2-18-4267/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

VAHEOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

3. veebruar 2021. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-4267

Tsiviilasi

XX hagi OÜ Y vastu kutsehaigusest põhjustatud kahju

hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 29. mai 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

4106,08 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Mihkel Nukka

Kostja

(vastustaja)

osaühing

Y

(registrikood

XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi

Teet Lehiste

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 29. mai 2020. a otsus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata XX hagi OÜ Y vastu osas, milles hageja palus kostjalt enda kasuks

välja mõista saamata jäänud tulu hüvitise 762,42 eurot perioodi 14. aprill 2015 kuni

28. veebruar 2018 eest, igakuise hüvitise 46,98 eurot alates 1. märtsist 2018 kuni

hageja püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni ja viivise hüvitistelt ning kohustada

kostjat perioodilist hüvitist indekseerima. Teha asjas vaheotsus, millega tuvastada,

et hageja nõuded ei ole nimetatud osas aegunud.

2. Saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Jätta maakohtu otsus muutmata osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja

mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

2 (6)

ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti

esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 19. märtsil 2018 hagi ja 8. oktoobril 2018 hagi

tervikteksti osaühingu Y (kostja) vastu kutsehaigusest põhjustatud kahju hüvitamiseks ja viivise

väljamõistmiseks. Hagi tervikteksti kohaselt palus hageja kostjalt tema kasuks välja mõista:

• saamata

jäänud

tulu

hüvitis

762,42 eurot

perioodi

14. aprill 2015

kuni

28. veebruar 2018 eest;

• igakuine hüvitis 46,98 eurot alates 1. märtsist 2018 kuni hageja püsiva töövõime

kaotuse lõppemiseni;

• kohustada kostjat alates 2019. aastast perioodilist hüvitist indekseerima iga-aastaselt

1. jaanuaril tegevusalade keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes

eelmise aastaga, mis avaldatakse Statistikaameti andmebaasis veebilehel www.stat.ee;

• seisuga 18. märts 2018 sissenõutavaks muutunud viivis 99,36 eurot;

• jooksev viivis sissenõutavaks muutunud hüvitiselt (s.o 762,42 eurolt) alates

19. märtsist 2018 ning igakuiselt perioodiliselt hüvitiselt alates 1. aprillist 2018

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni rahaliste

kohustuste kohase täitmiseni ning

• mittevaraline kahju hüvitis kohtu kindlaksmääratud suuruses (19. märtsi 2018

hagiavalduses seda nõuet ei olnud).

1.1. Hagi

kohaselt

on

hagejal

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

20. märtsi 2015. a

töötervishoiuarsti teatise kohaselt diagnoositud kutsehaigus. Kutsehaigus väljendub

ülekoormushaiguses, mis seisneb lateraalsetes ja mediaalsetes epikondüliitides kätel,

rotaatormanseti kahjustustes mõlemas õlas, kakspealihase tendiniidis paremal käel ja kaela, õla

ning seljapiirkonna müofastsiaalsetes valudes. Hagejale on kutsehaiguse põhjustanud kostja

töökeskkonnas esinenud ohutegurid: koormus ja sundasendid kätele. Kutsehaigus on kujunenud

välja perioodil 1984 kuni 2014 järgmiste tööandjate juures töötamisel: Y kolhoos (hageja

õiguseellane) 13. august 1984 kuni 26. oktoober 1987, LLL kolhoos 2. november 1987 kuni

30. aprill 1990, OÜ O 30. november 1990 kuni 14. jaanuar 2002, C OÜ 11. juuni 2003 kuni

12. aprill 2013 ning T AS 15. aprill 2013 kuni 14. august 2014. Sotsiaalkindlustusameti

29. aprilli 2015. a

otsuse

1215767

järgi

põhjustab

kutsehaigus

hagejale

püsivat

töövõimekaotust

50%

ulatuses

alates

14. aprillist 2015.

Sotsiaalkindlustusameti

1. aprilli 2016. a otsuse 1330141 järgi põhjustab kutsehaigus hagejale jätkuvalt püsivat

töövõimekaotust 50% ulatuses.

1.2. Kostja rikkus töötervishoiunorme, mis soodustasid hageja kutsehaiguse väljakujunemist.

NSV Liidu Töö rahvakomissariaadi 14. augusti 1932. a määrusega (HHKT CCCP 132, 25, II

kd tl 155) oli täisealise naise raskuse käsitsi kandmise piirnormiks tasasel pinnal 20 kg. Lisaks

oli sama määrusega raskuste teisaldamise piirnormiks kahe-, kolme-, või neljarattalistel kärudel

60 kuni 115 kg ühe inimese kohta sõltuvalt käru tüübist ja teistest tingimustest. Hagejal tuli

teisaldada kuni 1000 kg kaaluvat silo ja haljasmassi käru ning 400–500 kg kaaluvat jahukäru.

Lisaks kaalusid lüpsinõud, heinapakid ning hargitäied oluliselt rohkem kui 20 kg. Kostja ei

3 (6)

täitnud alates 1. jaanuarist 1970 kehtinud ohutustehnikaabinõude tüüpnomenklatuuri III peatüki

p-i g, mille kohaselt oli kostjal kohustus anda välja ohutustehnika- ja töötervishoiualased

juhendid. Kostja rikkus juhendamise ja väljaõppe teostamise kohustust, mistõttu ei teadnud

hageja, kuidas on ergonoomiliselt õige ja ohutu tööülesandeid täita. Kostja ei teinud hagejale

nõuetekohaseid tervisekontrolle. Järelikult puudus info hageja tervislikust seisundist ega sellest,

kas hageja tervisenäitajad olid sobivad kostja juures töötamiseks. Kostja ei võtnud kasutusele

meetmeid töökeskkonnast tulenevate füüsikaliste ohutegurite vältimiseks ja minimeerimiseks.

Kostja ei väljastanud hagejale sooje ja tuulepidavaid riideid. Samuti ei andnud kostja hagejale

randmekaitset, et leevendada raskuste teisaldamisel kätele langevat koormust. Kostjal oli

keelatud kohustada või lubada hagejal teha ületunnitööd. Kostja ei võimaldanud hagejale alati

iganädalast katkematut vähemalt 42 tunnist puhkust. Eeltoodust tulenevalt ei taganud kostja

hagejale ohutut töökeskkonda. Kuna rikutud töötervishoiunormide eesmärk oli mh

kutsehaiguse ennetamine ning koormuse ja käte sundasendite minimeerimine, siis on

rikkumised soodustanud hageja kutsehaiguse väljakujunemist.

1.3. Kostja õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Kui

kostja oleks taganud ohutu töökeskkonna ega oleks rikkunud töötervishoiu ja -ohutuse norme,

ei oleks hageja sissetulek vähenenud ega mittevaraline kahju tekkinud.

1.4. Kuna kostja juures töötamise aeg moodustab kutsehaiguse väljakujunemise perioodist

11,43%, vastutab kostja selles samas ulatuses hagejale kutsehaigusega tekitatud kahju eest.

1.5. Hagejale on tekkinud varaline kahju. Hageja nõuab kostjalt perioodi 14. aprill 2015 kuni

28. veebruari 2018 eest saamata jäänud tulu 762,42 eurot. Hagejal on õigus nõuda saamata

jäänud tulu hüvitise tasumisega viivitamiselt viivist alates 1. maist 2015. Seisuga

18. märts 2018 on sissenõutavaks muutunud viivis 99,36 eurot. Lisaks palub hageja mõista

kostjalt välja edasiulatuv viivis sissenõutavaks muutunud hüvitiselt alates 19. märtsist 2018.

Hageja nõuab kostjalt alates 1. märtsist 2018 igakuise hüvitisena 46,98 eurot, mille palub

kohtul välja mõista perioodilise hüvitisena kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime

kaotuse lõppemiseni. Hageja palus ette näha igakuiste maksete indekseerimise. Hageja palus

mõista kostjalt välja igakuiselt perioodiliselt hüvitiselt alates 1. aprillist 2018 viivis seaduses

sätestatud määras kuni rahaliste kohustuste kohase täitmiseni.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ning esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks nõude aegumise

kohta.

3. Kostja väitel on hageja nõuded tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg-te 1 ja 2

alusel

aegunud.

Hageja

pidi

sissetuleku

vähenemisest

teada

saama

hiljemalt

18. veebruaril 2015, millal sõlmis töölepingu AS-ga L. Hagi faktiliste asjaolude kohaselt asus

hageja tööle AS-i L just kutsehaigusest tingituna, sest ei saanud jätkata töötamist AS-s T

lüpsjana ja vajas vähem koormust nõudvat töökohta. Hageja pidi teada saama kostjast kui kahju

hüvitama kohustatud isikust alates 15. augustist 2014, kui jäi töövõimetuslehele kutsehaigusest

tulenevalt ja külastas perearsti ning läbis kutsehaiguse diagnoosimise protsessi

töötervishoiuarsti juures. Järelikult aegusid hageja nõuded hiljemalt 18. veebruaril 2018 (TsÜS

§ 153 lg 1).

3.1. Hageja heidab kostjale ette erinevate töötervishoiunormide rikkumist, mis põhjustasid

hagejal kutsehaiguse tekkimise. Arvestades, et hageja töötas kostja juures perioodil

1. september 1984 kuni 15. oktoober 1987, siis aegus hageja nõue TsÜS § 153 lg 2 järgi

1. septembril 2014. Kui arvestada aegumistähtaja alguseks hageja viimane tööpäev kostja

juures, s.o 15. oktoober 1987, siis aegus hageja nõue TsÜS § 153 lg 2 järgi 15. oktoobril 2017.

Hageja esitas hagi kohtusse 19. märtsil 2018. Järelikult on hageja nõuded TsÜS § 153 lg 2

alusel aegunud.

4 (6)

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis hagi 29. mai 2020. a otsusega aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulud

jättis maakohus hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 805 eurot ja

kohustas hagejat tasuma menetluskulult viivist menetluskulu suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

4.1. Maakohus leidis, et hagi on aegunud ja tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. Riigikohus

on asjas nr 3-2-1-20-16 leidnud, et nii Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 86 kui ka 30. juunini

2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS1994) § 116 esimese lause mõttes tuleb

kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda

tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aeg. Hageja ei ole väitnud,

et tema sissetulek vähenes ehk kahju tekkis TsK, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse

(AÕSRS) või TsÜS1994 aegumise sätete kehtivuse ajal. Samuti ei ole tal sel ajal diagnoositud

kutsehaigust. Hageja väitel sai ta varalisest kahjust teada hiljemalt AS-ga L töölepingu

sõlmimisel 18. veebruaril 2015. Järelikult kohaldub tervisekahjustusest tuleneva nõude

aegumisele TsÜS § 153. Samas diagnoositi hagejal töötervishoiuarsti 20. märtsi 2015 teatise

alusel kutsehaigus 19. märtsil 2015. Kutsehaiguse teatises on märgitud ka tööandjad, kelle

juures töötamine võis mõjutada kutsehaigestumist. Hageja väitel sai ta selle teatise lihtpostiga

kätte 26. märtsil 2015. Järelikult sai hageja kahju tekkimisest ehk sissetuleku vähenemisest ja

kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada hiljemalt 26. märtsil 2015. Hagi esitati kohtule

19. märtsil 2018, s.o TsÜS § 153 lg 1 sätestatud kolme aastase tähtaja jooksul. Kuna hageja

töötas kostja juures perioodil 1. september 1984 kuni 15. oktoober 1987, siis kahju põhjustanud

tegu või sündmus kestis TsÜS § 153 lg 2 järgi ajaliselt samal perioodil ja 30-aastane

maksimaalne aegumisperiood lõppes 14. oktoobril 2017. Hagi esitati kohtule 19. märtsil 2018.

Hageja nõue on aegunud.

4.2. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et TsÜS § 153 lg 2 kohaldamine on vastuolus hea usu

põhimõttega. 30-aastane aegumistähtaeg on väga pikk, mida kohaldatakse väheste nõuete

puhul. Õiged ei ole hageja väited, et aegumisperiood lõppes enne hageja kutsehaiguse

väljakujunemist ja kahju tekkimist. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 19. märtsil 2015 ja kahju

tekkis juba varem. Lisaks oli hagejal võimalik kohtu poole pöörduda kuni 14. oktoobrini 2017.

Praeguses asjas ei ole sarnane olukord, mis Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

11. märtsi 2014. a otsuses Howard Moor jt. vs. Šveits. Selles asjas oli vaidluse all kümneaastane

aegumistähtaeg, mis on kolm korda lühem.

4.3. TsÜS § 144 järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest

tulenev nõue. Järelikult on hageja kõik nõuded aegunud.

Poolte seisukohad

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta rahuldamata kostja taotlus aegumise kohaldamiseks.

Hageja palub saata asi samale maakohtule menetluse jätkamiseks.

5.1. Hageja väitel kohaldas maakohus ekslikult TsÜS § 153 lg-t 2 ning jättis ebaõigesti

kohaldamata võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9. Maakohus leidis, et 30-aastane aegumistähtaeg

algas 15. oktoobril 1987. Seega kohaldub VÕSRS § 9 lg 3, mille kohaselt tuleb kohaldada enne

1. juulit 2002

kehtinud

seadust.

Enne

1. juulit 2002

absoluutset

aegumistähtaega

tervisekahjunõuetele ei kehtinud, millest tulenevalt TsÜS § 153 lg 2 ei kohaldu. Seega hageja

nõue ei ole aegunud VÕSRS § 9 lg 3 alusel. Hageja nõue ei ole aegunud ka VÕSRS § 9 lg 2

järgi. Kui enne 1. juulit 2002 aegumistähtaeg puudus, siis tuleb 30-aastast aegumistähtaega

arvestada VÕSRS § 9 lg 2 alusel alates 1. juulist 2002 ning aegumistähtaeg saabuks

30. juunil 2032. Seega ei ole hageja nõuded aegunud.

5 (6)

5.2. Maakohus on aegumist kohaldanud vastuolus põhiseaduse (PS) ja seaduse mõttega.

Kutsehaigus kujuneb üldjuhul välja pikema aja jooksul. Kutsehaiget ei ole põhjendatud jätta

ilma kahjuhüvitisest ainuüksi seetõttu, et kutsehaigus on kujunenud välja kauem kui 30 aastat.

See viiks kutsehaigete ebavõrdse kohtlemiseni (PS § 12), sest kutsehaiguse väljakujunemise

perioodi alusel ei ole õigustust kutsehaigeid ebavõrdselt kohelda. Samuti riivaks kahjuhüvitise

õiguse välistamine või piiramine aegumise tõttu ebaproportsionaalselt kutsehaigete PS §-st 25

tulenevat põhiõigust saada õigusvastaselt tekitatud kahju eest kohast hüvitist ja PS §-st 15

tulenevat vaba ning võrdset juurdepääsu kohtule.

5.3. Maakohus ei arvestanud EIK-i 11. märtsi 2014. a otsuses asjas Howard Moor jt. vs. Šveits

avaldatud seisukohaga, et aegumine jätab juurdepääsust kohtule põhjendamatult ilma isikud,

kelle haigust on võimalik diagnoosida alles aastaid hiljem pärast ohuteguritega

kokkupuutumist. Kõigil kutsehaigetel peavad olema võrdsed võimalused enda õiguste kohtus

kaitsmiseks ja seda sõltumata asjaolust, kui pika aja jooksul kutsehaigus välja kujuneb. Vastasel

juhul on tegemist inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 1 ja PS § 15

rikkumisega.

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel tühistada

osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja varalise kahju hüvitamise nõuded, neilt viivise

nõude

ning

nõude

kohustada

kostjat

hagejale

makstavat

hüvitist indekseerima.

Ringkonnakohus teeb selles osas TsMS § 449 lg 3 alusel uue vaheotsuse, millega tuvastab, et

hagi ei ole selles osas aegunud, ja saadab asja maakohtule asja sisuliseks lahendamiseks. Osas,

milles maakohus jättis rahuldamata hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude tuleb

maakohtu otsus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

8. Hageja on esitanud kostja vastu hagi hagejale tervisekahjustusega (kutsehaigusega)

tekitatud kahju hüvitamiseks. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas hageja

nõue on aegunud. Eelkõige on pooled eri meelt selles, millal algas hageja nõude aegumine.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõude aegumistähtaja alguse hindamisel

tuleb lähtuda TsÜS §-st 153. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse aegumise

algusele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud enne 1. juulit 2002. Nii

TsK § 86 kui ka TsÜS1994 § 116 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg ajast, mil isik sai

teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Maakohus tuvastas, et hageja sai enda

sissetuleku vähenemisest teada 18. veebruaril 2015, kui ta sõlmis töölepingu AS-ga L. Hagejal

diagnoositi kutsehaigus Põhja-Eesti Regionaalhaigla 20. märtsi 2015. a töötervishoiuarsti

teatise kohaselt 19. märtsil 2015. Hageja väitel sai ta sellest teada 26. märtsil 2015. Tõendeid

selle kohta, et hageja oleks varem enda kutsehaiguse diagnoosist teadnud, kohtule esitatud ei

ole. Seega on toimunud sündmused, millest saab hageja lugeda enda õiguste rikkumisest teada

saanuks, pärast 1. juulit 2002.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga osaliselt ka selles, et hageja nõue ei ole TsÜS § 153

lg 1 järgi aegunud. Nimetatud sätte järgi on tervise kahjustamisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud

isikust teada sai või pidi teada saama. Seega on aegumistähtaja algus seotud kahe kumulatiivselt

esinema pidava asjaoluga – hageja teadmine või teadma pidamine kahjust ning kahju hüvitama

kohustatud isikust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuigi hageja pidi teada saama

enda sissetuleku vähenemisest juba 18. veebruaril 2015, algab TsÜS § 153 lg 1 järgne

aegumistähtaeg 26. märtsist 2015, mil hageja sai töötervishoiu arsti teatisest teada ka sellest, et

kostja võib olla üks talle kahju põhjustanud isikutest. Seega möödus TsÜS § 153 lg 1 järgne

6 (6)

kolmeaastane aegumistähtaeg pärast 19. märtsi 2018, mil hageja hagi esitas. Samas jättis

maakohus seejuures tähelepanuta asjaolu, et hageja algses 19. märtsi 2018 hagiavalduses ei

olnud esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Selle nõude esitas hageja alles 8. oktoobril

2018 esitatud hagi terviktekstis. Selleks ajaks oli TsÜS § 153 lg 1 järgne aegumistähtaeg

möödunud. Seega on hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue TsÜS § 153 lg 1 järgi

aegunud.

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis ekslikult kohaldamata VÕSRS § 9 lg 2, leides,

et hageja nõue on aegunud TsÜS § 153 lg 2 järgi. VÕSRS § 9 lg 2 järgi, kui TsÜS-i kohaselt

on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-

s sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Enne 1. juulit 2002 ei olnud seaduses

sätestatud TsÜS § 153 lg-ga 2 sarnast tervise kahjustamisest tuleneva nõude absoluutset

aegumistähtaega. Ringkonnakohus leiab, et sisuliselt on tegemist olukorraga, kus TsÜS

kehtestas varasemaga võrreldes lühema aegumistähtaja, kuivõrd igasugune aegumistähtaeg on

lühem võrreldes olukorraga, kus aegumistähtaega ei ole kehtestatud. Samuti, kui vaadata

praeguses asjas esitatud hageja nõuet, on selge, et juhul, kui sellele kohaldada TsÜS § 153 lg-t

2, aeguks see varem kui TsK § 86 ja TsÜS1994 § 116 järgi, st TsÜS-i järgne aegumistähtaeg

oleks lühem, kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt. Kuna TsÜS § 153 lg 2 järgne

30-aastane aegumistähtaeg, kui seda arvestada alates 1. juulist 2002, ei ole möödunud, ei ole

hageja nõuded seega ka TsÜS § 153 lg 2 järgi aegunud.

12. Kostja taotles maakohtus aegumise kohta vaheotsuse tegemist. Seega saab ringkonnakohus

teha osas, milles hageja nõue ei ole aegunud, vaheotsuse, millega tuvastab, et hageja nõue ei

ole selles osas aegunud. Asi tuleb selles osas saata maakohtule asja sisuliseks lahendamiseks.

13. Ringkonnakohus muudab tsiviilasja hinda. Nimelt on ringkonnakohus 21. augusti 2020. a

määruses ekslikult liitnud hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud hüvitisenõude

suuruse hagi hinnale. See nõue on aga oma olemuselt enne hagi esitamist sissenõutavaks

muutunud korduvate kohustuste hüvitamise nõue. Korduvate kohustuste täitmisele suunatud

nõude puhul hõlmab TsMS § 129 lg 2 järgne hagihind nii enne hagi esitamist sissenõutavaks

muutunud kohustuste kui ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate kohustuse saamisele suunatud

nõuet. Seega on hagihind 762,42 euro võrra väiksem ringkonnakohtu 21. augusti 2020. a

määruses märgitust.

14. Kuna asja menetlus jätkub maakohtus, ringkonnakohus menetluskulude jaotust kindlaks ei

määra.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav