3-18-1946/63 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.01.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1946

Haldusasi

AS-i SAMAT kaebus MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordi-

keskus tegevuse peale Harjumaa lõunasuuna liinide

avaliku teenindamise halduslepingu ülesütlemisel ning

garantii täitmisele pööramisel

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja – Aktsiaselts SAMAT (rg-kood 10282637),

esindaja v.adv Jaana Nõgisto

Vastustaja – MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus

(rg-kood

80213342),

esindaja

v.adv

Kristina

Laarmaa

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 02.10.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS-i SAMAT apellatsioonkaebus ja MTÜ Põhja-Eesti

Ühistranspordikeskus vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 13.01.2021

RESOLUTSIOON

1. Lubada AS-il SAMAT muuta kaebust, täiendades seda leppetrahvi tühistamise

nõudega. Jätta see nõue rahuldamata.

2. Jätta AS-i SAMAT apellatsioonkaebus ja MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Tallinna Halduskohtu 02.10.2020 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

4. Mõista MTÜ-lt Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus välja AS-i SAMAT kasuks 200 eurot

vastuapellatsioonkaebuse menetlemise kulude katteks. Muus osas jätta apellatsiooniastme

menetluskulud kummagi menetlusosalise enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.02.2021.

3-18-1946

2(14)

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS SAMAT (kaebaja) ja MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus (vastustaja) sõlmisid

riigihanke tulemusel 18.12.2012 Harju maakonna lõunasuuna bussiliinide teenindamiseks

avaliku teenindamise lepingu (ATL) tähtajaga kuni 21.01.2021. ATL-i p 5.1 kohaselt oli

lepingu täitmistagatise suuruseks 605 000 eurot. ATL-i p 9.6 sätestas, et lepingu ennetähtaegsel

lõpetamisel kaebajast tingitud asjaolude tõttu on vastustajal õigus lisaks ATL-i p-s 8 ette nähtud

leppetrahvidele realiseerida lepingu täitmistagatis, mis loetakse täiendavaks leppetrahviks.

2. Kaebaja tegi 23.07.2018 vastustajale ettepaneku ATL-i lõpetamiseks kokkuleppel ja

garantii tagastamiseks. Ettepaneku kohaselt hakkas alates 01.07.2018 kaebaja korraldavatel

avalikel maakonnaliinidel kehtima piletihind 0 eurot sõitjatele vanusegruppides kuni 19 (k.a)

ja üle 63 (k.a). See kahandab kaebaja kommertsliiniveo piletitulu ja nende liinide sulgemine

toob kaasa ATL-i alusel osutatava teenuse katkemise ohu, sest kaob teenuste terviklik sünergia.

Vastustaja ei olnud 20.09.2018 kirjas nõus lepingut lõpetama ega garantiid tagastama. Kaebaja

esitas 26.09.2018 vastustajale ATL-i ennetähtaegse ülesütlemise teate, milles teatas kavatsusest

lõpetada ATL-i alusel teenuse osutamine alates 08.10.2018.

3. Vastustaja ütles 01.10.2018 ATL-i võlaõigusseaduse (VÕS) § 114 lg 4 ning § 196 lg-te 1 ja

2 alusel ennetähtaegselt ise üles alates 08.10.2018, leides, et kaebajal puudus õiguslik alus

ATL-i ennetähtaegseks ülesütlemiseks. Vastustaja märkis, et 26.09.2018 ülesütlemisavaldus on

materiaalselt õigusvastane, kaebajal ei ole ei ATL-st ega seadusest tulenevat õigust lepingut

ennetähtaegselt üles öelda. ATL-s sätestatud vedaja tasu indekseerimise skeem oli kõikidele

pakkujatele teada juba ATL-i sõlmimisele eelnenud riigihanke käigus ning ATL-i tingimuste

ärilise tasuvuse hindamine oli kaebaja risk ja vastutus. Samuti ei saa kommertsliinide tasuvuse

muutumine (mis on tõendamata väide) tasuta ühistranspordi tõttu või mistahes muul põhjusel

mõjutada ATL-i tasuvust, kuna ühistranspordiseadusest (ÜTS) tuleneb ristsubsideerimise keeld

ning ATL-i sõlmimisele eelnenud hankemenetluses pakkumust tehes ei saanud kaebaja eeldada,

et kommertsliinide tasuvus püsib tingimata muutumatuna terve ATL-i kehtivusaja jooksul (seda

enam, et kommertsliinide marsruutide, piletihindade ja muude tasuvust vahetult mõjutavate

aspektide määratlemine on vedaja ainupädevuses). Vedaja on vastustajale korduvalt avaldanud,

et kavatseb alates 08.10.2018 teenuse osutamise õigusvastaselt lõpetada. Vastustaja on sunnitud

erakorraliselt leidma alternatiivse vedaja alates 08.10.2018 selleks, et teenuse osutamine Harju

maakonna lõunaliinidel ei katkeks. Kaebaja õigusvastane tegevus asetab vastustaja erakordselt

raskesse olukorda – 11 päeva jooksul peab ta leidma suuremahulise veoteenuse osutamiseks

vedaja, et kaitsta avalikku huvi ühistransporditeenuse katkematu osutamise vastu. Eelnev on

käsitatav vastustaja poolt ATL-i ülesütlemist õigustava olulise lepingurikkumisena VÕS § 116

lg 2 p-de 4 ja 5 tähenduses. Ühtlasi teavitas vastustaja, et kavatseb kaebaja suhtes rakendada

kõiki ATL-st ja seadusest tulenevaid sanktsioone, sh ATL-i p-s 9.6 sätestatud võimalust nõuda

ATL-i täitmistagatise ulatuses leppetrahvi juhul, kui ATL-i ennetähtaegse lõpetamise on

3-18-1946

3(14)

tinginud kaebajast tingitud asjaolud. Seda arvestades ei tagastanud vastustaja kaebajale

täitmistagatist. Lisaks kavatseb vastustaja esitada kaebajale kahju hüvitamise nõude.

4. Vastustaja esitas 08.10.2018 Luminor Bank AS-ile nõudeavalduse maksta garantiikirja nr

09T2028592800 alusel garantiisumma 605 000 eurot täies mahus välja. Kirjas märgiti, et

ATL-i p 9.6 kohaselt on vastustajal õigus realiseerida ATL-i täitmistagatis täies mahus, mis

loetakse leppetrahviks ning seega esineb piisav alus garantiisumma tervikuna väljamaksmiseks

juba ATL p 9.6 alusel. Lisaks on garantii saajal õigus nõuda kaebajalt kahjuhüvitist ATL-is

märgitud ja ATL-i p 4.6 alusel korrigeeritud liinikilomeetri maksumuse 0,739 euro ja konkursi

tulemusena leitud uue vedaja AS GoBus poolt pakutud liinikilomeetri maksumuse 1,09 euro

hinnavahe ehk 0,351 euro/lkm hinnavahe kompenseerimiseks.

5. AS SAMAT esitas 12.10.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 01.10.2018

ülesütlemisavalduse ja garantii täitmise pööramise peale. Tallinna Halduskohus kohustas

15.10.2018 esialgse õiguskaitse määrusega vastustajat tagasi võtma garantiikirja täitmisele

pööramise nõude. 09.11.2018 määrusega muutis halduskohus esialgse õiguskaitse ulatust,

võimaldades vastustajal esitada garantiikirja täitmisele pööramise nõue enne garantiikirja

kehtivusaja lõppu, ent keelates vastustajale garantiikirja alusel väljamakse tegemise.

6. Vastustaja esitas 19.11.2018 (kirjas ekslikult märgitud 19.10.2018) Luminor Bank AS-ile

uuesti nõude garantiisumma 605 000 euro täies mahus väljamaksmiseks.

7. AS SAMAT esitas 12.10.2018 kaebuses ja 07.02.2020 kaebuse täienduses alljärgnevad

nõuded:

- vastustaja 01.10.2018 kirjaga nr 2-1/160-4 esitatud ülesütlemisavalduse tühistamiseks;

- vastustaja 01.10.2018 kirja „Garantiikirja nr 09T2028592800 alusel garantiisumma EUR

605 000 täies mahus väljamaksmise nõudeavaldus“ õigusvastasuse tuvastamiseks;

- vastustaja 19.11.2018 kirja „Garantiikirja nr 09T2028592800 alusel garantiisumma EUR

605 000 täies mahus väljamaksmise nõudeavaldus“ õigusvastasuse tuvastamiseks;

- vastustaja kohustamiseks tagastada kaebajale garantiikiri nr 09T2028592800.

Kaebajal oli õigus ATL VÕS § 196 lg 1 ja § 97 lg 5 alusel üles öelda, kuna tasuta ühistranspordi

kehtestamisega oli lepinguliste kohustuste vahekord oluliselt muutunud. Asjaolud, mis tingisid

lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise, ei kuulunud kaebaja mõjusfääri. ATL-i täitmise

kahjum ei tulenenud väidetavast alapakkumusest, vaid asjaolust, et ATL-i täitmise tulupool on

ATL-i ülesütlemise seisuga ühistranspordiindeksi alusel kasvanud 10%, kuid kulupool 38%.

Kaebaja ei saanud riigihankel pakkumust esitades ette näha 2015. a kütuseaktsiisi tõusu. Kuna

kaebaja tugineb VÕS § 196 lg-le 1, mitte haldusmenetluse seadusele (HMS), ei pidanud ta

pöörduma ATL-i ennetähtaegseks lõpetamiseks kohtu poole. Lepingu lõpetamiseks kohtu

poole pöördumise kohustuse panemine oleks ka vastuolus põhiseadusega.

Vastustaja poolt pangale esitatud garantiinõue on õigusvastane. ATL p 9.6 ei anna vastustajale

piisavat alust, et üleüldse esitada garantiinõue, sest puudub leppetrahvikokkulepe, mille alusel

esitada leppetrahvinõue, mille katteks saaks garantiid maksma panna. Isegi kui kohus peaks

leidma, et ATL p 9.6 sisaldab leppetrahvi kokkulepet, ei ole täidetud n-ö täiendava leppetrahvi

kohaldamise eeldused, sest vastustaja ei ole teatanud ATL p-s 8 sätestatud lepptrahvi või

leppetrahvide kohaldamisest, millele saaks „täiendavalt“ kohaldada lepingu p-s 9.6 sätestatud

ebaselget ja määratlemata suurusega väidetavat leppetrahvi. Vastustaja ei ole kaebajale esitanud

605 000 euro suurust leppetrahvinõuet, mille katteks saaks realiseerida täitmistagatist. Oma

kavatsusest on vastustaja kaebajat teavitanud 01.10.2018 kirjaga, kuid vastustaja pole kaebajani

3-18-1946

4(14)

toimetanud oma tahteavaldust kohaldada leppetrahvi. Leppetrahvinõuet ei saa pidada kehtivalt

esitatuks, kui see ei ole adresseeritud ega esitatud lepingut väidetavalt rikkunud poolele. ATL

ei võimalda garantiinõude esitamist väidetava kahjunõude katteks, lisaks ei ole vastustaja kahju

hüvitamise nõuet esitanud tähtaegselt.

8. MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see

rahuldamata.

9. Tallinna Halduskohus jättis 02.10.2020 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kaebaja ei saanud lepingut ühepoolselt üles öelda VÕS § 196 lg 1 alusel. HMS § 102 lg-st 4

tuleneb erisus halduslepingu muutmiseks ja lõpetamiseks olukorras, kus pool on halduslepingu

täitmisel raskustesse sattunud. Kaebajal tulnuks esmalt pöörduda ATL-i muutmise taotlusega

vastustaja poole ning viimase keeldumise korral halduskohtusse. Vastustaja juhtis kaebaja

tähelepanu HMS § 102 lg-s 4 sätestatud korrale juba 20.09.2018 kirjas, milles keeldus ATL-i

lõpetamisest kokkuleppel. Kuna kaebaja pole järginud ATL-i lõpetamise korda ja ühepoolne

ülesütlemine on õigusvastane juba sellest tulenevalt, pole vaja analüüsida asjaolusid, millega

kaebaja põhjendas lepingu ülesütlemist. Kaebaja taotlus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlus HMS § 102 lg 4 teise lause suhtes jääb rahuldamata. HMS-i eelnõu seletuskirja järgi

on sätte eesmärk välistada avalikku ülesannet täitval eraisikul lepingu ühepoolne lõpetamine.

Halduslepingu alusel avaliku ülesande täpseks, usaldusväärseks ja järjepidevaks täitmiseks

esineb kõrgendatud avalik huvi. Seetõttu tuleb pidada mõistlikuks, et HMS § 102 lg 4

võimaldab asjaolude muutumise korral taotleda halduslepingu muutmist, mitte ei anna õigust

halduslepingu ühepoolseks ülesütlemiseks. Võttes endale täita avaliku ülesande, pidi kaebaja

arvestama HMS § 102 lg 4 teisest lausest tuleneva erisusega. Halduskohtusse pöördumise korral

saaks kohus tühistada haldusorgani keelduva otsuse ja kohustada asja uuesti läbi vaatama.

Ajutist leevendust kohtumenetluse ajaks saab taotleda esialgse õiguskaitse korras.

Ehkki kaebaja tugineb vastustaja 01.10.2018 ülesütlemisteate õigusvastasust põhistades üksnes

sellele, et kaebaja oli eelnevalt ise esitanud lepingu ülesütlemise avalduse, analüüsis kohus ka

vastustaja 01.10.2018 kirjaga esitatud ülesütlemisavalduse sisulist õiguspärasust, leides, et see

on õiguspärane, piisavalt põhjendatud ega sisalda kaalutlusvigu. HMS § 102 lg-s 2 ning VÕS

§ 196 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise eeldused on täidetud.

ATL p 9.6 näeb sõnaselgelt ette lisaks p-s 8 viidatud rikkumiste eest sätestatud leppetrahvile

täiendava leppetrahvi, kui leping lõpetatakse vedajast tingitud asjaoludel. Garantiikirja

mitteaktsessoorsuse tõttu ei sõltu garantiikirja täitmisele pööramise õiguspärasus tagatavast

kohustusest. Seega ei oma asjas määravat tähendust kaebaja väide, et vastustaja ei ole kaebajale

esitanud leppetrahvinõuet, mille katteks saaks grantiid maksma panna. Riigikohtu praktika

kohaselt ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille

täitmist garantii tagab. Garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale garantiilepingust

tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga

võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi juhul, kui garantiiga

tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära. Üksnes garantiilepingule tuginemine ei

ole lubatud vaid juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise

põhimõtet. Siinsel juhul ei esine asjaolusid, mis viitaksid vastustaja pahausksele käitumisele ja

garantii saaja õiguse kuritarvitamisele. VÕS § 158 lg 2 järgi võib leppetrahv seisneda ka teo

tegemises kolmanda isiku poolt. ATL p 9.6 kohaselt saab leppetrahvinõudena käsitada ka

garantiikirja tingimustele vastava väljamakseavalduse tegemist pangale. Täitmistagatise

realiseerimise korra ning tingimused määratles ammendavalt garantiikirja p 2.1 – vastustaja

pidi esitama kirjaliku nõude garantiikirjaga garanteeritava raha väljamaksmiseks ja kirjaliku

kinnituse selle kohta, et garantii tellija ehk kaebaja ei ole ATL-i nõuetekohaselt täitnud, näidates

ära mittekohaselt täidetud kohustused. Vastustaja 08.10.2018 garantiinõue ja 19.11.2018

3-18-1946

5(14)

garantiinõue vastasid nendele tingimustele. Seega on vastustaja täitmistagatise õiguspäraselt

täitmisele pööranud.

Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda. Vaidlus ei väljunud vastustaja põhitegevuse

raamidest, sest vastustajale on pandud avalik ülesanne korraldada ühistransporti (ÜTS § 15 lg

3). Avaliku teenindamise lepingute täitmisega seotud vaidlused on valdkond, millega vastustaja

põhitegevusega seonduvalt sagedasti kokku puutub, mistõttu ei ole põhjendatud kaebajalt välja

mõista vastustaja menetluskulusid välisele õigusabile.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. AS SAMAT palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 02.10.2020 otsus tühistada ja saata

asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks või teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja jääb kõigi esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde.

Halduskohus ei analüüsinud kaebaja väidet, et HMS § 102 lg 4 moonutab kaebaja põhiõigusi,

jättes kaebaja sisuliselt ilma võimalusest leping üles öelda. Poolte õiguste ning kohustuste

vahekorra olulisel muutumisel võib halduslepingu üles öelda VÕS § 196 lg 1 alusel. Tõlgendus,

mille kohaselt pole kaebajal ilma eeldatavasti aastaid kestvat kohtumenetlust läbimata võimalik

ennast niivõrd koormavast olukorrast vabastada, vaid tal tuleb ATL-i täitmisele peale maksta

1 323 386 eurot ning välja kuulutada pankrot, on vastuolus ettevõtlusvabadusega ning kaebaja

õigusi ebaproportsionaalselt piirav. Kaebaja järgis HMS § 102 lg-t 4, tehes ettepaneku ATL-i

muutmiseks (s.o lepingu kehtivusaja lühendamiseks). Vastustaja kirjast järeldus, et mistahes

kokkulepe on võimatu. Kohtusse pöördumine poleks aidanud saavutada kaebaja eesmärki

lõpetada koheselt teda koormanud ATL-i täitmine. Kohus poleks esialgset õiguskaitset suure

tõenäosusega kohaldanud. Halduskohtu argumendid on selles küsimuses pealiskaudsed ja

ebaveenvad, tegemata jäi proportsionaalsuse test. Senisest kohtupraktikast pole ühtegi näidet,

et HMS § 102 lg 4 alusel halduslepingu ülesütlemise taotlusega kohtusse pöördumine oleks

taganud kohtusse pöördunud isiku õiguste tõhusa realiseerimise. HMS § 102 lg 4 piirab

halduslepingu eraõigusliku poole võimalust lepingut üles öelda niivõrd põhimõtteliselt, et

reaalses elus see ei olegi mõeldav ja seetõttu pole ükski eraõiguslik halduslepingu pool kunagi

nimetatud võimalust ka kasutanud. Selline olukord on põhiseadusevastane. HKMS ei nimeta

HMS § 102 lg-le 4 vastavat taotlust, millega kaebajal oleks võimalik saada halduskohtult luba

hankelepingu ülesütlemiseks. Parim, mis kaebajal oleks võimalik saavutada, oleks vastustaja

otsuse tühistamine ja vastustaja poolt uue otsuse tegemine, nagu ka halduskohus märkis.

ATL ei sätestanud leppetrahvikokkulepet 605 000 euro suuruse leppetrahvi kohaldamise kohta.

Kui see siiski oli nii, siis selline tüüptingimus, mis annab vastustajale ühepoolse õiguse määrata

leppetrahvi summa, kahjustab kaebajat ebamõistlikult ja on tühine. Vastustaja ei ole esitanud

kaebajale leppetrahvinõuet. Halduskohus jättis ekslikult kaebaja sellekohase väite analüüsimata

viitega sellele, et garantii on mitteaktsessoorne. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, et

ka garantii mitteaktsessoorsuse juures on garantiinõude esitamise hea usu põhimõttega

kooskõla tuvastamiseks oluline esmajärgus kindlaks teha, kas ei esine selgeid asjaolusid

garanteeritava põhinõude puudumise kohta (p 11). Kuna vastustaja ilmselgelt ei ole kohaldanud

kaebaja suhtes leppetrahvi, siis põhikohustus puudub. Kohus on põhjendamatult nõustunud

vastustaja väitega, justkui VÕS § 158 lg 2 järgi võib kokku lepitud leppetrahviklausel seisneda

ka teo tegemises kolmanda isiku poolt. Seadus nimetab selgelt teo tegemist lepingut rikkunud

lepingupoole, mitte kolmanda isiku (s.o panga) poolt. Vastustaja esitas VÕS § 158 lg-le 2

tugineva väite halduskohtule hilinenult ja jättis käsitlemata kaebaja vastuväited sellele.

Vastustaja ja halduskohtu seisukoht, et leppetrahvi on võimalik kohaldada ilma selleks

kohustatud isikule tahteavaldust tegemata, on vastuolus ka Riigikohtu seisukohaga tsiviilasjas

nr 2-17-117146, kus selgitati, et leppetrahvinõuete kättesaamist tuleb hinnata tahteavalduse

3-18-1946

6(14)

kättetoimetamist reguleerivate sätete alusel. Kui leppetrahvi oleks kohaldatud, peaks vastustaja

sellekohane otsus vastama haldusaktile esitatavatele nõuetele (Riigikohtu otsus asjas nr 3-17-

1329, p-d 14–18). Halduskohus ei juhtinud kaebaja tähelepanu leppetrahvinõude vaidlustamise

vajadusele. Vastustaja 19.11.2018 garantiinõude käsitamine leppetrahvinõudena on selges

vastuolus halduskohtu 26.03.2020 määrusega, milles asuti seisukohale, et 19.11.2018 pangale

suunatud garantiinõue ei saaks olla vastustaja poolt kaebajale kohaldatud leppetrahv. Veelgi

enam, halduskohus leidis 26.03.2020 määruses, et ATL ei näe ette sätet, mis võimaldas

haldusorganil leppetrahvi määrata ühepoolselt aktiga. Seetõttu on kohtuotsus üllatuslik,

vastuoluline ja kaebajale arusaamatu. Kohus võib enda seisukohti muuta, kuid sellisel juhul

pidanuks ta kaebajale selgitama, et kaebajal on võimalik esitada 19.11.2018 garantiinõude

tühistamise taotlus, võimaldada kaebajal sellekohane taotlus esitada ning seda taotlust ka

menetleda. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et vastustaja 19.11.2018 pangale saadetud

nõudeavaldus on garantiist tulenev pangale suunatud raha maksmise nõue, mitte vastustaja

põhinõue kaebaja vastu.

11. MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub

jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Kaebaja ütles ATL-i üles õigusvastaselt. ATL-s olid vedaja poolt erakorralise ülesütlemise

alused ammendavalt loetletud, mistõttu ei saanud kaebaja tugineda VÕS §-le 196. Täidetud

polnud selle sätte eeldusena asjaolude ettenägematu ja oluline muutumine vedaja kahjuks.

Vedaja tasu indekseerimise skeem oli kaebajale teada riigihankes pakkumust tehes ja hinna

pakkumine oli kaebaja enda risk. Tasuta ühistranspordi rakendamine ei mõjutanud kaebaja

kommertsliine 177, 206 ja 209 õigusvastaselt ning kahjulikud tagajärjed on tõendamata.

Apellandil puudus õigustatud ootus majanduskeskkonna muutumatuna püsimisele kogu ATL-i

täitmise perioodil, mistõttu ei saa ta tuua riiklike maksude muutumist ATL-i ülesütlemise

õigustuseks. Isegi kui ATL-i täitmisega jätkamine oleks põhjustanud kaebajale kahjumi (mis on

täiesti tõendamata), siis jäid kõik tema väidetud kahjumit põhjustavad asjaolud tema enda

vastutusalasse. Halduslepingute puhul välistab HMS § 102 lg 4 asjaolude olulise muutumise

tõttu halduslepingu ülesütlemise eraõigusliku osapoole poolt. ATL on ühtlasi hankeleping,

mille muutmise võimalused on riigihangete seaduse (RHS) § 123 kohaselt piiratud ning

hankelepingu majanduslikku tasakaalu pakkuja kasuks kallutavad muudatused on RHS § 123

lg 2 p 2 järgi keelatud. Isegi kui ATL-i muutmine oleks olnud võimalik RHS §-s 123 lubatud

piirides, siis lasus lepingulise tasakaalu taastamiseks lepingumuudatuste ettepaneku tegemise

kohustus HMS § 102 lg 4 järgi apellandil. Isegi kui HMS § 102 lg 4 alusel kohtule ATL-i

muutmise või lõpetamise taotlus ei oleks kaebaja huvide aspektist kõige kiirem viis ATL-st

viivitamatult vabanemiseks, ei muuda sätte võimalik ebamugavus kaebaja jaoks seda seetõttu

mittekehtivaks. Arutelu küsimuses, mis oleks võinud juhtuda, kui kaebaja oleks sääraste

taotlustega kohtusse pöördunud, on pelgalt õigusteoreetiline ega oma siinse asja lahendamisel

tähtsust. HMS § 102 lg 4 pole vastuolus põhiseadusega, halduskohus on selle proportsionaalsust

hinnanud. Lepingu muutmise nõudeõigus on pacta sunt servanda põhimõtte tõttu äärmiselt

piiratud ja praktikas rakendatav nii tsiviilõiguslike kui ka halduslepingute korral.

Vastustaja on garantiikirja õiguspäraselt täitmisele pööranud. ATL p 9.6 sisaldab kehtivat

leppetrahvikokkulepet, garantiikiri tagab ka kahjude hüvitamist. Halduskohus leidis õigesti, et

garantii on mitteaktsessoorne. Riigikohtu praktika kohaselt pole garantii täitmisele pööramise

õiguspärasusele hinnangu andmisel asjakohased viited garantiiga tagatud õigussuhtele.

Halduskohus on õigesti sedastanud, et vastustaja tegevuses ei esine ilmseid kuritarvitusi. ATL

p 9.6 tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitest – mõistlik isik

mõistab ATL p-s 9.6 sätestatut nii, et vedaja tõttu ATL ülesütlemise korral rakendub leppetrahv

ATL-i täitmistagatise ulatuses, mis pannakse maksma täitmistagatise realiseerimise kaudu.

Isegi kui lugeda ATL-i tüüptingimustel sõlmitud lepinguks (millega vastustaja ei nõustu), ei saa

3-18-1946

7(14)

leppetrahviklausel olla tühine seetõttu, et see võimaldab kahjustatud poolele ühepoolse

tahteavaldusega leppetrahvi nõuda – see ongi leppetrahvinõude õiguslik olemus. Kaebaja ei

vaidlustanud seda lepingutingimust, sh leppetrahvi suurust hankemenetluses. Halduskohus on

apelleeritavas otsuses üksikasjalikult analüüsinud, et vastustaja tegevuses garantii täitmisele

pööramisel ei esine ilmseid kuritarvitusi, sh ei esine minetusi leppetrahvinõude esitamisel,

samuti ei olnud ATL-i täitmistagatise ulatusest välistatud vedaja rikkumisest tekkinud kahjud.

Apellant väidab ebaõigesti, et täitmistagatise täitmisele pööramine toimub leppetrahvi katteks.

ATL p 9.6 sõnastuse järgi loetakse täitmistagatis ise leppetrahviks. Riigikohus on asjas nr 3-2-

1-24-16 kinnitanud, et leppetrahvikokkulepe ei pea seisnema rikkunud poole kohustuses maksta

teisele poolele raha, vaid võib seisneda ka muus kokku lepitud rahalise väärtusega tagajärjes

rikkumise puhuks. Samuti on VÕS-i kommentaarides kinnitatud, et VÕS § 158 lg 2 järgi kokku

lepitud leppetrahviklausel võib seisneda ka teo tegemises kolmanda isiku poolt. Isegi kui kohus

peaks leidma, et ATL p 9.6 kohaselt leppetrahvinõude esitamine eeldab lisaks täitmistagatise

täitmisele pööramise avaldusele vastavalt garantiikirjas esitatud tingimustele veel eraldi

leppetrahvinõude esitamist ka kaebajale kui vedajale, siis on vastustaja ka selle tingimuse

täitnud ja esitanud kaebajale leppetrahvinõude oma 01.10.2018 kirjas, mille kaebaja on kätte

saanud. Pidades silmas, et 01.10.2018 kirja pealkiri on „teade leppetrahvi rakendamise kohta“

ja kirja tekstis viitab vastustaja üheselt, et rakendab ATL p 9.6 võimalust nõuda täitmistagatise

ulatuses leppetrahvi ega tagasta seetõttu täitmistagatist, ei saanud 01.10.2018 kirjast jääda

kaebaja jaoks arusaamatuks, et vastustaja nõuab temalt ATL p 9.6 alusel leppetrahvi

täitmistagatise ulatuses ja realiseerib sel eesmärgil täitmistagatise. Samuti vastab 01.10.2018

kiri kõikidele haldusakti nõuetele. VÕS § 159 lg 2 eristab teadet leppetrahvi rakendamise kohta

ja leppetrahvinõuet ennast – mõistliku aja jooksul teavitamise kohustus puudutab vaid teadet

leppetrahvi kohta, mitte leppetrahvinõuet. Halduskohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust ega

jätnud kaebust rahuldamata seetõttu, et kaebaja oleks jätnud leppetrahvinõude vaidlustamata.

Garantiikiri tagas kõikide ATL-st tulenevate kohustuste täitmist ega olnud piiratud kuidagi vaid

ATL p-ga 9.6 ega välistanud garantiikirja ulatusest vedaja rikkumisest tekkinud kahjusid. Kahju

tekkimist ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud. Arvestades tema rikkumisest tekkinud kahju

suurust, puuduvad ka mistahes alused leppetrahvi vähendamiseks. Kaebaja pole menetluses

esitanud ka taotlust leppetrahvi vähendamiseks.

12. MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada

halduskohtu otsus osas, millega vastustaja menetluskulud jäeti tema enda kanda.

Pelgalt asjaolu, et vastustaja täidab halduslepingu alusel ÜTS-st tulenevaid Maanteeameti

ülesandeid maakondliku avaliku liiniveo korraldamisel, ei vii veel järelduseni, et vastustaja

põhitegevuse hulka kuulub ka mistahes juriidiliste vaidluste pidamine seoses avaliku liiniveoga.

Kohtuasjas olid vaidluse all keerukad juriidilised küsimused, mh kas vaidlusalune avaliku

teenindamise leping on oma olemuselt üldse haldusleping, kas ja millised avaliku teenindamise

lepingu alusel rakendatud sanktsioonid on haldusaktid jne. Haldusorganilt saab oodata, et ta

suudaks põhjendada kohtumenetluses oma põhitegevusega seotud asjaolusid ja haldusakte, kuid

temalt ei saa oodata pädevust süvajuriidiliste vaidluste pidamiseks. Puuduvad loogilised

põhjused, miks riigihangetega seotud vaidluste korral on haldusorganile võimaldatud välise

õigusabi kulude väljamõistmine, kuid välise õigusabi kasutamine ei ole põhjendatud märksa

keerukamas õigusvaidluses, mis peetakse riigihanke tulemusel sõlmitud ATL-i ülesütlemise

üle. ATL-de kohta on Riigikohus haldusasjas nr 3-17-1329 möönnud, et olemuslikult võib olla

tegemist nii tsiviilõigusliku kui ka halduslepinguga ning praeguses kohtuasjas vaidluse all

olevat ATL-i pidas kohus halduslepinguks vaid halduskoostöö seaduse (HKTS) § 3 lg-s 4

sätestatud eelduse tõttu. Ei ole mõistlik ega loogiline, et haldusorgani poolt välise õigusabi

kasutamise kulude vajalikkus sõltub sellest, kas ATL-i on lisatud säte, et pooled loevad selle

tsiviilõiguslikuks lepinguks.

3-18-1946

8(14)

13. AS SAMAT palub jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja teeb lepingujärgset järelevalvet tema sõlmitud ATL-de täitmise üle. Maanteeamet

on vastustajale üle andnud praeguse vaidluse esemeks oleva ATL-i koos lepinguga kaasnevate

õiguste ja kohustustega. Garantiid realiseerides kasutas vastustaja ATL-st tulenevaid õigusi

lepingu täitmise üle järelevalvet tehes. Nõudes pangalt sisse ATL-i alusel pangagarantii, on

vastustaja järelikult tegutsenud oma põhikohustuste, mitte kõrvalkohustuste raames. Vastustaja

peab välist õigusabi kaasamata ise tagama oma tegevuse õiguspärasuse ning vajadusel kaitsma

oma positsiooni kohtus. Tähtsust ei oma see, et esiti vaidlesid pooled, kas ATL-i kvalifitseerida

tsiviilõiguslikuks või halduslepinguks. ATL-i täitmine on vastustaja tuumikülesanne sellest

sõltumata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu

otsuse tühistamiseks. Halduskohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb

muuta ja täiendada otsuse põhjendusi. Ülejäänud halduskohtu põhjendustega ringkonnakohus

nõustub ega korda neid vastavalt HKMS § 201 lg-le 4. Vastuapellatsioonkaebus jääb samuti

rahuldamata.

Lepingu ülesütlemine

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja poolt lepingu ühepoolne ülesütlemine

ei olnud õiguspärane.

HMS § 102 lg 4 on erinorm VÕS § 97 suhtes, vastupidise tõlgenduse korral muutuks HMS §

102 lg 4 sisutühjaks. Õiguskirjanduses on HMS § 102 lg-t 4 nimetatud VÕS § 97 „peegelpildiks

haldusõiguses”1.

Väär on apellandi väide, et halduskohus ei ole üldse käsitlenud kaebaja väiteid HMS § 102 lg 4

põhiseadusevastasuse kohta. Halduskohus jättis põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise

taotluse kohtuotsuse resolutsioonis rahuldamata ja esitas otsuse põhjendavas osas selgitused

HMS § 102 lg 4 eesmärgi kohta ja kaebaja ettevõtlusvabaduse riive põhjendatuse kohta,

selgitades õigesti, et halduslepingu täitmisel raskustesse sattunud eraisikust lepingupool saaks

HMS § 102 lg 4 järgi halduskohtusse pöördumisel vajaduse korral taotleda esialgset

õiguskaitset. See tagab paindliku võimaluse vastavalt asjaoludele leida tasakaalustatud lahendus

eraisiku majanduslike huvide ja avalike huvide vahel. Kuna praegusel juhul on haldusleping

sõlmitud riigihanke tulemusena, kohalduvad selle muutmisele (lepingu muutmisega on tegemist

ka juhul, kui muudetakse lepingu kehtivusaega) ka RHS §-s 123 sätestatud eeldused, mille

täidetust saaks halduskohus asjaomase kaebuse lahendamisel samuti kontrollida.

Põhjendamatu on apellandi arvamus, et halduskohus poleks suutnud HMS § 102 lg 4 alusel

esitatud kaebuse menetlemisel tagada kaebajale tõhusat õiguskaitset. Asjaolu, et apellant ei oska

tuua kohtupraktikast näiteid selle sätte kohaldamise kohta, võib pigem olla seletatav sellega, et

halduslepinguvaidlused jõuavad ka üldiselt harva kohtusse. Halduslepingu muutmise

taotlemine HMS § 102 lg 4 alusel on erandlik ja võib eeldada, et isegi kui säärane taotlus

esitatakse, siis leitakse lahendus kohtueelselt. Kui tegemist on hankemenetluse tulemusena

sõlmitud lepinguga, on selle muutmise taotlemine RHS § 123 tõttu veel piiratum ja vaidluste

jõudmine kohtusse seda vähetõenäolisem.

1 A. Aedmaa, N. Parrest. Haldusleping. 2004, lk 22. Kättesaadav: https://www.digar.ee/arhiiv/en/nlib-digar:8010

3-18-1946

9(14)

Halduskohus menetleb HMS § 102 lg 4 alusel esitatud kaebust vastavalt asjaoludele tühistamis-

ja/või kohustamiskaebusena HKMS § 5 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 6 lg 1 järgi, käsitades

halduslepingu lõpetamise taotlust halduslepingu edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise nõudena.

Nagu eespool märgitud, saaks halduskohus kohaldada vajalikke esialgse õiguskaitse abinõusid,

samuti saaks ta suunata pooli seaduslikule kompromissile (HKMS § 154).

HMS § 102 lg 4 on erand reeglist, et halduskohus teeb halduse tegevuse üle järelkontrolli, kuid

seaduses sätestatud juhtudel on võimalik sekkuda haldusõigussuhetesse ka eelkontrolli vormis

(nt HKMS § 45 lg 1, § 264). Ehkki osundatud sätted ei kuulu praegusel juhul kohaldamisele,

kinnitavad need siiski, et seadusandjal on võimalik otsustada, et kui kaalul on kaalukad isiku

huvid ja/või avalikud huvid, võib halduskohus sekkuda haldusorgani tegevusse ennetavalt,

tagamaks, et teatud tegevuseks on olemas seaduslikud alused.

Halduskohus on asjakohaselt selgitanud avalikku huvi, mis õigustab säärast erandit ning sellele

on viidatud ka Riigikohtu 14.06.2019 otsuses asjas nr 3-13-481, p 21. Ringkonnakohus leiab,

et tegemist on proportsionaalse ja põhiseaduspärase erandiga lepingupoole VÕS §-s 97

sätestatud õigusest asjaolude muutumise tõttu raskustesse sattumise korral leping ühepoolselt

ühes öelda. Tuleb rõhutada, et raskustesse sattunud eraisikust poolel pole sellises olukorras

materiaalõiguslikult vähem õigusi, erandlik on üksnes nõude esitamise ja maksmapanemise

menetluslik kord, et ülesütlemisel ei saaks kahjustada avalik huvi halduslepingu korrakohaseks

täitmiseks ja et see toimuks kohtu kontrolli all. Säärase nõude lahendamiseks ette nähtud

halduskohtumenetluse tõhususe üldsõnaline ja ebamäärane kahtluse alla seadmine ei too kaasa

normi põhiseadusevastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist siinse vaidluse asjaoludel.

Nagu halduskohus õigesti märkis, kahjustas kaebaja ühepoolne käitumine haldusorganit ja

avalikke huvisid olulisel määral ning just sääraste olukordade ärahoidmiseks ongi HMS § 102

lg 4 mõeldud.

16. Kuna kaebaja ülesütlemisavaldus oli õigusvastane ja lepingu ennetähtaegse lõpetamise

taotlus tulnuks lahendada HMS § 102 lg 4 alusel kohtumenetluses, ei analüüsi ringkonnakohus,

kas lepingu muutmise ja lõpetamise eeldused HMS-i ja RHS-i järgi olid täidetud.

17. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja ütles lepingu õiguspäraselt üles. Selles osas pole

vaja halduskohtu põhjendustele midagi lisada.

Leppetrahv

18. Ringkonnakohus leiab, et pooled olid ATL-is kokku leppinud täiendavas leppetrahvis ning

vastustaja kohaldas seda kaebaja suhtes oma 01.10.2018 kirjas. Lepingu täitmistagatise täies

ulatuses realiseerimine oli proportsionaalne ja õiguspärane.

19. Väärad on kaebuse p-s 3.1 esitatud väited, et ATL p 9.6 on sõnastuselt ja mõttelt ebaselge.

ATL p 9.6 esimene lause sätestas: „Lepingu lõpetamisel ennetähtaegselt Tellija poolt Vedajast

tingitud asjaolude tõttu on Tellijal lisaks ATL p-s 8 sätestatud leppetrahvidele õigus

realiseerida

Lepingu

täitmistagatis,

mis

loetakse

täiendavaks

leppetrahviks.“

Leppetrahvikokkulepe on selge. Selles on kokku lepitud, millisel juhul saab leppetrahvi nõuda.

Leppetrahvi summa on üheselt selge tulenevalt ATL-i p-st 5.1, mis ütles, et täitmistagatise

suurus on 605 000 eurot. Lepingu p 5.2 kohaselt sai vastustajale täitmistagatise anda rahasumma

deponeerimisega või panga garantiiga (praegusel juhul esitas kaebaja panga garantii). Lepingu

sisu kindlakstegemisel pole mingit tähtsust sellel, kuivõrd täpselt on vastustaja oma hilisemates

kirjades lepingu sätet tsiteerinud. Kaebajal oli lepingu järgi mitmeid kohustusi, põhikohustuseks

oli teenindada liine kuni lepingus sätestatud tähtpäevani. On ilmselge, et hankija on ATL-i p-s

9.6 soovinud kehtestada sanktsiooni juhuks, kui vedaja rikub oma kohustusi oluliselt ja see toob

3-18-1946

10(14)

vastustajale kaasa raske tagajärje. Vastustaja poolt lepingu ennetähtaegse ülesütlemise alused

pole ATL-i p-des 9.3 ja 9.4 ammendavalt loetletud. Need alused on õigusselguse huvides välja

toodud selleks, et mõlemal poolel oleks selgus, milliste vedaja kõige tavalisemate ja mõistlikult

ettenähtavamate n-ö jooksvate rikkumiste korral saaks vastustaja lepingu ennetähtaegselt üles

öelda. Ebaharilikumaid ja palju raskemaid rikkumisi, kus näiteks vedaja lõpetab päevapealt ja

selgitusi esitamata lepingu täitmise, pole ATL-i p-des 9.3 ja 9.4 kirjeldatud. Vastustajal on õigus

leping üles öelda ka teistel seaduses (HMS ja VÕS) sätestatud alustel, vt Riigikohtu 14.06.2019

otsus asjas nr 3-13-481, p 22. Pole mingit mõistlikku põhjust arvata, et leppetrahvikokkulepe

ATL-i p-s 9.6 laieneb üksnes lepingu p-des 9.3 ja 9.4 ettenähtud ülesütlemistele, mitte muudele

ja märksa raskemate rikkumiste korral ülesütlemistele.

20. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et leppetrahvikokkulepe on teda ebamõistlikult kahjustava

tüüptingimusena tühine. VÕS § 29 lg 1 kohaselt on lepingutingimuse tüüptingimuseks

kvalifitseerimisel oluline see, kas lepingu pool sai selle sisu enne lepingu sõlmimist mõjutada.

Praegusel juhul oli see nii. Riigihanke tulemusel sõlmitud lepingu tingimuste ebamõistlikkust

või õigusvastasust (vastuolu RHS-st tuleneva proportsionaalsuse, läbipaistvuse ja võrdse

kohtlemise nõudega) saab pakkuja väita riigihanke alusdokumente kui eelhaldusakte õigel ajal

RHS-s sätestatud korras vaidlustades. Leppetrahvi kohaldamise aluste ja suuruse vaidlustamine

on senises riigihangete alases vaidlustus- ja halduskohtupraktikas tavapärane. Hankelepingu

tingimuste sisu ja kehtivus peab võrdse kohtlemise ja konkurentsi efektiivseks ärakasutamiseks

olema pakkumise tegemist kaaluvate isikute jaoks üheselt selge.

Ringkonnakohus märgib siiski, et isegi kui pidada vaidlusalust sätet tüüptingimuseks, siis tuleb

asuda seisukohale, et säärane avalike huvide kaitseks ette nähtud leppetrahv pole iseenesest ka

ebaproportsionaalne, iseäranis kui seda kohaldatakse olulise rikkumise korral, mis asetab

hankija ja avalikud huvid raskesse olukorda, nagu juhtus praegu. Asjaolu, et leppetrahvi saab

vastustaja kohaldada ühepoolselt ilma kaebaja nõusolekuta, ongi leppetrahvi olemuslik tunnus.

Eelhaldusaktiga kindlaks määratud tingimus oli siduv nii hankijale kui pakkujale, mistõttu on

tegemist ka VÕS § 42 lg-s 2 sätestatud olukorraga.

21. Eeltoodu alusel ei anna kaebaja väited alust asuda seisukohale, et ATL p 9.6 ei sisalda

kehtivat leppetrahvikokkulepet.

22. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja on kohaldanud kaebaja suhtes leppetrahvi 01.10.2018

kirjas.

Selle kirja pealkiri on „Harju maakonna lõunasuuna avaliku teenindamise lepingu erakorralise

ülesütlemise teade ja teade leppetrahvi rakendamise kohta“. Ehkki tahteavalduse sisu

kindlakstegemisel pole kirja pealkiri tõepoolest ainumäärav, on tegemist siiski ühe asjaoluga

muude hulgas, mis tuleb isiku tahte kindlakstegemisel arvesse võtta. Kirjas on märgitud:

„Ühtlasi teavitab keskus, et kavatseb Vedaja suhtes rakendada kõiki ATL alusel ja seadusest

tulenevaid sanktsioone, sh ATL p 9.6 sätestatud võimalust nõuda ATL täitmistagatise ulatuses

leppetrahvi juhul, kui ATL ennetähtaegse lõpetamise on tinginud Vedajast tingitud asjaolud.

Eelnevat arvestades ei tagasta keskus Vedajale ATL täitmistagatist.“ Kaebaja on suurt tähtsust

omistanud esimeses lauses kasutatud sõnale „kavatseb“, justkui väljendas vastustaja selles

kirjas alles kavatsust kohaldada leppetrahvi ja jättis selle tegeliku kohaldamise seega kusagile

tulevikku. Selline arusaam on asjade käiku ja vastustaja tahteavaldusi arvestades täiesti

ebamõistlik. Praeguses asjas on leppetrahvi kohaldamisel see eripära, et ATL-i p 9.6 sõnastuse

kohaselt „loetakse“ täitmistagatise realiseerimine täiendavaks leppetrahviks. Seetõttu on ka

mõistetav, miks vastustaja ei kasutanud 01.10.2018 kirjas sõnastust (mida kaebaja näib õigeks

pidavat), et ta teeb oma kirjaga kaebajale vahetult teatavaks oma tahteavalduse kohaldada

leppetrahvi. Leppetrahvi rakendamine praegusel juhul koosneski kahest tahust – vastustaja tahe

3-18-1946

11(14)

kohaldada leppetrahvi (mis oli kaebajale väljendatud 01.10.2018 kirjas) ja tahteavalduse

tegemine pangale garantii täitmisele pööramiseks. Et viia leppetrahvi nõudmine lõpule, pidigi

vastustaja pöörduma veel täiendavalt panga poole ja teavitas sellisest kavatsusest õigesti ka

kaebajat. 08.10.2018 kirjas pangale selgitas vastustaja, et soovib garantii realiseerimist mh

põhjusel, et tal on seda õigus nõuda ATL p 9.6 alusel. Eelnevast kokku piisab, et lugeda

vastustaja tahe leppetrahvi kohaldada kahtlusteta kindlaks tehtuks. Vastustaja märkis kaebajale

19.10.2018 kahju hüvitamise nõudes selgesõnaliselt, et vastustaja ütles ATL-i üles 01.10.2018

ülesütlemisavaldusega, milles esitas kaebaja suhtes ka ATL p-st 9.6 tuleneva leppetrahvinõude.

Ka see kiri kinnitab vastustaja tahet leppetrahvi nõue kohe esitada ja sisse nõuda, mitte jätta

selle esitamist tulevikku.

23. Leppetrahvi kohaldamine on haldusakt (vt Riigikohtu 19.12.2019 otsus asjas nr 3-17-1329,

p 18). Tähtsust pole sellel, et erinevalt Riigikohtu lahendatud vaidlusest pole siinses ATL-s

kirjas, et summa nõudmine toimub aktiga. Riigikohtu arutluskäik ei lähtunud ainult või

peaasjalikult sellest, et tolles asjas nähti summade nõudmine ette aktiga. Oluline on see, et

tegemist on avaliku võimu kandja poolt halduslepingu alusel tehtava tahteavaldusega, millega

määratakse üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. ATL sellise haldusakti

vormi- ja menetlusnõudeid ei sätesta. ATL-i p-s 8 on sätestatud mitte täiendava leppetrahvi,

vaid lepingu täitmise käigus n-ö jooksvate leppetrahvide nõudmise üksikasjad, sh nende

nõudmise aktidega. Arvestades nende leppetrahvide sisu ja lepingu lisades 4–6 sätestatud aktide

vorminõudeid, on selge, et need pole mõeldud kasutamiseks pangagarantii täitmisele pööramise

korral. Seetõttu tuleb haldusakti vorminõuetele kohaldada HMS-i sätteid. Asjaolu, et

leppetrahvi pole vormistatud n-ö klassikalisel kujul, ei tähenda, et haldusakti pole olemas või

see tuleb vorminõuete rikkumise tõttu tühistada. Haldusakt on avaliku võimu kandja tahte

avaldus, mille olemasolu ja sisu võib olla piisavalt kindlaks tehtav ka muul tahteavalduste

tõlgendamiseks ettenähtud viisil, sh konkludentselt (näiteks võib haldusakt olla HMS § 55 lg 2

kohaselt isegi suulises vormis). Praegusel juhul nähtub vastustaja 01.10.2018, 08.10.2018 ja

19.10.2018 kirjadest, et vastustaja on andnud ATL-i p 9.6 alusel haldusakti, mille sisuks on

kaebajalt täiendava leppetrahvi nõudmine, garantii täitmisele pööramise teel.

24. Lahendada tuleb küsimus, kas halduskohus rikkus menetlusnorme, kui jättis kaebajale

tegemata ettepaneku taotleda leppetrahvi tühistamist.

Kaebaja menetluslik positsioon oli algusest peale selline, et pooled pole leppetrahvikokkulepet

üldse sõlminud ning kui see oligi sõlmitud, siis pole vastustaja kaebaja suhtes leppetrahvi

kohaldanud. Vastustaja seevastu selgitas oma menetlusdokumentides kohtule algusest peale, et

leppetrahvikokkulepe oli olemas ning vastustaja on kohaldanud kaebaja suhtes leppetrahvi.

Sellises olukorras oli leppetrahvi vaidlustamiseks eraldi sõnaselge nõude esitamata jätmine

kaebaja, keda esindas professionaalne õigusnõustaja, teadlik valik ja menetluslik risk.

Kohtul on samas HKMS § 120 lg 1 p 3 järgi kohustus selgitada kaebajale, milliste nõuete

esitamine on vajalik kaebuse eesmärgi saavutamiseks. Praegusel juhul on oluline see, et

küsimus, milline on lepingu täpne sisu ja milliseid tahteavaldusi on vastustaja kaebaja suhtes

teinud, tuli lahendada asja sisulise läbivaatamise käigus tulenevalt tõenditele antud hinnangust.

Seda küsimust ei saanud kohus lõplikult otsustada eelmenetluses. Lisaks tuleb arvestada, et

halduslepingust tulenevate leppetrahvide vaidlustamise korra osas polnud kehtiv õigus kuni

Riigikohtu halduskolleegiumi 19.12.2019 otsuseni asjas nr 3-17-1329 sugugi üheselt

mõistetavalt selge. Sellises olukorras võinuks halduskohus soovitada kaebajal esitada HKMS §

37 lg 3 alusel alternatiivne nõue leppetrahvi tühistamiseks juhtumiks, kui kohus jõuab

kohtuotsuses järeldusele, et vastustaja on ATL-i p-s 9.6 sätestatud täiendavat leppetrahvi

kaebaja suhtes kohaldanud. Nõue olnuks kooskõlas kaebaja eesmärgiga, et vastustaja ei saaks

ATL-i lõppemisega seonduvalt kaebajalt ega pangalt mitte midagi.

3-18-1946

12(14)

25. HKMS § 49 lg 2 alusel lubab ringkonnakohus kaebajal täiendada kaebust nõudega tühistada

vastustaja kohaldatud leppetrahv. Hindamisel, kas esineb mõjuv põhjus kaebuse muutmiseks

apellatsioonimenetluses, on kohtul lai otsustusruum, kusjuures muu hulgas saab arvestada

sellega, et kaevatava tegevuse õiguslik olemus oli ebaselge (Riigikohtu 12.11.2019 asjas nr 3-

16-1573, p-d 24 ja 32). Nõue on tähtaegne, kuna see tuleb lugeda esitatuks algse kaebuse

esitamise ajal, s.o 12.10.2018, vaatamata sellele, et tegemist on täiendava nõude esitamisega,

mitte senise nõude uuega asendamisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.11.2018 määrus

asjas nr 3-16-2290, p 12).

26. Kaebaja üritas oma eesmärki, et vastustaja ei saaks kaebajalt ega pangalt mingeid summasid,

saavutada garantii täitmisele pööramise vaidlustamisega. Seetõttu on vaatamata asjaolule, et

eraldiseisvat nõuet leppetrahvi tühistamiseks polnud esitatud, leppetrahvi küsimust menetluses

siiski arutatud. Ringkonnakohus leiab, et asi on allpool toodud põhjustel menetluslikult piisavalt

küps, et teha leppetrahvi tühistamise nõude kohta otsus, ilma et peaks andma menetlusosalistele

veelkord võimalusi oma seisukohtade esitamiseks.

27. Leppetrahvinõude esitamine kogu täitmistagatise ulatuses ja selle realiseerimine vastustaja

01.10.2108 kirjaga ja garantii täitmisele pööramisega oli vormivigadega, kuid sisuldasa

õiguspärane. Ringkonnakohus peab eeskätt tähtsaks kahte asjaolu. Esiteks, ATL-s oli täiendav

leppetrahv kokku lepitud konkreetses summas ning kasutatud ei olnud formuleeringut, et

leppetrahvi saab nõuda kuni teatud summani vastavalt rikkumise asjaoludele vms, nagu oli

näiteks Riigikohtu lahendatud asjas nr 3-17-1329. ATL-i sätetest nende koosmõjus tuleneb, et

vedaja osade rikkumiste puhuks on ette nähtud leppetrahvid lepingu p-s 8, kuid kui vedaja

rikkumine on nii oluline ja raske, et see toob kaasa lepingu ennetähtaegse lõpetamise, peab

vedaja lisaks p-s 8 sätestatud leppetrahvidele maksma täiendavat leppetrahvi fikseeritud

summas. Vedajale oli teada, et see summa kuulub kohesele sissenõudmisele garantii täitmisele

pööramise teel. ATL-i p-s 9.6 kasutatakse täitmistagatise kohta lepingutes tavapärast sõnastust,

et vastustajal on see õigus realiseerida, mis mõistlikule kõrvaltvaatajale jätab mulje

vääramatust, paratamatust tagajärjest, mida vedaja peab taluma, kui vastustaja seda vajalikuks

peab. Seega on ATL-i p 9.6 majanduslik eesmärk heidutada vedajat, et ta hoiduks sääraste

rikkumiste toimepanemisest, mis annaks aluse leping ennetähtaegselt lõpetada.

28. Kui asudagi lepingu p-i 9.6 tõlgendamisel seisukohale, et sellest tuleneb hankijale

kaalutlusõigus, kas haldusakt üldse anda ja kui suure leppetrahvisumma kohta, siis on

ringkonnakohtu arvates praeguse vaidluse asjaoludel ilmne, et 605 000 euro suuruse leppetrahvi

nõudmine jääb vastustaja kaalutlusõiguse piiridesse ega ole ebaproportsionaalne.

Kaebaja pani oma ebaseadusliku teatega, mis oli lisaks esitatud ebamõistlikult lühikese

etteteatamise ajaga, vastustaja raskesse olukorda. Õiguspäraselt ja heauskselt käitudes pidanuks

kaebaja esitama halduslepingu tingimuste muutmise ja vajadusel lepingu lõpetamise taotlused

ning asjaomases halduskohtumenetluses saanuks poolte ja avalikku huve kaaludes leida õiglase

lahenduse, vajadusel mh esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamise teel. Vastustaja pidi selle

asemel leidma väga lühikese ajaga uue vedaja, kusjuures kaebaja pidi mõistlikult ette nägema,

et sundolukorda sattunud hankijale tehakse uue lepingu sõlmimiseks senisest kõrgema hinnaga

pakkumised. Just seda laadi asjaolude, mis kahjustavad tugevalt avalikku huvi, ärahoidmiseks

oligi täiendav leppetrahv hankelepingusse kirjutatud. Vastustaja on selgitanud, et talle on uue

vedaja leidmisega seoses tekkinud kahju eelduslikult 1 124 126 eurot. Maanteeamet saatis

vastustajale taolises olukorras õigusega juhise, et AS-i SAMAT garantii on tarvis täitmisele

pöörata, et tagada uue lepingu täitmiseks vajalikud vahendid. Isegi kui vastustaja kahjunõue

kaebaja vastu oli põhjendatud mõnevõrra väiksemas ulatuses kui 1 124 126 eurot, pidi see suure

tõenäosusega siiski tuntavalt ületama garantiisummat ning seega oli leppetrahvi kohaldamine

ja garantii täitmisele pööramine proportsionaalne. Tähtsust ei oma seejuures asjaolu, et edasistes

3-18-1946

13(14)

menetlustes vastustaja hilines kahjunõude esitamisega ja kahju täpne summa jääb seetõttu välja

selgitamata – praeguses asjas tuleb anda hinnang vastustaja tegevuse õiguspärasusele 2018. a

oktoobri- ja novembrikuus garantii täitmisele pööramisel. Kahjunõude menetluse lõpetamine

kaebetähtaja rikkumise tõttu ei tähenda, et vastustajal ei olnud kaebaja vastu kahju hüvitamise

nõuet, mille olemasolu sai leppetrahvi nõudmisel silmas pidada. Halduskohus leidis õigesti, et

vastustaja pole pahauskselt käitunud ega garantii saaja õigusi kuritarvitanud.

Asjakohased ei ole poolte ja halduskohtu arutlused selle üle, kas VÕS § 158 lg 2 järgi võib

leppetrahviklausel seisneda ka teo tegemises kolmanda isiku poolt, ning sellekohaseid

seisukohti ringkonnakohus ei analüüsi.

29. Kuigi vaidlusalusel leppetrahvi nõudmise haldusaktil on vormi- ja menetluslikud puudused,

ei too see praegusel juhul kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 58). Haldusakti põhjendused on

järeldatavad vastustaja kirjavahetusest kaebaja ja pangaga ja need tahteavaldused on kaebaja

kätte saanud. Kaebaja ära kuulamine enne leppetrahvi kohaldamist poleks ilmselgelt viinud

teistsuguse tulemuseni. Esiteks tuleb arvesse võtta vastustajale tekkinud kahju suurust ja

vajadust leida vahendid AS-ga GoBus sõlmitud lepingu täitmiseks, mis õigustab täitmistagatise

kogu ulatuses sissenõudmist (seda kinnitab Maanteeameti 17.10.2018 kiri vastustajale).

Teiseks, arvestades kaebaja seisukohta, et täiendavat leppetrahvi pole pooled ATL-s üldse

kokku leppinud, pole põhjust eeldada, et kaebaja oleks tol ajal esitanud vastustaja kaalutlustele

leppetrahvi sissenõudmisel ja selle ulatuse määramisel sisulisi vastuväiteid, mida vastustaja

saanuks kaalutlusotsuse tegemisel analüüsida.

30. Eelneva põhjal tuleb kaebaja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Vastustaja esindajakulu

31. Vastuapellatsioonkaebus tuleb samuti jätta rahuldamata.

Maakonnas ühistranspordi korraldamiseks ATL-de sõlmimine, muutmine ja nende alusel

sanktsioonide rakendamine on tulenevalt riigiga 23.12.2004 sõlmitud halduslepingust

vastustaja põhitegevuseks, mitte tema tugiülesandeks ehk kõrvalfunktsiooniks. Seetõttu lähtus

halduskohus õigesti kohtupraktikas kinnistunud seisukohast, et haldusorganil ei ole keelatud

kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid kohtuasi peab olema reeglina

haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud haldusvälise

esindajakulude väljamõistmine kaebajalt (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21.06.2012 otsus

asjas nr 3-3-1-26-12, p 30). Praeguse kohtuasja asjaolud ei ole sedavõrd erilised, et esineks alus

vastustaja kantud esindajakulude väljamõistmiseks kaebajalt. Asjaolu, et halduslepingu ja

tsiviilõigusliku lepingu vaheline piir võib olla õhkõrn, ei tähenda, et esindajakulude

väljamõistmisele ei tohiks kohalduda teistsugused reeglid kui tsiviilkohtumenetluses. Kui

leping kvalifitseerub halduslepinguks ja asi lahendatakse seetõttu halduskohtus, siis kohalduvad

kõik halduskohtumenetluse põhimõtted tervikuna. Vastustaja peab avaliku võimu kandjana oma

põhitegevuse raames olema võimeline oma jõududega hindama, kas tema sõlmitud lepingud on

halduslepingud

ja

leppetrahvi

nõuded

haldusaktid.

Vaidluse

võrdlemine

tavalise

hankevaidlusega pole õige, kuna halduslepingu puhul on tegemist avalik-õigusliku menetluse

ja otsustega, riigihanke korral aga ostetakse kaupu ja teenuseid reeglina haldusorgani

tugiteenustena tsiviilõiguslike lepingute alusel.

32. Kuna nii apellatsioon- kui ka vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, jäävad nende

esitajate menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1).

Vastustaja esindajakulu apellatsioonkaebuse menetlemisel jääb tema kanda samadel põhjustel,

mille tõttu jääb rahuldamata vastuapellatsioonkaebus.

3-18-1946

14(14)

Vastustajalt

tuleb

HKMS

§

lg

alusel

välja

mõista

kaebaja

kasuks

vastuapellatsioonkaebusele vastamise kulu. Ringkonnakohus peab küsimuse vähest keerukust

ja mahtu silmas pidades vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks selles osas 2 tundi. Seega tuleb

välja mõista 2 × 100 eurot (tunnihind arve nr 2020/029 järgi) ehk 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 11.11.2021 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. Jätta vastukassatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 2. oktoobri 2020. a otsus ja Tallinna

Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2021. a otsus täitmistagatise sissenõudmist,

garantiikirja ja menetluskulu puudutavas osas. Muus osas jätta kohtuotsuste

resolutiivosad muutmata. Muuta otsuste põhjendusi vastavalt käesolevale

otsusele.

3. Rahuldada

kaebus

osaliselt.

Tühistada

MTÜ

Põhja-Eesti

Ühistranspordikeskus 1. oktoobri 2018. a teade nr 2-1/160-4 täitmistagatise

sissenõudmist puudutavas osas. Tunnistada vastustaja tegevus garantiikirja

täitmisele pööramisel õigusvastaseks. Kohustada vastustajat garantiikirja

tagastamise küsimust uuesti otsustama.

4. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 7500 eurot.

5. Tagastada

AS-i

Samat

tasutud

kautsjon.

MTÜ

Põhja-Eesti

Ühistranspordikeskus tasutud kautsjon kanda riigituludesse.