3-19-1850/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. jaanuar 2021, Tartu

Haldusasja number

3-19-1850

Haldusasi

Xi kaebus Viru Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes summas 2000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 6. augusti 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. augusti 2020. a

otsus muutmata.

2. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

3. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 1. märts 2021.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu

kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise 2000 eurot saamiseks. Kaebuse ja selle

hilisema täienduse kohaselt paigutas Viru Vangla kaebaja 7-8 kuuks kambritesse koos

kinnipeetavatega, kellel on kroonilised nakkushaigused (sealhulgas HIV ja B-, C-hepatiit), aga

samuti kinnipeetavaga, kellega kaebajal oli varasemalt konflikt. Kaebajal tekkisid unehäired,

peavalud ja oli alandatud väärikustunne. Kaebaja kambrikaaslane võttis ravimina metadooni ja muid

ravimeid ja käitus nende toime ebaadekvaatselt – mõmises, pomises, ronis igale poole, kuivatas

ennast kaebaja käterätikuga, määris verega kaebaja isiklikke hügieenitarbeid, nuuskas valamusse

verd. Kaebaja kartis, et kambrikaaslane nakatub teda HIV-i. Vaatamata kaebaja korduvatele

kaebusetele jäi olukord lahendamata, mis süvendas kaebaja hingelisi kannatusi

2. Vastuses kaebusele Viru Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja hinnangul on tegelikult kaebaja soov valida kambrikaaslasi kantud hoopis

subkultuurilistest põhjustest ja need ei ole vanglasisesel paigutamisel asjakohased. Kinnipeetava

vanglasisesel paigutamisel ei ole Justiitsministri määruse nr „Vangla sisekorraeeskiri“ § 5 lg 2 järgi

seaduslikuks aluseks kinnipeetavate poolt põetavas haigused (v.a, piisknakkusena levivad

haigused). Vanglaametnikele ei ole teada kinnipeetavate diagnoosid. Usutav ei ole väide, et

kambrikaaslane oleks kasutanud kaebaja hügieenitarbeid. Väite, et kaaskinnipeetav kasutas kaebaja

käterätikut ja määris hügieenitarbeid verega, esitas kaebaja esmakordselt alles kaebuses.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata 6. augusti 2020. a otsusega.

4. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust, et kaebaja oli paigutatud kambrisse 7. novembrist

kuni 10. detsembrini 2018 koos ühe kinnipeetavaga (kambrikaaslane I) ja ajavahemikel 7. jaanuarist

kuni 11. veebruarini, 25. veebruarist kuni 13. märtsini ja 25. märtsist kuni 6. juunini 2019 teise

kinnipeetavaga (kambrikaaslane II), kellel oli diagnoositud kroonilised haigused HIV ja hepatiit.

5. Vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 1 järgi paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisse tuppa

või kambrisse. Kinnipeetavate vanglasisesest paigutamist reguleerib vangistusseadus (VangS) § 12,

millest samuti ei tulene vastustaja kohustust hoida eraldi krooniliste nakkushaigustega

kinnipeetavaid ja kinnipeetavaid, kes regulaarselt saavad metadoon-asendusravi ja muid

psühhotroopseid preparaate kinnipeetavatest, kellel puuduvad samad kroonilised haigused.

6. Kaebajal on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus seoses väidetega, et kambrikaaslasel I oli

nakkushaigus ja kambrikaaslasel II oli samuti diagnoositud nakkushaigus ja ta tarvitas metadooni.

Kaebuses toodud selgitused, et pärast metadooni tarvitamist oli kambrikaaslase II käitumine

ebaadekvaatne (sh ka selgitused, milles see väljendus), aga samuti kaebaja väited seonduvalt

konfliktolukordadega, ei tulene kahjunõude esemest. Tegemist on esmakordselt kaebuses välja

toodud faktiliste asjaoludega, mis jäid kohtueelses menetluses esitamata.

7. B- ja C-hepatiit levib üldjuhul haige inimese verega või muu kehalise vedelikuga kokkupuutumise

tagajärjel. Juhul, kui nakataunud inimese veri satub teise inimese nahale, siis nakatumist ei toimu.

Seega juhul, kui pidada õigeks kaebaja väidet, et kambrikaaslasel I olid verised igemed ja sõrm, ei

olnud tema poolt nakatumine hepatiidiga lihtne. Olme kaudu levib B- ja C hepatiit väga harva.

Haldusasja materjalidest ei nähtu ka seda, et kambrikaaslase I käitumine oli selline, et ta võinuks

sihilikult nakatada kaebajat.

34 päeva jooksul kaebaja viibimine koos kambrikaaslasega I, kes põdes hepatiiti, ei saanud tekitada

kaebajale selliseid kannatusi ja ebamugavusi, mis ületaksid vangistusega paratamatult kaasnevate

ebamugavuste ja kannatuste taseme.

8. Kambrikaaslane II oli HIV-i kandja, kes sai metadoon-asendusravi. Analoogselt hepatiidiga ei

levi HIV läbi terve inimese naha. Pelgalt viibimine ühes kambris HIV-i kandjaga, kes ühtlasi

süstemaatiliselt tarvitab metadooni, ei saa tekitada nakatumise ohtu suuremal määral, kui see on

olemas teistel kinnipeetavatel, kes viibivad vanglas ühes sektsioonis HIV-i kandjatega. Metadoon ei

põhjusta joovet, seega on metadoon-asendusravi saav inimene adekvaatne ja isegi töövõimeline.

Kambrikaaslase II tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et tal oleks esinenud sellist laadi

terviseprobleemid, mis oleks andnud alus arvata, et ta võis tahtlikult või hooletuse tõttu nakatada

kaebajat või valmistada nakatamist ette. Kaebaja hakkas viitama nakatumise ohule alles vastustajale

2. juulil 2019 esitatud kahjunõudes. Märtsi alguses avaldasid kaebaja ja kambrikaaslane II inspektor-

kontaktisikule soovi lahku paigutamiseks, kuna üks neist põeb nakkushaigust ja saab ravi ning

seetõttu nad ei sobi omavahel kokku, kuid kaebaja poolt ei olnud välja toodud, et tal esineb reaalne

nakatumise oht. Viimane kinnitab kaudselt, et nakatumise oht ei olnud tõsine ja ebamugavused

seonduvalt kambrikaaslasega II ühes kambris viibimisega ei olnud märkimisväärsed. Seega ka

kambrikaaslasega II ühes kambris viibimine ei saanud kaebaja inimväärikust alandada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et sai psühholoogilise trauma pidevast nakatumise ootusest.

Kambrikaaslane II manustas lisaks metadoonile veel ravimit „Tramadol“, „Revatril“ ja veel

mingeid psühhotroopseid preparaate ning oli nende koosmõjul pidevalt ebaadekvaatne. Ta riputas

verega määrdunud käterätikuid kaebaja oma kõrvale ja mõnikord kasutas kaebaja käterätikut, kui

oli ebaadekvaatses seisundis. Käterätikul olnud veri võis sattuda kaebajale silma limaskestale või

haavale pärast habemeajamist. Kambrikaaslane II võttis kaebaja asju, ajades need enda omadega

segamini ja seda isegi siis, kui kaebaja kambris viibis.

Kaebaja ei saanud teise kambrisse üleviimist kirjalikult taotleda, sest ei valda eesti keelt ja vangla

ei võta vastu venekeelseid dokumente. Küll taotles kaebaja enda üleviimist teise kambrisse suuliselt

inspektor-kontaktisikult ja kollase maja juhilt.

10. Vastuses apellatsioonkaebusele Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid allpool käsitlemata osas

ning jätab põhjendused kordamata HKMS § 201 lg 4 alusel.

12. Ringkonnakohus märgib esmalt, et ei nõustu halduskohtuga, et kohtumenetluses ei ole lubatavad

kaebaja väited, et pärast metadooni tarvitamist oli kambrikaaslase II käitumine ebaadekvaatne (sh

ka selgitused, milles see väljendus), aga samuti kaebaja väited seonduvalt konfliktolukordadega.

Halduskohtu hinnangul ei ole kaebaja selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust

vastavalt VangS § 11 lg-le 8.

13. HKMS § 47 lg 1 ls 2 järgi kohustusliku kohtueelse menetluse olemasolul tõepoolest võib

kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Sellest ei

järeldu aga, et kaebuse väidete täiendamine ja täpsustamine kohtumenetluses oleks lubamatu.

Tulenevalt HKMS § 41 lg-test 1 ja 2 määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks

kaebuse nõue ja kaebuse alus. Kaebuse aluseks on põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue

esitatakse. Seega tuleb ka kohustusliku kohtueelse korra läbimise nõude kontrollimisel hinnata

eelkõige seda, kas kaebuses esitatud põhiliste asjaolude kogum kattub kohtueelses menetluses esile

tooduga.

14. Kaebaja taotles kohtueelses menetluses vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses

sellega, et ta oli paigutatud samasse kambrisse nakkushaige kinnipeetavaga, kes tarvitas metadooni.

Ringkonnakohtu hinnangul hõlmab see nõue muu hulgas väiteid ja põhjendusi selle kohta, kuidas

kambrikaaslane II oma käitumisega kaebaja tervist ohustas. Kaebaja nõuet ei saa jagada osadeks

selliselt, et eraldi nõudena käsitada nõuet kahju hüvitamiseks seoses sellega, et kaebaja oli

paigutatud samasse kambrisse nakkushaige kinnipeetavaga, kes oma käitumisega ohustas kaebaja

tervist. Kambrikaaslane II käitumisest lähtuva ohu tõttu kahju tekitamine ei ole lahutatav

kambrikaaslasega II samasse kambrisse paigutamise tõttu kahju tekitamisest, vaid on osa viimasest.

Seetõttu on kohtumenetluses lubatavad kaebaja väited ja põhjendused kuidas ja miks kambrikaaslase

II käitumine kaebaja tervist ohustas. Küll saab nende väidete hindamisel arvestada seda, et kaebaja

esitas need alles kohtumenetluses.

15. Käesolevas asjas ei tingi eelnev halduskohtu otsuse tühistamist, sest puudus on võimalik

kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus arvestab kaebaja väidetega vastustaja

tegevuse õiguspärasuse kontrollimisel.

16. Apellatsioonkaebuse põhiväiteks on, et kaebaja kambrikaaslane II ravimite mõjul ei mõistnud

ümbritsevat adekvaatselt, käitus seetõttu ettearvamatult ja viirusliku hepatiidi ning HIV kandjana

ohustas kaebaja tervist. Kaebaja paigutamine samasse kambrisse sellise kinnipeetavaga on

õigusvastane.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Kuna apellatsioonkaebuse väited puudutavad mittevaralise

kahju tekkimist kambrikaaslasega II samasse kambrisse paigutamise tõttu, siis ringkonnakohus

halduskohtus esitatud kaebaja ülejäänud väiteid ei analüüsi.

17. Kambrikaaslasne II terviskaardi väljavõttest nähtuvalt on tal tõepoolest diagnoositud HIV ja

krooniline C-hepatiit.

18. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 2 lg 1 p 1 järgi on nakkushaigus haigus

või haigustunnusteta kandlusseisund, mis on põhjustatud nakkustekitaja sattumisest organismi ja

mis levib või mille puhul on alust oletada levikut inimeselt inimesele või loomalt inimesele otseselt

või

kaudselt.

Justiitsiministeerium

peab

korraldama

võimalikult

nakkusohutud

kinnipidamistingimused arestialustele, vahistatutele ja kinnipeetavatele (NETS § 17 lg 3 p 2).

Kinnipeetava vanglasisene paigutamine on vangla toiming. Seega vanglasisese paigutamise osas

vastutab nakkusohutuse tagamise eest vangla, täites sellega lisaks NETS § 17 lg 3 p-s 2 sätestatule

ühtlasi ka VangS § 66 lg-s 1 sätestatud vangla üldise julgeoleku tagamise kohutustust.

Seega vaatamata sellele, et VangS § 11 lg-s 2, §-s 12 ega VskE §-s 6 ei ole kinnipeetava tervislikku

seisundit ega nakkusohtlikkust otsesõnu nimetatud vanglasisese paigutamise tingimusena, tuleb neid

siiski arvesse võtta, et tagada võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused vanglas. Täpsemad

nõuded selleks on sätestatud NETS § 22 lg 3 alusel kehtestatud sotsiaalministri 31. oktoobri 2013.

a määruses nr 123 „Nakkushaiguste tõrje nõuded“. Sellega on ette nähtud standard, mille järgimine

on nõutav kolmandate isikute tervise ja rahvatervise kaitseks. Määruse § 2 näeb ette, et

nakkushaiguste tõrje nõudeid täidavad tervishoiutöötaja, tervisekaitsetöötaja, nakkushaiguste

levialal viibiv isik ja teised oma tööülesannete tõttu nakkushaiguste tõrjega seotud isikud. Määruse

lisa „Nakkushaiguste tõrje ja epidemioloogilise leviku tõkestamise juhised“ punkti 13.1 järgi HIV-

positiivset isikut ei isoleerita. Kroonilise C-viirushepatiidi kohta ei ole juhiseid kehtestatud, kuna

määruse lisa punktis 59 on antud juhised üksnes ägeda C-viirushepatiidi kohta. Vastavalt ei ole alust

ka kroonilist C-viirushepatiiti põdeva isiku isoleerimiseks kuna tegemist ei ole haiguse ägeda

avaldumisega.

19. Olukorras, kus HIV-positiivse ja kroonilise C-hepatiiti põdeva isiku isoleerimine ja eraldi

paigutamine ei ole nõutav ega lubatav vangistuse täideviimist reguleerivate normide või

nakkushaiguste tõrjet reguleerivate normide järgi, puudus vastustajal alus kambrikaaslase II

eraldamiseks ülejäänud kinnipeetavatest. Vastavalt puudus ka kaebajal subjektiivne õigus nõuda

enda paigutamist eraldi. Kambrikaaslase II viiruste kaebajale edasikandumise vältimiseks on

seadusandja seega pidanud piisavaks tavapäraseid tõrjemeetmeid. Terviseameti andmetel1 on

C-viirushepatiidi osas tõrjemeetmeteks näiteks hoidumine võõraste hügieenitarvete, eeskätt

hambaharjade, raseerimisvahendite, maniküüritarvete jm kasutamisest. Tavaolukorras võib eeldada

Terviseameti soovituse järgimist ka kinnipidamisasutuses, mistõttu ei olegi kehtestatud vastustajale

täiendavaid kohustusi. HIV-nakkuse riskirühmas ei ole viirusekandja lähikondseid aga üldse

nimetatud2, mistõttu ka see ei tinginud kaebaja kaitseks täiendavate meetmete rakendamise vajadust.

Ringkonnakohus ei tuvasta siinkohal, kui suur oli kaebaja nakatumise tegelik tõenäosus, sest sellest

vahetult ei sõltu vastustaja tegevuse õiguspärasus ega ka käesoleva asja lahendamine.

20. Kambrikaaslase II tervise kaitseks ja/või nakkuse kaebajale ülekandumise vältimiseks abinõude

rakendamise vajadust ei saa siiski välistada (erakorralise) meditsiinilise näidustuse korral. Sel juhul

on otsuse tegemine aga meditsiinitöötaja, mitte vastustaja kui haldusorgani pädevuses.

Kambrikaaslase II terviskaardi väljavõttest ei ilmne, et tal oleks vaidlusalusel ajal või ka varem või

hiljem esinenud tervislik seisund, mille tõttu arst oleks kaalunud kroonilise C-viirushepatiidi või

1 Kättesaadav võrguleheküljel https://www.terviseamet.ee/et/nakkushaigused-a-u/c-viirushepatiit

2 Vt https://www.terviseamet.ee/et/nakkushaigused-a-u/aids-ja-hiv

HIV edasikandumise vältimiseks täiendavate abinõude rakendamist. Väljaspool kahtlust on, et

meditsiinitöötaja ei ole sellist näidustust meditsiinikaardile märkinud. Seetõttu ei saanud vastustajal

olla kohustust ka meetmete rakendamiseks meditsiinilisel näidustusel, s.h kaebaja ja kambrikaaslase

II eraldi paigutamiseks.

21. Kambrikaaslase II meditsiinikaardi väljavõtte järgi on vaidlusalusel ajal kokku tehtud 27 kannet.

Kanded on jagunenud kogu perioodile. Üheski neist ei ole meditsiinitöötaja märkinud, et

kambrikaaslane II oleks ebaadekvaatne, ümbrusest desorienteeritud, käituks ennast või teisi

ohustavalt, avaldaks mõtteid nakatada kaaskinnipeetavaid või, et talle määratud ravimite koosmõju

võiks selliseid kõrvalnähte esile kutsuda. Seetõttu ei pea ringkonnakohus usutavaks kaebaja väidet,

et kambrikaaslane II oli pidevalt ebaadekvaatne ja ohustas oma käitumisega kaebaja tervist.

Vaatamata sellele, et kaebaja ei valda eesti keelt, osutab samale järeldusele ka kambrikaaslase II

käitumise kohta kaebaja poolt märkuste ja kaebuste puudumine. Ringkonnakohus jagab halduskohtu

seisukohta, et olukorras, kus kaebaja sõnul kambrikaaslasne II käitumine pani kaebaja hirmu tundma

nakkuse saamise võimaluse pärast, ta siiski mitme kuu jooksul vastustajat sellisest käitumisest ei

teavitanud. Kaebaja ise on seejuures möönnud, et vaidlusalusel ajal ta suhtles suuliselt inspektor-

kontaktisiku ja nn kollase maja vastutava ametnikuga. Vastustaja kinnitusel esitasid kaebaja ja

kambrikaaslane II tõesti 2019. aasta märtsis soovi nende eraldi paigutamiseks, kuid ei osanud eraldi

paigutamiseks objektiivseid põhjuseid nimetada. Objektiivsete põhjuste puudumine viitab isiklikele

või subkultuurilistele põhjustele. Tähelepanuväärne on siinjuures, et ümberpaigutamise taotlemisel

kaebaja ei andnud vastustajale teada, et ta oleks tundud hirmu oma tervise ohustamise tõttu.

22. Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus, et vaidlusalusel ajal kaebaja ja kambrikaaslase II

paigutamine samasse kambrisse ei olnud õigusvastane. Samasse kambrisse paigutamine ei olnud

keelatud kehtiva õiguse järgi. Samuti ei olnud samasse kambrisse paigutamine õigusvastane

meditsiinilise ettekirjutuse või kaebaja poolt vastustajale teatatud asjaolude tõttu. Ringkonnakohtu

järeldust ei muuda asjaolu, et kambrikaaslane II võis käituda kaebaja tervist tavapärasest enam

ohustaval viisil, sest puuduvad anded, et vastustaja oleks olnud teadlik sellisest võimalikust

käitumisest. Seega ei saa järeldada, et kaebaja vanglasisene paigutamine oleks põhjustanud talle

enam kannatusi, kui vangistuse täideviimise paratamatult kaasneb. Vastavalt ei ole vastustaja oma

õigusvastase tegevusega rikkunud kaebaja õigusi ning puudub alus hüvitisenõude rahuldamiseks

RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi.

23. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

24. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja

oli halduskohtus ja ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud.

HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb

kaebaja riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.

25. Kaebuse väiteid ja vaidluse all olnud asjaolude iseloomu arvestades tuleb kaebaja isikuandmete

kaitseks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)