2-20-14526/10 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest

Määruse tegemise koht ja aeg

5. veebruar 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-14526

Tsiviilasi

Indrek

Valtna

avaldus

kohtualluvuse

kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Tartu Maakohtu 13. novembri 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Indrek Valtna määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Avaldaja (määruskaebuse esitaja): Indrek Valtna

(isikukood:

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud

isik:

Indrek

Viiask

(isikukood:

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik: Juha Mikael Vettanen

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 13. novembri 2020. a määrus osas, milles maakohus

jättis Indrek Valtna avalduse menetlusse võtmata (maakohtu määruse

resolutsiooni p 1), ning osas, milles maakohus määras, et Indrek Valtna

kavandatav kahjunõue Juha Mikael Vettaneni vastu ei allu Tartu Maakohtule

(maakohtu määruse resolutsiooni p 3). Samuti tühistada maakohtu määrus

kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse osas (maakohtu määruse resolutsiooni

p 4).

2. Osas, milles maakohus jättis Indrek Valtna avalduse menetlusse võtmata, saata asi

Tartu Maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

3. Osas, milles maakohus määras, et kavandatav kahjunõue Juha Mikael Vettaneni

vastu ei allu Tartu Maakohtule, saata avaldus tagasi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK

1. Indrek Valtna (avaldaja) esitas 5. oktoobril 2020 Tartu Maakohtule avalduse

kohtualluvuse kindlaksmääramiseks.

Avalduse kohaselt sõlmis avaldaja 21. detsembril 2011 Indrek Viiaski (puudutatud isik I) ja

Juha Mikael Vettaneniga (puudutatud isik II) ühise tegutsemise lepingu, milles lepiti kokku

jätkata varasemat koostööd, et töötada välja ja toota Eestis ujuvmajad, mida seejärel kasutada

X piirkonna arendamisel. Puudutatud isiku II tegevus rikub lepingut ja sellisel viisil seltsingu

majandamine ei ole jätkusuutlik.

Avaldaja soovib esitada kohtusse hagi, milles palub esiteks tuvastada puudutatud isiku I

kohustus teha koos hagejaga otsus puudutatud isiku II seltsingust väljaarvamiseks ning

asendada tema tahteavaldus kohtuotsusega; ning teiseks mõista puudutatud isikult II välja

21. detsembril 2011.a lepingu alusel omandatud vara hagejast ja puudutatud isikust I

koosnevale seltsingule. Avaldaja leiab, et puudutatud isikul I on kohustus anda tahteavaldus

puudutatud isiku II väljaarvamiseks, et kaitsta avaldaja ja seltsingu huve. Avaldaja esitas ka

kavandatava hagiavalduse projekti ja selle täpsustuse.

Ühise tegutsemise lepingu sõlmimise ajal elasid kõik lepingupooled Eestis ning kohaldub

Eesti õigus ja asi allub Eesti kohtule, konkreetsemalt puudutatud isiku I elukohajärgsele

kohtule, kuna vaidlus on ilmselgelt seotud äritegevusega, siis Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu määruse (EÜ) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja

täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus) art 8

p 1 järgi allub asi ka Tartu Maakohtule. Alternatiivselt võib asi alluda Tartu Maakohtule

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 lg 6 alusel.

MAAKOHTU MÄÄRUS

2. Tartu Maakohus jättis 13. novembri 2020. a määrusega avalduse menetlusse võtmata

osas, mis puudutab nõuet puudutatud isiku I vastu. Kohus võttis sama määrusega menetlusse

avalduse osas, mis puudutab kavandatavat kahjunõuet puudutatud isiku II vastu. Kohus

määras, et avaldaja kavandatav kahjunõue puudutatud isiku II vastu ei allu Tartu Maakohtule.

Kohus jättis menetluskulud avaldaja kanda.

Avaldaja soovib tulevases hagis esitada nõude tuvastada puudutatud isiku I kohustus teha

koos avaldajaga otsus puudutatud isiku II seltsingust väljaarvamiseks ning asendada tema

tahteavaldus kohtuotsusega. Oma nõude esitamisel tugineb avaldaja võlaõigusseaduse

(VÕS) § 580 lg-le 2, alternatiivselt VÕS §-le 6 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§-le 138.

Kohus oli seisukohal, et arvestades VÕS § 580 lg 2 ja § 597 koosmõjus, on VÕS § 606 sätte

eesmärk

anda

seltsinglastele

võimalus

vabaneda

oma

kohustuste

rikkumisega

seltsingulepingu ülesütlemise aluse kaasa toonud seltsinglasest ning jätkata seltsingut ilma

temata. Sellest tulenevalt on VÕS § 606 kohane tahteavaldus vabatahtlik ning TsÜS § 68 lg

5 kohaldamisele tulla ei saa. Arvestades seda, et seadus näeb ette avaldajale erinevaid

reageerimisvõimalusi olukorras, kus üks seltsinglane rikub oma kohustusi, ei saa puudutatud

isikult I eeldada vastavasisulise tahteavalduse andmise kohustust ka hea usu põhimõttest

tulenevalt (VÕS § 6, TsÜS § 138).

Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et avaldaja poolt kavandatava nõude esitamisega

ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada.

VÕS § 580 eesmärgile vastab igale üksikule seltsinglasele seltsingu huvides nõudeõiguse

võimaldamine oma kohustusi rikkunud teise seltsinglase suhtes. Sellest tulenevalt võttis

kohus menetlusse avaldaja nõude puudutatud isiku II vastu.

Avaldaja esitatud hagiavalduse projekti kohaselt sõlmisid avaldaja, puudutatud isik I ja

puudutatud isik II 21. detsembril 2011. a ühise tegutsemise lepingu, milles leppisid kokku

jätkata varasemat koostööd, et töötada välja ja toota Eestis ujuvmajad, mida seejärel kasutada

X piirkonna arendamiseks. Puudutatud isiku II ülesandeks oli asjaajamine Soomes seltsingu

huvides. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu kohtualluvuse kokkulepet.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud

kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule.

Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. TsMS § 75 lg 3 kohaselt

võib isik taotleda kohtult määruse tegemist selle kohta, kas asi allub sellele kohtule, juba enne

avalduse esitamist.

Avaldusest ja kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on võimaliku kostja, puudutatud isiku

II alaline elukoht Soomes. Kuna kostja elab Soomes ja tegemist on tsiviilasjaga, tuleb

rahvusvaheline kohtualluvus kindlaks määrata Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse sätete

kohaselt.

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 4 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle

alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse, sõltumata nende

kodakondsusest. Sama määruse art 7 lg 1 p a kohaselt võib isiku vastu, kelle elukoht on

liikmesriigis, esitada hagi teises liikmesriigis lepinguid puudutavates asjades selle paiga

kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Arvestades kohtule esitatud andmeid

kavandatakse kahju hüvitamise nõue puudutatud isiku II vastu esitada seoses sellega, et ta ei

ajanud seltsingu huvides asju Soomes nii, nagu oli kokku lepitud.

Eeltoodust ja kohtule esitatud andmetest tulenevalt ei nähtu, et puudutatud isiku II vastu

kavandatava kahjunõude aluseks olev tegu oleks toime pandud Tartu Maakohtu

tööpiirkonnas. Seega määras kohus, et kohtule esitatud andmete põhjal ei allu kavandatav

kahjunõue Tartu Maakohtule.

Kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

3. Avaldaja palub 30. novembril 2020 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse

tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt anda üle Harju

Maakohtule uueks arutamiseks.

Avaldaja ei nõustu maakohtu järeldusega, et avaldajal puudub nõue puudutatud isiku I vastu.

Riigikohus on jaatanud, et tahteavalduse andmise kohustus võib tuleneda ka hea usu

põhimõttest (VÕS § 6, TsÜS § 138; Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-34-16, p 27).

Lisaks osundab avaldaja analoogiale äriühinguõigusega. Riigikohtu 29. oktoobri 2014. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14, p-s 34 leiti, et iseenesest võib aktsionäridevahelisest

võlasuhtest tuleneda kohustus hääletada üldkoosolekul teatud kindlal viisil ja TsÜS §-st 32

võib aktsionärile tuleneda õigus nõuda ülejäänud aktsionäridelt kindla sisuga tahteavalduse

andmist ja selle asendamist kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 järgi, kuid seda saab nõuda vaid

erandjuhtudel, kui on võimalik määrata kindlaks sellise tahteavalduse täpne sisu. Avaldaja

osundab, et võimalust nõuda VÕS § 606 tahteavalduse asendamist kohtulahendiga ei ole

kohtupraktikas ega õiguskirjanduses käsitletud. Seega on tegemist uudse õigusküsimusega.

Avaldaja hinnangul võimaldab TsMS § 75 lg 3 kohtul kontrollida tulevase hagi lubatavust

üksnes kohtualluvuse määramise seisukohalt, st käsitleda küsimust, kas võib esineda

valikulikuline või erandlik kohtualluvus. TsMS § 75 lg 3 ei näe ette hagi õigusliku

perspektiivi hindamise võimalikkust.

Maakohus ei täitnud kohtumääruse põhjendamise kohustust (TsMS § 465 lg 2 p 8). Avaldaja

tugines maakohtus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 8 p-le 1. Kui ringkonnakohus

peaks leidma, et puudutatud isiku II ainus elukoht on Soomes, on avaldajal õigus esitada hagi

Tartu Maakohtusse kui puudutatud isiku I elukohajärgsesse kohtusse.

Seltsingulepingu sõlmimise ajal omas puudutatud isik II elukohta Eestis, kasutades X-is

aadressil X asuvat eluruumi. Samale aadressile on jätkuvalt registreeritud X OÜ, mille

ainuosanik ja ainuke juhatuse liige oli puudutatud isik II. Järelikult omab puudutatud isik II

jätkuvalt elukohta Eestis. Kuivõrd teise kostja elukohaks on X, siis sellest johtuvalt on Tartu

Maakohus pädev asja lahendama TsMS § 97 lg 1 järgi.

Maakohus ei ole võtnud seisukohta, kas vaidlusalust seltsingulepingut tuleb pidada trust’iks

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p 6 mõttes. Kuivõrd Eesti isikud moodustavad nii

isikulise enamuse seltsingu liikmetest, kui ka üle 2/3 kolmandiku panustest, siis tuleb lugeda

seltsingu asukohaks Eesti. Sellepärast annab viidatud määruse art 7 p 6 valikulise

kohtualluvusena Eesti kohtu.

4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis avaldaja

avalduse menetlusse võtmata (maakohtu määruse resolutsiooni p 1), ning osas, milles

maakohus määras, et avaldaja kavandatav kahjunõue puudutatud isiku II vastu ei allu Tartu

Maakohtule (maakohtu määruse resolutsiooni p 3). Eelmärgitust lähtuvalt tuleb tühistada

maakohtu määrus ka kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse osas (maakohtu määruse

resolutsiooni p 4). Osas, milles maakohus jättis avalduse menetlusse võtmata, tuleb asi saata

maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Osas, milles maakohus määras, et kavandatav

kahjunõue puudutatud isiku II vastu ei allu maakohtule, saata avaldus tagasi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

6. Vaidlustatud määruse põhjendustest võib järeldada, et osas, mis puudutab

kavandatavat nõuet puudutatud isiku I vastu, jättis maakohus avalduse kohtualluvuse

kontrollimiseks menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Maakohus leidis, et avaldaja

poolt kavandatava nõude esitamisega ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada.

TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel saab kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole

esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks

andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

Praegusel juhul on avaldaja esitanud avalduse kohtualluvuse kontrollimiseks TsMS 75 lg 3

alusel ning lisanud sellele kavandatava hagiavalduse projekti. TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollib

avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada

Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati.

TsMS § 75 lg 3 kohaselt võib isik taotleda kohtult määruse tegemist selle kohta, kas asi allub

kohtule, juba enne avalduse esitamist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud maakohtul õigust asuda TsMS § 75 lg 3 kohase avalduse

menetlusse võtmisel hindama, milline võiks olla kavandatava avalduse õiguslik perspektiiv.

Seda ei oleks alust teha ka kohtualluvuse kontrollimise avalduse sisulisel lahendamisel.

Kohtupraktikas on peetud küll lubatavaks analüüsida rahvusvahelise kohtualluvuse

kindlakstegemisel mh hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid

asjaolusid, kuid seda üksnes ulatuses, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks (vt

Riigikohtu 9. detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 13).

Eelmärgitut arvestades on maakohus ebaõigesti keeldunud kohtualluvuse kontrollimise

avalduse menetlusse võtmistest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel ning avaldus tuleb selles osas

saata maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ülalesitatud põhjendusi arvestades ei

vasta ringkonnakohus käesolevas määruses määruskaebuse väidetele, mis puudutavad

kavandatava hagiavalduse õiguslikku perspektiivi.

7. Maakohus leidis, et avaldaja kahjunõue puudutatud isiku II vastu ei allu Tartu

Maakohtule. Maakohus märkis, et avaldusest ja kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on

puudutatud isiku II alaline elukoht Soomes. Avaldaja leiab määruskaebuses jätkuvalt, et

kavandatav hagi puudutatud isiku II vastu allub Eesti kohtule.

7.1.

Puudutatud isiku II osas tuleb esmalt kontrollida, kas rahvusvahelise kohtualluvuse

sätete järgi võib (kavandatava) avalduse esitada Eesti kohtule. Juhul kui avalduse võib esitada

Eesti kohtule, tuleb seejärel kontrollida, kas Tartu Maakohus on riigisiseste kohtualluvuse

sätete järgi pädev asja lahendama (vt nt Riigikohtu 16. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-1-16, p 12).

Kuna puudutatud isiku II võimalik alaline elukoht või vähemalt üks võimalik alaline elukoht

on Soomes (s.o Euroopa Liidu liikmesriigis), tuleb kavandatava hagiavalduse sisu arvestades

kohaldada rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrust.

Viidatud määrusest on lähtunud ka maakohus, kuid määruse põhjendustest ei selgu

kokkuvõttes, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võiks kavandatava avalduse

esitada Eesti kohtule. Selles osas on määrus nõuetekohaselt põhjendamata (TsMS § 465 lg 2

p 8).

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 4 lg-st 1 ja art 5 lg-st 1 tulenevalt saab isiku vastu,

kelle alaline elukoht (inglise k: domicile) on Euroopa Liidu liikmesriigis, esitada hagi üldjuhul

ainult selle riigi kohtusse ning teise liikmesriigi kohtusse saab hagi esitada üksnes määruse II

peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.

7.2.

Eeltoodut arvestades on oluline kindlaks teha, kus (millises riigis) on puudutatud isiku

II alaline elukoht. Ringkonnakohus rõhutab, et füüsilise isiku alaline elukoht tuleb kindlaks

teha Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artiklite 62–63 alusel. Artikkel 62 lg 2 kohaselt

tuleb selle hindamisel, kas kostja elukoht on Soomes, lähtuda Soome õigusest. Seega ei ole

välistatud, et isikul on Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse tähenduses mitu alalist elukohta

eri liikmesriikides (praegusel juhul nii Soomes kui ka Eestis).

Samuti märgib ringkonnakohus, et TsMS § 75 lg 3 (kolmas lause) võimaldab kohtul

kohtualluvuse üle otsustamisel küsida eeldatava kostja seisukohta taotluse lahendamise kohta

ja ta ära kuulata. Riigikohtu senise praktika järgi tuleks rahvusvahelise kohtualluvuse

kindlakstegemiseks potentsiaalselt kostjalt pigem alati seisukohta küsida (vt nt Riigikohtu

21. novembri 2012. a määruse nr 3-2-1-123-12, p 11). Sellisel juhul on ka eeldataval kostjal

võimalik avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on asja

lahendamiseks rohkem informatsiooni. Praegusel juhul ei ole maakohus puudutatud isikult II

seisukohta küsinud.

7.3.

Isegi kui puudutatud isiku II alaline elukoht ei ole Eestis, võib olla Eesti kohus pädev

asja lahendama Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 8 p 2 alusel. Selle sätte kohaselt

võib mitme kostja puhul hagi esitada selle paiga kohtusse, kus on ühe kostja alaline elukoht,

tingimusel et nõuded on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste

otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos. Juhul kui

maakohus võtab avalduse puudutatud isiku I vastu esitatava nõude osas kohtualluvuse

kindlakstegemiseks menetlusse ning leiab, et selle nõude lahendamine allub Eesti kohtule,

võib puudutatud isiku II suhtes Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 8 p 2 kohalduda.

Kohtul tuleb küll lisaks hinnata potentsiaalsete kostjate vastu esitatavate nõuete omavahelist

seotust. Selleks võib kohus paluda avaldajal vajadusel kavandatavat hagiavaldust täpsustada.

7.4.

Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul kohtualluvuse

määramise aluseks olevaid asjaolusid puudutatud isiku II osas nõuetekohaselt välja selgitanud

ning on jõudnud ennatlikult seisukohale, et kavandatav hagi ei allu Tartu Maakohtule.

Ringkonnakohus saadab avalduse maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Avalduse

lahendamisel tuleb maakohtul arvestada käesolevas määruses esitatud ringkonnakohtu

seisukohti õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel. Juhul kui maakohus leiab, et

avalduse võib eitada Eesti kohtule, tuleb riigisisene kohtualluvus kindlaks teha

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel.

7.5. Avaldaja leiab, et maakohus oleks pidanud võtma mh seisukoha, kas vaidlusalust

seltsingulepingut tuleb pidada usaldusühinguks (inglise k: trust) Brüsseli I (uuesti sõnastatud)

määruse art 7 lg 6 mõttes. Jaatava vastuse korral võiks kavandatav avaldus avaldaja arvates

alluda Eesti kohtule. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu määruskaebuse põhjendustest, et

viidatud seisukoha kujundamata jätmine võis mõjutada maakohtu lõpplahendit. Osutatud

õigusinstituut (trust) pärineb anglo-ameerika õigusest ning on Mandri-Euroopa

õigussüsteemide jaoks tundmatu. Seda möönab sisuliselt ka avaldaja ise. Määruskaebuses

viidatud teadustöö ei käsitle trustiga seonduvaid rahvusvahelise kohtualluvuse küsimusi.

Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga käsitlusega, nagu võiks Brüsseli I (uuesti sõnastatud)

määruse art 7 lg-t 6 kohaldada analoogia korras. See oleks vastuolus määruse kohtualluvust

puudutavate sätete eesmärgiga sundida hagejat üldjuhul hagema kostjat viimase alalise

elukoha riigis.

8. Menetluskulude jaotuse üle otsustab vastavalt TsMS § 173 lg 3 teisele lausele

maakohus sõltuvalt asja uue läbivaatamise tulemustest.

9. Käesoleva määruse peale ei saa TsMS § 75 lg 31 teise lause järgi Riigikohtule edasi

kaevata.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke Andra Pärsimägi Indrek Parrest