2-18-15197/86 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

(hagi õigeksvõtul põhinev)

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Krista Kirspuu ja Margo Klaar

Otsuse teatavaks tegemise aeg

20. jaanuar 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-15197

Kohtuasi

XX (YY üldõigusjärglane) hagi CC vastu kostja

kohustamiseks kinnistu omandiõigust üle andma ja

tahteavalduste asendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. juuni 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX (YY üldõigusjärglane) apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

103 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX) (YY (surnud)

üldõigusjärglane), lepinguline esindaja advokaat Teet

Lehiste

Kostja CC (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Risto Käbi

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 12. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-15197. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi õigeksvõtul põhineva otsusega

vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule.

2. Rahuldada XX (YY üldõigusjärglane) apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

3.1. Rahuldada hagi õigeksvõtul põhineva otsusega.

3.2. Kohustada CC välja andma XX-le ja CC-le (YY ja RR üldõigusjärglastele) NNN

kinnistu, registriosa nr XXXXXXX (aadress XXX), ühisomandina.

3.3. Kohustada CC andma vajalikud nõusolekud NNN kinnistu, registriosa

nr XXXXXXX (aadress XXX) senise ainuomaniku CC kinnistusraamatu kande

kustutamiseks ja uute ühisomanike XX ja CC (YY ja RR üldõigusjärglased) sisse

kandmiseks.

3.4. Tunnistada käesolev kohtuotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

3.5. Jätta kõikide kohtuastmete menetluskulud poolte endi kanda.

3.6. Vabastada CC 1500 euro suuruse riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest.

3.7. Jätta Harju Maakohtu 15. oktoobri 2018. a määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõu jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna.

2 (6)

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. YY (hageja) esitas 10. oktoobril 2018 hagi CC (kostja, hageja tütar) vastu, milles palus

kohustada kostjat hagejale andma XXX asuv NNN kinnistu (registriosa nr XXXXXXX)

(kinnistu) omand ning kohustada kostjat andma vajalikud nõusolekud, et kustutada kostja

omanikuna kinnistusraamatust ja kanda omanikuna sisse hageja. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejale alates 31. juulist 2000 kinnistu, kus ta elas koos abikaasa

RR-ga (hageja abikaasa), poja XX-ga (hageja poeg) ning viimase elukaaslasega. Kostja on

hageja tütar, kes kinnistul ei elanud. Kostja avaldas 2016. aastal soovi ehitada kinnistu

merepoolsele osale saunamaja, et seal suvitamas käia. Saunamaja ehitusloa taotlemiseks ja

asjaajamise korraldamiseks vormistasid hageja ja tema abikaasa 27. ja 28. oktoobril 2016 kostja

kasuks notariaalse üldvolikirja.

Kostja sõlmis üldvolikirja kasutades 17. mail 2017 hageja nimel iseendaga kinnistu

kinkelepingu. Hageja abikaasa ei olnud kinkelepingu pooleks ja suri 22. augustil 2017. Hageja

ja tema abikaasa eesmärk üldvolikirja andmisel oli saunamaja ehitamisega seotud asjaajamise

korraldamine, mitte aga suure maja ehitamine või kinnistu jagamine. Hageja sai 1. augustil

2018 kinnistusraamatust teada, et tema asemel on kinnistu omanik kostja. Lisaks keeldus kostja

andmast hagejale pärast haiglast naasmist auto võtmeid, väites alguses, et hageja ei ole

võimeline autoga sõitma, ning hiljem, et auto on tema oma. Kostja oli auto ARK-is enda nimele

registreerinud. Kadunud olid ka kinnistuga seotud dokumendid ning perekonna reliikviaks

olnud üheteistkümnest abielusõrmusest koosnenud komplekt, kuhu kuulusid ka hageja ja tema

abikaasa abielusõrmused. Politseile väitis kostja, et päris kuldehted hageja abikaasalt,

mainimata midagi kinkimise kohta. Hageja abielusõrmust ei saanud tema abikaasa kuidagi

kostjale kinkida.

Hageja võttis 7. augustil 2018 tagasi notariaalse üldvolituse ning taganes kinkelepingust

3. septembril 2018. Taganemisalusena tugines hageja sellele, et kostja on olnud hageja ja tema

abikaasa vastu jämedalt tänamatu võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 p 1 mõttes, samuti on kostja

kinnistu enda nimele kirjutamisega hageja sisuliselt varatuks teinud, mistõttu ei ole hageja

võimeline end mõistlikult ülal pidama VÕS § 267 p 2 mõttes. Hageja oli jämedalt tänamatu,

sest ta kuritarvitas üldvolikirja kinnistu endale kinkimisega, võttis ära kinnistu dokumendid ja

perekonna reliikviaks olnud abielusõrmused. Taganemise tõttu on hagejal õigus kinnistu

VÕS § 268 lg 1 ja § 1028 lg 1 kohaselt tagasi saada ning taotleda kinnistusraamatu kannete

muutmiseks vajalikke tahteavaldusi.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda,

leides, et hageja ei saanud üksinda kinkelepingust taganeda, sest kinnistu kuulus hageja ja tema

abikaasa ühisvara hulka. Samal põhjusel ei saa hageja nõuda, et ta kantaks kinnistusraamatusse

3 (6)

ainuomanikuna. Hageja abikaasa surmaga läksid abikaasa õigused üle tema pärijatele, kelleks

on võrdsetes osades hageja, hageja poeg ja kostja (hageja tütar).

Hageja ja tema abikaasa leppisid kostjaga kokku, et kostja saab rajada kinnistule suvekodu,

samuti said nad aru, et suvekodu rajamiseks tuleb kinnistu jagada, ning olid sellega nõus.

Hageja ei ole järginud kinkelepingust taganemisel VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud üheaastast

tähtaega, sest ta sai kinkelepingust teada hiljemalt 17. mail 2017. Kostja ei ole olnud jämedalt

tänamatu, sest ta ei ole kunagi kinnistu dokumente ära võtnud, sõrmused sai ta emalt

kingitusena ning auto ostis kostja liisinguandjalt 22. mail 2017 välja oma raha eest.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 12. juuni 2019. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Hagejalt mõisteti kostja kasuks menetluskuludena välja 3449

eurot ning riigi kasuks riigilõivuna 1500 eurot. Maakohus leidis, et hageja sai VÕS § 268 lg 1

ja § 267 p 1 alusel kinkelepingust üksi taganeda vaatamata sellele, et kinnistu kuulus ühisvara

hulka, sest kinkelepingu pool oli üksnes hageja. Hageja ei taganenud aga kinkelepingust

kehtivalt, sest kostja ei olnud jämedalt tänamatu.

Hageja ja tema abikaasa tõestasid kostja kasuks notariaalse üldvolikirja ning lubasid kostjal

ehitada endale kuulunud kinnistule saunamaja. Pooled vaidlevad selle üle, kas üldvolikirja

andmise eesmärk hõlmas kostja võimalust kinnistu endale kinkida. Kohalikule omavalitsusele

saadetud dokumentidest nähtuvalt on tõendatud, et plaan oli ehitada hoopis suurem elamu koos

kuuriga ning jagada kinnistu kaheks. Maakohus leidis, et notar ei rikkunud üldvolikirja

tõestamisel selgitamiskohustust, ning märkis, et põhjendatud on eeldada, et kui kostja võis

rajada kinnistule elamu, pidi selle juurde kuuluma ka osa maast. Hageja teadis algusest peale,

et kostja vormistab kinnisasja kinkelepinguga enda nimele ja seejärel jagatakse kinnistu kaheks.

Muul juhul ei oleks niivõrd ulatuslik volikiri olnud kostjale vajalik. Kuna kostja pidi pool

kinnistust vanematele tagasi andma, ei käitunud ta jämedalt tänamatult.

Kostja ei olnud jämedalt tänamatu ka seetõttu, et ostis liisinguandjalt välja auto, mille eest seni

olid liisingumakseid tasunud vanemad. Kostja kinnitas hagejale, et hageja võib tasuda viimase

osamakse ja auto endale saada. Hageja pole tõendanud, et kinnistu dokumendid ja sõrmused on

kostja käes. Kostja on küll öelnud, et ta sai mõned sõrmused kingitusena, kuid on ebaselge, kas

mõeldud on samu sõrmuseid.

Kuna kinnistusraamatusse on omanikuna kantud kostja ning kinkeleping kehtib, ei ole vaja

hinnata, kas kinnistu kuuluks hageja abikaasa pärijatele. Hagi rahuldamata jätmise tõttu nähti

ette, et kinnistule seatud eelmärge kustutatakse kohtuotsuse jõustumisel.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse

kohaselt

on

maakohus

rikkunud

menetlusõiguse

norme

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-d 1 ja 2, § 436 lg 1, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8)

ja materiaalõiguse norme (jätnud kohaldamata VÕS § 268 lg 1 ja § 267 lg 1 p-d 1 ja 2). Hageja

ei nõustu, et tal puudusid alused kinkelepingust taganemiseks. Maakohus on rikkunud

Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-153-06 p-s 12 antud juhist jämeda tänamatuse hindamisel.

Maakohtu põhjendused ja tuvastused seoses saunamaja ehitusega on vastuolulised. Notariaalse

volituse eesmärgiks ei olnud kinnistu võõrandamine kostjale ja kinnistu jagamine kaheks.

Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei pea usutavaks hageja vande all antud seletust selle kohta,

et kinnistu jagamisest kostjaga algselt juttu ei olnud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta

leiab, et hageja teadis algusest peale, et kostja vormistab kinnisasja kinkelepinguga enda

ainuomandisse ja seejärel jagab kinnistu kaheks.

4 (6)

Maakohus ei ole algse kokkuleppe tuvastamisel arvestanud oluliste faktide ja ajalise

kronoloogiaga. Kõigepealt taotles kostja vallast saunamaja projekteerimistingimusi selle

ehitamiseks, seejärel kinkis kinnistu endale ning viimase asjana otsustas kostja kinnistu jagada

selleks, et ehitada mere äärde kaks hoonet. Eeltoodu kinnitab, et kostja muutis ühepoolselt

poolte algset kokkulepet.

Maakohus leidis, et kuna hageja vande all midagi ehitusloa taotlemise eesmärgil volituse

andmisest ei rääkinud, siis järelikult sellel eesmärgil volikirja ei antud. Hageja andis vande all

seletuse, et volikirjad allkirjastati selleks, et kostja saaks kinnistule rajada väikese saunamaja

ning eitas kinnistu kinkimise ja kinnistu jagamise kokkulepet kostjaga. Kinkelepingust ega

detailplaneeringu algatamisest kinnistu jagamiseks kostja hagejat ei teavitanud. Maakohus

leidis põhjendamatult, et hageja pidi algusest peale teadma, et kostja kingib kinnistu endale.

Ükski menetluses esitatud tõend sellise kokkuleppe olemasolu ei kinnita.

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et sõiduauto mittekasutamise lubamisega ei ole kostja

olnud jämedalt tänamatu. Varasemalt sai hageja sõiduautot igapäevaselt kasutada, käia

toidupoes süüa ostmas ja apteegis rohtu ostmas. Kostja võttis esimeses vastuses hagile omaks,

et tema valduses on abielusõrmused, mis kostja väidete kohaselt kuulusid ainult RR-le.

Sõrmuste hulgas on ka hageja isiklik abielusõrmus. Lisaks on kostja esindaja 20. mai 2019. a

istungil kinnitanud, et mingid abielusõrmused on tema käes. Abielusõrmuste salaja hageja

elukohast äravõtmine ilma hageja käest luba küsimata on jäme tänamatus. Lisaks on kostja

abielusõrmuste saamise osas esitanud kohtule ja politseile vastuolulist infot. Hageja on

põhistanud, miks ta leiab, et kinnistu dokumendid on kostja valduses. Kinnistu dokumentide

kostja valduses olemine on negatiivne asjaolu, mida hagejal ei olegi võimalik tõendada. Hageja

on esile toonud, et 2018. a suvel haiglasse ravile mineku ajal, olid kinnistu dokumendid koos

abielusõrmustega hageja elukohas, kuid kui hageja haiglast koju tuli, olid nii abielusõrmused

kui ka kinnistu dokumendid kadunud.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Menetluse edasine käik

6. Tallinna Ringkonnakohus tegi 10. märtsil 2020 määruse, millega lubas 1. juulil 2019

surnud hageja asemel menetlusse astuda hageja pojal XX-l, kes on pärijana tema õigusjärglane.

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. mai 2020. a otsusega maakohtu otsuse, rahuldas

hageja apellatsioonkaebuse ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi. Kostjat kohustati

andma hagejale (YY õigusjärglasele) välja kinnistu ning andma vajalikud nõusolekud, et

kustutada kinnistusraamatust omanikuna kostja ning kanda uue omanikuna sisse hageja.

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid kostja kanda.

8. Kostja

esitas

ringkonnakohtu

otsuse

peale

kassatsioonkaebuse,

milles

palus

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

9. Riigikohus tühistas 18. novembri 2020. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Riigikohus hindas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid ning märkis, et need asjaolud võisid

anda YY-le aluse kinkelepingust jämeda tänamatuse tõttu taganeda ning YY võis olla esitanud

tähtaegse taganemisavalduse. Riigikohus märkis aga, et kuivõrd kinnistu kuulus YY ja tema

abikaasa ühisomandisse, siis ei saa kinkelepingust taganemise korral tagastada kinnistut YY

ega tema poja (hageja) ainuomandisse. YY ja tema abikaasa surma järel kuulub kinnistu

pärimisseaduse § 130 lg 1 ja § 147 alusel YY ja tema abikaasa pärijate ühisomandisse, kellele

tuleks nõude rahuldamisel kinnistu tagastada.

Riigikohtu põhjenduste kohaselt peab ringkonnakohus asja uuel lahendamisel selgitama

pooltele üldõigusjärglusega kinkelepingu tagasitäitmisele kaasnevaid õiguslikke tagajärgi ning

5 (6)

andma pooltele võimaluse vajaduse korral asjaolusid ja nõudeid täpsustada. Menetluskulude

jaotuse jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsustada.

10. Vastavalt Riigikohtu juhistele selgitas ringkonnakohus 24. novembri 2020. a kirjas

pooltele, et hageja peab oma nõuet täpsustama viisil, mille kohaselt ei tagastataks nõude

rahuldamisel kinnistut tema ainuomandisse, vaid selleks õigustatud isikutele (s.o osaliselt ka

temale endale ja teistele pärijatele). 3. detsembri 2020. a menetlusdokumendis täpsustas hageja

nõudeid, paludes kohustada kostjat välja andma pooltele kinnistu ühisomand ja andma

vajalikud tahteavaldused kinnistu ainuomaniku kohta tehtud kande kustutamiseks ja uue

ühisomanike kande tegemiseks.

11. detsembri 2020. a menetlusdokumendis võttis kostja hagi õigeks. Kostja palus menetluse

käiku arvestades jätta menetluskulud kas hageja või mõlema poole enda kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada, sest

kostja on apellatsiooniastmes täpsustatud haginõuded õigeks võtnud. Samuti tuleb maakohtu

otsus tühistada menetluskulude jaotuse, kindlaksmääramise ja riigilõivu riigituludesse

väljamõistmise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule

uueks läbivaatamiseks saatma uue otsuse, millega hagi õigeksvõtul põhineva otsusega rahuldab

ja jätab menetluskulud kõikides kohtuastmetes poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

12. Ringkonnakohtus asja teistkordsel läbivaatamisel võttis kostja hageja täpsustatud nõuded

õigeks (kd II, tl 35). TsMS § 440 lg 1 järgi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud

avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kolleegiumi hinnangul ei esine

õigeksvõtu arvestamata jätmise asjaolusid. Seega tuleb õigeksvõtt vastu võtta ja hagi rahuldada.

Ringkonnakohus tunnistab omal algatusel käesoleva otsuse viivitamata täidetavaks

TsMS § 468 lg 1 p 1 järgi.

13. Kuna ringkonnakohus teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb

TsMS § 173 lg 3 järgi muuta menetluskulude jaotust. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes

menetluskulude jaotuse üle.

13.1. Hagimenetluse kulud kannab üldjuhul TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus

tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel peaksid kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud jääma kostja

kanda.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades vaidluse asjaolusid, tuleb menetluskulude jaotamisel

kohaldada TsMS § 162 lg-s 4 sätestatud erandit ja jätta kõigis kohtuastmetes kantud

menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 162 lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult

või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks

otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Õige on hageja viide kohtupraktikale, mille kohaselt on seadusandja viidatud sättega

kehtestanud kõrgendatud standardi ja sätte kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu

(vt nt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 16). Kolleegium märgib

vastuseks kostja väidetele, et TsMS § 163 lg 2 kohaldub vaid hagi osalise rahuldamise korral.

Samuti ei anna ringkonnakohtus asja teistkordsel läbivaatamisel hagi õigeksvõtt alust

TsMS § 168 lg-s 6 sätestatud erireegli kohaldamiseks, kuivõrd nimetatud sätte kohaldamise

eelduseks on see, et kostja võtab hagi kohe õigeks. Samuti vaidles kostja kuni haginõuete

täpsustamiseni kinkelepingust taganemise eeldustele vastu.

13.2. Kolleegiumi hinnangul esinevad praeguses asjas erandlikud asjaolud TsMS § 162 lg 4

kohaldamiseks. Pooled vaidlesid maa- ja ringkonnakohtus kinkelepingust taganemise kehtivuse

üle, mis on kinkelepingu tagasitäitmise eelduseks. Riigikohus on samas asjas tehtud otsuse p-

s 12 selgitanud, et hageja nõuet, mille tulemusel kajastuks kinnistusraamatus üks ühisomanikest

ainuomanikuna, ei saa rahuldada. Seega pani hageja maa- ja ringkonnakohtus asja esmakordsel

6 (6)

läbivaatamisel maksma nõude, mida ei olnud võimalik rahuldada. Hageja täpsustas (kitsendas)

hagiavalduses esitatud nõudeid alles ringkonnakohtus teistkordsel läbivaatamisel ja kostja

võttis pärast seda kohtule esitatud avalduses hagi õigeks.

13.3. YY-le anti menetlusabi ja ta vabastati täielikult 15. oktoobril 2018 tehtud määrusega

hagiavalduse esitamisel riigilõivu 1500 euro tasumise kohustusest (kd I, tl 33). TsMS § 190 lg 3

järgi tuleks kostjalt riigilõiv mõista välja riigituludesse. Kohus võib TsMS § 190 lg 7 järgi

menetlusosalise omal algatusel mõjuval põhjusel vabastada menetluskulude riigituludesse

tasumise kohustusest. Arvestades eespool märgitud vaidluse asjaolusid, mille tõttu on

menetluskulude kostja kanda jätmine praeguses asjas ebaõiglane, peab kolleegium

põhjendatuks vabastada kostja TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu riigituludesse tasumise

kohustusest.

14. Harju Maakohtu 15. oktoobril 2018 tehtud määrusega on hagi tagatud (kd I, tl 34-35

pöördel). Hagi tagamiseks on kantud kinnistu registriossa eelmärge ja märkus YY kasuks.

Ringkonnakohus jätab hagi tagamise abinõu jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna

(TsMS § 445 lg 2). Pooled ei ole taotlenud abinõu tühistamist.

15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)