2-19-10923/54 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-10923

Kohtuasi

XX

avaldus

Traficante OÜ

pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 01.09.2020 määrus (pankrotiavalduse

rahuldamata jätmine)

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlausaldaja (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood

XXXXXXXXX)

Võlgnik:

Traficante OÜ

(registrikood

12652431),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper

Ajutine pankrotihaldur: Maire Arm

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta tähelepanuta XX 20.01.2021 menetlusdokument ja tagastada see koos lisadega

taotluse esitajale.

2. Jätta Harju Maakohtu 01.09.2020 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

3. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta XX kanda.

4. Rahuldada võlgniku taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

osaliselt. Määrata võlgniku vajaliku ja põhjendatud menetluskulu summaks

määruskaebemenetluses 700 eurot ja mõista see summa võlausaldajalt XX-lt

võlgniku Traficante OÜ kasuks välja. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

tuleb tasuda määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas

määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.

2-19-10923

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX

esitas

22.07.2019

Harju

Maakohtule

avalduse

Traficante OÜ

pankroti

väljakuulutamiseks.

1.1. Võlausaldaja väitel sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 23.04.2015 kinnisasja mõttelise osa

müügilepingu, milles leppisid kokku, et sõlmivad asjaõiguslepingu omandi üleandmiseks

hiljemalt 20.04.2018 tingimusel, et võlausaldaja on tasunud ostuhinna 30 000 eurot. Võlgnik ei

andnud 20.04.2018 võlausaldajale kinnisasja omandit üle. Võlausaldaja andis võlgnikule

täiendava tähtaja omandi üleandmiseks. Võlgnik ei täitnud kohustust. Pärast lepingust

taganemist tuleb võlgnikul lepingu p 5.4 järgi tagastada üleantud raha ning maksta leppetrahvi

lepingu eseme turuväärtuse ulatuses taganemise hetkel. Võlausaldaja andis võlgnikule lepingu

p 2.2. kohaselt üle 20 000 eurot. Võlgnik kinnitas selle kättesaamist. Võlausaldaja esitas

17.04.2019 pankrotihoiatuse, milles palus tasuda 324 500 eurot hiljemalt 02.05.2019. Võlgnik

sai pankrotihoiatuse kätte, kuid võlga ei tasunud. Maksejõuetus nähtub ka sellest, et võlgnik on

võõrandanud kõik temale kuulunud kinnisasjad. Samuti ei olnud võlgnikul Maksu- ja

Tolliameti andmete kohaselt 2019. a teises kvartalis käivet.

2. Võlgnik vaidles võlausaldaja nõudele vastu. Nõue on põhistamata ja ebaselge. Poolte vahel

ei olnud kehtivat lepingut. Leping on tühine, sest see on näilik ja vastuolus heade kommetega.

Kui leping ei ole tühine, siis saaks selle tühistada, sest võlgnik sõlmis selle eksimuses või

pettuse tagajärjel. Võlausaldaja ei saa lepingust taganeda, sest tingis rikkumise arendustegevuse

finantseerimata jätmisega ise. Võlausaldaja ei tasunud lepingu p-s 2.2 sätestatud 20 000 eurot

ega p-s 2.3 ettenähtud ülejäänud ostuhinda (10 000 eurot). Seega ei jäänud asjaõigusleping

sõlmimata võlgniku süül. Võlausaldaja ja võlgnik leppisid lepingus kokku õigustlõpetavas

tähtpäevas 20.04.2018. Poolte tahe oli, et pärast selle tähtpäeva möödumist ei ole lepingul enam

õigusjõudu. Leppetrahvi nõude eeldused ei ole täidetud. Leppetrahvi nõue on ka vastuoluline,

sest võlausaldaja taganes lepingust. Võlausaldaja ei põhistanud võlgniku maksejõuetust.

3. Harju Maakohus jättis 10.09.2019 määrusega avalduse pankroti väljakuulutamiseks

rahuldamata. Avaldaja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus

rahuldas 14.05.2020 määrusega määruskaebuse ja tühistas maakohtu 10.09.2019 määruse ning

saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus leidis, et võlausaldaja nõue on

vähemalt osaliselt piisavalt tõendatud ning võlgnik ei ole sellele põhjendatult vastu vaielnud.

4. Harju Maakohus nimetas 04.06.2020 määrusega ajutiseks pankrotihalduriks Maire Armi.

Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgnikul vara 1 086 078,87 eurot, mis moodustub

põhiliselt pikaajalistest nõuetest seoses kinnisvara müügitehingutega. Võlgniku kohustused

moodustavad kokku 628 201 eurot, millest üle poole on äriühingu omanikuga seotud nõuded.

Täitemenetlused võlgniku suhtes puuduvad ning äriühingul ei ole maksuvõlga. Ülejäänud

võlausaldajate nõuded ei ole sissenõutavad. Äriühingu pangakontolt nähtub, et 2020. a jooksul

on laekunud üle 100 000 euro, millest on tasutud laenukohustusi. Äriühingu varad ületavad

äriühingu kohustusi märkimisväärselt, ligi kaks korda. Kuna pankrotiavalduse aluseks oleva

nõude summas on raha deponeeritud notari kontol, on äriühingul piisavalt rahalisi vahendeid

2-19-10923

nõude tasumiseks. Ajutisele haldurile kättesaadavaks osutunud andmetele tuginedes ei ole

võlgnik maksejõuetu.

5. Ajutine haldur avaldas 10.08.2020 vastuses võlausaldaja kaebusele täiendavalt, et võlgniku

varalise seisundi hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki andmeid, mis võlgnik on esitanud. Ajutise

halduri hinnangul on võlgnikul varasid debitoorsete nõuete kujul, bilansilises summas

1 086 078,87 eurot. Kuna pangakontol on näha rahalisi laekumisi, mis ületavad kordades

võlausaldaja nõuet, lisaks on võlgnik deponeerinud 20 000 eurot, ei ole võimalik asuda

seisukohale, et võlgnik ei oleks suuteline võlausaldaja nõuet tasuma ja on püsivalt maksejõuetu.

Asjaolu, et võlausaldaja varjab ajutise halduri eest tõendit ja arvelduskonto väljavõtet, mis

kinnitaks, et selline raha on võlausaldajal kunagi olnud ning see on võlgnikule üle antud,

kinnitab omakorda, et võlausaldaja nõue on vaieldav.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Maakohus jättis 01.09.2020 määrusega avalduse rahuldamata, tühistas pankrotiavalduse

tagamise abinõu ja jättis kaebuse ajutise halduri tegevusele rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus võlausaldaja kanda ja määras kindlaks võlgnikule hüvitatava summa. Ühtlasi määras

maakohus ajutise halduri tasuks 1482 eurot.

6.1. Maakohus kohaldas pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 koostoimes § 31 lg-ga 1 ning leidis,

et võlgnik ei ole maksejõuetu, mistõttu puudub alus pankroti väljakuulutamiseks. Pankroti

väljakuulutamine eeldab püsivat maksejõuetust, s.o võlgniku suutmatust rahuldada

võlausaldajate sissenõutavaks muutunud nõuded. Ajutise halduri aruandest nähtuvalt ületab

võlgniku vara tema kohustusi. Seejuures on notari deposiitkontole kantud 20 000 eurot, millest

tulenevalt on võlgnikul olemas vahendid võlausaldaja võimaliku nõude katteks. Võlgnikul

lasuvad kohustused on võimalik täita pankrotimenetluse väliselt.

6.2. Maakohus keeldus võlausaldaja 26.08.2020 ja 31.08.2020 esitatud dokumentide

vastuvõtmisest ja tagastas need. Tsiviilasi on läbi käinud kaks kohtuastet ning kohus on

pankrotiavalduse läbi vaadanud 17.08.2020 kohtuistungil. Võlausaldajal oli piisavalt aega

asjaolude ja tõendite esitamiseks. Võlausaldaja ei ole põhistanud, et dokumentide hilinenult

esitamiseks oli mõjuv põhjus.

6.3. Võlausaldaja kaebuse ajutise halduri tegevusele jättis maakohus rahuldamata. Ajutine

haldur on kinnitanud sõltumatust võlausaldajast ja võlgnikust ning kohtul ei ole alust selles

kahelda. Ajutine haldur on võlgniku maksejõulisust võlgniku selgituste ja ajutise halduri

käsutuses olevate dokumentaalsete tõendite alusel objektiivselt ja õiglaselt hinnanud.

6.4. Võlgniku lepingulise esindaja kulu on põhjendatud ja vajalik 13 tunni ja 55 min ulatuses

määraga 140 eurot tunnis – kokku 1948,33 eurot. Ajutise halduri tasu 1235 eurot (lisandub

käibemaks) on mõistlik, põhjendatud ning kooskõlas tehtud töö mahu ja ajutise halduri

kutseoskustega.

Määruskaebus

7. Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada ja saata asi

uueks lahendamiseks maakohtule, kohustades maakohut määrama uus ajutine haldur.

Menetluskulud palub võlausaldaja jätta võlgniku kanda. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et ajutine

haldur ei ole võlgniku maksejõulisust sisuliselt kontrollinud. Võlgnik ei ole esitanud 2018. a ja

2019. a majandusaasta aruandeid. Kohus on lubanud ajutisel halduril teha oma tööd lohakalt.

2-19-10923

Võlgnik on tehtud selgelt varatuks. Võlausaldaja kasuks antud deposiit ei saa kuidagi oma

eesmärki täita. Maakohus rikkus menetlusõigust, kui ei võtnud vastu võlausaldaja täiendavaid

tõendeid.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis võlgnikule ja ajutisele haldurile

tähtaja vastamiseks.

8.1. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Võlausaldaja ei ole menetluse käigus esitanud tõendeid,

mille alusel oleks olnud võimalik lugeda võlausaldaja nõue tõendatuks. Pooltevahelist vaidlust

nõude olemasolu üle ei ole võimalik lahendada pankrotimenetluses. Võlausaldaja võimalik

nõue on tasutud notari deposiitkontole. Asjaolu, et võlausaldaja ei nõustu ajutise halduri

aruandega ja kaevatava määrusega, ei muuda võlgnikku maksejõuetuks. Võlausaldaja

vastupidised väited ei vasta tõele, ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega ning on

paljasõnalised. Kaevatav määrus on ka ajutise halduri tasu määramise osas õiguspärane ning

selle tühistamiseks puudub alus.

8.2. Ajutine haldur jäi aruandes ja menetluse käigus esitatud seisukohtade juurde. Võlgniku

varaline seis ei anna alust pankroti väljakuulutamiseks. Raamatupidamises kajastatud nõudeid

ei ole võimalik ilma põhjusteta ja tõenditeta alusetuteks pidada. Võlausaldaja ei ole oma väiteid

tõendanud, kuigi tõendamiskoormis maksejõuetuse põhistamiseks on PankrS § 10 lg-st 1

tulenevalt võlausaldajal. Isegi kui lugeda kaebaja nõue reaalseks, on see püsiva maksejõuetuse

jaatamiseks ebapiisav, kuna ülejäänud võlgniku kohustused ei ole sissenõutavaks muutunud.

Maksejõuetus pankroti väljakuulutamiseks peab olema kindel ja püsiv.

9. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jääb maakohtu määrus muutmata ning määruskaebus

rahuldamata.

11. Maakohus jättis võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata

ja lõpetas pankrotiavalduse menetluse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse

põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6). Vastuseks määruskaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

12. PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS

§ 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see

suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 1 lg-st 3

tulenevalt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema

kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda

iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale

alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Pankroti väljakuulutamiseks on alus üksnes

siis, kui võlgniku alaline maksejõuetus on ilmne ja puuduvad kahtlused, et see seisund võib olla

mööduv.

2-19-10923

13. Pankrotimenetluses selgitab võlgniku varalise seisundi välja eelkõige haldur (Riigikohtu

26.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-17822, p 14.1). PankrS § 22 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt

selgitab ajutine haldur välja võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustused, ning kontrollib,

kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud ja annab hinnangu võlgniku varalisele

seisundile ja maksejõulisusele. Ajutine haldur on praeguses asjas leidnud, et võlgnik ei ole

püsivalt maksejõuetu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et pankrotihaldur täitis oma ülesanded

nõuetekohaselt ja puudub alus kahelda tema aruandes tuvastatus, et võlgniku varaline seis ei

anna alust pankroti väljakuulutamiseks. Ajutine haldur tuvastas, et võlgnikul on kohustusi

628 201 eurot ning vara 1 086 078,87 eurot. Vara moodustub põhiliselt pikaajalistest nõuetest

seoses kinnisvara müügitehingutega. Kuigi viimaste aastate majandusaasta aruanded olid

registrile esitamata, olid need koostatud ja esitati ajutisele haldurile. Isegi kui lugeda

võlausaldaja nõue põhjendatuks, on see püsiva maksejõuetuse jaatamiseks ebapiisav, kuna

võlgniku ülejäänud kohustused ei ole sissenõutavaks muutunud. Ringkonnakohtu hinnangul

selgitas ajutine haldur piisavalt, kuidas ta eelmärgitud järeldustele jõudis.

14. Maakohus leidis menetlusosaliste esile toodu põhjal asjakohaselt, et puudub alus võlgniku

pankroti väljakuulutamiseks. Maakohus on piisavalt põhjendanud, toetudes ajutise halduri

aruandele, miks ei saa võlgnikku püsivalt maksejõuetuks pidada. Ringkonnakohus ei tähelda,

et maakohus oleks nimetatud järeldusele jõudmisel ületanud diskretsiooni piire. Asjas esitatud

ja kogutud tõendid on piisavad, tegemaks järeldusi võlgniku majandusliku olukorra ja

maksevõime kohta. Võlgniku maksevõime hindamisel tuleb arvestada nende kohustustega,

mille täitmise tähtaeg on saabunud ehk mis on võlaõigusseaduse § 82 lg 7 mõttes muutunud

sissenõutavaks. Maksevõime ei tulene üksnes kinnisvara olemasolust või selle puudumisest.

Kuna võlgnik suudab võlausaldaja nõuet rahuldada, puudub alus maksejõuetuse jaatamiseks.

Asjaolu, et võlausaldaja vaidlustatud määruse ja ajutise halduri aruandega ei nõustu, ei tähenda,

et määrus oleks ebaõige ega anna alust selle tühistamiseks.

15. Võlausaldaja palus jätta kohtukulud võlgniku kanda ja tühistada võlgnikule väljamõistetud

tasu. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse

muutmiseks. Võlausaldaja ei ole kaebuses esitanud ühtegi väidet selle kohta, et temalt võlgniku

kasuks välja mõistetud menetluskulu suurus oleks mingis osas põhjendamatu. Seega ei ole

võlausaldaja vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulude rahalist suurust.

16. Võlausaldaja hinnangul tuleb tühistada ka ajutisele haldurile määratud tasu. Ka selles osas

ei ole võlausaldaja kaebuses esitanud väiteid, millises ulatuses peab ta ajutise halduri tasunõuet

põhjendamatuks. PankrS § 23 lg 1 sätestab, et ajutisel halduril on õigus saada oma ülesannete

täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud

vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri

ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Sarnaselt lepingulise esindaja

kulude kindlaksmääramisega on ka ajutise halduri tasu kindlaksmääramine kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui alama astme

kohus ületas diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ajutise halduri tasu

määramisel diskretsiooni piire ületanud. Ajutise halduri tasu tühistamiseks või vähendamiseks

puudub alus.

17. Vaidlustatud määruse tühistamiseks ei anna alust kaebuses esitatud etteheide, et maakohus

on menetlusõigust rikkudes jätnud vastu võtmata võlausaldaja täiendavad tõendid (võlgniku

poolt edasimüüdud kinnistute registriosade väljatrükid, võlausaldaja koostatud koondtabel

kinnistute müükidest, kuvatõmmis võlgniku e-äriregistri andmetest, Tallinna notari Aivar

Mesikäpp vastus võlausaldaja e-kirjale). Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus tõendid õigesti

vastu võtmata. Võlausaldaja on saanud maakohtu määrusele esitada määruskaebuse ning tuua

2-19-10923

selles välja oma väited seoses vastu võtmata jäänud tõenditega. Kaebuse põhjendustest ei nähtu,

kuidas oleks tõendite arvestamine saanud kaasa tuua asjas teistsuguse lõpplahendi tegemise.

Asjaolusid, mida võlausaldaja soovis hilinenult esitatud tõenditega tõendada, on menetluses

ammendavalt käsitletud.

18. Eeltoodud kaalutlustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata.

19. Võlausaldaja esitas lahendi allkirjastamise päeval ringkonnakohtule täiendava taotluse koos

lisadega (võlausaldaja koostatud koondtabel kinnistute müükidest, e-kinnistusraamatu ja

kinnistute registriosade väljatrükid). Kolleegium on seisukohal, et võlausaldaja täiendavad

taotlused tuleb jätta tähelepanuta ja nende vastuvõtmisest keelduda. Ringkonnakohus andis

08.01.2021 menetlusosalistele võimaluse esitada menetluskulude nimekirjad ja seisukohad

vastaspoole kulude kohta. Kohus ei ole pidanud vajalikuks muid täiendavaid seisukohti ja

tõendeid koguda. Täiendavate taotluste ja tõendite vastuvõtmine venitaks määruskaebuse

menetlemist, mis ei ole asja lahendamise huvides. Uued tõendid ja asjaolud tuleb üldjuhul

esitada määruskaebuses (TsMS § 662 lg 3). Seega keeldub ringkonnakohus TsMS § 331 lg 1

alusel võlausaldaja 20.01.2021 taotluse ja sellele lisatud täiendavate tõendite vastuvõtmisest.

Dokumente ei ole nende elektroonilise esitamise tõttu vaja füüsiliselt tagastada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

20. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja kanda, sest

kaebus jääb rahuldamata.

21. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata võlgniku

kulunimekirja alusel. Võlgnik taotleb 1680 euro hüvitamist 12 tunni õigusteenuse eest.

Ringkonnakohtu hinnangul olid määruskaebemenetluses vajalikud ja põhjendatud toimingud

maakohtu määruse, määruskaebuse ning halduri seisukohaga tutvumine, määruskaebusele

vastuse esitamine ja menetluskulude nimekirja koostamine, tutvudes esmalt kohtu kirjaga.

Arvestades asja sisu ja keerukust, kaebuse ning vastuse mahtu, on võlgniku lepingulise esindaja

põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks nimetatud toimingute eest kokku 5 tundi, mis hõlmab

vajalikul määral suhtlemist kliendiga ja dokumentidega tutvumist. TsMS § 176 lg 4 kohaselt

esitatakse menetluskulude nimekiri igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, selle kohtuastme

menetlusega seonduvate kulude kohta. Kohus ei saa määruskaebemenetluse põhjendatud

kuludena kindlaks määrata maakohtu menetluse kulusid.

22. Võlgniku vandeadvokaadist esindaja tunnitasu määr on 140 eurot (käibemaksuta).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et see on tasumäär, mis tuleb vastava kvalifikatsiooni

puhul hinnata tavapäraseks. Samast tunnitasu määrast lähtus ka maakohus ja seda võlausaldaja

kaebuses ei vaidlustanud. Kuna võlgnik on käibemaksukohustuslane, palus ta menetluskulud

kindlaks määrata ilma käibemaksuta. Eelneva põhjal tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja

mõista TsMS § 174 lg 1 ning § 175 lg 1 alusel õigusabikulude hüvitis 700 eurot (= 5 × 140).

Rahuldamata jääb võlgniku taotlus 980 euro saamiseks (= 1680 – 700). Vastavalt võlgniku

taotlusele ja kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 peab võlausaldaja maksma hüvitise tasumisega

viivitamise korral võlgnikule viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras.

23. PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes

siis, kui see on PankrS-s ette nähtud. PankrS ega TsMS ei näe ette võimalust esitada

määruskaebust käesolevas asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale. Menetluskulude

2-19-10923

kindlaksmääramise peale võib siiski edasi kaevata TsMS § 178 lg 2 alusel menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Ande Tänav