3-20-278/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. jaanuar 2021, Tartu

Haldusasja number

3-20-278

Haldusasi

Carelica OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 28. novembri

2019. a otsuse nr 12.2-3/042831-17 ja 31. detsembri 2019.

a otsuse nr 12.2 3/042831-17-1 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19. juuni 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Carelica OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Carelica OÜ

esindaja Talis Kottisse

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet

esindaja Karin Kask

RESOLUTSIOON

1. Jätta Carelica OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. juuni

2020. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 22. veebruar 2021.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) andis 28. novembril 2019. a maksuotsuse nr 12.2-3/042831-17,

millega suurendas Carelica OÜ õiguseellase OÜ Soola Teenused käibemaksu enammakset

perioodidel oktoober, november ja detsember 2017 kokku 78,19 euro võrra (resolutsiooni p 1).

Ühtlasi nõudis MTA tagasi OÜ Soola Teenused ettemaksukontole täidetud juuli ja august 2017

tagastusnõuded kokku 5956 eurot (resolutsiooni p 2) ning kohustas Carelica OÜ-d tasuma

maksusumma 5877,81 eurot (resolutsiooni p 3).

2. MTA andis 31. detsembril 2019. a otsuse nr 12.2-3/042831-17-1, millega jättis muutmata oma

28. novembri 2019. a maksuotsuse nr 12.2-3/042831-17.

3. Kaebaja vaidlustas mõlemad otsused eraldi vaidega ning pärast edutu vaidemenetlust esitas eraldi

kaebused halduskohtule. Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse.

Kaebaja ei nõustu MTA etteheitega, et sõiduauto Porsche müük 28. detsembril 2017 Soola Teenused

OÜ ja OÜ Kilomeetrikütid vahel oli näiline. Ka teised maksuotsuses vaadeldavad tehingud on ehtsad

ja kehtivad, nende osas ei ole maksuotsust piisavalt põhjendatud. Nüüd on kaebaja ja

Kilomeetrikütid OÜ esitanud MTA-le maksudeklaratsioonide parandused 2017. a detsembri kohta,

s.t käitudes nõnda, nagu MTA on pidanud maksuotsuses vajalikuks. Sõiduki müügi ja soetuse pealt

on deklaratsioonid nüüdseks nõuetekohased. Samuti on MTA valduses deklaratsioonide aluseks

olevad tehingudokumendid (s.t sõiduki müüki puudutavad dokumendid), mis tähendab seda, et

MTA peab lähtuma parandatud deklaratsioonidest.

4. Vastuses kaebusele MTA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus jättis 19. juuni 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata.

6. Otsuse põhjenduste kohaselt puudutavad kaebaja seisukohad peamiselt sõiduauto Porsche

Cayenne ostu-müügitehinguid ahelas Ropka Värvikoda OÜ – OÜ Soola Teenused – Kilomeetrikütid

OÜ – F. Kirss. Maksusumma määramist põhjendas maksuhaldur kontrollimisel tuvastatud

asjaoluga, et OÜ Soola Teenused ei soetanud Ropka Värvikoda OÜ-lt sõidukit Porsche Cayenne

tehasetähisega nr WP1ZZZ92ZCLA28805 summas 33 360 eurot, sh käibemaks 5560 eurot, vaid

sõiduki soetas OÜ Soola Teenused juhatuse liige P. Kirss füüsilise isikuna. Maksueelis seisnes

selles, et OÜ Soola Teenused küsis sõiduki müügihinnas sisalduva käibemaksu tagasi, kuid

väidetava müügi tulemusena tekkinud käibe jättis deklareerimata ja käibemaksu riigieelarvesse

tasumata, mille tulemusena sai P. Kirss sõiduki soetada käibemaksu võrra odavamalt.

7. Kui näiliku tehinguga on varjatud teist tehingut, siis on maksu määramiseks vaja tuvastada ka

maksueelis (st tuvastada, kuidas on tegeliku tehingu varjamise tulemusel saavutatud soodsam

maksustamine). Kui riik maksukahju ei kanna, ei ole maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 ls 2

järgi maksu määramiseks alust. Tehingu näilikkus võib seisneda ka selles, et tehing ei ole toimunud

nende isikute vahel, keda lepingudokumendis lepingupooltena näidatakse.

8. Ekslik on kaebaja seisukoht, et maksuhaldur ei ole arvestanud asjaoluga, et sõiduki müügitehingut

ei tehtud OÜ Soola Teenused juhatuse liikme P. Kirsi, vaid volitatud isiku T. Kottisse kaudu.

Sõiduki müügileping on maksutoimikusse esitatud. Volitatud isik tegutseb volitaja, mitte enda

huvidest lähtuvalt. Mitteusutav on kaebaja väide, nagu olnuks T. Kottisse huvitatud sõiduki

soetamisest enda teisele äriühingule Kilomeetrikütid OÜ-le. Kui T. Kottissel tõepoolest selline soov

oli, puudunuks vajadus soetada auto OÜ-le Soola Teenused. Ebaselgeks jääb sellisel juhul ka sõiduki

kiire edasimüük ning auto hinna langus.

9. Kaebaja leiab ekslikult sedagi, et maksuhaldur ei ole toonud esile ühtegi tõendit või asjaolu, mille

pinnalt võiks järeldada, et P. Kirss oleks olnud faktiliselt sõiduki kasutajaks. Ropka Värvikoda OÜ

väitis maksuhaldurile saadetud vastuses (dtl 330-331), et suhtles tehingu käigus P. Kirsiga nii näost

näkku kui telefoni teel. Klient P. Kirss nägi müügikuulutust portaalis auto24 ja tuli kontorisse

Ringtee 43 Tartus, käis proovisõitu tegemas ja tasus ka ostuhinnast osa sularahas Ropka Värvikoda

OÜ kontoris. Samuti nähtub asja materjalidest, et OÜ-l Soola Teenused endal rahalised vahendid

sõiduauto soetamiseks puudusid ning sõiduauto ostuhinna tasumiseks vajalikud vahendid laekusid

äriühingu pangakontole laenusummadena, millest suurema osa moodustas P. Kirsi abikaasa J. Kirsi

kantud 17 950 eurot. Vastustaja on põhjendatult järeldanud, et vaidlusalune sõiduauto oli soetatud

P. Kirsi, mitte tehingutesse kaasatud äriühingu huvides. Vaatamata autoregistri kandele ei ole

usutav, et sõiduki hilisemaks faktiliseks omanikuks sai P. Kirsi vend F. Kirss. Viimati nimetatu teeb

ebausutavaks asjaolu, et sõiduki kindlustusmakseid tasus maksuhalduri andmetel P. Kirss.

10. Lisaks tuvastas maksuhaldur, et OÜ Soola Teenused ei ole müünud kaupu ja/või teenuseid

osaühingutele Mantra Mets ja Selmet Invest ega soetanud kaupu ja/või teenuseid osaühingutel MV

Tellingud ja MV Varahaldus, mistõttu ei olnud OÜ-l Soola Teenused õigus kajastada kontrollitavate

perioodide kohta esitatud käibedeklaratsioonidel tehinguid eelnimetatud äriühingutega. Kaebuse

esitaja on maksuotsuses nende tehingute kajastamisega seonduvalt seisukohal, et ka teised

maksuotsuses vaadeldavad tehingud on ehtsad ja kehtivad, nende osas ei ole maksuotsust piisavalt

põhjendatud. Sellisest üldsõnalisest seisukohast järeldub, et kaebajal ei ole ühtegi argumenti, mis

tema seisukohta kinnitaksid.

11. Kaebaja esitas 18. detsembril 2019 MTA-le detsember 2017 vorm KMD (käibedeklaratsioon) ja

KMD INF parandusdeklaratsiooni, milles deklareeris 20% määraga maksustatavat käivet 20 000

eurot (varasemalt 3688 eurot) ja tasumisele kuuluvat käibemaksu 4000 eurot (varasemalt 13,55

eurot) (dtl 76-77). Samal kuupäeval esitas maksustamisperioodi detsember 2017 kohta

käibedeklaratsiooni ka Kilomeetrikütid OÜ, deklareerides 20% määraga maksustatavat käivet

20 833,33 eurot ja tasumisele kuuluvat käibemaksu 166,67 eurot (dtl 78-79).

Siinkohal ei ole MTA-l kohustust lähtuda parandatud deklaratsioonist. Kaebaja õiguseellase

OÜ Soola Teenused ja Kilomeetrikütid OÜ vaheline tehing oli näilik ning selle eesmärgiks oli

maksueelise saamine. Sõiduki Porsche Cayenne ostu-müügiga seotud tehingute näilikeks lugemine

ei olnud tingitud üksnes asjaolust, et tehingud olid nõuetekohaselt deklareerimata.

Deklareerimiskohustuse täitmata jätmine vaid üheks indikaatoriks, mis äratas kahtlust ja millest

tingituna alustas maksuhaldur tõendite kogumist, selgitamaks välja tehingu tegelikud asjaolud ja

majanduslik sisu. Maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist reguleerivad MKS §-d 101-103.

MKS § 102 lg 1 p 2 kohaselt maksuotsus muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või

tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavaks

saamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Käesoleval juhul on

parandatud andmetega käibedeklaratsioon ilmselgelt esitatud üksnes selleks, et maksukohustusest

vabaneda. Kaebaja ei esitanud ca kaks aastat väldanud maksumenetluse ajal parandatud andmetega

detsember 2017 käibedeklaratsiooni, ega teinud seda ka peale kontrollaktiga tutvumist.

12. Põhjendamatu on kaebaja etteheide MTA-le uurimiskohustuse rikkumisest. Maksumenetluse

alustamise ajal (29. jaanuaril 2018, dtl 242-244) oli OÜ Soola Teenused juhatuse liikmeks

T. Kottisse, kes pidanuks maksuhalduri nõutud teabe andma ennekõike äriühingu esindajana.

OÜ Soola Teenused ühinemisel 3. veebruaril 2018 Saphira Grupp OÜ-ga oli viimase juhatuse

liikmeks P. Kirss. Ühinemisega läksid OÜ Soola Teenused kohustused üle Saphira Grupp OÜ-le, sh

kohustus täita maksuhalduri 29. jaanuari 2018 korraldus nr 12.2-3/042831-1. Seega pidanuks P.

Kirss esitama maksuhalduri nõutud teabe ennekõike Saphira Grupp OÜ juhatuse liikmena. Alates 9.

veebruarist 2018 sai Saphira Grupp OÜ juhatuse liikmeks T. Kottisse, kellel oli jätkuvalt kohustus

29. jaanuari 2018. a korralduse täitmiseks. Lisaks tegi MTA 2. märtsil 2018 otsuse korralduse

täitmise tähtaja ennistamise kohta (dtl 249-250) ning hiljem ka korraldused P. Kirsile ja T. Kottissele

kui kolmandatele isikutele (dtl 255-256, 444-446). Asja materjalidest nähtub, et kaebaja ei esitanud

kontrollitaval perioodil juuli – detsember 2017 majandustegevuse tõendamiseks dokumente ega

andnud selgitusi (dtl 10). Seega oli T. Kottissel maksumenetluse ajal korduvalt kohustus ja võimalus

seletuste andmiseks, kuid ta jättis need võimalused teadlikult kasutamata, rikkudes sellega ühtlasi

kaasaaitamiskohustust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et halduskohus lahendas asja põhjendamatult kirjalikus

menetluses. Kaebaja taotles asjas suulise menetluse läbiviimist ja tunnistaja P. Kirsi ülekuulamist,

samuti seletuste võtmist T. Kottisselt.

Peamine vaidlusküsimus seondub OÜ Soola Teenused poolt sõiduauto Porsche müügiga. Kaebaja

ei nõustu järeldustega sõidukiga seotud tehingute näilikkusest. Maksuhaldur ei ole toonud esile

ühtegi tõendit või asjaolu, mille pinnalt võiks järeldada, et P. Kirss oleks olnud faktiliselt selle

sõiduki kasutaja. Sõiduki kasutajaks oli selle müügiperioodil kaebaja seaduslik esindaja T. Kottisse,

kes oli huvitatud sõiduki ostmisest tema juhitud äriühingusse OÜ Kilomeetrikütid. Halduskohus on

järeldanud, et tegelikult soetas sõiduki eraisik. Vaidlustatud maksuotsuses aga ei ole tehtud

selgesõnalist järeldust, nagu oleksid sõiduki müügilepingu poolteks tegelikult OÜ Ropka Värvikoda

(müüja) ja P. Kirss (ostja) ja et P. Kirss sai tegelikult sõiduki omanikuks. Maksuhaldur on rääkinud,

et P. Kirss oli sõiduki faktiline kasutaja ega ole teinud järeldust, et sõiduki ostjaks oli P. Kirss

eraisikuna. OÜ Ropka Värvikoda on kinnitanud, et müüs sõiduki juriidilisele isikule (Soola

Teenused OÜ) ja seda kinnitavad kõik asja juures olevad dokumendid.

OÜ Carelica ja Kilomeetrikütid OÜ esitasid MTA-le maksudeklaratsioonide parandused 2017. aasta

detsembri kohta, st. äriühingud käitusid nõnda, nagu MTA pidas maksuotsuses vajalikuks. MTA

aga otsustas jätta OÜ-le Carelica antud maksuotsuse jätta muutmata, põhjendades otsust sellega, et

lisaks deklaratsioonidele ei olevat esitatud ühtegi tehingut tõendavat dokumenti ega selgitust. Kui

MTA on seisukohal, et ta vajab lisaks deklaratsioonile maksukohustuslaselt lisadokumente, siis on

MTA kohustuseks neid maksukohustuslaselt nõuda.

OÜ Carelica esitas halduskohtule kaks erinevat kaebust kahe erineva haldusakti tühistamiseks. Need

kaebused on liidetud ühisesse menetlusse. Vaidlustatud otsuse resolutsiooniga on jäetud Carelica

OÜ kaebus rahuldamata. Samas ei ole arusaadav, kumb kahest kaebusest on jäetud rahuldamata ja

miks resolutsioon kajastab vaid ühe kaebuse rahuldamata jätmist.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele MTA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata.

Halduskohus on põhjalikult selgitanud sisendkäibemaksu mahaarvamise korda ja vaidlustatud

maksuotsuse õiguslikku ning faktilist alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata HKMS § 201 lg 4 alusel.

16. Apellatsioonkaebuse põhiväiteks on, et maksuotsuses puuduvad põhjendused, mille pinnalt

järeldada sõiduauto Porsche müügitehingute näilisust. Täpsemalt leiab kaebaja, et alusetu on

järeldus, et sõiduk kasutajaks oli P. Kirss ning vaidlusaluste tehingute eesmärk oli võimaldada

sõiduki soetamine eraisiku poolt käibemaksu võrra väiksema hinnaga.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

väidetele. Kuna kaebaja ei ole vastu vaieldud halduskohtu otsuse põhjendutele, mis seonduvad

muude maksuotsuses maksusumma määramisel arvestatud tehingutega, siis ringkonnakohus nende

tehingutega seonduvat täiendavalt ei analüüsi.

17. Vaidlustatud maksuotsusega määras maksuhaldur kaebajale tasumiseks täiendava käibemaksu,

kuna leidis, et kaebaja ei soetanud sõiduautot Porsche Ropka Värvikoda OÜ-lt ettevõtluse ega

maksustatava käibe tarbeks, vaid P. Kirsi isiklikuks kasutuseks. Sellise järelduse tegi maksuhaldur

tõendite kogumile tuginedes. Maksuotsuse p 2.3.2 järgi osutavad sellele muu hulgas see, et P. Kirss

isiklikult valis välja soetatava sõiduki ja korraldas selle soetamise OÜ Soola Teenused nimel, samas

kui äriühing ei tegelenud ettevõtlusega ja tal puudusid vahendid sõiduki soetamiseks, sõiduki eest

tasuti peamiselt P. Kirsi abikaasalt ja P. Kirsiga seotud teiselt äriühingult saadud laenude arvel, P.

Kirss oli sõiduki kasutajaks kogu tehinguahela vältel, P. Kirss tasus kindlustusmakseid sõiduki eest

nii selle kuulumisel kaebajale kui periooditi ka hiljem, OÜ Soola Teenused deklareeris küll sõiduki

soetamise ja sellega seotud käibemaksu, kui mitte sõiduki müüki ja müügil tasumisele kuulunud

käibemaksu, OÜ Soola Teenused ja temalt sõiduki soetanud Kilomeetrikütid OÜ on seotud

äriühingud.

Ringkonnakohus jagab MTA ja halduskohtu arusaama, et maksumenetluses tuvastatud asjaolude

kogum osutab veenvalt, et kaebaja tegutses sõiduki soetamisel ja võõrandamisel oma juhatuse liikme

huvides ning sõiduk ei olnud soetatud äriühingu majandustegevuse ega maksustatava käibe tarbeks.

Sõidukiga tehtud tehingute tulemusel sai kaebaja riigilt tagasi sõiduki soetamisel tasutud

käibemaksu, kuid jättis deklareerimata ja tasumata müügitehingu käibemaksu, mis võimaldas

võõrandada sõiduki vastavalt odavamalt. Seega olid tehingud näilikud, nende eesmärgiks oli saada

maksueelis varjates sõiduki soetamist füüsilisele isikule.

18. Kaebaja hinnangul lükkab eeltoodud järelduse ümber juba asjaolu, et kaebaja esindajaks sõiduki

võõrandamisel Kilomeetrikütid OÜ-le oli T. Kottisse, kes oligi huvitatud sõiduki omandamisest

temaga seotud äriühingu poolt ja oli sel ajal ka sõiduki kasutajaks.

Seejuures ei ole kaebaja aga täpsemalt selgitanud, kuidas T. Kottisse esindus tehingute tähendust

muudab. Ka ringkonnakohtule ei ole esinduse selline toime äratuntav. Maksuhalduri kogutud

andmed kinnitavad, et T. Kottisse ning tehingutes osalenud äriühingud olid jätkuvalt seotud

P. Kirsiga. Nii on kontrollaktis (p 1.2.1.2.10) selgitatud, et Kilomeetrikütid OÜ juhatuse liige on T.

Kottisse alates 17. maist 2013, samas on äriühing registreeritud aadressile Läänemere tee 22-59,

Tallinn, mis kinnistusregistri andmetel kuulub P. Kirsi abikaasale. T. Kottisse oli ajavahemikul

16. jaanuarist kuni 15. märtsini 2018 OÜ Soola Teenused juhatuse liige ja osanik, kuid ka sel ajal

oli äriühing registreeritud aadressile Linda 30, Tartu, s.o kinnistule, mille kaasomanik on P. Kirss.

T. Kottisse ja P. Kirsi sidemed osutavad võimalusele, et nad tegutsesid omavahelisel kokkuleppel

vaidlusaluses tehinguteahelas maksueelise saamise eesmärgil. Siinjuures ei saa mööda vaadata

sellest, et tehinguahel ei vasta elulise usutavuse kriteeriumile. Nimelt võõrandas Kilomeetrikütid

OÜ sõiduki P. Kirsi vennale üksnes kaks päeva pärast selle soetamist kaebajalt. Nii edasimüügi

tähtaeg kui sõiduki omandanud isik osutavad pigem sellele, et tehingute vormistamine selliselt oli

osaliste vahel juba varem kokkulepitud.

19. Kaebaja, Kilomeetrikütid OÜ T. Kottisse, P. Kirsi ja F. Kirsi tegutsemist ühisel kokkuleppel

kinnitab ka isikute tegutsemine maksumenetluse ajal. Keegi isikutest ei andnud maksuhaldurile

selgitusi tehingute kohta. Kilomeetrikütid OÜ ja F. Kirss vaidlustasid neile esitatud MTA

korraldused teabe andmiseks, kaebaja vaidlustas maksukontrolli alustamise. Seejuures tuvastas

maksuhaldur, et korralduste vaidlustamiseks esitatud vaided koostas kõigi isikute eest P. Kirsi

abikaasa. Kui pärast edutut vaide- ja kohtumenetlust F. Kirs siiski oli sunnitud esitama kirjaliku

vastuse MTA küsimustele, koostas vastuse P. Kirss. Ka näiteks apellatsioonimenetluses

18. jaanuaril 2021 esitatud kaebaja menetlusdokumendile on lisatud kinnistusraamatu väljatrükk,

mille on teinud P. Kirss 13. jaanuaril 2021.

Eeltoodu on piisav, et jaatada isikute ühist tegutsemist ning mitte pidada ahelas toimunud tehinguid

tavapärasteks turutingimustel tehtud tehinguteks. Äriühingute seotus nende juhtorganitesse

kuuluvate füüsiliste isikute kaudu on tõendatud ning see side ei ole katkenud käesoleva ajani,

tehingud ei ole eluliselt usutavad, küll on tehinguahelas äratuntav maksueelise saamise eesmärk.

20. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaks tema väidet, et T. Kottisse soovis omandada

sõiduki oma teisele äriühingule ja oli vaidlusalusel ajal ka sõiduki tegelikuks kasutajaks. Samas oli

kaebajale juba maksumenetluses teada, et maksuhaldur nende kaebaja väidetega ei nõustu. MTA

kogus tõendeid sõidukiga tehtud tehingute asjaolude ja sõiduki kasutamise kohta nõudes teavet ka

kaebajalt ja tema seaduslikult esindajalt. Ometi kaebaja asjakohaseid tõendeid ei esitanud. Kuna

sõiduki kasutamine paratamatult toob kaasa kulutusi kütusele, kindlustusele ja hooldusele, siis

eeldatavalt olnuks kaebajal lihtne tõendada sõiduki kasutamist tavapäraste kulutuste kandmise ja

nende seotuse kaudu oma majandustegevusega. Siiski ei ole kaebaja isegi väitnud sõidukiga seotud

kulude kandmist vahetult äriühingu poolt ega oma seadusliku esindaja kaudu. Küll ilmneb, et P.

Kirss oli vaidlusalusel ajal registreeritud sõiduki kasutajana kui kandis ka sõiduki kasutamise

kulusid. Kaebaja paljasõnaline väide ei lükka ümber maksuhalduri järeldust, et just P. Kirss oli

sõiduki tegelikuks kasutajaks ning seda kasutati tema isiklikes huvides, mitte kaebaja

majandustegevuses.

21. Ka kohtumenetluses ei ole kaebaja esitanud täiendavaid tõendeid ega osutanud nende kogumise

võimalusele. Tõsi, kaebaja on soovinud kohtumenetluses tunnistajana üle kuulata P. Kirsi ning võtta

vande all ütlused kaebaja seaduslikult esindajalt T. Kottisselt. Ringkonnakohtu hinnangul jättis

halduskohus aga põhjendatult selle kaebaja taotluse rahuldamata. Nii P. Kirsil kui T. Kotissel oli

võimalik anda oma selgitused MTA-le maksumenetluses, kuid nad ei kasutanud seda võimalust.

Tulenevalt MKS § 92 lg-test 4 ja 5 peab maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma määramisel

võtma arvesse küll kõiki selles maksuasjas tähendust omavaid andmeid, mida ta peab

usaldusväärseks, kuid samas ei ole MTA kohustatud arvestama maksudeklaratsiooni esitamise

tähtpäevaks maksukohustuslase poolt deklareerimata jäetud maksukohustust vähendavat asjaolu,

millest maksuhaldur ei ole teadlik ilma maksukohustuslase tahteavalduseta. Maksuhaldurile info

avaldamise kohustus oli kaebajal ka maksumenetluses (MKS § 56 lg 1). Seega, kuigi MKS § 150 lg

1 järgi maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub kaebajal kohustus tõendada,

et maksusumma määrati valesti, ei saa ta seejuures tugineda väidetele ja tõenditele, mis ta jättis

maksu deklareerimisel või hiljem maksumenetluses esitamata.

Lisaks ei ole kaebaja selgitanud, milliste faktiliste asjaolude kohta P. Kirss või T. Kottisse ütlusi

teab anda ega sedagi, milliseid väiteid kaebaja nende ütlustega soovib tõendada. Ütluste kogumiseks

ei saa piisavaks lugeda üldsõnalist väidet, et T. Kottisse saab kinnitada, et oli sõiduki kasutajaks

vaidlusalusel ajal ning T. Kottisse ja P. Kirss saavad selgitada tehingute asjaolusid. Maksuhaldur tõi

kontrollaktis välja need maksumenetluses tuvastatud faktilised asjaolud, millele ta rajas järelduse

tehingute näilisusest. Kaebaja ei ole faktilisi asjaolusid kahtluse alla seadnud, mistõttu ei saanud

halduskohus jaatada vajadust kaebaja taotletud tõendi kogumiseks. Nimelt näeb HKMS § 62 lg 2

ette, et kohus korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist

tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendi kogumisest võib keelduda muu hulgas juhul, kui tõendi

kogumise vajadust ei ole põhjendatud (HKMS § 62 lg 3 p 3). Olukorras, kus puudus vajadus

tunnistajate ülekuulamiseks kohtumenetluses ja kaebaja ei esitanud konkreetseid väiteid faktiliste

asjaolude kohta, mida olnuks vaja tõendamismenetluses kontrollida, ei olnud halduskohus

kohustatud vaatama kaebuse läbi kohtuistungil.

22. Eeltoodule tuginedes nõustus halduskohus põhjendatult maksuhalduri järeldusega, et tehingute

ahelast tegelikuks kasusaajaks oli P. Kirss, kes soetas läbi äriühingu sõiduki tegelikult endale, mitte

tema juhitud äriühingule. Tehingu jada tulemusena tekkis võimalus võõrandada sõiduk F. Kirsile

käibemaksu summa võrra madalama hinnaga kui vahetult füüsilise isikuna sõiduki omandamisel

Ropka Värvikoda OÜ-lt. Sellega on halduskohus tuvastanud maksueelise saamise kui MKS § 83 lg

4 ls 2 alusel maksu määramiseks aluse. Nimetatud alusel maksu määramisel ei ole tähendust sellel,

kui vaidlusaluste tehingute osalised omavahelistes suhetes siiski peavad näilikke tehinguid ja

vastavalt ka poolte õigusi ja kohustusi kehtivaks.

23. Kaebaja leiab jätkuvalt sedagi, et MTA oli kohustatud aktsepteerima kaebaja poolt vaidlusalustel

perioodide maksudeklaratsioonide muutmist ja siis vastavavalt muutma ka maksuotsust.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles osas.

24. Vastavalt MKS § 92 lg 1 p-dele 2 ja 3 määrab maksuhaldur maksukohustuse suuruse muu

hulgas, kui maksukohustuslane on esitanud deklaratsioonis valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt

deklaratsioonis näidatud maksusumma või deklaratsiooni andmete alusel maksuhalduri arvutatud

maksusumma on väiksem või tagastamisele kuuluv maksusumma on suurem maksusummast, mis

oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Selleks annab maksuhaldur maksuotsuse, mis on

haldusakt (MKS § 95 lg-d 1 ja 2) ja seega maksukohustuslasele täitmiseks kohustuslik.

Kaebaja suhtes toimunud maksumenetluse tulemusena leidiski vastustaja, et kaebaja

maksudeklaratsioonides näidatud andmete alusel arvutatud maksusumma on väiksem

maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele ning määras maksusumma

maksuotsusega. Kuna kaebajal ei ole pädevust MTA haldusakti muutmiseks, siis pärast maksuotsuse

andmist ei saanud kaebaja enam muuta vaidlusaluste maksustamisperioodide maksukohustust

maksudeklaratsiooni muutmise kaudu. Maksuotsusega määratud maksukohustuse muutmiseks pidi

kaebaja ühtlasi taotlema maksuotsuse muutmist. See on aga lubatud arvestades MKS §-des 101 kuni

103 sätestatud piiranguid.

Vastustaja keelduski maksuotsuse muutmisest MKS § 102 lg 1 p 2 alusel, s.o põhjusel, et kaebaja ei

toonud muutmise põhjusena esile selliseid asjaolusid, mida ta ei oleks saanud esitada juba

maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse täitmise raames. Ringkonnakohus jagab halduskohtu

seisukohta, et ka kohtumenetluses ei ole kaebaja sellistele asjaoludele viidanud. Uueks asjaoluks või

tõendiks ei saa pidada käesolevas asjas vaidlustatud maksuotsust, millega MTA määras

maksukohustust

suurendavaid

ja

vähendavaid

asjaolusid

arvestades

kindlaks

kaebaja

maksukohustuse.

25. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kaebaja etteheide, et halduskohtu otsusest ei ilmne, kas

kohus lahendas nii kaebaja nõude maksuotsuse kui ka maksuotsuse muutmisest keeldumise otsuse

tühistamiseks või ainult ühe neist.

Halduskohus

võttis

menetlusse kaebuse

MTA 28. novembri 2019. a maksuotsuse

nr 12.2-3/042831-17 tühistamiseks 18. veebruari 2020. a määrusega ning kaebuse MTA

31. detsembri 2019. a maksuotsuse muutmisest keeldumise otsuse nr 12.2-3/042831-17-1

tühistamiseks 17. märtsi 2020. a määrusega. Viimase määrusega liitis halduskohus kaebused ühte

menetlusse jättes haldusasja numbriks 3-20-278. Selles asja raames vaatas halduskohus seega läbi

kaebuse, mille nõudeks oli MTA mõlema nimetatud haldusakti tühistamine. Kaebus jäi tervikuna

rahuldamata, vastavalt jäid rahuldamata kaebuse mõlemad nõuded.

26. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Halduskohtu 19. juuni 2020. a otsus on

õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

27. Kaebaja esitas ringkonnakohtule 18. jaanuaril 2021 menetlusdokumendi, milles selgitas, et

kohtutäitur A. Kolsar on täiteasjas nr 192/2018/338 müünud kaebajale kuulunud kinnisasja hinnaga

64 500 eurot. Ühtlasi avaldas kaebaja arvamust, et müügist saadud vahendite arvel võib olla täidetud

ka käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktidega määratud maksukohustus ning kui see on nii, siis

võib kaebajal olla tekkinud huvipuudus apellatsioonkaebuse menetlemiseks.

Vastuseks kohtu suulisele järelepärimisele vastas MTA, et kaebaja maksukohustus ei ole täidetud.

Selles olukorras ei pea ringkonnakohus põhjendatuks anda kaebajale võimalust täpsustada, kas tema

tahteavaldust tuleb pidada apellatsioonkaebusest loobumise avalduseks, kuna see tooks kaasa asja

lahendamise edasilükkumise. Juhul, kui kaebaja ei soovi menetlust jätkata, on tal võimalus loobuda

kassatsioonkaebuses esitamisest või kassatsioonitähtaja jooksul esitada avaldus kaebusest

loobumiseks (HKMS § 153 lg 1). Viimasel juhul teeb ringkonnakohus määruse, millega tühistab nii

halduskohtu otsuse kui ka käesoleva otsuse ja lõpetab asjas menetluse (HKMS § 155 lg 3) ning

kaebajal ei ole õigust sama kaebusega uuesti kohtusse pöörduda (HKMS § 43 lg 1).

28. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja

menetluskulud jäävad tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)