2-19-12823/68 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

15.01.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-12823

Kohtuasi

XX avaldus vanemate ühise hooldusõiguse

osaliseks

lõpetamiseks

DD

suhtes

ja

otsustusõiguse

üleandmises

XX-le

lapse

viibimiskoha küsimuses

CC (C) avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ja otsustusõiguse üleandmiseks

CC-le lapse igakordse elu- ja viibimiskoha,

tervislike ja hariduslike küsimuste osas ning

suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 28.04.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldajad:

XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaadi abi Erki Siht

CC (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Siret Saks

Puudutatud isikud:

DD (isikukood XXXXXXXXXXX), määratud

esindaja vandeadvokaadi abi Kadi Sitska

Paide linn Paide Linnavalitsuse kaudu

Lääne-Harju vald Lääne-Harju Vallavalitsuse

kaudu

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses esitatud tõendid.

2. Jätta Pärnu Maakohtu 28.04.2020 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste enda

kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja kulud, mis jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja

kättesaamisest.

Määruskaebemenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui

menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel

lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.

Avaldaja I avaldus ja seisukohad

1. XX (isa/avaldaja I) esitas 27.08.2019 Pärnu Maakohtule avalduse tema ja CC

(ema/avaldaja II) ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks DD (laps/tütar) suhtes ja

otsustusõiguse üleandmiseks isale lapse viibimiskoha küsimuses.

Avalduse kohaselt sündis avaldajate I ja II ühine tütar XX.XX.XXXX. Vanemate kooselu

lõppes 2017 juulis ja suulise kokkuleppe alusel jäi laps elama emaga Paidesse. Isa elukoht on

Lääne-Harju vallas. Tütar on korduvalt avaldanud soovi asuda elama isa juurde. Laps on ealiselt

hästi arenenud ja vanemate võrdsuse korral tuleks lähtuda lapse soovist. Tütre kolimisel isa

juurde toetaks ta tütre ja ema suhtlust ning ei teeks sellele takistusi. Avaldajal I oli majanduslik

võimekus ja soov võtta laps enda juurde elama. Lapsel on isa juures oma tuba, tagatud koht

koolis ja võimalus osaleda trennides/huviringides. Isal ja lapsel on tugev side ja sageli pöördus

laps oma muredega isa poole. Isa osaleb tütre elus.

Avaldaja II avaldus ja seisukohad

2. Ema esitas 14.10.2019 (tsiviilasi nr 2-19-16023) avalduse lõpetada osaliselt vanemate ühine

hooldusõigus lapse igakordse elu- ja viibimiskoha, tervise- ja haridusküsimustes ning palus

anda ainuotsustusõigus eelmärgitud küsimustes emale. Avaldus liideti 22.10.2019 määrusega

isa avalduse juurde. Avaldaja II taotles määrata isa ja tütre vahel suhtluskord.

Laps elab emaga Paides ja käib PPP, kust ta õpitulemused on head või väga head. Laps osaleb

trennides/huviringides ja veedab aega emaga ning vanema vennaga. Elamine Paides võimaldab

säilitada suhet nii perekonnaga kui ka kooli- ja trennikaaslastega. Olemasolev keskkond on

turvaline ja sobiv lapse arenguks. Ema ei ole teinud takistusi tütre ja isa suhtlusel ning ta leiab,

et suhtlus ja kohtumised võiksid olla sagedasemad. Lapsel on võimalus kohtuda isaga nii tihti

kui isa selleks soovi avaldab. Isa ei ole olnud lapsega suhtlemisel piisavalt aktiivne. Vanemate

omavaheline suhtlus oli pingeline – suheldi ainult kirjalikult või erinevate kohtumenetluste

kaudu. Tütrel on tugev side mõlema vanemaga. Avaldaja I on mõjutanud last elukoha valikul.

Lapse käitumisest ei saa välja lugeda soovi minna elama isa juurde. Laps ei ole emalt küsinud,

millal tuleks kolida Paidest ära. Puudus alus arvata, et laps sooviks asuda elama isa juurde, sest

kõik tütre tulevikuplaanid (trennid ja kool) on seotud Paidega ning elamisega ema juures. Juhul

kui lapse sooviks on muuta elukorraldust, siis oleks seda mõistlik teha pärast põhikooli lõppu.

Lapse ja lapsele määratud esindaja seisukoht

3. Ärakuulamisel avaldas laps, et tal oli mõlema vanemaga head suhted. Isa oli leebem ja ema

rangem. Ema ei keelanud isaga suhelda. Isaga saab ta paremini läbi ja tahaks parema meelega

isa juures olla. Kui kohus otsustab, siis jääb emaga. Vanemad on arutanud lapsega pooleliolevat

kohtumenetlust.

4. Lapse esindaja leidis, et mõlemad vanemad on võrdsed nii oma toimetulekult kui ka

valmisolekult last igapäevaselt kasvatada ja tema huvisid kaitsma. Asja lahendamisel tuleks

lähtuda lapse arvamusest. Lapse huvides ei olnud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine

ning vanemad peaksid jõudma kokkuleppele. Kui vanemad ei jõua kompromissini, siis võiks

kõne alla tulla ühekordse otsustusõiguse andmine teatud toiminguks.

Eestkosteasutuste seisukohad

5. Lääne-Harju Vallavalitsus avaldas, et mõlemad vanemad olid võrdsed nii toimetulekult kui

valmisolekult last igapäevaselt kasvatama ja kaitsma tema huve. Lähtuda tuli lapse arvamusest,

kes avaldas, et tundis suuremat lähedust ja ühtekuuluvustunnet isaga ja sooviks edaspidi elada

temaga. Sellega kaasnevat koolivahetust ja muud elukorralduse muutust ta ei kartnud. Vald ei

toetanud ühise hooldusõiguse lõpetamist, kui siis ühekordse otsustusõiguse andmise teatud

toiminguks, kui vanemad kokkuleppele ei jõua.

6. Paide Linnavalitsus toetas ema avaldust. Laps oli isast mõjutatud. Ta oli tugevalt isa poole

hoiduv ja kasutas isa väljendeid. Laps ei osanud põhjendada oma otsust asuda isa juurde elama.

Vestluses kõrvutas ta ennast isaga ja oli ema kirjeldamisel ebatäpne. Samas avaldas laps, et ta

oli nõus elama mõlema vanemaga. Lastekaitsetöötajal ei tekkinud muljet, et laps oleks läbi

mõelnud ja plaaniks siiralt kolimist. Puudus alus kahelda avaldaja I ja tütre tugevas sidemes ja

avaldaja I võimekuses teda kasvatada. Oluline oli lähtuda toimiva elu jätkamisest, et tagada

stabiilsus ja turvalisus. Lapse huvides ei olnud kohtuvaidluste pidamine. Tuli säilitada lapse

harjumuspärane keskkond ja toetada regulaarseid kohtumisi isaga.

Maakohtu määrus

7. Maakohus jättis isa avalduse rahuldamata ja rahuldas ema avalduse osaliselt. Kohus lõpetas

vanemate ühise hooldusõiguse lapse igakordse elu- ja viibimiskoha küsimuses ning andis emale

ainuotsustusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha küsimuses. Kohus rahuldas ema avalduse

suhtluskorra määramiseks ja määras järgmise suhtluskorra:

1) isa kohtub lapsega järgmiselt:

− iga kuu teisel ja neljandal nädalavahetusel, mil laps viibib isa elukohas Lääne-

Harju vallas;

− ka muudel või eelnevast erinevatel aegadel, kui pooled on eelnevalt kokku

leppinud.

2) Muutustest lapsega kokkusaamise aegadest ja graafikust teavitab teine pool ette

kirjalikult vähemalt 5 päeva (SMS, e-kiri või muu kirjalikku taasesitamist võimaldav

vorm).

3) Ettenägematute olukordade, sh haigestumise puhul, ei ole 5-päevase tähtaja järgimine

kohustuslik.

4) Lapse koolivaheaegadel on isal õigus olla lapsega koos paaritutel aastatel kevadvaheajal

ja paarisaastatel sügisvaheajal.

5) Sõltumata kumma vanema juures laps viibib, on lapsel õigus teise vanemaga suhelda

telefoni teel. Vanem peab arvestama, et telefonisuhtluses arvestataks lapse

magamamineku aegasid, samuti tuleb vanemal arvestada sellega, et lapsel tuleb teha

vajadusel koolitööd.

6) Jõulud (so 23-27.12) veedab laps vaheldumisi mõlema vanemaga. Vanemad lepivad

hiljemalt iga aasta 01.12. kokku konkreetsed kuupäevad, millal laps viibib perioodil 23.-

27.12. isa ja ema hoole all.

7) Aastavahetuse (31.12.-01.01.) veedab laps vaheldumisi kord isa, siis emaga. 2019/2020

aastavahetuse veedab laps emaga.

8) Lapse sünnipäevad on vanematel õigus veeta koos lapsega. Kummalgi vanemal on

õigus osaleda lapse sünnipäevapeol, olgu see korraldatud ema või isa poolt, või

vanemate kokkuleppel nende poolt ühiselt;

9) Perekondlikud tähtpäevad (nt sünnipäevad, isadepäev, emadepäev, vanavanemate

sünnipäevad) veedab laps selle vanema juures, kellega tähtpäev on seotud.

10) Suhtluskord kehtib alates 12.03.2020 Vabariigi Valitsuse poolt välja kuulutatud

eriolukorra lõppemisest.

Muus osas jättis kohus ema avalduse rahuldamata. Menetluskulud jäid menetlusosaliste endi

kanda ja riigi õigusabikulud jäid riigi kanda. Kohus juhindus avalduse lahendamisel PKS § 116

lg-st 2, § 118 lg-st 1, § 119 lg-st 1, § 120 lg-st 1, § 124 lg-st 1, § 126 lg-st 2, § 137 lg-st 1 ja 3

ning § 143 lg-st 21.

8. Vanemad elasid lahus 2017 suvest, mil laps jäi vanemate kokkuleppel elama ema juurde.

Vanemate omavahelised suhted olid konfliktsed. Vanematel oli lapse hooldusõigusega

seonduvalt erimeelsusi, mis puudutasid lapse elukohta ja suhtluskorda. Maakohus leidis, et

eeldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks olid olemas. Vanemad vaidlesid põhiliselt selle üle,

kus peaks olema tütre elukoht. Mõlemad vanemad arvasid, et lapse huvid olid paremini kaitstud

just tema elukohas. Lapse huvi on, et tema perekondlikud sidemed säiliksid ja et ta saaks

areneda sobivas keskkonnas. Vanemate lahkumineku järgselt jäi laps elama ema ja vennaga

ning käesoleval ajal ei vaielda selle üle, et isa ei saa kohtuda lapsega nii tihti nagu ta soovib.

Kuigi ema elukohas oli lapsel paremad elamistingimused, mis tagasid talle piisava privaatsuse,

arvestades lapse eaga kaasnevaid füüsilise ja vaimse arengu etappe, ei tähendanud see, et

mõlemad vanemad ei oleks valmis ja suutelised majanduslikult last kasvatama. Paides oli lapsel

turvaline elukeskkond, kus oli piisavalt arenguvõimalusi. Lapsel olid praeguses elukohas

sõbrad ja tugivõrgustik. Olemasoleva stabiilse olukorra säilimine ning jätkuv ja harjumuslik

kooli- ja trennirutiin oli murdeikka jõudva lapse parimates huvides. Tähelepanuta ei saanud

jätta tütarlapse kehalist küpsemist ning sellest tekkivaid küsimusi oli tõenäoliselt lihtsam emaga

arutada. Lapsel oli hingeline seotus mõlema vanemaga. Eluliselt oli usutav, et tütre ja ema suhe

oli erinev isa suhtest, kuna tütar veetis rohkem aega emaga, kelle kanda jäi lapse igapäevane

kasvatamine ja hooldamine ning isal oli võimalik teha lapsega tegevusi, mis ei pruukinud

hõlmata argimuresid. Kuigi isa rõhutas ema poolt lapsele vähemsobivate kasvatusmeetodite

kasutamist, puudusid selle kohta tõendid.

Lapse hooldusõigusega seonduvate muudatuste tegemisel on oluline lähtuda lapse huvidest,

arvestades sealjuures vähemalt 10-aastase lapse soovi. Laps avaldas võimaliku elukoha

muutuse osas oma seisukoha, kuid nii nagu Paide Linnavalitsusel, puudus ka kohtul kindel

veendumus, et lapse arvamus kujunes vabalt. Lapse ärakuulamisest nähtus, et ta arutas isaga

elumuutust, kasutades täiskasvanute terminoloogiat ega osanud oma arvamust põhjendada.

Nimetatud kohtu seisukohta toetas psühhoterapeudi seisukoht, kelle hinnangul oli lapse

informeeritus kallutatud ning soov elumuutuseks ei tulenenud temast endast. Taunitav oli

asjaolu, et spetsialisti poole pöörduti isaga eelnevalt kooskõlastamata, kuid iseenesest oli

tegemist lubatud tõendiga, mida sai arvestada. Laps ei olnud välistanud oma elukohana ema

elukohta. Paide Linnavalitsus lükkas ümber isa väite, et asja lahendamisel oli huvide konflikt -

lastekaitsespetsialistidel oli emaga ainult tööalane kokkupuude. Tõendid huvide konflikti kohta

puudusid. Vältimaks lapse igasugust mõjutamist tuli lapse ärakuulamine Lääne-Harju

Vallavalitsusel teostada vanema juuresolekuta. Eeltoodust lähtudes arvestas kohus lapse

elukoha määramisel Paide Linnavalitsuse arvamusega.

Kokkuvõtvalt leidis kohus, et kuigi mõlemad vanemad olid lapsega lähedaselt seotud ja

pühendunud, nende valmisolek tütre kasvatamiseks oli hea ning isal oli tütre elus äärmiselt

tähtis roll, ei tohtinud lapse toimivat elukorraldust lõhkuda, arvestades paremaid

elamistingimusi ema elukohas, aga samuti ka lapse ema suuremat pühendumist igapäevaselt

lapse eest hoolitsemisele.

Ema taotles ühise hooldusõiguse lõpetamist ka tervise- ja haridusküsimuste osas. Kohus jättis

selles osas ema avalduse rahuldamata, kuna nendes küsimustes ei olnud vanematel erimeelsusi.

Isal on võimalus tütre hariduse- ja terviseküsimuste lahendamisel osaleda. Kohus rahuldas ema

avalduse lapse igakordse elu- ja viibimiskoha küsimuses ning määras lapse ja isa suhtluskorra.

Suhtluskord hakkaks kehtima alates eriolukorra lõppemisest. Isa sisuliselt suhtluskorrale vastu

ei vaielnud ega esitanud kohtule omapoolset ettepanekut suhtluskorra määramiseks. Isa kinnitas

ärakuulamisel, et tema töö tõttu suhtlus tütrega ei kannata. Kohus leidis, et suhtluskorra

määramine vastas lapse huvidele ja sellele ei esitanud vastuväiteid eestkosteasutused ega ka

lapse esindaja.

Avaldaja I määruskaebus

9. Isa esitas määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist ja uue määrusega isa

avalduse rahuldamist ning ema avalduse rahuldamata jätmist (sh suhtluskorra osas) ja palus

määrata kindlaks lapse huvidele vastav suhtluskord lapse emaga. Kui ringkonnakohtul ei olnud

võimalik teha uut määrust, palus isa asi saata tagasi maakohtule.

Kohus rikkus menetlusõigust ning kohaldas vääralt materiaalõigust. Samuti ei vastanud

määratud suhtluskord lapse huvile. Määruse põhjendustest ei nähtunud, et kohus oleks kõiki

ühise hooldusõiguse lõpetamise alust andvaid asjaolusid kaalunud. Samuti ei olnud kohus kõiki

tõendeid ja seisukohti hinnanud, ega selgitanud, miks ta ühe või teise seisukoha või väitega ei

nõustunud. Kohtu diskretsioon oli põhistamata.

Määrusest ei selgunud, milliste tõendite ja asjaolude alusel järeldas kohus, et emal olid tütre

jaoks paremad elamistingimused ning ema suuremat pühendumust lapse eest hoolitsemisel.

Eluliselt oli usutav, et lapsega kooselava vanema kanda jäi rohkem lapse argiprobleeme. Samas

ühe vanemaga alaliselt kooselamise faktist iseenesest ei saanud eeldada ühe vanema suuremat

pühendumust. Isa juurde kolimisel ei oleks tegemist lapsele harjumuspärase elukorralduse

muutumisega, sest lapse harjumuspärane elukorraldus oli elada koos mõlema vanemaga.

Suurema osa ajast, mil isa veel perega elas, veetis tegelikult laps aega just isaga. Asjaolu, et

emal ja tütrel esinesid suhtlemisraskused, kinnitas tütar ise mitmel korral.

Kohtu järeldused olid vastuolus lapse huvide ning kohtupraktikaga. Ligi kolmeteistaastase

lapse soovi ja tahet ei pidanud kohus kaalukaks asjaoluks. Olukorras, kus vanemate soov ja

võime lapse kasvatamisse panustada olid võrdsed, oli lapse arvamuse ning soovi arvesse

võtmine tavapärasest tähtsam kui mitte määravam. Kohus leidis, et lapse soov ja tahe ei

kujunenud siiralt. Kohtu järeldused ja selgitused olid ebaveenvad. Lapse soovi mitte eelistada

üht vanemat teisele ei tohi tõlgendada viisil, et justkui laps tegelikult ei teadnud, mida ta soovis.

Kohtu etteheide liiga täiskasvanuliku terminoloogia kasutamise osas ei olnud põhjendatud,

kuna mõlemad vanemad rääkisid lapsega kohtuvaidlusest ja see ei saanud olla vanemale

etteheidetav. Antud juhul oli laps väga hea õppeedukusega, hea silmaringiga ja oma ea kohta

vaimselt hästi arenenud. Tütar isa juures elamises probleemi ei näinud ja isa ei kavatsenud

takistada lapse ja ema suhtlemist. Tütrel oli isaga usalduslik suhe ja tütar ei häbenenud ka isalt

abi või nõu küsida ka kõige delikaatsemate probleemide lahendamiseks.

Gestaltpsühhoterapeudi arvamus tuli jätta kohtul tähelepanuta, kuna menetlusosalised ei saanud

sellega tutvuda. Tõendi kogumist isaga ei kooskõlastatud ja isikul puudusid mistahes

kutsetunnistused ning ta polnud kvalifitseeritud töötama lastepsühholoogina. Tegemist ei olnud

erapooletu spetsialistiga ja tema arvamus oli pealiskaudne. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata

isa vastuväited Paide Linnavalitsuse arvamusele. Arvamuse koostaja oli emaga suhelnud nii

tööalaselt kui tööväliselt juba aastaid. Tema seisukohad olid otsitud ja subjektiivsed. Kohtu

väited, et Lääne-Harju Vallavalitsuse seisukoht tuli jätta tähelepanuta põhjusel, et lapse

ärakuulamine toimus vanema juuresolekul, oli alusetu ja põhjendamatu. Vald oli last

ärakuulanud ka isa juuresolekuta.

Kohus jättis menetluskulude jaotamisel tähelepanuta kompromissiläbirääkimiste põhjendamatu

katkestamise avaldaja II poolt, mis ei olnud lapse huvides. Maakohus ei määranud enne lahendi

tegemist menetluskulude nimekirja esitamise tähtaega ega teatanud lahendi tegemise aega,

tehes lahendi üllatuslikul ajal. Avaldaja II kompromissiläbirääkimiste katkestamisest tulenevad

menetluskulude jätmine poolte kanda polnud põhjendatud.

Kohus leidis ebaõigesti, et isa ei vaielnud ema pakutud suhtlusgraafikule vastu. Kuivõrd lapse

ema nädalavahetustel ei tööta, oli põhjendatud arvestada isa töögraafikuga, kus isa suhtleks

lapsega igakuiselt vähemalt kahel nädalavahetusel, kuid mis isa töögraafikust tulenevalt ei

oleks igakuiselt nn. jäigalt kindlaks määratud (st, kas 1. ja 3. või 2. ja 4. nädalavahetus). Päästjad

peavad töö iseloomust tingituna töötama ka nädalavahetustel. Seega määras kohus suhtluskorra

vastuolus lapse huvidega, arvestamata isa avaldatuga.

Vastused määruskaebusele

10. Ema vaidles määruskaebusele vastu ja leidis, et see tuli jätta rahuldamata. Lapsel ei olnud

isa elukohas sõpru, tugivõrgustikku ja koolikohta. Avaldajal I oli kaks töökohta ja vahetused

pääsekomandos olid 12tunnised. Eeltoodu tähendaks, et laps jääks kauaks üksi.

11. Paide Linnavalitsus jäi avalduses varasem esitatud seisukohtade juurde. Lisas, et uues

vestluses lapsega avaldas laps, et ta tahaks isaga rohkem aega veeta, kuid ei ole saanud seda

teha piisavalt, kuna isal oli palju tööd. Laps ei näinud midagi halba, et jäi ema juurde elama.

12. Lääne-Harju Vallavalitsus leidis, et laps on hästi arenenud ja avaldas oma seisukohti mitmel

korral veendunult. Lapse arvamus oli olulise kaaluga ja seda ei tohtinud kõrvale jätta.

13. Lapsele määratud esindaja oli seisukohal, et kohus polnud olukorras, kus ta leidis, et lapse

soov elukoha määramise kohta polnud kindel või kui elukoha määramine lapse soovitud viisil

läheks vastuollu lapse huvidega, põhjalikult lapse huvisid kaalunud ja põhjendanud, miks oli

lapse huvides määrata tema elukohaks just ema elukoht.

Menetluse edasine käik

14. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Pärast määruskaebuse

laekumist ringkonnakohutusse, kuulas kohus veelkord ära lapsevanemad ja lapsele määratud

esindaja.

15. Isa soovis, et tütar veedaks temaga kogu suve, kuid ema leidis pidevalt takistusi. Selle

tulemusel veetis tütar isaga iga kuu umbes kümme päeva (kokku suvel 30 päeva).

16. Ema avaldas, et kohtumenetluse ajal oli tütre ja isa suhtlus tihedam kui varasemalt. Samas

ei olnud suvel kohtumised ülemäära pikad. Ema soodustas last isaga rohkem suhtlema ja aega

veetma. Kõiki avaldaja I poolt pakutud kokkusaamisi polnud võimalik teha, kuna

etteteatamisaeg oli liiga lühike ja emal olid plaanid juba tehtud või olid muud üritused ees.

17. Lapsele määratud esindaja vestles lapsega, kes leidis, et isa juures veedetud aeg oli liiga

lühike. Laps avaldas, et ta soovis isaga jätkuvalt elada, isaga sai asju arutada, isa kuulas teda,

ei surunud end peal, arvestas lapse arvamusega. Laps avaldas, et tal oli isa juures kõik olemas

ja koolivahetust ta ei peljanud. Esindaja oli jätkuvalt seisukohal, et antud asjas omas määravat

tähtsust lapse arvamus. Lapse soov polnud ajas muutunud, pigem oli aeg seda soovi kindlamaks

muutnud.

18. Lääne-Harju vald vestles lapsega. Lapse seisukoht võrreldes varasemaga polnud muutunud.

Suhetest emaga ei tahtnud laps väga rääkida, mainis vaid, et need polnud head.

Määruse põhjendused

19. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt

TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse

väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse

resolutsiooniga ja määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt ja juhindudes TsMS

§ 654 lg-st 6 koosmõjus § 659 põhjendusi ei korda. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib

ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust

üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu lahendit ei vaidlustanud osas, millega

kohus jättis rahuldamata ema avalduse anda talle ainuhooldusõigus lapse tervise- ja

haridusküsimustes. Kuna selles osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud, siis on maakohtu

määrus TsMS § 466 lg 3 järgi vaidlustamata osas jõustunud. Vastuseks määruskaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

20. PKS § 137 lg-st 1 tulenevalt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus

või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus

kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste

taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (vt

nt Riigikohtu 14.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-16, p 14 teine lõik ja seal viidatud

varasem praktika). Hagita menetluses kohaldab kohus esmajoones kaalutlusõigust (Riigikohtu

01.06.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-11, p 11 teine lõik, ja 31.05.2011 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-18-11, p 19 teine lõik; hagita perekonnaasja kohta nii ka 12.02.2016 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik).

PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse

ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi

vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja

senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. PKS § 123

järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates

esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute

õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale

ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub

juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt

menetlusõiguse normi (vt 12.02.2016 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik).

Vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama

vanema õigusi heas usus (Riigikohtu 30.05.2011 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-32-11, p 15).

Eespool viidatud Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15 tuleneb, et vanemate lahuselu

korral tuleb üldjuhul vaadata vanemate ühine hooldusõigus tervikuna üle ning muuta seda

vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab

ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu

korral lapse huvides parima lahenduse. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja last faktiliselt

kasvatavale vanemale ainuhooldusõiguse andmine sõltub eeskätt otstarbekusest –millisel viisil

on vanemad valmis ja suutelised edaspidi lapse suhtes hooldusõigust teostama, nii et sellega

oleks kõige paremini tagatud lapse huvid. PKS § 116 lg 2, § 124 lg 1 ja § 127 kohaselt seisneb

lapse hooldusõiguse teostamine mitmesuguste lapsega seotud praktiliste küsimuste

otsustamises ja toimingute tegemises.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud juhul diskretsiooni piire ületanud ega

menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti,

mistõttu puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus põhjendas piisavalt oma

otsustusi ja lähtus lahendi tegemisel lapse ja teiste asjaomaste isikute huvidest. Ringkonnakohtu

hinnangul pole määruskaebuses toodud selliseid väiteid, mis annaks alust maakohtu lahendi

muuta ja tõendeid maakohtust erinevalt hinnata. Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka

tsiviilasja materjalidest. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas

tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse, rikkumata seejuures menetlusnorme.

Psühhoterapeudi arvamus oli TsMS kohaselt lubatav tõend ja kohus sai sellega arvestada.

Väited, et menetlusosalised ei saanud tutvuda esitatud tõenditega ei ole kooskõlas kohtuasja

materjalidega.

Ringkonnakohtul puudub kahtlus, et mõlemad vanemad on näidanud valimisolekut ja on

suutelised last kasvatama ning toimima tütre parimates huvides. Lapsel on mõlema vanemaga

väga head suhted ja mõlemad vanemad tegelevad lapsega. Asjaoludest nähtub, et tegelikkuses

on mõlema vanema juures tütrel turvaline elukeskkond, kus on piisavalt arenguvõimalusi,

mõlemad vanemad panustavad tütre trennidesse/hobidesse ning kummagi vanema eelistamine

ei ole antud olukorras ilmselge. Siiski ei pea sellises olukorras lähtuma vaid lapse enda

soovidest. Kohus peab lapse ära kuulama ja avaldatuga arvestama kogumis kõikide teiste

asjaoludega ja tõenditega jõudmaks sellisele lahendusele, mis vastaks kõige enam lapse

huvidele. Käesoleval juhul ongi maakohus seda teinud. Ema juurde elama jäädes säilib tütrel

igal juhul tihe suhtlus ja side isaga. Ema toetab tütre aktiivset suhtlemist isaga ja samuti tegeleb

suhtluse tagamisega tütre ja teiste sugulastega (nt ema õde ja õe lapsed) ning

perekonnaliikmetega (nt vend). Tüdruk on kohtuvaidluse lahendamise ajal 13 aastane ja käib

põhikoolis. Olemasoleva stabiilse koduse olukorra säilimine ning jätkuv ja harjumuslik kooli-

ja treeningrutiin on lapse vanust arvestades tema huvides. Senise elukorralduse püsimajäämine

säilitab lapsele turvatunde. Käesoleval juhul oleks ennatlik enne lapse põhikooli lõpetamist

tema elukorraldust nii suures ulatuses muuta. Arvestades ka vanemate erinevat töökorraldust,

on lapsel harjumuspärasem ja stabiilsem elukeskkond hetkel ema juures. Eeltoodu alusel

puudub alus maakohtu otsustatu muutmist lapse viibimis- ja elukoha osas.

21. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi tegema

esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama seejuures ka kõiki asjaolusid ja

asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema(te)

hooldusõigust, vanema(te) õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi

vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes

lapse huvidest juhinduva lahendi. Vanema ja lapse suhtlemist reguleerides peab kohus

arvestama mh vanemate tööaega ega tohi määrata lapsega kohtumise aegu selliselt, et need

kattuvad vanema tööajaga, mistõttu ei saa vanem suhtlemiskorras määratud ajal töökohustuste

täitmise tõttu tegelikult lapsega koos olla (Riigikohtu 09.11.2011 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-

83-11, p 21 ja 22). Sobiv suhtluskord tuleb paika panna üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes

(Riigikohtu 07.12.2018 määrus kohtuasjas nr 2-17-3347, p 22). Esmajoones peab kohus PKS §

123 lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel lähtuma lapse huvidest (Riigikohtu

06.04.208 määrus kohtuasjas nr 2-15-16111 p 18).

Isa leidis määruskaebuses, et maakohtu määratud suhtluskord on liiga jäik nädalavahetuste

osas, kuivõrd isa töögraafik ei võimalda sellist suhtluskorda iga kord jälgida. Maakohus määras

suhtluskorra, mille kohaselt isa kohtub tütrega iga kuu teisel ja neljandal nädalavahetusel, mil

tütar viibib isa elukohas Lääne-Harju vallas ning ka muudel või eelnevast erinevatel aegadel,

kui pooled on eelnevalt kokku leppinud. Suhtluskorra kohaselt tuleb muutustest anda teada

vähemalt 5 päeva ette.

Ringkonnakohus leiab, et suhtluskord vastab lapse huvidele ja selle muutmiseks pole alust.

Lapse peamine kohustus on käia koolis ja kohtu poolt kindlaksmääratud suhtluskord arvestab

eelkõige selle kohustuse täitmisega. Suhtluskord annab lapsele kui ka vanematele kindluse,

millised nädalavahetused laps saab kindlalt isaga veeta ja lapsel on võimalik selle järgi

planeerida oma tegemisi ja aega (trenne, huviringe, õppimist jm). Arvestades isa pidevalt

muutuvat töögraafikut puuduks tütrel igasugune kindlus plaanide osas ja kõiki kokkusaamise

aegu tuleks eraldi kooskõlastada. See pole aga lapse seisukohalt mõistlik. Kohtu määratud

suhtluskord võimaldab mh jooksvalt ja paindlikult kokkusaamisi muuta ja arvestada isa

muutuva töögraafikuga. Eeltoodut kinnitab ka suvel toimunud suhtlus isa ja tütre vahel. Suvel

elas laps isa juures nii palju kui vanema töö seda võimaldas. Asjaoludest nähtub, et tütar ja isa

suhtlevad omavahel sagedasti, tütar näitab üles initsiatiivi isaga kohtumiseks ning tegelikkuses

puuduvad takistused suhtlemise korraldamisel. Laps saab tulenevalt oma vanusest juba ise

avaldada ja otsustada, palju ta soovib vaba aega isaga veeta ning täiendavaid kokkusaamisi

kokku leppida. Ema on igati soodustanud tütre ja isa kohtumisi ning ei ole neile takistusi teinud.

Tõendamist ei leidnud isa kaebuse väide, et ema takistab pidevalt suhtlemist. Just lapse huvides

on käesoleval juhul kindel suhtlusgraafik ja rutiin. Sellega on maakohtu määrus kooskõlas.

Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu poolt määratud suhtluskorra muutmiseks.

22. Ringkonnakohus võtab määruskaebemenetluses esitatud tõendid, millised esitati vastuseks

kohtu päringule, asja materjalide juurde TsMS § 662 lg 3 alusel.

23. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides

lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et

menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid

arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite

või tõendi.

Praegusel juhul oli lahendi tegemine kõikide menetlusosaliste huvides. Seega jaotas maakohus

menetluskulud õigesti TsMS § 172 lg 1 alusel. Selliseid asjaolusid, mis annaksid alust

menetluskulude jaotuse muutmiseks, ei esine. Asjaolu, et maakohus jättis menetluskulude

nimekirja küsimata, on menetlusnormi rikkumine, kuid praegusel juhul ei too see kaasa

maakohtu määruse tühistamist, sest kulud jäid menetlusosaliste endi kanda.

Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad samuti menetlusosaliste enda kanda

TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1 alusel, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud.

Lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt TsMS § 172

lg-le 3.

Ringkonnakohus lahendab lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse eraldi

määrusega.

24. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)