3-20-2551/6 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

9. veebruar 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2551

Haldusasi

XX

kaebus

Maa-ameti,

Lääne-Nigula

valla,

Rahandusministeeriumi

ja

Tartu

Maakohtu

kinnistusosakonna tegevusele

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustajad

–

Maa-amet,

Lääne-Nigula

vald,

Rahandusministeerium ja Tartu Maakohus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 6. jaanuari 2021. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 6. jaanuari 2021. a

määruse peale haldusasjas nr 3-20-2551.

2. Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 6. jaanuari 2021. a

määrus haldusasjas nr 3-20-2551 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1

ja 3). Esialgset õiguskaitset puudutavas osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 252

lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusega nr 52 lõpetati Oru valla maakasutusõigus 3,9

ha suurusel maal ja tagastati see kaasomandisse 1/6 mõtteliste osadena YY-le, QQ-le, LL-le,

DD-le, SS-le ja XX-le (p 1); märgiti, et tagastataval maal hooned puuduvad (p 2); määrati, et

tagastav maaüksus koosneb kahest maatükist: maatükk I, pindala 1,3 ha, maatulundusmaa, Oru

vald, Jalukse küla; maatükk II, pindala 2,6 ha, maatulundusmaa, Oru vald, Jalukse küla (p 3).

2. Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldusega nr 285 otsustati lähtudes õigustatud

subjektide 2002. a kokkuleppest, omandiosade muutumisest, Oru Vallavalitsuse 24.03.2008

korraldusest nr 52, Maa-ameti 13.01.2017 kirjast nr 6-1/17/861, asjaõigusseaduse rakendamise

seaduse § 12 lg-st 1 ning Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 161 lg-st 11: tagastada

3-20-2551

2(6)

Lillemaa talu õigusvastaselt võõrandatud maatükk I Lillemaa, pindalaga 0,3 ha, sihtotstarbega

100% elamumaa, kaasomandis oleva ehitise alune ja selle teenindamiseks vajalik maa vastavalt

nende osa suurusele ehitises LL-le 1/10 osas, XX-le 6/10 osas, QQ-le 1/10 osas, DD-le 1/10

osas ja YY pärijatele 1/10 osas kaasomandisse; tagastada Lillemaa talu õigusvastaselt

võõrandatud hooneteta maatükk II pindalaga 1,3 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa ja maatükk

III pindalaga 2,6 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa, plaani- ja kaardimaterjalide alusel

õigustatud subjektidele XX-le 2/6 osas, DD-le 1/6 osas, QQ-le 1/6 osas, LL-le 1/6 osas ja YY

pärijatele 1/6 osas kaasomandisse. Kuigi maatükid I ja II asuvad kõrvuti, oli nende eraldi

tagastamine tingitud sellest, et maatükil I asusid hooned, mille omanike ring erines

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektide ringist.

3. XX vaidlustas halduskohtus Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korralduse nr 285.

Tallinna Halduskohus jättis 09.04.2018 otsusega nr 3-17-1601 kaebuse rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 19.12.2018 otsusega XX apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Riigikohus jättis 11.06.2019 määrusega XX kassatsioonkaebuse

menetlusse võtmata.

4. XX esitas 18.12.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täpsustatud 05.01.2021) Maa-

ameti, Lääne-Nigula valla, Rahandusministeeriumi ja Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

tegevusele. Kaebaja palus „seada kinnistule katastritunnusega 44101:001:1159 keelumärge ja

katastriüksuse 44101:001:1178 kinnistamisavaldusele keelumärge“. Kaebaja selgitas, et tema

eesmärgiks on see, et endise Lillemaa talu nr 39 tagastamise tulemusena moodustatud

katastriüksuste (ja sellest tulenevalt kinnisasjade) piirid vastaksid õigusvastaselt võõrandatud

maa tagastamise subjektide vahel tegelikult sõlmitud kokkuleppele. Sisuliselt leiab kaebaja, et

maatüki I ja maatüki II puhul ei vasta moodustatud katastriüksuste piirid õigustatud subjektide

vahelisele kokkuleppele, kuna kokkuleppe kohaselt peaks elamumaa sihtotstarbega maatükk I

hõlmama kõiki talukompleksi kuuluvaid hooneid ja kogu talukompleksi õunapuuaeda, ent

praegu jääb osa õunapuuaiast ja puukuur kõrvalasuvale katastriüksusele ehk maatükile II.

Eelnimetatud eesmärki silmas pidades palus kaebaja: 1) tuvastada, et Lillemaa talu nr 39 maa

tagastamise õigustatud subjektide vaheline kokkulepe nägi ette, et maariba, mis praegu kuulub

katastriüksuse nr 44101:001:1159 (maatükk II) koosseisu ja asub katastriüksuse nr

44101:001:1178 (maatükk I) ja kõrvalasuva Kibusepõllu katastriüksuse (44101:001:1179)

vahel, oleks pidanud jääma maatüki I koosseisu; 2) kohustada Lääne-Nigula valda siduma

ehitisregistris kõigi endise Lillemaa talu nr 39 tagastatud maal asuvate ehitiste andmed

asukohakoordinaatidega; 3) kohustada Maa-ametit muutma katastriüksuste 44101:001:1178 ja

44101:001:1159 piire, lähtudes maa tagastamise õigustatud subjektide vahelisest kokkuleppest,

seejuures nii, et iga hoone ja katastriüksuse piiri vahele jääks 5 meetrit; 4) kohustada Tartu

Maakohtu kinnistusosakonda parandama kinnistusraamatus kinnistuid nr 18468550 ja

18482450 puudutavaid kandeid; 5) kohustada servituudi seadmiseks, et tagada juurdepääs

katastriüksusele 55201:001:4232; 6) kohustada asjaomased organeid muude kaebuse eesmärgi

saavutamiseks vajalike toimingute sooritamiseks. Koos kaebusega esitati esialgse õiguskaitse

taotlus katastriüksustele nr 44101:001:1178 ja 44101:001:1159 keelumärgete seadmiseks.

5. Tallinna Halduskohus tagastas 06.01.2021 määrusega kaebuse ning jättis esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt

kaebeõigus. Endise Lillemaa talu nr 39 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine otsustati

Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusega nr 52 ja Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017

korraldusega nr 285. Nende korraldustega määrati siduvalt kindlaks iga tagastatava maatüki

suurus ja piirid. Katastriüksused moodustati kaardi- ja plaanimaterjali alusel maa tagastamise

menetluse käigus ehk enne maa tagastamise korralduste vastu võtmist (vt Vabariigi Valitsuse

3-20-2551

3(6)

05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (määrus nr 36)

p-d 56, 563, 566 ja p 57 viimane lõik). Katastriüksuse moodustamisel eraldiseisvat õiguslikku

tähendust ei olnud, säärase tähenduse andis sellele kohaliku omavalitsuse otsus moodustatud

katastriüksuste esemeks olev maa tagastada. Katastriüksuse plaan oli maa tagastamise

korralduse lisaks. See tähendab, et kõnealuste korraldustega määrati kindlaks see, millistes

piirides maa tagastatakse ning kust kulgeb maatüki I ja maatüki II vaheline piir. Seda ei ole

otsustanud ei Maa-amet katastriüksuse registreerimisel ega maakohtu kinnistusosakond

kinnistusraamatusse esmakande tegemisel. Kui kaebaja leiab, et maa tagastamise menetluse

käigus moodustatud katastriüksuste piirid ei vasta õigustatud subjektide vahelisele

kokkuleppele, peaks ta tühistamisnõudega vaidlustama asjaomased korraldused. Praegu ei saa

kaebaja neid korraldusi enam vaidlustada.

Oru Vallavalitsuse korraldust nr 52 ei ole kaebaja kohtus vaidlustanud ning juba haldusasjas 3-

17-1601 tehtud kohtuotsusega on tuvastatud, et eelnimetatud korralduse vaidlustamise

võimalused on kaebaja jaoks ammendunud seoses kaebetähtaja möödalaskmisega. Lääne-

Nigula Vallavalitsuse korralduse nr 285 kaebaja vaidlustas, ent kaebus on haldusasjas 3-17-

1601 tehtud jõustunud kohtuotsusega rahuldamata jäetud, mis välistab selle uuesti

vaidlustamise. Isegi juhul, kui saaks asuda seisukohale, et eelnimetatud korralduste andmisel ei

ole õigustatud subjektide vahelisest tegelikust kokkuleppest lähtutud, on tagastatava maa piirid

siduvalt kindlaks määratud nende korraldustega. Kaebaja ei saa vaidlustada maa tagastamise

korraldustele järgnevalt tehtud tehnilist laadi toiminguid (nt katastriüksuse registreerimine),

eesmärgiga sisuliselt muuta maa tagastamise korraldusi.

Kaebaja ei väida seda, et maakatastri andmed ei vasta maa tagastamise korraldustele, vaid

väidab, et katastriüksuse piirid ei ole kooskõlas nende korralduste andmise aluseks olnud

kokkuleppega. Katastriüksuse registreerimisel maakatastris ei olnud – ega pidanudki olema –

aluseks mitte õigustatud subjektide vaheline kokkulepe, vaid maa tagastamise korraldusele

lisatud katastriüksuse plaan. Sel plaanil kajastatud tagastatava maa piire saanuks vaidlustada

üksnes asjaomaste korralduste vaidlustamise raames. Mis puudutab konkreetselt kaebuses esile

toodud maaribaga (teemaaga) seonduvat, siis on ringkonnakohus haldusasjas 3-17-1601 tehtud

kohtuotsuse p-s 31 sõnaselgelt märkinud, et „[s]õltumata sellest, millistel põhjendustel muudeti

osaliselt punase joone asendit, on kaebaja allkirjastanud ka need katastriüksuse plaanid, millel

on hoonete teenindusmaa osast teemaa välja arvatud“. Seega on kohus juba kontrollinud seda,

et maatükki II kuuluv ning maatüki I ja katastriüksuse nr 44101:001:1179 vahele jääv maariba

on tagastatud õigesti ehk teisisõnu – see, et kõnealune riba jäi maatüki II koosseisu, on

kooskõlas õigustatud subjektide vahel sõlmitud kokkuleppega.

Kaebaja väide, et hoonetekompleksi kuulunud puukuur jääb maatükile II ehk ei jää hoonete

juurde moodustatud katastriüksusele, on kaebusele lisatud materjalide ja Maa-ameti

kaardiserverist kättesaadava ortofoto põhjal usutav. See aga ei tähenda, et kaebajal oleks õigus

nõuda selle kuuri aluse või selle teenindamiseks vajaliku maa tagastamist nii, et see jääks

maatüki I koosseisu. See, miks otsustati maa tagastada nii, et kõnealune kuur jäi hoonete juurde

moodustatud elamumaa sihtotstarbega katastriüksuse piiridest välja (või see, miks ei hõlmanud

elamute juurde moodustatud katastriüksus kogu vana talu õunapuuaeda), ei ole praegu enam

oluline, sest on siduvalt otsustatud juba maa tagastamise korraldustega. Praeguseks ajaks on

kõnealune kuur muutunud kinnisasja nr 18468550 oluliseks osaks. Isegi juhul, kui asuda

seisukohale, et maa tagastamise otsuse tegemise ajal ei kajastanud ehitisregister kõiki selle

kuuriga seotud andmeid õigesti, ei saaks nende andmete korrigeerimine kuidagi tuua kaasa

maatüki I piiride laiendamist nii, et kuur jääks sellele maatükile. Seega, isegi kui kaebajal oleks

subjektiivne õigus nõuda ehitisregistris ehitise koordinaatide täpsustamist, ei oleks tal võimalik

saavutada kaebuse eesmärki, mis tähendab, et sellise nõude osas tuleks kaebus tagastada ka

HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Ehitisregistri kannete muutmine ei tingiks maa tagastamise

3-20-2551

4(6)

korralduste ümber vaatamist ega annaks kaebajale õigust nõuda nende korralduste muutmist

või katastriüksuste piiride korrigeerimist.

Kaebuses esitatud avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava asjaolu tuvastamise nõude

esitamiseks puudub kaebajal kaebeõigus seetõttu, et HKMS § 45 lg 2 kohaselt saab

tuvastuskaebuse esitada juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid.

Tuvastamisnõude esitamine ei ole lubatav, kui asjaolu tuvastamine ei ole kaebaja õiguste

kaitseks üldse vajalik. Praegusel juhul ei annaks selle tuvastamine, milline oli tegelik kokkulepe

õigustatud subjektide vahel, kaebajale mitte mingisugust õiguslikku kasu, sest tagastatava maa

suurus ja piirid on siduvalt kindlaks määratud maa tagastamise korraldustega. Haldusasjas 3-

17-1601, mille pooleks kaebaja oli, tehtud kohtuotsuses on üheselt mõistetavalt tuvastatud, et

maa tagastamine selliselt, et vaidlusalune maariba jääb maatüki II koosseisu, vastas õigustatud

subjektide kokkuleppele.

Kaebaja nõue parandada kinnistusraamatu kandeid ei kuulu halduskohtu pädevusse ning selles

osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Kinnistusraamatu kannete

parandamiseks ja paranduste tegemisest keeldumise vaidlustamiseks on ette nähtud teistsugune

menetluskord. Kui kaebaja on seisukohal, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige, tuleb tal

esitada

kinnistusosakonnale

kinnistamisavaldus

kande

parandamiseks

(kinnistusraamatuseaduse § 631) ning juhul kui see avaldus jäetakse kandemäärusega

rahuldamata, on võimalik kandemääruse peale esitada määruskaebus maakohtule vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-le 599. Halduskohtule esitatava kaebusega ei saa nõuda

maakohtu kinnistusosakonna kohustamist kande muutmiseks.

Halduskohtu pädevusse mittekuuluv on ka kaebuse täpsustuses sõnastatud nõue kohustada

kedagi katastriüksusele 55201:001:4232 juurdepääsuks vajaliku servituudi seadmiseks.

Maatüki koormamine piiratud asjaõigustega, sh servituudiga, seondub puhtalt maaomanike

vaheliste eraõigusliku iseloomuga suhetega ning selliste suhete klaarimine ei kuulu halduskohtu

pädevusse. Kui kaebaja (kes on kinnistusraamatust nähtuvalt ka kinnistu nr 785732 – mis

hõlmab katastriüksust 55201:001:4232 – omanik) leiab, et mõne teise kinnistu omanikud

peavad tagama talle juurdepääsu ja ta ei saavuta nendega kokkulepet, on tal õigus pöörduda

teiste kinnistuomanike vastu maakohtusse. Kohus märgib siiski, et kinnistu, mille kaudu

kaebaja juurdepääsu arusaadavalt soovib, kuulub kaasomanikele, kelle hulgas on ka kaebaja

ise.

Kaebaja esitas kaebuse täpsustuse p 8 alap-s 4 nõude teha õigusvastaste tagajärgede

kõrvaldamiseks ehk kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalikud toimingud. Isegi kui eeldada,

et kaebaja pidas silmas muid toiminguid peale ehitisregistri kannete, katastriüksuse piiride ja

kinnistusraamatu kande muutmise, siis selles osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p

2 alusel, kuna selles osas ei vasta kaebus jätkuvalt HKMS § 38 lg 1 p-le 5. Kohus juhtis käiguta

jätmise määruses kaebaja tähelepanu sellele, et kaebuses tuleb märkida konkreetselt, millist

haldustegevust (haldusakte, toiminguid) kaebaja vaidlustada soovib. Kohustamisnõude

esitamisel tulnuks selgelt näidata, millise haldusakti andmist või millise toimingu sooritamist

kaebaja tahab.

Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna kaebus kuulub tagastamisele ja on

seega perspektiivitu. Kaebajal puuduks ka kaebuse menetlusse võtmise korral esialgse

õiguskaitse vajadus, kuna mõlema asjassepuutuva kinnisasja puhul kuulub kaebaja ise

kaasomanike ringi, mistõttu saab kaebaja nende kinnistute käsutamist takistada ise ilma esialgse

õiguskaitseta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-20-2551

5(6)

6. XX palub 22.01.2021 määruskaebuses halduskohtu 06.01.2021 määrus tühistada.

Rikutud on kaebaja õigusi õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel ja maal asuvatele

hoonetele elamumaa määramisel. Kaebaja taotleb Maa-ameti kohustamist maakatastri andmete

vastavusse viimiseks maa tagastamise korraldustega. Kaebajale on tagastatud vähemväärtuslik

maa. Maa piiride nihutamist kokkuleppes sätestatud ei ole. Kaebajal on õigustatud ootus, et

talle tagastatakse vastavalt õigustatud subjektide poolt 2002. a-l allkirjastatud kokkuleppele

sellel kajastatud punase joonega tähistatud elamumaa koosseisu märgitud viljapuuaed. Samuti,

et talle tagastatakse endine talu osaliselt metsastunud põllumaakõlvik, mitte vesine võsa

naabermaaüksuse Kibuse koplist.

Kaebaja taotleb tuvastuskaebuse rahuldamist, et kaitsta oma ostueesõigust naabermaaüksuse

erastamisel . Kaebajal on kaebeõigus ja tema õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid.

Kaebajal on õigustatud ootus, et vead maakatastri andmetes ei piiraks kaebaja ostueesõiguse

teostamist, et vead kõrvaldataks ja maakatastri andmed vastaks maa tagastamise korraldustele.

Elamumaa sihtotstarbega maa tagastamise otsuse tegemise ajal ei kajastanud ehitisregister

Lillemaa maaüksusele ehitatud puukuuri asukohakoordinaatidega seotud andmeid õigesti.

Ehitisregistri andmete korrastamine viidi lõpule 17.01.2021. Korrastatud andmete kohaselt ei

vasta maakatastri andmed maa tagastamise korraldustele. Puukuuri tegelik asukoht oli

väljaspool Lillemaa nr 39 talumaa piire. Kohalik omavalitsus muutis õigustatud subjektidega

kooskõlastamata ja omavoliliselt 2002. a-l allkirjastatud taluplaanile märgitud punase joone

asendit, tekitades puukuuri Lillemaa tagastatava maa koosseisu arvamiseks maasiilu ja

nihutades katastriplaanil selle maasiilu asukohta. Muudetud punase joone asendi tõttu on

kaebaja jäetud ilma naaberkinnistu erastamise ostueesõigusest. Kaebeõigust kinnitab asjaolu,

et haldusasjas nr 3-17-1601 on vastustaja Lääne-Nigula vald tunnistanud, et vald ei tea, miks

see maasiil seal on; 2002. a plaani allkirjastamine on toimunud vaid ühel korral ja seda

muudetud ei ole. Samal ajal on selles haldusasjas tuvastatud, et 2002. a-l allkirjastatud plaan

eksisteerib kahel erineval kujul. Dokument ei saa kahel erineval kujul eksisteerida. Seega on

dokumendi ehtsus vaidlustatav. Tõendamata on väide, et kõnealune teemaa (maatüki I ja

maatüki II vahele jääv maariba) jäi maatüki II koosseisu poolte vahel sõlmitud kokkuleppega.

Kohus kontrollis haldusasjas nr 3-17-1601 üksnes seda, et visuaalselt näeb kaebaja allkiri

mõlemal plaanil samasugune välja. Samal ajal kohus tuvastas, et plaanil on osaliselt muudetud

punase joone asendit. Seega kohus tuvastas, et menetluses on kaks erinevat piiride kokkulepet

väljendavat dokumenti. Vastustaja aga kinnitas, et dokument on allkirjastatud vaid ühel korral.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Määruskaebus tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 204 lg 1 ja § 207 lg 1

alusel võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121

lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205

sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

8. Halduskohus tagastas 06.01.2021 määrusega XX kaebuse HKMS § 121 lg 1 p-de 1 ja 2

ning § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel õiguspäraselt. Määruse tühistamiseks või muutmiseks puudub

alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea HKMS § 203 lg-le 2 ja §

201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid üle korrata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

9. Kaebusest ja määruskaebusest nähtub kokkuvõtvalt, et kaebaja ei ole rahul Lillemaa talu nr

39 tagastatud maade piirijaotusega. Kaebaja leiab, et katastriüksuse piirid ei vasta 2002. a-l

sõlmitud õigustatud subjektide vahelisele kokkuleppele ning elamumaa sihtotstarbega maatükk

I peaks hõlmama kõiki talukompleksi kuuluvaid hooneid ja õunapuuaeda. Praegu jääb osa

3-20-2551

6(6)

õunapuuaiast ja puukuur katastriüksuse II piiridesse. Kaebaja soovib, et kohus kohustaks

tegema toiminguid selleks, et katastriüksuste piirid vastaksid nimetatud kokkuleppele.

Halduskohus on kaebajale õigesti selgitanud, et endise Lillemaa talu nr 39 õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamine on otsustatud Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusega nr 52

ning Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldusega nr 285. Katastriüksused moodustati

kaardi- ja plaanimaterjali alusel (määruse nr 36 p 563) ning maa tagastamise menetluse käigus,

seega enne maa tagastamise otsustamist. Katastriüksuse plaan on tagastamise korralduse lisa

(määruse nr 36 p 57). Maa-amet registreeris katastriüksuse maakatastris maa tagastamise otsuse

ja katastriüksuse toimiku andmete alusel. Seega ei määranud Maa-amet kindlaks katastriüksuse

piire. Millistes piirides maa tagastatakse, määrati kindlaks kohaliku omavalitsuse

korraldustega, mille andmisel lähtuti muu hulgas õigustatud subjektide 2002. a kokkuleppest.

Kaebaja ei ole Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldust nr 52 kohtus vaidlustanud ja selle

vaidlustamiseks seaduses sätestatud tähtajad on möödunud. Lääne-Nigula Vallavalitsuse

01.08.2017 korraldus nr 285 on kohtulikult vaidlustatud (haldusasi nr 3-17-1601), kuid XX

kaebus jäeti jõustunud kohtuotsusega rahuldamata. Seega on kohaliku omavalitsuse

korraldused kehtivad, nendega on tagastatava maa piirid siduvalt kindlaks määratud, ning nende

vaidlustamine ei ole enam võimalik.

10. Kaebaja ei ole esitanud andmeid selle kohta, et maakatastri andmed ei vasta õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamise menetluse käigus koostatud katastriüksuse moodustamise

toimikule, mis oli Maa-ametil katastriüksuse registreerimisel aluseks, ega esitanud ka muid

sisulisi väiteid, põhistamaks, miks Maa-ameti maakatastri andmed ei vasta maa tagastamise

korraldustele. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et tagastamine ei ole toimunud vastavalt

õigustatud subjektide kokkuleppele. Katastriüksuste registreerimisel ei olnud aga aluseks mitte

2002. a õigustatud subjektide kokkulepe, vaid tagastamise korraldused ja katastriüksuse toimik

(sh katastriüksuse plaan).

11. Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid

vahendeid (HKMS § 45 lg 2). Tuvastamiskaebuse esitamisel peab kaebaja põhjendama, miks

on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4). Tuvastamiskaebuse

esitamine ei ole lubatud põhjusel, et isik soovib veenduda haldusorgani tegevuse

õigusvastasuses, vaid õigusvastasuse tuvastamine peab aitama isikul enda õigusi kaitsta

(Riigikohtu 12.11.2009 määrus nr 3-3-1-70-09, p 12). Asjaolu tuvastamine, milline oli tegelik

kokkulepe õigustatud subjektide vahel, ei aita kaebajat kuidagi tema õiguste kaitsel. Lillemaa

talu nr 39 õigusvastaselt võõrandatud tagastatava maa suurus ja piirid on kindlaks määratud

kohaliku omavalitsuse korraldustega, mis on kehtivad. Seejuures on haldusasjas tuvastatud, et

maa tagastamine selliselt, et vaidlusalune maariba koos puukuuriga jääb maatüki II koosseisu,

vastas õigustatud subjektide kokkuleppele.

12. Kuivõrd XX kaebus kuulub tagastamisele, siis puudub alus esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)