2-14-7101/69 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 9. veebruar 2021

Tsiviilasja number

2-14-7101

Tsiviilasi

Andrus

Lutsu

(end.

Kaldre)

(pankrotis)

pankrotimenetlus.

Võlgniku

kohustustest

vabastamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. novembri 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andrus Lutsu määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja: Andrus Lutsu (end. Kaldre)

(pankrotis) (isikukood XXXXXXXXXXX)

Vastustajad (võlausaldajad):

1. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

(registrikood 70000349)

2. Kohtutäitur Ivi Kalmet

3. Kohtutäitur Reet Rosenthal

4. Angelyna Tamm (isikukood XXXXXXXXXXX)

5. Telia Eesti AS (registrikood 10234957)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Andrus Lutsu määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 16. novembri 2020. a määrus

muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Andrus Lutsu

kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel

on

õigus

esitada

määruskaebus

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise

või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

määruskaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohus kuulutas 4. märtsi 2014. a määrusega välja Andrus Lutsu (end. Kaldre)

(võlgnik) pankroti. Maakohus lõpetas 24. novembri 2014. a määrusega pankrotimenetluse

raugemise tõttu ning algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Võlausaldajate

tunnustatud nõuded, mille ulatuses võlausaldajad ei ole raha saanud, on järgmised: Eesti

Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu (MTA) 2021 eurot 6 senti, kohtutäitur Ivi Kalmet 84 eurot

84 senti, kohtutäitur Reet Rosenthal 82 eurot 43 senti, Angelyna Tamm (elatisenõue) 2755 eurot

ja Telia Eesti AS 856 eurot 93 senti.

Maakohus jättis usaldusisiku määramata ja kohustas võlgnikku täitma usaldusisiku kohustusi,

mh tegema võlausaldajatele üks kord aastas väljamakseid ning esitama kohtule üks kord kuue

kuu jooksul võlgniku kohustuste täitmise aruande.

Võlgnik esitas esimese aruande 29. juunil 2015. Võlgnik viibis aruande perioodil Tartu

Vanglas. Võlgnik vabastati karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega ning ta vabanes

28. augustil 2015. Võlgniku sissetulekuks vabaduses viibides oli töövõimetuspension X eurot

X senti, töötutoetus X eurot ja toimetulekutoetus X eurot.

Võlgniku 18. jaanuari 2017. a teate kohaselt viibib võlgnik alates 2. jaanuarist 2017 eeluurimise

all. 2. juuni 2017. a kirja kohaselt viibib võlgnik alates 2. jaanuarist 2017 Tartu Vanglas.

Võlgnik on palunud määrata ennast vangla tööstuse keevitaja töökohale, kuid vangla ei ole seda

teinud. Võlgnik on tasunud viie aasta jooksul võlausaldajatele kokku 767 eurot 35 senti.

2. Võlgnik esitas 19. juunil 2020 taotluse kohustustest vabastamiseks või vajadusel kohustustest

vabastamise menetluse pikendamiseks. Taotluse kohaselt on võlgnik korduvalt pöördunud

Tartu Vangla poole vanglatööstuses töötamiseks. Võlgnik on töötanud vanglas igal aastal kolm

kuud majandustöölisena.

3. Telia Eesti AS teatas, et ei soovi esitada seisukohta võlgniku taotluse suhtes (II kd, tl 55).

MTA vaidles avaldusele vastu. Vastuse kohaselt on võlgnik tasunud ainult 10,7% nõudest.

Võlgnikul on kohustustest vabastamise perioodil tekkinud uued suured võlgnevused, nt Tartu

Maakohtu 1. juuni 2018. a otsuse kriminaalasjas 1-17-6021 alusel menetluskulude hüvitise

kohustus 7926 eurot 35 senti. Võlgnik on tahtlike tegudega tekitanud olukorra, kus ta ei ole

suuteline teenima tulu ning täitma oma kohustusi võlausaldajate ees.

MAAKOHTU SEISUKOHT

4. Tartu Maakohus keeldus 16. novembri 2020. a määrusega võlgniku pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest vabastamast, lõpetas menetluse, vabastas võlgniku usaldusisiku

kohustustest ning jättis menetluskulud võlgniku kanda.

Kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele,

kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (Riigikohtu 20. juuni 2016. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Kohtul on pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 11 alusel

kaalutlusõigus otsustada, kas võlgnik kohustusest vabastada või mitte. Kohus hindab, kas

võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud.

PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik

on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega

võlausaldajate huve.

Võlgnik vabanes karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega 28. augustil 2015, teda peeti

kahtlustatavana taas kinni 2. jaanuaril 2017 ja vahistati 4. jaanuaril 2017. Tartu Maakohtu

13. märtsi 2019. a otsusega mõisteti võlgnikult välja Eesti Vabariigi kasuks menetluskulud

kogusummas 3660 eurot 63 senti. Võlgnikule mõisteti Riigikohtu 5. märtsi 2020 otsusega

liitkaristusena 4 aastat 8 kuud ja 18 päeva vangistust narkokuriteo eest.

Pankrotiseadus näeb kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise

kohustuste rikkumise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (võlaõigusseaduse

(VÕS) § 104 lg 2). Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle

majanduslik olukord on eriti raske. Lõpptulemusena peaks see võimaldama võlgnikule uue

majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks

eluks. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel

andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult

tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (PankrS § 173 lg 1)

(Riigikohtu 17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11). Seega on kohustustest

vabastamise menetluse läbiviimine kooskõlas füüsilisest isikust võlgniku kohustustest

vabastamise regulatsiooni (PankrS §-d 169–177) eesmärgiga põhjendatud üksnes juhul, kui

võlgnikul on reaalne võimalus menetluses osaleda ja teha kõik endast sõltuv võlausaldajate

nõuete rahuldamiseks.

Võlgnik on viie aasta kestel rahuldanud võlausaldajate nõuetest umbes 13% ja seda eranditult

vangistuses viibides, kus tal on vastav kohustus vangistusseaduse (VangS) § 44 lg 2 järgi.

Vangistuses viibides on võlgnik nõudnud endale ka tööd, tema sissetulekuks on olnud riigi ja

kohaliku omavalitsuse toetused. Võlgnik ei ole mõistlikult tulutoova tegevusega tegelenud ja

võlausaldajatele eraldisi teinud. Võlgnik vabanes tingimisi ennetähtaegselt vanglast

28. augustil 2015 ning tal oli võimalus aasta ja nelja kuu kestel näidata kohtule ja

võlausaldajatele, et ta suudab oma kohustusi vabatahtlikult täita ja väärib nendest vabastamist.

Võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse kestel näidanud üles tahet loobuda

kriminaalsest tegevusest ning asus taas kuritegusid toime panema. 13. märtsi 2019. a otsusega

mõisteti temalt välja Eesti Vabariigi kasuks 3660 eurot 63 senti, millega on kahjustada saanud

võlausaldajate huvid. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik sellises olukorras andnud endast parimat

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning ei ole isikuks, kellele pankrotiseadus näeb ette

võimaluse pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabanemiseks. Võlgniku

kohustustest vabastamise menetluses on ilmnenud PankrS § 175 lg 2 p-s 2 sätestatud alus

kohustustest vabastamisest keeldumiseks, võlgnik on rikkunud tahtlikult oma PankrS § 173

lg-s 1 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

Maakohus jättis võlgniku taotluse menetluse pikendamiseks rahuldamata. Võlgniku

vangistuses viibimine ei aita võlausaldajate nõuete suuremal määral rahuldamisele kaasa.

Vanglas viibimisel on võlgniku tulutoova tegevusega tegelemine piiratud. Võlgnik vabaneb

vangistusest 30. mail 2022. Võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel tekitanud

kuritegude toimepanemisega endale juurde täiendavaid kohustusi. Võlgnikul on ka elatise

maksmise kohustus, millest ta PankrS § 176 lg 2 järgi ei vabane.

MÄÄRUSKAEBUS

5. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määrus täies ulatuses ning pikendada kohustustest vabastamise menetlust kahe aasta võrra.

Alternatiivselt palub võlgnik saata tsiviilasi tagasi maakohtule. Võlgnik taotleb enda

ärakuulamist.

Määruskaebuse kohaselt vabanes võlgnik 28. augustil 2015 elektroonilise valve kohaldamisega

(jalavõru). Seetõttu pidi ta viibima kuus kuud kodus ega saanud tööle minna. Ka võlgniku

kriminaalhooldaja ei pooldanud olukorda, et võlgnik peaks viibima terve tööpäeva kodust

eemal. Võlgnik elas vabaduses viibides Tartu linnast 20 kilomeetri kaugusel, tööl oli käimine

raskendatud.

PankrS § 173 lg 5 kohaselt ei pea võlgnik andma usaldusisikule üle tulu, millele seadusest

tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Võlgnik maksis aastatel 2015–2016 elatist 150 eurot kuus.

Elatis on võlgniku esmane kohustus ning alles selle täitmise järel tasutakse muud kohustused.

Alates 2015. aastast on võlgniku raha deponeeritud vahekontole ning on edasi kantud

võlausaldajate nõuete katteks. Seetõttu ei ole võlgniku tütar elatist saanud. Võlausaldajate poolt

saadud raha pidi olema kantud võlgniku tütrele elatise kohustuse täitmiseks.

Võlgnik on alates 2015. aastast täitnud oma kohustusi vastavalt kohtu poolt määratule ja on

alates 2015. aastast teostanud võlausaldajatele makseid 767 eurot 35 senti.

Maakohus on rikkunud PankrS § 175 lg-t 3, jättes võlgnikku ära kuulamata. Viidatud sätte

kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta on ära kuulanud

usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud.

Võlgniku taotlusele vaidles vastu ainult üks võlausaldaja. Võlausaldaja vastuväites on märgitud

vale kohustuste summa, mida võlgnik on täiendavalt tekitanud. Lõplikuks võlgnikult

väljamõistetud menetluskulude summaks kriminaalasjas nr 1-17-6021 jäi 3660 eurot 68 senti,

seega tegi võlgnik endast kõikoleneva, et algse menetluskulude summa peaaegu poole võrra

vähendada. Tegemist on riigi õigusabi tasu ja kulu nõudega, mitte kriminaalse tuluga, mida

võlausaldaja saaks võlgnikule ette heita.

Kriminaalasjas ei süüdistatud võlgnikku kriminaalses tegevuses. Võlgnik ennast kriminaalasjas

süüdi ei tunnistanud ning pidigi ennast kaitsma. Viide võlgnikult kriminaalasjas nr 1-17-6021

väljamõistetud menetluskulule ei ole praeguses asjas asjakohane.

6. Kohtutäitur Ivi Kalmet vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Võlgnik on pärast pankroti väljakuulutamist esitanud kaebusi kohtutäituri tegevuse peale.

Kohtud jätsid kaebused rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Seega tekitab võlgnik

oma tegevusega põhjendamatult uusi kohustusi, mida ta ei suuda täita.

7. MTA vastuse kohaselt ei ole võlgniku määruskaebuses toodud asjaolud maakohtu määruse

tühistamise aluseks. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluses on ilmnenud PankrS § 175

lg 2 p-s 2 sätestatud alus kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Võlgnik on tahtlikult

rikkunud PankrS §-s 173 lg 1 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

Võlgnik on ise tekitanud olukorra, kus ta pole võimeline tulu teenima ja seetõttu võlausaldajate

ees kohustusi täitma.

8. Kohtutäitur Reet Rosenthal kinnitas, et on nõus maakohtu määruses esitatud seisukohaga.

9. Ülejäänud võlausaldajad ei ole määruskaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu määruse

tühistamiseks ega muutmiseks (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus jätab maakohtu

määruse muutmata, määruskaebuse rahuldamata ja määruskaebuse lahendamisega seotud

menetluskulud võlgniku kanda.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid

korrata vastavalt TsMS § 654 lg-le 6.

Ringkonnakohtus on vaidluse all asjaolu, kas maakohus on põhjendatult lõpetanud võlgniku

kohustustest

vabastamise

menetluse

ja

keeldunud

vabastamast

võlgnikku

tema

pankotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamist reguleerib PankrS § 175, mille lg 1 järgi

otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamise. Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus

PankrS § 175 lg 8 järgi võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise

menetluse.

PankrS § 175 lg 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on

mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on võlgnik rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud

kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 173 lg-te 1 ja 2 järgi on võlgnik

kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda

otsima, samuti ei tohi võlgnik varjata saadud tulusid ning vara ning peab andma kohtu ja

usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.

Põhjendatud on maakohtu seisukoht, mille kohaselt võimalus vabaneda oma kohustustest

pankrotiseaduses ettenähtud korras ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus. Maakohus on õigesti

tuvastanud, et võlgnik rikkus tahtlikult PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust, kahjustades

sellega võlausaldajate huve. Seega on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse võimaluse

minetanud.

12. Maakohus on lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse PankrS § 175 lg 2

p 2 ja § 173 lg 1 alusel seetõttu, et võlgnik on menetluse kestel pannud toime uusi kuritegusid

ning on uuesti sattunud kinnipidamisasutusse. Võlgnik ei ole andnud endast parimat

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, vaid on tekitanud uute kuritegude toimepanemisega

endale juurde märkimisväärses ulatuses täiendavaid rahalisi kohustusi.

Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku määruskaebuses esitatud väitega, et ta on teinud kõik

endast oleneva, et vähendada temalt kriminaalmenetluses väljamõistetava menetluskulude

summat poole võrra. Võlgnik oleks saanud hoiduda uute kuritegude toimepanemisest ning

seeläbi ka uute kohustuste tekkimisest. Tähendust ei ole sellel, kas menetluskulude puhul on

tegemist riigi õigusabi korras määratud esindaja kulude hüvitamise kohustusega või

kriminaalse tegevusega tekitatud võlgniku muu kohustusega. Maakohus leidis põhjendatult, et

praeguses asjas taotluse rahuldamata jätmist õigustab asjaolu, et võlgnik ei ole suutnud loobuda

kriminaalsest tegevusest ning on sellega tekitanud endale uusi suuri võlgnevusi. Võlgniku süü

küsimust on lahendatud kriminaalasjas nr 1-17-6021 ning see ei ole käesoleva vaidluse

esemeks.

13. Võlgnik väidab, et ta on täitnud oma kohustusi vastavalt kohtu poolt määratule ning on

alates 2015. aastast teostanud võlausaldajatele makseid 767 eurot 35 senti.

Seega on võlgnik viie aasta jooksul rahuldanud võlausaldajate nõuetest umbes 13%, mida

ringkonnakohtu hinnangul ei saa pidada PankrS § 175 lg 11 tähenduses nõude täitmiseks

arvestatavas ulatuses. Võlgnik on võlausaldajate kohustusi täitnud eranditult vangistuses

viibides ega tegelenud vabaduses viibides tulutoova tegevuse otsimisega.

Kuna nõude täitmine arvestatavas ulatuses kui PankrS § 175 lg 11 rakendamise obligatoorne

eeldus praegusel juhul puudub, ei ole võlgniku kohustustest vabastamise taotluse lahendamise

seisukohast tähtsust sellel, kas võlgnik on täitnud oma kohustusi menetluse jooksul

nõuetekohaselt (Riigikohtu 4. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 13).

14. Võlgnik leidis, et vabaduses viibides ei saanud ta tegeleda tulutoova tegevusega. Võlgniku

selgitused, et kriminaalhooldaja ei toetanud võlgniku tööl käimist, ei ole veenvad. Vastavad

väited on tõendamata. Ainuüksi elektrooniline valve ja elukoht väljaspool linna ei ole

takistuseks tööl käimiseks. Elektroonilise valve puhul koostab kriminaalhooldusametnik koos

kriminaalhooldusalusega elektroonilise valve kohaldamise ajakava, mis elektroonilise valve

täitmise ja järelevalve korra (kord) § 8 lg 3 p 5 kohaselt peab sisaldama

kriminaalhooldusalusele, kes ei tööta, kuid otsib tööd, võimaldatud aega tööotsinguteks või

Eesti Töötukassas registreerimas käimiseks. Elektroonilise valve reeglite kohaselt peab

kriminaalhooldusalune viibima oma elukohas ajal, kui ta ei viibi tööl või koolis või mujal

ajakavas ettenähtud kohas (korra § 8 lg 2). Seega võimaldab ka elektroonilise valve all olek

otsida tööd, teha tööd ja teenida sissetulekut. Võlgnik ei ole välja toonud muid mõjuvaid

põhjuseid, mis takistaksid tal tööl käimist.

15. Võlgnik leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ka seetõttu, et maakohus ei ole võlgnikku

ära kuulanud (PankrS § 175 lg 3).

PankrS § 175 lg 3 kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast enne, kui

ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi

avaldanud. PankrS § 3 lg 2 esimese lause järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Hagita

asjade läbivaatamist sätestava TsMS § 477 lg 4 järgi tuleb menetlusosaline tema taotlusel ära

kuulata, kui seadusest ei tulene teisiti. Isiku ärakuulamine toimub isiklikult ja suuliselt. Selleks

ei pea korraldama kohtuistungit ja see ei pea toimuma teiste menetlusosaliste juuresolekul, kui

seadusest ei tulene teisiti. Kohus võib isiku ära kuulata muu hulgas telefonitsi või lugeda

ärakuulamiseks piisavaks isiku kirjaliku või elektrooniliselt esitatud seisukoha, kui kohtu

arvates on sel viisil võimalik isikult saadavaid andmeid ja seisukohta piisavalt hinnata

(Riigikohtu 20. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 16).

Maakohus selgitas võlgnikule 12. juunil 2020. a saadetud kirjas (II kd, tl 49), et võlgnikul tuleb

esitada taotlus kohustustest vabastamise otsustamiseks. Lisaks selgitas maakohus, et võlgnik

võib taotluses selgitada, kuidas on ta oma kohustusi täitnud ja muid asjaolusid, mida võlgnik

peab oluliseks. Võlgnik esitas taotluse kohustustest vabastamiseks 19. juunil 2020.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlgnik määruskaebuses toonud välja ühtegi sellist mõjuvat

asjaolu, mida ei ole maakohus 16. novembri 2020. a määruses käsitlenud või mis annaks aluse

maakohtu määruse tühistamiseks. Võlgnik sai oma seisukoha kirjalikult väljendada 19. juuni

2020. a taotluses ning sellega saab maakohtu ärakuulamise kohustust lugeda täidetuks.

16. Võlgniku väited seoses elatise kohustuse täitmisega on ebaselged.

Võlgnik toob esialgu määruskaebuses välja, et ta on täitnud aastatel 2015–2016 elatise

kohustuse 150 eurot kuus, kuid seejärel kinnitab, et alates 2015. aastast on kõik tema

vahekontole deponeeritud raha edasi kantud võlausaldajatele ning tema tütar ei ole elatist

saanud. Elatise kohustuse täitmine või täitmata jätmine ei ole maakohtu määruse tühistamise

aluseks. Võlgnik ei vabane PankrS § 176 lg 2 järgi kohustustest vabastamise menetluse läbi

elatise maksmise kohustusest.

17. Kuna maakohtu määrus jääb muutmata ja võlgniku määruskaebus rahuldamata, puudub

vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ja menetluskulud ringkonnakohtus

tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda.

Maakohus jättis menetluskulud võlgniku kanda, kuid menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei

määranud. Kulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus peale

lõpplahendi jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke