3-19-1683/75 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.01.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1683

Haldusasi

XX

kaebus

Tallinna

Munitsipaalpolitsei

Ameti

27.06.2019 otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse 14.08.2019

korralduse nr 1031-k tühistamiseks ning varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja

–

Tallinna

linn,

esindaja

Veronika

Ehrenbusch

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25.09.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tagastada XX-le 17.12.2020 esitatud dokumendid digitaalse toimiku lehekülgedel

339–342.

2. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.09.2020 otsus

haldusasjas nr 3-19-1683 muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse

põhjendustega.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 01.03.2021, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-19-1683

2(6)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametile 20.06.2019 taotluse anda talle jalgratta juhi

teenindajakaart.

2. Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet jättis taotluse 27.06.2019 otsusega rahuldamata.

Linnavolikogu võib määrusega kehtestada motoriseerimata transpordivahendi ja mootoriga

jalgratta ning muu ühistranspordiseaduse (ÜTS) reguleerimisalast väljajääva sõiduki

kasutamisel tasuliseks sõitjateveoks nõuded sõitjate ohutuse ja mugavuse tagamiseks,

sõitjatevedu teostava juhi vanuse alampiirile, juhtimisõigusele ja heale mainele ning näha ette,

et tasulist sõitjatevedu teostaval juhil peab olema teenindajakaart, ja kehtestada selle andmise

nõuded ja korra ning teenindajakaardi vormi (ÜTS § 1 lg 81). Tallinna Linnavolikogu

31.05.2018 määruse nr 11 „Jalgratta, lõbusõidurongi ja loomveoki kasutamine tasulisel

sõitjateveol Tallinnas“ (määrus nr 11) §-s 3 kehtestataksegi nõuded jalgratta juhi vanusele,

juhtimisõigusele ja heale mainele. Nõudeid vanusele ja juhtimisõigusele on põhjendatud juhi

vastutusega sõitjate turvalisuse eest tasulisel sõitjateveol. Määruse nr 11 § 3 p 2 järgi peab

teenindajakaardi taotleja omama jalgratta juhtimiseks mis tahes kehtivat mootorsõiduki

juhtimisõigust. Seejuures piisab, kui juhil on üks liiklusseaduse (LS) § 93 lg-tes 2 ja 3 sätestatud

mootorsõiduki juhtimisõiguse põhi- või alamkategooria. Kuna kaebajal puudub kehtiv

mootorsõiduki juhtimisõigus, ei vasta ta määruse nr 11 § 3 p 2 nõudele ning teenindajakaardi

andmisest tuleb määruse nr 11 § 4 lg 7 alusel keelduda.

3. Tallinna Linnavalitsus jättis 14.08.2019 korraldusega nr 1031-k (vaideotsus)

rahuldamata 27.06.2019 otsuse peale esitatud vaide.

Meelevaldne on kaebaja tõlgendus, et kuna ta ei vaja LS § 94 lg 2 järgi AM-kategooria

mootorsõiduki juhtimiseks juhiluba, on tal määruse nr 11 § 3 p 2 tähenduses mis tahes kehtiv

mootorsõiduki juhtimisõigus. Teenindajakaart antakse, kui taotlejal on kehtiv mootorsõiduki

juhtimisõigus. Tähtsust ei ole sellel, et kaebajal on kunagi olnud B-kategooria juhtimisõigus.

27.06.2019 otsuses leiti ekslikult, et kaebajal ei ole karistusi LS § 227 rikkumise eest. 2014.

aastal karistati kaebajat LS § 227 lg 2 rikkumise eest kahel korral. Karistused on kehtivad, sest

kaebaja ei ole määratud rahatrahve tasunud. Seega tuli taotlus jätta rahuldamata ka põhjusel, et

kaebaja mainet ei saanud heaks pidada. Kuna teenindajakaardi andmisest keelduti õiguspäraselt,

puudub alus kahju hüvitamiseks.

4. XX esitas Tallinna Halduskohtule 03.09.2019 kaebuse (täiendatud 02.04.2020, 14.05.2020),

mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 27.06.2019 otsus ja

Tallinna Linnavalitsuse 14.08.2019 korraldus nr 1031-k ning hüvitada varaline kahju 72000

eurot ja mittevaraline kahju 5000 eurot.

Kaebajal on LS § 94 lg 2 järgi kehtiv AM-kategooria juhtimisõigus, mistõttu ei lubata teda AM-

kategooria eksamile. Ta vastab seega määruse nr 11 § 3 p 2 nõudele. Kaebajal on olnud varem

B-kategooria juhiluba, ent kuna ta ei ole seda pikendanud, see ei kehti.

Kaebajat on karistatud esimese astme kuriteo eest, ent see oli kuus aastat tagasi ning katseajal

ta rikkumisi toime ei pannud. Liiati mõisteti ta süüdi teo eest, mis selle toimepanemise ajal ei

olnud kuritegu. Kokkulepe sõlmiti ekslikult. Sarnaselt Riigikohtu 09.11.2018 otsusega nr 1-17-

6580 oleks kaebaja tulnud õigeks mõista.

3-19-1683

3(6)

Kaebajat karistati väärteo korras pärast seda, kui vastustaja oli alusetult keeldunud

teenindajakaardi andmisest. Kui vastustaja poleks teenindajakaardi andmisest keeldunud,

poleks kaebajat väärteo korras karistatud. Kaebajat ei ole karistatud keelumärgi alt läbisõitmise,

kiiruse ületamise, turvavööde või gabariiditulede puudumise eest. Enne taotluse esitamist

polnud kaebajal ühtegi trahvi, mis tõendab, et ta on end parandanud. Kaebaja lõpetas seaduse

rikkumise ka trahvi maksmata. Teenindajakaardi andmine motiveeriks kaebajat olema veelgi

seaduskuulekam.

Seoses vastustaja õigusvastase tegevusega tuleb kaebajale hüvitada saamata jäänud tulu 72000

eurot (6000 eurot/kuu) ja mittevaraline kahju 5000 eurot inimväärikuse alandamise eest.

5. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud otsustes toodud

seisukohtade juurde.

6. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 25.09.2020 otsusega rahuldamata ning poolte

menetluskulud nende endi kanda.

Vastustaja on õigesti keeldunud kaebajale jalgrattajuhi teenindajakaardi andmisest. Kaebajal

puudub kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigust tõendav dokument (juhiluba), mis on määruse nr

11 järgi teenindajakaardi andmiseks nõutav. Meelevaldne on kaebaja tõlgendus, et kuna tal ei

ole LS § 94 lg 2 järgi vaja AM-kategooria mootorsõiduki juhtimiseks juhiluba, on tal mis tahes

kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigus määruse nr 11 § 3 p 2 mõistes. Juhtimisõigust tõendab

üksnes kehtiv juhiluba. Tähtsust ei ole sellelgi, et kaebajal on kunagi olnud B-kategooria

juhiluba, sest teenindajakaardi andmiseks on vaja kehtivat juhiluba. Kuna vaidlustatud otsused

on õiguspärased, ei ole kahju hüvitamise nõuded põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 25.09.2020 otsus ning

saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus. Kaebaja jäi

halduskohtule esitatud seisukohtade juurde.

8. Tallinna linn palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja ei vasta määruse nr 11 § 3 p-des 2 ja 3 sätestatud nõuetele: tal puudub mis tahes kehtiv

mootorsõiduki juhtimisõigus ning tema maine ei ole hea. Kaebajat on karistatud ÜTS § 941

alusel (mootoriga jalgratta kasutamist tasuliseks sõitjateveoks teeliikluses reguleeriva õigusakti

rikkumine) kolmel korral. Iseenesest on mopeedi juhtimisõigus isikul, kes on sündinud enne

01.01.1993. Samas ei anna see õigust juhtida kolmerattalist motoriseeritud jalgratast, sest sellise

jalgratta juhtimiseks peab olema mis tahes kehtiv juhtimisõigus. Juhiloa nõue ei ole

diskrimineeriv, sest tasulisel sõitjateveol osalev ja klientide turvalisuse eest vastutav juht peab

tundma liiklust ja olema selles kogenud. Mopeediga pole lubatud tasulist sõitjatevedu

korraldada. LS § 94 lg 2 järgne juhtimisõigus ei tähenda, et isik oskab mopeediga sõita ja tunneb

liiklusseadust. Sõitjateveoks kasutatav kolmerattaline motoriseeritud jalgratas on liikluses

suurema ohu allikas, sest sellega sõidutatakse tasu eest kolmandaid isikuid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

9. Kaebaja esitas 17.12.2020 täiendavaid tõendeid, mida ei ole asja juurde võetud: väljatrüki

pilet.ee keskkonnast (dtl 339–340) ning karistusregistri väljavõtte 07.12.2020 seisuga (dtl 341–

342). HKMS § 185 lg 1 ja § 62 lg 2 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab

selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas

tähtsust. Kuna kohus hindab haldusakti andmise õiguspärasust selle andmise aja seisuga

3-19-1683

4(6)

(HKMS § 158 lg 2), ei ole esitatud tõenditel asja lahendamisel tähtsust, mistõttu tuleb need

kaebajale tagastada.

II

10. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.

11. Vastustaja keeldus 27.06.2019 otsuses kaebajale jalgratta juhi teenindajakaardi andmisest,

sest ta ei vastanud määruse nr 11 § 3 p-s 2 kehtestatud nõudele: kaebajal puudus mis tahes

kehtiv mootorsõiduki juhtimisõigus. Vaideotsuses leidis vastustaja täiendavalt, et kuna kaebajat

on karistatud LS § 227 alusel ning karistus on kehtiv, ei täitnud ta ka määruse nr 11 § 3 p-s 3

kehtestatud nõuet omada head mainet. Haldusmenetluse seadus (HMS) ei anna vaideorganile

pädevust muuta vaidlustatud haldusakti põhjendusi, kuid jätta selle resolutsioon muutmata

(HMS § 85). See ei tähenda siiski, et vaideotsuse põhjendustel pole asjas sisulist tähtsust.

Vaidemenetluse ülesanne on muu hulgas halduse enesekontroll, mis võimaldab kõrvaldada

haldusmenetluses tehtud vigu, sh põhjendamispuudusi. Kuna haldusakti põhjendustel puudub

reeglina iseseisev õiguslik tähendus (HMS § 60 lg 2 teine lause), siis saab haldusakti

õiguspärasuse kohtulikul kontrollimisel arvestada vaideotsuse põhjendustega ka juhul, kui

haldusakti põhjendusi ei ole vaideotsuse resolutsioonis muudetud (vt Tallinna Ringkonnakohtu

14.05.2020 otsus nr 3-18-1465, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika).

12. Linnavolikogu õigus kehtestada määrusega jalgratta kasutamisele tasulisel sõitjateveol

nõudeid, sh sõitjatevedu teostava juhi juhtimisõigusele ja heale mainele, tuleneb ÜTS § 1 lg-

test 8 ja 81. Volitusnormi alusel vastu võetud määruse nr 11 § 3 järgi peab teenindajakaardi

taotleja ja omaja:

1) olema vähemalt 18-aastane;

2) omama jalgratta juhtimiseks mis tahes kehtivat mootorsõiduki juhtimisõigust ja

lõbusõidurongi juhtimiseks vastava kategooria juhtimisõigust;

3) olema hea mainega. Mainet peetakse heaks, kui juhti ei ole karistatud karistusseadustiku

(KarS) §-s 424 sätestatud kuriteo eest, LS §-des 224 ja 227 või ÜTS § 941 lg-s 1 sätestatud

väärteo eest või kui nimetatud karistuste karistusandmed on karistusregistrist karistusregistri

seaduse kohaselt kustutatud.

13. Vaidlus puudub, et kaebajal ei ole kehtivat juhiluba. Kaebaja selgitus, et tal on kunagi

olnud B-kategooria mootorsõiduki juhiluba, mis on jäänud vahetamata, ei ole seega asjakohane.

Kaebaja arvates on aga LS § 94 lg 2 teisest lausest tulenev õigus AM-kategooria mootorsõidukit

(mopeedi) juhtida määruse nr 11 § 3 p-s 2 viidatud mis tahes kehtiv mootorsõiduki

juhtimisõigus, mistõttu ta vastab samas sättes kehtestatud nõudele. Ringkonnakohus selle

tõlgendusega ei nõustu.

14. Määruse nr 11 § 3 p-s 2 sisalduvat viidet mis tahes kehtivale mootorsõiduki

juhtimisõigusele tuleb sisustada liiklusseaduse alusel. Mootorsõiduki juhtimisõigus on

reguleeritud LS 4. peatüki 2. jaos.

LS § 94 lg 1 järgi võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki

juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või

keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud.

LS § 94 lg 2 järgi võib AM-kategooria mootorsõidukit juhtida ka isik, kellel on mis tahes

mootorsõiduki juhtimisõigus või piiratud juhtimisõigus. AM-kategooria mootorsõiduki

juhtimisõigust või piiratud juhtimisõigust ei nõuta isikult, kes on sündinud enne 1993. aasta 1.

jaanuari.

3-19-1683

5(6)

LS § 96 lg 2 järgi tõendatakse juhtimisõigust liiklusregistri andmete või LS § 96 lg-s 1

nimetatud juhtimisõigust tõendava dokumendi alusel. Mootorsõidukijuhil peab olema kehtiv

juhtimisõigust tõendav dokument ja isikul võib olla ainult üks juhiluba või seda asendav

dokument (LS § 96 lg 1). Juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument peab olema juhil

kaasas (LS § 88 lg 1), kuid Eesti piires piisab isikut tõendavast dokumendist (LS § 88 lg 2).

Sellisel juhul tuvastatakse juhtimisõigus liiklusregistri andmetele tuginedes.

Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ § 5 lg 1

järgi kantakse juhilubade ning muude juhtimisõigust tõendavate dokumentide andmebaasi: p 8

järgi juhtimisõiguse andmise ja juhtimisõiguse kehtivuse kuupäev kategooriate lõikes; p 9 järgi

juhiloa tüüp ning muud juhiloa andmed; p 11 järgi andmed juhiloa oleku kohta; p 12 järgi

andmed juhtimisõiguse kohta, sh vastava otsuse teinud ametiasutuse nimi, ja juhtimisõiguse

oleku andmed, sh otsuse number ja kuupäev; p 13 järgi andmed juhtimisõigusega isiku kohta.

15. Seega on mootorsõiduki juhtimisõigus isikul, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki

kehtiv juhiluba ning kelle juhtimisõiguse kohta on kantud andmed liiklusregistrisse. Ka AM-

kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus on LS § 94 lg 2 esimeses lauses seotud mis tahes

mootorsõiduki juhtimisõiguse või piiratud juhtimisõiguse omamisega. LS § 94 lg 2 teises lauses

nimetatud vanusest tulenev õigus AM-kategooria sõidukit juhtida ei ole juhtimisõigus LS § 94

lg 1 ega LS § 94 lg 2 esimese lause mõistes. Sellise õiguse kohta ei anta juhiluba ega kanta

andmeid liiklusregistrisse. LS § 94 lg 2 teine lause ei nimeta ka ise vanusest tulenevat õigust

AM-kategooria mootorsõidukit juhtida juhtimisõiguseks, vaid see on sõnastatud juhtimisõiguse

mittenõudmisena: „AM-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust või piiratud juhtimisõigust ei

nõuta isikult, kes on sündinud enne 1993. aasta 1. jaanuari.“ Juhtimisõiguse mittenõudmine ei

ole sama, mis LS § 93 lg 2 ja lg 3 põhi- või alamkategooria juhtimisõiguse omamine.

16. Asjaolu, et kaebajal ei ole võimalik AM-kategooria mootorsõiduki juhiluba saada, sest ta

võib vanuse tõttu selle kategooria sõidukit juhtida ka vastavat juhiluba omamata, ei ole

õigusvastane. Kaebajal on võimalik taotleda mis tahes teise kategooria mootorsõiduki juhiluba

ning seeläbi täita määruse nr 11 § 3 p-s 2 kehtestatud nõue.

17. Ringkonnakohtu hinnangul on määruse nr 11 § 3 p-s 2 sätestatud nõue volitusnormiga

kooskõlas, tagades sõitjate ohutust. Teenindajakaarti omav isiku puhul peab olema kindlus, et

ta tunneb liiklusseadust ja liikluseeskirja, mis eeldatavalt suurendab sõitjate turvalisust,

vähendab rikkumisi ja õnnetustesse sattumise ohtu.

18. Õige on vastustaja seisukoht, et otsuse tegemise ajal ei vastanud kaebaja ka määruse nr

11 § 3 p-s 3 sätestatud nõudele. Karistusregistri väljavõtte järgi oli kaebajal 27.06.2019 otsuse

tegemise ajal üks kehtiv väärteo karistus LS § 227 rikkumise eest (vastustaja 30.06.2020 vastuse

lisa 2, dtl 222). Kuna haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga, ei ole

tähtsust sellel, kas see karistus on hiljem kustunud või mitte. Määruse nr 11 § 3 p-s 3 sätestatud

nõue on volitusnormiga kooskõlas. Vastustaja on ette näinud, et mainet kahjustab teatud

süütegude toimepanemine (joobes juhtimine, kiiruse ületamine või sellise õigusakti rikkumine,

mis reguleerib mootoriga jalgratta kasutamist tasuliseks sõitjateveoks). Nimetatud

süüteokoosseisude valikut ei saa pidada põhjendamatuks – need on seotud sõitjate ja teiste

liiklejate ohutuse ja turvalisuse tagamisega.

19. Hüvitamiskaebuse saab rahuldada, kui täidetud on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-

s 1 sätestatud eeldused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Mittevaralise kahju

hüvitamiseks peab avaliku võimu kandja olema kahju tekitamises ka süüdi (RVastS § 9 lg 1).

Kui üks nimetatud eeldustest on täitmata, ei pea kohus järgnevaid eeldusi kontrollima. Kaebaja

ei vastanud teenindajakaardi andmise tingimustele. Seega keeldus vastustaja õiguspäraselt

3-19-1683

6(6)

teenindajakaardi andmisest määruse nr 11 § 4 lg 7 p 1 alusel. Kuna vastustaja tegevuses puudub

õigusvastasus, ei ole täidetud kahju hüvitamise esimene eeldus. Halduskohus jättis seega õigesti

hüvitamiskaebuse rahuldamata.

20. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

25.09.2020 otsuse resolutsioon muutmata. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada

vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele (HKMS § 200 p-d 1 ja 4).

21. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulude väljamõistmise eelduseks menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

esitamine (HKMS § 109 lg 1). Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja

menetluskulud tema enda kanda. Kuna vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude

väljamõistmist, jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)