2-16-19159/115 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 7. jaanuar 2021. a

Tsiviilasja number

2-16-19159

Tsiviilasi

Szilagyi Perzsebet OÜ (pankrotis) pankrotihalduri

Tiia Kalause hagi Natalia Astaševa ja Nikolay

Astashevi vastu kahju hüvitamiseks ja viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

91 040 eurot 70 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 3. juuli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Natalia

Astaševa

ja

Nikolay

Astashevi

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

17. november 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

1. Natalia Astaševa (isikukood XXXXXXXXXXX)

2. Nikolay Astashev (isikukood XXXXXXXXXXX)

Apellantide lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus

Kiir

Vastustaja (hageja): OÜ Szilagyi Perzsebet OÜ

(pankrotis) (end. OSAÜHING ASTNIK EHITUS)

(registrikood 10854335) pankrotihaldur Tiia Kalaus,

lepinguline esindaja Johannes Moor

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Natalia Astaševa ja Nikolay Astashevi

apellatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Viru Maakohtu 3. juuli 2020. a otsus

Natalia Astaševalt ja Nikolay Astashevilt OÜ Szilagyi

Perzsebet OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Tiia

Kalaus

kasuks

väljamõistetud

menetluskulude

suuruse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista

Natalia Astaševalt ja Nikolay Astashevilt solidaarselt

välja

OÜ

Szilagyi

Perzsebet

OÜ

(pankrotis)

pankrotihaldur Tiia Kalaus kasuks menetluskulud

maakohtu menetluses 7155 eurot (käibemaksuta), s.o

lepingulise esindaja kulu 6000 eurot ja ekspertiisitasu

1155 eurot.

3. Muus osas jätta Viru Maakohtu 3. juuli 2020. a

otsus muutmata.

4. Lugeda maakohtu otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada OÜ Szilagyi Perzsebet OÜ (pankrotis)

pankrotihalduri Tiia Kalause hagi Natalia Astaševa

ja Nikolay Astashevi vastu kahju hüvitamise ja viivise

nõudes.

4.2. Välja mõista Natalia Astaševalt ja Nikolay

Astashevilt solidaarselt OÜ Szilagyi Perzsebet OÜ

(pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause kasuks

pankrotivarasse kahjuhüvitis 85 135 eurot.

4.3. Välja mõista Natalia Astaševalt ja Nikolay

Astashevilt solidaarselt OÜ Szilagyi Perzsebet OÜ

(pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause kasuks

viivis põhivõlalt (85 135 eurot) seisuga 3. juuli 2020. a

summas 24 079 eurot 71 senti ja alates 4. juulist 2020

kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud suuruses.

4.4.

Jätta

OÜ

Szilagyi

Perzsebet

(pankrotis)

pankrotihaldur Tiia Kalause menetluskulud täies

ulatuses solidaarselt Natalia Astaševa ja Nikolay

Astashevi kanda ja välja mõista Natalia Astaševalt ja

Nikolay

Astashevilt

solidaarselt

OÜ

Szilagyi

Perzsebet (pankrotis) pankrotihaldur Tiia Kalause

kasuks menetluskulud 7155 eurot, sh ekspertiisitasu

1155 eurot ja õigusabikulu 6000 eurot.

4.5. Välja mõista Natalia Astaševalt ja Nikolay

Astashevilt

OÜ

Szilagyi

Perzsebet

(pankrotis)

solidaarselt pankrotihaldur Tiia Kalause kasuks

viivis

menetluskuludelt

(7155

eurolt)

alates

kohtuotsuse

jõustumisest

kuni

menetluskulude

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

4.6. Välja mõista Natalia Astaševalt ja Nikolay

Astashevilt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks

riigilõiv summas 1200 eurot, mis tuleb tasuda Maksu-

ja Tolliameti arveldusarvele vastavalt otsusele lisatud

makseinfole (unikaalne viitenumber). Selgitusse tuleb

märkida „Natalia Astaševa ja Nikolay Astashev,

tsiviilasi nr 2-16-19159, riigilõiv“ kuue kuu jooksul

lahendi jõustumisest.

4.7.

Natalia

Astaševa

ja

Nikolay

Astashevi

menetluskulud jätta nende endi kanda

5. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud

Natalia Astaševa ja Nikolay Astashevi kanda.

Mõista Natalia Astaševalt ja Nikolay Astashevilt OÜ

Szilagyi Perzsebet (pankrotis) pankrotihaldur Tiia

Kalause

kasuks

välja

menetluskulud

ringkonnakohtus 1620 eurot (ilma käibemaksuta).

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest

kuni

täitmiseni

viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Szilagyi Perzsebet OÜ (pankrotis) (end. OSAÜHING ASTNIK EHITUS) (võlgnik)

pankrotihaldur Tiia Kalaus (hageja) esitas 21. detsembril 2016 hagi Natalia Astaševa (kostja I)

ja Nikolay Astashevi (kostja II) vastu kahju 85 135 euro ja viivise väljamõistmiseks.

Kostjad on abikaasad. Kostja I oli 9. detsembrist 2002 kuni 30. augustini 2016 võlgniku

juhatuse liige. Kostja I võõrandas 18. augustil 2016 võlgniku osa ja alates 30. augustist 2016

on võlgniku juhatuse liikmeks Raul Pint. Viru Maakohus kuulutas 24. oktoobri 2016. a

määrusega välja võlgniku pankroti ning nimetas pankrotihalduriks hageja.

Võlgnik sõlmis Swedbank AS-iga deebetkaardi kasutamise lepingu ja AS-iga SEB Pank kahe

pangakaardi kasutamise lepingud. Swedbank AS-i deebetkaardi kasutajaks oli kostja I ja AS-i

SEB Pank mõlema pangakaardi valdajaks oli kostja II. Kostja II on kasutanud ka Swedbank

AS-i pangakaarti sularaha väljavõtmiseks. Kuna kostja II tegutses kostjalt I kui võlgniku

juhatuse liikmelt saadud käsundi alusel, oli kostja II kohustatud tegutsema võlgniku huvides, st

pangakontolt välja võetud sularaha tuli kasutada võlgniku huvides või talle tagastada. Võlgniku

pangakontodelt on perioodil 1. jaanuarist 2015 kuni 30. augustini 2016 välja võetud sularaha

85 135 eurot, mida ei ole võlgnikule tagastatud või kasutatud võlgniku huvides.

Kostja I on rikkunud äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme

hoolsuskohustust, ta ei tagastanud võlgnikule raha või ei kasutanud seda võlgniku huvides.

Kostja II oli võlgniku pangakontolt sularaha väljavõtmiseks volitatud isik, kes tegutses

võlgniku juhatuse liikmelt saadud käsundi alusel võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 619 ja 620

mõistes. Kostja II rikkus käsundisaaja hoolsust käsundi täitmisel ning on tekitanud võlgnikule

käsundisaaja kohustusi rikkudes kahju.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjad leidsid, et pangad on eksinud väites, et pangakaartide

kasutajateks on olnud kostjad. Võlgnikule väljastatud pangakaarte kasutasid erinevad isikud.

Kostja II nimele väljastatud pangakaart oli üle antud võlgnikule ning see paiknes võlgniku

kontoris. Kostja II on võtnud välja sularaha võlgnikule väljastatud pangakaartidega, kuid ta ei

ole võtnud raha endale, vaid tegutses võlgniku esindajana. Väljavõetud sularaha kajastati

võlgniku raamatupidamises ning sularaha kasutati võlgniku huvides.

Võlgnikul on aastatel 2014–2016 jäänud koostööpartneritelt saamata vähemalt 321 000 eurot.

Võlgnik laenas 31. jaanuaril 2014 ja 5. oktoobril 2014 kostjalt II 85 000 eurot ning 15. jaanuaril

2015 40 000 eurot. Võlgnikul oli 1. jaanuari 2016. a seisuga tagastamata kostjale II 28 750 eurot.

Kostja II loovutas 4. jaanuaril 2016 oma nõude võlgniku vastu Osaühingule Valenberg, kellelt võlgnik

oli ka varasemalt võtnud laenu 20 000 eurot. Laen on Osaühingule Valenberg tagastatud sularahas

perioodil 28. jaanuarist 2016 kuni 30. augustini 2016. Tagasimaksed kajastuvad 17. augusti 2016. a

kassaandmete väljatrükis, mis koostati kostja I poolt võlgniku osa võõrandamiseks. Kõik hageja

poolt nimetatud võlgniku pangakontodelt toimunud sularaha väljavõtmised on kajastatud võlgniku

raamatupidamises seisuga 17. august 2016. Perioodil 18. augustist 2016 kuni 30. augustini 2016 oli

võlgnikul sularaha 16 414 eurot 89 senti, millest kanti võlgniku kulud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 3. juuli 2020. a otsusega hagi, mõistis kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja kahjuhüvitise 85 135 eurot, viivise 3. juuli 2020. a seisuga 24 079 eurot 71 senti

ja viivise alates 4. juulist 2020 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Maakohus jättis hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, mõistis kostjatelt

hageja kasuks välja menetluskulud 11 775 eurot, sh ekspertiisitasu 1155 eurot ja õigusabikulu

10 620 eurot ning menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohus mõistis kostjatelt

solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu 1200 ning jättis kostjate menetluskulud

kostjate endi kanda.

Kostja I ja kostja II on abikaasad. Kostja I oli 9. detsembrist 2002 kuni 30. augustini 2016

võlgniku juhatuse liige. Kostja I on 18. augustil 2016 võõrandanud võlgniku osa OÜ-le

Stroominvest ja alates 30. augustist 2016 on võlgniku juhatuse liikmeks Raul Pint. 24. oktoobril

2016 on Viru Maakohus kuulutanud välja võlgniku pankroti.

Swedbank AS-i pangakaardi nr X kasutades on 12. juunist 2016 kuni 30. augustini 2016

võlgniku pangakontolt nr X välja võetud sularaha kokku 35 245 eurot, kaardi kasutajaks on

kostja I. AS-iga SEB Pank sõlmitud pangakaardi lepingu alusel on võlgnikule väljastatud

pangakaardid nr X ja nr X. Mõlema pangakaardi valdaja on kostja II. Nimetatud pangakaarte

kasutades on AS-i SEB Pank kontolt nr X perioodil 1. jaanuarist 2015 kuni 18. augustini 2016

välja võetud sularaha 137 040 eurot ja kontole tagastatud 87 150 eurot. Kontolt võetud ja

tagastatud summade vahe on kokku 49 890 eurot.

Kostja II võttis õigeks asjaolu, et ta on võtnud võlgniku pangakaartidega erinevatest

sularahaautomaatidest välja sularaha. Kostja II poolt sularaha võtmist võlgniku

Swedbank AS-i pangakontolt kinnitavad ka Swedbank AS-i sularaha automaatides paiknevate

kaamerate pildid. Tõendeid selle kohta, et eelnimetatud pangakaarte on lisaks kostjatele

kasutanud teised võlgniku töötajad, esitatud ei ole.

Kostjate vastuväite kohaselt võttis sularaha pangakontodelt välja võlgnik ja raha oli kasutatud

võlgniku huvides. Sularahas tagastati laenud Osaühingule Valenberg, tasuti arved, tehti

liisingmaksed ja maksed AstnikFinants OÜ-le võlgniku arvete tasumiseks. Oma väidete

tõendamiseks on kostjad esitanud laenulepinguid, kassa väljamineku- ja sissetulekuordereid,

maksekorraldused, pangakonto väljavõtteid jms. Kostjate poolt esitatud dokumentidele on

teostatud ekspertiis nr X, millega tuvastati, et osad dokumendid on tagantjärele koostatud ja

allkirjastatud mitte nendel märgitud kuupäevadel, vaid kohtusse esitamisele lähedasel ajal.

Seega on nimetatud dokumendid ilmselgelt võltsitud. Ekspertiisiakti kohaselt on tõenäoline, et

2. novembri 2015. a laenuleping nr X, 2. novembri 2015. a kassa väljamineku order nr X, 4.

jaanuari 2016. a nõude loovutamise leping koos lisaga nr 1 ja laenugraafikutega, Osaühingu

Valenberg kassa sissetulekuorderid, AstnikFinants OÜ kassa sissetulekuorder nr X ja

AstnikFinants OÜ kassa sissetulekuorder nr X on koostatud ja vormistatud mitte dokumentidel

näidatud kuupäevadel, vaid hiljem, lähedasel ajal enne dokumentide koopiate esitamist kohtule

23. veebruaril 2018.

31. jaanuari 2014. a laenulepingul nr X, 5. oktoobri 2014. a laenulepingul nr X ja 15. jaanuari

2015. a laenulepingul nr X esinevad ühised vormistamise tunnused, mis viitavad sellele, et need

on valmistatud samaaegselt. Valmistamise aja kohta arvamuse andmine ei ole võimalik.

Kostjate väitel laenas võlgnik kostjalt II raha. Kostja II on küll esitanud laenulepingud, kuid

need ei tõenda raha üleandmist. Kõik laenulepingute sõlmimist või laenude tagastamist

tõendavad dokumendid on koostatud kostjate poolt. Kostjad ei ole esitanud tõsikindlaid ja

objektiivseid tõendeid, mis kinnitaksid, et kostjatel oli aastatel 2014 ja 2015 olemas sularahas

125 000 eurot, mida anti võlgnikule üle laenuna. Kostjatel puudus selline finantsvõimekus, et

anda laenu 125 000 eurot. Seega ei ole väidetavat laenu antud ning võlgnik ei saanud

pangakontodelt võetud sularaha arvelt olematuid laene tagastada.

Laenude andmist ei tõenda ka võlgniku majandusaasta aruanded. Kostja I poolt koostatud

aruanne ei saa kinnitada kostjatel laenuandmise võimekust. Kostjate poolt koostatud aruandest

ei nähtu, et laenuandjaks oleks kostja II. 30. septembri 2019. a kohtuekspertiisiaktis tuvastatu,

et kõik kostjate poolt esitatud kostja II ja võlgniku vahelised laenulepingud on koostatud ühel

ajal, viitab selgelt, et laenulepingud koostati tagantjärele.

Osaühingul Valenberg puudus väidetava laenu andmise ja kostjalt II nõude omandamise

seisuga 2015. aastal majandustegevus ja raha. Osaühingu Valenberg majandustegevus on täies

ulatuses lõppenud juulis 2013, kui pangatehinguid enam ei tehtud ja arveldusarvete jäägiks oli

7 senti. Majandustegevuse puudumist Osaühingul Valenberg kinnitab ka majandusaasta

aruannete esitamata jätmine alates 2013. aastast. Osaühing Valenberg kustutati registrist

29. novembril 2017 majandusaasta aruannete esitamata jätmise tõttu. Kostjad ei ole ka eluliselt

usutavalt põhistanud, miks toimusid väidetavad laenude tagasimaksed sularahas.

Kohtuekspertiisiaktiga on tuvastatud, et väidetav 4. jaanuari 2016. a nõude loovutamise leping

ning Osaühingu Valenberg 2016. a kassa sissetuleku orderid on koostatud 23. veebruarile 2018

lähedasel ajal ehk käesoleva menetluse ajal. Kõik Osaühinguga Valenberg seotud dokumendid

on koostatud ajal, mil Osaühing Valenberg oli registrist kustutatud.

Esitatud kassaandmete ebausaldusväärsust ilmestab see, et need ei kajasta sularahatehinguid

tekke- ehk päevapõhiselt. Võlgniku pankrotimenetluses haldurile raamatupidamisdokumente

üle ei antud. Kostjate väitel on nad võlgniku kassast võetud sularahaga teinud 3. augustil 2016

makseid 12 078 eurot 97 senti Aktsiaseltsile SEB Liising. Esitatud sularaha sissemakse

korraldustest ei nähtu, et sissemaksjaks oleks võlgnik, maksed on eraisikuna teinud kostja II.

Tõendeid, millest nähtuks, et tegemist oleks võlgniku kassast välja läinud rahaga, kostjad

esitanud ei ole. Isegi kui eeldada kostjate poolt kirjeldatud kassatehingute toimumist, siis ei

saanud võlgniku kassas olla 3. augustil 2016 raha, sest kassa oli 4000 euroga miinuses.

Kostjate väitel on võlgnik ostnud sularaha eest sõiduauto Volvo S70. Müügilepingust ei nähtu,

et ostuhind oleks tasutud. Lepingu kohaselt kohustub ostja auto eest tasuma ehk tegema seda

tulevikus. Hageja poolt esitatud koondi kohaselt oli kassa väidetava müügilepingu sõlmimise

ajal 2. novembril 2015 miinuses, seega ei oleks raha maksmine kassast võimalik.

Kostjate väitel võeti võlgniku arveldusarvelt sularaha välja ja anti AstnikFinants OÜ-le, kes

täitis võlgniku kohustusi. AstnikFinants OÜ oli 2016. a kostjatega otseselt seotud ettevõtte.

Kostjad ei seletanud, miks ei saanud võlgnik pangakontol raha olemasolu korral oma kohustusi

enda pangakontolt ise täita. 30. septembri 2019. a ekspertiisiaktist tulenevalt on kõik

AstnikFinants OÜ kassaorderid võltsitud. Kostjad on tagantjärele dokumente koostades

üritanud AstnikFinants OÜ kontole kantud sularaha näidata võlgniku raha kasutamisena.

Samuti märkisid kostjad ise, et tegemist oli hoopis kostja I rahaga.

Kostja I on rikkunud ÄS § 187 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust eelkõige

seetõttu, et ta ei tagastanud või ei kasutanud võlgniku pangakontolt väljavõetud raha võlgniku

huvides, seega ei ole taganud võlgniku vara säilimist. Oma käitumisega on kostja I tekitanud

võlgnikule kahju VÕS § 127 lg 1 mõttes. Kuigi ainuüksi sularaha väljavõtmise fakt ei ole

kvalifitseeritav juhatuse liikme kohustuste rikkumisena, ei ole kostja I tõendanud, et võlgniku

pangakontolt väljavõetud sularaha oleks kasutatud võlgniku huvides ning et võlgniku

majanduslik olukord ei ole kostja I tegevuse tõttu halvenenud.

Kostjad kasutasid ühiselt AS-i SEB Pank ja Swedbank AS-i poolt võlgnikule väljastatud

pangakaarte. Samuti on kostjad kinnitanud, et kostja II täitis kostja I poolt antud käsundeid ehk

väidetavalt tegutses kostja II võlgniku huvides. Kuna kostja II tegutses kostjalt I kui võlgniku

juhatuse liikmelt saadud käsundi alusel VÕS § 619 mõttes, oli kostja II kohustatud tegutsema

võlgniku huvides, võlgniku pangakontolt väljavõetud sularaha tuli kasutada võlgniku huvides

või tagastada võlgnikule.

Kuna kostjad on tegutsenud kahju tekitamisel ühiselt ning selle tulemusena on võlgnikule

tekitatud kahju, vastustavad kostjad solidaarvõlgnikena VÕS § 137 lg 1 järgi. Põhjuslik seos

kostjate ühise tegevuse ja kahju tekkimise vahel on ilmne. Kui kostjad ei oleks raha võlgniku

pangakontodelt välja võtnud või oleksid seda kasutanud võlgniku huvides, siis ei oleks

võlgniku vara sellises ulatuses vähenenud. Sularaha väljavõtmine muutus hoogsamaks vahetult

enne võlgniku pankrotimenetluse algust, mis viitab teadlikule kahju tekitamisele kostjate poolt.

Asjaolu, et kostjatel on sõlmitud abieluvaraleping, ei välista kostjate solidaarset vastutust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada

maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda. Kostjad paluvad tühistada ka hagi tagamise määruse.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti ja ühekülgselt hinnanud tsiviilasjas

kogutud tõendeid ning jätnud olulised tõendid tähelepanuta. Ekspertarvamus on

ebausaldusväärne ja toetub ekslikele faktidele ning eeldustele. Dokumentide allkirjastamise

aega ei ole võimalik kindlaks teha. Ekspert on segamini ajanud laenulepingu nr X allkirjastanud

isikud, st väidetavalt on selle allkirjastanud kostja II. Kostja II ei ole laenuga seotud. Eksperdi

järeldus, et allkirjajäljend lepingu lisal viitab lepingu koostamisele muul ajal, on arusaamatu.

Jäljendiga maksegraafik allkirjastati koos laenulepinguga (lepingu p 3). Ekspert on eksinud nii

lepingu allkirjastanud isikutes kui ka allkirjastamise ajas. Uuritud dokumendid ei ole koostatud

võlgniku ega kostja I poolt, vaid raamatupidamisteenust osutava töötaja poolt. Osaühinguga

Valenberg seotud raamatupidamisdokumente koostas äriühing tõenäoliselt ise, need

dokumendid olid äriühingult välja nõutud ning selgitusi nende dokumentide osas saab anda

nende esitaja. Ekspertiisiaktis seostakse dokumendid paberite partiidega, kuid küsimusele,

milline on selle kogus, müügi periood, jne ei vastata.

Maakohus on alusetult hinnanud kostjate finantsvõimekust puudulikuks. Kostjad on esitanud

usaldusväärsed tõendid laenude andmise ja tasumise kohta, sh vandeaudiitori kinnitusega

2014. a andmed. Aruandest nähtub üheselt, et laenuandja on seotud isik – perekonna liige, sh

eraisik. Kostja II andis laenu jooksvalt ning laen tagastati ka jooksvalt. Kohtu seisukoht, et

kostjal II pidi olema võimekus laenata 125 000 eurot, on ekslik. Maakohus jättis tähelepanuta

kostjate pangakontodel olnud raha. Tulu oli piisav, pangas hoitavaid sääste olulises osas üldse

ei kasutatudki. Kostja II tegeleb äritegevusega üle 30 aasta ning omas sääste varasemast

äritegevusest. Sääste kogutakse ka sularahas ning laenu on antud sularahas. Pankrotimenetluses

ei ole laenu tagastamise nõudeid esitatud kuna vastavad kohustused on täidetud.

Aruannete esitamata jätmisest ei saa järeldada, kas Osaühingu Valenberg majandustegevus

toimus või mitte. See ei ole tavapäratu, et laenu antakse ning tagastatakse sularahas. Kostja II

võttis võlgniku nimel Osaühingult Valenberg laenu ning tagastas selle. Kostja II nõude

loovutamisel Osaühingule Valenberg liideti kostja II ja Osaühingu Valenbergi nõuded ja koos

intressiga oli nõue kokku 49 893 eurot 80 senti.

Kassaandmete puhul on tegemist raamatupidamise tarkvara väljatrükiga ning selles saab

koondada makseid kliendipõhiselt. Kuna väljatrükk 2015. a kohta puudutab laenujäägi

loovutamist, siis kinnitas võlgnik selle väljatrükiga laenujäägi moodustumist. 17. augusti 2016

seisuga tehtud väljatrükk on samuti kokkuvõtlik.

Hageja lõppseisukohas tõendina esitatud koondid on lubamatud ja need tuleb jätta tähelepanuta.

Maakohus oleks pidanud sellega arvestamisel menetluse uuendama ja võimaldama kostjatel

esitada tõendeid. Hageja lõppseisukohas esitatud tõendid ja väited tuleb jätta tähelepanuta.

Kostja II sai käsundi tasuda võlgniku liisingumaksed Aktsiaseltsile SEB Liising ja sai selleks

võlgniku kassast vastavas ulatuses ka raha.

Puudub vaidlus sõiduauto Volvo S70 omandamise kohta. Kuigi pangakontolt ei ole müügihinda

tasutud, ei ole müüja tasunõuet esitanud, sh pankrotimenetluses.

AstnikFinants OÜ-l ja võlgnikul oli omavaheline kokkulepe, mille sisuks oli võlgniku

käsundite täitmine AstnikFinants OÜ poolt. Sellel eesmärgil oli avatud AstnikFinants OÜ

pangakonto, kus hoiustati võlgniku raha ja mille kaudu tasuti võlgniku kohustusi.

Maakohus on omistanud käsundisaajale käsunditäitja toimingud. Kostja II vastutus

käsunditäitjana on välistatud.

Hageja menetluskulud ei ole põhjendatud. Hageja esindaja volitused algasid 15. jaanuaril 2018,

seega on alusetud varasemad kulud 28,5 tunni eest. Järgnevad esindaja kulud 60 tunni ulatuses

on ülepaisutatud ning need tuleb vähendada vähemalt 50% võrra.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

Kostjad ei ole esitanud üheselt arusaadavat seisukohta kulutatud raha kohta. 23. veebruari 2018

menetlusdokumendi järgi tehti kulusid 104 077 eurot 19 senti: laenutagastus kostjale II 29 550

eurot, Osaühingule Valenberg 49 893 eurot 80 senti, AstnikFinants OÜ-le 3800 eurot, Volvo

ostuks 8795 eurot ning Aktsiaseltsile SEB Liising 12 038 eurot 39 senti. Samas on kostjad

nõustunud, et pangakontodelt välja võetud ja sinna tagastatud summade vahe oli 85 135 eurot.

Kostjad ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis tekitaks kahtlusi ekspertiisiakti usaldusväärsuses.

Kostjad ei ole seadnud kahtluse alla ega vaidlustanud kohtuekspertiisi poolt kasutatud

võrdlusmaterjali või võrdlusmetoodikat. Kostjad ei ole vaidlustanud ka asjaolu, et kõik eksperdi

poolt analüüsitud kostjate dokumendid on välja trükitud ühe ja sama printeriga.

Ekspertiisiaktiga on tõendatud kostjate poolt esitatud tõendite võltsitus.

Hageja ei ole lõppseisukohas esitanud uusi väiteid või tõendeid. Asjas esitatud tõendite pinnalt

koonddokumendi koostamine ei ole uueks tõendiks ja puudutab kostjate endi poolt esitatud

asjaolusid. Hageja on võrrelnud kostjate poolt esitatud väidetavaid võlgniku kassaraamatuid

2015. a ja 2016. a kohta võlgniku arvelduskontodega.

Laenuraha üleandmine kostja II poolt võlgnikule on tõendamata, seda ei tõenda ka audiitori

kinnitus. Kostjal II (ja ka kostjatel koos) puudus finantsvõimekus võlgnikule laenu andmiseks.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et Osaühing Valenberg ei saanud võlgnikule laenu 20 000

eurot anda ja kostjalt II nõuet osta, sest Osaühingul Valenberg puudus nii vara kui ka

majandustegevus. Kohtuekspertiis on tuvastanud, et kõik Osaühinguga Valenberg seotud ja

asjas esitatud originaaldokumendid on võltsitud.

Aktsiaseltsile SEB Liising tehtud makse 12 078 eurot 97 senti on teinud kostja II isiklikult.

Kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit, et makse oleks tehtud võlgniku poolt võlgniku kassast

pärineva rahaga. Kostjad ei ole põhistanud, miks oli võlgnikul vajalik digiajastul pangamakse

teostamise asemel viia sularaha liisinguandjale kontorisse.

Võlgnikul puudus sõiduauto Volvo S70 müügilepingu sõlmimisel kassas raha, mistõttu on

välistatud sõiduki omandamine võlgniku rahaga.

AstnikFinants OÜ kaudu sularaha liikumist tõendavad kassa sissetuleku orderid on võltsitud.

Kui võlgnikul oleks olnud kohustused AS FEB või Viru Infra ees, saanuks neid tasuda panga

kaudu. Väidetavalt AstnikFinants OÜ-le üle antud summad ei ühti pangamaksete summadega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt kostjatelt hageja

kasuks väljamõistetud menetluskulude suuruse osas. Muus osas, s.o hagi rahuldamise osas, on

maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust

selle muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostjatelt

hageja kasuks väljamõistetud menetluskulude suuruse osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse,

millega mõistab kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulud 7155 eurot (ilma käibemaksuta)

(TsMS § 657 lg 1 p 2).

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Hageja nõuab kostjalt I kui võlgniku juhatuse liikmelt ning kostjalt II kui võlgniku

käsundisaajalt solidaarselt võlgnikule tekitatud kahju hüvitamist, mis seisneb võlgniku

pangakontodelt sularaha väljavõtmises ning selle tagastamata jätmises või kasutamises viisil,

mis ei ole võlgniku huvides.

Kostja I oli perioodil 9. detsembrist 2002 kuni 30. augustini 2016 võlgniku juhatuse liige.

Kostja I ja kostja II on abikaasad.

Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostjad maakohtu poolt tuvastatut, et ajavahemikul

12. juunist 2016 kuni 30. augustini 2016 oli võlgniku Swedbank AS pangakontolt välja võetud

sularaha kokku 35 245 eurot, pangakaardi kasutajaks oli kostja I. Kostjad ei vaidlusta samuti,

et asjas on tõendamist leidnud, et võlgniku SEB Pank AS mõlema pangakaardi valdaja oli

kostja II ning pangakontolt võetud ja kontole tagastatud summade vahe perioodil 1. jaanuarist

2015 kuni 18. augustini 2016 on kokku 49 890 eurot (apellatsioonkaebuse p 5).

Kostjad on seisukohal, et kostja II täitis sularaha võlgniku pangakontolt välja võttes võlgniku

poolt antud käsundeid (apellatsioonkaebuse p 5).

8. Ringkonnkohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja I vastutuse aluseks hageja

ees on ÄS § 187 ja VÕS § 115.

ÄS § 187 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega,

sama paragrahvi teise lõike järgi vastutab juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega

tekitanud osaühingule kahju, tekitatud kahju hüvitamise eest.

Kostja II ei vaidlusta maakohtu poolt tuvastatut, et tema ja võlgniku vahel olid käsunduslepingust

tulenevad võlasuhted. VÕS § 620 lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema

käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi teise

lõike järgi peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja

jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Kostja II vastutab

seega hageja ees siis, kui ta on rikkunud käsundit täites hoolsuskohustust.

Hagejal tuleb menetluses TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada kostjate vastutuse eelduste olemasolu.

Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks juhatuse liikme (kostja I) vastu peab osaühing tõendama,

et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud (ÄS § 187 lg 1), osaühing on saanud kahju

(VÕS § 127) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Juhatuse liige

vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud

korraliku ettevõtja hoolsusega (vt Riigikohtu 3. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-13855,

p 10). Hageja peab nõude rahuldamiseks kostja II kui käsundisaaja vastu tõendama, et kostja II

on rikkunud VÕS § 620 lg-st 2 tulenevat hoolsuskohustust, kahju tekkimist, selle ettenähtavust

ja kuulumist lepingu kaitsealasse ning põhjuslikku seost kahju ja kohustuse rikkumise vahel.

9. Hageja on tõendanud, et Swedbank AS-i pangakaarti kasutades on ajavahemikul 12. juuni

2016 kuni 30. august 2016 võlgniku pangakontolt välja võetud sularaha kokku summas 35 245

eurot. Nimetatud kaardi valdajaks oli kostja I. Sularaha väljavõtmine äriühingu kontolt ei ole

iseenesest juhatuse liikme poolne hoolsuskohustuse rikkumine, küll aga rikub juhatuse liige oma

kohustust äriühingu ees siis, kui ta ei kasuta pangakontolt väljavõetud raha äriühingu huvides.

Hagiavalduse kohaselt puudusid nõude kohtule esitamise ajal mistahes tõendid või andmed

võlgniku majandustegevuse kohta nimetatud ajavahemikul.

Hagiavalduse kohaselt on kostja II poolt tema valduses olevaid SEB Panga AS pangakaarte

kasutades ajavahemikul 1. jaanuar 2015 kuni 18. august 2016 välja võetud sularaha 137 040

eurot ja kontole tagastatud 87 150 eurot. Kontolt võetud ja tagastatud summade vahe on kokku

summas 49 890 eurot. Hageja väitel ei ole seda raha kasutatud võlgniku huvides.

Hageja esitas Viru Maakohtu 24. oktoobri 2016 määruse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks,

määruse põhjenduste kohaselt on võlgniku majandustegevus lõpetatud augustis 2016 (I kd, tl 18).

Ringkonnakohus leiab, et sularaha väljavõtmise tõendamisega äriühingu kontolt vahetult enne

äriühingu majandustegevuse lõppemist on hageja tõendanud nii äriühingu juhatuse liikme kui ka

äriühingult käsundi saaja kohustuse rikkumise. Kostjal I tuleb vastutusest vabanemiseks

tõendada, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Seega peab kostja I

tõendama, et ta on kas ise võtnud välja või andnud käsundi kostjale II võtta äriühingu kontolt

välja ja kasutanud sularaha äriühingu huvides. Kostja II puhul eeldatakse, et rikkumine ei ole

vabandatav VÕS § 103 järgi ning kostjal II tuleb tõendada seda, et ta on võlgnikult saadud

käsundit täitnud käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolikusega VÕS § 620 lg 1 ja lg 2 esimese

lause järgi.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asjas andnud pooltele võimaluse oma väiteid

tõendada ning esitatud tõendeid igakülgselt hinnanud.

Maakohus viis kostja poolt esitatud tõendite suhtes dokumentide koostamise aja tuvastamiseks

läbi dokumendiekspertiisi. Eksperdiarvamuse kohaselt on kostjate poolt esitatud 2. novembri

2015 laenuleping nr X; 2. novembri 2015 kassa väljamineku order nr X; 4. jaanuari 2016 nõude

loovutamise leping koos lisaga nr 1 ja laenugraafikutega; seitse OÜ Valenberg kassa

sissetulekuorderit; AstnikFinants OÜ kassa sissetulekuorder nr X ja AstnikFinants OÜ kassa

sissetulekuorder nr X koostatud ja vormistatud mitte dokumentidel näidatud kuupäevadel vaid

hiljem, enne dokumentide koopiate esitamist kohtule 23. veebruaril 2018, kuid sellele lähedasel

ajal.

31. jaanuari 2014 laenulepingul nr X; 5. oktoobri 2014 laenulepingul nr X ja 15. jaanuari 2015

laenulepingul esinevad ühised vormistamise tunnused, mis viitavad sellele, et need on

valmistatud samaaegselt. Valmistamise aja kohta arvamuse andmine ei ole ekspertarvamuse

järgi võimalik.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda ekspertarvamuse õigsuses. Eksperdid on täiendavalt

23. jaanuaril 2020 vastanud kohtunõudele ja selgitanud trükiseadmete individuaalsete tunnuste

esinemist. Eksperdid leidsid, et ekspertiisis on lähtutud kostjate esindaja poolt esitatud

faktidest, kontrollides nende vastavust esitatud dokumentide valmistusviisiga. Kostjate esindaja

on toonud välja, et ei ole teada milliste printeritega või kus vaidlustatud dokumendid valmistati

ning et printerid, millistega tehti võlgniku asukohas dokumentide väljatrükke, ei ole kasutusel.

Ekspertiisiuuringute alusel leidus asja materjalide hulgas kostjate lepingulise esindaja

vandeadvokaadi Margus Kiire esitatud dokument kuupäevaga 12. märts 2018, mis on

valmistatud vaidlustatud dokumentidega samaliigilisele paberile ja samu individuaalseid

defekte omava printeriga.

11. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele maakohtupoolse tõendite hindamise kohta leiab

ringkonnakohus järgmist.

Asjaolu, et ekspert on ekslikult märkinud laenulepingu sõlminud isikuks kostja II, ei mõjuta

eksperdi hinnangut dokumendi koostamise aja määratlemisel. Samuti ei mõjuta

eksperdiarvamuse usutavust dokumendi koostaja isiku nimetamine (kostjate väitel ei koostanud

dokumente mitte võlgnik vaid raamatupidamisteenust osutav isik). Kostja väited paberipartiide

koguse ja müügiperioodi kohta on paljasõnalised, ekspertiisi eesmärgiks oli dokumendi

koostamise aja määratlemine, mida üldjuhul paberi müügiandmed ei mõjuta.

Maakohus on õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et kostjate seisukoht on menetluse kestel

muutunud. Kostjad ei tuginenud menetluse alguses võlgniku pangakontodelt väljavõetud

sularaha kasutamise eesmärgile. Kostja II vaidles vastuses hagile vastu sellele, et ta oli võlgniku

pangakaartide kasutajaks. Kostja II esitas maakohtule taotluse tõendite kogumiseks, et teha

kindlaks asjaolud, mille alusel AS SEB Pank väidab, et ta oli pangakaartide otseseks valdajaks.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus väidetav käsund kostjale II seisneb sularaha

pangakontolt väljavõtmises, et seda võlgniku huvides kasutada, on kostjate poolne

pangakaartide valduse vaidlustamine otseses vastuolus kostjate seisukohtadega hilisemas

menetluses, kus kostjad asusid tõendama väljavõetud sularaha otstarvet.

12. Maakohus on põhjendatult leidnud, et ainuüksi kostjate poolt esitatud 31. jaanuari 2014

ning 5. oktoobri 2014 laenulepingud ei tõenda, et nende alusel on antud raha üle. Kostjad ei ole

esitanud sisulisi vastuväiteid maakohtu poolt tuvastatule, mille kohaselt ei ole võlgniku

kontodelt tehtud mitte ühtegi ülekannet laenu tagastamisena kostja II kontole viitega

konkreetsele laenulepingule, mille alusel väidetavalt laenu on antud. Nimetatu ei ole aga

äriühingute majandustegevuses tavapärane.

Apellatsioonkaebuse väited kostja II laenu andmise võimekuse kohta on paljasõnalised.

Maakohus on hinnanud kostjate arveldusarvete väljavõtteid ning leidnud, et neist ei nähtu, et

kostjad oleksid väidetavate laenulepingute sõlmimise eel või ajal võtnud suuremaid summasid

arveldusarvetelt välja ning ei tuvastanud, et kostjate arveldusarvetest tuleneks, et kostjad

oleksid laenu andnud pangaülekandena. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli tegemist jooksva

laenu andmisega võlgnikule, mida ka jooksvalt tagastati. Samas ei ole kostja esitanud sisulisi

vastuväiteid maakohtu poolt tuvastatule, et kostjate arveldusarvete väljavõtetest nähtub, et

kostjad on oma raha kasutanud vaid igapäevaste kulutuste tasumiseks ning kostjatel ei tekkinud

2013, 2014 või 2015 aasta lõppedes sellises ulatuses sularaha jääki, milles väidetavalt laenu

anti. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole olulises osas kostjate poolt sääste kasutatud ning

kostjal II on olemas sääste ka varasemast äritegevusest. Samas ei ole kostja esitanud tõendeid

nimetatud säästude kasutamise kohta. Iseenesest on küll võimalik sääste hoida ka sularahas,

kuid eluliselt ei ole usutav, et äriühingule anti suur laen üksikute väikeste osamaksetena

sularahas kogutud säästudena.

Võlgniku 2014. a majandusaasta aruandes on vandeaudiitori kinnitus, et aruande koostaja ei ole

saanud teadlikuks asjaoludest, mis viitaksid raamatupidamise aruande vastuolule hea

raamatupidamistavaga. Nimetatu ei tõenda laenulepingu sõlmimist ega seda, et kostja II oleks

võimeline äriühingule laenu andma. Maakohus on õigesti märkinud, et majandusaasta

aruannetes ei kajastu ka konkreetset laenuandjat. Lisaks on audiitor aruandes märkinud, et

ülevaatuse käigus läbiviidud protseduurid on palju vähem mahukad kui rahvusvahelise

auditeerimise standardiga kooskõlas tehtud auditi käigus läbiviidud protseduurid.

13. Maakohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et kostjad ei ole tõendanud, et võlgnik sai

2015. aastal laenu Osaühingult Valenberg 20 000 eurot ning et Osaühing Valenberg oleks

omandanud kostjalt II nõudeõiguse hinnaga 20 000 eurot. Ringkonnakohus nõustub selles osas

maakohtu otsuse põhjendustega (otsuse p-d 35 ja 36) ning ei korda neid TsMS § 654 lg 6 järgi.

Majandusaasta aruannete esitamata jätmine Osaühingu Valenberg poolt viitab otseselt sellele,

et äriühingu tegevus puudus. Maakohus on põhjendatult tuginenud ekspertarvamusele, mille

kohaselt on kõik Osaühinguga Valenberg seotud dokumendid koostatud ajal, mil Osaühing

Valenberg oli registrist kustutatud. Maakohus on õigesti leidnud, et kostjad ei esitanud

maakohtule usaldusväärseid tõendeid.

14. Maakohus ei ole asunud ebaõigele seisukohale, et võlgniku raamatupidamisdokumente ei

ole pankrotimenetluses haldurile üle antud. Kostjate endi väitel taastab kostja I raamatupidamist

ja on selle taastatud osas üle andnud. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud väide viitab üheselt

sellele, et võlgniku raamatupidamisdokumentide üleandmiskohustust ei ole täielikult täidetud.

Kostjad on esitanud kassaaruanded 2015. ja 2016. aasta kohta. Kui pangast välja võetud ja

kontole pandud raha kajastada üheainsa kandena terve aasta kohta, ei tõenda see kokkuvõte

usaldusväärselt üksikute tehingute tegemist.

Maakohus ei ole otsuse põhjendustes tuginenud hageja lõppseisukohas esitatud

koondandmetele, kui asjas olulist tähendust omavale tõendile. Põhjendatud on hageja seisukoht,

mille kohaselt ei sisalda nimetatud dokument uusi andmeid. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid

sellele, et hageja on selles dokumendis võrrelnud kostjate endi esitatud andmeid (võlgniku

pangakontolt väljavõetud raha ja võlgniku pangakontole sissemakstud sularaha ning

väidetavaid kassaraamatutes kajastatud tehinguid).

15. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas õigesti, et kostjad ei ole tõendanud, et

võlgniku kassast võetud sularahaga oleks 3. augustil 2016 tehtud SEB Liising makseid 12078

eurot 97 senti. Kostjate poolt esitatud sularaha sissemakse korralduse järgi on kostja II

Aktsiaseltsile SEB Liising tasunud sularahas 12 078 eurot 97 senti (II kd,

tl 143–144). Korraldustest nähtub, et maksed on teinud kostja II. Võlgniku kassaandmete

väljatrükk ei tõenda üheselt, et liisingule tehti maksed võlgniku rahaga. Maakohus on õigesti

leidnud, et puudub igasugune mõistlik põhjendus sellele, miks oli vaja võtta võlgniku kontolt

sularaha välja, et see siis sularahas liisinguandjale viia.

16. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kostjad ei ole tõendanud, et nad oleks

ostnud võlgniku sularaha eest Volvo S70. Müügilepingu p 1 järgi kohustub ostja tasuma

ostuhinna. Tasumise aega ei ole lepingus kindlaks määratud. Kostjad ei ole tõendanud sõiduki

eest tasumist. Majandusaasta aruandes sisalduvate andmete suhtes jääb ringkonnakohus otsuse

p-s 12 väljendatud seisukoha juurde.

17. Kostjad ei ole tõendanud, et võlgniku pangakontolt võetud sularahaga täideti võlgniku

kohustusi nii, et raha anti OÜ-le AstnikFinants ja nimetatud äriühing täitis võlgniku kohustusi.

Maakohus on põhjendatult tuginenud ekspertarvamusele OÜ AstnikFinants kassaorderite

koostamise aja määratlemise kohta. Maakohus on põhjendatult viidanud kostja väidetele, et

tegemist oli ka kostja I rahaga.

18. Ringkonnakohus leiab, et hageja on kostja I ja kostja II poolse kohustuse rikkumise

tõendamiskohustuse täitnud. Võlgnikule tekitatud kahjuks on hageja väitel võlgniku Swedbank

AS-i pangakontolt välja võetud sularaha 35 245 eurot ning SEB Pank AS pangakontole

tagastamata jäänud 49 890 eurot. Kostja I ei ole menetluses tõendanud, et ta oleks oma juhatuse

liikme kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja I ei ole tõendanud, et ta oleks

kasutanud võlgniku pangakontolt välja võetud sularaha võlgniku huvides. Kostja II ei ole

tõendanud, et ta käitus võlgniku kontolt välja võetud raha võlgnikule tagastamata jättes

käsundiandja suhtes lojaalselt või juhtis käsundiandja tähelepanu võimalikule negatiivsele

tagajärjele käsundi täitmise tagajärjel (VÕS § 621 lg 3).

Hageja on ka tõendanud võlgnikule kahju tekkimist ja selle põhjuslikku seost kostjate kohustuse

rikkumisega: pangakontodelt sularaha väljavõtmisega vähenes võlgniku vara. Raha kontole

tagastamata jätmisega äriühingule tekitatud kahju, mis seisneb vara vähenemises pidi olema ka

kostjale II ettenähtav. Kahju ärahoidmine oli hõlmatud kostja I puhul juhatuse liikme

hoolsuskohustuse ning kostja II puhul käsundisaaja hoolsuskohustuse kaitse eesmärgiga mitte

kahjustada käsundiandja vara.

Maakohus on ka õigesti tuvastanud, et kostjad vastutavad hageja ees kohustuse rikkumise eest

solidaarselt VÕS § 137 lg 1 järgi. Kuigi Swedbank AS-i pangakonto pangakaart oli kostja I

valduses ning SEB Pank AS pangakaartide valdaja oli kostja II, olid kostjad abikaasad, kes

tegutsesid ka majandustegevuses ühiselt. Kostja II poolt on võetud sularaha ka võlgniku

Swedbank AS-is asuvalt pangakontolt, mille kaardi valdajaks oli kostja I, seda tõendavad

Swedbank AS-i sularahaautomaatide poolt tehtud fotod (II kd, tl 154–168).

19. Ringkonnakohus leiab, et kostjate apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud kostjatelt

hageja kasuks väljamõistetavate menetluskulude suuruse osas.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus

sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 18. mai 2010 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus diskretsioonipiire

ületanud.

Õige on apellatsioonkaebuse väide, et hageja lepinguline esindaja astus menetlusse alles

15. jaanuaril 2018. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 järgi kuuluvad menetluskulud

hüvitamisele vaid juhul, kui lepinguline esindaja on menetluses osalenud ning üldjuhul on

kulud hüvitatavad alates esindaja poolt kohtumenetluses osalemisest (vt Riigikohtu 1. aprilli

2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-14, p 13). Ringkonnakohus leiab, et hüvitamisele ei

kuulu hageja lepingulise esindaja menetlusse astumiseni tehtud toimingud 20 tunni ulatuses,

mitte 28,5 tunni ulatuses. Kuivõrd hageja esindaja osales 24. jaanuari 2018. a kohtuistungil, siis

on selleks ettevalmistumise, kostjate taotlustega eelnev tutvumise ajakulu, samuti istungil

osalemise ajakulu põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et ülejäänud osas on hageja lepingulise

esindaja ajakulu 60 tunni ulatuses osaliselt ülepaisutatud. Maakohus ei ole hageja lepingulise

esindaja ajakulu põhjendatust sisuliselt hinnanud. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt

sisaldab esindaja ajakulu muuhulgas ka nõupidamisi kliendiga. Nimekirjast ei nähtu eraldi

nõupidamistele kulunud ajakulu. Samuti sisaldub esindaja toimingutes kohtutoimiku

komplekteerimise ajakulu. Ringkonnakohus leiab, et materjalide komplekteerimine ning

kliendiga nõupidamised peaksid olema hõlmatud menetlusosalise esindamiseks ja õigusabi

osutamiseks tehtavate toimingutega, mille väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tsiviilasja materjalidega juba kursis olnud esindaja ajakulu

hageja lõplike seisukohtade koostamisele 16 tunni ulatuses mõistlik ega põhjendatud.

Arvestades tsiviilasja keerukust ja kestust, materjalide mahtu, teostatud toiminguid ja

läbiviidud istungeid, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik hageja lepingulise

esindaja ajakulu hageja esindamisel kohtumenetluses peale esindaja menetlusse astumist kokku

50 tundi.

Hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik. Seega tuleb kostjatel hüvitada

hagejale lepingulise esindaja kulu 6000 eurot (120*50). Hageja on käibemaksukohustuslane,

seega tuleb kulu hüvitada ilma käibemaksuta.

Lisaks lepingulise esindaja kulule tuleb kostjatelt mõista hageja kasuks välja ekspertiisikulu

1155 eurot. Kostjad ei ole ekspertiisikulu väljamõistmist apellatsioonkaebuse põhjendustes

vaidlustanud.

Kostjatelt tuleb mõista hageja kasuks välja menetluskulud kokku 7155 eurot (käibemaksuta)

(6000+1155).

20. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse vaid väljamõistetud menetluskulude

suuruse osas, kuid jätab apellatsioonkaebuse põhinõude osas rahuldamata. TsMS § 178 lg 4

kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

Pooled vaidlesid ringkonnakohtus peamiselt just põhinõude üle. Sellest tulenevalt tuleb

ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.

Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab

kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude

rahalise suuruse (TsMS § 174 lg 3).

Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu 4620 eurot

(käibemaksuta), millele lisandub istungil esindamise kulu. Hageja esindaja väitel osutas ta

hagejale teenuseid apellatsioonimenetluses 38,5 tunni ulatuses, lisandub istungil osalemise

ajakulu. Kostjate hinnangul arvestades, et menetlusdokumendis korratakse juba eelnevalt

esitatud seisukohti, on mõistlik ajakulu kokku mitte üle 10 tunni.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja ajakulu oluliselt ülepaisutatud. Hageja esindaja

esindas hagejat juba maakohtu menetluses, mistõttu oli tsiviilasja asjaolude ja materjalidega

eelnevalt kursis. Seetõttu ei saa pidada ajakulu otsusega tutvumisele, apellatsioonkaebuse

analüüsile ning vastuse koostamisele 34 tunni ulatuses põhjendatuks. Ringkonnakohus ei

arvesta põhjendatud ja vajaliku ajakuluna nõupidamisi kliendiga. Ringkonnakohtu hinnangul

on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu ringkonnakohtu menetluses kuni kohtuistungi

toimumiseni teostatud toimingute eest 13 tundi, s.o maakohtu otsusega tutvumine 1,5 tundi,

apellatsioonkaebusega tutvumine ning selle analüüs 5 tundi, vastuse koostamine 4 tundi,

istungiks ettevalmitumine 2 tundi, menetluskulude nimekirja koostamine 0,5 tundi. Lisandub

istungil osalemise ajakulu 0,5 tundi, s.t hageja esindaja põhjendatud ja vajalik esindamise

ajakulu ringkonnakohtus 13,5 tundi.

Hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik. Seega tuleb kostjatelt mõista

hageja kasuks välja menetluskulud apellatsiooniastmes 1620 eurot (käibemaksuta) (13,5*120).

Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsiooniastme menetlusekuludelt viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja apellatsiooniastme menetluskuludelt 1620 eurolt (käibemaksuta) kohtuotsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke