3-20-1132/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. veebruar 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1132

Haldusasi

True Wallet OÜ kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

13.05.2020 otsuse nr 3.4-9/1048-1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – True Wallet OÜ, volitatud esindajad advokaadid

Evelin Prunt ja Liis Venelaine

Vastustaja

–

Rahapesu

Andmebüroo

(Politsei-

ja

Piirivalveameti rahapesu andmebüroo õigusjärglane),

volitatud esindaja Mihkel Ruubas

Asja läbivaatamine

03.02.2021 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta True Wallet OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.03.2021 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo (PPA) väljastas True Wallet OÜ-le

(kaebaja)

14.01.2019

tegevusloa

nr

FRK000548

virtuaalvääringu

rahakotiteenuse

osutamiseks1.

2. PPA tegi mh kaebajale 19.11.2019 ettekirjutuse nr 3.4-11/2019/1-12, millega kohustas

hiljemalt 19.12.2019 esitama teabe tegevusloa alusel teostatava tegevuse kohta. Vastused tuli

esitada veebilehel. Kui ettevõtja ei olnud tegevusloas märgitud tegevusalal asunud teenust

1 Dtl 15.

2 Dtl 86, 61.

3-20-1132

2(10)

osutama, tuli esitada vastav kinnitus digitaalselt allkirjastatuna PPA e-posti aadressile. Teabe

nõudmise eesmärk on koguda andmeid, et saada ülevaade Eesti virtuaalvääringu raha vastu

vahetamise teenusest ja virtuaalvääringu rahakotiteenusest ning seal tegutsevate ettevõtete

tegevusest tulenevatest riskidest, ohtudest ja haavatavusest, et strateegilise analüüsi käigus

hinnata nende teenuste valdkonnas rahapesu tõkestamise ja terrorismi rahastamise riske, ohte

ja suundumusi. Ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmisel võib kohaldada sunniraha kuni

4000 eurot.

3. Kaebaja esitas vastused küsimustikule 18.12.20193, vastates küsimusele nr 9, et ei ole

alustanud virtuaalvääringu rahakotiteenuse osutamisega Eestis.

4. PPA saatis kaebajale 18.03.2020 e-kirja4, mille kohaselt on kaebaja täitnud ettekirjutuses

nõutud küsimustiku ja tunnistanud, et ei ole alustanud virtuaalvääringu rahakotiteenuse

osutamisega Eestis. Sellises olukorras tulnuks kaebajal esitada digitaalselt allkirjastatud

kinnitus PPA e-posti aadressile. PPA palus nimetatud kinnituse edastada hiljemalt 20.03.2020.

5. PPA kohustas 17.04.2020 ettekirjutusega nr 3.4-11/2020/284-15 kaebajat esitama hiljemalt

28.04.2020 digitaalselt allkirjastatud kinnituse selle kohta, et ta ei ole asunud tegevusloas

märgitud tegevusalal teenust osutama. Kinnitus tuli edastada PPA e-posti aadressile. Kuna

tegemist on korduva ettekirjutusega ühe ja sama kohustuse täitmiseks, siis on PPA-l õigus

tunnistada tegevusluba kehtetuks, kui kaebaja korduvalt ettekirjutust ei täida. Samuti võib

ettekirjutuse täitmata jätmisel kohaldada sunnivahendina sunniraha 1000 eurot.

6. PPA tunnistas 13.05.20206 otsusega nr 3.4-9/1048-17 rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 75 p 2 alusel kaebaja virtuaalvääringu rahakotiteenuse

osutamise tegevusloa nr FRK000548 ja sellega seotud majandustegevuse registri andmed alates

12.05.2020 kehtetuks, sest kaebaja ei täitnud korduvalt PPA ettekirjutusi ega esitanud

digitaalselt allkirjastatud kinnitust tegevusloas märgitud tegevusalal teenuse osutamisega

alustamata jätmise kohta. Kaebaja ei taotlenud ettekirjutuse täitmiseks täiendavat tähtaega ega

tähtaja ennistamist. Virtuaalvääringu teenuse pakkumine on lubatud üksnes tegevusloa alusel

ja tegevusloa kehtivuse eelduseks on, et isik järgib tegevusloa aluseks olevaid õigusakte. Kuna

kaebaja ei ole ettekirjutusi täitnud, siis tähendab see, et ta ei ole võimeline või nõus täitma talle

seadusest tulenevaid kohustusi ning seab sellega ohtu rahapesu ja terrorismi rahastamise

süsteemi toimimise ning Eesti Vabariigi finantssüsteemi usaldusväärsuse ja läbipaistvuse.

7. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 13.05.2020 otsuse tühistamiseks.

Põhjendused:

7.1. Otsus rikub kaebaja ettevõtlusvabadust, sest ilma tegevusloata ei ole virtuaalvääringu

rahakotiteenust lubatud osutada. Otsus on õigusvastane, sest puudub RahaPTS § 75 p-s 2

sätestatud alus tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja on 19.11.2019 ettekirjutuse

tähtaegselt täitnud, andes nõutud teabe veebilehel asuva küsimustiku kaudu. Vorminõude

väidetav mittejärgimine ja sama teabe mitmekordselt esitamata jätmine ei anna alust

tegevusluba kehtetuks tunnistada. Esitades teabe veebipõhise küsimustiku vahendusel, järgis

kaebaja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 79 ja RahaPTS § 58 lg-s 2 sätestatud

kirjalikku taasesitamist võimaldavat vorminõuet. Neist sätetest nähtuvalt ei pidanud kaebaja

enda kinnitust allkirjastama. Kuna küsimustiku täitis kaebaja seaduslik esindaja, siis puudus tal

vajadus kinnitada tema enda poolt koostatud teabe õigsust. Seega puudus alus korduvate

3 Dtl 230.

4 Dtl 89.

5 Dtl 91.

6 Otsusel on kuupäev 12.05.2020, allkirjastatud 13.05.2020.

7 Dtl 95.

3-20-1132

3(10)

ettekirjutuste tegemiseks. Pealegi on RahaPTS § 75 p-s 2 peetud silmas ennekõike tehingu

peatamise, vara käsutamise piiramise ja vara riigi omandisse kandmisega seonduvaid

ettekirjutusi (RahaPTS) § 57. Seadusandja ei ole näinud ette võimalust, et teabe kogumiseks

tehtud ettekirjutuse täitmata jätmine peaks tooma kaasa ettevõtjale väljastatud tegevusloa

kehtetuks tunnistamise. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise alust on lubamatult laiendatud.

7.2. Otsus on kaalutlusvigadega. Kuivõrd kaebaja oli nõutud teabe esitanud ja ettekirjutuse

järgimisel esines üksnes formaalne puudus, tulnuks kaaluda, kas tegevusloa kehtetuks

tunnistamine on õigustatud. Ebaõige on kaalutlus, justkui seaks teabe esitamine muus vormis

ohtu kogu rahapesu ja terrorismi rahastamise süsteemi toimimise. Otsuses ei ole põhjendatud,

kuidas aitab kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistamine ära hoida kuritegusid. Vastustajal

puudus alus eeldada, et kaebaja tegevus kujutab endast kuritegelikku ohtu. Samuti ei ole

asjakohane turu korrastamise eesmärk. Kuna kaebaja ei olnud tegevust alustanud, siis puudus

põhjus eeldada, et ta tegutseb fiktiivselt.

7.3. Otsus on ebaproportsionaalne. Kaebaja suhtes kohaldatud meede on ebasobiv, sest see ei

aita kaasa ettekirjutuse eesmärgi (teabe kogumine strateegilise analüüsi teostamiseks)

täitmisele. Meede ei ole vajalik, kuna oli võimalik kasutada vähemkoormavaid meetmeid –

kohaldada riikliku järelevalve meetmeid ja sunniraha. Meede ei ole mõõdukas, sest sellega

peatati täielikult kaebaja ettevõtlus. Kuna sunniraha ei rakendatud, ei saanud kaebaja eeldada,

et ta ei ole ettekirjutusi nõuetekohaselt täitnud.

7.4. Kaebajat ei ole ära kuulatud. Kaebajat teavitati sunnivahendi rakendamise, mitte

tegevusloa kehtetuks tunnistamise võimalusest. Ainuüksi ettekirjutuse tegemine ei olnud piisav

selleks, et kaebaja teaks, millise otsuse eest end kaitsta.

7.5. Otsus on põhjendamispuudustega. Ei nähtu tegevusloa kehtetuks tunnistamise

proportsionaalsuse hindamist. Samuti ei nähtu, millisele muule pöördumisele ei ole kaebaja

reageerinud ja kuidas see saab õigustada tegevusloa kehtetuks tunnistamist. Otsuses ei ole

viidatud ühelegi haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 66 toodud alusele, mis õigustaks

tegevusloa tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist. Kuigi otsus on allkirjastatud 13.05.2020,

tunnistati tegevusluba kehtetuks tagasiulatuvalt alates 12.05.2020.

8. Rahapesu Andmebüroo (vastustaja; PPA õigusjärglane) palus jätta kaebuse rahuldamata.

Põhjendused:

8.1. Kaebaja ei edastanud PPA 18.03.2020 e-kirja teel saadetud teate ega 17.04.2020

ettekirjutuse peale allkirjastatud kinnitust selle kohta, et ta ei ole alustanud teenuse osutamisega,

ega palunud selleks täiendavat tähtaega. Samuti ei tuginenud ta väitele, et ta ei väljasta

kinnitust, sest on vastava teabe juba edastanud. Kaebaja jättis ettekirjutuse täitmata ja sellele

reageerimata.

8.2. Otsuse on andnud pädev haldusorgan, see on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas. 19.11.2019 ettekirjutuse nõuded teabe esitamise ja allkirjastatud kinnituse saatmise

kohta ei olnud alternatiivsed kohustused. Ettekirjutuse sisu võis täita ettevõtte töötaja, aga

kinnituse pidi esitama esindusõigust omav isik. Ettekirjutust ei saa lugeda täidetuks kaebaja

subjektiivse hinnangu põhjal, et ta on vastava teabe juba avaldanud. Kaebaja täitis 19.11.2019

ettekirjutuse osaliselt. Kuna kaebaja jättis ettekirjutuse korduvalt täitmata, tuli RahaPTS § 75

p-st 2 alus tunnistada tegevusluba kehtetuks. Vastav nõue on kõrgendatud hoolsusega rahapesu

ja terrorismi rahastamise tõkestamise sektoris oluline, sest vastustaja antavaid ettekirjutusi peab

kohustatud isik teinekord täitma loetud tundide jooksul. Kaebaja ei täitnud ettekirjutust ligi

poole aasta jooksul ega põhjendanud seda. Kui kaebaja oleks esitanud vastuse, et vastav teave

on juba esitatud ja kaebaja ei soovi seda üle kinnitada, oleks saanud lugeda ettekirjutuse

3-20-1132

4(10)

täidetuks. Vastustaja hoiatas kaebajat ettekirjutuses tegevusloa kehtetuks tunnistamise eest.

RahaPTS § 75 p 2 eesmärk on tagada järelevalve subjektide õiguskuulekus ja nõuetekohane

käitumine.

8.3. Haldusakt on proportsionaalne. Seadusandja on RahaPTS § 75 p 2 sätestanud selleks, et

tagada järelevalve subjektide poolne ettekirjutuste täitmine, mille täitmata jätmisel võivad olla

nii Eestile kui üksikisikutele väga kahjulikud tagajärjed. Aktsepteeritav ei ole ettevõtte poolt

vastustaja ettekirjutuste ja kirjade ignoreerimine. Juhul, kui isik ei vasta kõrgendatud hoolsuse

nõuetele, ei sobi ta vastavas valdkonnas teenust pakkuma, mistõttu on proportsionaalne isikult

tegevusluba ära võtta.

8.4. Haldusakt on kaalutlusvigadeta. Tegemist oli imperatiivse normiga. Kaebaja tegevus oli

süsteemne, mis ei ole sobiv ja kohane rahapesu ja terrorismi rahastamise sektorisse.

8.5. Haldusakt on selge ja üheselt mõistetav. Sellega tunnistati isiku tegevusluba ja

majandustegevuse registri andmed alates 12.05.2020 kehtetuks. Puuduvad vormivead.

8.6. Ettevõtlusvabaduse piiramise alused tulevad seadusest. Sektoris kehtivad kõrgendatud

nõuded tulevad avalikust huvist, et tagada majandussektori läbipaistvus ja usaldusväärsus. Vaid

seeläbi tagatakse nii tarbijate õigused kui ettevõtjate ausa konkurentsi põhimõtted. Iga isik, kes

soovib asuda vastavas valdkonnas teenust pakkuma, peab arvestama talle kohalduvate

nõuetega. Nõuetele mittevastavuse korral ei ole tal võimalik teenust pakkuda, sest see on ohuks

Eesti finantssüsteemi läbipaistvusele ja usaldusväärsusele ning mõjutab kõiki Eesti isikuid.

Tegemist on oluliselt kaalukama avaliku huvi objektiga kui üksikisiku õigus teostada

ettevõtlusvabadust. Järelikult on meede sobiv, vajalik ja mõõdukas. Arvestades konkreetse

juhtumi asjaolusid, ei oleks sunniraha kohaldamine olnud eesmärgipärasem ega kaebaja suhtes

leebem, sest teda oleks kohustatud maksma sunniraha ja tema tegevusluba oleks kehtetuks

tunnistatud.

8.7. Kaebaja ei soovinud talle antud ärakuulamisõigust kasutada. Arvestades haldusmenetluse

põhimõtteid ning kõrgendatud hoolsusega rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

sektoris, ei ole võimalik, et pärast hoiatuse esitamist ja isiku poolt kohustuse täitmata jätmist

annab vastustaja isikule veel eraldi teada, et tegevusluba tunnistatakse kehtetuks.

8.8. Otsust on põhjendatud ja hinnatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise vajadust. Vastustaja

andis mitmel korral kaebajale võimaluse oma kohustust täita, hoiatas kaebajat tema

tegevusetuse võimalike tagajärgede eest, kuid kaebaja otsustas tahtlikult talle pandud

kohustused täitmata jätta. Arvatavasti jättis kaebaja ettekirjutuse täitmata, sest vastustajal

olnuks RahaPTS § 75 p 3 järgi õigus tunnistada tema tegevusluba kehtetuks, sest kaebaja ei

olnud asunud taotletud tegevusalal tegutsema 6 kuu jooksul loa väljastamisest alates, mida

kaebaja kinnitas veebiküsitluses. Selline kinnitus tulnuks esitada allkirjastatuna, sest siis

saanuks vastustustaja olla kindel, et isiku poolt esitatud vastus on täpne ja vastab päriselus

esinenud asjaoludele. Juhul, kui lugeda kaebaja poolt 19.11.2019 ettekirjutus täidetuks juba

veebiküsitlusele vastates, olnuks vastustajal RahaPTS § 75 p-st 3 tulenev alus tunnistada

tegevusluba kehtetuks.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Vaidlusaluse otsusega tunnistati kaebaja tegevusluba kehtetuks RahaPTS § 75 p 2 alusel.

Nimetatud säte näeb ette, et lisaks majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 37 lg-s 1

sätestatule tunnistab vastustaja RahaPTS § 70 lg-s 1 nimetatud tegevusloa kehtetuks, kui

ettevõtja korduvalt ei täida järelevalveasutuse ettekirjutusi.

3-20-1132

5(10)

10. Asjaoludest nähtuvalt kohustas vastustaja 19.11.2019 ettekirjutusega virtuaalvääringu

teenuse osutamise tegevuslube omavaid ettevõtjaid, sh kaebajat, esitama vastustajale veebilehe

kaudu vastustaja nõutud teabe ja kui ettevõtja ei olnud alustanud tegevusloa alusel teenuse

osutamisega, siis ka allkirjastatud kinnituse selle kohta. Kaebaja edastas 18.12.2019 vastustajale

veebilehe kaudu vastused vastustaja esitatud küsimustele ja tõi välja, et ei ole alustanud

virtuaalvääringu rahakotiteenuse osutamisega, kuid jättis vastustajale selle kohta allkirjastatud

kinnituse esitamata. Kuigi vastustaja kohustas kaebajat ka 18.03.2019 e-kirjas ja 17.04.2020

ettekirjutuses esitama allkirjastatud kinnituse selle kohta, et ta ei olnud alustanud teenuse

osutamisega, jättis kaebaja vastustaja nõude täitmata.

11. Asjaoludest ei nähtu ja kaebaja ka ei väida, et ta oleks selgitanud haldusmenetluses

vastustajale korduva nõude täitmata jätmist. Kaebaja põhjendas alles kohtumenetluses, miks ta

jättis vastustaja nõude täitmata.

12. Esiteks väitis kaebaja kohtuistungil, et kuna vastustaja küsis teavet korraga paljudelt

menetlusalustelt isikutelt, siis eeldas kaebaja, et nõue ei käi tema kohta, sest tema oli oma

kohustuse 18.12.2019, s.o tähtaegselt täitnud. Kaebaja selline väide ei tugine asjas esitatud

tõenditele. Erinevalt 19.11.2019 ettekirjutusest, millel oli palju adressaate (ettekirjutuse

adressaadid toodi välja ettekirjutuse lisas 18 esitatud tabelis), adresseeriti 18.03.2020 e-kiri ja

17.04.2020 ettekirjutus ainult kaebajale. Seega ei saanud kaebajal tekkida ebaselgust selles,

kellele need nõudmised olid suunatud. Kui kaebajal oligi kahtlus, kellele nõue on suunatud,

pidanuks ta hoolsa ettevõtjana seda vastustajalt üle küsima. Kaebaja ei pöördunud vastustaja

poole ühegi järelepärimisega. Muu hulgas ei selgitanud kaebaja vastustaja nõudmise peale, et

ta on juba teabe esitanud ega pea seetõttu korduvalt esitatud nõuet enda jaoks siduvaks. Kohtu

hinnangul oli ja pidi olema kaebajale mõlemast ettekirjutusest ja 18.03.2020 saadetud e-kirjast

selge, et tal tuleb esitada teenuse osutamisega mittealustamise kohta vastustajale allkirjastatud

kinnitus, kuid ta jättis selle teadlikult esitamata, sest sai aru sellega kaasnevast tagajärjest –

tegevusloa kehtetuks tunnistamine RahaPTS § 75 p 3 alusel.

13. Teiseks tugines kaebaja sellele, et ta oli juba 18.12.2019 vastustaja küsimustele vastanud

ega pidanud vajalikuks sama teavet korduvalt esitada. Kohtu arvates ei ole selline väide

põhjendatud. 19.11.2019 ettekirjutuses on menetlusalustele isikutele seatud kohustused

ettekirjutuse lk-l 2 punkthaaval selgelt välja toodud. Punkt 4 on sõnastatud järgmiselt:

„/…/esitama kinnituse, kui isikule on väljastatud tegevusluba või tegevusload, aga vastaval

tegevusalal või tegevusaladel pole teenust osutama asutud. Kinnitus tuleb esitada ettevõtte

kontaktandmetega ning tegevusloa või –lubade numbriga. Kinnitus tuleb esitada vastavalt

juhendile

ja

edastada

digitaalselt

allkirjastatult

järgmisele

e-posti

aadressile

rab.jarelevalve@politsei.ee. Käesolevas punktis kirjeldatud kinnituse esitamisel punktides 1-3

märgitud kohustusi täita ei tule.“

Seega sai ja pidi kaebaja saama aru, millises vormis tuleb kinnitus teenuse osutamisega

mittealustamise kohta esitada. Vaidluse all ei ole, et kaebaja allkirjastatud kinnitust vastustajale

ei esitanud, seega on põhjendamatu kaebaja hinnang, et ta oli ettekirjutuse omalt poolt täitnud.

Isegi kui kaebajale jäi 19.11.2019 ettekirjutusest allkirjastatud kinnituse esitamise nõue

ebaselgeks, siis vähemalt 18.03.2020 e-kirjast ja 17.04.2020 ettekirjutusest pidanuks kaebaja

mõistma, et tal on jäänud nõutud kinnitus esitamata. Kaebaja ei ole haldusmenetluses tuginenud

väitele, et talle oli ettekirjutus arusaamatu. Ta ei küsinud vastustajalt selgitusi ettekirjutuse

nõuete osas ega põhjendanud ettekirjutuse täitmisest keeldumist sellega, et ta oli juba

ettekirjutuse täitnud. Kohtu hinnangul on tegemist tagantjärele otsitud väitega, sest kui kaebaja

oleks olnud sellisel seisukohal juba haldusmenetluses, oleks ta sellele juba haldusmenetluses

8 Dtl 19.

3-20-1132

6(10)

tuginenud. Vastustaja korduvatele nõudmistele reageerimata ja igasuguse omapoolse selgituse

esitamata jätmine viitab hoopis, et kaebajale olid vastustaja nõudmine ja kinnitusega kaasnev

tagajärg arusaadavad, kuid ta lootis seda tagajärge vältida või seda kaugemasse tulevikku

lükata.

14. Kolmandaks tõi kaebaja välja, et vastustaja nõue esitada allkirjastatud kinnitus ei tugine

seadusele. Kohus ei nõustu kaebajaga. Kaebaja lähtus ebaõigesti TsÜS-i regulatsioonist.

Haldusmenetluse nõuded tulevad HMS-ist, mitte eraõiguse normidest. HMS-i regulatsiooni

kohaldamisele viitab ka RahaPTS § 1 lg 3. Haldusmenetluses esitatavad avaldused peavad

olema allkirjastatud (HMS § 14 lg 3 p 3 ja lg 4). Arvestades vastustaja nõutud kinnitusega

kaasnevat tagajärge (tegevusloa kehtetuks tunnistamine RahaPTS § 75 p 3 alusel), ei saa pidada

põhjendamatuks vastustaja nõuet, et vastava kinnituse peab esitama allkirjastatult. Tegemist ei

olnud pelgalt norimisega vormiküsimuses. See nõue pidi vältima olukorda, kus küsitluses antud

ekslik või ebapädeva isiku poolt antud vastus oleks toonud kaasa tegevusloa kehtetuks

tunnistamise. Kaebaja poolt 18.12.2019 esitatud vastustest küsimustikule nähtub tõesti, et

vastajaks on märgitud kaebaja seaduslik esindaja juhatuse liige Vadim Tuulik. Vadim Tuulik

on kaebaja juhatuse liikmeks märgitud ka äriregistris. Samas ei kinnitanud kumbki

menetlusosaline kohtule, et küsimustele vastates oleks vastaja isikut tuvastatud. Seega ei saanud

vastustaja olla kindel, et isik, kes tegelikult küsimustikule vastab, on see sama, kelle ta väidab

end olevat. Juhul, kui küsimustikule oleks vastanud keegi teine (nt kaebaja volitusel) ja

vastustaja oleks saadud vastuste alusel kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistanud, oleks kaebaja

õigusi riivatud märksa enam kui allkirjastatud kinnituse esitamise nõudega. Kaebaja on küll

kohtumenetluses kinnitanud, et küsimustele vastas tema seaduslik esindaja ja vastustes esitati

tõelevastavaid väiteid, kuid kohtul tuleb vastustaja tegevuse õiguspärasuse hindamisel lähtuda

vastustajale sel ajal teadaolnud asjaoludest (HKMS § 158 lg 2 teine lause). Vastustaja ei saanud

ilma kinnituseta olla veendunud, et vastajaks oli kaebaja seaduslik esindaja, sest vastaja isikut

ei tuvastatud. Seetõttu oli tal uurimispõhimõttest (HMS § 6) lähtudes kohustus kontrollida asja

otsustamiseks vajalikke asjaolusid.

15. Kaebaja heidab vastustajale ette, et kohtumenetluses esitatud väite kohaselt saanuks

vastustaja arvestada ka kaebaja poolt allkirjastamata esitatud selgitusega. Vastustaja pidas

silmas olukorda, kus kaebaja oleks haldusmenetluses vastustajale vastanud. Juhul, kui selline

vastus oleks esitatud e-kirja teel, mis võimaldanuks adressandi rea järgi tuvastada, kes on selle

e-kirja saatnud, võinuks sellise vastusega arvestamine olla mööndustega võimalik. Kaebaja aga

ei vastanud vastustajale midagi, sh ei kinnitanud üle väidet, et ta ei ole tegevusloa alusel teenuse

osutamisega alustanud, seega puudus vastustajal kindlus kaebaja esitatud väite tõelevastavuse

osas.

16. Ekslik on kaebaja arvamus, et ettekirjutus ei ole teabe nõudmiseks õige vorm. 19.11.2019

ettekirjutuse eesmärk oli koguda andmeid, et saada ülevaade Eesti virtuaalvääringu raha vastu

vahetamise teenusest ja virtuaalvääringu rahakotiteenusest ning seal tegutsevate ettevõtete

tegevusest tulenevatest riskidest, ohtudest ja haavatavusest, et strateegilise analüüsi käigus

hinnata nende teenuste valdkonnas rahapesu tõkestamise ja terrorismi rahastamise riske, ohte ja

suundumusi. Tegemist on vastustajale RahaPTS § 54 lg 1 p-st 2 tuleneva ülesandega. Samuti

on vastustaja ülesandeks tegevusloa kehtetuks tunnistamine (RahaPTS § 54 lg 1 p 11), järelikult

ka sellise aluse esinemise kontrollimine. Praegusel juhul oli 19.11.2019 ettekirjutuse

eesmärgiks mh kontrollida tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluse olemasolu. Sellele viitab

ettekirjutuse p-s 4 nõutud kinnitus. RahaPTS § 55 lg-st 1 nähtuvalt teeb vastustaja seadusest

tulenevate ülesannete täitmiseks ettekirjutusi ja annab muid haldusakte. Seega on ettekirjutus

teabe nõudmiseks kohane vorm. Seda kinnitab ka RahaPTS § 58 lg 1, mis annab vastustajale

õiguse nõuda kohustatud isikult ettekirjutuse alusel enda ülesannete täitmiseks vajalikku teavet.

Kaebaja näol oli tegemist kohustatud isikuga RahaPTS § 3 p 3 ja § 2 lg 1 p 11 tähenduses.

3-20-1132

7(10)

Järelikult oli ettekirjutus teabe nõudmiseks õige vorm, kaebajal oli RahaPTS § 58 lg-st 2

tulenevalt kohustus ettekirjutuses nõutud teavet anda ja ettekirjutuse korduv täitmata jätmine

tõi RahaPTS § 75 p 2 järgi kaasa tegevusloa kehtetuks tunnistamise. Kaebaja sai ja pidi sellise

võimalusega oma tegevuses arvestama. Kaebaja peab tundma tema tegevust reguleerivaid

õigusakte ega saa põhjendada oma tegevust õigusaktide mittetundmisega.

17. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei saanud vastustaja nõudeid (19.11.2019 ja 17.04.2020

ettekirjutusi ning 18.03.2020 e-kirja) kätte ja seetõttu puudus tal võimalus vastustaja nõuet täita.

Seega jättis kaebaja tahtlikult vastustaja korduvalt esitatud ettekirjutuse täitmata ja vastustajal

esines RahaPTS § 75 p-s 2 sätestatud alus tunnistada kaebaja tegevusluba kehtetuks.

18. Põhjendamatu on kaebaja väide, et talle jääb arusaamatuks, millisele muule pöördumisele

ta ei ole reageerinud. Kaebaja lisas ise oma kaebusele vastustaja 18.03.2020 e-kirja, milles juhiti

kaebajale tähelepanu 19.11.2019 ettekirjutuse mittenõuetekohasele täitmisele. Sellele e-kirjale

on viidatud ka 17.04.2020 ettekirjutuses.

19. Kohus nõustub vastustajaga, et RahaPTS § 75 p 2 ei näinud vastustajale ette

kaalumisõigust, vaid tegevusluba tuli kehtetuks tunnistada. Seega on viited kaalumise

teostamata jätmisele asjakohatud (HMS § 64 lg 2). Vastustaja põhjendas asjakohaselt, et selles

valdkonnas kehtivad ettevõtjatele kõrgendatud nõudmised ja ettevõtjad peavad olema oma

kohustuste täitmisel hoolsad. Jättes järelevalveasutuse ettekirjutuse korduvalt põhjuseta

täitmata, ei saa kaebajat pidada valdkonnas esitatavatele nõuetele vastavaks, sest puudub

kindlus, et ta täidab oma muid kohustusi nõuetekohaselt. Eriti selliseid ülesandeid, millega võib

kaasneda oht Eesti finantssektorile ja selle usaldusväärsusele ning kahju teistele isikutele.

Isegi kui lähtuda eeldusest, et vastustaja pidanuks kaalumist teostama, ei ole kaebaja välja

toonud sellised asjakohaseid kaalutlusi, mis pidanuks praegusel juhul andma vastustajale

põhjuse teisiti otsustada. Kaebaja ei ole ettekirjutuse täitmata jätmist haldusmenetluses kuidagi

põhjendanud, seepärast puudusid vastustajal asjaolud, mida kaaluda. Kaebaja ei ole viidanud

ühelegi objektiivsele takistusele, mis takistas tal ettekirjutusi täitmast. Ettekirjutuste täitmata

jätmine sõltus vaid kaebajast endast. Tegemist oli kehtivate haldusaktidega, mis olid kaebajale

täitmiseks kohustuslikud (HMS § 60 lg 2). Seega puudus kaebajal õigus otsustada, kas ta soovib

kehtivat haldusakti täita või mitte. Kui kaebaja leidis, et ettekirjutused ei ole õiguspärased,

pidanuks ta need vaidlustama, kuid ta jättis selle tegemata. Kaebajapoolne täitmiseks

kohustuslike haldusaktide teadlik eiramine on õigusvastane.

20. Viited kaebaja ärakuulamata jätmisele on põhjendamatud. Kaebajat hoiatati 17.04.2020

ettekirjutuses, et ettekirjutuse täitmata jätmine toob kaasa tegevusloa kehtetuks tunnistamise,

seega sai kaebaja sellise võimalusega arvestada. Kaebajal oli võimalik esitada oma seisukoht

ettekirjutuses toodud nõudmise ja selle täitmata jätmisel kaasneva tagajärje kohta, kuid ta ei

teinud seda. Vastustaja ei pidanud andma talle täiendavalt võimalust selles osas oma seisukohta

avaldada.

21. 17.04.2020 ettekirjutuses on tõepoolest välja toodud nii sunniraha rakendamise kui ka

tegevusloa kehtetuks tunnistamise võimalus. See ei muutnud ettekirjutust tühiseks. HMS § 63

lg 2 p 5 järgi on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on

vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Ettekirjutusega

kaebajale peale pandud kohustus esitada allkirjastatud kinnitus selle kohta, et ta ei ole alustanud

tegevusloa alusel teenuse osutamisega, oli selge ja arusaadav, see ei olnud vastukäiv ja seda oli

võimalik täita, mh ettekirjutuse täitmiseks antud tähtaja jooksul. See, et ettekirjutuse hoiatuses

oli viidatud nii sunnirahale kui ka tegevusloa kehtetuks tunnistamisele, ei muutnud kaebajal

ettekirjutuse täitmist kuidagi raskemaks ega võimatuks, küll aga teavitas teda ettekirjutuse

täitmata jätmisega kaasnevate tagajärgede eest.

3-20-1132

8(10)

22. Samuti nõustub kohus vastustajaga, et antud juhul ei oleks sunniraha kohaldamine olnud

proportsionaalne. 17.04.2020 ettekirjutuse eesmärk ei olnud teabe kogumine strateegilise

analüüsi teostamiseks, vaid tegevusloa olemasolu põhjendatuse kontroll. Tegevusloa olemasolu

põhjendust kontrolliti mh ka 19.11.2019 ettekirjutusega. Sunniraha kohaldamisel tulnuks

kaebajal maksta sunniraha 1000 eurot (edaspidiste ettekirjutuste järgi ka rohkem) ja tegevusluba

tulnuks kehtetuks tunnistada olenemata sellest, kas kaebaja ettekirjutuse täidab (RahaPTS § 75

p 3) või mitte (RahaPTS § 75 p 2). Uue tegevusloa taotlemisel pidanuks kaebaja maksma uuesti

riigilõivu summas 3300 eurot (riigilõivuseaduse § 269 p 2). Seega olnuks sunniraha

kohaldamine kaebaja suhtes rahaliselt koormavam tagajärg. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas

oleks sunniraha kohaldamine olnud tema suhtes leebem meede.

23. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et ettekirjutuste täitmiseks antud tähtaeg oli ebapiisav.

Kui kaebaja oleks juba haldusmenetluses leidnud, et ettekirjutustes antud tähtaeg ei võimalda

ettekirjutustega pandud kohustust täita, tulnuks tal taotleda vastustajalt tähtaja pikendamist või

ennistamist või vaidlustada ettekirjutused. Kaebaja seda ei teinud. Seega on ettekirjutused

kehtivad ja täitmiseks kohustuslikud. 19.11.2019 ettekirjutusega anti täitmise tähtajaks 1 kuu

(s.o kuni 19.12.2019). Kaebaja ei olnud ettekirjutust nõuetekohaselt täitnud kuni 18.03.2020

(s.o 4 kuu jooksul), mil vastustaja kaebajale ettekirjutuse täitmata jätmist meelde tuletas.

Kaebaja ei täitnud ettekirjutust ka 18.03.2020 e-kirjas antud tähtajaks (s.o 20.03.2020) ega

17.04.2020 ettekirjutuse tegemise ajaks. 17.04.2020 ettekirjutuses määrati täitmise tähtpäevaks

28.04.2020, s.o 11 päeva. Kaebaja ei täitnud ettekirjutust ka selle tähtaja jooksul ega isegi

tegevusluba kehtetuks tunnistava otsuse tegemiseni (13.05.2020). Seega jättis kaebaja nõutud

kohustuse täitmata 6 kuu jooksul. Vaidluse all on allkirjastatud kinnituse esitamine selle kohta,

et kaebaja ei ole alustanud tegevusloa alusel virtuaalvääringu rahakotiteenuse osutamisega.

Sellise kinnituse koostamine ja esitamine ei ole keerulised ega nõua palju aega (maksimaalselt

10 minutit). Kaebajale antud tähtaeg ettekirjutuse täitmiseks oli enam kui piisav. Kaebaja jättis

ettekirjutuse täitmata hoopis teisel motiivil.

24. Kaebaja viitas ka sellele, et 17.04.2020 ettekirjutuses antud tähtaeg oli ebapiisav, sest ei

võimaldanud kaebajal esitada selle ettekirjutuse peale vaiet või kaebust. Kohus ei lahenda

praeguses otsuses küsimust, kas RahaPTS võimaldab vaiet esitada või mitte. Selle lahendamine

ei ole praeguse vaidluse seisukohalt oluline. Kohtu hinnangul on otsitud väide, et kaebajal ei

olnud võimalik 17.04.2020 ettekirjutust vaidlustada. Esiteks, kui kaebajal oli kavas seda

ettekirjutust vaide- või kaebekorras vaidlustada, siis oli tal võimalik seda teha ka varem, s.o

enne ettekirjutuse täitmise tähtaega. Vaide/kaebuse esitamisega ei pea ootama vaide

esitamise/kaebetähtaja lõpuni. 11-päevast perioodi ei saa pidada ilmselgelt ebapiisavaks, et

esialgset vaiet/kaebust esitada. Vajadusel saanuks neid hiljem täiendada. Pealgi tunnistati

kaebaja tegevusluba kehtetuks 13.05.2020 otsusega, s.o peaaegu 1 kuu pärast 17.04.2020

ettekirjutuse tegemist. Teiseks oli vaiet/kaebust võimalik esitada ka pärast ettekirjutuses antud

tähtaja saabumist. Miski sellise vaide/kaebuse esitamist ei takistanud, sh ka vastustaja

13.05.2020 otsus mitte. Kaebaja ei ole 17.04.2020 ettekirjutust siiani vaidlustanud. Seega ei ole

usutav kaebaja soov seda ettekirjutust vaidlustada. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna

tegemist oli korduva ettekirjutusega, siis oli selle täitmiseks antud tähtaeg piisav ja selle

andmisel ei pidanud arvestama võimaliku vaidlustamise sooviga.

25. Kohtu arvates oli kaebajale nõutud kinnitusega kaasnev tagajärg arusaadav ja ta lootis seda

vältida kinnitust esitamata jättes. Kohtu hinnangul ei vääri kaebaja selline käitumine kohtulikku

kaitset. Seadusandja teadlik õiguspoliitiline valik oli tunnistada kehtetuks nende ettevõtjate

tegevusload, kes ei ole alustanud tegevusloa alusel tegevust 6 kuu jooksul loa saamisest arvates.

Selle eesmärk on vältida tegevusloa kasutamist kuritegelikel või mittesihipärastel eesmärkidel,

Eesti riigi maine kahjustamist ja tegevusloa väärtuse devalveerumist (vt rahapesu ja terrorismi

3-20-1132

9(10)

rahastamise tõkestamise seaduse eelnõu 459 SE seletuskiri9, lk 59). Kaebaja sai

virtuaalvääringu rahakotiteenuse osutamise tegevusloa 14.01.2019, kuid ei olnud veel

18.12.2019 küsitlusele vastates, s.o 11 kuud pärast tegevusloa saamist asunud selle alusel

teenust osutama. Järelikult puudus tal vajadus selle tegevusloa järele ja see tuli kehtetuks

tunnistada. Igaks juhuks tegevusloa omamine tegevusala, millel kaebaja ei tegutse, ei ole

kooskõlas seadusandja eesmärgiga. Kaebaja pidi sellest tagajärjest aru saama ja sellega

arvestama.

26. Põhjendatud ei ole kaebaja etteheide ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalse riive kohta.

Ettevõtlusvabadust võib riivata seaduses toodud alustel ja praegusel juhul annab selleks aluse

RahaPTS-is sätestatud tegevusloa regulatsioon. Tegevusloa menetluse näol on tegemist n.ö

kaitsefunktsiooniga, mis aitab tulevikus ennetada võimalikke kuritegusid (eelnõu seletuskiri,

lk 58). RahaPTS § 1 lg 1 järgi on selle seaduse eesmärk ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja

läbipaistvust suurendades tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi

kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks. Järelikult on selles valdkonnas ettevõtjatele

esitatavad kõrgemad nõudmised põhjendatud oluliste avalike huvide kaitsmise ja suure kahju

vältimise eesmärgil. Seadusandja välja toodud eesmärgid on legitiimsed ja kaalukad. Kaebaja

poolt kehtiva haldusakti korduv tahtlik täitmata jätmine näitab kaebaja hoolimatut ja

mittekohusetundlikku suhtumist tema suhtes kehtivatesse kohustustesse ja järelevalveasutuse

esitatud nõudmistesse. Seaduse nõudeid teadlikult eirav ettevõtja ei ole piisavalt usaldusväärne,

õigustamaks kõrgendatud nõudmisi eeldavas valdkonnas tegevusloa olemasolu. Sellise

ettevõtja puhul ei saa olla kindel, et talle antud tegevusluba ei kasutata ebaõigetel eesmärkidel

ega kahjustata seeläbi Eesti riigi mainet ja finantssüsteemi usaldusväärsust. Kaebaja teadis ja

pidi teadma valdkonnas kehtivatest kõrgendatud nõudmistest ning nendega oma tegevuses

arvestama. Samuti pidi ta olema teadlik tagajärgedest, mis kaasnevad seadusest tuleneva

kohustuste täitmata jätmisega. Kaebajal puudusid objektiivsed takistused vastustaja esitatud

nõuete täitmiseks. RahaPTS § 75 p 2 on põhjendatud järelevalve tõhustamise vajadusega

(eelnõu seletuskiri, lk 59). Kaebaja poolt ettekirjutuste täitmata jätmine takistas vastustajal oma

ülesandeid täita. Kaebaja käitumine oli seadusega vastuolus ja tõi põhjendatult kaasa tema

tegevusloa kehtetuks tunnistamise. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine oli sobiv ja vajalik

meede selleks, et kõrvaldada valdkonnast ebausaldusväärne ja õigusvastaselt käituv ettevõtja.

Samuti oli see meede proportsionaalne, sest kaebajal oli võimalik seda tagajärge vältida, samuti

ei olnud ta asunud tegevusloa alusel teenust osutama ja tal on võimalik vajadusel taotleda uus

tegevusluba.

27. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et isegi kui lähtuda eeldusest, et vastustajal puudus

alus nõuda eraldi allkirjastatud kinnituse esitamist ja 19.11.2019 ettekirjutus tuleb lugeda

täidetuks küsitlusele vastamisega 18.12.2019, tulnuks vastustajal igal juhul kaebaja tegevusluba

kehtetuks tunnistada, sest kaebaja ei olnud enda esitatud teabe kohaselt asunud taotletud

tegevusalal tegutsema 6 kuu jooksul tegevusloa väljastamisest arvates. Kohtul on põhjust

arvata, et kaebaja ei olnud alustanud teenuse osutamisega ka tegevusloa kehtetuks tunnistamise

ajaks, sest kaebaja loobus kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotlusest pärast seda10, kui

kohus nõudis temalt täiendavaid põhjendusi ja tõendeid teenuse osutamisega alustamise

kohta11. Kaebaja kinnitas ka kohtuistungil üle, et küsitluse täitis tema seaduslik esindaja ja see

ei sisaldanud valeväiteid, järelikult saab kohus lähtuda kaebaja kinnituse tõelevastavusest.

Järelikult esines RahaPTS § 75 p-s 3 sätestatud alus kaebaja tegevusloa kehtetuks

tunnistamiseks. Selle normi eesmärk oli kõrvaldada turult tegevusload, mille alusel reaalselt

Kättesaadav

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/fb03e20e-caf7-463d-9b60-

ddf6021742b2/Rahapesu%20ja%20terrorismi%20rahastamise%20t%C3%B5kestamise%20seadus.

10 Dtl 216.

11 Dtl 210.

3-20-1132

10(10)

teenust ei osutata. Tegevusloa alusel tegevuse alustamine oli kaebaja enda valik. Seega sõltus

tegevusloa kehtetuks tunnistamine ainuüksi kaebaja enda kontrolli all olevatest asjaoludest.

Tegevusloa kehtetuks tunnistamine oli kooskõlas seaduse eesmärkidega. Vastustajal puudus

võimalus kaebaja tegevusluba kehtima jätta. Seega ei too kaebaja viited võimalikele vormi- ja

põhjendusvigadele kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamist ja kaebaja tegevusloa kehtivuse

taastamist. Menetlusökonoomika seisukohalt ei ole otstarbekas tühistada haldusakti valele

õiguslikule alusele tuginemise pärast, kui ka õigele õiguslikule alusele tuginedes oleks kaebaja

tegevusluba tulnud kehtetuks tunnistada. Seega ei ole praeguse kaebusega võimalik saavutada

kaebaja eesmärki.

28. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tegevusluba tunnistati kehtetuks tagasiulatuvalt.

Tegevusluba tunnistati kehtetuks otsusega, millele on märgitud kuupäevaks 12.05.2020

(allkirjastati 13.05.2020), ja kaebaja tegevusluba tunnistati kehtetuks alates 12.05.2020, seega

oli tegemist edasiulatuva kehtetuks tunnistamisega. Tagasiulatuva kehtetuks tunnistamisega

olnuks tegemist juhul, kui tegevusluba oleks algusest peale või otsusest varasema kuupäevaga

kehtetuks tunnistatud. Edasiulatuvaks kehtetuks tunnistamiseks tuli alus HMS § 66 lg 2 p-st 1,

sest selline võimalus oli vastustajale jäetud RahaPTS § 75 p-des 2 ja 3. Pelgalt asjaolu, et

kaebaja sai vastustaja otsuse kätte pärast tegevusloa kehtetuks tunnistamist, ei muuda otsuse

mõjuulatust. Tegevusloa kehtetuse kindlaksmääramine konkreetse kuupäevaga (mitte otsuse

kaebaja poolt kättesaamisega) oli vajalik õigusselguse tagamiseks, et vastustajal oleks võimalik

teha majandustegevuse registris asjakohased kanded ning kaebajale ja teistele isikutele oleks

selge, mis ajani kaebaja tegevusluba kehtis.

29. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusalune haldusakt on õiguspärane ja selle

tühistamiseks puudub alus. Seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata.

30. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS § 108

lg 1). Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse mõista tema menetluskulud välja kasvõi

osaliselt. Kaebus jääb rahuldamata põhjusel, et vaidlusalune otsus on õiguspärane, mitte ei jää

otsus tühistamata menetlusökonoomika põhimõttele tuginedes. Sellele viitas kohus alternatiivse

võimalusena. Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega

esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulu dokumente, seetõttu jäävad tema võimalikud

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/