2-17-7676/72 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Helina Luksepp ja

Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.02.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-7676

Kohtuasi

XX hagi YX vastu ühisvara jagamiseks ning YX ja YY

vastu tehingute tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.09.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

101 250 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellant):

XX

(isikukood

xxxxxxxxxxx),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Gennadi Kull ja

vandeadvokaadi abi Deivi Vaht

Kostja I (vastustaja I)(isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja II (vastustaja II): YY (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Ene Mõtte

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 19.01.2021 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 14.09.2020 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta XX kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-17-7676

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas Harju Maakohtule hagiavalduse YX (kostja I) vastu ühisvara

jagamiseks ning kostja I ja YY (kostja II) vastu tehingute tühisuse tuvastamiseks.

2. 27.02.2019 hagiavalduse tervikteksti kohaselt on hageja nõuded järgnevad (tl 98-102,

III kd):

-

tunnistada tühiseks 30.01.2001 kostjate vahel sõlmitud Xxx Tallinn korteri ostu-

müügileping;

-

lugeda Xxx Tallinn 26.10.2015 korteri müümisel saadud raha 64 000 eurot kostja I ja

hageja ühisvara hulka kuuluvaks ning mõista kostjalt I hageja kasuks välja hüvitis 32

000 eurot enamsaadu arvelt;

-

tunnistada tühiseks 30.01.2001 kostjate vahel sõlmitud Xxx Tallinn ostu-müügileping;

-

mõista kostjalt II hageja ja kostja I varaühisusse 01.04.2015 sõlmitud Xxx Tallinn

müügilepingu alusel saadud 131 500 eurot ja kohustada kostjat II tasuma sellest pool,

s.o 65 750 eurot hagejale;

-

jätta N.K saadud laen summas 27 865,40 eurot hageja kanda ning välja mõista kostjalt

I kohustusest vabanemise eest hagejale hüvitis 13 932,70 eurot;

-

mõista kostjalt I hageja kasuks välja hüvitis 2956,92 eurot lahusvarale tehtud kulutuste

eest;

-

menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.

3. Hagiavalduse kohaselt omandasid hageja ja kostja I abielu jooksul (abielu kestis

24.01.1991-24.05.2016) vallasvarana korterid Xxx Tallinn ja Xxx Tallinn. Kostja I ja

kostja II (kostja I ema) sõlmisid hageja teadmata 31.01.2001 korterite müügilepingud,

millega kostja I võõrandas korterid kostjale II. Tegelikkuses korterite ostu-müüki ei

toimunud, toimus kinge ning müüki teeseldi. Teeseldud tehingud on tühised

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) (1994. a redaktsiooni) § 70 järgi. Kostja II ei

tasunud korterite müügihinda ega korteritega seotud kulutusi (kommunaalmaksed,

elekter – neid tasus kostja I), ei võtnud üle valdust (Astangu tn korterit üüris välja kostja

I, Luha tn korterit kasutasid hageja ja kostja I elukohana) ega vormistanud enda nimele

teenindamise lepinguid. Luha tn korteri aluse maa erastamise eest tasus kostja I 1680

krooni 11.09.2003. Kostja II ei ole mitte kunagi omanud selliseid sissetulekuid, et

korterit osta. Eluliselt ebausutav on ka 100 000 krooni tasumine sularahas. Kuna

tegelikkuses oli müügitehingu toimumisel Astangu tn korteri turuväärtuseks 277 600

krooni ja Luha tn korteri turuväärtuseks 488 400 krooni ning tehingu eest raha kostja I

oma emalt tegelikkuses ei saanud, siis tuleb tehinguid kvalifitseerida suuliselt sõlmitud

kinkelepinguna tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi § 259 kohaselt. Kuna

kostjad sõlmisid varjatud tehingu, s.o kinkelepingu suulises vormis, on see TsÜS § 93

lg 3 kohaselt tühine.

4. Hageja selgitas, et ta vahistati 2012. aastal ja ta viibis sellest ajast alates

kinnipidamisasutuses kuni 2017. aasta juunikuuni. Vältimaks seda, et võimalikke

nõudeid hakatakse rahuldama korterite arvelt, andis hageja kostjale I 11.09.2000

2-17-7676

notariaalse nõusoleku ühisvara võõrandamiseks. Kostja I eesmärgiks oli tegelikkuses

mitte korterite müümine oma emale, vaid nende n-ö "usaldusomanikule" üle andmine,

et hageja võimalikud võlausaldajad ei saaks nõudeid korteri arvelt rahuldada.

5. Kostja II kinkis Astangu tn korteri tütrele tagasi. Kuna kostja I sai oma emalt Astangu

tn korteri omandi tagasi ja võõrandas selle ühisvarana hageja teadmata 26.10.2015 ostu-

müügilepinguga kolmandatele isikutele, tuleb ühisvara hulka lugeda Astangu tn korteri

müümisest saadud raha summas 64 000 eurot ning mõista kostjalt I hageja kasuks välja

hüvitis 32 000 eurot enamsaadu arvelt.

6. Luha tn korteri võõrandas kostja II 01.04.2015 kolmandatele isikutele. Kuna korteri

võõrandamise tõttu ei ole kostjalt II võimalik korteri omandit tagasi saada, tuleb kostjal

II hüvitada eseme müügihind. Hageja palub mõista kostjalt II hageja ja kostja I

varaühisusse 01.04.2015 sõlmitud müügilepingu alusel saadud 131 500 eurot ja

kohustada kostjat II tasuma sellest pool, s.o 65 750 eurot hagejale.

7. Kostjal II ei olnud õigus Luha tn korteriomandi omanikuks saada. Eluruumide

erastamise seaduse (EES) (2004 redaktsioon) § 21¹ sätestas, et korteriomandi

omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Kuna kostja II ei olnud

tühise tehingu tagajärjel isikuks, kellel oli õigus saada korteriomandi omanikuks, on

Luha tn korteriomandi seadmine tema nimele seadusega vastuolu tõttu tühine. Kuna

kostja II nimele korteriomandi seadmine oli tühine, ei toimunud abikaasade

omandiõiguse kaotus korterile mitte korteriomandi seadmisega, kuna vallasasja

omanikena oli neil õigus EES § 21¹ alusel korteriomandi seadmiseks, vaid

korteriomandi müümisega kolmandatele isikutele 2015. aastal. Eeltoodu kehtib ka

Astangu tn korteriomandi kohta. Kostja II ei olnud isik, kellele läks üle korteriomandi

seadmise õigus, mistõttu tuleb lugeda 24.11.2003 kinkeleping tühiseks ja asjaõigusliku

lepinguga läks korteriomand tagasi abikaasade ühisvara hulka.

8. Hageja soovib, et kostja II tasuks hüvitist Luha tänava korteri omandiõiguse kaotamise

eest 01.04.2015 kehtinud väärtuses. Hageja kaotas omandi korterile 01.04.2015

tehinguga, kui kostja II võõrandas korteri kolmandatele isikutele. Korteri võõrandamine

kostjalt I kostjale II 30.01.2001 ei tekitanud hagejale kahju, kuna nimetatud tehing oli

tühine. Kuna kostjal II ei ole võimalik korteri omandit tagastada, peab kostja hüvitama

korteri väärtuse kas kahju tekitamise sätete või alusetu rikastumise sätete alusel. Igal

juhul on Luha tänava korteri hindades 2001. aastal ja 2015. aastal suur vahe – 2001.

aastal oli hind 31 200 eurot, 2015. aastal vähemalt 120 000 eurot.

9. Luha tn korteri müügist sai hageja teada alles oma emalt pärast seda, kui 2015. aastal

palus kostja I hageja emal poja asjad korterist ära viia. Astangu tn korteri müügist sai

hageja teada alles siis, kui pöördus kohtusse ühisvara jagamiseks 2017. aastal.

10. Hageja palub lisaks jätta N.K saadud laen summas 27 865,40 eurot hageja kanda ning

välja mõista kostjalt I kohustusest vabanemise eest hagejale hüvitist 13 932,70 eurot.

Hageja laenas oma vanematelt aastatel 2005-2008 Luha tn korteri remondiks ja

sisustuseks kokku 436 000 krooni (27 865,40 eurot). Laen võeti koos kostjaga I nende

ühistes huvides ja kuulub ühisvara jagamisel hageja ja kostja vahel jagamisele. Hageja

on esitanud kirjaliku tõendi, millise kohaselt hageja kinnitab 10.12.2012, et ta võlgneb

oma vanematele 436 000 krooni, mille on saanud aastatel 2005 – 2008 (tl 27, I kd).

Hageja on esitanud maksekorraldused, mis tõendavad tehtud ülekandeid (tl 12-20, I kd).

11. Hageja palub kostjalt I välja mõista ühisvara arvelt Välja tn korterile kulutuste tegemine.

Kostja I tasus Välja KÜ-le 13 429,49 krooni (aastatel 2009-2010) ja 5055,54 eurot

(perioodil 2011 - 06.2016), kokku 5913,84 eurot. Välja tn korter on kostja I sõnul

kinkena saadud. Seega tegi kostja I kulutusi oma lahusvarale poolte ühisvara arvelt ning

kostjal I tuleb hagejale pool sellest summast, s.o 2956,92 eurot hagejale hüvitada.

2-17-7676

12. Hageja viitas perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg-le 1, § 37 lg-le 1¹, § 34 lg-tele 1, 3 ja §-

le 38.

Kostjate vastuväited

13. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

14. Hageja on väljastanud vaidlusaluste tehingute tegemiseks notariaalse nõusoleku.

Nimetatud nõusolekuga oli olemas ka PKS-st tulenev võõrandamise nõusolek, mistõttu

ei ole tehing tühine ka teise abikaasa nõusoleku puudumise tõttu. Kostjad ei oleks

pidanud sõlmima näilikku tehingut olukorras, kus oli olemas hageja nõusolek tehingute

tegemiseks. Isegi, kui eeldada, et võlaõigusleping oli näilik, ei too see automaatselt

kaasa asjaõiguslepingu tühisust.

15. Mõlema lepingu p-s 2.2 on kirjas, et ostuhind on ostja poolt müüjale tasutud enne

käesoleva lepingu sõlmimist, millise summa tasumist kinnitab müüja oma allkirjaga

käesoleval lepingul. Ostuhind anti üle sularahas. Aastal 2001 oli sularahas korterite ost

tavapärane ning selles ei olnud midagi imelikku. Kostjal II olid olemas rahalised

vahendid tasumaks vaidlusaluste korterite eest.

16. Kostjal I oli vahetult enne tehinguid avanud tähtajalise hoiuse nr xxx, kuhu oli kantud

10 000 USD. See ongi suurem osa sellest rahast, mis kostja I sai kostja II käest kinnistute

eest. Samuti on näha, et kostja I on oma kontole järgnevatel kuudel teinud suuremaid

sissemakseid, mis on kõik tehtud pärast tehingute tegemist, mis kõik viitavad asjaolule,

et osa rahast hoidis kostja I sularahana alles, et neid hiljem arvete tasumisel kasutada.

17. Ostuhinna suuruse osas märgivad kostjad, et 2001. aastal müüdud korterite näol oli

tegemist vallasasjadega, mitte korteriomanditega. Kohtu poolt teostatud ekspertiisist

nähtub, et ekspert on hinnanud korteriomandeid. Ilmselgelt oligi korteriomandite

turuhind suurem, kui vallasasja turuhind.

18. Kostja II vastu esitatud hüvitise nõue on aegunud. Hageja väljastas 11.09.2000 kostjale

I notariaalselt kinnitatud nõusoleku ühisvaraks kuuluva kinnis- ja vallasvara

võõrandamiseks ja koormamiseks. Hageja pidi olema teadlik tehingute toimumisest

ning talle võimalikult tekitatud kahjust juba notariaalse nõusoleku väljastamisest alates.

Kuivõrd tehingud, mis võisid kahjustada hageja huve, sõlmiti 30.01.2001 ning hageja

esitas kostja II vastu kahju hüvitamise või alusetu rikastumise nõude 17.03.2018, siis

on hageja nõue aegunud TsÜS § 150 lg 3 või § 151 lg 3 alusel.

19. Vanematelt saadud väidetav laen ei ole võetud abikaasade ühistes huvides ning on

võetud pärast abielusuhte lõppemist ning kostja I ei olnud sellest üldse teadlik. Kuna

poolte abielulised suhted lõppesid ajal, kui hageja kandis 07.03.2002 kohtuotsusega

talle määratud 4-aastast vanglakaristust, siis ei saanud hageja poolt võetud

laenukohustus olla võetud ühistes huvides. Pooled ei elanud enam ühtse leibkonnana

alates ajast, kui hageja vahistati 2002. aastal. Ka ei saanud hageja ja kostja I laenu

kasutada Luha tn korteriomandi remondiks ning sisustuseks, kui Luha tn korteriomand

oli juba 2001. aastal võõrandatud. Hageja ja kostja I ei ole alates 2000. aastast kunagi

ühiselt remontinud Luha tn korterit. Kostja I nõustub sellega, et hageja poolt N.K

väidetavalt võetud laen jäetakse hageja kanda, kuid palub jätta rahuldamata nõude välja

mõista kostjalt I hüvitis 13 932,70 eurot.

20. Hageja palub kostjalt I välja mõista ka hüvitise 2956,92 eurot lahusvara jaoks tehtud

kulutuste eest. Välja tn korteriomand on kostja I poolt selle saamise hetkest alates välja

üüritud tingimusel, et üürnikud tasuvad selle kommunaalmaksud ning üüri. Kostja I on

saadud tulu iga järgneva aasta alguses maksuametile deklareerinud. Seega, kuigi kontolt

nähtuvad Välja tn korteriomandiga seotud kommunaalmaksed, siis tegelikult on need

tasunud korteri üürnik ning saadud üüritulu on maksuametile deklareeritud.

2-17-7676

Maakohtu otsus ja põhjendused

21. Harju Maakohtu 14.09.2020 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

22. Hageja nõue kostjate vahel 30.01.2001 toimunud Astangu tn ja Luha tn korterite ostu-

müügi tehingute tühisuse tuvastamiseks (TsÜS § 89 lg-d 1, 2) jääb rahuldamata.

23. Haabersti Linnavara Kinnisvarahoolduse osakond on müünud 21.03.1996 Astangu tn

korteri kostjale I ning kostja II on müünud 21.02.1997 Luha tn korteri kostjale I (tl 8, I

kd). Tehingute tegemise ajal kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt oli abielu kestel

abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Seega olid mõlemad korterid hageja

ja kostja I ühisvara. Kostja I on müünud Astangu tn korteri (hinnaga 100 000 krooni) ja

Luha tn korteri (hinnaga 100 000 krooni) kostjale II 31.01.2001 (tl 74-78, I kd). Kostja

II kinkis 24.11.2003 Astangu tn korteri tagasi kostjale I (tl 79-81, I kd).

14. Kostja I tegutses tehinguid tehes hageja poolt 11.09.2000 antud nõusoleku alusel (tl 73,

I kd). Maakohus viitas tehingute tegemise ajal kehtinud PKS § 17 lg-tele 1, 2 ja 3 ning

märkis, et ühisvaraga tehtud tehingu eelduseks oli, et tehing on tehtud kokkuleppel.

Hageja antud nõusolekuga kinnis- ja vallasvaraga tehingute tegemiseks, on tõendatud,

et kokkulepe oli olemas. Mõlema korteri ostu-müügi puhul oli faktiliselt lisaks kostjale

I müüjaks ka hageja ise hageja ja kostja I ühisvara omanikuna.

15. Mõlema korteri ostu-müügilepingu p-s 2.2 on kinnitus, et ostuhind, kummagi korteri

eest 100 000 krooni, on ostja poolt müüjale tasutud enne lepingu sõlmimist. Kuigi kostja

I konto väljavõttest ei nähtu, et ülekanne kahe korteri eest kokku 200 000 krooni, kostja

I kontole oleks tehtud, on kohtu hinnangul ostu-müügilepingute p-ga 2.2 tõendatud, et

kostja II poolt on kostjale I korterite eest tasutud.

16. Eksperthinnangute kohaselt oli Luha tn korteri väärtus 31.01.2001 31200 eurot (tl 9, III

kd) ja Astangu tn korteri väärtus 31.01.2001 17700 eurot (tl 18, III kd). Kuna korterid

müüdi mõlemad hinnaga 100 000 krooni (6410 eurot), siis võõrandati korterid

mitmekordselt alla turuhinna. Nimetatu ei oma aga õiguslikku tähendust, kuna hageja

andis tehingute tegemiseks nõusoleku.

17. Hageja ei viibinud kinnipidamisasutuses ei korterite võõrandamise ega tehingute

tegemiseks nõusoleku andmise ajal. Nimetatu omab tähtsust, sest teeb ebausutavaks

hageja väited, et ta korterite müügist ei teadnud. Kostja I poolt esitatud Vene

Föderatsiooni Pihkva rajooni Pihkva oblasti 07.03.2002 kohtuotsusest nähtuvalt on

hagejat karistatud liitkaristusega 4 aastat vabadusekaotust koos trahviga ning vabastatud

karistuse kandmiselt 07.08.2000 tulenevalt 26.05.2000 amnestiaaktist (tl 63-64, I kd).

18. Hageja nõue Astangu tn korteri müümisel saadud raha ühisvara hulka arvamiseks ja

enamsaadud ühisvara arvelt hüvitise saamiseks ei ole põhjendatud. Astangu tn korteri

müümine kostjale II 31.01.2001 oli kehtiv tehing. Kostja II kinkis korteriomandi

24.11.2003 kostjale I (tl 79-81, I kd). Kostja I müüs korteriomandi 26.10.2015

kolmandatele isikutele hinnaga 64 000 eurot (tl 202-207, II kd). Kuni 30.06.2010

kehtinud PKS § 15 lg 1 kohaselt oli abikaasa lahusvara tema poolt abielu kestel kinke

teel omandatud vara. Sarnane regulatsioon on ka kehtivas PKS-s. Kuna kostja I omandas

korteriomandi kinkena, siis ei olnud tegemist hageja ja kostja I ühisvaraga ning hagejal

ei ole õigust nõuda korterimüügist saadud summa lahusvara hulka arvamist ning

enamsaadud ühisvara arvelt hüvitise saamist. Korteriomandit müües, tegi kostja I

tehingu oma lahusvaraga.

19. Hageja nõue, Luha tn korteri müümisel kostja II poolt saadu arvamiseks varaühisusse

ja saadu abikaasade vahel jagamiseks, jääb rahuldamata. Luha tn korteri ost-müük oli

kehtiv tehing. Hageja ja kostja I võõrandasid korteri kostjale II. Kostjal II oli õigus

2-17-7676

käsutada temale kuuluvat korterit omal äranägemisel, sh võõrandada. Kostjale II

kuuluva korteri müümine kostja II poolt 01.04.2015 ei saanud hagejale kahju tekitada.

20. Laenukohustuse jagamise nõue jääb rahuldamata. Laenu võtmise ajal kehtinud PKS §

20 lg 2 kohaselt perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad

abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Hageja ei ole tõendanud, et

hageja ja kostja I on koos võtnud hageja vanematelt laenu. Kostja I ei olnud

laenulepingu pool ning puuduvad tõendid, et ta oleks tehingu hiljem heaks kiitnud TsÜS

§ 129 lg 1 mõttes. Hageja ei ole ka tõendanud, et laen oli võetud perekonna huvides,

st ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste

vajaduste katmiseks. Lubja tn korter kuulus laenu saamise ajal kostjale II. Kostjal I ei

saa olla hageja ees kohustust hüvitada kulutused, mille hageja tegi kostjale II kuuluvale

varale, mitte poolte ühisvarale.

21. Lahusvarale tehtud kulutuste väljamõistmise nõue jääb rahuldamata. Maakohus viitas

PKS § 29 lg-le 1, § 34 lg-tele 1 ja 3 ning kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 20 lg-le 1,

mille kohaselt oma varalise kohustuse eest vastutab abikaasa oma lahusvaraga ja

ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Kommunaalteenuste maksed

KÜ-le Välja 8 on tehtud nii praegu kehtiva kui ka varem kehtinud PKS-i regulatsiooni

ajal. Hageja väidetest ilmneb, et Välja tn korterile kulutuste tegemise perioodil elasid

hageja ja kostja I koos Luha tn korteris. Kostja I ei ole nimetatud väitele vastu vaielnud,

kuid on väitnud, et poolte abielusuhted lõppesid juba hageja vahistamisega Luha tn

korteris 2002. aasta märtsis ning sealt edasi oli hageja vahelduvalt vangis ning

vabaduses. Eeltoodust nähtub, et kostja I ei kasutanud kulutuste tegemise ajal Välja tn

korterit elukohana ning seega on usutav kostja I väide, et korteriühistule tehtavad

maksed tasus tegelikkuses üürnik.

Apellatsioonkaebus

22. Hageja esitas 06.10.2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada

ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud solidaarselt

kostjate kanda.

23. Maakohtus ei ole pooled selle üle vaielnud, kas hageja viibis müügitehingute tegemise

ajal vanglas. See ei oma tähtsust ka asja lahendamisel.

24. Maakohus on jätnud tehingute tühisuse alused täielikult tähelepanuta ega ole

põhjendanud, miks hageja esiletoodud asjaolud ei anna alust müügitehinguid tühiseks

lugeda. Kohus ei ole vastanud hageja väidetele. Ostu-müügilepingud on tühised ka

seetõttu, et kostjate tahe ei olnud mitte korteri ostu-müügilepingut sõlmida ja kortereid

ostjale üle anda, vaid kostja I soovis korterid n-ö usaldusisikule üle anda. Ostja ei saanud

endale korteri valdust. Tegelikkuses korterite võõrandamisel raha ei tasutud. Kinnitus

raha kättesaamise kohta on ebausutav. Lisaks ei saa üksnes müügihinna kättesaamise

kinnitus olla siduvaks lepingu õigusliku sisu määratlemisel. Hageja nõusolekut tehingu

tegemiseks ei saa käsitleda tühise tehingu tegemise nõusolekuna.

25. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et korteri tunduvalt alla turuväärtuse müümisel võib

olla tegemist ka heade kommete vastase tehinguga.

26. Abikaasade solidaarvastutuse tekkimise eeldus PKS (1995) § 20 lg 2 alusel on see, et

kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea

teine abikaasa tingimata olema teadlik võetud kohustusest (RKTKo nr 2-17-14766, p

19). Maakohtu käsitlus, et hageja ei saaks kostjalt I nõuda kulutusi, mida viimane tegi

kostja II varale, on ebaõige, sest remonditi ja sisustati ühist kodu. Selle nõude esitamisel

ei ole oluline mitte see, kellele kuuluvas omandis remonti tehti, vaid see, et laen võeti

perekonna huvides. Kuna hageja pidas Luha tn korterit abikaasade ühisvaraks, võeti

selle remontimiseks ja sisustamiseks laenu hageja emalt.

2-17-7676

27. Maakohus luges kostja I paljasõnalisele väitele tuginedes tõendatuks, et tegelikult tasus

üürnik kommunaalmaksete eest. Kostja I ei ole tõendanud, et kõrvalkulude tasumise

kohustus oli üürnikul. Kohus ei ole selgitanud, kuidas tuleks käsitleda kostja I

pangakontolt teostatud makseid Välja tn korteri eest tasumisel.

28. Maakohus jättis seisukoha võtmata hageja taotluse osas kuulata tunnistajana üle N.K.

Hageja soovis tunnistaja ütlustega tõendada, et hageja ema antud laen võeti perekonna

huvides ja selle eest remonditi ning sisustati Luha tn korterit.

Vastustajate seisukoht

29. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Kostjad paluvad kohaldada kostja II vastu esitatud

hüvitamise nõude osas aegumist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

30. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga,

leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses

põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

31. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium esmalt, et hageja on

kaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu

nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on

piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei

pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise

seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas

TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas

esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid

õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses selliseid

menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.

32. Õige on hageja väide, et asjaolu, kas hageja viibis müügitehingute tegemise ajal vanglas

või mitte, ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuid selle fakti esiletoomine ei muuda

maakohtu otsust ka ebaõigeks.

33. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et maakohus on jätnud tehingute tühisuse alused

täielikult tähelepanuta. Maakohus on otsuse punktides 14-23 põhjendanud, miks hageja

esiletoodud asjaolud ei anna alust müügitehinguid tühiseks lugeda.

34. Hageja ei ole millegagi tõendanud, et kostjate tegelik soov oli sõlmida kinkelepingud,

mitte müügilepingud. Hageja ei ole ka põhistanud, miks kostjad oleksid pidanud

kinkelepinguid varjama näiliste müügilepingute taha olukorras, kus hageja oli andnud

kostjale I nõusoleku korterite võõrandamiseks ilma lisatingimusteta. Kostja I võis oma

äranägemisel kortereid nii müüa kui ka kinkida. Ka korterite kinkimise puhul oleksid

need väljunud ühisvarast ja kuna hageja oli andnud ka selleks nõusoleku, ei saaks ta

seda enam vaidlustada. Hageja ei ole välja toonud, millist õiguslikku tagajärge peab ta

silmas, märkides, et kostja I soovis korterid n-ö usaldusisikule üle anda.

35. Kas ostja sai endale korteri valduse ja kas müügihind tasuti, ei oma müügilepingu

kehtivuse hindamisel tähtsust.

36. Hageja ei ole vaidlustanud asjaõiguslepingute kehtivust, mille alusel läks korterite

omandiõigus üle kostjale II. Tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg 4) ei

olene käsutustehingu (asjaõiguslepingu) kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks

kohustava tehingu kehtivusest ( vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.01.2015 otsuse 3-2-

2-17-7676

1-141-14 p 22). Riigikohus on ka leidnud, et tulenevalt abstraktsiooniprintsiibist ei saa

omandi üleandmisele suunatud asjaõigusleping vähemalt üldjuhul olla näilik (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.10.2017 määruse 2-16-18531 p 12.2).

37. Alusetu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on jätnud tähelepanuta, et korteri

tunduvalt alla turuväärtuse müümisel võib olla tegemist heade kommete vastase

tehinguga. Maakohus käsitles korterite alla turuhinna müümist ja leidis põhjendatult, et

käesoleval juhul ei oma see õiguslikku tähendust, kuna hageja oli andnud nõusoleku

selliste tehingute tegemiseks. Omanik võib oma asju kinkida ning ka müüa alla

turuhinna ning see ei ole iseenesest heade kommetega vastuolus.

38. Maakohus jättis õigesti rahuldamata hageja laenukohustuse jagamise nõude

tõendamatuse tõttu. Hageja ei ole tõendanud, et võttis selle laenu kostjaga I ühiselt või

et kostja I selle hiljem heaks kiitnud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et laenu kasutati

perekonna huvides. Hageja väidetel laenas ta oma vanematelt aastatel 2005-2008 Luha

tn korteri remondiks ja sisustuseks kokku 436 000 krooni (27 865,40 eurot). Asjaolu, et

hageja oma vanematelt sellise summa laenas, ei tõenda laenu võtmist perekonna

huvides. Hageja ei ole tõendanud, et aastatel 2005-2008 Luha tn korteris üldse sellises

ulatuses remonti tehti, rääkimata sellest, et seda oleks tehtud hageja poolt oma

vanematelt laenatud raha eest. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kui korterit

oleks parendatud, oleks sellega rikastatud eelkõige korteri omanikku ning selle arvel ei

oleks suurenenud ühisvara väärtus.

39. Maakohus jättis õigesti rahuldamata lahusvarale tehtud kulutuste väljamõistmise nõude.

Vaidlust ei ole selle üle, et kostjale I kuulus lahusvarana korteriomand Välja tn 8-214

Tallinnas, mille eest on kostja I aastatel 2009-2016 tasunud kommunaalmakseid, kokku

5913,84 eurot. Hageja tugineb asjaolule, et kostja I tasus kommunaalmakseid poolte

ühisvara arvel, mistõttu tuleb tal pool tasutud summast, s.o 2956,92 eurot, hagejale

hüvitada. Kostja I vaidles nõudele vastu ja väitis, et Välja tn korter on kogu aeg olnud

välja üüritud, mistõttu kommunaalmakseid ei tasunud ta ühisvarast, vaid üürniku poolt

tasutud summadest. Kostja I märkis, et ta on üüritulu maksuametile deklareerinud ning

vaidluse korral esitab ta selle kohta tõendi. Kuna hageja ei vaielnud vastu kostja I

väitele, et Välja tn korter oli välja üüritud ja teenis üüritulu, ei esitanud kostja I üüritulu

deklareerimise kohta tõendit. Hageja väidetel ei oma tähendust, kas ja mis ulatuses

kostja tulu deklareeris ning tähtsust omavad ainult tehtud ülekanded (IV kd, lk 142

pöördel). Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Ühe abikaasa pangaarvel võib

olla ka ühisvarasse mittekuuluvat raha. Üldjuhul võib eeldada, et korter üüritakse välja

tulu teenimiseks ja üürisumma katab vähemalt kommunaalmaksed. Eeltoodust

tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et usutav on kostja I väide, et

korteriühistule tehtavad maksed tasus tegelikkuses üürnik.

40. Õige on hageja väide, et maakohus jättis seisukoha võtmata hageja taotluse osas kuulata

tunnistajana üle N.K, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei anna see alust otsuse

tühistamiseks. Asja materjalist nähtub, et hageja on taotlusest sisuliselt loobunud.

Hageja esitas sellise taotluse esialgses hagis 17.05.2017. Hageja palus kohtuistungil

kuulata tunnistajana üle N.K, kes teab anda ütlusi, millal hageja korterite

võõrandamisest teada sai ning ka seda, milleks XX vanemad talle raha andsid. Hageja

kinnitas, et kutsub tunnistaja kohtusse ise (I kd, lk 2). Asjaolusid, millest nähtub, et

laenatud raha kasutati perekonna huvides, mida tunnistaja võib kinnitada, hageja esile

ei toonud. Peale seda on hageja mitmel korral oma nõudeid muutnud ja täiendanud,

mistõttu kohustas kohus hagejat esitama tervikliku haginõude 28.02.2019 (IV kd, lk

97). Hageja poolt 26.02.2019 esitatud hagi terviktekstis ei taotle hageja enam tunnistaja

ülekuulamist ega viita ka Luha tn korteri remondile ( IV kd, lk 98-102). Viimasel

kohtuistungil 26.06.2020 tegi hageja ettepaneku minna edasi kirjalikus menetluses,

2-17-7676

millega kohus nõustus ja määras seisukohtade esitamiseks tähtajad. Hageja ettepanekust

jätkata kirjalikus menetluses tuleneb üheselt, et hageja ei soovinud enam tunnistaja

ülekuulamist.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus

jättis

menetluskulud hageja kanda ja

ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata

jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja

kanda.

2. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu

seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast

otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)