja selle

advokaadile. Selliselt on mõistnud volikirja ka kostja I, kes esitas hageja nimel nõude Tallinna

Vanglale ja kaebuse halduskohtule. Volikirjast ei saa järeldada volitust MTÜ-le. Kuigi

volikirjas on märgitud MTÜ edasivolitamise õigus, saab kostja I käitumisest järeldada, et ta

mõistis, et esindab hagejat, mitte MTÜ-d. Lisaks ei saaks MTÜ hagejat kohtus esindada.

3.3. Kuna hageja ja kostjad sõlmisid hageja esindamiseks lepingu, mille sisuks oli mittevaralise

kahju hüvitamise nõude esitamine Tallinna Vangla vastu, võib kostja I vastutada VÕS § 134

2-18-80

lg 1 järgi ka hagejale tekkinud mittevaralise kahju eest, kui ta rikub oma kohustusi mittevaralise

kahju sissenõudmisel.

3.4. Hageja ei ole aga tõendanud, et kostja I rikkus lepingut, sh VÕS §-s 620 sätestatud

kohustusi või AdvS § 44 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustust.

Kuigi advokaadile antud volitus isiku esindamiseks kahjuhüvitise esitamisel hõlmab esindaja

kohustust kasutada kõiki seaduslikke vahendeid õigusteenuse lepingus kokkulepitud

eesmärkide saavutamiseks, ei ole hageja tõendanud, milles pooled konkreetselt kokku leppisid.

Hageja allkirjastas üksnes volikirja ja pooled ei ole pidanud läbirääkimisi osutatava

õigusteenuse tingimuste üle.

Hageja heidab kostjale I ette teavitamiskohustuse rikkumist, sh seda, et kostja I ei teavitanud

hagejat kaebuse esitamisest halduskohtusse, puuduste kõrvaldamise vajadusest kaebuse

menetlusse võtmiseks ning kaebuse menetlusse võtmata jätmisest. Pooled vaidlevad selle üle,

kuidas nad olid kokku leppinud teabe vahetamises. Hageja ei ole tõendanud, et pooled leppisid

kokku, et hageja ja kostja I suhtlevad vahetult ja kostja I peab hagejat vahetult tehtavatest

toimingutest teavitama. Asjas esitatud tõenditega (volikiri ning kostja ja MTÜ vaheline suhtlus)

on veenvalt põhistatud ja tõendatud, et poolte ühiseks tahteks oli suhelda MTÜ vahendusel.

Kostja I on tõendanud, et esitas kõik hageja nõudega seotud menetlusdokumendid ja kohtu

nõuded MTÜ-le.

Hageja heidab kostjale I ette ka riigilõivu tasumata jätmist, kuid hageja ei ole väitnud ega

tõendanud, et pooltel oli kokkuleppe, et kostja I peab tasuma hageja eest riigilõivu. Samuti

heidab hageja kostjale I ette riigilõivu tasumist kinnitava maksekorralduse esitamata jätmist,

kuid olukorras, kus riigilõivu ei tasutud, ei olnud võimalik maksekorraldust esitada.

Hageja heidab kostjale I ette ka seda, et kostja I ei esitanud määruskaebust halduskohtu määruse

peale, millega halduskohus tagastas hageja kaebuse läbivaatamatult riigilõivu tasumata jätmise

tõttu. Määruskaebuse esitamise kohtumääruse peale olukorras, kus esindaja teab, et riigilõivu

ei ole tasunud, oleks olnud selgelt perspektiivitu ja põhjustanud lisakulutusi. Seega ei ole

kostja I oma kohustusi määruskaebust esitamata jättes rikkunud.

3.5. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et tal tekkis seoses 6900 euro suuruse mittevaralise

kahjuhüvitise saamata jäämisega mittevaraline kahju 3000 eurot.

Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et pooled leppisid kokku, et kostja I esitab halduskohtule

nõude 6900 euro saamiseks.

Lisaks ei oleks hageja nõudel olnud kaebuses märgitud perioodi arvestades osaliselt edulootust,

sest nõue oli osaliselt aegunud. Aegumistähtaja algust tuleb kinnipidamistingimustes viibimise

korral lugeda ajast, mil isik pidi teada saama varasemate kinnipidamistingimuste õigusvastasest

ja jätkuval kinnipidamiseasutuses viibimise korral ei pruugi olla tegemist jätkuva toiminguga.

Hageja ei ole esitanud kohtule selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et halduskohtule

esitatud kaebus oleks olnud perspektiivne ja kohus oleks nõutud ulatuses kaebuse rahuldanud.

Arvestades seda, et osadel juhtudel ei ole ka alla 3 m² suuruse põrandapinna eest hüvitist

määratud ning Riigikohtu praktika kohaselt on sarnastes asjades välja mõistetud hüvitis olnud

1 euro 15 senti kuni 2 eurot 53 senti inimväärikust alandavates tingimustes viibitud päeva eest,

oleks kostjate hinnangul olnud hagejale hüvitise määramine ebatõenäoline või oleks välja

mõistetud hüvitis 1692 eurot. Kui sellest maha arvata 3900 euro suurused menetluskulud, ei

2-18-80

oleks hageja saanud nõutud suuruses mittevaralist kahju tekkida ja hageja ei oleks saanud ilma

jääda nõutud suuruses hüvitisest.

3.6. Kuna kostja I ei ole tekitanud hagejale kahju, ei ole põhjendatud ka AdvS § 47 alusel kostja

II vastu esitatud nõue.

3.7. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja

kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas 30. detsembril 2019 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse (kaebuse

terviktekst esitatud 24. jaanuaril 2020), milles palus tühistada maakohtu otsuse ja saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostjate kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt AdvS § 41, 43 ja 44 ning

VÕS § 620 ning asus ekslikult seisukohale, et kostja I ei ole rikkunud teavitamiskohustust.

Maakohus leidis vääralt, et hageja ja kostja I oleksid pidanud eraldi kokku leppima selles, et

nad suhtlevad vahetult. AdvS § 44 lg 1 p 2 kohaselt peab advokaat klienti õigusteenuse

osutamisega seotud tegevusest teavitama. Seega tuleneb teavitamiskohustus seadusest ning

eraldi kokkulepet ei ole vaja. Kuna kostja I teavitas MTÜ-d, mitte hagejat, rikkus kostja I

AdvS § 44 lg 1 p-st 2 tulenevat kohustust. Asjaolu, et kostja I suhtles MTÜ-ga, ei võtnud

kostjalt I kohustust teavitada kohtumenetluse toimingutest ka hagejat. Kostja ei ole tõendanud

MTÜ-ga sõlmitud käsunduslepingut ega seda, et MTÜ oli halduskohtumenetlusega kuidagi

seotud.

4.2. Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et tal tekkis kahju

3000 eurot.

Kui kostja oleks kohase hoolsusega tegutsenud, oleks hageja nimel halduskohtule esitatud

kaebus rahuldatud. Kostja I tegutses volituse alusel ja esitas käsundit täites hageja nimel

halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt välja mõista avalik-õiguslikus suhtes

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise 6900 eurot. Seega pidi kostja I hinnangul selline nõue

olema edukas. Hageja viibis Tallinna Vanglas alates 13. juunist 2011 kuni 9. juunini 2015.

Kostja I esitas hageja nimel kaebuse 8. juunil 2015 ning tõi kaebuses esile, et kuna

kolmeaastane aegumistähtaeg algab kinnipeetava vabanemisega ja hageja ei olnud vabanenud,

ei olnud tema nõue osaliselt aegunud. Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites on üldpinda

u 2,5 m² või vähem ühe inimese kohta, sh inventari ja mööbli alla jääva pinna mahaarvamise

korral vähem kui 1,5 m². Euroopa Inimõiguste kohus on asunud seisukohale, et minimaalne

soovituslik põrandapind on 4 m². Kostja I juhindus hageja nimel kaebust esitades nii Euroopa

Inimõiguste Kohtu kui ka Riigikohtu praktikast.

Hageja hinnangul on talle tekkinud kahju suurus pärast menetluskulude mahaarvamist

3000 eurot.

Vastustajate seisukoht

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

2-18-80

5.1. Kostjate vastuväidete kohaselt täitis kostja I nõuetekohaselt teavitamiskohustust. Hageja

kontaktisikuks oli MTÜ ning kostja I ei pidanud lisaks MTÜ-le teavitama isiklikult ka hagejat.

Kuna kostja I edastas teabe hageja kontaktisikule, saab teavitamiskohustuse lugeda

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 133 lg 2 alusel täidetuks.

5.2. Apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu, sest käsunduslepingu rikkumisega

tekitatud mittevaraline kahju ei ole VÕS § 134 lg 1 alusel hüvitatav.

5.3. Hageja ei ole kahju tekkimist ja ulatust tõendanud. Hageja ei ole välja toonud, millised olid

tema kinnipidamise tingimused. Hageja kaebusel ei olnud edulootust. Hageja ei ole

apellatsioonkaebuses selgitanud kahju tekkimist ja ulatust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel rahuldada,

maakohtu otsus tuleb tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohus on jätnud vaidlust lahendades selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata ja

vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud valdavas osas tuvastamata, mistõttu ei saa

ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

7. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt I (vandeadvokaadilt) ja

kostjalt II (advokaadibüroolt) hageja ja kostja I vahel sõlmitud halduskohtumenetluses

esindamiseks sõlmitud käsunduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

8. Esmalt märgib kolleegium, et hageja nõue ei ole õiguslikult perspektiivitu, nagu arvavad

ekslikult kostjad. Seetõttu ei ole alust jätta hagi TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata. Samuti

ei olnud ringkonnakohtul alust keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest.

Maakohus asus õigesti seisukohale, et kostja I võib vastutada hagejal saamata jäänud

mittevaralise kahju hüvitise eest, kui kostja I rikkus oma kohustusi mittevaralise kahju

sissenõudmisel, kuid käsitas praeguses kohtumenetluses esitatud nõuet ekslikult mittevaralise

kahjuhüvitise nõudena ning kohaldas seetõttu vääralt VÕS § 134 lg-t 1.

Riigikohus on leidnud, et kui advokaat või advokaadibüroo sõlmib kliendiga õigusteenuse

osutamise lepingu, on see käsitatav käsunduslepinguna VÕS § 619 mõttes, ning kui advokaat

rikub lepingut, sh mõnda käsundussuhtest tulenevat kohustust, vastutab ta VÕS § 115 lg 1 alusel

selle eest kliendile tekkinud kahju eest. Mh on hüvitatav selline kahju, mida klient kandis

seetõttu, et advokaadi tegevuse tagajärjel jäi ta ilma võimalusest esitada nõudeid (vt Riigikohtu

13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p-d 40-41 ja 14. juuni 2019. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-6457, p 13).

Ringkonnakohus selgitab, et hüvitamisele kuuluv kahju võib VÕS § 128 lg 1 järgi olla varaline

või mittevaraline. Varaline kahju on VÕS § 128 lg 2 järgi otsene varaline kahju ja saamata

jäänud tulu, seejuures on saamata jäänud tulu VÕS § 128 lg 4 järgi kasu, mida isik oleks

vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui

kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, mh võib saamata jäänud tulu seisneda

ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Mittevaraline kahju hõlmab aga VÕS § 128 lg 5 järgi

eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

2-18-80

Kuigi hageja esitas halduskohtule kaebuse, milles palus enda kasuks välja mõista inimväärikust

alandavates tingimustes kinnipidamise eest tekitatud kannatuste eest mittevaralise kahju eest

hüvitise 6900 eurot, nõuab hageja praeguses kohtumenetluses teda halduskohtumenetluses

esindanud advokaadilt ja advokaadibüroolt käsunduslepingu rikkumise tõttu saamata jäänud

hüvitise, s.o varalise kahju hüvitamist VÕS § 128 lg-te 2 ja 4 tähenduses. Hoolimata sellest, et

hageja käsitas oma nõuet õiguslikus mõttes ekslikult mittevaralise nõudena, ei ole kohus

TsMS § 436 lg 7 järgi seotud otsust tehes poolte õiguslike väidetega ning kohaldab õigust ise.

9. Hageja väitel rikkus kostja I käsunduslepingust ja AdvS § 44 lg 1 p-st 2 tulenevat

teavitamiskohustust, sest ei teavitanud hagejat vahetult halduskohtumenetluse käigust. Muude

hagis nimetatud kostja I rikkumiste osas ei ole hageja apellatsioonkaebuses maakohtule

etteheiteid teinud. Kostjate väitel ei ole kostja I teavitamiskohustust rikkunud, sest pooltel ei

olnud

kokkulepet

hageja

isiklikult

teavitamise

kohta

ning

kostja

I

teavitas

halduskohtumenetluse käigust MTÜ-d, kes oli hageja esindaja suhetes kostjatega ning hageja

kontaktisik.

9.1. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja volitas

30. märtsi 2015. a volikirjaga kostjaid hagejat Tallinna Vangla vastu kahjunõude esitamisel

esindama ning nimetatud volikirjast saab ühtlasi järeldada, et hageja ja kostjad sõlmisid

hagejale kui kliendile õigusteenuse osutamise lepingu AdvS § 55 tähenduses, mida saab pidada

käsunduslepinguks VÕS § 619 mõttes. Maakohus leidis aga ekslikult, et olukorras, kus poolte

vahel oli sõlmitud käsundusleping, kuid ei olnud kokku lepitud konkreetseid õigusteenuse

osutamise tingimusi, pidi hageja tõendama, et poolte kokkuleppe kohaselt pidi advokaat

teavitama halduskohtumenetluse käigust vahetult hagejat. Kuna AdvS § 44 lg 1 p 2 järgi on

advokaat kohustatud teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest, ei olnud

hagejal ja kostjatel vaja selles eraldi kokku leppida, ning olukorras, kus hageja ja kostjad olid

sõlminud õigusteenuse osutamiseks käsunduslepingu, oli kostjatel kohustus teavitada

halduskohtumenetluse käigust hagejat kui lepingupoolt.

9.2. Kuigi kostjad väidavad, et hagejat esindas suhetes kostjatega MTÜ, ei ole kostjad seda

väidet millegagi tõendanud. Seejuures juhtis hageja juba maakohtu menetluses tähelepanu

sellele, et kostjad ei ole oma vastuväidet tõendanud. Seega pidid kostjad kui professionaalsed

menetlusosalised mõistma, et TsMS § 230 lg 1 järgi lasub neil kohustus oma väiteid kohtus ka

tõendada.

Iseenesest on võimalik, et isik volitab teist isikut enda nimel nõuet kolmanda isiku vastu esitama

koos edasivolitamise õigusega selliselt, et volitatu võib sõlmida õigusteenuse saamiseks

advokaadi või advokaadibürooga lepingu ja anda advokaadile volituse isiku kohtus

esindamiseks. Praegusel juhul on aga kostjad maakohtus küll väitnud, et hagejat esindas suhetes

kostjatega MTÜ, kuid ühtegi tõendit, mis kinnitaks seda, et hageja sõlmis MTÜ-ga

käsunduslepingu, kes sõlmis omakorda kostjatega õigusteenuse osutamise lepingu, ei ole

kostjad esitanud. Kostjad ei ole esitanud sellist volikirja ega käsunduslepinguid, mis kinnitaksid

kostjate väiteid, kuigi professionaalse õigusteenuse osutaja puhul saab eeldada, et ta vormistab

õigusteenuse osutamiseks korrektsed dokumendid. Samuti ei saa asjas maakohtule esitatud

volikirjast järeldada kostjate väidetud asjaolusid. Kolleegium märgib, et volikiri on sõnastatud

osaliselt segaselt ning volikirjas on märgitud, et hageja volitab kostjaid tulenevalt MTÜ-ga

sõlmitud käsunduslepingust, MTÜ on palganud advokaadi ja MTÜ-l on edasivolitamise õigus.

Samas on hageja volikirja teksti kohaselt volitanud selgelt kostjaid ennast nõude esitamisel

esindama. Seega, isegi juhul, kui hagejal oli käsundusleping ka MTÜ-ga, kellel oli

edasivolitamise õigus ja kes otsis kinnipeetavatele õigusteenust osutava advokaadi, ei kinnita

volikiri seda, et MTÜ kasutas edasivolitamise õigust ja volitas kostjaid hagejat esindama.

2-18-80

Volikirja kohaselt volitas hageja ise kostjaid ja seega sõlmis hageja ise kostjatega ka

käsunduslepingu.

Lisaks väitsid kostjad vastuses apellatsioonkaebusele, et hageja kontaktisikuks oli MTÜ.

Kolleegiumi hinnangul on iseenesest võimalik ka see, et klient ja advokaat lepivad kokku selles,

et advokaat teavitab õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest, sh kohtumenetluse käigust

kliendi nimetatud muud isikut ning klienti ei ole vaja sellest teavitada. Paraku ei ole kostjad

tõendanud ka sellise kokkuleppe sõlmimist. Ainuüksi asjaolu, et kostjad teavitasid e-kirja teel

halduskohtumenetluse käigust korduvalt MTÜ-d, ei saa järeldada, et hageja ja kostjad leppisid

sellisesse suhtluses kokku. Ka kohtule esitatud volikirjast ei nähtu sellist kokkulepet.

9.3. Eelnevat arvestades kinnitavad asjas esitatud asjaolud ja tõendid seda, et kostjal I oli

AdvS § 44 lg 1 p 2 järgi kohustus teavitada hagejat halduskohtumenetluse käigust. Kuna

kostja I teavitas sellest MTÜ-d, mitte hagejat, on kostja I rikkunud hagejaga sõlmitud

õigusteenuse osutamise lepingut.

10. Kuna kostja I rikkus õigusteenuse osutamise lepingust tulenevat teavitamiskohustust, võib

hagejal olla õigus nõuda kostjalt I lepingu rikkumisega põhjustatud varalise kahju hüvitamist

ning AdvS § 47 järgi võib kostja I põhjustatud kahju eest vastutada solidaarselt ka kostja II.

10.1. Kolleegium

selgitab,

et

hageja

nõude

lahendamiseks

tuleb

kohtul

lisaks

käsunduslepingust tuleneva kohustuse rikkumisele tuvastada, kas rikkumine ei ole vabandatav

VÕS § 103 tähenduses, kas käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju VÕS § 127 lg 1 ja

VÕS § 128 tähenduses, kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga

VÕS § 127 lg 2 tähenduses, kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale

lepingu sõlmimise ajal ettenähtav VÕS § 127 lg 3 tähenduses ning kas rikkumise ja kahju vahel

on põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2019. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-6457, p 13). Arvestades seda, et maakohus ei ole kahju hüvitamise aluseks

olevaid ülalnimetatud asjaolusid tuvastanud, ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust,

kuna see riivaks tuvastatud asjaolude osas ülemääraselt poolte edasikaebeõigust. Seetõttu

saadab kolleegium tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hageja kahju hüvitamise nõuet lahendades

mh hindama, kas juhul, kui kostja ei oleks teavitamiskohustust rikkunud, oleks

halduskohtumenetlus olnud hagejale edukas ja hageja nõue oleks vähemalt osaliselt rahuldatud.

Selleks tuleb mh välja selgitada, kas hageja menetlusabi taotlus olnuks hageja teavitamise

korral edukas, st täidetud olid hagejale menetlusabi andmise tingimused halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 111 tähenduses ega esinenud menetlusabi andmise piiranguid

HKMS § 112 mõttes, või kas menetlusabi taotluse edutuse korral oleks hageja teavitamise

korral tasutud kaebuselt tähtaegselt riigilõivu.

10.2. Lisaks märgib kolleegium, et maakohus ei ole halduskohtule hageja nimel esitatud

kahjunõude edukuse väljaselgitamiseks täitnud kohaselt TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 sätestatud

selgitamiskohustust. Samuti ei vasta maakohtu otsus selles osas TsMS § 436 lg 1 ja § 438 lg-s 1

sätestatud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele. Asja uuel läbivaatamisel peab

maakohus mh välja selgitama kahju tekkimise asjaolud ning andma pooltele vajadusel tähtaja

täpsustavate asjaolude ja neid kinnitavate tõendite esitamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus materiaalõiguse normidele viitamata ja selle aluseks

olevaid asjaolusid tuvastamata paljasõnaliselt seisukohtale, et hageja halduskohtule esitatud

nõue oleks olnud osaliselt aegunud ja seetõttu edutu. Seda tehes jättis maakohus tähelepanuta,

2-18-80

et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 järgi tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta

jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi

teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle

põhjustanud sündmusest arvates. Samuti ei ole maakohus tuvastanud, millal hageja sai kahjust

teada. Riigikohus on selgitanud, et kaebetähtaja kulgemine algab ajast, mil kaebaja sai aru, et

talle on kahju tekkinud, seejuures ei hakka kahjunõude tähtaja kulg kohe kitsastesse

tingimustesse sattudes (vt Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus haldusasjad nr 3-3-1-95-16, p 11).

Samuti tugines maakohus otsuses halduskohtumenetluses esitatud nõude edukust hinnates

üksnes kostja väidetele ja asus seetõttu paljasõnaliselt seisukohale, et kui üldse, siis võinuks

Tallinna Vanglalt hageja kasuks väljamõistetav hüvitis olla maksimaalselt 1692 eurot. Seda

järeldades ei tuginenud maakohus ühelegi halduskohtule esitatud nõude aluseks olevale

materiaalõiguse normile ega selgitanud välja kahjuhüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid,

sh hageja täpset kinnipidamise aega ja kinnipidamise tingimusi ning vastavates tingimustes

kinni peetud isikule tekkinud mittevaralise kahju suurust ja vastavate kannatuste eest makstava

hüvitise suurust. Maakohus viitas üksnes umbmääraselt Riigikohtu praktikas väljamõistetud

hüvitise suuruse vahemikule, kuid ei selgitanud välja, millistes tingimustes hageja täpselt viibis

ning millise suurusega hüvitist oleks hagejal neid tingimusi arvestades õigus iga päeva eest

saada. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hindama, kas halduskohtule esitatud nõue oleks

olnud RVastS § 7, 9 ja 13 alusel edukas. Halduskohtule esitatud nõude edukust hinnates saab

maakohus juhinduda mh Riigikohtu praktikas sarnastes asjades väljakujundatud seisukohtadest

(vt nt Riigikohtu otsused haldusasjades nr 3-3-1-15-17, 3-3-1-14-17, 3-3-1-98-16, 3-3-1-95-16,

3-3-1-90-16, 3-3-1-89-16 ja 3-3-1-85-16).

Lisaks järeldas maakohus ennatlikult, et hageja väitel oleksid tema menetluskulud

halduskohtumenetluses olnud 3900 eurot. Kuigi hageja nõuab praeguses kohtumenetluses

3000 euro hüvitamist ja põhistab oma nõuet sellega, et halduskohtumenetluses saadud hüvitiselt

tuleks maha arvata halduskohutumenetluses kantud kulud, sh kulud õigusabile ja riigilõiv, väitis

hageja 28. oktoobri 2019. a kohtuistungil, et advokaadibüroo pidi saama teenuse osutamise eest

50% võidetud summast. Seda arvestades ei saanud maakohus teha matemaatilist tehet

(6900-3000=3900), vaid pidi välja selgitama, kas ja millise hüvitise oleks hageja saanud

Tallinna Vanglalt halduskohtumenetluses tehtava kohtulahendi alusel, aga ka seda, kelle kanda

oleks HKMS § 108 järgi jäänud kohtumenetluse kulud ning kas Tallinna Vanglalt oleks

HKMS § 109 kohaselt hageja menetluskulude katteks hüvitis välja mõistetud.

11. Ülaltoodud põhjendustel rahuldab kolleegium apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu

otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus

vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või

mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Janar Jäätma, Vahur-Peeter Liin