2-20-16310/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 09.02.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-16310

Kohtuasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus XX (X) paigutamiseks

tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 06.11.2020 määrus esialgse õiguskaitse

pikendamiseks

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann

Tusti

Eestkosteasutus Põltsamaa vald (vallavalitsuse kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 06.11.2020 määrus, millega kohus pikendas XX suhtes

esialgse õiguskaitse kohaldamist 40 päevani ja määras tahtevastase ravi

kohaldamise.

2. XX määruskaebus rahuldada.

3. Määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-20-16310

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Avaldaja esitas 06.11.2020 Harju Maakohtule taotluse puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Taotluse kohaselt viibib

puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 05.11.2020, kell 16.45 rakendati tema

suhtes tahtest olenematut ravi. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik

ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole

võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades isiku tervislikku seisundit ei ole tema

psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel. Arvestades eeltoodut taotles

avaldaja rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40

päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva

arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

2. Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt omandas puudutatud isik teadaolevalt

koolihariduse X gümnaasiumis. Edasi jätkas ta õpinguid Tallinna Ülikoolis ajaloo erialal;

lõpetas magistri. Käesolevalt töötab enda sõnul Tallinna Ülikoolis haridusloolasena ning on

luuletaja. Patsient plaanib edasi õppida doktorantuuris filosoofia erialal. Eriti huvitab teda

anarhia ja nihilism. Esimene digitaalne sissekanne isiku psüühilise seisundi kohta pärineb 2013

.a SA Tartu Ülikooli Kliinikumist (edaspidi SA TÜK), kuhu ta oli korduvalt pöördunud

ambulatoorse psühhiaatri vastuvõtule. Selles kirjutab psühhiaater, et patsiendi ema sõnul

pöördus patsient esmakordselt psühhiaatri vastuvõtule nägemismeelepetete tõttu 8-aastasena.

6. klassis käis patsient psühhiaatri ja psühholoogi juures toitumishäirete tõttu. 2013. a

psühhiaatri ravipäevikust selgub, et patsiendil on lapsest saati kuni selle momendini esinenud

paranoilised jälitusmõtted ning nägemis- ja kuulmismeelepetted. Isik suitsetab alates 7. klassist,

alkoholi tarvitab alates 13-aastaselt. Kanepijoobes on patsiendil tekkinud paranoilised mõtted

ning ta on joobeseisundis käitunud labiilselt, hüsteeriliselt ning ennast kahjustavalt (nt

põletanud end suitsukoniga). Patsient on loobunud oma vanadest sõbrannadest, sest tunneb, et

käitub nende juuresolekul mitte endale vastavalt ja labiilselt. Samuti on ta avaldanud hirmu

peeglisse vaatamise ees, sest seal näeb ta mitte iseennast. 2015–2017. a pöördus patsient

ambulatoorse psühhiaatri juurde paaril korral. Probleemideks olid unehäired, ärevus,

emotsionaalne labiilsus ja meeleolu kiire vaheldumine. 2017. a sissekandest selgub, et patsient

oli vastuvõtul ülevas ning labiilses meeleolus (purskas keset vestlust naerma), ta tunnistas

regulaarselt 1 pudel veini üksinda joomist päevas ning avaldas õhtust hirmu (tundis, et keegi

võib toas olla).

3. 19.10.2019–04.11.2019 viibis patsient esmakordselt SA TÜK Psühhiaatriaosakonnas. Ta

toodi SA TÜK valvetuppa kiirabi poolt, kuna patsient olnud kodus isa rünnanud, olnud teda

kägistanud. Patsient on ka varasemalt füüsiliselt vanemaid rünnanud, olnud viimase aja jooksul

nende suhtes süüdistav ning vaenulik. Ema kartnud patsiendiga kahekesi üksinda jääda.

Psühhiaatriakliiniku valvetoas tuvastati patsiendil raske psüühikahäire: muud ägedad

psühhootilised episoodid (RHK-10 järgi F23.8) ning Tartu Maakohtu määrusega pikendati tema

tahtevastast ravi kuni 40 päevani. Pärast haiglaravi pole patsient psühhiaatrite poole pöördunud.

Puudutatud isiku sõnul kolis ta detsembris 2019 Tallinnasse üürikorterisse elama. 07.09.2020

kutsus möödakäija puudutatud isikule kiirabi, sest viimane oli alkoholijoobes kukkunud.

Kiirabi saabudes käitus patsient agressiivselt, mistõttu anti ta üle politseile. Pole teada, kas

2-20-16310

patsient ostis välja ja tarvitas temale ordineeritud ravimeid, sest digiretseptuuris kajastuvad

ainult 2020. a retseptid, mille seas puuduvad psühhotroopsed ravimid.

4. Käesolevalt toodi patsient SA PERH Psühhiaatriakliinikusse politseijaoskonnast, kuhu sattus

eile oma naabrimehe füüsilise ründamise eest (küünistas ja kägistas teda). Valvetoas oli patsient

verbaalselt ründav, ähvardav, vihane ja ärritunud. Ta rääkis, et naaber kiusab teda juba ammu,

kuna patsient ei soovinud kunagi varem naabriga seksuaalvahekorda astuda. Veel avaldas ta

mõtet, et naisi diskrimineeritakse kõikjal, sh valvetoas. Patsient sõimas, karjus, korraldusele ei

allunud, koostööd ei teinud, mistõttu vajas tema enda ja teiste ohutuse tagamiseks vahetult

pärast hospitaliseerimist mehhaanilist ohjeldamist eralduspalatis. Ebaadekvaatse, agressiivse

ning psühhoosist juhitud käitumise tõttu hospitaliseeris valvearst Dr. KK patsiendi tahtest

olenematu ravi otsusega 05.11.2020 kl 16.45.

5. Praeguseks ajaks pole patsiendi käitumine oluliselt muutunud. Ta avaldab, et naabrimehel

on tema vastu seksuaalne viha, mistõttu karjub ta patsiendile läbi ventilatsiooniava (kahe korteri

vahel) roppusi ja sõimu. Oma kodust käitumist ta eitab; ütleb, et hoopis naabrimees ründas teda.

Raviarstiga vestlusel oli patsient düsfooriline, emotsionaalselt labiilne, äärmiselt pinges ning

muutus sageli valjuhäälseks ja süüdistavaks.

6. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – muud ägedad psühhootilised episoodid

(RHK-10 järgi F23.8). Ravita jäämisel on ta psühhoosist lähtuvalt oma ebaadekvaatse ja

ettearvamatu käitumisega ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Patsiendi seisundist lähtuvalt ei

ole alust prognoosida seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel, mistõttu taotles avaldaja kohtult

luba puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja talle

psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes

40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus pikendas 06.11.2020 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema

05.11.2020 kell 16.45 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis

loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti

valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda

lõpetatuks 14.12.2020 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase

ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

Menetluskulud jättis kohus riigi kanda.

8. Kohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõikele 1, § 13 lõigetele 1 ja 2 ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lõigetele 1 ja 5.

9. Esitatud taotlusest, sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et puudutatud isik

hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 05.11.2020, kell

16.45. Käesolevaks ajaks ei ole isiku seisund paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ega suuda

otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle.

10. Kohus kuulas peale esialgse õiguskaitse kohaldamist (4 päeva) ära dr I, kes avaldas, et

patsiendi seisund ei ole võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga muutunud – on vajalik ravi

haiglas vähemalt paar kuud, et seisund paraneks ja saaks lubada patsiendi kodusele ravile.

Patsiendil on suured hirmud, kardab peeglisse vaadata, kanepit suitsetab, tarbib alkoholi.

2-20-16310

Meelepetted – kuuleb ja näeb asju. Naabri suhtes karjub roppusi ventilatsiooniluugi kaudu juba

pikemat aega. Hetkel väga agressiivne ja kuri. Varasemalt nii oma vanemaid kui naabrit

rünnanud luululistel ajenditel.

11. Ärakuulamisel avaldas isik: „Mina soovin tööle minna. Olen siin teise inimese ründe tõttu.

Mina ei sõle süüdi, aga mina olen siin. Olen varem ka haiglas ravil olnud. Varem olin

koduvägivalla pärast. Naaber on minust seksuaalselt huvitatud. Mulle ei ole varasemalt mingit

ravi määratud. Mina olen täiesti terve!! Praegu püütakse mulle külge pookida mingit

psüühikahäiret. Mina olen haritud inimene, te tahate öelda, et ma olen hull??! See on praegu

mingi karistus minu vastu, et julgesin vastu hakata mind vägistama tulnud mehele??! Üksi elan

ma. Vanematega on suhted väga head! Kogu aeg suhtlen nendega! Elavad teistes linnades.“ Ei

avalda korduvate küsimuste peale, kus. Väga vihane, kuri, ei lase kohtunikul midagi küsida ega

selgitada. Kõneleb monoloogina, kinnitab 10 korda, et tema ei ole süüdi. Tema on ohver. Väga

kuri, tõstab häält pidevalt.

12. Puudutatud isikule määratud esindaja toetab taotlust.

13. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist

seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja

lahendamisele.

14. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik,

on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lõike 5 alusel.

Isikul esineb raske psüühikahäire – muud ägedad psühhootilised episoodid (RHK-10 järgi

F23.8), tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu

haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel kohus

veendus, et isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning

ei mõista ravivajadust. Isik elab selgelt enda mõttemaailmas, mis ei haaku reaalse maailmaga –

kõigi peale vihane ja tige. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Kohtu

hinnangul on patsient agressiivne ja ettearvamatu ning ohtlik ümbritsevatele. Võib muutuda

vägivaldseks, on algatanud kaklusi ja rünnanud nii oma vanemaid kui naabrit, nagu selgub arsti

arvamusest (osaliselt möönis ka ise ärakuulamisel). Isiku vaenulikkust ja ärrituvust koos

vägivalla võimalikkusega tajus ka kohtunik isiklikult isikut ära kuulates.

15. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes

tingimustes. Samuti ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine – ise end

haigeks ei pea, ravimeid võtma ei soostu ja tahtest olenematult kodustes tingimustes ravida ei

ole võimalik. Seda saab teha ainult haiglas. Arsti sõnul isiku seisundi hinnangust ja varasemast

ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel –

pigem kulub kuni paar kuud. Kohus usaldab selles küsimuses arsti kui eriala spetsialisti

arvamust. Kohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega

võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ümbritsevatele. Käesolevat seisundit arvesse võttes

vajab isik pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist.

16. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab

puudutatud isik psüühikahäire tõttu eelkõige teda ümbritsevaid isikuid. Kuivõrd asjas kogutud

tõendite põhjal (eeskätt arsti arvamus) ei parane isiku seisund 4 päeva jooksul, tuleb pikendada

rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani.

2-20-16310

17. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda

luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks

juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

18. Kohus selgitas TsMS § 539 lõikes 3 sätestatut.

19. TsMS § 172 lõike 3 alusel jäid menetluskulud riigi kanda.

Määruskaebus

20. Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub

maakohtu määruse tühistada, lõpetada viivitamatult ravi ja vabastada isik haiglast.

21. Esmalt soovib puudutatud isik vaidlustada määruses toodud asjaolusid. Määruses märgitud

huvi nihilismi ja anarhismi vastu pole tõendatud. Sellekohane info võib pärineda tema

sotsiaalmeedia kontolt, mida ei saa lugeda usaldusväärseks allikaks. Samuti ei mäleta isik, et

tal oleks olnud hirm peeglite ees. Tema murdeeas kirjeldatud sündmused on olnud pigem

tingitud olnud toonasest armumisest, mitte psüühikahäiretest.

22. Käesolevas juhtumis soovib puudutatud isik rõhutada, et ta pole süüdistanud naabrimeest

vägistamiskatses, vaid selles, et naabrimees tungis tema eluruumi ja ründas teda. Naabrimehel

on tema vastu vana vaen, kuna puudutatud isik pole olnud huvitatud tema lähenemiskatsetest.

Samuti ei vasta tõele naabrimehe väited, nagu ta karjuks mingeid riigivastaseid asju, kuna

kaebajal pole riigisaladuse juurdepääsu ja ta ei teagi midagi sellist, mis võiks olla riiki ohustav.

23. Puudutatud isik leiab, et tema puhul puuduvad kõik PsAS §-s 11 nimetatud tahtevastase

ravi kohaldamiseks vajalikud eeldused. Tal puudub raske psüühikahäire, ta pole teistele ega

endale ohtlik, mistõttu ta ei vaja ka ravi haiglas.

Menetlusosaliste seisukohad

24. Avaldaja ja eestkosteasutus Põltsamaa vald (vallavalitsuse kaudu) palusid jätta

määruskaebuse rahuldamata.

Menetluse edasine käik

25. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

26. 27.11.2020 teatas avaldaja kohtule, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi

paranemisega on lõpetatud tema suhtes tahtest olenematu ravi 27.11.2020.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

27. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise tõttu

TsMS § 659 ja § 657 lõike 1 punkti 4 alusel tühistada. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.

28. Esmalt märgib kolleegium, et vaatamata asjaolule, et puudutatud isiku suhtes on seoses

psüühilise seisundi paranemisega lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi

27.11.2020, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse seaduslikkusele. TsMS § 543

lõike 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise

2-20-16310

lõpetamist

tuvastada

kinnisesse

asutusse

paigutamise

määruse

seaduslikkuse

või

ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt Riigikohtu lahend nr 3-

2-1-155-13, punkt 19). Seega ei takista kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamine puudutatud

isiku määruskaebuse lahendamist.

29. TsMS § 534 lõike 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise

korras paigutada isiku tema nõusolekuta kinnisesse asutusse, kui 1) kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või

kolmandatele isikutele ja 2) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.

TsMS § 534 lõike 5 esimese lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli

päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib

esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt

vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lõike 5 teine lause).

30. Praeguses asjas esitas avaldaja kohtule 06.11.2020 taotluse puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse rakendamiseks neljaks päevaks ja ühtlasi selle pikendamiseks 40 päevani.

Taotlusele oli lisatud psühhiaatrite arvamus. Maakohus lahendas taotluse samal kuupäeval (s.o

06.11.2020) kahe eraldi määrusega, millest esimesega (allkirjastatud kell 15:09) rakendas

esialgset õiguskaitset neljaks päevaks alates psühhiaatriahaiglasse paigutamisest (s.o.

05.11.2020 kuni 08.11.2020) ning teisega (allkirjastatud kell 16:05) pikendas esialgset

õiguskaitset kuni 40 päevani ja määras tahtevastase ravi kohaldamise. Määruskaebuse

palvepunktidest nähtuvalt on puudutatud isik vaidlustanud üksnes hilisema lahendi.

31. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud määruse tegemisel eksinud TsMS

§ 534 lõike 5 teise lause kohaldamisel. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et nimetatud sätte

mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab

psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on

vaja pikendada (vt nt lahendid nr 2-20-6730/42, punkt 13.1; nr 2-18-17167/38, punkt 21). Seega

on vajalik psühhiaatri või arsti uus arvamus. Veel on Riigikohus lahendis nr 2-20-6703/42

(punkt 13.1) leidnud, et TsMS § 534 lõike 5 teises lauses sätestatud nõude täitmisest ei vabasta

ainuüksi kohtule esitatud avalduses sisalduv prognoos, et isiku seisundi paranemine ei ole

neljapäevase ravi järel tõenäoline (nagu ka praegusel juhul on avalduses märgitud). Riigikohtu

seisukoha järgi ei pea avaldaja esitama kohtule enne pikendamise otsustamist uut taotlust, kuid

TsMS § 534 lõike 5 teises lauses sätestatud nõude täitmiseks tuleb esitada psühhiaatri või muu

pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta (vt lahend nr 2-18-

17167/38, punkt 21). Vastav hinnang on enne esialgse õiguskaitse pikendamist vajalik selleks,

et

kontrollida

esialgsete

hinnangute

paikapidavust

ja

tagada

puudutatud

isiku

vabaduspõhiõiguse kaitse (vt lahend nr 2-20-6730/42, punkt 13.1).

32. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul puudub esialgse õiguskaitse pikendamise

eelduseks olev psühhiaatri või muu pädeva arsti arvamus. Avaldaja kohtule täiendavat arsti

arvamust ei esitanud. Vaidlustatud määrusest nähtub küll, et maakohus kuulas peale esialgse

õiguskaitse kohaldamist ära psühhiaatri (dr I), kes avaldas, et patsiendi seisund ei ole võrreldes

arsti arvamuse andmise ajaga muutunud. Kolleegium leiab, et iseenesest võib TsMS § 534 lõike

5 teises lauses ettenähtud arvamuse andmine toimuda ka ärakuulamise kaudu. Arvestades aga,

et esialgse õiguskaitse rakendamine ja pikendamine toimusid samal kuupäeval (06.11.2020),

pidi kõnealune ärakuulamine toimuma samuti 06.11.2020. Seega on arst andnud täiendava

arvamuse samal päeval kui esialgse arvamuse (s.o avaldusele lisatud 06.11.2020 arvamuse).

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seega dr I poolt maakohtule ärakuulamisel avaldatut käsitleda

TsMS § 534 lõike 5 teises lauses sätestatud nõude täitmisena. Juhul, kui nii esialgse hinnangu

kui täiendava arvamuse andmine toimub samal päeval, ei ole täidetud TsMS § 534 lõike 5 teises

2-20-16310

lauses sätestatud nõude eesmärk, milleks on, nagu eelnevalt märgitud, kontrollida esialgsete,

avalduse esitamisel antud arsti hinnangute (prognooside) paikapidavust. Täiendava arvamuse

andmisel saab vähemalt reeglina olla arsti jaoks otsustuse aluseks konkreetse patsiendi

konkreetne tegelik seisund olukorras, kus vähemalt mõni päev (vähemalt 2-3) on esialgne ravi

juba toimunud ja võimalik näha, kas see on andnud tulemusi või mitte. Käesolevas asjas ei

nähtu selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid esialgse õiguskaitse pikendamist arsti

arvamuseta. Eeltoodust tulenevalt ei olnud esialgse õiguskaitse pikendamine 40 päevani

TsMS § 534 lõike 5 teise lause alusel seaduslik psühhiaatri või muu pädeva arsti uue arvamuse

puudumise tõttu ning maakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada. Samasisulisele seisukohale

asus ka Riigikohus lahendis nr 2-20-6730/42 (punkt 13.2).

33. Kuivõrd maakohtu määrus kuulub tühistamisele ja määruskaebus rahuldamisele eeltoodud

menetlusliku rikkumise tõttu, ei pea kolleegium menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes

vajalikuks käesolevas lahendis täiendavalt käsitleda määruskaebuse väiteid.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

34. TsMS § 172 lõike 3 alusel jäävad määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud riigi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

/Ele Liiv, Peeter Pällin, Imbi Sidok-Toomsalu/