3-20-630/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

15. jaanuar 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-630

Haldusasi

Xi kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 03.01.2020

otsuse ja Andmekaitse Inspektsiooni 11.03.2020

vaideotsuse isikuandmete kaitse asjas nr 2.1-3/20/172

tühistamiseks

ning

Andmekaitse

Inspektsiooni

kohustamiseks lahendada kaebuse esitaja 08.11.2019

kaebus uuesti

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – X

Vastustaja – Andmekaitse Inspektsioon

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. veebruaril 2021.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 08.11.2019 Andmekaitse Inspektsioonile (AKI) kaebuse, milles leidis, et vaatamata

sellele, et Tartu Maakohtu 25.09.2014 kohtuotsus XXXXXXX on tühistatud ja seda pole uuesti

jõustatud ning Xit pole ka ühegi teise kohtuotsusega süüdi mõistetud KarS § 121 alusel, on

riiklikusse karistusregistrisse X ikkagi kantud kui isik, kes on süüdi mõistetud kehalise

väärkohtlemise eest KarS § 121 alusel.

2. 03.01.2020 lõpetas AKI Xi 08.11.2019 kaebuse alusel algatatud järelevalvemenetluse.

3. X esitas 03.01.2020 AKI otsusele vaide, mille AKI jättis oma 11.03.2020 vaideotsusega

isikuandmete kaitse asjas nr 2.1-3/20/172 rahuldamata (08.04.2020 kaebuse lisa).

4. 08.04.2020 saabus Tallinna Halduskohtule Xi kaebus AKI vastu. Kohus võttis kaebuse oma

23.04.2020 määrusega menetlusse nõudes tühistada AKI 03.01.2020 otsus ja AKI 11.03.2020

vaideotsus isikuandmete kaitse asjas nr 2.1-3/20/172 ning kohustada AKI-it lahendada kaebuse

esitaja 08.11.2019 kaebus uuesti. 07.11.2020 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks

kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebuse esitaja põhjendab kaebust alljärgnevalt.

5.1. Kaebaja selgitab esmalt, et tema kohta on karistusregistris avaldatud ebaõigeid delikaatseid

eriliiki isikuandmeid, mis näitavad, et kaebaja on süüdi mõistetud KarS § 121 järgi Tartu

Maakohtu 25.09.2014 kohtuotsuse XXXXXXX alusel (vt 08.04.2020 kaebuse lisa -

karistusregistri väljavõte).

Kaebaja leiab, et see info on aga täielikult ebaõige, sest Tartu Maakohtu 25.09.2014

süüdimõistev kohtuotsus XXXXXXX on tühistatud Tartu Ringkonnakohtu poolt juba

28.11.2014 (vt 08.04.2020 kaebuse Tartu Ringkonnakohtu 28.11.2014 otsus).

Kaebaja toob siinjuures välja, et teatavasti saab ringkonnakohtu poolt tühistatud maakohtu

otsuse uuesti jõustada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 361 lg 1 p 5 alusel vaid

Riigikohus, kuid Riigikohus seda teinud ei ole ning ringkonnakohtule sellist õigust KrMS ei

anna.

Nimelt on kergesti järgi kontrollitav, et Riigikohtu 04.05.2015 otsusega XXXXXX ei jõustatud

KrMS § 361 lg 1 p 5 alusel uuesti ringkonnakohtu poolt tühistatud Tartu Maakohtu 25.09.2014

kohtuotsust XXXXXXX, vaid asi saadeti KrMS § 361 lg 1 p 6 alusel uueks arutamiseks nn

kolmandale ringile.

Kuna peale Riigikohtu 04.05.2015 otsust puudus kriminaalasjas XXXXXXX nii õigeksmõistev

kui ka süüdimõistev kohtuotsus, siis järelikult asja uue arutamise tulemusena oleks pidanud

tekkima, kas uus õigeksmõistev või uus süüdimõistev kohtuotsus, sest Riigikohus Tartu

Maakohtu 25.09.2014 otsust uuesti ei jõustanud.

Paraku nähtub Tartu Ringkonnakohtu 19.06.2015 kohtuotsusest XXXXXXX (vt 08.04.2020

kaebuse lisa Tartu Ringkonnakohtu 19.06.2015 otsus), et uut õigeksmõistvat ega ka

süüdimõistvat kohtuotsust ei vormistatud, vaid kogu kohtusaaga lõpetati kolmandal ringil

juriidiliselt kummaliselt ja täiesti vastuolus menetlusseadustikuga: so ringkonnakohtu poolt

28.11.2014 tühistatud ja seega kehtetut maakohtu 25.09.2014 kohtuotsust käsitles

ringkonnakohus 19.06.2015 kohtuotsuses õigusvastaselt aga kui kehtivat kohtuotsust ja muutis

seda mingis osas, kuid peamises osas jäeti see muutmata.

Sellisel viisil asja lõpetamisega nn kolmandal ringil oli nõus ka Riigikohus, sest Riigikohtu

21.10.2015 määrusega nr XXXXXXX ei antud kassatsioonkaebusele menetlusluba ega

jõustatud KrMS § 361 lg 1 p 5 alusel uuesti ka Tartu Maakohtu 25.09.2014 kohtuotsust

XXXXXXX.

Kaebaja toob välja, et karistusregistri ebaõige kande puhul oli varasema seaduse mõistes tegu

delikaatsete isikuandmete ebaseadusliku avaldamisega, kuid seoses Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse 2016/679 jõustamisega defineeritakse selliste andmete avaldamist nüüd

eriliiki isikuandmete ebaseadusliku avaldamisena.

Arvestades kõike eeltoodut on kaebaja arvates AKI poolt ilmselgelt õigusvastane jätta

karistusregistrile tegemata ettekirjutus ja mitte nõuda karistusregistrilt kaebaja kohta käivate

ebaõigete delikaatsete eriliiki isikuandmed kustutamist (sulgemist), mille kohaselt on kaebajat

kriminaalasjas XXXXXXX süüdi mõistetud KarS § 121 alusel ja karistatud 3 kuulise

vangistusega.

5.2. Kaebaja selgitab täiendavalt, et kehtiv KrMS keelab ringkonnakohtul tühistatud maakohtu

otsust uuesti jõustada ja välistab ühtlasi ka võimaluse Riigikohtu 04.05.2015 otsuse õigusjõu

meelevaldse käsitluse põhjal tunnistada nn „surnud” ehk mitteeksisteeriv Tartu Maakohtu

25.09.2014 otsus uuesti kehtivaks.

Teatavasti kui ringkonnakohus tühistab maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse, siis võib

tühistatud maakohtu otsust kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni pidada piltlikult öeldes

varjusurmas olevaks maakohtu otsuseks, kuna seaduse järgi võib selle maakohtu otsuse uuesti

jõustada ainukesena Riigikohus KrMS § 361 lg 1 p 5 alusel, kuid mitte kunagi ringkonnakohus.

Olukorda kui Riigikohus maakohtu otsust uuesti ei ole jõustanud ja seega kui ringkonnakohtu

poolt tühistatud maakohtu otsus on lõplikult juba nn „surnud” ehk tegu on tühistatud ja

õiguslikult mitteeksisteeriva kohtuotsusega , millel ei ole enam mingisugust õigusjõudu, on eriti

arusaadavalt ja veenvalt kirjeldatud Tartu Ringkonnakohtu 19.06.2015 kohtuotsuse

XXXXXXX punktis nr 22 järgmiselt: „Kuigi esmase arutamise tulemuseks on Xit süüdimõistev

kohtuotsus (19.02.2014), tühistati see Tartu Ringkonnakohtu 02.04.2014 määrusega

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu täies ulatuses ning kriminaalasi saadeti uueks

arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus (1 kd, lk 1-4). Sellest järeldub, et

süüdimõistvat kohtuotsust enam ei eksisteerinud, mistõttu KrMS § 180 lg-s 1 sätestatud alus

kohtukulude väljamõistmisest süüdistatavalt ei kohaldu. Sellest tulenevalt ei saa kriminaalasja

esmakordsel läbivaatamisel tekkinud õigusabikulude kandmise kohustust panna süüdistatavale

ning need tuleb jätta riigi kanda.”

Oleks absurdne väita, et eelväljendatud ringkonnakohtu põhjendus igal juhtumil ei kehtigi.

Järelikult, kui ringkonnakohtu poolt 02.04.2015 tühistatud maakohtu 19.02.2014 kohtuotsus

XXXXXXX enam ei eksisteeri, siis täpselt samamoodi ei eksisteeri ka ringkonnakohtu poolt

28.11.2014 tühistatud maakohtu 25.09.2014 kohtuotsus XXXXXXX.

Samuti on fakt, et Riigikohtu 04.05.2015 otsuse XXXXXXX resolutsioon ja punktid 13 ning

14 tõendavad, et Riigikohus ei jõustanud KrMS § 361 lg 1 p 5 alusel uuesti Tartu Maakohtu

25.09.2014 kohtuotsust XXXXXXX, vaid saatis KrMS § 361 lg 1 p 6 alusel asja uueks

arutamiseks nn kolmandale ringile.

Kaebaja leiab, et kohus peaks mõistma, et kuna maakohtu otsus oli juba kehtetu ja tühistatud,

siis oli sellise kohtuotsuse takkajärgi veelkordne osaline tühistamine või selle osaline muutmata

jätmine ringkonnakohtu poolt õiguslikult lausa absurdne. Paraku selle asemel, et kohtuasja uue

arutamise tulemusena vormistada uus õigeksmõistev või uus süüdimõistev kohtuotsus, tegi

Tartu Ringkonnakohus oma 19.06.2015 otsuses juriidilise „apsu,” jättes peamises osas juba

ammu kehtetu maakohtu otsuse muutmata. Tõenäoliselt, et vältida õigeksmõistva kohtuotsuse

tegemist või teadvalt vale süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, soovitigi sellisel viisil

valeütlustele rajatud kohtuasi kolmandal ringil lõpetada, mida tõendab tõsiasi, et isegi

Riigikohus nõustus 21.10.2015 absurdse ringkonnakohtu otsusega, sest menetlusluba ei antud.

5.3. Vastuseks AKI seisukohale leiab kaebaja, et AKI ei ole halduskohtule esitanud ainsatki

tõendit, mis tõendaks, et õiguspärane oli kanda kaebaja karistusregistrisse kui isik, kes on süüdi

mõistetud KarS § 121 järgi, so et Tartu Maakohtu 25.09.2014 kohtuotsus XXXXXXX on

tõepoolest kehtiv, või et eksisteerib mingi muu jõustunud kehtiv kohtuotsus, mis tõendaks ,et

kaebaja on süüdi mõistetud KarS § 121 alusel.

Kaebaja on seisukohal, et AKI on sellega sisuliselt kaebuse õigeks võtnud.

5.4. Kaebaja esitab kohtule karistusregistri 01.06.2017 kirja nr 8-8-1/2017/4996 (kaebaja

13.12.2020 vastuse lisa 1), milles on muuhulgas alljärgnev tekst: „Antud juhul taastati

karistusregistris andmed Valga kohtumaja pöördumise alusel 10. aprillil 2017. aastal.”

Kaebaja leiab, et kirja tekst tõendab, et vähemalt kaebaja juhtumil kanti kaebaja

karistusregistrisse mitte KrMS nõuetele vastava kohtuotsuse alusel, vaid „nõukogudeaegse

telefoniõiguse” kasutamise tagajärjel. Nimelt nüüdseks on selgunud, et kaebaja endine naine,

kasutades tuttava politseitöötaja kaasabi ja oli tegelikult kriminaalasja XXXXXXX algatamise

taga. Ning peale seda, kui ta oli teada saanud, et kaebaja on karistusregistrist kustutatud kui §

121 alusel karistatud isik, pöördus ta oma Valga kohtumajas töötava hea tuttava poole. Seepeale

pöörduski see ametnik karistusregistrisse ning kaebaja kantigi uuesti karistusregistrisse.

Kaebaja leiab, et karistusregistri poolt ringkonnakohtu otsusele tuginemine kaebaja

karistusregistrisse kandmise näiliseks õigustamiseks on sulaselge vale ja juriidiline bluff.

5.5. Kaebaja leiab, et kohus peab otsuses andma vastuse järgmistele küsimusele: „Millise

Riigikohtu otsusega on Tartu Maakohtu 25.09.2014 kohtuotsus nr XXXXXXX peale selle

tühistamist 28.11.2014 uuesti jõustatud KrMS § 361 lg 1 p 5 alusel ?”

5.6. AKI tugineb väitele, et Tallinna Ringkonnakohtu 15.01.2018 kohtumääruse nr 3-17-2135

punkt 8 tõendab, et karistusregistri andmed Xi süüdimõistmise kohta KarS § 121 alusel on

õiged, mistõttu AKI järeldab, et peavad olema ka sellekohased tõendid ning seetõttu ei saa AKI

alustada järelevalvemenetlust ning nõuda kaebaja karistusregistri andmete parandamist. Paraku

ei vasta see arusaam tõele ja see on ka järjekordne näide, kuidas vastustaja püüab oma

õigusvastast tegevust ja nüüd ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2016/679 sihilikku

rikkumist, näidata õiguspärase tegevusena.

Kaebaja toob välja, et kui kaebus tagastatakse läbivaatamatult (nagu haldusasjas nr 3-17-2135),

siis ei toimu enam mingisugust menetlust, tõendite uurimist ja hindamist ega selgitata välja

isegi vastustajat. Seega ei ole tookordses kohtumenetluses kohtud tegelikult ühtegi tõendit

HKMS kohaselt hinnanud ega saanud ka selgitada, millised asjaolud on tuvastatud. Järelikult

on ilmselgelt ebaõige ja eksitav vastustaja väide, et peavad olema tõendid, mis tõendavad, et

karistusregistri andmed Xi süüdimõistmise kohta KarS § 121 alusel on õiged.

Ühtlasi jääb arusaamatuks, miks siis AKI ei ole selliseid tõendeid senini esitanud, kui on

veendunud, et need on olemas.

Eeltoodu tõttu on ilmselgelt ebaõige vastustaja järeldus, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus on

õiguspärased ning ei kuulu tühistamisele. Kaebaja palub kaebuse rahuldada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. Karistusregistris olevate andmete töötlemist reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrus (EL) 2016/679 –(IKÜM) art 10 ning selle artikli sisust võib järeldada, et

karistusregistrisse kantud andmed on nö tavalised isikuandmed, mitte eriliiki isikuandmed

(nende töötlemine toimub IKÜM art 6 lõike 1 kohaselt).

Kaebaja ei ole kohtule esitatud kaebuses ja kaebuse täienduses otseselt välja toonud, kuidas

ning mis põhjustel on vastustaja tema õigusi rikkunud. Pigem on nendes välja toodud kaebaja

seisukohad ja põhjendused, miks ta leiab, et teda ei ole kohtuasjas nr XXXXXXX süüdi

tunnistatud karistusseadustiku § 121 alusel. Vastustajale varasemalt esitatud kaebuste ja vaiete

ning kohtutele esitatud kaebustes on kaebaja olnud sisuliselt samal seisukohal. Võib eeldada,

et kaebaja arvates on vastustaja eksinud selle vastu, et justkui karistusregistris kaebaja kohta

käivad andmed on valed ning vastustaja ei ole nõudnud nende parandamist või kustutamist.

6.2. Vastustaja ei nõustu kaebaja esitatud kaebuse põhjendustega. Andmete parandamise või

kustutamise eelduseks on, et faktiliselt on tuvastatud, et kaebaja kohta käivad andmed on valed

ehk nende avalikustamiseks puudub õiguslik alus. Seda selgitati kaebajale ka 11.03.2020

vaideotsuses nr 2.1-3/20/172 (vt lk 6 algust).

Kaebaja puhul on vastustaja leidnud ja korduvalt selgitanud, et tema kohta karistusregistrisse

kantud andmed on õiged. Sama on leidnud ka kohtud.

Kuna faktiliselt on mitmetes menetlustes (nii AKI-s kui ka kohtutes) tuvastatud, et kaebaja

andmed karistusregistris on õiged, siis puudub vastustajal ka võimalus ning õigus nõuda

karistusregistrilt kaebaja andmete parandamist või kustutamist.

Eeltoodut arvestades leiab vastustaja, et esitatud kaebus on perspektiivitu ning puudub alus

vaidlustatud otsuste tühistamiseks. Kaebaja ei ole esitanud piisavaid põhjendusi, miks

vastustaja peaks tema karistusregistri andmete suhtes menetlust uuesti alustama. Sellest

johtuvalt puudub ka vajadus kohustada vastustajat uuesti menetlema kaebaja 08.11.2019

esitatud kaebust.

6.3. Vastustaja on varasemates kaebajaga seotud järelevalve- ning vaidemenetlustes jõudnud

seisukohani, et kaebaja kohta karistusregistrisse kantud andmed on õiged. Ka kohus on samale

seisukohale jõudnud – vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.01.2018 kohtumääruse nr 3-17-2135

punkti 8. Nimetatud määrus jõustus, kui Riigikohtu halduskolleegium ei võtnud kaebaja

määruskaebust 26.02.2018 määrusega nr 3-17-2135 halduskohtumenetluse seadustiku § 219 lg

6 ja § 234 alusel menetlusse. Seega on juba varasemalt kohtus jõutud järeldusele, et kaebaja

andmed karistusregistris olid õiged – ta mõisteti süüdi KarS § 121 järgi. Seega on olemas

tõendid, et kaebaja karistusregistri andmed on õiged ning AKI on need ka siinses kohtuasjas

esitanud. Seetõttu ei saa AKI alustada järelevalvemenetlust ning nõuda kaebaja karistusregistri

andmete parandamist.

6.4. Vastustaja märgib, et tema 14.05.2020 esitatud vastust ei ole võimalik käsitleda kaebuse

õigeksvõtuna. Selles on piisavalt selgitatud (koos asjakohaste lisadega), et kaebajal ei ole

võimalik nõuda karistusregistri pidajalt enda andmete parandamist/kustutamist.

6.5. Vastustaja märgib täiendavalt, et nüüdseks peaks kaebaja andmed tema süüdi mõistmise

kohta KarS § 121 järgi olema kantud karistusregistri arhiivi. Järelevalvemenetluses nr 2.1-

1/19/4023 andis 13.12.2019 Registrite ja Infosüsteemide Keskus teada (vt AKI 14.05.2020

esitatud seisukoha lisa 5), et kaebaja karistuste andmed arhiveeritakse 25.09.2020.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid

kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused

on alljärgnevad.

8. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja kohta olid 08.04.2020 seisuga kantud

karistusregistrisse karistuse andmed KarS § 121 alusel karistatuse kohta (vt 08.04.2020 kaebuse

lisa). Vaidlust ei ole ka selles, et andmed on seotud kriminaalasjaga nr XXXXXXX.

9. Kaebaja leiab, et vastavad andmed ei ole õiged, millest tulenevalt tuli vastustajal alustada

järelevalvemenetlust karistusregistri suhtes ning teha karistusregistrile ettekirjutus andmete

parandamiseks. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu leides, et järelevalvemenetluse alustamiseks

puudub alus, kuivõrd karistusregister kajastab andmeid õigesti.

10. KrMS § 361 lg 1 järgi võib Riigikohus otsusega mh tühistada ringkonnakohtu otsuse ja

jõustada maakohtu otsuse (p 5) või tühistada kohtuotsuse täies ulatuses või osaliselt ja saata

kriminaalasja uueks arutamiseks kohtule, kes on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või

oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust (p 6). Kohus selgitab, et kui Riigikohus oleks

tühistanud ringkonnakohtu 28.11.2014 otsuse nr XXXXXXX ja jõustanud maakohtu

25.09.2014 otsuse nr XXXXXXX Xi süüdimõistmise kohta KarS § 121 alusel, oleks see olnud

lõplik ja jõustunud lahend. Riigikohus ei otsustanud asjas nr XXXXXXX lõpetada menetlust

sellega, et maakohtu 25.09.2014 otsus nr XXXXXXX jääks kriminaalasjas jõusse ilma asja

ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmata. Riigikohus tühistas nimetatud otsusega

ringkonnakohtu 28.11.2014 otsuse nr XXXXXXX Xi õigeksmõistmises KarS § 121 järgi ja

saatis kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus (resolutsiooni

p 1). Seega, kuigi ringkonnakohtu 28.11.2014 otsusega nr XXXXXXX oli tühistatud maakohtu

25.09.2014 otsus nr XXXXXXX, jäi eelnimetatud Riigikohtu 04.05.2015 otsuse tulemusel

maakohtu 25.09.2014 otsus nr XXXXXXX kehtima ja jõustumise ootele. Ringkonnakohtul tuli

nimetatud maakohtu otsuse kohta teha uue kohtukoosseisuga uus lahend.

Riigikohtu 04.05.2015 otsusest lähtuvalt tegi ringkonnakohus 19.06.2015 asjas nr XXXXXXX

uue otsuse, millega tühistas maakohtu 25.09.2014 otsuse nr XXXXXXX üksnes

menetluskulude osas (resolutsiooni p 1) ja muus osas jättis maakohtu otsuse muutmata ning

apellatsioonid rahuldamata (resolutsiooni p 5). Seega jäi maakohtu 25.09.2014 otsus nr

XXXXXXX Xi süüdimõistmise osas endiselt kehtima ja jõustumise ootele. Sellest sai ilmselget

aru ka kaebaja ise, esitades 17.07.2015 ringkonnakohtu 19.06.2015 otsuse peale kassatsiooni,

milles palus Riigikohtul teha kriminaalasjas uus otsus, millega ta mõista KarS § 121 järgi

esitatud süüdistuses õigeks. Riigikohtu 21.10.2015 määrusega jäeti Xi kassatsioon menetlusse

võtmata. Selle tulemusel jõustus maakohtu 25.09.2014 otsus nr XXXXXXX Xi süüdimõistmise

osas. Kohus on vastavad andmed üle kontrollinud kohtute infosüsteemist. Samuti kinnitavad

eeltoodud asjaolusid kaebaja enda poolt kohtule esitatud kohtuotsused.

Eeltoodud põhjustel ei tulnud ka ühegi Riigikohtu otsusega Tartu Maakohtu 25.09.2014

kohtuotsust nr XXXXXXX peale selle tühistamist 28.11.2014 Ringkonnakohtu poolt (milline

otsus tühistati omakorda Riigikohtu poolt ja saadeti KrMS § 361 lg 1 p 6 alusel uueks

arutamiseks ringkonnakohtule teises koosseisus) uuesti jõustada KrMS § 361 lg 1 p 5 alusel.

Ülaltoodust nähtub, et karistusregistri andmed Xi süüdimõistmise kohta KarS § 121 alusel on

õiged ning kaebaja väited sellest, et tema suhtes ei ole kehtivat süüdimõistavat kohtuotsust ning

sellest tulenevalt tuleks karistusregistri andmed parandada ning vastustajal teha selleks vastav

ettekirjutus on ebaõiged.

Kohus ei jaga kaebaja seisukohta ka selles, et vastustajal oleks tulnud esitada täiendavad

tõendeid maakohtu 25.09.2014 otsuse nr XXXXXXX jõustumise kohta. Vastustaja on vastavad

faktilised asjaolud haldusmenetluse käigus üle kontrollinud ja kaebajale seda ka selgitanud ning

esitanud asjakohased põhjendused nii oma 03.01.2020 otsuses kui ka 11.03.2020 vaideotsuses.

11. Kohus märgib lühidalt vastuseks kaebaja viitele Tartu Ringkonnakohtu 19.06.2015

kohtuotsuse XXXXXXX punktile nr 22, et tegemist ei ole täpselt samasuguse õigusliku

situatsiooniga.

12. Mis puudutab kaebaja poolt kohtule esitatud karistusregistri 01.06.2017 kirja nr 8-8-

1/2017/4996 (kaebaja 13.12.2020 vastuse lisa 1), siis vastav kiri ei oma käesoleva vaidluse

lahendamise seisukohalt mingit tähtsust, kuivõrd see kiri ei muuda fakti, et kaebaja on

süüdimõistetud KarS § 121 järgi ning kanne selle kohta on karistusregistris õiguspärane.

13. Kuivõrd karistusregistri andmed on õiged, siis on õiguspärased nii Andmekaitse

Inspektsiooni 03.01.2020 otsus kui ka Andmekaitse Inspektsiooni 11.03.2020 vaideotsus

isikuandmete kaitse asjas nr 2.1-3/20/172 ning puudub alusel nende tühistamiseks. Kuivõrd

tühistamiskaebus on põhjendamatu, siis tuleb jätta rahuldamata ka kaebuse esitaja

kohustamisnõue ning kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

Kohus nõustub lisaks eeltoodule ka vaidlustatud haldusaktis ja kaebuse nõude kohta tehtud

vaideotsuses märgitud vastustaja põhjendustega ega pea vajalikuks neid lähtuvalt HKMS § 165

lg 2 korrata.

Menetluskulud

14. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik