3-19-2322/43 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.01.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2322

Haldusasi

YY ja XX kaebus Keskkonnainspektsiooni 04.10.2019

ettekirjutuse nr 903 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – YY ja XX, volitatud esindajad v.adv Piret

Blankin ja adv Kätliin Lember

Vastustaja – Keskkonnainspektsioon, alates 01.01.2021

Keskkonnaamet, volitatud esindaja Väino Linde

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 05.06.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

YY ja XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 18.12.2020

RESOLUTSIOON

1. Lugeda alates 01.01.2021 Keskkonnaamet vastustajaks, mitte arvamuse andmiseks

kaasatud haldusorganiks.

2. Jätta YY ja XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

05.06.2020 otsus muutmata.

3. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.02.2021.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-19-2322

2(17)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsioon (KKI) tuvastas 10.07.2018 ja 16.08.2018 kontrollkäikudel, et Harju

maakonnas Viimsi vallas Aksi saarel Idaotsa külas Prangli maastikukaitseala Aksi

sihtkaitsevööndis on püstitatud Läänekalda, Aksiranna ja Vahetoa kinnistutele mitu uut ehitist.

Nimetatud kinnistute omanikeks on YY ja XX.

2. KKI tegi 04.10.2019 ettekirjutuse nr 903, millega kohustas YY ja XX likvideerima

järgmised Aksi saarel asuvad ehitised: a) Aksiranna kinnistul: eluhoone; kahe uksega puidust

kuur; puidust välikäimla; välikäimla ja kuuri vahelisele alale püstitatud okastraadist ja

roigastest aed, milles on kilekasvuhoone ja taimede kasvulava; aia kõrval eluhoone läheduses

kaks väikeloomade (küülikute) varjualust/kuuti; metallist võrkaed (kõrgus 1,15 m) ning sellega

piiratud alal puidust koerakuut ja koera varjualune; b) Läänekalda kinnistul: kahe uksega

puidust kuur; heinarulle ümbritsev roigastest, laudadest ja okastraadist aed; c) Vahetoa

kinnistul: puidust suitsuahi.

Eelnimetatud hoonete ja rajatiste püstitamiseks puudub kaitseala valitseja Keskkonnaameti

(KKA) nõusolek. Aksi saarel asub kaks merikotka pesa ning Aksiranna kinnistule ehitatud

eluhoone paikneb ühe merikotka püsielupaiga maa-alal (looduskaitseseaduse (LKS) § 50 lg 2

p 2). Lisaks on Aksiranna kinnistul püstitatud ehitised kaitseala kaitse-eesmärgiks olevatele

elupaigatüüpidele koodiga 4030 (Euroopa kuivad nõmmed) ja 7230 (liigirikkad madalsood).

Läänekalda

kinnistul

paiknevad

ehitised

on

püstitatud

kaitse-eesmärgiks

olevale

elupaigatüübile koodiga 5130 (kadastikud).

Inimeste kohalolu ei ole vajalik kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamiseks, milleks Prangli

maastikukaitseala kaitse-eeskirja (kaitse-eeskiri) § 9 kohaselt on sihtkaitsevööndis looduslike

ja poollooduslike koosluste ning merikotka elupaiga kaitse. Üksnes kaitseala valitsejal on õigus

otsustada, milliseid ehitisi on vajalik kaitsealale selle tarbeks rajada ning ehitamise vajadust

kaalutakse üldjuhul kaitsekorralduskavaga. Kaitseala tarbeks mõeldud ehitised peavad olema

avalikult kasutatavad ning üldjuhul peavad need paiknema riigimaal. Eramaale võib kaitseala

tarbeks rajada ehitisi vaid erandkorras, nt poollooduslikel kooslustel karjatatavate loomade

varjualused, kui neid pole võimalik rajada riigimaale. Selliste ehitiste kasutusotstarbe

muutmine või kasutusotstarbele mittevastav kasutamine on keelatud. Kui ehitist enam

kasutusotstarbest lähtuvalt ei kasutata, tuleb see üldjuhul teisaldada või lammutada. Kuivõrd

Aksiranna, Vahetoa ja Läänekalda kinnistutele rajatud uued ehitised ei ole kaitseala tarbeks

püsitatud ehitised ja need on ehitatud ilma kaitseala valitseja nõusolekuta, on KKA seisukohal,

et need tuleb likvideerida. Kaitseala valitseja arvamus on KKI-le siduv. Avalik huvi looduse

kaitsmise vastu kaalub üles XX ja YY huvi ehitiste säilitamise vastu.

Ettekirjutusega määrati ehitiste likvideerimise tähtajaks 15.02.2020 ja kohustati need Aksi

saarelt ära vedama pärast 31.07.2020, kuid hiljemalt 31.08.2020. Ettekirjutuses hoiatati, et kui

YY ja XX ei ole ettekirjutust tähtajaks täitnud, rakendab KKI nende suhtes sunniraha 500 eurot

(igakuiselt).

3. YY ja XX esitasid KKI 04.10.2019 ettekirjutuse peale vaide, mille KKI jättis 13.11.2019

vaideotsusega rahuldamata.

4. YY ja XX esitasid 10.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse KKI 04.10.2019

ettekirjutuse tühistamiseks.

1)

Lammutamisettekirjutust ei saa teha ainuüksi karistusena omavolilise ehitamise eest. Ka

tagantjärele peab olema võimalik kaaluda, kas ilma kaitseala valitseja nõusolekuta püstitatud

ehitised vastavad sellise nõusoleku andmise tingimustele. KKI ei ole sisuliselt välja selgitanud,

3-19-2322

3(17)

kas nõusoleku küsimata jätmine muudab ehitised kaitse-eeskirja eesmärkide ja sätetega

automaatselt vastuolus olevaks. Kui tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist

ega kaitseala seisundit, siis võib kaitseala valitseja seda lubada. Ka Riigikohus on kinnitanud,

et ehitise püstitamise lubatavus kaitsealal sõltub sellest, kas tegevusega kahjustatakse kaitse-

eesmärke või mitte (vt Riigikohtu 28.11.2019 otsus nr 3-17-740/46). Aksiranna kinnistul asub

ajalooline talukoht ja ulatuslik õueala. On põhjendamatu eeldada, et 10 408 m2 suurune kinnistu

on täielikult kaitsealuse elupaigatüübiga kaetud ning et sellel 36 m2 eluhoone paiknemine

kahjustaks oluliselt kinnistul esinevaid elupaigatüüpe. Ka KKA ei ole välja selgitanud, kui suurt

osa Aksiranna kinnistul asuvatest elupaigatüüpidest ehitiste eksisteerimine ja kasutamine

mõjutab ning kuidas mõjutab ehitiste olemasolu edaspidi kaitse-eesmärkide saavutamist. Seega

ei ole ka KKA sisuliselt kontrollinud ehitiste mõju Aksi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärkidele.

Sellises olukorras on lammutamisettekirjutus ebaproportsionaalne.

2)

KKI on jätnud arvestamata, et ehitised teenivad kaitse-eesmärke ja on püstitatud kaitseala

huvides ega ole seega kaitse-eesmärkidega vastuolus. Aksiranna kinnistule püstitatud ehitised

teenivad eesmärki võimaldada saare ja seal asuvate kariloomade eest hoolitsevatel inimestel

elada inimväärsetes tingimustes. Kuivõrd saarel elavad inimesed hoolitsevad kooskõlas KKA-

ga sõlmitud lepingutega saarel tehtavate hooldustööde ning karjatatavate loomade eest, tuleb

ehitisi pidada kaitseala tarbeks püstitatud ehitisteks. Saarel levinud poollooduslike koosluste

olemus eeldab inimeste kohalolu kaitsealal kaitstavate loodusväärtuste säilimiseks. Aksi saarel

kehtiv poollooduslike koosluste säilitamisele suunatud kaitserežiim ei välista saarel inimeste

viibimist või elamist, pigem võib seda pidada kaitseala säilimise huvides olevaks.

3)

KKI on põhjendamatult sekkunud kohaliku omavalitsuse otsustuspädevusse ja

planeerimisautonoomiasse. Asudes hindama seda, kas Aksi saarel võiks olla inimasustus, on

KKI ettekirjutuse tegemisel väljunud kaalutlusõiguse piiridest. KKA-l ja KKI-l puudub

pädevus määrata, kas Aksi saarel võivad inimesed püsivalt elada või mitte. KKA avaldas 2014.

a-l, et lubab Aksi saarel vanadele talukohtadele ehitamist. Vaideotsusest ei nähtu, et KKI oleks

arvestanud Aksi saarel ajalooliselt olnud asustust, talukohtade ja õuealade olemasolu, viidet

KKA poolt 2014. a-l vanadele talukohtadele ehitamise põhimõttelisele lubamisele ega

kaebajate viidet rangema kaitserežiimiga kaitsealal asuvale suvilakompleksile Pihelgalaiul.

4)

Kaitse-eeskirjas sisalduvad piirangud kaitsealusel maal ehitamiseks riivavad intensiivselt

omandipõhiõigust. Kaitse-eeskirja tuleb muuta. Kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p-s 10 sisalduva

mõiste „kaitseala tarbeks“ eeldused peavad olema objektiivselt määratletavad. Ehitise

käsitamine kaitseala tarbeks olevana ei saa sõltuda üksnes sellest, kas KKA on kinnitanud

ehitise vajalikkust kaitseala tarbeks, ega sellest, kas ehitis asub riigi- või eramaal. Kaebajad

nõustuvad KKA-ga, et kaitseala tarbeks püstitatuks võib pidada sellist ehitist, mis on vajalik

kaitse-eesmärkide paremaks täitmiseks/elluviimiseks. Sellest kriteeriumist lähtudes on

vaidlusalused ehitised vajalikud selleks, et Aksi saarel saaks jätkuda Aksi sihtkaitsevööndi

kaitse-eesmärkide elluviimiseks vältimatult vajalik loomade karjatamine. Kaebajad on ehitanud

saarel loomi karjatavatele isikutele seal aastaringset viibimist võimaldava soojustatud elamu ja

seda teenindavad ehitised ja rajatised. KKA ei ole selgitanud, kuidas kahe inimese aastaringselt

Aksi saarel elamine otseselt või kaudselt kahjustaks Aksi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärke ning

õigustaks saare asustamise täielikku keelamist. LKS § 14 lg-s 4 sätestatu ei tähenda, et kaitseala

valitsejal oleks tegevuse eelnevalt kooskõlastamata jätmise tõttu igal juhul õigus jätta hiljem

tegevus heaks kiitmata. KKA-l on olemas vaidlusaluse tegevuse heaks kiitmiseks vajalik

kaalutlusruum.

5)

Ettekirjutuses on alusetult tuginetud asjaolule, et ehitised asuvad merikotka

püsielupaigas. Ehitistele lähim merikotka pesa on olnud asustamata juba alates 2007. a-st. Teine

pesa on ehitistest rohkem kui 200 m kaugusel. Viide LKS § 50 lg-le 5 on ekslik.

3-19-2322

4(17)

6)

KKA pole ligi 12 aastat teinud Aksi saarel paikvaatlusi, mis võimaldanuks tuvastada Eesti

Looduse Infosüsteemi (EELIS) andmete vananemise elupaigatüübi rusked luited kukemarjaga

osas. Lähtuda tulnuks tegelikust faktilisest olukorrast, mitte aegunud andmetest. Aksiranna

kinnistu õueala ei ole kaebajate tegevuse tulemus, vaid tekkis ajal, mil saarel oli püsiasustus.

Ettekirjutusest ei ilmne, milline looduslik kooslus on hävinud või hävib ning kas Aksi kinnistu

õuealal viibimisel on merikotka pesadele üldse mingit mõju. Ettekirjutuse tegemisel ei ole

arvestatud ehitiste likvideerimise mõjuga kaitse-eesmärkidele.

7)

Ettekirjutus ei ole proportsionaalne, kuna KKI ei reageerinud korrarikkumisele pärast

selle avastamist viivitamatult, vaid alles neli kuud pärast kontrollkäiku. Selle aja jooksul

ehitasid kaebajad edasi ning tegid märkimisväärseid kulutusi.

5. Keskkonnainspektsioon vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) KKA on 10.10.2018 kirjas nr 7-9/18/14771-2 KKI-le selgitanud, et Läänekalda, Aksiranna

ja Vahetoa kinnistutele rajatud ehitiste puhul pole tegemist kaitseala tarbeks mõeldud ehitistega.

Samuti ei nähtu dokumendiregistrist, et nende rajamiseks oleks küsitud ja saadud nõusolek

kaitseala valitsejalt KKA-lt. KKA asus seisukohale, et ehitised tuleb likvideerida. Kaitseala

valitseja arvamus on järelevalveasutusele siduv.

2) Aksi sihtkaitsevööndis on kaks merikotka pesa. Aksiranna kinnistule püstitatud uus

eluhoone paikneb ühe merikotka püsielupaiga maa-alal, millest tulenevalt on inimeste

igapäevase viibimise tõttu kinnistul oht kotkaste pesitsusaegseks häirimiseks. Asjaolu, et

kaebajate väitel on Aksi saarel paiknevatest merikotkaste pesapaikadest uuele eluhoonele lähim

pesapaik olnud mitmel aastal asustamata või et pesapaikade alal viibimise keeld hõlmab vaid

teatud osa kalendriaastast, ei oma LKS § 50 lg 2 p 2 mõttes tähtsust. Ka teised ebaseaduslikud

ehitised on püstitatud Aksi saarel inventeeritud mitmete kaitse-eesmärgiks olevate

elupaigatüüpide alale.

3) Ekslik on kaebajate seisukoht, et varasem inimasustus Aksi saarel ning seal aastate eest

toimunud varjualuse ja paadikuuri taastamine annab neile aluse nõuda ebaseaduslikult

püstitatud uusehitiste seadustamist.

4) Kaebajad on alates 2018. a suvest olnud neile kuuluva äriühingu kaudu Prangli

maastikukaitseala valitsejaga lepingulistes suhetes ja poollooduslike koosluste hooldamise

kaudu aidanud kaasa Aksi saare korrashoiule. Samas ei tulene sellest, et neil oleks õigus

iseseisvalt ilma seadusliku aluseta ja kaitseala valitseja nõusolekuta otsustada uute hoonete

rajamise üle Aksi sihtkaitsevööndis ja pidada kaebajate poolt saarele tööle toodud inimesi

saarevahtideks.

5) Ettekirjutus

on

proportsionaalne.

Selle

tegemine

oli

vajalik,

et

saavutada

looduskaitseseadusega seatud eesmärkide ja põhimõtete rakendamine. KKI on kaalunud

kaebajate erahuvi jätta saarele püstitatud ehitised alles, kuid leidnud, et see ei kaalu üles

avalikku huvi. Haldusmenetluses on kaebajatele antud võimalus esitada oma arvamus ning

vastuväited.

6. Keskkonnaamet palus jätta kaebus rahuldamata.

1)

Ettekirjutuses märgitud ehitised ei ole käsitatavad kaitseala tarbeks püstitatud ehitistena,

kuna need ei ole vajalikud kaitse-eesmärkide täitmiseks. Tulenevalt LKS § 30 lg 2 p-st 3 ning

kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p-st 5 ei saa KKA kaitseala valitsejana anda nõusolekut selliste ehitiste

seadustamiseks. Looduskaitselised kitsendused tegevuseks Prangli maastikukaitseala Aksi

sihtkaitsevööndis tulenevad LKS-st ning ka Euroopa Liidu õigusest. Kaitseala tarbeks rajatava

ehitise asukoha kavandamisel tuleb lähtuda Aksi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärkidest ning

3-19-2322

5(17)

Natura 2000 loodusala kaitse-eesmärkidest. Kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p 10 kohaselt on kaitseala

valitseja nõusolekul Aksi sihtkaitsevööndis lubatud olemasolevate rajatiste, sealhulgas tuletorni

ja kraavide hooldustööd ning uute ehitiste püstitamine kaitseala tarbeks. Sarnaselt sätestas ka

varasema kaitse-eeskirja § 18 lg 2, mille kohaselt oli Aksi sihtkaitsevööndis lubatud

mittetootmisliku ehitise rajamine kaitseala tarbeks kaitseala valitseja nõusolekul. Ehitised, mis

on vajalikud kaitseala tarbeks, on eelkõige kaitseala tähised, kaitseala kohta infot jagavad

stendid, külastajaid suunavad laudteed, vaatetornid. Aladel, kus kaitse-eesmärgiks on

poollooduslike koosluste taastamine ja hooldamine, võib sellise ehitisena käsitada loomadele

ja loomade söödaks varutud heina hoidmiseks püstitatud varjualuseid. Kindlasti ei loeta

kaitseala tarbeks rajatavaks ehitiseks erahuvides ehitatud eluhoonet. Samuti ei ole kaitseala

tarbeks vajalikud kuurid, milles hoida tööriistu. Ühegi ebaseadusliku hoone puhul ei ole

kaitseala valitsejalt eelnevalt küsitud, kas ehitis on käsitatav kaitseala tarbeks vajaliku ehitisena.

2)

Lisaks sellele, et ettekirjutuses märgitud hooned on ehitatud kaitseala valitseja

nõusolekuta, on need püstitatud ka Prangli maastikukaitseala ja Prangli loodusala kaitse-

eesmärgiks olevatele elupaigatüüpidele. Läänekalda kinnistul on ehitis püstitatud

elupaigatüübile kadastikud (5130). Aksiranna kinnistu alal, kuhu on omavolilised hooned

püstitatud, on inventeeritud kõrge väärtusega (A) esmatähtsa elupaigatüübi rusked luited

kukemarjaga (2140, PLK kood 4030) esinemisala ning ka elupaigatüüp liigirikkad madalsood

(7230). Hoonete rajamisega on nende asukohas, lähiümbruses ja kasutusse võetud õuemaal

elupaigatüüp rusked luited kukemarjaga hävinenud. Prangli loodusala kaitsekorralduskava

aastateks 2016–2025 pikaajaliseks eesmärgiks on seatud elupaiga pindala suurendamine 2,0 ha

võrra. Aksiranna kinnistul on elupaika hävitatud ligikaudu 0,2 hektaril, mis moodustab ca 6%

kogu saarel inventeeritud elupaigatüübi rusked luited kukemarjaga pindalast. Ettekirjutuses

märgitud ehitiste lammutamisel ning lammutusjäätmete äravedamisel saavad hävinud

kooslused kahjustatud aladel taastuda. Kaebuses märgitu kohaselt moodustavad ehitised

Aksiranna kinnistu pindalast alla 0,4%, kuid see ei muuda lubatavaks kinnistul esmatähtsa

elupaigatüübi hävitamist, sest just nimetatud ala moodustab ligi 6% kogu saarel inventeeritud

elupaigatüübist rusked luited kukemarjaga.

3)

Kuivõrd kaebajad ei ole esitanud ühtegi taotlust seoses kavandatava ehitustegevusega, ei

saanud KKA enne ehitustegevuse alustamist kinnistul paikvaatlust teha ja pidi lähtuma üksnes

EELISe andmetest. Tulenevalt kaitsekorrast ning asjaolust, et Aksi sihtkaitsevööndisse on

ehitiste rajamine üldjuhul keelatud, ei ole olnud vajalikud täiendavad inventuurid kinnistul

registreeritud elupaikade asukohtade täpsustamiseks. Vaidlusaluste hoonete ja rajatiste

püstitamisega Aksiranna kinnistule ning nende pideva kasutamise tulemusel on tekkinud

kinnistule selgelt eristuv õueala, mis on nähtav ka Maa-ameti geoportaali ortofotol. Pidevas

kasutuses oleval õuealal (sh aiamaal) looduslikud kooslused paratamatult hävivad.

4)

KKA informeeris 28.12.2018 kirjaga Viimsi Vallavalitsust, et KKA-l on võimalik

kaaluda 2006. a-l Läänekalda kinnistul ehitatud hoone (asub Aksi sihtkaitsevööndis ja ka ranna

ehituskeeluvööndis) seadustamist, kui see ehitatakse ümber vastavalt KKA 18.03.2009 kirjas

esitatud tingimustele (madalamaks, kõrgusega maapinnast 3 m) ja likvideeritakse pärast

karjatamistegevuse lõpetamist. Ehitist ei ole ümber ehitatud. Kuigi selles kirjas kajastatud ehitis

ei puuduta vaidlusalust ettekirjutust, kinnitab kiri, et YY oli Aksi saare looduskaitselistest

kitsendustest teadlik ning kaebajatel juba on üks hoone, milles loomad varjualust saavad.

5)

Alates Prangli maastikukaitseala loomisest Vabariigi Valitsuse 30.12.1999 määrusega nr

441 „Prangli maastikukaitseala kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine” on Aksi saar

kuulunud sihtkaitsevööndisse. Seega on otsustatud, et saar säilitatakse looduslikuna ja saarele

inimasustust, sh endise inimasustuse taastamist, ei ole kavandatud. Kui karjatamise eeldusena

3-19-2322

6(17)

käsitada ka karjakule eluhoone rajamise võimaldamist, siis Aksi saarel on põhjendatud loobuda

pigem karjatamisest kui lubada selleks saarele elamut rajada.

7. Tallinna Halduskohus jättis 05.06.2020 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

1)

Kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p 5 kohaselt on sihtkaitsevööndis kaitseala valitseja nõusolekul

lubatud olemasolevate rajatiste, sealhulgas tuletorni ja kraavide hooldustööd ning uute ehitiste

püstitamine kaitseala tarbeks. Kaitse-eeskiri sätestab konkreetse kaitseala, püsielupaiga või

kaitstava looduse üksikobjekti kaitsekorra vööndite kaupa (LKS § 12 lg-d 1 ja 2).

Maastikukaitseala vööndid on sihtkaitse- ja piiranguvöönd (LKS § 28 lg 3). Sihtkaitsevöönd on

tegevusi piiravam. Kui kaitse-eeskiri ei sätesta teisiti, on sihtkaitsevööndis uute ehitiste

püstitamine keelatud (LKS § 30 lg 2 p 3). LKS § 14 lg 1 kohaselt on kaitsealal teatud tegevused

lubatud üksnes kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekul. Valitseja ei kooskõlasta neid

tegevusi ja muid tegevusi, mis vajavad kaitse-eeskirja kohaselt valitseja nõusolekut, kui see

võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti

seisundit (LKS § 14 lg 2). Kaitse-eeskiri sätestab leevenduse LKS § 30 lg 2 p-s 3 sätestatud

üldisest uute ehitiste püstitamise keelust, kuid säilitab KKA nõusoleku küsimise kohustuse,

kuivõrd kaitse-eesmärkide täitmist saab hinnata üksnes kaitseala valitseja. Kaitseala valitseja

saab anda nõusoleku Prangli maastikukaitseala Aksi sihtkaitsevööndis üksnes selliste uute

ehitiste püstitamiseks, mis on tarvilikud kaitseala tarbeks ja seda üksnes juhul, kui need ei

kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või selle seisundit (LKS § 14 lg

2).

2)

Eelnevast järeldub, et juhul, kui uued ehitised ei ole kaitseala tarbeks vajalikud ehk need

ei vasta kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p-s 5 toodud tingimusele, ei ole enam vaja kaaluda seda, kas

need kahjustavad kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärke või seisundit. Nõusolekuta ehitiste

püstitamine ei tekita õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas (LKS § 14 lg 4).

Kaitse-eeskirjaga kehtestatava kaitsekorra määramisel on akti andja (Vabariigi Valitsus) juba

teostanud kaalumise ning võtnud arvesse konkreetse kaitseala, püsielupaiga või kaitstava

looduse üksikobjekti puhul tähtsust omavaid asjaolusid ja soovitavaid eesmärke. Seda täpsustab

omakorda kaitsekorralduskava. Näiteks on kaitsekorralduskava kohaselt Aksi saarel kaitstav

elupaigatüüp rusked luited kukemarjaga, mida on inventeeritud ca 3,0 ha-l (Prangli saarel 0,6

ha). Kaitsekorralduskava pikaajaliseks eesmärgiks on seatud elupaiga pindala suurenemine 2,0

ha võrra. Kaitsekorraldusperioodi lõpuks, s.o aastaks 2025, peab olema tagatud elupaigatüübi

säilimine vähemalt samal pindalal, ehk Aksi saarel vähemalt 3,0 ha ulatuses. KKA ei saa

kohases menetluses nõusoleku küsimisel või tagantjärele selle andmise võimalikkuse

hindamisel asuda muutma kehtivat kaitse-eeskirja ja kaitsekorralduskava ega sisustada kaitse-

eeskirja tingimusi meelevaldselt. Kui neis sätestatud piirangud pole LKS-i eeltoodud

eesmärkide täitmiseks vajalikud ja tekitavad lisaks ebaproportsionaalse omandiõiguse riive, on

võimalik pädeval haldusorganil (kaitse-eeskirja puhul Vabariigi Valitsusel) kaaluda kaitsekorra

muutmist ning muutmise järel algatatud ehitusloa andmise menetluses lahendada üksikjuhtum.

Olukorras, kus kaitse-eeskiri kehtib ja ehitamist muul otstarbel kui kaitseala tarbeks ei

võimalda, tuleb teha ettekirjutus ebaseaduslike ehitiste lammutamiseks. KKI-l puudub selles

küsimuses kaalutlusõigus.

3)

Asja materjalide põhjal ei saa olla mõistlikku kahtlust, et praegusel juhul on tegemist uute

ehitiste püstitamisega, mitte ehitise ümberehitamisega ehitusseadustiku § 4 lg 3 p 6 mõttes.

Aksiranna kinnistule rajatud ehitisele (eluhoone) on fotodelt nähtuvalt valatud uus vundament,

isegi kui see on osaliselt valatud vana vundamendi osaks olevale maakivide reale. Ühelegi

ehitusteatise või -loakohustuslikule ehitisele pole väljastatud luba või esitatud teatist. Samuti

pole ehitusloakohustuslikule ehitisele antud kasutusluba, millega oleks ehitis seadustatud. Ka

3-19-2322

7(17)

muude ehitiste või rajatiste püstitamiseks pole KKA nõusolekut andnud. Seega on

vaidlusalused ehitised ebaseaduslikud.

4)

Kohalikul omavalitsusel puudub ainuotsustusõigus oma territooriumil ehitamise

lubamise osas looduskaitseliste piirangutega aladel, kus tuleb lähtuda LKS-st ja selle alusel

antud õigusaktidest. KKA on selgitanud 28.12.2018 vastuses Viimsi Vallavalitsusele, mida

saab käsitada kaitseala tarbeks rajatud ehitisena. KKA on määratlemata õigusmõiste „kaitseala

tarbeks“ sisustamisel põhjendatult lähtunud kaitsekorrast ja kaitserežiimist. Sellest lähtuvalt

peavad uued püstitatavad ehitised olema vajalikud tegevusteks, mis on looduskaitselise seisundi

säilitamiseks ja parandamiseks tarvilikud. Puudub vaidlus, et karjatamistegevus saarel (lambad,

veised) soodustab kaitse-eesmärkide täitmist. Seda arvestades on KKA pidanud võimalikuks

varjualuse seadustamist, kui see ehitatakse ümber (mh kõrvaldatakse karjatamistegevuseks

mittevajalik pööningukorrus) ja likvideeritakse pärast karjatamistegevuse lõppemist. Kohtule

esitatud eksperdiarvamused ei sisalda seisukohta, et loomapidajate vajaduste arvestamine võiks

seisneda või peaks seisnema nendele saarel püsivaks elamiseks elutingimuste loomises.

Kaitseala moodustatakse avalikes huvides, mistõttu peab mõiste „kaitseala tarbeks“ sisustamine

lähtuma kitsalt avaliku huvi tagamiseks vajalikest tegevustest/meetmetest. Kaitseala tarbeks

rajatavaks ehitiseks ei saa olla erahuvides ehitatud eluhoone ega selle abihooned ja seda

teenindavad rajatised, isegi kui need on seotud karjatamistegevusega, mis soodustab kaitse-

eesmärkide täitmist. Kaitse-eesmärkide täitmist teeniv funktsioon peab olema valdav.

Vaidlustatud ettekirjutuses loetletud ehitised ei vasta sellele tingimusele.

5)

Kaebajatega seotud äriühingu poolt sõlmitud loodushoiuteenuse lepingust ei saa tuleneda

õigust või õiguspärast ootust eluhoone püstitamiseks. Kaitse-eesmärkide täitmine on võimalik

ka muul moel kui loomade karjatamine Aksi saarel. LKS § 17 lg 1 kohaselt poollooduslike

koosluste esinemisaladel on vajalik nende ilmet ja liigikoosseisu tagav tegevus, nagu niitmine,

loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine, mille

ulatus määratakse hoiualade kaitsekorralduskavaga, teistel kaitstavatel loodusobjektidel kaitse-

eeskirjaga. Selle korraldamine on KKA ülesandeks (LKS § 22 p 3).

6)

KKI oli LKS-st ja kaitse-eeskirjast tulenevalt seotud KKA arvamusega, et vaidlusaluste

ehitiste näol ei ole tegemist kaitseala tarbeks püstitatud ehitistega. KKA ei pidanud arvamuse

andmiseks kaitseala uuesti inventeerima. Õiguspäraselt käitudes tulnuks ehitusõiguse

taotlemiseks taotleda detailplaneeringu algatamist koos Natura (eel)hindamisega ja vajadusel

KMH korraldamisega. KKI on siiski hinnanud, kas õigusaktid võimaldavad vaidlusaluste

ehitiste seadustamist.

7)

Tõele ei vasta kaebajate väide, et 2014. a-l Viimsi vallas toimunud arutelul Aksi saare

tulevikust uue kaitsekorra valguses anti õiguslikult siduv lubadus võimaldada ehitamist

vanadele taluvundamentidele. KKA on olnud seisukohal, et erandkorras ehitamine vanadele

talukohtadele saab toimuda läbi kaitsekorra leevendamise, mida kaitsekorra kehtestaja pole aga

aktsepteerinud. Kaebajad pole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et võrreldavatel asjaoludel on

teistel kinnistutel ehitamist lubatud.

8)

Asjaolu, et ehitiste lammutamine kahjustab samuti saare looduskooslusi, ei anna alust

asuda seisukohale, et need tuleks jätta lammutamata. Nagu KKA on märkinud, saavad

kaitsealused liigid aja jooksul taastuda ka ehitiste alusel maa-alal. Kaitse-eeskirjaga seatud

eesmärgiks ei ole üksnes kaitsta olemasoleva populatsiooni senises ulatuses säilimist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. YY ja XX paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

3-19-2322

8(17)

1)

Halduskohus sisustas ebaõigesti kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p-s 5 toodud mõistet „kaitseala

tarbeks“. Puuduvad dokumendid, millest nähtuks õigusakti andja tahe nimetatud sätte

sisustamisel. Ühestki allikast ei tulene, et selliste ehitiste ring peab olema rangelt piiritletud

ning kaitse-eesmärkide täitmist teeniv funktsioon peab olema valdav. Kaitse-eeskirja juurde

lisatud tabelist nähtuvast KKA seisukohast järeldub, et piisab sellest, et konkreetne ehitis aitab

kaasa kaitse-eesmärgi saavutamisele. Kuivõrd kõik Aksi saarel asuvad kinnistud on kaebajatele

teadaolevalt eraomandis, ei saa ehitiste lubamisel lähtuda pelgalt maa omanikust.

2)

Halduskohus ei arvestanud asjas nr 3-17-1343 avaldatud Riigikohtu seisukohtadega.

Viidatud kohtuasi puudutas maaeluministri 22. aprilli 2015. a määruse nr 38 alusel makstavat

poolloodusliku koosluse hooldamise toetust, mis on määratud ka kaebajatele Aksi saarel

loomade karjatamise eest. Riigikohus leidis, et KKA poolt isikule koormava lisakohustuse

panemise põhjendamine sellega, et isik võib soovi korral loobuda poolloodusliku koosluse

hooldamisest, ei ole adekvaatne õigustus koormava kohustuse seadmiseks. Praegusel juhul on

tegemist koormava lisatingimuse seadmisega võrreldava olukorraga: KKA on sisuliselt

seadnud kaebajatele karjatamisega kaasneva lisatingimuse, mille kohaselt võivad kaebajad

Aksi saarel loomi karjatada üksnes kindlal viisil, mis ei võimalda karjaste püsivat kohalolu

saarel. Kohus jättis arvestamata sellega, et avalikes huvides on soodustada poollooduslike

koosluste hooldamist. Asjas pole kaalutud, kas ilma vaidlusaluste ehitisteta kaebajatelt

karjatamistegevuse

jätkamise

eeldamine

on

selle

tegevuse

kulukust

arvestades

proportsionaalne.

3)

Kohus nõustus, et karjatamistegevus soodustab Aksi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärkide

täitmist. Enne seda, kui kaebajad saarel karjatamistegevust alustasid, ei olnud seal aastaid

loodushoiutöid tehtud. Loomade karjatamise tulemusel on poollooduslike koosluste seisund

oluliselt paranenud. Karjatamine eeldab järelevalvet loomade üle, sh loomatauditõrje seaduses

sätestatud nõuete täitmist. Neid nõudeid ei saa saarel tagada ilma seal püsiva või vähemalt

pikaajalise viibimise võimaluseta. Samuti eeldab pikemaajalist saarel viibimist lammaste

pügamine ja loomade tervisliku seisundi jälgimine. Ka KKA-ga sõlmitud lepingu alusel

ulatuslike loodushoiutööde tegemine KKA määratud tähtaja jooksul, mis langes 2018. a sügis-

talvisesse perioodi, ei ole olnud praktiliselt teostatav ilma pikaajalise saarel viibimise

võimaluseta. Seega on inimeste püsiv kohalolu Aksi saarel karjatamistegevuseks vajalik.

Selleks rajasid kaebajad vanale saunamaja vundamendile väikese soojustatud elamu.

Vaidlusalused hooned on kaitse-eesmärke edendava karjatamistegevuse jätkamise huvides

kaitseala tarbeks vajalikud ehitised. Kui karjased ei saa püsivalt saarel viibida, pole

karjatamistegevus jätkusuutlik, kuivõrd saare ja mandri vahel sõitmine on kulukas ja sageli

praktilistel põhjustel raskendatud. Kord nädalas saarele sõitmine maksab aastas kokku 3640

eurot (52 nädalat × 70 eurot), mis moodustab rohkem kui poole kaebajatele makstavast

poolloodusliku koosluse hooldamise toetusest (2019. a-l 6215 eurot). Ilmastikutingimuste tõttu

on tulnud ette olukordi, kus saarel pole võimalik randuda. KKI ja KKA seisukoht, et

karjatamine on võimalik ka ilma inimeste püsiva saarel viibimiseta, ei arvesta sellise korralduse

kulukuse ja praktiliste takistustega.

4)

Vaidlusaluste ehitiste asumine eramaal või nende eraomandisse kuulumine ei välista

nende käsitamist kaitseala tarbeks rajatud ehitistena. Ka kohus möönis, et vaidlusalused ehitised

aitavad kaasa kaitse-eesmärkide saavutamisele. Ehitised võivad samaaegselt teenida nii era- kui

ka avalikke huve, nagu näiteks RMK hallatavad puhke- ja metsamajad. Karjastele mõeldud

elamu puhul on valdav avalikku huvi teeniv funktsioon. Kaebajad ei saanud neid argumente

haldusmenetluses enne KKA arvamuse avaldamist esitada, kuivõrd neid teavitati

haldusmenetluse algatamisest alles pärast KKA arvamuse esitamist. Näiteks Varbla

maastikukaitsealal asuvale Pihelgalaiule sihtkaitsevööndisse suvilakompleksi rajamisel ei

küsitud KKA nõusolekut, kuid sarnast järelevalvemenetlust pole nende ehitiste suhtes

3-19-2322

9(17)

toimunud. Kui kohus leidis, et praegune asi ei ole viidatud juhtumiga sarnane, oleks ta pidanud

juhtima sellele kaebajate tähelepanu ning võimaldama neil täiendavaid tõendeid esitada.

5)

Elamu seadustamine ei kahjusta kaitse-eesmärke. KKA ei ole esitanud mõjuvaid kaitseala

kaitse-eesmärkidest lähtuvaid põhjendusi, mis õigustaksid Aksi saare asustamise põhimõttelist

keelamist, ega ka põhjendanud, kuidas kahjustab kaitse-eesmärke karjaste saarel elamine.

09.01.2020 eksperdiarvamusest nähtub, et ehitustegevuse tulemusel Aksiranna kinnistul ei

hävitatud elupaigatüüpi rusked luited kukemarjaga ega ka ühtegi muud kaitsealust

elupaigatüüpi. EELISes kajastuvad kukemarjanõmmede kohta vananenud andmed.

6)

Aksi saarel reguleerivad merikotka kaitset LKS § 50 lg 5 asemel kaitse-eeskiri ja

kaitsekohustuse teatis, millest ei tulene saarel üldist viibimiskeeldu pesitsusajal. Põhjapoolne

ja Aksiranna kinnistule lähim merikotka pesa on kasutusel varupesana ning pole olnud pikalt

asustatud. Vaidlusalused ehitised asuvad väljaspool kaitsekohustuse teatisele lisatud kaardil

merikotka elupaigana piiritletud ala. Seega on ebaõige ettekirjutuses esitatud väide, et

Aksiranna kinnistule püstitatud uus eluhoone paikneb ühe merikotka püsielupaiga maa-alal

ning sellest tulenevalt on inimese igapäevase viibimise tõttu kinnistul olemas konkreetne oht

kotkaste pesitsusaegseks häirimiseks.

7)

Kohus ei kaalunud ehitiste seadustamise võimalust iga ehitise puhul eraldi. Kui kohus

leidis, et eluhoone ei teeni avalikke huve, siis oleks pidanud eraldi kaaluma tööriistakuuri ja

käimla lammutamise vajadust, sest mõlemad teenivad selgelt kaitse-eesmärke. Samuti ei ole

kohus selgitanud, millisest õigusaktist tuleneb, et KKI peab lähtuma KKA seisukohast selle

kohta, kas ebaseaduslikult püstitatud ehitisi on võimalik seadustada.

9. Keskkonnainspektsioon vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb kõigi halduskohtus esitatud

vastuväidete juurde.

1)

Kuivõrd Prangli maastikukaitseala on moodustatud avalikes huvides, tuleb ka mõiste

„kaitseala tarbeks“ sisustamisel lähtuda just avaliku huvi tagamiseks vajalikest tegevustest.

Kohus on põhjendatult leidnud, et isegi kui ehitisest lähtub mingi kasulik mõju kaitse-

eesmärkide täitmisele, ei saa seda käsitada kaitseala tarbeks püstitatud ehitisena, vaid kaitse-

eesmärkide täitmist teeniv funktsioon peaks olema valdav. Kaebajate soov avardada nimetatud

mõiste sisu tooks endaga kaasa kaitsealal ehitustegevuse piirangute olulise vähendamise, mis

aga ei ole kooskõlas looduskaitseliste huvide ja eesmärkidega.

2)

Kaebajate viidatud Riigikohtu seisukohad asjas nr 3-17-1343 ei ole praeguses vaidluses

kohaldatavad.

3)

Kohus leidis õigesti, et karjatamistegevus Aksi saarel soodustab kaitse-eesmärkide

täitmist, kuid pole eluliselt usutav, et kaitse-eesmärkide täitmine muul moel kui ainult loomade

karjatamisega oleks välistatud. Samuti ei nähtu kohtus uuritud tõenditest, et saarel loomade

pidamisega seotud inimestele tuleks kindlasti luua tingimused püsivaks elamiseks. Ka kaebajad

ise peavad võimalikuks loomade hooldajate mittealalist saarel viibimist, kuid märgivad, et

seoses suurenevate transpordikuludega väheneb siis hooldamistoetusest saadav kasu.

4)

KKA on kogu menetluse vältel olnud kindlal seisukohal, et vaidlusaluste ehitiste –

erahuvides ehitatud elamu, selle abihooned ja teenindavad rajatised – puhul ei ole tegemist

kaitseala tarbeks püstitatud ehitistega. Likvideerimisettekirjutus hõlmab kõiki nimetatud ehitisi

ning ka kaebajad ise on neid käsitanud ühtseid eesmärke teenivate hoonete ja rajatistena.

Vastustaja kaalus ettekirjutuse tegemisel kaebajate huve, kuid leidis, et see ei prevaleeri avalike

huvide ees.

3-19-2322

10(17)

5)

Pihelgalaiul asuvad hooned ei puutu praegusesse vaidlusse ning sealne olukord on Aksi

saarele ehitatud hoonetega võrreldes oluliselt erinev.

10. Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1)

Kaitse-eeskirjas sätestatud leevendust LKS § 30 lg 2 p 3 suhtes tuleb sisustada kitsalt ja

eesmärgipäraselt. Halduskohus sisustas mõistet „kaitseala tarbeks“ õigesti. Poollooduslikke

kooslusi saab hooldada ning koosluste soodsa seisundi tagada ka eluhoonet rajamata ning see

on saartel tavapärane. Lisaks karjatamisele on olemas ka muud tavapärased hooldusvõtted,

näiteks niitmine ja võsaraie. Lisaks rannaniitude kaitsele tuleb arvestada ka teiste Aksi saare

sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärkidega. Riigikohtu seisukohad asjas nr 3-17-1343 ei ole

praeguses asjas kohaldatavad.

2)

Võrdlus Pihelgalaiul asuvate hoonetega ei ole kohane. Pihelgalaiu kinnistule ehitamiseks

oli olemas kohaliku omavalitsuse väljastatud ehitusluba ning Pihelgalaid kuulus ehitusloa

väljastamise ajal piiranguvööndisse, mitte sihtkaitsevööndisse.

3)

Kaitseala valitseja ei pea otsima põhjendusi õigusvastase tegevuse kooskõlastamiseks.

Halduskohus leidis õigesti, et kui uued ehitised ei ole kaitseala tarbeks vajalikud, st need ei

vasta kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p-s 5 toodud tingimusele, ei ole enam vajalik kaaluda seda, kas

ehitised kahjustavad kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärke või seisundit. Kaitse-eesmärke

arvestades puudub KKA-l ka kaalutlusõigus ehitamise seadustamise lubamiseks. Mistahes

inimasustus looduslikul väikesaarel suurendab ka saare külastatavust. Kaebajad on teadlikult

kutsunud inimesi saart külastama, näiteks kohvikute päeva korraldamisega. Seejuures oli KKA

avaliku ürituse korraldamiseks nõusoleku andmisest keeldunud.

4)

Viimane seire Aksi saarel kukemarjanõmme osas toimus 2005. a-l. Selle tulemusel antud

kirjeldused on üldistused suurema ala kohta ega anna täpsemat asukohapõhist (kinnistu põhist)

infot. Seire eesmärk ei ole asukohapõhise info saamine, vaid sellest saadud infot kasutatakse

elupaigatüübi seisundi kirjeldamiseks üleriigiliselt: kas seisund on halvenenud või paranenud,

mis on elupaigatüübi seisundi halvenemise korral peamised ohutegurid. Samuti ei ole seire

alusel võimalik täpselt määrata, millised muud elupaigatüübid peale kukemarjanõmme alal

esinevad. Samuti ei anna seirearuanne asukohapõhist infot väljaspool seireala esinevate

koosluste kohta. Asukohapõhist infot elupaigatüübi esinemise ja seisundi kohta saadakse ala

elupaigatüüpide inventuuriga. Ka kaitsealal tehtud ülepinnalise inventuuri täpsusaste ei pruugi

olla piisav otsuse tegemiseks kinnistu põhiselt. Kui maaomanik soovib kinnistul teha asju, mis

vajavad kaitse-eeskirja järgi kaitseala valitseja nõusolekut (nt ehitise püstitamine kaitseala

tarbeks) ja esitab KKA-le selleks taotluse, siis korraldab KKA väärtuste hindamiseks kohapeal

täiendava paikvaatluse, et olla veendunud, millised väärtused selles kohas esinevad. Kuna

vaidlusaluste ehitiste püstitamisele eelnevalt taotlust ei esitatud, puudus KKA-l võimalus ala

väärtusi ja elupaigatüüpide levikut, nende seisundit või koosluse muutumise ja teisenemise

korral taastamise võimalikkust täpsemalt hinnata. Õuealade loomine saarele vähendab

looduslike koosluste pindala. Õuealale looduslikud kooslused ei levi ja neid pole seal võimalik

vajadusel ka taastada.

5)

Õuealad paiknevad merikotka pesitsuspaiga lähedal. Alade püsivalt asustamine ja kasvõi

hooajaline kasutamine häirib merikotka pesitsust. Kaitse-eeskirjaga ei ole seatud Aksi

sihtkaitsevööndis liikumispiirangut, kuna selle koostamise ajal eeldati, et Aksi saarel ei ole

püsielanikke, saare külastatavus on piisavalt madal ning kaitseala valitseja saab tegevustele

nõusolekut andes seada merikotka kaitseks tingimusena ajalisi piiranguid. Merikotkas on väga

tundlik pesitsusaegse häirimise suhtes ja võib kurna hüljata ühekordse häirimise tulemusena.

Merikotka kaitse tegevuskavas on häirimise vältimiseks ette nähtud, et uusi taristuobjekte ei

ehitata pesadele lähemale kui 500 meetrit ning pesitsusajal 15. veebruarist 31. juulini ei toimu

3-19-2322

11(17)

pesast 500 meetri raadiuses mürarikkaid tegevusi. Vaidlusalused alad jäävad merikotka

pesitsuspaigast 100‒200 m kaugusele. Saarele ebaseaduslikult püstitatud ehitised, püsiv asustus

ning külastatavuse tõus on tekitanud olukorra, kus merikotka pesitsusrahu ei ole tagatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

12. Kaitseala (sh maastikukaitseala) on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete

kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse

loodust (LKS § 4 lg 2). Prangli maastikukaitseala kaitse-eeskirja alusel on Aksi saarel lubatud

inimeste viibimine, kuid 15. veebruarist kuni 31. juulini on keelatud jahipidamine. Kaitse-

eeskirja § 6 järgi on kaitsealal selle valitseja nõusolekuta keelatud mh lubada ehitada

ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, anda projekteerimistingimusi või

ehitusluba. Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab

kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või

kaitseala seisundit (kaitse-eeskirja § 7 lg 1). Tegevuse kooskõlastamata jätmine kaitseala

valitsejaga välistab isiku õiguspärase ootuse sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes (kaitse-

eeskirja § 7 lg 2).

13. Aksi saar on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse. LKS § 30 lg 1 esimese lause kohaselt on

sihtkaitsevöönd kaitseala maa- või veeala seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja

poollooduslike koosluste säilitamiseks. Aksi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on looduslike ja

poollooduslike koosluste ning merikotka elupaiga kaitse (kaitse-eeskirja § 9). Kui kaitse-

eeskirjaga ei sätestata teisiti, on sihtkaitsevööndis keelatud mh uute ehitiste püstitamine (LKS

§ 30 lg 2 p 3). Kaitstava loodusobjekti valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis vajab kaitse-

eeskirja kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava

loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit (LKS § 14 g 2).

Kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p 5 järgi on sihtkaitsevööndis kaitseala valitseja nõusolekul lubatud

uute ehitiste püstitamine kaitseala tarbeks. Ka kuni 18.10.2018 kehtinud kaitse-eeskirja p 18

järgi oli sihtkaitsevööndis lubatud ehitada üksnes mittetootmislikke ehitisi kaitseala tarbeks

kaitseala valitseja nõusolekul. Prangli maastikukaitseala kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja1

kohaselt on kaitsealal ehitamiseks vajalik kaitseala valitseja nõusolek sõltumata kavandatud

ehitiste suurusest (p 2.5.3, lk 8). Seega tuleb nõusolek küsida ka selliste uute ehitiste

püstitamiseks, mille puhul ei nõua ehitusseadustik ehitusluba või ehitusteatist. Kaitseala

valitseja (KKA) saab õiguspäraselt lubada vaid selliste ehitiste püstitamist, mis on vajalikud

kaitseala tarbeks.

14. Puudub vaidlus, et KKI 04.10.2020 ettekirjutuses (I kd, tl 20–22p; dtl 141–146) nimetatud

hoonete ja rajatiste püstitamiseks ei küsitud enne ehitustegevuse alustamist KKA nõusolekut.

Samuti ei esitatud Aksiranna kinnistule üle 20 m2 ehitisealuse pinnaga elumaja ehitamiseks

ehitusteatist. Sõltumata sellest, kas ehitatakse ümber varasem hoone, ehitatakse olemasolevale

vundamendile või rajatakse ehitise püstitamiseks uus vundament, on 20–60 m2 suuruse

ehitisealuse pinnaga ehitise puhul ehitusseadustiku lisa 1 kohaselt vaja esitada ehitusteatis.

Seega on ehitised formaalselt õigusvastased. Asjaolu, et elamu ehitati vana vundamendi

asukohale, ei vabastanud kaebajaid KKA nõusoleku küsimisest. Viimsi Vallavalitsuse

14.11.2018 kirja nr 10-10/6060-1 kohaselt lubasid KKA esindajad 2014. a-l toimunud arutelul

kaitsekorda leevendada ning võimaldada erandkorras hoonete ehitamist vanadele

taluvundamentidele (I kd, tl 24–25p; dtl 121–124). Ringkonnakohus märgib, et isegi kui seda

1 Kättesaadav: https://www.envir.ee/sites/default/files/prangli_seletuskiri.pdf.

3-19-2322

12(17)

kaaluti, siis uues kaitse-eeskirjas sellist leevendust ei tehtud. Kaitse-eeskirja seletuskirjast (p 3,

lk 12) nähtub, et teadaolevatele maaomanikele saadeti teated kaitse-eeskirja eelnõu avaliku

väljapaneku ja avaliku arutelu kohta 2016. a alguses ning YY esitas Läänekalda kinnistu (endise

nimega Vahetoa-II; 89001:002:0037)2 omanikuna taotluse nimetatud kinnistul asuva hoone

seaduslikuks ja loomapidamiseks vajalikuks tunnistamiseks. Ettepaneku alusel muudeti

eelnõud ning lubati uute ehitiste püstitamine kaitseala tarbeks. Lisaks märgiti, et kõnealuse

hoone seadustamine saab pärast kaitse-eeskirja jõustumist toimuda detailplaneeringu kaudu.

Vastuseks teiste maaomanike soovidele ehitada (sh endistele asustuskohtadele) märgiti, et uue

ehitise püstitamine on võimalik vaid juhul, kui see aitab kaasa kaitseala kaitse-eesmärgi

saavutamisele, näiteks saab lubada poollooduslike koosluste hooldamiseks vajaliku ehitise

püstitamist. Seega oli kaebajatele enne elamu ehitama hakkamist 2018. a suvel teada, et ehitada

saab vaid kaitseala tarbeks vajalikke hooneid ning ka uue kehtestatava kaitse-eeskirjaga ei tehta

erandeid vanadele vundamentidele ehitamise võimaldamiseks. YY suhtes 2006. a-l algatatud

väärteomenetlusest seoses Läänekalda kinnistule püstitatud hoonega (väärteomenetluse

materjalid – I kd, tl 176–184; dtl 320–335) ning 2009. a-l algatatud menetlusest kõnealuse

hoone ümberehitamiseks ja seadustamiseks (I kd, tl 185–188; dtl 336–342) olid kaebajatele

teada ka muud Aksi saarel ehitamise tingimused, sh kaitseala valitsejalt nõusoleku saamise

vajadus.

15. Reeglina ei piisa lammutusettekirjutuse tegemiseks üksnes ehitise formaalsest

õigusvastasusest, vaid tuvastada tuleb ka ehitise materiaalne õigusvastasus (vt nt Riigikohtu

26.11.2002 otsus nr 3-3-1-64-02, p 15). Praeguses asjas on vaidlus eelkõige selles, kas

ettekirjutuses loetletud hooned ja rajatised on vajalikud kaitseala tarbeks kaitse-eeskirja § 10 lg

2 p 5 mõttes. Kui need ehitised vastavad sellele tingimusele või vastaksid sellele mõningate

ümberkorralduste tegemisel, oleks ehitised võimalik seadustada ning lammutusettekirjutuse

tegemine enne selle võimaluse kaalumist oleks ebaproportsionaalne.

16. KKA loeb kaitseala tarbeks vajalikeks ehitisteks kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajalikke

ehitisi, nt kaitseala tähised, õpperajad, infotahvlid, vaatetornid loodushariduse edendamiseks;

põhjendatud juhtudel võivad nende hulka kuuluda ka varjualused ja muud kaitseala

poollooduslikel kooslustel karjatatavate kariloomade tarbeks vajalikud ehitised ning

hooldustehnika liikumiseks vajalikud rajatised (nt purded, truubid). Kaitseala tarbeks vajalikud

ehitised peavad olema avalikult kasutatavad ning üldjuhul peavad need paiknema riigimaal;

eramaale võib kaitseala tarbeks rajada ehitisi (nt loomade varjualune) vaid erandkorras, kui neid

pole võimalik rajada riigimaale (KKA 28.12.2018 kiri nr 7-9/18/19354-2, I kd, tl 54–55, dtl

114–116). Sellest lähtudes asus KKA Aksiranna, Läänekalda ja Vahetoa kinnistutele püstitatud

ehitisi puudutavas haldusmenetluses seisukohale, et kõnealuste ehitiste puhul ei ole tegemist

kaitseala tarbeks vajalike ehitistega. Ühtlasi leidis KKA, et kuna kehtiv kaitsekord ei

võimaldaks KKA-l isegi kaaluda nende ehitiste säilitamist, tuleb need likvideerida (KKA

10.10.2018 kiri nr 7-9/18/14771-2, I kd, tl 56–56p; dtl 117–118). KKA kirjast järeldub, et

vaidlusaluste ehitiste seadustamine poleks kehtiva kaitse-eeskirja järgi võimalik ka juhul, kui

esitataks sellekohane taotlus. Seda seisukohta kinnitasid KKA esindajad ka halduskohtu

istungil (helisalvestis kl 15:18:40–15:19:41). KKI lähtus ettekirjutuse tegemisel KKA kui

kaitseala valitseja seisukohast. Kuivõrd eitustegevuseks kaitsealal on vajalik kaitseala valitseja

nõusolek, on KKA seisukoht ehitamist ning järelikult ka õigusvastaste ehitiste seadustamist ja

lammutamist puudutavates küsimustes siduv.

17. Halduskohus on õigesti leidnud, et mõistet „kaitseala tarbeks“ ei saa sisustada laiendavalt,

eesmärgiga leevendada maksimaalselt ehitustegevuse piirangut. Reeglina on sihtkaitsevööndis

2 Kaitse-eeskirja seletuskirjas on selle katastritunnusega kinnistut ekslikult nimetatud Vahetoa-III kinnistuks

(praeguse nimega Uus-Vahetoa), mille katastritunnus on 89001:002:0038 ja millel ehitisregistri andmetel ehitisi

ei asu.

3-19-2322

13(17)

uute ehitiste püstitamine keelatud ning kaitseala eesmärk on hoida kaitstav ala inimtegevusest

võimalikult suurel määral puutumatuna. Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615

„Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ lisa 1 p 2 alap 320 alusel

kuulub Prangli maastikukaitseala Prangli loodusalana Natura 2000 alade võrgustikku. Eelnevalt

viidatud LKS ja kaitse-eeskirja sätete kaudu täidab Eesti riik talle direktiiviga 92/43/EMÜ

(loodusdirektiiv e elupaikade direktiiv) pandud kohustust kaitsta Natura võrgustikku arvatud

erikaitsealasid. Loodusdirektiivi art 3 p 1 alusel ning koostoimes LKS §-dega 1, 3 ja 70 ning

kaitse-eeskirjas sätestatud kaitse-eesmärkidega on Natura 2000 võrgustiku alade kaitse-

eesmärk elupaigatüüpide ja liikide soodsa seisundi säilitamine või taastamine. Nimetatud

eesmärke arvestades saab kaitseala tarbeks vajalike ehitistena käsitada KKA loetletud ehitisi,

mille ehitamise vajadus on otseselt seotud kaitse-eesmärkide täitmisega.

18. Vaidlust ei ole selles, et karjatamine soodustab kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist.

Prangli loodusala kaitsekorralduskava 2016–2025 kohaselt paiknevad elupaigatüübi rusked

luited kukemarjaga esinduslikud elupaigad peamiselt Aksi saarel. Nimetatud elupaigatüübi

säilitamiseks vajalikuks hooldustööks on eelkõige karjatamine (kaitsekorralduskava p 4.2.3).

Karjatamine on Aksi saarel peamine meede ka kadastike (samas, p 4.2.5) ja rannaniitude

hooldamiseks (samas, tabel 3, p 2.2.1.4). Nii kaitsekorralduskavas (p 1.1) kui ka kaitse-eeskirja

eelnõu seletuskirjas (lk 4) nenditakse, et karjatamise tulemusena on poollooduslike koosluste

seisund oluliselt paranenud; kuivematel aladel on lambad ja niiskematel mägiveised hoidnud

rohu madalana.

19. Osaühing AARIBER, mille osanikud ja juhatuse liikmed on kaebajad, sõlmis 2018. a-l

Keskkonnaametiga loodushoiutoetuse lepingu (I kd, tl 10–13; dtl 109–113), mille kohaselt

kohustus Osaühing AARIBER taastama Aksi saarel 3,34 ha suurusel alal poolloodusliku

koosluse hiljemalt 01.03.2019 ning seejärel tagama nimetatud ala hooldustegevuse viie aasta

jooksul. Lepingu p 2.2 järgi kohustus valdaja (Osaühing AARIBER) loodushoiutööde

tegemisel arvestama LKS, kaitse-eeskirja, metsaseaduse ja muude õigusaktide nõuetega.

Karjatamistegevusega seoses on KKA lugenud kaitseala tarbeks vajalikuks hooneks loomade

varjualuse. Kaebajad leiavad, et kuna loomad viibivad saarel aastaringselt, on vajalik ka nende

järele valvavate inimeste aastaringne saarel viibimine. Kaebajate väitel on Aksiranna kinnistul

asuva endise paadikuuri asukohale rajatud hoones talvel elamiseks liiga külm, mistõttu ehitati

samale kinnistule soojustatud elamu. Kaebajate arvates on hoone rajatud kaitseala tarbeks, kuna

selles majutatakse aastaringselt loomade eest hoolitsevaid inimesi. Ringkonnakohus ei nõustu

sellise käsitusega. Elamu ning abihooned ja rajatised ei ole otseselt seotud kaitse-eesmärkide

täitmisega ning need ei saa olla vajalikud kaitseala tarbeks. Saarel kasutatavad tööriistad on

võimalik vastavalt vajadusele saarele viia või hoida neid alles jäävates hoonetes. Seega ei nähtu,

et kuuride olemasolu oleks hädavajalik. Elamu läheduses õuel asuvat välikäimlat (foto I kd, tl

170; dtl 310) ei saa käsitada avalikus kasutuses oleva kaitseala tarbeks vajaliku ehitisena.

Ringkonnakohus märgib, et ka Läänekalda kinnistul (foto I kd, tl 166p; dtl 303) asub

välikäimla, mida vaidlustatud ettekirjutusega ei ole kaebajaid kohustatud likvideerima.

Suitsuahi, küülikute kuudid, kasvuhoone, taimede kasvulava ja aiad ei saa ilmselgelt olla

vajalikud kaitseala tarbeks. Läänekalda kinnistul juba on üks koerakuut (foto I kd, tl 167; dtl

304), mistõttu ei ole äratuntav vajadus sama otstarbega rajatiste säilitamiseks Aksiranna

kinnistul (foto I kd, tl 171; dtl 312). Ettekirjutusega hõlmatud hooned ja rajatised on selgelt

püstitatud kaebajate kinnistutel viibivatele inimestele mugavama keskkonna loomiseks, mitte

kaitseala kaitse-eesmärke silmas pidades. KKI, KKA ja halduskohus on ehitisi põhjendatult

käsitanud ühtse kogumina.

20. Loomade karjatamine saarel on võimalik ka ilma inimeste püsiva kohalviibimiseta, näiteks

viies loomad saarele kevadel ning vedades nad sügisel ära ning käies aeg-ajalt saarel loomade

eest hoolitsemas. Asjaolu, et see võib kaebajatele olla kulukam ja ebamugavam, ei ole kohane

3-19-2322

14(17)

argument kaitsealale seadusliku aluseta püstitatud hoonete säilitamiseks. Kaebajad on enda

väitel saarel loomi karjatanud alates 2004. a-st ja on kuni 2018. a-ni suutnud seda teha ilma

elamuta. Näiteks 09.11.2007 kaebuses 22.10.2007 väärteootsuse nr 20583 peale (I kd, tl 189p–

194; dtl 344–353) on YY põhjendanud varjualuse rajamist asjaoluga, et lammaste pügamise

perioodil on vaja saarel vähemalt paar ööd ööbida. Selleks on kaebajatel võimalik kasutada ka

endise paadikuuri asukohale ehitatud hoonet. Kaebuse p 1.3 kohaselt toodi 2005. a-l saarele 30

lammast ja 3 veist; kaebajate 09.01.2019 vastuse (I kd, tl 29–31p; dtl 130–135) kohaselt oli

selle esitamise ajal saarel 15 lammast ja 9 veist. Seega ei saa saarel püsivalt viibimise vajadus

olla tingitud loomade arvu suurenemisest. Kaebajate palgatud isikud ei ole saarevahid

(püsiasustusega väikesaarte seaduse § 111), keda Viimsi vald oleks määranud saarel LKS ja

muude õigusaktide täitmist tagama ja rikkumistest teavitama.

21. Kaebajad on viidanud Saarjõe maastikukaitsealal Vanapagana sihtkaitsevööndis, Endla

looduskaitseala Endla järve ja Sinijärve sihtkaitsevööndis ning Soontaga looduskaitsealal

asuvatele metsamajadele, lõkkekohtadele ja muudele rajatistele. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole kõnealused rekreatsioonilistel kaalutlustel ehitatud hooned ja rajatised võrreldavad

praeguses asjas vaidluse all olevate ehitistega. Kaebajate väidetest ei nähtu, et näidetena toodud

ehitised oleksid rajatud ilma kaitseala valitseja nõusolekuta, s.o ilma et kaitseala valitseja oleks

saanud avaldada arvamust ehitustegevuse, ehitiste asukoha, parameetrite jms kohta. Ehitamise

lubamine sõltub ka sellest, mis on konkreetse kaitseala kaitse-eesmärgid ning kaebajate toodud

näidetes on lõkkekohad, ööbimiskohad jm avalikult kasutatavad ehitised ja rajatised kooskõlas

kaitsekorralduskavaga, samuti on olemas matkarajad külastajate suunamiseks. Prangli

loodusala kaitsekorralduskava ei näe ette elamute või muude ööbimiskohtade ehitamist Aksi

saarele. Pihelgalaiul asuva suvila puhul on KKA välja toonud, et selle ehitamiseks oli kohalik

omavalitsus väljastanud ehitusloa ja seda ajal, mil Pihelgalaid kuulus veel piiranguvööndisse.

Isegi kui pidada seda praegusega võrreldavaks olukorraks, siis isik ei saa võrdse kohtlemise

põhimõttele tuginedes nõuda, et haldusorgan rikuks tema kasuks õigusaktist tulenevaid

nõudeid, iseäranis juhul, kui sellised nõuded olid isikule teada ja ta on neid teadlikult eiranud.

22. Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahend asjas nr 3-17-1343 ei ole siinses vaidluses

asjakohane. Ettekirjutus ebaseaduslike ehitiste likvideerimiseks ei ole võrreldav ala

hooldamiseks lisatingimuste seadmisega maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 38

„Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus“ § 8 lg 11 alusel. Poollooduslike koosluste

hooldamine ei anna kaebajatele õigust nõuda Aksi sihtkaitsevööndisse kaitse-eeskirjaga

vastuolus olevate hoonete rajamist. Võimalust, et kaebajad loobuvad hooldamistegevusest,

tuleb kaaluda vaidlusaluste ehitiste negatiivse mõjuga ning KKA pädevuses on otsustada,

milliseid tegevusi tuleks kaitsealal eelistada. KKA on avaldanud, et pigem on põhjendatud

loobuda karjatamisest, leides hooldamiseks muid võimalusi, kui lubada karjatamise huvides

saarele eluasemekoha rajamist. Lisaks hooldatavatele rannaniitudele tuleb arvestada ka teiste

kaitse-eesmärkidega. Vastustajad on toonud välja, et ehitised asuvad merikotka püsielupaigas

ning need on püstitatud kaitse-eesmärgiks olevatele elupaigatüüpidele. Seega vaidlusalused

ehitised mitte ainult ei ole vajalikud kaitseala kaitse-eesmärkide täitmiseks, vaid need võivad

kahjustada nimetatud eesmärkide täitmist.

23. Aksi saarel on registreeritud merikotka kahe pesa asukoht. Kaitse-eeskirja seletuskirja (lk

5) järgi olid pesad väga heas seisundis ja kasutusel varupesana. R. Nellise 2020. a töö

„Eksperthinnang Prangli maastikukaitseala Aksi sihtkaitsevööndi ulatuse ja tsoneeringu

muutmise kohta“ (dtl 686–703) kohaselt oli merikotka põhjapoolne pesa 2006. a kaunistatud

ning pärast seda toimunud kontrollkäikudel (2007, 2009, 2013, 2017, 2020) oli see asustamata;

lõunapoolne pesa oli 2013. a kaunistatud ning 2017. a tuvastati edukas pesitsus, 2020. a oli pesa

asustamata (lk 7). R. Nellise arvamuse järgi on praegune inimtegevus saarel merikotka elupaiga

säilimisele tugeva negatiivse mõjuga. Kuna saar on väike (pindala 59 ha, pikkus 2,5 km, laius

3-19-2322

15(17)

500 m) ja avatud, siis iga inimese liikumine saare kesk- või lõunaosas häirib pesitsusajal

merikotkaid. Kaks kolmest uuest hoonest paikneb eksperdiarvamuse kohaselt merikotka

kaitsetsoonis ning kõik kolm hoonet on tugeva negatiivse mõjuga merikotkale. R. Nellise

hinnangul on pesitsuspaiga hülgamine tingitud püsielanike asumisest saarele 2017. a-l ja sellega

seonduvast inimeste pidevast liikumisest, sh kotkaste pesitsusajal. Häirimisvaba pesitsus-

perioodi tagamise korral oleks merikotka elupaiga taasasustamise tõenäosus suur (lk 10–12).

Ajalooliste talukohtade taastamisel on negatiivne mõju ka poollooduslike koosluste seisundile,

kuivõrd hoonete taastamise ja õuealade kasutamise korral väheneks saarel poollooduslike

koosluste pindala kuni 2,4 ha (endiste õuealade kogupindala) võrra, mis on ligikaudu 5% saare

poollooduslikest kooslustest (lk 12).

24. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega, et R. Nellise arvamusel puudub tõendiväärtus ning

selles esitatud andmed ja väited on kontrollimatud. See arvamus on käsitatav eriteadmistega

isiku arvamusena tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 lg 2 mõttes, st dokumentaalse

tõendina. R. Nellise arvamuse eesmärk oli hinnata Aksi sihtkaitsevööndis ulatuse ja tsoneeringu

muutmise võimalikkust ja selle mõjusid, mitte teha elupaigatüüpide inventuuri või seiret. R.

Nellise arvamus ei ole koostatud praeguse kohtuvaidluse jaoks, kuid selle järeldused – iseäranis

merikotka pesitsuspaikade küsimuses – on siinses vaidluses asjakohased.

25. Kaebajad kinnitavad oma 11.12.2020 seisukohas, et 2017. a-l asus saarele püsivalt elama

kaks loomade hooldamisega tegelevat inimest. Seega lühiajaliste käikude asemel viibivad

inimesed nüüd saarel pidevalt. Lisaks on kaebajad kutsunud näiteks 2020. a juulis, enne

merikotka pesitsusperioodi lõppu inimesi kohvikute päeva raames saart külastama (dtl 545) ja

korraldanud rohkem kui 20 osalejaga rahvaürituse ilma KKA nõusolekuta (dtl 542–544).

Olukorras, kus merikotka pesitsusajal liiguvad saarel inimesed pidevalt, on häiring ilmselgelt

suurem kui aeg-ajalt toimuvate käikude korral. Merikotka pesitsusaegsest häirimis-

tundlikkusest lähtudes on LKS § 50 lg 2 p 2 järgi seatud piiranguvööndiks pesapaiga ümbrus

200 m raadiuses. Kaitsekohustuse teatise (I kd, tl 67–69; dtl 53–56) järgi on merikotkas

pesitsusajal häirimistundlik kuni 500 m kauguseni pesapuust. Kaks kaebajate ehitatud uut

hoonet (elamu ja kuur Aksiranna kinnistul) paiknevad põhjapoolsele pesapaigale lähemal kui

200 m (75 m ja 170 m) ning üks hoone (kuur Läänekalda kinnistul) asub lõunapoolsest

pesakohast 210 m kaugusel. Seda arvestades ei saa põhjendamatuks pidada R. Nellise

seisukohta, et merikotka pesapaikade hülgamise on tõenäoliselt tinginud püsielanike asumine

saarele. Õueala Aksiranna kinnistul võib küll jääda väljapoole kaitsekohustuse teatise kaardil

toodud merikotka elupaiga ala (metsatukka), kuid arvestada tuleb ka sellega, et kaitse-eeskirja

kehtestamisel ei nähtud ette seni asustamata olnud saarele uute ebaseaduslike ehitiste rajamise

ja püsiasutuse tekkimisega. Asjaolu, et põhjapoolse pesa puhul pole pärast 2006. a toimunud

kontrollimistel edukaid pesitsusi tuvastatud, ei tähenda, et selle pesa peaks kaitse alt välja

arvama ja kaebajate tegevus ei saa merikotkast häirida. Merikotka kaitse tegevuskava aastateks

2020–20243 järgi tuleb liigi suurt pesapaigatruudust arvestades merikotka kestlikku elupaika

kaitse all hoida pikalt ka siis, kui see on ajutiselt asustamata, kuna taasasustamise tõenäosus on

suur. Seejuures võib merikotkas ka pärast pesa varisemist samale asukohale teha uue pesa (lk

39–40). Liigi soodsa seisundi saavutamiseks LKS § 3 mõistes tuleb kaitsealadena säilitada ka

osad liigi poolt asustamata elupaigad – eelkõige varupesad ja selle ümbruse metsad (lk 42).

26. Ettekirjutuse järgi on Läänekalda kinnistul püstitatud ehitised elupaigatüübile kadastikud

ning Aksiranna kinnistul elupaigatüüpidele liigirikkad madalsood ja Euroopa kuivad nõmmed.

Kohtumenetluses väidab KKA viimase elupaigatüübi asemel elupaigatüübi rusked luited

kukemarjaga esinemist. Kaebajate väitel ei olnud Aksiranna kinnistul elupaigatüüpi rusked

luited kukemarjaga, mistõttu ei saanud see ka nimetatud kinnistul toimunud ehitustegevuse

tulemusel hävineda. Kaebajad viitavad L. Truusi 2020. a eksperdiarvamusele (II kd, tl 9–11; dtl

3 Kättesaadav: https://www.keskkonnaamet.ee/sites/default/files/liigikaitse/merikotka_ktk_2020-2024.pdf.

3-19-2322

16(17)

384–388), milles on märgitud, et EELISes avaldatud Natura 2000 elupaikade leviku kaart ei

olnud 2005. a seire tulemusi arvestades täpne. Eksperdiarvamuse ja seire andmete kohaselt levis

kukemarjanõmm Aksi saare läänerannal, saare keskosas varasemalt põlenud alal ning saare

lõunaosas tuletorni juures. Aksiranna kinnistu asub saare idaosas. KKA on samas viidanud

sellele, et seireankeedis on esitatud üldistused suurema ala kohta ning see ei anna väga täpset

asukohapõhist infot. L. Truus on ka märkinud, et nüüdseks võib kukemarja elupaiga levik olla

erinevatel põhjustel muutunud. L. Truusi arvamus ei välista kukemarjanõmme levimist

Aksiranna kinnistul enne ehitamisega alustamist. Kui kaebajad oleksid enne ehitamist küsinud

kaitseala valitseja nõusolekut, oleks saanud välja selgitada, kas ja millised kaitstavad

elupaigatüübid kavandataval ehitusalal täpsemalt asuvad. Tagantjärele on seda aga sisuliselt

võimatu tuvastada, kuivõrd ehitustööde käigus on tallamisõrnad kooslused hävinud ning ka

nende taasteke on välistatud olukorras, kus Aksiranna kinnistule on moodustunud arvestatava

suurusega õueala elamu, abihoonete ja rajatistega. Samal kinnistul asub rannas ka maakivist

hoone endise paadikuuri asukohal. Ehitiste kogumi püstitamisest ja kasutamisest tingitud mõju

ei ole Aksi saare väiksust arvestades põhjust pidada väheoluliseks. Asjaolu, et kinnistul oli

õueala ka varasemalt (kuni 1950. aastateni), ei anna õigust uue õueala tekitamiseks. Prangli

loodusala kaitsekorralduskava 2016–2025 järgi peab 2025. aastaks olema tagatud elupaigatüübi

rusked luited kukemarjaga säilimine Aksi saarel vähemalt 3,0 ha ulatuses (p 2.2.1.7, lk 19).

Kaebajate tegevus võib selle eesmärgi saavutamist pärssida. Samuti tuleb arvestada, et Prangli

maastikukaitseala eesmärgiks on kaitsta mh ka maastikku ja maastikuilmet (kaitse-eeskirja § 1

lg 1 p 1). Hoonete kompleks, aiad ja aiamaad avatud maastikul muudavad selle ilmet.

27. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui kaitse-eesmärkide kahjustamist pidada vaieldavaks,

siis praegusel juhul ei ole tegemist hoiualale ehitamisega, nagu Riigikohtu lahendatud asjas nr

3-17-740, ning sellise tegevuse lubamise eelduseks ei ole pelgalt see, kui pädev asutus tuvastab,

et ehitamine ei kahjusta ala kaitse eesmärke. Ehitised on püstitatud õigusvastaselt ja kaebajatel

ei ole õigustatud ootust kaitse-eeskirjaga vastuolus olevate ehitiste säilitamiseks. Asjaolusid

kogumis arvestades ei ole lammutusettekirjutus ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus lisab, et

vaidlusaluste ebaseaduslike ehitiste püsima jäämine kaebajate kinnistutel võib suurendada

survet ehitada saarel teistele kinnistutele, arvestades, et ka teised kinnistuomanikud on

avaldanud sellekohast soovi (kaitse-eeskirja seletuskirja lk 13). Ilmselgelt põhjendamatu oleks

lubada ainsa erandi tegemist omanikule, kes on esimesena otsustanud õigusvastaselt ehitama

hakata.

28. Kaebajad olid teadlikud ehitiste õigusvastasusest, mistõttu on põhjendamatu etteheide, et

vastustaja ei teinud neile kohe ettekirjutust lõpetada ehitustegevus. Kaebajate väide, et neile

kinnitati, et vanale vundamendile ehitamine ei ole probleem, on paljasõnaline. On ka ebausutav,

et KKI ametnik oleks kaebajatele enne KKA-lt seisukoha küsimist midagi sellist kinnitanud.

29. KKA-lt seisukoha küsimisega (I kd, tl 48–48p; dtl 105–106) enne kaebajate teavitamist

haldusmenetlusest ei ole KKI rikkunud kaebajate õigust olla ära kuulatud. Kaebajaid teavitati

haldusmenetluse algatamisest 06.11.2018 kirjaga (I kd, tl 23–23p; dtl 119–120), milles määrati

tähtaeg arvamuse esitamiseks. 04.07.2019 kirjaga (I kd, tl 33–33p; dtl 137–138) anti kaebajatele

täiendav võimalus esitada vastuväited kavandatavale ettekirjutusele. Kaebajad said arvamust

avaldada ka KKA seisukohale. KKA pole hoolimata kaebajate vastuväidetest kohtumenetluses

muutnud oma seisukohta ehitiste likvideerimise vajalikkusest. Seega on ilmne, et kaebajate ära

kuulamine enne KKA-lt seisukoha võtmist poleks asja otsustamist mõjutanud.

30. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebajate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole menetluskulude nimekirja

ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad apellatsiooniastme menetluskulud iga

menetlusosalise enda kanda.

3-19-2322

17(17)

31. Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse alusel (Keskkonnaameti ja

Keskkonnainspektsiooni ühendamine) on Keskkonnaamet ja Keskkonnainspektsioon alates

01.01.2021 ühendatud Keskkonnaametiks. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 10516 lg-st

3 on vastustajaks siinses haldusasjas nüüdsest Keskkonnaamet. Muudatuse tulemusel puudub

vajadus hoida Keskkonnaametit enam arvamuse andmiseks kaasatud haldusorgani staatuses

HKMS § 24 järgi.

(allkirjastatud digitaalselt)