2-19-19790/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.01.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-19790

Kohtuasi

CC ja QQ hagi WW vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.05.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

WW apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1769 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I (vastustaja I): CC (isikukood 60302250213)

Hageja

II

(vastustaja

II):

QQ

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Hagejate seaduslik esindaja BB, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Raini Nõu

Kostja (apellant): WW (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline vandeadvokaat Martin Traat

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Täpsustada Harju Maakohtu 08.05.2020 otsuse resolutsiooni ja sõnastada otsuse

resolutsioon vastavalt käesoleva otsuse tervikresolutsioonis toodule ning muuta

osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2.1. Võtta vastu osaline loobumine hagist. Lõpetada menetlus hagejate poolt

perioodi 01.03–17.12.2019 kohta esitatud nõudest summa 849,84 eurot osas.

2.2. Rahuldada hagi osaliselt.

2.3. Mõista WW-lt CC kasuks välja perioodi 18.12.2019–31.05.2020 eest 3137,09

eurot, millest 1555,16 eurot on kahju hüvitis perioodi 01.03.2019–17.12.2019

eest ja 1581,93 eurot elatis perioodi 18.12.2019–31.05.2020 eest.

2-19-19790

2.4. Mõista WW-lt QQ kasuks välja perioodi 18.12.2019–31.05.2020 eest 2348,32

eurot, millest 1293,70 eurot on kahju hüvitis perioodi 01.03.2019–17.12.2019

eest ja 1054,62 eurot elatis perioodi 18.12.2019–31.05.2020 eest.

2.5. Mõista WW-lt CC kasuks välja elatis 292 eurot kuus alates 01.06.2020, kuid

mitte vähem seaduse alusel ettenähtud elatise miinimummäärast, kuni CC

täisealiseks saamiseni (kuni 25.02.2021).

2.6. Mõista WW-lt QQ kasuks välja elatis 194,66 eurot kuus alates 01.06.2020, kuid

mitte vähem kui 2/3 seaduse alusel ettenähtud elatise miinimummäärast, kuni

QQ täisealiseks saamiseni (kuni 02.10.2028).

2.7. WW on kohustatud maksma elatist iga kalendrikuu eest hiljemalt vastava kuu

10. kuupäeval BB kontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX või muule tema

poolt teatatud kontole. Maksekorralduse selgitusse tuleb märkida „Elatis C ja

Q, kuu, aasta”. Samale kontole tuleb tasuda ka eespool punktides 2.3 ja 2.4

väljamõistetud summad.

2.8. Kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud CC nõue jätta

rahuldamata summas 25 eurot. Kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks

muutunud QQ nõue jätta rahuldamata summas 691,84 eurot ja igakuise elatise

nõue summas 97,34 eurot kuus.

2.9. Jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda ja ringkonnakohtus

kantud menetluskulud kostja kanda.

2.10. CC ja QQ taotlus apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks

rahuldada.

Määrata

CC

apellatsiooniastme

menetluskulude

suuruseks

eurot

ja

QQ

apellatsiooniastme

menetluskulude suuruseks 393 eurot.

2.11. Välja mõista WW-lt CC kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 393 eurot.

Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (393 eurot) tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

2.12. Välja mõista WW-lt QQ kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 393 eurot.

Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (393 eurot) tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-19-19790

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. CC (hageja I, tütar) ja QQ (hageja II, poeg) esitasid 17.12.2019 Harju Maakohtule hagi WW

(kostja) vastu elatise saamiseks. Hagejad täpsustasid oma nõudeid 21.02.2020 avalduses.

2. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt elavad hagejate vanemad lahus alates 01.03.2019

ja alates sellest ajast ei täida kostja laste ülalpidamiskohustust piisavalt ega tee seda regulaarselt.

Kummagi lapse ülalpidamiseks vajalik kulu on 650 eurot kuus.

3. Perioodi 01.03.2019–17.12.2019 eest soovib kumbki hageja saada elatist 1580,16 eurot,

lähtudes elatise miinimummäärast ja võttes arvesse kummalegi lapsele kostja poolt makstud

elatist 425 eurot ja sellel perioodil emale laekunud lastetoetusi 572,90 eurot lapse kohta.

4. Alates 18.12.2019 nõuab kumbki hageja kostjalt miinimummääras elatist.

Kostja vastuväited

5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

6. Hageja II elab osa ajast kostjaga ja kostja annab talle ülalpidamist vahetult. Kostja esitas selle

kohta täpsed andmed ja hagejad võtsid need faktiväited õigeks. Kostja soovib, et poeg elaks

temaga ja tütar emaga, et kumbki lapsevanem annaks elatist vahetult laste ülalpidamisega.

Kostja väitel on kummagi hageja vajalik ülalpidamiskulu 366 eurot kuus, mida kostja põhjendas

veebruaris 2020 avaldatud RAKE uuringuga. Kostja väitel on ta maksnud hagejatele elatist

vaidlusalusel perioodil 4489,17 eurot, sh 3456,60 eurot ülekandega laste emale ja 1038,57

eurot, tasudes hagejate kulude eest. Arvestada tuleks ka hagejate emale tagastatud laenuintresse.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Harju Maakohus võttis 08.05.2020 otsusega vastu osalise loobumise hagist ja lõpetas

menetluse kummagi hageja poolt perioodi 01.03.2019–17.12.2019 kohta esitatud nõudest

849,84 euro osas. Maakohus rahuldas otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt välja hageja I

kasuks 3137,09 eurot ja hageja II kasuks 2348,32 eurot, mõistis kostjalt välja hageja I kasuks

elatise 292 eurot kuus alates 01.06.2020, kuid mitte vähem kui seaduse alusel ettenähtud elatise

miinimummääras, kuni lapse täisealiseks saamiseni (kuni 25.02.2021) ja hageja II kasuks

elatise 194,66 eurot kuus alates 01.06.2020, kuid mitte vähem kui 2/3 seaduse alusel ettenähtud

elatise miinimummäärast, kuni lapse täisealiseks saamiseni (kuni 02.10.2028). Menetluskulud

jättis maakohus poolte endi kanda.

8. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudus pooltel vaidlus selles, et hageja I elab koos

emaga ja kostja hagejale I vahetult ülalpidamist ei anna, samuti selles, et hageja II elab osa ajast

kostjaga, s.o 9 kuu jooksul viibis poeg isaga keskmiselt üle 9 päeva kuus. Kohus lähtus kostja

II elatise kindlaksmääramisel sellest, et ta viibib 1/3 ajast kostjaga ning et kostja kannab vastava

osa poja ülalpidamiskuludest vahetult.

9. Hagejad nõuavad miinimummääras elatise väljamõistmist ja nende väitel on neist kummagi

ülalpidamiskulu 650 eurot kuus. Kui hetkel kehtivale alampalgale (584 eurot) lisada lapsetoetus

60 eurot, on summaks 644 eurot. Kostja ei tõendanud, et hagejate ülalpidamiskulud on väidetust

väiksemad.

2-19-19790

10. Maakohus luges kostja esitatud konto väljavõtte alusel tõendatuks, et kostja on tasunud

hagejatele elatist kogusummas 900 eurot, kuna sellises summas on tehtud makseid selgitusega

„lasteraha“. Kuna hagejad on arvestanud oma hagi esitamise eelse perioodi nõuetes summat

850 eurot, siis jättis kohus hagejate vastavad nõuded rahuldamata täiendavalt 25 euro osas

kummagi hageja kohta. Teiste kostja poolt hagejate emale tehtud ülekannete selgitused ei viita

sellele, et tegemist on elatisega. Kohus järeldas nimetatust, et kostja on ise soovinud

maksekorralduste selgituste kaudu eristada ülekantud summade kasutamise sihtotstarvet,

mistõttu erinevate selgitustega maksete käsitlemine samal otstarbel makstuna on vastuoluline.

Laenuintresside arvestamine tulude deklareerimisel hagejate ema poolt ei oma elatise

kindlaksmääramisel tähendust.

11. Hagi esitamise eelse perioodi (01.03.2019–17.12.2019) eest tasumata jäetud elatise

hüvitamiseks mõistis kohus kostjalt välja hageja I kasuks 1555,16 eurot ja hageja II kasuks

1293,70 eurot, kuna 1/3 ulatuses on kostja kandnud hageja II ülalpidamiskulusid vahetult.

12. Kohtuotsuse tegemise hetkeks on sissenõutavaks muutunud elatis hagejale I perioodi

18.12.2019–31.12.2019 eest 121,93 eurot. Perioodi 01.01.2020–31.05.2020 on sissenõutavaks

muutunud elatis 1460 eurot. Kokku mõistis kohus hagejale I sissenõutavaks muutunud elatise

välja 3137,09 eurot.

13. Kohtuotsuse tegemise hetkeks on sissenõutavaks muutunud elatis hagejale II perioodi

18.12.2019–31.12.2019 eest 81,29 eurot. Perioodi 01.01.2020–31.05.2020 on sissenõutavaks

muutunud elatis 973,33 eurot. Kokku mõistis kohus hagejale II sissenõutavaks muutunud

elatise välja 2348,32 eurot.

14. 01.06.2020 algava perioodi eest mõistis kohus kostjalt välja hageja I kasuks 292 eurot kuus,

kuid mitte vähem kui seadusega sätestatud elatise miinimummäär, ning hageja II kasuks 194,66

eurot kuus, kuid mitte vähem kui seadusega sätestatud elatise miinimummäär.

Apellatsioonkaebus

15. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada hagi rahuldamise osas osaliselt, ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja I

kasuks välja 2522,59 eurot ja igakuine elatis 262 eurot ning hageja II kasuks välja 1733,82 eurot

ja igakuine elatis 164,66 eurot.

16. Maakohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt ning tegi osaliselt ebaõiged järeldused.

Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, justkui tuleks hetkel kehtivale alampalgale lisada

lapsetoetus 60 eurot. Ei ole õige, et ühe lapse ülalpidamiskulu on 650 eurot kuus. Maakohus ei

arvestanud Riigikohtu seisukohti ja RAKE uuringut. Kohus oleks pidanud lastetoetust arvesse

võtma. Kostja ei ole nõustunud hagejate poolt loendatud suvaliste kulutustega, mis on

olemuslikult selgelt ülepaisutatud. Seega tuleb kostja võlast maha arvestada elatise võlgnevus

alates 01.01.2020 kummagi lapse puhul vastavalt 30 eurot kuus, s.o viie kuu eest (01.05.2020–

31.05.2020), kahe lapse peale kokku 300 eurot.

17. Kostja ei nõustu maakohtuga selles, et kostja tehtud muud maksed, mis ei ole tehtud

selgitusega „lasteraha“, ei viita sellele, et tegemist on elatisega. Hagejad ei ole väitnud, et

ülejäänud kostja poolt nende emale tehtud maksed on tehtud muul eesmärgil. Selle väite esitas

hagejate seaduslik esindaja. Kostja tegi hagis nimetatud ajavahemikul hagejate seaduslikule

esindajale ülekandeid kokku summas 3450,60 eurot. Isegi kui kohus järeldab, et makse

selgitusega „auto eest“ jms ei ole seotud elatisega, siis jääb arusaamatuks, miks ei käsitlenud

2-19-19790

kohus elatisena ülekandeid selgitusega „makse“. Sellise selgitusega on kostja tasunud hagejate

seaduslikule esindajale kokku 929 eurot, mida oleks pidanud arvestama elatisena. Kui raha

saaja tugineb sellele, et raha ei olnud makstud elatisena, siis peab raha saaja tõendama, mille

eest talle see raha maksti. Seda hagejad ei tõendanud.

18. Ühtlasi märgib kostja, et apellatsioonkaebuse esitamise ajaks on asjaolud muutunud seoses

hageja II vahetu ülalpidamisega. Hageja II on viibinud isa juures 75 päeva ajavahemikul

18.12.2019–31.05.2020 (periood 166 päeva). Kostja plaanib esitada avalduse lastega

suhtlemise korra kindlaksmääramiseks selliselt, et poeg elaks alaliselt tema juures. Tulenevalt

sellest muutub ka elatise suurus.

Vastustajate seisukoht

19. Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

20. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsuse resolutsiooni ja põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel täpsustada.

Otsuse lõppjäreldus hagide osalise rahuldamise määra kohta jääb muutmata. TsMS § 654 lg 22

alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.

21. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohtu otsuse vaidlustas kostja osaliselt. Hageja I osas vaidlustas kostja kahju hüvitise ja

kuni kohtuotsuse tegemiseni väljamõistetud elatise väljamõitsmise 2522,59 eurot ületavas osas

ja igakuise elatise 262 eurot ületavas osas. Hageja II osas vaidlustas kostja kahju hüvitise ja

kuni kohtuotsuse tegemiseni väljamõistetud elatise 1733,82 eurot ületavas osas ja igakuise

elatise 164,66 eurot ületavas osas. Seega kontrollib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

lahendamisel kaebuse väidetest lähtudes, kas hagejate elatisest tuleb maha arvestada lastetoetus

ja kas kostja tasutud elatisena tuleb arvestada ka hagejate emale tehtud ülekandeid, mille

selgituses puudub viide lastele.

22. TsMS § 652 lg p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

23. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme

õigesti ega rikkunud oluliselt menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS §

442 lg-le 8, mille järgi peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud

ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused,

mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja

faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit

ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud.

24. Esmalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad kostjalt

hagejate kasuks väljamõistetud igakuise elatise suurust.

2-19-19790

25. Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on

PKS § 101 lg 1 järgi eelduslikult pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt Riigikohtu 26.11.2014

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14; 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).

Kui kostja väidab, et lapse kulud on väiksemad kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära, peab tema seda tõendama. Maakohus on ekslikult pidanud laste vajaduste

rahuldamiseks ühes kuus eelduslikult kuluvaks kehtivat alampalka (584 eurot), millele on

lisatud lapsetoetus 60 eurot, s.o 644 eurot. Viidatud maakohtu järeldus on ebaõige, kuna PKS

§ 101 lg 1 järgi on selleks kuupalga alammäär. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb eeltoodud

osas muuta.

26. Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel

miinimumelatist vähendada. PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning

kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuva põhjuse olemasolu peab

tõendama kohustatud vanem (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;

28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15).

27. Kohus ei saa vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist saama

õigustatud hagejate emal on õigus saada lapsetoetust (Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas

nr 2-16-11905, p-d 18–20). Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS §

101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka

sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust

vajadusest (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Perehüvitiste

eesmärk on toetada lastega peresid ja laste kasvatamist (vt eespool viidatud tsiviilasja nr

2-16-11905, p 19), kuid sellega riik ei täida vanema eest tema ülalpidamiskohustust. Riiklike

peretoetuste maksmine võib olla elatise alla miinimumi vähendamiseks mõjuv põhjus

koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on

tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 28.03.2018

lahend tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19). Seega saab lastetoetuse maksmist arvestada koostoimes

muude asjaoludega, kuid praeguses asjas selliseid asjaolusid, mis annaksid alust elatise

vähendamiseks, ei esine.

28. Kostja ei tõendanud, et hagejate vajadused on tegelikult väiksemad kui miinimummääras

elatis. Kostja tugineb peamiselt RAKE 2020 uuringule. See uuring kajastab keskmise

perekonna kulutusi. Viidatud uuringu pinnalt ei saa teha järeldusi hagejate põhjendatud ja

vajalike vältimatute kulude osas, arvestades hagejate elulaadi jms. Uuring saab anda

indikatsiooni seaduses muudatuste tegemiseks, kuid uuringu järeldus ei saa olla otsuse

tegemisel kohtule siduv. Kohus lahendab vaidluse kehtiva seaduse alusel. Käesolevas asjas ei

ole tõendeid selle kohta, et hagejate ülalpidamiskulud on miinimummäärast väiksemad. Pelgalt

kostja hinnang, et laste vajadused oleks võimalik katta väiksema summaga, ei anna alust elatise

vähendamiseks.

29. Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui lapsel on vahelduv elukoht või laps viibib olulise osa

ajast ka teise vanema juures, ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega

veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema

kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema

ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka

elatist (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13). Kuigi eelduslikult

kannab lahuselav vanem lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult

2-19-19790

proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib, on teisel vanemal (last esindades) võimalik

see eeldus ümber lükata (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.3).

30. Kostja ei ole esile toonud, kui suured on tema kulud hageja II ülalpidamisele ajal, kui poeg

viibib tema juures. Seega tuleb käesolevas asjas eeldada, et lapse kulud mõlema vanema juures

kokku on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Puudub vaidlus, et poeg

viibib osa ajast isa juures. Asjaolu, et hageja II viibib umbes kolmandiku ajast kostja juures ja

eelduslikult annab kostja sellel ajal pojale ülalpidamist vahetult, on maakohus otsuse tegemisel

arvesse võtnud ja mõistnud hageja II kasuks välja elatise mitte vähem kui 2/3 elatise

miinimummäärast, s.o proportsionaalselt ajaga, mil poeg isa juures eelduslikult viibib.

Ringkonnakohus märgib, et kohtuotsuse põhjendavas osas (punkt 31) on maakohus ilmselt

ebatäpselt märkinud hageja II osas, et elatise suurus on pool kehtivast alampalgast, kuigi

summana on määratud 2/3 sellest. Eeltoodud ebatäpsuse osas tuleb kohtuotsuse põhjendusi

muuta.

31. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et poeg on viibinud isa juures 75 päeva ajavahemikul

18.12.2019–31.05.2020 ja kostja plaanib esitada kohtule avalduse lastega suhtluskorra

kindlaksmääramiseks selliselt, et poeg elaks alaliselt isa juures. Kohtute infosüsteemist

nähtuvalt ei ole käesoleva otsuse tegemise aja seisuga pooleliolevaid menetlusi kostja ja tema

laste suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Kohus ei saa teha kindlaid järeldusi lapse viibimise

kohta ühe või teise vanema juures üksnes ühe vanema paljasõnalise väite põhjal. Samas saab

arvestada seda, et hagejad ei ole vastuses apellatsioonkaebusele kostja väiteid kahtluse alla

seadnud. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub apellatsioonkaebuses toodud kostja arvestusest, et

poeg on apellatsioonkaebuse esitamisele eelnenud perioodil viibinud isa juures arvestatava aja,

kuid teinud seda väga ebaregulaarselt, mistõttu ei saa sellest teha järeldusi tuleviku kohta elatise

tasumise kontekstis. Asja materjalidest nähtuvalt viibib poeg isa juures vastavalt oma soovile,

seega on kohtul võimatu ette näha, kas ja kui palju täpselt laps isa juures edaspidi viibib.

32. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja ringkonnakohtu hinnangul toonud menetluses esile

selliseid asjaolusid, mis kaaluksid üles hageja I õigustatud huvi saada oma vanemalt seaduses

ettenähtud miinimummääras ülalpidamist ja hageja II õigustatud huvi saada oma vanemalt 2/3

ulatuses seaduses ettenähtud miinimummäärast ülalpidamist.

33. Järgmisena vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad

tasumata jäänud elatise hüvitamiseks välja mõistetud kahju suurust.

34. Hagejate poolt maakohtu menetluses esitatud kirjalikud tõendid kinnitavad hagejate

esitatud väiteid kostja tehtud ülekannete sihtotstarbe ja eesmärgi kohta. Ringkonnakohus ei

nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et hagejad pidid tõendama, et kostja ülekanded hagejate

ema pangakontole selgitusega „makse“ ei olnud hagejatele tasutud elatis. Arvestades asjaolu,

et hagejate vanematel on mitmeid erinevaid rahalisi kokkuleppeid, mistõttu teeb kostja hagejate

emale mitu korda kuus erinevaid ülekandeid, ja kostja on eristanud neid kokkuleppeid

ülekandeid tehes erinevaid selgitusi märkides, on maakohus põhjendatult arvestanud, et

hagejatele tasutud elatisena tuleb käsitleda üksnes neid makseid, mille selgitusena on kostja

märkinud „lasteraha“.

35. Ringkonnakohus peab vajalikuks täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni punkte 3 ja 4.

Maakohtu otsuse resolutsioon ei vasta TsMS § 442 lg 5 teise lause nõuetele, mille järgi peab

resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Maakohus on otsuse

põhjendustes käsitlenud sissenõutavaks muutunud elatise summat ja perioodi, kuid jätnud

resolutsioonis kajastamata, millise perioodi eest on tasumata jäänud elatise hüvitamiseks kahju

2-19-19790

hüvitis välja mõistetud ja millises osas on tegemist juba sissenõutavaks muutunud elatisega.

Seetõttu võib otsuse täitmisel (mh sundtäitmisel) tekkida ebaselgus küsimuses, millise

ajavahemiku osas on kostja oma kohustused täitnud. Ringkonnakohtul on võimalik eeltoodud

maakohtu viga parandada ning täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni punkte 3 ja 4 selliselt,

et hagejate kasuks välja mõistetud kahju hüvitis ja elatis on arvestatud perioodi 18.12.2019–

31.05.2020 eest ja sellest on kahju hüvitise suuruseks perioodi 01.03.2019–17.12.2019 eest

hagejal I 1555,16 eurot ja hagejal II 1293,70 eurot. Sissenõutavaks muutunud elatis perioodi

18.12.2019–31.05.2020 eest on hageja I osas 1581,93 eurot ja hageja II osas 1054,62 eurot.

36. Lisaks täpsustab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 1, jättes sealt välja

teise lause, milles maakohus täpsustas, millises osas menetlus jätkub. Kuna tegemist oli

lõpplahendiga, siis puudus vajadus määratleda, millises osas menetlus jätkub.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

37. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi (kostja) kanda.

38. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid.

39. Hagejad (vastustajad) esitasid 04.01.2020 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on nad

koos kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid 655 eurot (käibemaksuta), mis moodustub

esindajatasust 4,37 tunni töö eest tunnitasuga 150 eurot (käibemaksuta), s.o koos käibemaksuga

on tunnitasu 180 eurot ja menetluskulud kokku 786 eurot.

40. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks

määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirjas

märgitud toimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud. Toimikust nähtuvalt on hagejate

esindaja

koostanud

vastuse

apellatsioonkaebusele,

milleks

ta

pidi

tutvuma

apellatsioonkaebusega, analüüsima ja eeldatavalt suhtlema kliendiga. Põhjendatud on ka

menetluskulude nimekirja koostamine ja esitamise kulu (Riigikohtu 27.05.2020 määrus

tsiviilasjas nr 2-18-7550, p 15). Kolleegium leiab, et hagejate lepingulise esindaja

õigusabitoiminguteks kulunud aeg on dokumentide sisu ja mahuga kooskõlas.

41. Lisaks õigusabitoimingute vajalikkusele ja põhjendatusele tuleb kohtul hinnata ka ühe

tööühiku, s.t esindaja tunnitasu põhjendatust. Riigikohus on leidnud, et tunnitasu põhjendatuse

hindamisel on asjakohane lähtuda mh tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja

kvalifikatsioonist. Kolleegium peab hagejate vandeadvokaadist esindaja tunnitasu mõistlikuks

ja TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatuks. Hagejatele tuleb hüvitada kulud koos käibemaksuga,

kuna nad ei ole käibemaksukohuslased.

42. Eeltoodust tulenevalt kuulub kummalegi hagejatele hüvitamisele menetluskulu 393 eurot

(4,37x180/2). Hagejad on esitanud ka TsMS § 177 lg-le 4 vastava taotluse, mille

ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva

lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

43. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi

2-19-19790

võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 200 eurot.

44. Ringkonnakohus selgitab kostjale, et kuna riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 2 järgi ei

võeta riigilõivu elatise nõudmise asjas, ei ole riigilõivu vaja tasuda ka elatise asjas

apellatsioonkaebuse esitamisel. Toimikust nähtuvalt on kostja apellatsioonkaebuse esitamisel

tasunud riigilõivu 200 eurot (dtl 233).

45. RLS § 12 lg 1 kohaselt on riigilõivu tasunud isikul õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu

tagastamist RLS § 15 alusel. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle

aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. RLS § 15 lg 1 p 3 järgi tagastatakse tasutud riigilõiv, kui

riigilõivu on tasunud isik, kes on vabastatud riigilõivu tasumisest. Kostjal on TsMS § 150 lg 1

p 1 alusel õigus taotleda kohtult apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist.

TsMS § 150 lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes

selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti,

menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule.

(allkirjastatud digitaalselt)