3-20-1672/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. veebruar 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1672

Haldusasi

Hiina Pott OÜ kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse

17.06.2020 otsuse nr 1.1-5.1/20/5242 tühistamise nõudes ja

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 05.06.2020 taotluse

uuesti läbivaatamiseks kohustamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja – Hiina Pott OÜ (registrikood 14488146), volitatud

esindaja vandeadvokaat Kaarel Berg

Vastustaja – Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, volitatud

esindaja Kadri Kuus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Muud selgitused

Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate

kaudu).

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Hiina Pott OÜ kaebus ning tühistada Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse

17.06.2020 otsus nr 1.1-5.1/20/5242 ja kohustada Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust

uuesti läbi vaatama Hiina Pott OÜ 05.06.2020 taotlust.

2. Mõista Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt Hiina Pott OÜ kasuks välja

menetluskulu 859,50 eurot.

3. Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.03.2021 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

3-20-1672

2(12)

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hiina Pott OÜ on toitlustusettevõtja, kes esitas 05.06.2020 Ettevõtluse Arendamise

Sihtasutusele (edaspidi EAS) väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 29.04.2020 määruse

nr 12 „Turismisektori ettevõtjate COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust

tulenenud kahjude osalise hüvitamise toetus“ (edaspidi määrus nr 12) alusel taotluse käibe

languse osalise hüvitamise toetuse saamiseks.

2. Hiina Pott OÜ esitas 05.06.2020 e-kirjaga nii Maksu- ja Tolliametile (edaspidi MTA) kui ka

EAS-le andmed kaebaja 2019. aasta aprilli käibe kohta, millele oli lisatud 2019. a

kasumiaruanne ja kaardimaksearuanne.

3. EAS-i 17.06.2020 otsusega nr 1.1-5.1/20/5242 tunnistati Hiina Pott OÜ määruses nr 12

sätestatud nõuetele mittevastavaks ja jäeti taotlus toetuse saamiseks määruse nr 12 § 7 lõike 3

ja § 12 lõike 3 alusel rahuldamata.

4. Hiina Pott OÜ esitas 16.07.2020 vaide EAS-i 17.06.2020 otsusele nr 1.1-5.1/20/5242, mis

jäeti EAS-i 07.08.2020 vaideotsusega rahuldamata.

5. Hiina Pott OÜ esitas 07.09.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse EAS-i 17.06.2020 otsuse

nr 1.1-5.1/20/5242 tühistamise nõudes ja EAS-i 05.06.2020 taotluse uuesti läbivaatamiseks

kohustamise nõudes.

KAEBAJA SEISUKOHAD

6. EAS-i 17.06.2020 otsus on õigusvastane ja rikub kaebaja subjektiivseid õigusi.

7. Määruse nr 12 § 7 lg 3 alusel toetuse saamise tingimuseks on, et toitlustusettevõtja: 1) käive

langes 2020. a märtsis või aprillis võrreldes eelneva aasta sama kuu käibega vähemalt 40% või

juhul kui ettevõtja on tegutsenud vähem kui aasta, siis peab 2020. a märtsi või aprilli käive

olema langenud vähemalt 40% võrreldes tegutsemisaja ühe kuu keskmisega ning; 2) 2019. a

eest tasutud tööjõumaksude kogusumma oli vähemalt 10 000 eurot.

8. Puudub vaidlus, et kaebaja oli toetuse taotlemise ajal tegutsenud rohkem kui aasta ning

kaebaja 2019. a eest tasutud tööjõumaksude kogusumma ületas 10 000 eurot. Vaidlusküsimus

seisneb selles, kas kaebaja käive oli vaatlusalusel perioodil langenud vähemalt määruse nr 12 §

7 lg-s 3 sätestatud 40% ning milliste andmete põhjal saab seda tuvastada.

9. EAS tõlgendas 17.06.2020 otsuses määruse nr 12 § 7 lõiget 3 ebaõigesti. Otsuse

põhjendustes leiti, et kuna MTA andmete põhjal langes kaebaja käive 2020. a aprillis 12,4%,

siis ei vasta kaebaja määruse nr 12 nõuetele toetuse saamiseks. Sealjuures on vastustaja leidnud,

3-20-1672

3(12)

et

käibe

languse

tuvastamisel

tuleb

lähtuda

üksnes

kaebaja

poolt

MTA-le

käibedeklaratsioonides esitatud andmetest.

10. Puudub vaidlus, et kaebaja oli registreeritud käibemaksukohustuslaseks alates 22.04.2019.

Seejärel oli kaebaja esitanud 2019. aasta aprillikuu kohta käibedeklaratsiooni, kuid antud

deklaratsioonis oli kajastatud üksnes käive, mis oli tekkinud alates 22.04.2019, mitte kaebaja

2019. a aprillikuu kogukäive. Nimetatud põhjusel ei kajastanud kaebaja esitatud 2019.

aprillikuu käibedeklaratsioonis andmeid antud kuu esimese 21 päeva kohta ning seetõttu ei

sisaldanud käibedeklaratsioonis esitatud teave 2019. a aprillikuu kohta täpseid andmeid antud

tegeliku käibe kohta.

11. Küll aga oli kaebaja esitanud nii MTA-le kui ka vastustajale 05.06.2020 e-kirjaga info

kaebaja 2019. aasta aprillikuu käibe kohta, millele oli lisatud kaebaja 2019. aasta aprilli

kasumiaruanne ja kaardimaksearuanne. Need dokumendid oli kaebaja lisanud ka vaidele.

Kasumiaruandest on näha kaebaja 2019. aasta aprillikuu käive. Seega olid nii MTA kui ka

vastustaja nendest andmetest teadlikud. Samas, nagu nähtub 17.06.2020 otsuse ja vaideotsuse

põhjendustest, oli vastustaja leidnud, et määruse nr 12 § 7 lõikest 3 tulenevalt saab käibe

languse hindamisel arvesse võtta vaid käibedeklaratsioonides esitatud andmeid. Vastustaja

selline seisukoht on ebaõige.

12. Määruse nr 12 § 7 lõikes 3 nimetatakse küll MTA andmeid kui käibe languse hindamise

allikat, kuid käibedeklaratsiooni nimetatakse üksnes viidatud sätte viimases lauses 2020. aasta

kohta. See viimane lause selgitab olukorda, mida on selgitatud sama sätte teises lauses taotleja

kohta, kes on tegutsenud vähem kui aasta. Kaebaja poolt toetuse taotlemist reguleerib üksnes

määruse nr 12 § 7 lõike 3 esimene lause, milles mainitakse vaid MTA andmeid, aga mitte

käibedeklaratsiooni. See tähendab, et käibedeklaratsioonis esitatud andmed ei pea olema ainus

teave, millele määruse nr 12 § 7 lg 3 järgi saab tugineda. Kuna MTA on pädev haldusorgan, et

selgitada, millised on MTA andmed määruse nr 12 § 7 lg 3 mõttes, siis oli kaebaja pöördunud

ka MTA poole, et antud küsimuses selgust saada. MTA selgitas 08.06.2020 e-kirjas, et kuna

MTA-l puudub ülevaade kaebaja 2019. aprilli kogukäibest, siis tuleb EAS-l selliste taotlejate

puhul küsida taotlejalt muid tõendeid 2019. aasta aprilli käibe kohta. Nagu eelnevalt

osundasime, oli kaebaja 05.06.2020 e-kirjaga sellised andmed juba esitanud, nii MTA-le kui ka

vastustajale. Seega tegelikult olid nii MTA-l kui ka vastustajal olemas andmed kaebaja 2019. a

aprilli käibe kohta ning neid andmeid sai vastustaja kasutada.

13. MTA selline selgitus on igati loogiline ja arusaadav ning selgitab muuhulgas olukorda, kus

toetust taotleb taotleja, kes ei olnud näiteks 2019. aasta aprillis käibemaksukohustuslaseks

registreeritud. See kehtib osaliselt ka kaebaja kohta, kes registreeriti 2019. aasta aprilli jooksul

käibemaksukohustuslaseks ning kes esitas seetõttu käibedeklaratsiooni antud kuu kohta vaid

osaliselt. Küll aga oli kaebaja edastanud nii MTA-le kui ka vastustajale andmed ka kogu 2019.

aasta aprillikuu käibe kohta. Vastustaja tõlgenduse kohaselt ei saaks need ettevõtjad, kes olid

toetuse taotlemise ajaks küll tegutsenud rohkem kui aasta, aga ei olnud 2019. aasta aprilliks

registreeritud käibemaksukohustuslasena, sootuks toetust taotleda, kuna nende puhul

puuduksid 2019. aasta märtsi või aprilli kohta käibedeklaratsioonid. Sellised ettevõtted ei saaks

toetust taotleda ka määruse nr 12 § 7 lg 3 teise ja kolmanda lause alusel, kuna nad on tegutsenud

rohkem kui aasta. Määrus nr 12 ei sätesta, et eesmärk on sellised taotlejad toetuse saajate ringist

välja jätta. Ühtlasi oleks selline käsitlus ka vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.

Eeltoodust tulenevalt on ebaõige vastustaja tõlgendus, et üksnes MTA-le esitatud

käibedeklaratsioonid on asjakohased andmed määruse nr 12 § 7 lg 3 esimese lause kohaselt, et

tuvastada toetuse saamise kriteeriumitele vastavus. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas määruse

nr 12 § 7 lg-ga 3 ega ka määruse nr 12 §-s 2 nimetatud toetuse eesmärkidega.

3-20-1672

4(12)

14. Kaebaja vastas määruse nr 12 § 7 lõike 3 tingimustele. Kaebaja käive ajavahemikul

01.04.2019 – 30.04.2019, s.o. 2019. aasta aprillis oli 8784,26 eurot ning ajavahemikul

01.04.2020 – 30.04.2020, s.o. 2020. aasta aprillis 2189 eurot. Seega moodustab kaebaja 2020.

a aprilli käive eelneva aasta sama kuu käibest 24,92%. Järelikult oli käibe langus 75,08%, s.o.

üle 40%.

15. Juhul, kui halduskohus nõustub vastustaja tõlgendusega määruse nr 12 § 7 lg 3 osas, siis

palub kaebaja jätta HKMS § 158 lg 4 alusel määruse nr 12 § 7 lg 3 vastuolu tõttu Eesti Vabariigi

põhiseaduse § 12 lg-ga 1 kohaldamata osas, milles see näeb ette käibeandmete arvestamise vaid

käibedeklaratsioonide alusel.

16. Võrdse kohtlemise põhimõtte järgi tuleb võrdselt kohelda isikuid, isikute gruppe ja faktilisi

asjaolusid. PS § 12 lg 1 kaitseala kohaldub ka juriidilistele isikutele (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahend nr 3-4-1-51-14, p 60), järelikult ka kaebajale.

Võrrelda tuleb käesoleva juhul käibe languse alla sattunud toitlustusettevõtjad, kellest üks

grupp

on

tegutsenud

üle

aasta,

kuid

on

käibemaksukohustuslaseks

ja

seeläbi

käibedeklaratsiooni esitamise kohustuslaseks registreeritud vähem kui aasta tagasi, ning teine

grupp toitlustusettevõtjaid, kes on samuti üle aasta tegutsenud, kuid olnud vähemalt aasta

käibemaksu deklaratsiooni esitamise kohustuslased. Tegemist on võrreldavate gruppidega,

kuna olulised tunnused on samad – mõlemad tegelevad toitlustusega ning nende käive on sama

ajaperioodi vältel langenud vähemalt 40%.

17. Vastustaja tõlgenduse kohaselt tuleb neid gruppe kohelda erinevalt, kuna ühe grupi

käibeandmeid saab tuvastada käibedeklaratsiooni kaudu ning seetõttu on neil õigus toetust

taotleda. Seevastu teise gruppi käibeandmeid ei saa käibedeklaratsiooni kaudu tuvastada,

mistõttu ei ole neil õigust toetust taotleda. Käesoleval juhul ei selgu määrusest nr 12 ega selle

seletuskirjast, mis on ebavõrdse kohtlemise eesmärk. Siiski võib järeldada, et selleks võib olla

käibeandmete kontrollimisega seotud raskuste vähendamine seeläbi, et käibeandmeid

kontrollitakse üksnes käibedeklaratsiooni kaudu. See vähendab olulisel määral vastustaja

halduskoormust, kuna ei pea kontrollima nende taotlejate andmeid, kes ei pidanud esitama

käibedeklaratsiooni, aga vastavad siiski muus osas määruse nr 12 § 7 lg 3 nõuetele toetuse

saamiseks. Seega näib, et ebavõrdse kohtlemise eesmärgiks oli toetuse taotluste menetlemise

administratiivsete või tehniliste raskuste vähendamine. Muid eesmärke ebavõrdseks

kohtlemiseks ei näi olevat. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendites on

korduvalt selgitatud, et administratiivsed ega tehnilist laadi raskused ei ole mõistlikuks ja

asjakohaseks põhjuseks ebavõrdseks kohtlemiseks (vt 3-4-1-7-03, p 39; 3-4-1-33-05, p 30).

Kuna ka käesoleval juhul näib ebavõrdse kohtlemise ainus põhjus olevat administratiivsete või

tehniliste raskuste vähendamine, on sellisel eesmärgil ebavõrdne kohtlemine põhiseadusega

vastuolus.

18. Vastustaja esitatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (edaspidi MKM)

ametniku e-kiri on asjakohatu dokument, kuna see ei ole tõend ega kohtule siduv õiguse

tõlgendamisel.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

19. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

20. Määruse nr 12 § 2 lg 2 kohaselt on toetuse andmise oodatav tulemus turismisektori

ettevõtjate jätkusuutlikkus toodete ja teenuste pakkumisel pärast COVID-19 pandeemia

lõppemist. Eesmärgile vastavalt saab toetada neid taotlejaid, kes täidavad kõik taotlejale ja

3-20-1672

5(12)

taotlusele esitatud nõuded. Toetusmeede on valikuline ning seda ei anta ükskõik millisele

turismisektori ettevõtjale, vaid sellisele, kes täidab toetuse saamiseks ettenähtud tingimused.

21. Vaidlust ei ole selles, et taotleja esitas toitlustusettevõtja käibe languse osalise hüvitamise

toetuse taotluse. Määruse nr 12 § 7 lg 3 kohaselt toitlustusettevõtja käibe languse osalise

hüvitamise toetust võib taotleda toitlustusettevõtja, kelle 2020. a märtsi või aprilli käibe langus

MTA andmete kohaselt oli võrreldes 2019. a sama kuu käibega vähemalt 40 protsenti ja kelle

2019. a eest tasutud tööjõumaksude kogusumma oli vähemalt 10 000 eurot. Juhul kui

toitlustusettevõtja on tegutsenud vähem kui aasta, peab tema 2020. a märtsi või aprilli käibe

langus MTA andmete alusel võrreldes ettevõtja tegutsemisaja keskmise ühe kalendrikuu

käibega olema vähemalt 40 protsenti. Käibe languse arvutamisel võetakse 2020. a kohta aluseks

ettevõtja poolt MTA-le tähtaegselt esitatud viimase kuu käibedeklaratsiooni andmed.

22. Tulenevalt määrusest nr 12 kohustus EAS otsuse tegemisel võtma käibe languse

arvestamisel aluseks ettevõtja käibedeklaratsioonid, sest andmed käibe kohta esitatakse MTA-

le käibedeklaratsioonidega. MTA andmetel puudus ettevõtjal võrreldavate perioodide andmete

alusel käibe langus, kuna kaebaja ei olnud aprillis 2019. a käibemaksukohustuslane ega olnud

selle perioodi käibedeklaratsiooni esitanud. Vastustaja selgitab, et EAS on vaidlustatud otsuse

tegemisel lähtunud määruse tingimustest, kuna määruse kohaselt tuleb käibe languse

tuvastamisel lähtuda MTA-lt saadud andmetest, ning andmed käibe kohta esitatakse ettevõtja

poolt MTA-le käibedeklaratsioonidega, määrus viitab selgelt MTA andmete kasutamisele, mis

tagab ühtlasi ka menetluse kiiruse ja efektiivsuse.

23. Mis puudutab kaebaja viidet MTA 08.06.2020 e-kirjale, siis märgib vastustaja, et

nimetatud e-kirjas toodud MTA seisukoht ei ole EAS-le siduv ja ei põhine määruses sätestatule.

24. Kuna määruses nr 12 puudub alus muul viisil kui käibedeklaratsioonide alusel käibe

languse arvestamiseks, siis on vaidlustatud otsuses õigesti tuvastatud, et vastavalt määruse nr

12 tingimustele puudus kaebajal nõutud suuruses käibe langus. Seda on märkinud ka MKM.

oma 28.07.2020 e-kirjas vastusena EAS-i 27.07.2020 päringule, kus MKM kui määruseandja

kinnitas, et käibe languse arvutamisel/hindamisel tuleb lähtuda vastavalt määruses nr 12

sätestatule ehk arvestada tuleb üksnes käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibe andmeid

olenemata asjaolust, et taotlejal võis olla küll 2019 käive, kuid deklaratsioonide esitamise

kohustus puudus. Seega on olnud määrusandja tahe ja millest lähtus ka EAS, et käibe languse

tuvastamisel tuleb lähtuda taotleja poolt MTA-le käibedeklaratsioonidel esitatud andmetest.

Vaidlustatud otsuses on leitud õigesti, et kuna MTA andmete kohaselt puudus taotlejal aprillis

käibe langus, siis ei vastanud taotleja määruse nõuetele ja toetust ei maksta.

25. EAS ei ole rikkunud PS §-st 32 tulenevat omandiõigust, kuna taotlejal ei ole subjektiivset

õigus toetusele, kui ta ise ei vasta määruses sätestatud tingimustele.

26. EAS palub jätta menetluskulud kaebaja kanda. Kaebuse rahuldamisel palub vastustaja

kaebaja menetluskulusid vähendada, kuivõrd kaebaja kantud menetluskulud ei ole osaliselt

põhjendatud ega vajalikud. Haldusasjades nr 3-20-1672 ja 3-20-1673 on kaebajate lepinguline

esindaja esitanud menetluskulude nimekirja, kus mõlema haldusasja raames esitatud kaebaja

menetluskulud moodustavad kokku summas 526 eurot. Kuna mõlema haldusasja raames

esitatud kaebused on samasisulised (sisuliselt identsed), on ebatõenäoline, et nende

koostamiseks kulus sama aeg. Samuti ei ole vaidlus ülemäära keerukas ning läbitöötamist

vajavate materjalide maht ei ole suur. Ülepaisutatud tundub olevat kaebuse koostamiseks

kulunud aeg (2 tundi ja 50 minutit).

27. EAS ei ole vaidlusaluses otsuses ega ka vastuses kaebusele sisuliselt hinnanud kaebaja

esitatud täiendavaid käibe andmeid, kuivõrd selleks puudus vajadus. Käibemaksuseaduse

3-20-1672

6(12)

(KMS) regulatsioonile tuginedes ei ole võimalik ettevõtte käibe andmeid esitada MTA-le muul

moel kui selleks kehtestatud kindlal vormil, mistõttu saab käibe andmete hindamisel tugineda

üksnes ettevõtte käibedeklaratsiooni andmetele, mis on esitatud maksuhaldurile. Määruse nr 12

§ 7 lg 3 viimane lause laieneb ka ettevõtetele, kes on tegutsenud üle aasta ning sätestab

regulatsiooni, millist 2020. a kuud käibelanguse arvutamisel aluseks võtta.

28. Määrus nr 12 § 7 lg 3 ei ole vastuolus põhiseadusega. Riik oli vaba kujundama toetuse

saamise tingimusi ja eeldusi, kuivõrd toetust makstakse riigieelarve vahenditest. Kuna

eelarvelised vahendid olid piiratud, ei olnud võimalik toetada kõiki ettevõtjaid, mistõttu määrati

teatud kriteeriumid, millele vastavad ettevõtjad toetuse saamiseks kvalifitseeruvad.

Toetusmeetme kujundamisel sooviti toetada neid määruse nr 12 § 7 lg-s 3 nimetatud

toitlustusettevõtjaid, kes on muuhulgas käibemaksukohustuslased ning kelle käibe andmed on

kinnitatud käibedeklaratsioonidega, st ettevõtete vastavate võrdlusperioodide käibeandmed on

maksuhaldurile esitatud ning käibe andmete hindamisel on seega võimalik tugineda MTA

andmetele. Seejuures võib käibemaksukohustuslaseks registreerimise perioodi, millega

kaasneb ettevõttel käibedeklaratsioonide esitamise kohustus, põhjendada kriisitoetuse

menetluse kiiruse ja efektiivsusega. Määruse nr 12 regulatsiooni kujundamisel arvestati mh ka

seda, et Eesti õiguspraktikas aktsepteeritakse, et käibemaksukohustuslaseks registreerimine

muudab sarnased isikud erinevateks ja võimaldab selliste isikute erinevat kohtlemist pelgalt

fakti põhjal, kas isik on end registreerinud käibemaksukohustuslasena või mitte.

KOHTU PÕHJENDUSED

29. Kohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus

tuleb rahuldada.

30. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas EAS on õiguspäraselt jätnud

kaebaja määruse nr 12 alusel antavast riigiabist ilma põhjusel, et MTA-le kaebaja poolt esitatud

2019. a aprillikuu käibedeklaratsiooni andmetel ei ole kaebaja käive langenud vähemalt 40%

võrreldes 2020. a aprillikuu käibega. Seega sisuliselt taandub vaidlus küsimusele, kuidas

määruse nr 12 § 7 lg 3 alusel arvutatakse taotleja käibelangust ja millised andmed võetakse

aluseks.

31. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

32. Vastavalt määruse nr 12 § 7 lg-le 3 võib toitlustusettevõtja käibe languse osalise hüvitamise

toetust taotleda toitlustusettevõtja, kelle 2020. a märtsi või aprilli käibe langus MTA andmete

kohaselt oli võrreldes 2019. a sama kuu käibega vähemalt 40 protsenti ja kelle 2019. a eest

tasutud tööjõumaksude kogusumma oli vähemalt 10 000 eurot. Juhul kui toitlustusettevõtja on

tegutsenud vähem kui aasta, peab tema 2020. a märtsi või aprilli käibe langus MTA andmete

alusel võrreldes ettevõtja tegutsemisaja keskmise ühe kalendrikuu käibega olema vähemalt 40

protsenti. Käibe languse arvutamisel võetakse 2020. a kohta aluseks ettevõtja poolt MTA-le

tähtaegselt esitatud viimase kuu käibedeklaratsiooni andmed.

33. Kaebaja on õigesti märkinud, et määruse nr 12 § 7 lg 3 eeldusteks on, et 1) taotleja on

toitlustusettevõtja, kelle 2) käive langes 2020. a märtsis või aprillis võrreldes eelneva aasta sama

kuu käibega vähemalt 40% ning; 3) 2019. a eest tasutud tööjõumaksude kogusumma oli

vähemalt 10 000 eurot.

3-20-1672

7(12)

34. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et kaebaja on toitlustusettevõtja, kelle 2019. a eest

tasutud tööjõumaksude kogusumma oli vähemalt 10 000 eurot1. Küll aga on vaidlusaluses

otsuses leidnud vastustaja, et kaebaja ei vasta määruse nr 12 nõuetele ja toetust ei maksta,

kuivõrd MTA andmete kohaselt oli taotlejal aprillis käibe langus 12,40%. Seejuures on EAS

asunud seisukohale, et vastavalt määruse nr 12 tingimustele tehakse otsused MTA andmetest

lähtuvalt ning määrus nr 12 ei näe ette erisusi muude andmete kasutamiseks otsuse tegemisel.

Vastustaja lisas, et kuna taotlejaid on arvukalt ja eelarve piiratud, siis tagab MTA andmete

kasutamine kiirema taotluste menetluse.2

35. Pooled on ühel meelel osas, et käibe languse arvutamisel tuleb aluseks võtta MTA-le

esitatud andmed. Seisukohad aga lahknevad kaebajal ja vastustajal selles, mida mõista MTA

andmete all. Vastustaja lähtub selle sisustamisel eeldusest, et kuivõrd andmed esitatakse MTA-

le käibedeklaratsioonidel, siis tuleb võtta aluseks 2020. a märtsi või aprillikuu

käibedeklaratsioon

ning

võrrelda

seal

olevaid

andmeid

2019.

a

vastava

kuu

käibedeklaratsiooniga.

36. Kaebaja aga leiab, et mõistet „MTA andmed“ tuleb tõlgendada laiemalt, kui ainult

käibedeklaratsioonid. Nii on kaebaja edastanud MTA-le andmed oma 2019. a aprillikuu käibe

kohta, kuivõrd käibemaksukohustuslaseks registreerimisel alles 22.04.2019 puudus kaebajal

kohustus deklareerida kogu 2019. a aprillikuu käivet3. Lisaks ei kuulu kaebaja hinnangul tema

suhtes kohaldamisele määruse nr 12 § 7 lg 3 viimane lause, kus viidatakse

käibedeklaratsioonidele.

37. Vaideotsuses on selgitatud, et viimane tähtaegne käibedeklaratsioon oli vaide esitaja poolt

esitatud aprilli 2020. a kohta, seega kohustus EAS käibe languse tuvastamisel lähtuma aprill

2019. a ja 2020. a käibedeklaratsioonidel esitatud andmete võrdlusest; tulenevalt määrusest nr

12 kohustus EAS otsuse tegemisel võtma käibe languse arvestamisel aluseks ettevõtja

käibedeklaratsioonid, sest andmed käibe kohta esitatakse MTA-le käibedeklaratsioonidega;

MTA andmetel oli ettevõtja 2020. a aprilli käibe langus võrreldes 2019. a aprilli kohta esitatud

käibe andmetega 12,40%; MTA poolt tuvastatud käibe langus põhineb ettevõtja poolt

käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibe andmete võrdlusel.4

38. Samas aga on EAS väljendanud oma 27.07.2020 e-kirjas MKM-le seisukohta, et toetuse

saamise eelduseks on käibe langus, 2020. a kohta võetakse aluseks turismiettevõtja poolt MTA-

le esitatud käibedeklaratsiooni andmed, kuid määruses nr 12 puudub selgesõnaline nõue, et

toetuse saaja pidi olema käibemaksukohustuslane ka 2019. a, samas § 7 lg 3 sätestab, et käibe

langusel tuleb arvestada käibedeklaratsioonide andmeid5. Vastuseks EAS-i 27.07.2020

päringule

on

Sille

Kraam

28.07.2020

e-kirjas

kinnitanud,

et

käibe

languse

arvutamisel/hindamisel lähtutakse vastavalt määruses sätestatust ehk arvestatakse üksnes

käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibe andmeid olenemata asjaolust, et ettevõtjal võis olla

küll 2019. a käive, kuid deklaratsioonide esitamise kohustus tal puudus6. Sisulisi põhjendusi

MKM-i ametnik oma seisukoha avamiseks 28.07.2020 e-kirjas toonud ei ole.

39. Vahemärkusena selgitab kohus, et Sille Kraam 28.07.2020 e-kiri ja MTA 08.06.2020 e-

kiri on dokumentaalsed tõendid (HKMS § 56 lg-d 1 ja 2 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 272 lg-d 1-2), mida kohus hindab kogumis teiste tõenditega.

1 Toetuse taotluse andmetel oli kaebaja tööjõukulude summa 2019. a 12 226 eurot (kaebuse lisa 1, lk 3).

2 Kaebuse lisa 3, lk 1.

3 Kaebuse lisa 2.

4 Kaebuse lisa 5, lk 3.

5 Vastustaja 05.01.2021 menetlusdokumendi lisa 2.

6 Samas (vt viide 5).

3-20-1672

8(12)

40. Ülaltoodust lähtuvalt leiab kohus, et määruse nr 12 § 7 lg 3 viimane lause kohaldub nii

juhtudel, kui taotleja on tegutsenud üle aasta (määruse nr 12 § 7 lg 3 ls 1) kui ka juhtudel, mil

taotleja on tegutsenud alla aasta (§ 7 lg 3 ls 2). Seda tingituna asjaolust, et viimane lause

määratleb, millise 2020. a kuu käibedeklaratsioon tuleb võtta aluseks, mille andmeid 2019. a

vastava kuu andmetega võrrelda. Selliselt on ka vaideotsuses määruse nr 12 § 7 lg 3 viimast

lauset sisustatud ja tõlgendatud.

41. Samuti jagab kohus EAS-i 27.07.2020 e-kirjas toodud seisukohta, et määruse nr 12 § 7 lg-

st 3 ei tulene sõnaselgelt, et ka 2019. a vastava kuu käibe andmete võrdlusel tuleb aluseks võtta

2019. a vastava kuu käibedeklaratsioon. Vastupidist ei kinnita ka määruse nr 12 eelnõu

seletuskiri7. Paljasõnalised on vastustaja väited, et toetusmeetme kujundamisel sooviti toetada

neid määruse nr 12 § 7 lg-s 3 nimetatud toitlustusettevõtjaid, kes on muuhulgas

käibemaksukohustuslased. Sellist normilooja tahet ei nähtu määruse nr 12 §-st 2 ega ka teistest

normidest, samuti ei toeta sellist lähenemist Euroopa Komisjoni 19.03.2020 teatis „Riigiabi

ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis“ (ELT C 91

I, 20.3.2020, lk 1-9, edaspidi COVID-19 raamistik), millele määruses nr 12 viidatud on ega

määruse nr 12 eelnõu seletuskiri. Ühtlasi ei ole sellekohaseid selgitusi esitatud ka MKM-i

28.07.2020 e-kirjas.

42. Kuigi

õige

on

vastustaja

järeldus,

et

andmed

käibe

kohta

esitavad

käibemaksukohustuslased MTA-le käibedeklaratsioonidel8 ning MKM-i ametnik on oma

28.07.2020 e-kirjas kinnitanud, et lähtuda tuleb käibedeklaratsioonidest, ei oleks selline

tõlgendus kooskõlas toetuse andmise eesmärgiga. Määruse nr 12 § 2 lg 1 kohaselt on toetuse

andmise eesmärk ühekordse tagastamatu abi andmine turismisektori ettevõtjatele COVID-19

haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenenud kriisikahjude osaliseks hüvitamiseks.

Toetuse sihtrühm on turismisektori ettevõtja, kelle majandustegevus on negatiivselt mõjutatud

COVID-19 viiruse puhangust tingitud erandlike asjaolude tõttu (määrus nr 12 § 1 lg 1).

Kõnesoleva määruse alusel antakse riigiabi COVID-19 raamistiku mõttes, mida antakse

nimetatud raamistiku osa 3.1 alusel ja sellele kohaldatakse COVID-19 raamistikus ning

konkurentsiseaduse §-s 341 sätestatut (määruse nr 12 § 1 lg 2).

43. Asjakohaselt on kaebaja märkinud, et vastustaja tõlgenduse kohaselt ei saaks need

ettevõtjad, kes olid toetuse taotlemise ajaks küll tegutsenud rohkem kui aasta, aga ei olnud

2019. aasta aprilliks registreeritud käibemaksukohustuslasena, sootuks toetust taotleda, kuna

nende puhul puuduksid 2019. aasta märtsi või aprilli kohta käibedeklaratsioonid. Sellised

ettevõtted ei saaks toetust taotleda ka määruse nr 12 § 7 lg 3 teise ja kolmanda lause alusel,

kuna nad on tegutsenud rohkem kui aasta. Samas, määrus nr 12 ei sätesta, et eesmärk on sellised

taotlejad toetuse saajate ringist välja jätta. Vastupidi, toitlustusettevõtja mõiste on avatud

määruse nr 12 § 4 lg 1 punktis 3, kus puudub igasugune viide, et tegemist peab olema

käibemaksukohustuslasega või ettevõttega, kelle käive eeldab käibemaksukohustuslaseks

registreerimist. Ettevõtja mõiste sõltub üksnes tegevuse sisust – kaupade või teenuste

pakkumine turul9.

44. Riigiabi üheks tunnuseks on ka meetme valikulisus, mistõttu ei ole keelatud liikmesriigil

määratleda isikute grupp, kellele riigiabi on suunatud. Küll aga on liikmesriigi kohustus esitada

põhjendused, miks eelistatakse ühte gruppi teiste ees. Käesoleval juhul ei nähtu määrusest nr

12, et käesoleval juhul oli eesmärgiks anda toetust üksnes neile toitlustusettevõtjatele, kes olid

hiljemalt 2019. a aprillikuus registreeritud käibemaksukohustuslaseks. Asjaolu, et taotleja ei

pea olema käibemaksukohustuslane ilmneb ka määruse nr 12 eelnõu seletuskirjast, kus tuuakse,

7 Vastustaja 05.01.2021 menetlusdokumendi lisa 3.

8 Käibemaksuseadus (KMS) § 19 lg 1 ja § 27 lg 1.

9 Euroopa Kohtu 12.09.2000 otsus kohtuasjas Pavlov C-180/98, p 75.

3-20-1672

9(12)

et kuna toetuse vajaduse määramise eelduseks on asjaolu, et turismiettevõtja 2020. a märtsi või

aprilli käive on langenud, siis peab ettevõtja olema eelnevalt tegutsenud vähemalt 1 kuu10.

45. On mõistetav, et käibedeklaratsioonidel kajastatud andmetest lähtudes on lihtne käibe

langust arvutada, kuid pelgalt lihtsus ei õigusta ettevõtjate ebavõrdset kohtlemist. Olukorras,

kus vastustajale oli teada, et kaebaja 2019. a aprillikuu käibedeklaratsiooni andmed ei ole

täielikud, taotluses esitatud andmed erinesid MTA andmetest ning kaebaja oli esitanud

täiendavad dokumendid oma 2019. a aprillikuu käibe tõendamiseks, oleks pidanud EAS võtma

arvesse kõik kaebaja poolt esitatud andmed. Sellist seisukohta toetab ka määruse nr 12 § 15 lg

1 punkt 2, mille kohaselt on EAS-l õigus nõuda taotluses sisalduva kohta täiendavate andmete

ja dokumentide esitamist. Lisaks sätestatakse määruse nr 12 § 11 lg 1 punktis 2, et taotluse

menetlemine koosneb vajadusel selgituste ja lisateabe küsimisest.

46. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et põhjendamatu oli EAS-l lähtuda üksnes kaebaja

käibedeklaratsioonidest, olukorras, kus oli teada, et 2019. a aprillikuu käibedeklaratsioon ei ole

täielik. Seetõttu on õigusvastaselt jäetud arvestamata muud kaebaja 2019. a aprillikuu käivet

iseloomustavad andmed (2019. a aprillikuu kasumiaruanne ja kaardimaksearuanne).

47. Samuti

hälbiks

vastustaja

poolne

tõlgendus,

et

arvesse

saab

võtta

ainult

käibedeklaratsioone, põhiseaduskonformsest tõlgendusest, pidades silmas võrdse kohtlemise

põhimõtet (PS § 12 lg 1).

48. Riigikohus on selgitanud, et konkreetses asjas on vajalik hinnata, kas puudusi õiguslikus

regulatsioonis oleks võimalik ületada põhiseaduskonformse tõlgendamisega (Riigikohtu

üldkogu 22.02.2005 otsus nr 3-2-1-73-04, p 36; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 08.03.2011 otsus nr 3-4-1-11-10, p 72; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 10.04.2018 määrus nr 5-17-42/9, p 37). Põhiseaduskonformne tõlgendamine

tähendab, et erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas

olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole (Riigikohtu üldkogu

22.02.2005 otsus nr 3-2-1-73-02, p 36). Viimati nimetatud lahendis lisas Riigikohus, et tuleks

eelistada sellist tõlgendusviisi, millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige

suurem kaitse. Küll aga ei tohi põhiseaduskonformse tõlgenduse hinnaks olla õigusselgusetus

(Riigikohtu üldkogu 16.05.2008 otsus nr 3-1-1-88-07, p 31). „Õigusselgus tähendab seda, et

seadused ja muud õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et isikul oleks

mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Mis tahes

selgusetus ei too kaasa siiski seaduse põhiseadusvastasust. Õigusselgusetu olukorraga on

tegemist üksnes juhul, kui normide tõlgendamisel tekkinud küsimusi ei ole võimalik mõistlikult

kõrvaldada ka normide eesmärki ja kujunemislugu, teisi õigusakte, õiguse üldpõhimõtteid jms

arvesse võttes ning selline selgusetus takistab seadusest tulenevate kohustuste kindlakstegemist

ja täitmist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. oktoobri 2015, a otsus

asjas nr 3-4-1-23-15, punkt 98).“ (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

19.12.2019 otsus nr 5-19-38, p 68).

49. Käesoleval juhul möönab kohus, et asjassepuutuv säte (määrus nr 12 § 7 lg 3) ei ole üheselt

selge osas, millised andmed tuleb võtta aluseks käibelanguse arvutamisel. Küll aga on võimalik

selline ebaselgus kõrvaldada põhiseaduskonformse tõlgendamise teel, võttes arvesse määruse

eesmärki (määrus nr 12 § 2 lg 1), toetuse andmisega taotletavat tulemust (määruse nr 12 § 2 lg

2), aga ka COVID-19 raamistikus märgitut (osa 1.1 punktid 1-4 ja 9 ning osa 3.1. punkt 22,

alapunkt c).

10 Vastustaja 05.01.2021 menetlusdokumendi lisa 3, lk 2.

3-20-1672

10(12)

50. Euroopa Komisjon on COVID-19 raamistiku11 osa 1.1 punktides 1.-4. ja 9. märkinud

järgmist:

„1. COVID-19 on ulatuslik rahvatervise hädaolukord, mis puudutab meie kodanikke, ühiskonda

ja majandust, kuna kõigis liidu liikmesriikides esineb nakkusi. See on suur šokk ka maailmas

ja liidu majandusele ning liikmesriikide ja ELi institutsioonide koordineeritud majanduslik

reageerimine on väga oluline, et leevendada negatiivset mõju ELi majandusele.

2. Šokk mõjutab majandust erinevate kanalite kaudu. Tekkinud on tarneahelate katkemisest

tulenev tarnešokk, tarbijate väiksemast nõudlusest tulenev nõudlusšokk, ebakindluse negatiivne

mõju investeerimiskavadele ja likviidsuspiirangute mõju ettevõtjatele.

3. Liikmesriigid on võtnud vastu mitmesugused ohjeldamismeetmed, nagu suhtlemisdistantsi

hoidmine, reisipiirangud, karantiin ja varjumine, et šoki kestus ja ulatus jääks võimalikult

piiratuks. Need meetmed mõjutavad otseselt nii nõudlust kui ka pakkumist ning kahjustavad

ettevõtjaid ja töötajaid, eelkõige tervishoiu-, turismi-, kultuuri-, jaekaubandus- ja

transpordisektoris. Lisaks vahetule mõjule, mida COVID-19 avaldab liikuvusele ja

transpordile, kannatavad üha enam ka kõikide ülejäänud sektorite eri liiki ettevõtted, olgu tegu

väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) või suurettevõtetega. Samuti on mõjutatud

üleilmsed finantsturud, kus on eelkõige probleeme likviidsusega. Kirjeldatud mõju ei piirdu

ainult konkreetsete liikmesriikidega, vaid põhjustab häireid kogu liidu majanduses.

4. COVID-19 puhangust tingitud erandlike asjaolude tõttu võib mis tahes liiki ettevõtjatel

tekkida tõsiseid raskusi likviidsusega. Nii maksujõulised kui ka maksujõuetud ettevõtjad võivad

kogeda äkilist likviidsusnappust või likviidsuse üldse kaotada. Eriti ohustatud on VKEd. See

võib tõsiselt mõjutada paljude elujõuliste ettevõtjate ja nende töötajate majandusolukorda

lühikese ja keskmise pikkusega ajavahemiku jooksul, kuid sellel võib olla ka pikemaajalisem

negatiivne mõju, mis seab ohtu ettevõtjate tegevuse jätkumise. /…/

9. COVID-19 puhang loob ohu, et võib tekkida tõsine majanduslangus, mis mõjutab kogu ELi

majandust alates ettevõtetest kuni tööhõive ja kodumajapidamisteni. Selleks et turgudel säiliks

piisav likviidsus, et leevendada elujõulistele ettevõtjatele tekitatavat kahju ja et

majandustegevus jätkuks nii COVID-19 puhangu ajal kui ka pärast seda, on vaja täpselt

suunatud avaliku sektori toetust. Võttes arvesse ELi eelarve piiratud mahtu, rahastatakse

meetmeid peamiselt liikmesriikide eelarvetest. ELi riigiabi eeskirjad võimaldavad

liikmesriikidel võtta kiireid ja tulemuslikke meetmeid, et toetada kodanikke ja ettevõtjaid,

eelkõige VKEsid, kes on COVID-19 puhangu tõttu majandusraskustes.“

51. Vastavalt COVID-19 raamistiku osa 3.1 punkti 22. alapunktile c loeb komisjon sellise

riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti b alusel siseturuga kokkusobivaks, kui

on täidetud kõik järgmised tingimused: abi võib anda ettevõtjale, kes ei olnud 31.12.2019. a

seisuga raskustes (üldise grupierandi määruse tähenduses); abi võib anda ettevõtjale, kes ei ole

raskustes ja/või ettevõtjatele, kes ei olnud 31.12.2019 a seisuga raskustes, kuid kes sattusid

raskustesse COVID-19 puhangu tõttu või pärast seda.

52. Ka määruse nr 12 eesmärgiks on leevendada kriisist tingitud majanduskahjusid

toitlustusettevõtjatel ning aidata kaasa ettevõtte elujõulisuse taastamisele. Seejuures on

komisjon rõhutanud VKEde12 erilist haavatavust, st ettevõtjaid, keda kriis mõjutab tugevamalt

11 Avalikult kättesaadav internetiaadressilt: https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/ALL/?uri=CELEX:52020XC0320(03)#ntr15-CI2020091ET.01000101-E0015

12 Mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) kategooriasse kuuluvad ettevõtjad, millel on vähem

kui 250 töötajat ja mille aastakäive ei ületa 50 miljonit eurot ja/või aastabilansi kogumaht ei ületa 43 miljonit eurot

(Üldine grupierandi määrus nr 651/2014, lisa I, art 2 lg 1).

3-20-1672

11(12)

kui suurettevõtteid. Kaebaja esitatud käibeandmete alusel kuulub ka kaebaja VKEde

kategooriasse. Seejuures ei nähtu ühtegi mõistliku põhjendust, miks peaks pooldama vastustaja

antud tõlgendust määruse nr 12 § 7 lg-le 3 ning arvesse võtma käibe languse arvestamisel

üksnes käibedeklaratsioone.

Selline

tõlgendus

viiks

toitlustusettevõtjate ebavõrdse

kohtlemiseni, kuivõrd toetust saaksid taotleda üksnes need, kes olid hiljemalt 2019. a aprillis

käibemaksukohustuslaseks registreeritud, kuid toetuse saajate ringist jääksid välja

käibemaksukohustuslasena mitteregistreerinud ettevõtjad. Selline tõlgendus ei taga erinevate

põhiseaduslike väärtuste kõige suuremat kaitset. Seetõttu tuleb määruse nr 12 § 7 lg-t 3

tõlgendada viisil, et käibe languse arvutamisel võetakse arvesse MTA-le esitatud andmed (sh

käibedeklaratsioonid) ning vajadusel ka muud käivet tõendavad dokumendid (määruse nr 12 §

11 lg 1 p 2 ja § 15 lg 1 p 2).

53. Asja materjalist nähtuvalt on kaebaja esitanud vastustajale 05.06.2020 e-kirjaga info

kaebaja 2019. aasta aprillikuu käibe kohta, millele oli lisatud kaebaja 2019. aasta aprilli

kasumiaruanne ja kaardimaksearuanne13. Need dokumendid oli kaebaja lisanud ka vaidele14.

Kasumiaruandest on näha kaebaja 2019. aasta aprillikuu käive, milleks on 8784,26 eurot. See

kattub taotluses märgitud 2019. a aprillikuu käibega. Taotluse kohaselt oli kaebaja 2020. aasta

aprillikuu käive 2189 eurot. Seega moodustab kaebaja 2020. aprilli käive eelneva aasta sama

kuu käibest 24,92%. Järelikult oli käibe langus 75,08%, s.o. üle 40%. Vastustaja ei ole kahtluse

alla seadnud kaebaja poolt 05.06.2020 esitatud täiendavate andmete usaldusväärsust, mistõttu

nõustub kohus kaebajaga, et ta vastas taotluse saamise tingimustele (määruse nr 12 § 7 lg 3).

Eeltoodust lähtuvalt on EAS jätnud alusetult arvesse võtmata asjas tähtsust omavad asjaolud,

mis on mõjutanud vaidlusaluse haldusakti lõpptulemust (HMS § 58).

54. Täiendavalt märgib kohus, et EAS-i 17.06.2020 otsus on põhjendamispuudustega (HMS §

56 lg-d 1-2), kuivõrd sellest ei selgu käibelanguse arvutuskäik ega ole välja toodud, millised

konkreetsed arvulised näitajad on arvutuse aluseks võetud ja kuidas vastav arvutustehe on

tehtud, et tulemuseks saadi 12,40 %-line käibelangus. On küll tõsi, et vaidlusaluses otsuses on

viidatud MTA andmetele, kuid see ei vabasta vastustajat arvutuskäigu esitamisest. Käesoleval

juhul ei ole põhjendamispuudused takistanud kaebajal oma kaebeõiguse teostamist, kuid see ei

vähenda puuduste olulisust.

55. Ülaltoodu kokkuvõtteks leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada täies ulatuses. EAS-i

17.06.2020 otsus on õigusvastane ning see kuulub tühistamisele. Kaebaja on esitanud ka

kohustamisnõude tema taotluse uuesti läbivaatamiseks EAS-i poolt. Tühistamisnõude

rahuldamisel kuulub rahuldamisele ka kohustamisnõue. Vastustajal tuleb uuesti lahendada

kaebaja 05.06.2020 taotlus ning teha selles osas otsus hiljemalt 15 tööpäeva jooksul arvates

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest (määruse nr 12 § 11 lg 2).

56. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on otsus tehtud vastustaja kahjuks, mistõttu jäävad kulud vastustaja kanda.

57. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne

kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Menetlusosaliste esindajate ja

nõustajate kulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise

kohustus (HKMS § 109 lg 11 ja § 103 lg 1 p 1). Kulude kandmise kohustuse tekkimist tõendab

vastav arve. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS §

109 lg 6).

13 Kaebuse lisad 2.

14 Kaebuse lisa 4.

3-20-1672

12(12)

58. Kaebaja on palunud 30.12.2020 menetluskulu taotluses vastustajalt välja mõista

menetluskulu 526 eurot, millest 15 eurot on riigilõiv ning 511 eurot (koos käibemaksuga)

õigusabikulud. Taotluse andmetel on esindaja osutanud kaebajale õigusabiteenust tunnihinnaga

145 eurot ning kokku 2 tundi ja 50 minutit, summas 511 eurot (koos käibemaksuga). Taotluse

kohaselt koosnevad õigusabikulud järgmistest toimingutest: 1) 07.09.2020 EAS-i 17.06.2020

otsuse vaidlustamine; asja materjalide läbivaatus ja õigusliku positsiooni kujundamine; kaebuse

koostamine; kaebuse lisade komplekteerimine ning kaebuse esitamine E-toimiku; 2h ja 30

minutit, summas 362,50 eurot; 2) 09.11.2020 vastustaja vastuse kaebusele läbivaatus ja

analüüs; info ja selgitused kliendile; 20 minutit, summas 63,33 eurot.

59. Taotlusele on lisatud arved nr 20201820 ja nr 20202336, millelt nähtuvalt on arved esitatud

kaebajale ning arvete kohaselt on õigusabiteenust osutatud seoses EAS-i 17.06.2020 otsuse

vaidlustamisega. Menetlustaotluses loetletud õigusabikulude kandmise kohustuse tekkimine on

tõendatud taotlusele lisatud arvetega nr 20201820 ja nr 20202336.

60. Kaebaja

täpsustas

11.01.2021

menetlusdokumendis,

et

06.01.2021

esitatud

menetluskulude taotluses olid esitatud kulud tegelikkusest kõrgemad, kuivõrd nimekiri ja arved

olid koostatud ekslikult tunnihinna 190 eurot järgi (ilma käibemaksuta). Seetõttu palub kaebaja

mõista vastustajalt välja menetluskulu summas 333,50 eurot (koos käibemaksuga), mis koosneb

järgmistest toimingutest: 1) 30.12.2020 menetluskulude nimekirja koostamine, 15 minutit,

summas 36,25 eurot; 2) 05.01.2021 vastustaja täiendavate tõendite läbivaatus ja analüüs;

täiendavad seisukohad ja taotlused halduskohtule; 1 tund ja 15 minutit, summas 181,25 eurot;

3) 06.01.2021 vastustaja täiendavate tõendite läbivaatus ja analüüs; täiendavad seisukohad ja

taotlused halduskohtule, ajakulu 25 minutit, summas 60,42 eurot. Taotlusele on lisatud arve nr

20210012 summas 333,50 eurot (koos käibemaksuga).

61. Eeltoodust lähtuvalt palub kaebaja vastustajalt välja mõista menetluskulu summas 859,50

(526 + 333,50) eurot (koos käibemaksuga), millest riigilõiv on 15 eurot ning õigusabikulud

kokku 844,50 eurot. Menetluskulude taotluste andmetel on kaebaja esindaja osutanud kaebajale

õigusabi tunnihinnaga 145 eurot. Samas nähtub 30.12.2020 menetluskulude nimekirjast, et

09.11.2020 sooritatud toimingute eest on õigusabiteenust arvutatud tunnihinnaga 190 eurot (20

minuti eest on arvestatud summa 63,33 eurot). Arvestades, et menetlustaotlustes kajastatud

õigusabikulud on samad, mis menetluskulude taotlustele lisatud arvetel, siis loeb kohus, et

kaebaja taotletud menetluskulud on tõendatud. Seejuures ei pea kohus ülemääraseks 09.11.2020

osutatud õigusabiteenuse arvestust tunnihinnaga 190 eurot.

62. Vastustaja hinnangul on kaebuse koostamiseks kulutatud aeg (2 tundi ja 30 minutit)

ülepaisutatud ning vastustaja palub menetluskulusid vähendada. Seejuures on vastustaja

hinnangul kulude vähendamise aluseks asjaolu, et haldusasjades nr 3-20-1672 ja nr 3-20-1673

on kaebajatel sama esindaja ning mõlemas haldusasjas esitatud kaebused on samasisulised.

Menetluskulude jagamisel on asjasse puutumatu asjaolu, et teise isiku poolt teises haldusasjas

on vaidlustatud sarnast haldusakti ning on kasutatud sama advokaadi õigusabi. Kohus küll

nõustub vastustajaga, et haldusasjades nr 3-20-1672 ja nr 3-20-1673 esitatud kaebused on sisult

väga sarnased, siiski ei pea kohus menetluskulude vähendamist põhjendatuks. Tavapäraselt

kulub keskmiselt kaebuse koostamisele 5-8 tundi. Käesoleval juhul on aga märgitud ajakuluks

kaebuse koostamisel 2 tundi ja 30 minutit, mis on kohtu hinnangul mõistlik ega saa kindlasti

ülemääraseks ajakuluks lugeda, arvestades seejuures asjaolu, et kaebus on hästi struktureeritud

ja selgelt sõnastatud. Eeltoodust lähtuvalt mõistab kohus EAS-lt kaebaja kasuks välja

menetluskulu summas 859,50 eurot (koos käibemaksuga).

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Maria Brenner