3-20-690/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

2. veebruar 2021, Tartu

Haldusasja number

3-20-690

Haldusasi

J.R.

kaebus

Rakvere

ja

Jõhvi

arestimajade

kinnipidamistingimustega

põhjustatud

kahju

hüvitamiseks summas 500 eurot

Menetluse alus ringkonnakohtus

J.R. määruskaebus Tartu Halduskohtu 16. septembri

2020. a ja Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2020. a

määruste peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja J.R.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada J.R. määruskaebus Tartu Halduskohtu 16. septembri 2020. a määruse

resolutsiooni punkt 2 peale. Saata haldusasi tagasi esimese astme kohtule kaebaja

menetlusabi taotluse uuesti lahendamiseks.

2. Jätta J.R. määruskaebus Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2020. a määruse peale

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2020. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119

lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.R. esitas 12. aprillil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub välja mõista

Rakvere

ja

Jõhvi

arestimajade

väärikust

alandavate

ja

tervist

kahjustavate

kinnipidamistingimustega perioodil 6. september 2017 kuni 7. veebruar 2018 tekitatud

mittevaraline kahju summas 500 eurot. Kaebaja põhjendab, et kambris ei olnud piisavalt õhku,

külastamisi lubati korra kuus vähem kui tund aega, helistada lubati korra nädalas 10 minutit

ning puudus võimalus tutvuda õigusaktidega internetis. Kaebaja sõnul võis arestimajas

hoidmine põhjustada tema vaimuhaiguse. Kaebus sisaldas taotlust kaebuse esitamisel riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks.

2. Tartu Halduskohus jättis 16. septembri 2020. a määruse resolutsiooni punktiga 2 kaebaja

taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata ja andis

riigilõivu tasumiseks tähtaja viis päeva määruse resolutsiooni punkti 2 jõustumisest arvates.

Halduskohus leidis, et kaebajal tuleb tasuda riigilõivu kolm protsenti sellest hüvitamisnõude

osast, mis ei puuduta tervisekahju. Kuna minimaalne nõutav riigilõivu summa on 15 eurot, siis

tuleb kaebajal väärikuse alandamisega põhjustatud kahju hüvitamise nõudelt tasuda riigilõiv 15

eurot. Kaebaja esitas menetlusabi taotluse 12. aprillil 2020, mistõttu tuleb tema sissetulek ja

kulud kindlaks teha ajavahemikul 12. detsember 2019 kuni 11. aprill 2020. Vaadeldaval

ajavahemikul oli kaebaja sissetulek 130,92 eurot. Kulutusi elektrile kaebaja ei teinud,

kinnipidamised rahaliste nõuete fondi ja vabanemisfondi puudusid. Muid kulutusi tegi kaebaja

summas 86,29 eurot, mille kohus loeb terves ulatuses põhjendatuks. Kohtupraktika ja

HKMS § 112 lg 1 p 1 järgi arvutatud kaebaja kahekordne ühe kuu keskmine sissetulek on 22,32

((130,92-86,29)÷4x2) eurot. Kuna menetluskulud 15 eurot ei ületa kaebaja kahekordset

keskmist ühe kuu sissetulekut, ei ole kaebajale menetlusabi andmine lubatud.

Sama määruse resolutsiooni punktiga 5 andis halduskohus kaebajale tähtaja kahju hüvitamise

nõude ja põhjenduste täpsustamiseks ning tõendite esitamiseks või nende asukoha teatamiseks.

Kohus palus täpsustada, kas kaebaja esitas ainult mittevaralise kahju nõude või soovib esitada

ka varalise kahju nõude. Sel juhul peab kaebaja selgitama, milles väidetav varaline kahju

seisnes. Kui kaebaja leiab, et talle on põhjustatud tervisekahju, tuleb selgitada, milles väidetav

tervisekahju seisnes ning esitada vastavad tõendid.

3. J.R. esitas Tartu Halduskohtu 16. septembri 2020. a määruse resolutsiooni punkti 2 peale

määruskaebuse, milles leiab, et põhiseaduse vastane on olukord, kus seadus ei võimalda

hinnata kaebaja maksejõuetust. Kaebaja on vahepeal vabastatud ning raha on kulunud hakkama

saamisele vabaduses. Kohus kohaldas kaebaja suhtes ebaõigesti HKMS § 62 lg-t 2. Kohtu poolt

määruse tegemise ajal ei olnud kaebaja kinnipeetav, vaid vabaduses. Kaebajal ei olnud võimalik

tasuda riigilõivu ja ei ole seda võimalik teha ka praegu. Kaebaja palub vabastada end riigilõivu

tasumise kohustusest.

4. J.R. esitas 29. novembril 2020 Tartu Halduskohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks.

Taotluse kohaselt soovib J.R. õigusnõustamiseks riigi õigusabi, kuna halduskohus ei

vabastanud teda riigilõivu tasumise kohustusest ning jättis kaebuse käiguta. J.R. ei suuda ise

advokaati palgata.

5. Tartu Halduskohus jättis 3. detsembri 2020. a määrusega J.R. taotluse riigi õigusabi

saamiseks rahuldamata.

Halduskohus eeldas, et kaebaja soovib advokaati kahju hüvitamise nõude ja põhjenduste

täpsustamiseks ning tõendite esitamiseks või nende asukoha teatamiseks kohtule. Halduskohus

järeldas, et kaebaja soovib riigi õigusabi ka seoses tema edasise osalemisega praeguses

halduskohtumenetluses.

Halduskohus leidis, et kaebaja on võimeline ise kohtu küsitud selgitusi ja tõendeid esitama ning

see ei eelda õigusteadmiste olemasolu. Samuti on kaebaja võimeline iseseisvalt osalema

edasises kohtumenetluses. Kaebaja esitas ise halduskohtule kaebuse ja ringkonnakohtule

määruskaebuse. Kaebaja avaldused on arusaadavad. Ta on varasemalt osalenud mitmetes

halduskohtumenetlustes, kus on suutnud ise oma väiteid selgitada ja arusaadavaid taotlusi

esitada. Kaebajal ei ole kohustust oma väiteid õiguslikult põhjendada. Kohased õigusnormid ja

asjassepuutuva kohtupraktika peab välja selgitama kohus. Riigi õigusabi andmine ei ole vajalik

ega põhjendatud. Kaebaja suudab ise oma õigusi kaitsta, mistõttu jääb tema taotlus riigi

õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

6. J.R. esitas Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2020. a määruse peale määruskaebuse, milles

leiab, et ta ei ole osanud oma kaebusi õiguslikult põhjendada. Asjaolu, et kaebaja on kaebused

ise esitanud, ei tähenda, et kaebused oleks kaitsnud kaebaja õigusi. Õigusabi andmata jätmist

saab põhjendada ainult sellega, et sooviti kaebust menetleda meelevaldselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus lahendab esmalt J.R. määruskaebuse halduskohtu 16. septembri 2020. a

määruse resolutsiooni punkti 2 peale, millega halduskohus jättis riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamise taotluse rahuldamata (I) ning seejärel J.R. määruskaebuse halduskohtu

3. detsembri 2020. a määruse peale, millega halduskohus ei rahuldanud riigi õigusabi taotlust

(II).

(I)

8. J.R. esitas koos kaebusega halduskohtule taotluse menetlusabi saamiseks, s.t riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks 12. aprillil 2020. Halduskohus võttis õigesti HKMS § 112

lg 1 p 1 alusel kaebaja kahekordse keskmise ühe kuu sissetuleku arvutamise aluseks perioodi

12. detsember 2019 kuni 11. aprill 2020 ehk neli kuud enne menetlusabi taotluse esitamist.

Halduskohus tuvastas, et nimetatud perioodil oli kaebaja sissetulek 130,92 eurot, nõuete- ja

vabanemisfondi kandeid ei tehtud ning kaebaja ei tasunud ka elektri eest. Muid kulutusi tegi

kaebaja summas 86,29 eurot, mille halduskohus luges terves ulatuses põhjendatuks.

HKMS § 112 lg 1 p 1 ja kohtupraktika alusel tehtud arvutuse tulemusena sai halduskohus

kaebaja kahekordseks keskmiseks ühe kuu sissetulekuks 22,32 ((130,92-86,29)÷4×2) eurot

ning asus seisukohale, et kaebaja on võimeline tasuma riigilõivu 15 eurot.

9. Halduskohus ei ole vaidlustatavas määruses põhjendanud, miks ta loeb summas 86,29 eurot

tehtud kulutused põhjendatuks ning miks on kaebaja põhjendatud kulutustena õige arvestada

sissetulekust maha just 86,29 eurot, mitte vähem või rohkem. Ringkonnakohtu hinnangul on

ebatäpne halduskohtu tõlgendus, et kaebaja kulutused summas 86,29 saab lugeda põhjendatuks

ning kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek võimaldab tal tasuda riigilõivu 15 eurot.

Kaebaja isikukonto väljavõttest nähtub, et nelja kuu jooksul enne menetlusabi taotluse esitamist

tegi kaebaja kolmel korral oste vangla kauplusest kokku summas 86,29 eurot.

10. Halduskohtu poolt vaidlustatud määruses viidatud asja nr 3-3-1-36-16 15. juuni 2016. a

määruse p-s 51 selgitas Riigikohus, et kulutused toidule, riietele jne ei ole vältimatud, kui isiku

vastavate vajaduste rahuldamine on piisaval määral tagatud muul viisil, nt kinnipeetava

toitlustamisega vanglas. Arvestades siiski nt vajadust osta hügieenitarbeid ning teha aeg-ajalt

ühekordseid erakorralisi kulutusi, võib ka kinni peetavate isikute puhul eeldada, et lisaks seni

tunnustatud mahaarvamistele on igakuised kulutused ca 5% ulatuses töötasu alammäärast

vältimatud ning neid ei tule menetlusabi andmisel täpsemalt hinnata. Töötasu alammäär oli

2020. aastal 584 eurot kuus, millest 5% on 29,2 eurot ning nelja kuu kohta on see summa 116,8

eurot.

11. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-36-16 on märgitud, et 5% ulatuses töötasu alammäärast

tehtavaid vältimatuid kulutusi ei tule täpsemalt hinnata. Seega menetlusabi taotluse

lahendamisel ei ole kohtul kohustust analüüsida, millised kulutused kuuluvad vältimatute

kulutustena kinnipeetava sissetulekust mahaarvamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust

asuda seisukohale, et vältimatute kulutustena saab arvestada vaid vangla kaupluse vahendusel

tehtud oste. Kinnipeetavatel on võimalus saada vangla vahendusel ka teisi teenuseid (isiklike

riiete pesu, jalatsi- ja riiete parandus), mille eest tuleb tasuda. Välistada ei saa olukordi, kus

kinnipeetav hoiab kogunenud sääste mõne rohkem maksva eseme ostuks, lähedastele ülekande

tegemiseks või riigilõivu tasumiseks ning seetõttu on tema muud kulutused väiksemad.

12. Ringkonnakohtule teadaolevalt ei ole kohtupraktika, kinnipeetavate sissetulekust 5%

ulatuses töötasu alammäärast vältimatute kulutuste tarbeks mahaarvamise osas, muutunud. Kui

arvata kinnipeetava sissetulekust maha kulud, mis on tehtud väiksemas summas kui 5% töötasu

alammäärast, tekib ebavõrdne olukord kinnipeetavatega, kes teevad nelja kuu jooksul enne

menetlusabi taotluse esitamist vältimatuid kulutusi 5% või rohkema ulatuses töötasu

alammäärast. Seetõttu ei ole põhjendatud kinnipeetavate puhul, kes teevad lisakulutusi

väiksemas mahus, arvata vältimatute kulutustena sissetulekust maha väiksem summa kui 5%

kehtivast töötasu alammäärast. Ringkonnakohus peab otstarbekaks tugineda Riigikohtu

lahendis nr 3-3-1-36-16 toodud eeldusele, et kinnipeetavatel on igakuiselt vältimatuid kulutusi

5% ulatuses töötasu alammäärast.

13. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ei ole arvata vältimatute

kulutustena kaebaja sissetulekust maha vähem kui 5% kehtiva töötasu alammäärast. Arvestades

kaebaja sissetulekust summas 130,92 eurot, maha 5% kehtiva töötasu alammäärast, mis

2020. aastal oli 29,2 eurot ning nelja kuu kohta 116,8, siis ei võimaldanud kaebaja kahekordne

keskmine ühe kuu sissetulek enne menetlusabi taotluse esitamist tasuda riigilõivu 15 eurot.

Tehtud järelduse ning HKMS § 210 lg 3 alusel tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu

16. septembri 2020. a määruse kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise osas ning

saadab haldusasja tagasi halduskohtule HKMS § 120 lg 1 p 5 alusel kaebaja menetlusabi

taotluse uuesti lahendamiseks.

(II)

14. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2020. a määruse peale esitatud

määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tuginedes HKMS § 2 lg-le 4 ning vaidluse

menetlusetappi arvestades soovib kaebaja riigi õigusabi kaebuse nõuete ja põhjenduste

täpsustamiseks ning tõendite esitamiseks ja edasises kohtumenetluses osalemiseks.

16. Halduskohus leidis, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud alus riigi

õigusabi andmisest keeldumiseks, kuna kaebaja on võimeline ise kohtu küsitud selgitusi ja

tõendeid esitama. Ringkonnakohus jagab eelnevat halduskohtu seisukohta. Kaebaja esitas

iseseisvalt kaebuse halduskohtule. Halduskohtu hinnangul ei ole kaebuses toodud nõue

piisavalt selge ning täpsustamist vajab, kas kaebaja soovib lisaks mittevaralise kahju

hüvitamisele ka varalise kahju ja/või tervisekahju hüvitamist. Kaebuse kohaselt põhjustati

kaebajale kahju perioodil 6. september 2017 kuni 7. veebruar 2018 arestimajades valitsenud

kinnipidamistingimustega, siis saab kaebaja ise kõige paremini vastata küsimusele, milline

kahju talle tekkis. J.R. suudab ise kohtule vajalikul määral selgitada kaebusega seotud

asjaolusid ning kust on leitavad tõendid tema väidete kinnitamiseks. Ringkonnakohtu arvates

ei ole kaebuse nõuete täpsustamiseks vajalik, et kaebajat esindaks õigusteadmistega isik.

Samuti ei ole halduskohus võtnud veel kaebust menetlusse ega määranud asja arutamiseks

kohtuistungit, mille toimumisel saaks kaebajat esindada õigusteadmistega isik.

17. Tulenevalt HKMS § 2 lõikest 4 tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste

asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise

kohustuseks

menetlusosalistele.

Samuti

selgitab

haldusasja

lahendav

kohus

uurimispõhimõttest tulenevalt enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud

asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. Seega ei ole halduskohtumenetluses

esmatähtis, et kaebaja peab kasutama oma õiguste kaitseks õigusalaste teadmistega isiku abi.

Kaebaja ei pea ise õiguslikult oma kaebust põhjendama. Eelkõige peab kaebus sisaldama

põhiliste asjaolude kogumit, millega seoses nõue esitatakse ning kaebaja konkreetset nõuet

vastavalt HKMS §-le 37 (HKMS § 41 lg 1, 2). Antud juhul on kaebaja õiguste kaitse vajalikul

määral tagatud kaebaja enda teadmiste ja oskustega ning uuriva ja selgitava

kohtumenetlusega. Seega ei ole J.R.le riigi kulul õigusteenuse osutamine käesolevas asjas

põhjendatud ning Tartu Halduskohus jättis 3. detsembri 2020. a määrusega õiguspäraselt J.R.

taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)