2-20-15311/15 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Indrek Parrest

Määruse tegemise koht ja aeg

19. jaanuar 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-15311

Tsiviilasi

Heiti Jaanipere pankrotihalduri hagi Ramon

Jaanipere ja Tiiu Jaanipere vastu tehingu kehtetuks

tunnistamiseks ja abikaasade ühisvara jagamiseks.

Hagi tagamine

Vaidlustatud kohtulahendid

Viru Maakohtu 21. oktoobri 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ramon Jaanipere määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja (vastustaja): Heiti Jaanipere pankrotihaldur Tiia

Kalaus, esindaja vandeadvokaadi abi Jaanika Reilik-

Bakhoff

Kostja (määruskaebuse esitaja): Ramon Jaanipere

(isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja: Tiiu Jaanipere (isikukood XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 21. oktoobri 2020. a määrus osas, milles kohus keelas

tsiviilasjas nr 2-16-14152 tehtava kohtulahendi alusel väljamakse tegemise

kolmandatele isikutele, ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta hagi

tagamise avaldus vastavas osas rahuldamata. Samuti täpsustada maakohtu määruse

resolutsiooni sõnastust ning täiendada määruse resolutsiooni punktiga selle kohta, et

juhul kui AB "Lietuvos draudimas" otsustab teha väljamakse tsiviilasjas nr 2-16-14152

tehtava kohtulahendi alusel väljamakse Ramon Jaaniperele, tuleb makstav summa

tasuda

kohtu

tagatiste

pangakontole

(Rahandusministeeriumi

vastavale

arveldusarvele). Muus osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt määruse põhjendusi.

2. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

3. Lugeda Viru Maakohtu 21. oktoobri 2020. a määruse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada Heiti Jaanipere pankrotihalduri taotlus hagi tagamiseks osaliselt.

2. Hagi tagamiseks keelata AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaalil (registrikood

12831829) tsiviilasjas nr 2-16-14152 tehtava kohtulahendi alusel rahalise

väljamakse tegemine Ramon Jaaniperele kuni menetlust lõpetava lahendi

jõustumiseni käesolevas tsiviilasjas.

3. Juhul, kui AB "Lietuvos draudimas" otsustab teha väljamakse tsiviilasjas

nr 2-16-14152 tehtava kohtulahendi alusel Ramon Jaaniperele, tuleb makstav

summa

tasuda

kohtu

tagatiste

kontole,

s.o

Rahandusministeeriumi

arveldusarvele

nr

EE571010220229377229

(AS

SEB

Pank),

EE062200221059223099 (Swedbank AS), EE221700017003510302 (Luminor

Bank AS) või EE567700771003819792 (AS LHV Pank) unikaalse viitenumbriga

99921100000841. Selgitusse tuleb märkida tsiviilasja nr 2-20-15311.

4. Saata hagi tagamise määrus menetlusosalistele ja toimetada kätte AB

"Lietuvos draudimas" Eesti filiaalile."

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust Riigikohtule esitada (tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 390 lg 1).

ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK

1. Heiti Jaanipere pankrotihaldur Tiia Kalaus (hageja) esitas 20. oktoobril 2020 Viru

Maakohtule hagi Ramon Jaanipere (kostja I) ja Tiiu Jaanipere (kostja II) vastu tehingu

kehtetuks tunnistamiseks ja abikaasade ühisvara jagamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis Heiti Jaanipere (võlgnik) (hagiavalduses ekslikult märgitud

hageja) 3. oktoobril 2016 koos abikaasaga (kostja II) nõude loovutamise lepingu, mille

kohaselt anti kostjale I üle nõue AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaali (kindlustusandja)

vastu summas 121 465 eurot 80 senti. Nõue loovutati lepingu kohaselt 50 000 euro eest, kuid

raha maksmine ei ole arusaadav ning hagejal on põhjendatud kahtlus, et võlgnik pole raha

saanud. Nõude loovutamise hetkel oli võlgnik juba maksejõuetu ning kahjustas nõude

loovutamise lepinguga võlausaldajate huve. Käesoleval hetkel on käimas loovutatud nõude

osas kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-16-14152, mille tulemusena selgub, kui suur on nõude

rahaline väärtus, mille kindlustusandja peab üle andma. Hageja palus tunnistada kehtetuks

3. oktoobri 2016 nõude loovutamise lepingu, määrata loovutatud nõue tagasi ühisvarasse ning

jagada ühisvara.

2. Hageja palus hagi tagamiseks keelata kostjal I 3. oktoobril 2016 sõlmitud nõude

loovutamise lepingu alusel omandatud nõude ning nendele nõuetele tugineva tsiviilasjas

nr 2-16-14152 esitatud haginõude käsutamine täies ulatuses. Hageja palus keelata

kindlustusandjal tsiviilasjas nr 2-16-14152 vaidlusaluse nõude rahaline üleandmine kostjale I

või mistahes teisele isikule ning kanda tsiviilasjas nr 2-16-14152 kohtulahendi alusel

väljamõistetud summa kohtutäituri arvele või kohtudeposiiti. Hageja eesmärgiks on tagada

olukord, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik võlausaldajate nõuete rahuldamine

võlgnikule kuuluva vara arvel.

MAAKOHTU SEISUKOHAD

3. Viru Maakohus rahuldas 21. oktoobri 2020. a määrusega taotluse hagi tagamiseks ja

keelas kindlustusandjal tsiviilasjast nr 2-16-14152 tuleneva rahalise nõude väljamakse

tegemise kostjale ja kolmandatele isikutele kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas asjas.

Maakohus leidis, et hagi tagamise taotlus tuleb rahuldada, kuid mitte hageja soovitud viisil ja

ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 377 lg 1 kohaselt võib kohus hageja

taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse

täitmist või selle võimatuks teha. Hagi tagamise abinõu on teisel isikul kostjale vara

üleandmise või kostja suhtes muude kohustuste täitmise keelamine, millega võib siduda ka

kohustuse anda vara üle kohtutäiturile või maksta raha selleks ettenähtud pangakontole

(TsMS § 378 lg 1 p 4). TsMS § 378 lg 4 näeb ette, et hagi tagava abinõu valikul tuleb

arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada

hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks.

Kohtu hinnangul on põhjendatud tagada hagi selliselt, et keelata kindlustusandjal tsiviilasjast

nr 2-16-14152 tuleneva rahalise nõude väljamakse tegemine kostjale ja kolmandatele isikutele

kuni käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumiseni. Selliselt on tagatud nõude realiseerimine hagi

rahuldamise korral (juhul kui kohus tunnistab nõude loovutamise kehtetuks ja jagab ühisvara)

võlausaldajate kasuks hageja pankrotimenetluses ning abinõu ei ole kostjale koormav, kuna

kostjale jääb alles õigus nõuet käsutada. Abinõu ei pane kindlustusandjale aktiivset kohustust

ja tagab vaidluse lõpuni vaidluse eseme (võimaliku kindlustushüvitise) olemasolu. Kuna

määruse alusel ei ole kindlustusandjal võimalik teha vaidlusaluse nõude alusel võimalikku

väljamakset, siis ei ole võimalik hagi tagamise abinõuna kohustada kindlustusandjat kandma

raha kohtutäituri arvele või kohtu deposiiti. Kohtu hinnangul ei saa hagi tagamise korras

piirata ka isiku menetlusõigusi teises tsiviilasjas. Kohus leidis, et kohaldatud hagi tagamise

abinõu arvestades ei ole vaja TsMS § 387 lg 1 alusel hagi tagamise määruse kostjale

kättetoimetamist edasi lükata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja I palub 5. novembril 2020 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse

tühistada ja teha uue määruse, millega jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata. Kostja I palub

menetluskulud jätta hageja kanda.

Määruskaebuse kohaselt on maakohus märkinud määruses hagejad mitmuses, kuid hagejaid

on ainult üks. Kohus ei ole põhjendanud, miks pole hageja taotletud hagi tagamise meede

kohane ja miks on põhjendatud hagi tagamise meede hoopis väljamakse tegemise keelamine

kostja või kolmandate isikute arveldusarvele. Samuti ei nähtu vaidlustatud määruse

resolutsioonist ei nähtu, millist kostjat on keelurežiimi puhul silmas peetud. Menetluses on

kaks kostjat ning pole selge, millise kostja suhtes hagi tagamise abinõu rakendub.

Maakohus on rikkunud määruse põhjendamise kohustust. Määruses puudub igasugune

õiguslik argumentatsioon selle kohta, kas ja miks ühe või teise hagi tagamise meetme

kohaldamise eeldused on täidetud.

Haginõue on kostja II suhtes ilmselt perspektiivitu. Kostja II on käsutanud oma

võlaõiguslikku nõuet nõude loovutamise kaudu ning võlgnikul ega pankrotihalduril pole

puutumust ema-poja tehinguga.

Kostjad pole maksejõuetu ning kohaldatud abinõu on kostjaid ebamõistlikult koormav.

3. oktoobril 2016 sõlmitud nõude loovutamise lepingu õiguspärasust on tsiviilasjas nr 2-17-

2540 juba kontrollitud ning kohus on tuvastanud nõude ülemineku võimalikkuse.

Kindlustusandja on õigustatud kandma kindlustushüvitise mitte kostjale I ja kolmandatele

isikutele, vaid hagejale. Seetõttu ei oma hagi tagamise meede mingit tähtsust.

5. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Määruskaebemenetluse kulud palub hageja jätta kostja I kanda.

Hageja hinnangul on kohtupoolne hageja nimetamine mitmuses kirjaviga või ilmne

ebatäpsus, mis ei mõjuta määruse sisu.

Maakohtu määruse resolutsioonist nähtub üheselt, et väljamakset ei tohi teha lisaks kostjatele

(keda määruse andmete järgi on kaks) ka ühelegi kolmandale isikule, mistõttu on arusaadav,

et väljamakse tegemine on igal keelatud mistahes isikutele.

Hageja ei nõustu kostja I seisukohaga nagu oleks hagi perspektiivitu. Võlgnik on teinud koos

kostjaga II ühisvara arvelt tehingu oma lähikondsega ning kahjustatud on võlausaldaja huve.

Seaduse ning kohtupraktika kohaselt puudub kohtul kohustus kostjate maksejõuetuse

kontrollimiseks hagi tagamise taotluse üle otsustamisel.

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määrus tuleb tühistada oas, milles kohus keelas väljamakse tegemise kolmandatele isikutele,

ning teha uus määrus, millega jätta hagi tagamise avaldus vastavas osas rahuldamata

(TsMS § 667 lg 2). Samuti tuleb resolutsiooni sõnastust täpsustada ning täiendada määruse

resolutsiooni punktiga selle kohta, et juhul kui kindlustusandja otsustab teha kostjale I

väljamakse tsiviilasjas nr 2-16-14152 tehtava kohtulahendi alusel, tuleb makstav summa

tasuda kohtu tagatiste pangakontole (Rahandusministeeriumi vastavale arveldusarvele).

Muus osas tuleb jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt määruse

põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21 ja TsMS § 659). Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja §-st 659 esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni

juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

8. TsMS § 377 lg 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata,

et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha.

TsMS § 377 lg 2 järgi võib sellise hagi tagamiseks, mille esemeks ei ole rahaline nõue kostja

vastu, kohus hageja taotlusel esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet, eelkõige asja

kasutusviisi, kui see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Seda

võib teha sõltumata sellest, kas on alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada

kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks.

Hagi tagamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus

sekkub vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud

oluliselt menetlusõiguse norme.

8.1.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lõppjärelduses õigesti leidnud, et

hagi tagamine käesolevas asjas on põhjendatud, kuid nõustub määruskaebuses esitatud

väitega,

et

maakohus

on

tagamise

eelduste

tuvastamisel

rikkunud

määruse

põhjendamiskohustust (TsMS § 465 lg 2 p 8).

Maakohus ei käsitlenud vaidlustatud määruses hagi õiguslikku perspektiivikust. Kostja I on

määruskaebuses põhjendatult märkinud, et hagi tagamise puhul tuleb kontrollida, kas hagi

rahuldamiseks esineb mõistlik edukuse perspektiiv. Ringkonnakohtul on võimalik see

rikkumine kõrvaldada.

Hagi tagamisel tuleb kohtul kontrollida, kas hagi tagamise taotlus vastab TsMS § 381 lg-s 1

sätestatud nõuetele (sh on esitatud TsMS §-s 377 nimetatud asjaolud), kas hagiavaldus (kui

see on esitatud) vastab TsMS § 363 lg 1 p-des 1–3 sätestatud nõuetele, kas hagi on lubatav,

õiguslikult perspektiivikas ning kas nõude ja tagamise aluseks olevad asjaolud on põhistatud

(TsMS § 235 ja § 381 lg 2) (vt ka Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-83-16, p-d 16–18).

Hageja pankrotihaldur on esitanud hagi pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1, § 110 lg 1 ja

§ 117 lg 1 p 3 alusel. Pankrotihaldur on tuvastanud, et 3. oktoobril 2016 sõlmitud nõude

loovutamise lepingu teiseks osapooleks oli võlgniku alaneja sugulane (poeg) ning nõude

loovutamisest ei ole möödunud veel viis aastat, mistõttu võib olla võimalik tehing kehtetuks

tunnistada. Hageja palub tunnistada kehtetuks 3. oktoobri 2016. a nõude loovutamise leping

ning määrata loovutatud nõue tagasi ühisvarasse. Ühtlasi palub hageja PankrS § 122 lg 1

kohaselt jagada ühisvara.

Ringkonnakohtu hinnangul vastavad hagiavaldus ja hagi tagamise avaldus seaduses

sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on lubatav ning seda ei saa pidada õiguslikult

perspektiivituks. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud nõuete osas esitatud asjaolude

õigsust eeldades hageja nõude rahuldamine võimalik. Hageja on oma nõuete aluseks olevaid

faktilisi asjaolusid piisavalt põhistanud (TsMS § 235). Enamiku hagi alusena välja toodud

faktiliste asjaolude üle (sh nõude loovutamise lepingu sõlmimine ning võlgniku ja kostjate

sugulussidemed) ei ole pooltel määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt ka vaidlust. Kohus

saab hagis ja tagamise avalduses välja toodud asjaolud või nende puudumise lõplikult

tuvastada ja hagi rahuldamise üle otsustada alles asja sisulisel lahendamisel. Hagi tagamise

menetluses hagi kohta tõendeid ei koguta ega hinnata.

Ringkonnakohus märgib, et hagi tagamise avalduses esitatud asjaoludest lähtudes on

tagamine vajalik eelkõige TsMS § 377 lg-s 2 sätestatud alustel, s.o vaidlusaluse õigussuhte

esialgseks reguleerimiseks. Samas on õige maakohtu järeldus, et hagi tagamata jätmisel võib

vaidlustatud (loovutatud) nõude realiseerimine võlgniku pankrotimenetluses osutuda

raskendatuks.

8.2.

Hageja ja kostjad vaidlevad eelduslikult nõude kuuluvuse (nõude loovutamise lepingu

kehtivuse) üle. Määruskaebusest ei ole võimalik teha teistsuguseid järeldusi. Taolises

olukorras on mõistlik tagada vaidluse lõpuni vaidluse objekti olemasolu, andes selle

kohtutäiturile hoiule, või maksta vastav summa kohtu deposiitkontole (vt nt Riigikohtu

20. märtsi 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12, p 13). Eelmärgitust lähtudes nõustub

ringkonnakohus maakohtuga, et TsMS § 378 lg 1 p-s 4 sätestatud tagamise abinõu (teisel

isikul kostja suhtes kohustuse täitmise keelamine) on sobiv tagamise meede. See abinõu

koormab kostjat I üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja

asjaolusid arvestades põhjendatuks (TsMS § 378 lg 4).

8.3. Siiski ei võimaldab TsMS § 378 lg 1 p 4 keelata teisel isikul kohustuse täitmise üksnes

kostja suhtes. Hagi tagamise eesmärk on vaidlusaluse õigussuhte esialgne reguleerimine

(TsMS § 377 lg 2) ning kohus ei saa tagamisega seega sekkuda isikute suhtesse, mis ei ole

käesoleva kohtuvaidluse esemeks. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses ka põhjendanud,

miks tuleb kindlustusandjal keelata kohustuste täitmine kolmandatele isikutele. Eelmärgitut

arvestades tuleb maakohtu määrus tühistada osas, milles kohus keelas väljamakse tegemise

kolmandatele isikutele. Selles osas tuleb jätta hagi tagamise avaldus rahuldamata.

Ringkonnakohus märgib, et võlgniku poolt kostjale I loovutatud nõude edasise käsutamise

välistamiseks on põhimõtteliselt võimalik nõue hagi tagamise korras arestida (TsMS § 378

lg 1 p 2; § 389). Kostja määruskaebuse lahendamisel ei saa ringkonnakohus sellist hagi

tagamise abinõu siiski ise rakendada (TsMS § 651 lg 1 ja § 659).

Vastusena määruskaebuse väidetele lisab ringkonnakohus, et senise kohtpraktika põhjal ei ole

kohus rangelt seotud hageja taotletava hagi tagamise abinõuga ning võib ise kohaldada

sobivat tagamise meedet (vt nt Riigikohtu 6. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-15902,

p 10). Lisaks on hageja käesolevas asjas palunud hagi tagamise avalduses kohtul kohaldada

vajadusel muid hagi tagamise abinõusid, mis aitavad saavutada hagi tagamise eesmärki.

Seega ei rikkunud maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, jättes põhjendamata hageja

poolt esimese eelistusena taotletud tagamise abinõu kohaldamata jätmise.

8.4.

TsMS § 442 lg-st 5 ja § 463 lg-st 2 tulenevalt peab kohtumääruse resolutsioon olema

selgelt arusaadav ja täidetav ka muu lahendi tekstita. Ringkonnakohus peab lahendi

täidetavuse huvides põhjendatuks täiendada maakohtu määruse resolutsiooni hagi tagamise

abinõu sõnastamisel, märkides, et väljamaksete tegemine on keelatud kostjale I. Hagiavalduse

ega hagi tagamise avalduse põhjendustest ei nähtu, et kõnealune keeld peaks laienema ka

kostjale II.

8.5.

Samuti on ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas põhjendatud siduda

TsMS § 378 lg 1 p 4 kohane keeld kohustusega maksta raha selleks ettenähtud pangakontole.

Sisuliselt on hageja seda hagi tagamise avalduses ka taotlenud, paludes kanda tsiviilasjas nr

2-16-14152 kohtulahendi alusel väljamõistetud summa kohtutäituri arvele või kohtudeposiiti.

Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et kindlustusandjat ei saa kohustada hagi tagamise

korras kandma raha kohtutäituri arvele või kohtu deposiiti. Kohus ei saa luua menetlusvälise

kolmanda isiku vastu täitedokumenti, mille alusel hageja või kohtutäitur saaksid nõuda

määratud hagi tagamise abinõu täitmist. Samas ei tohi võlausaldajatevaheline vaidlus

mõjutada võlgniku (praegusel juhul kindlustusvõtja) täitmiskohustust, mh võimalust

tsiviilasjas nr 2-16-14152 tehtavat kohtulahendit täita. Maakohtu määruse alusel ei oleks

kindlustusandjal võimalikke tsiviilasjas nr 2-16-14152 tehtavast lahendist tulenevaid

kohustusi kostja I ees täita. TsMS § 378 lg 1 p 4 kohaldamisel saab panna kolmandale isikule

kohustuse anda vara üle kohtutäiturile või kanda rahasumma üle (nt kohtu tagatiste)

pangakontole siis, kui kolmas isik asub kostjale vastavat sooritust tegema (vt nt Riigikohtu

14. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-14, p-d 9 ja 10).

Eelmärgitust lähtudes leiab ringkonnakohus, et maakohtu määruse resolutsiooni tuleb

täiendada, määrates, et kui kindlustusandja otsustab teha kostjale I väljamakse tsiviilasjas

nr 2-16-14152 tehtava kohtulahendi alusel, tuleb makstav summa tasuda kohtu tagatiste

kontole (Rahandusministeeriumi vastavale arveldusarvele).

9. Vastusena määruskaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1.

Asjaolu, et maakohus on määruse kirjeldavas oas märkinud hagejad mitmuses, kuigi

hagejaid on üks, ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Tegemist on ilmse

ebatäpsusega, mis ei mõjuta määruse sisu. Vajadusel saab maakohus määruse selles osas

parandada (TsMS § 447 lg 2 ja § 463 lg 2).

9.2.

Määruskaebuse väide, et puudub alus kahelda kostjate maksejõulisuses, ei anna alust

maakohtu määruse tühistamiseks. Praegusel juhul esinevad eelkõige TsMS 377 lg 2 kohased

hagi tagamise eeldused. Viidatud sätte alusel võib hagi tagada sõltumata sellest, kas on alust

arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle

võimatuks.

9.3.

Hagi ei ole ka kostja II suhtes õiguslikult perspektiivitu. Kostja II koos võlgnikuga on

teinud abikaasade eeldatava ühisvara arvelt tehingu oma lähikondsega (pojaga).

9.4.

Tsiviilasjas nr 2-17-2540 on kohus nõude loovutamise võimalikkust 3. oktoobril 2016

sõlmitud lepingu alusel küll hinnangud, kuid teinud seda teistel õiguslikel alustel. Nõude

loovutamise lepingu kui tehingu tasivõidetavuse küsimust ei ole kohus tsiviilasjas nr 2-17-

2540 lahendatud.

9.5.

Kostja I on seisukohal, et kuivõrd tsiviilasjas nr 2-16-14152 tehtud otsuse järgi tuleb

kindlustusandjal väljamakse teha võlgnikule (kostja on ilmselt ekslikult märkinud, et

väljamakse tuleb teha hagejale), siis ei oma hagi tagamise meede sisulist tähendust.

See väide on ringkonnakohtu hinnangul väheveenev juba seetõttu, et kostja I on esitanud

määruse peale määruskaebuse. Kui maakohtu hagi tagamise määrus kostja I subjektiivseid

õigusi ei rikuks, puuduks vajadus seda vaidlustada (TsMS § 3 lg 1).

Lisaks ei ole tsiviilasjas nr 2-16-14152 tehtud otsus, mis kohustab kindlustusandjat

kindlustushüvitist võlgnikule maksma, hetkel veel jõustunud.

Samuti ei saa välistada, et kostja I kui võlgniku võimalik õigusjärglane (eriõigusjärglane)

taotleb ise tsiviilasjas nr 2-16-14152 tehtava otsuse, millega kindlustusandjat kohustatakse

hüvitist maksma, täitmisele võtmist (TsMS § 460; täitemenetluse seadustik (TMS) § 18 lg 1)

või esitab kindlustusandja vastu hagi nõudega tunnustada otsusest (täitedokumendist)

tuleneva õiguse (nõude) üleminekut (TMS § 18 lg 3).

10. Hagi tagamise kohta tehtav määrus ei ole kohtuasja menetlust lõpetav määrus

TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes. Seega pole menetluskulude jaotuse märkimine sellises

määruses vajalik.

11. Tulenevalt TsMS § 666 lg-st 1 lahendab hagi tagamise määruskaebuse üks kohtunik.

12. TsMS § 390 lg 1 kohaselt võib maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale, millega

kohus hagi tagas, ühe tagamisabinõu teisega asendas või hagi tagamise TsMS § 386 lg-tes 2,

4 või 5 sätestatud alusel tühistas, pool esitada määruskaebuse. Maakohtu määruse peale

esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale saab Riigikohtule edasi

kaevata üksnes juhul, kui tagatava hagi hind ületab 100 000 eurot või kui tagamisabinõuna

kohaldati isiku aresti või elukohast lahkumise keeldu. Kuna ringkonnakohus ei tühistanud

hagi tagamist TsMS § 390 lg 1 esimeses lauses viidatud alustel (TsMS § 386 lg-d 2, 4 ja 5)

ning tagatava hagi hind ei ületa 100 000 eurot, ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust

esitada (vt ka Riigikohtu 30. jaanuari 2020. a määrus tsiviilasjas 2-19-11532, p 9).

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest