3-20-2551/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

6. jaanuar 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2551

Haldusasi

XX kaebus Maa-ameti,

Lääne-Nigula valla,

Rahandusministeeriumi ja Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

tegevusele.

Menetlusosalised

Kaebaja: XX

RESOLUTSIOON

1. Tagastada XX kaebus.

2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

3. Toimetada määrus kätte kaebajale.

Edasikaebamise kord: Määrusele, millega kaebus tagastatakse, samuti määrusele, millega jäetakse rahuldamata

esialgse õiguskaitse taotlus, võib kaebaja esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (HkMS § 121 lg 4, § 252 lg 7, §-d 203-204).

ASJAOLUD JA KAEBUS

1. Oru Vallavalitsuse 24. märtsi 2008 korraldusega nr 52 ja Lääne-Nigula Vallavalitsuse 1. augusti 2017

korraldusega nr 285 tagastati omandireformi õigustatud subjektidele endise Lillemaa talu nr 39 maa kolmes

osas: esiteks 0,3 ha suurune elamumaa sihtotstarbega maatükk (praegune katastriüksus 44101:001:1178,

edaspidi „maatükk nr 1“), teiseks 1,3 ha suurune maatulundusmaa sihtotstarbega maatükk (praegune

katastriüksus 44101:001:1159, edaspidi „maatükk nr 2“) ja kolmandaks 2,6 ha suurune maatulundusmaa

sihtotstarbega maatükk (praegune katastriüksus 44101:001:0950, edaspidi „maatükk nr 3“). Kuigi maatükid nr

1 ja nr 2 asuvad kõrvuti, oli nende eraldi tagastamine tingitud sellest, et maatükil nr 1 asusid hooned, mille

omanike ring erines õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektide ringist. Kaebajale

tagastati teatud mõtteline osa kõigist kolmest maatükist. Maa tagastamine toimus vastavalt õigustatud

subjektide vahel 2002. aastal sõlmitud kokkuleppele.

2. Kaebaja vaidlustas halduskohtus Lääne-Nigula Vallavalitsuse 1. augusti 2017 korralduse nr 285.

Haldusasjas nr 3-17-1601 tehtud kohtuotsusega jäeti kaebus rahuldamata, nimetatud kohtuotsus jõustus 11.

juunil 2019.

3. Kaebaja esitas 18. detsembril 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles esinenud puuduste tõttu

jätsin selle 23. detsembri 2020 määrusega käiguta. 5. jaanuaril 2021 esitas kaebaja kaebuse täpsustuse, kus

selgitab, et tema eesmärgiks on see, et endise Lillemaa talu nr 39 tagastamise tulemusena moodustatud

katastriüksuste (ja sellest tulenevalt kinnisasjade) piirid vastaksid õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise

subjektide vahel tegelikult sõlmitud kokkuleppele. Sisuliselt leiab kaebaja, et maatüki nr 1 ja maatüki nr 2

puhul ei vasta moodustatud katastriüksuste piirid õigustatud subjektide vahelisele kokkuleppele, kuna

kokkuleppe kohaselt peaks elamumaa sihtotstarbega maatükk nr 1 hõlmama kõiki talukompleksi kuuluvaid

hooneid ja kogu talukompleksi õunapuuaeda, ent praegu jääb osa õunapuuaiast ja puukuur kõrvalasuvale

katastriüksusele ehk maatükile nr 2. Eelnimetatud eesmärki silmas pidades on kaebaja 5. jaanuari 2021

kaebuse täpsustuse punktis 8 sõnastanud nõuded, mille saab kokku võtta järgmiselt1:

a) tuvastada, et Lillemaa talu nr 39 maa tagastamise õigustatud subjektide vaheline kokkulepe nägi ette, et

maariba, mis praegu kuulub katastriüksuse nr 44101:001:1159 (maatükk nr 2) koosseisu ja asub katastriüksuse

nr 44101:001:1178 (maatükk nr 1) ja kõrvalasuva Kibusepõllu katastriüksuse (44101:001:1179) vahel, oleks

pidanud jääma maatüki nr 1 koosseisu;

b) kohustada Lääne-Nigula valda siduma ehitisregistris kõigi endise Lillemaa talu nr 39 tagastatud maal asuvate

ehitiste andmed asukohakoordinaatidega;

c) kohustada Maa-ametit muutma katastriüksuste 44101:001:1178 ja 44101:001:1159 piire lähtudes maa

tagastamise õigustatud subjektide vahelisest kokkuleppest, seejuures nii, et iga hoone ja katastriüksuse piiri

vahele jääks 5 meetrit;

d) kohustada Tartu Maakohtu kinnistusosakonda parandama kinnistusraamatus kinnistute nr 18468550 ja

18482450 puudutavaid kandeid;

e) kohustada2 servituudi seadmiseks, et tagada juurdepääs katastriüksusele 55201:001:4232.

f)

kohustada asjaomased organeid muude kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalike toimingute sooritamiseks.

Vastustajatena on kaebaja nimetanud Maa-ameti, Lääne-Nigula valla, Rahandusministeeriumi 3 ja Tartu

Maakohtu kinnistusosakonna.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Vaadanud läbi kaebuse ja selle täpsustuse koos neile lisatud dokumentidega ning tutvunud kaebuses

viidatud

haldusasjas

3-17-1601

tehtud

kohtuotsustega,

leian,

et

kaebus

tuleb

tagastada

halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi „HkMS) § 121 lg 2 punkti 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas

ilmselgelt kaebeõigus.

5. Sisuliselt soovib kaebaja, et kohus tuvastaks, et maa tagastamisel moodustatud katastriüksused ei

vasta õigustatud subjektide vahelisele kokkuleppele ning kohustaks tegema toimingud selleks, et

katastriüksuste (ja vastavalt moodustatud kinnisasjade) piirid sellele kokkuleppele vastaks. Endise Lillemaa

talu nr 39 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine otsustati Oru Vallavalitsuse 24. märtsi 2008

korraldusega nr 52 ja Lääne-Nigula Vallavalitsuse 1. augusti 2017 korraldusega nr 285. Nende kohaliku

omavalitsuse korraldustega määrati siduvalt kindlaks iga tagastatava maatüki suurus ja piirid. Katastriüksused

moodustati käesoleval juhul kaardi- ja plaanimaterjali alusel maa tagastamise menetluse käigus ehk enne maa

tagastamise korralduste vastu võtmist (vt. Vabariigi Valitsuse 05. veebruari 1993 määruse nr 36

„Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ punktid 56, 563, 566, punkti 57 viimane lõik).

Katastriüksuse moodustamisel eraldiseisvat õiguslikku tähendust ei olnud, vastava tähenduse andis sellele

kohaliku omavalitsuse otsus moodustatud katastriüksuste esemeks olev maa tagastada. Katastriüksuse plaan

oli maa tagastamise korralduse lisaks. See tähendab, et kõnealuste korraldustega määrati kindlaks see,

millistes piirides maa tagastatakse ning konkreetsel juhul ka see, kust kulgeb maatüki nr 1 ja maatüki nr 2

vaheline piir. Seda ei ole otsustanud ei Maa-amet katastriüksuse registreerimisel ega maakohtu

1 Siinkohal on nõuded ümber sõnastatud, lähtudes kaebaja kirjeldatud eesmärgist ning Maa-ameti kaardiserveri kaudu

avalikult kättesaadavalt kaardilt nähtuvast.

2 Selle nõude puhul ei selgu kaebusest siiski, kelle kohustamist kaebaja nõuab, ent kuna sellise servituudi seadmise

nõude lahendamine ei kuulu ühelgi juhul halduskohtu pädevusse, ei ole otstarbekas selles osas hakata nõudma kaebuse

täpsustamist.

3 Rahandusministeeriumile on kaebaja osutanud seoses järelevalvemenetlusega, ent ei ole kaebuses esitanud ühtki

konkreetset nõuet selle organi vastu.

kinnistusosakond kinnistusraamatusse esmakande tegemisel. Sellest omakorda tuleneb, et juhul kui kaebaja

leiab, et maa tagastamise menetluse käigus moodustatud katastriüksuste piirid ei vasta õigustatud subjektide

vahelisele kokkuleppele, peaks ta tühistamisnõudega vaidlustama asjaomased korraldused. Seda kaebaja

teinud ei ole ja praegu ei saakski kaebaja neid korraldusi enam vaidlustada.

6. Oru Vallavalitsuse korraldust nr 52 ei ole kaebaja kohtus vaidlustanud ning juba haldusasjas 3-17-1601

tehtud kohtuotsusega on tuvastatud, et eelnimetatud korralduse vaidlustamise võimalused on kaebaja jaoks

ammendunud seoses kaebetähtaja möödalaskmisega. Lääne-Nigula Vallavalitsuse korralduse nr 285

vaidlustas kaebaja, ent kaebus on haldusasjas 3-17-1601 tehtud jõustunud kohtuotsusega rahuldamata

jäetud, mis välistab selle uuesti vaidlustamise. Isegi juhul kui saaks asuda seisukohale, et eelnimetatud

korralduste andmisel ei ole õigustatud subjektide vahelisest tegelikust kokkuleppest lähtutud, on tagastatava

maa piirid siduvalt kindlaks määratud nende korraldustega. Kaebaja ei saa vaidlustada maa tagastamise

korraldustele järgnevalt tehtud tehnilist laadi toiminguid (nt. katastriüksuse registreerimine), eesmärgiga

sisuliselt muuta maa tagastamise korraldusi.

7. Antud juhul ei väida kaebaja seda, et maakatastri andmed ei vasta maa tagastamise korraldustele, vaid

väidab, et katastriüksuse piirid ei ole kooskõlas nende korralduste andmise aluseks olnud kokkuleppega.

Katastriüksuse registreerimisel maakatastris ei olnud – ega pidanudki olema – aluseks mitte õigustatud

subjektide vaheline kokkulepe, vaid maa tagastamise korraldusele lisatud katastriüksuse plaan. Sel plaanil

kajastatud tagastatava maa piire saanuks vaidlustada üksnes asjaomaste korralduste vaidlustamise raames.

Juhtisin kaebuse käiguta jätmise määruses tähelepanu sellele, et katastriandmete muutmiseks kohustamise

nõudel võiks olla eduväljavaateid vaid juhul, kui kaebaja näitaks ära, et katastriandmed ei vasta õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamise menetluse käigus koostatud katastriüksuse moodustamise toimikule. Seda

kaebaja väitnud ei ole, vaid väidab, et toimikus olev plaan ei vasta õigustatud subjektide kokkuleppele. Mis

puudutab konkreetselt käesolevas kaebuses esile toodud maaribaga (teemaaga) seonduvat, siis on

ringkonnakohus haldusasjas 3-17-1601 tehtud kohtuotsuse punktis 31 liiati sõnaselgelt märkinud, et

„[s]õltumata sellest, millistel põhjendustel muudeti osaliselt punase joone asendit, on kaebaja allkirjastanud

ka need katastriüksuse plaanid, millel on hoonete teenindusmaa osast teemaa välja arvatud“. Seega sisuliselt

on kohus juba kontrollinud seda, et maa tagastamine selliselt, et kõnealune teemaa ehk praegu maatüki nr 2

koosseisu kuuluv ning maatüki nr 1 ja katastriüksuse nr 44101:001:1179 vahele jääv maariba on tagastatud

õigesti ehk teisisõnu – see, et kõnealune riba jäi maatüki nr 2 koosseisu, on kooskõlas õigustatud subjektide

vahel sõlmitud kokkuleppega. Niisiis ei saa kaebajal olla õigust nõuda Maa-ametilt katastriüksuse piiride

muutmist, kuna kõnealused piirid kajastuvad maakatastris sellistena, nagu kohalik omavalitsus need maa

tagastamisel kindlaks määras, kohaliku omavalitsuse korraldusi aga enam kaebaja vaidlustada ei saa.

8. Kaebaja väide, et hoonetekompleksi kuulunud puukuur jääb maatükile nr 2 ehk ei jää hoonete juurde

moodustatud katastriüksusele, on kaebusele lisatud materjalide ja Maa-ameti kaardiserverist kättesaadava

ortofoto põhjal iseenesest usutav. See ei tähenda aga, et kaebajal oleks käesoleval ajal õigus nõuda selle kuuri

aluse või selle teenindamiseks vajaliku maa tagastamist nii, et see jääks maatüki nr 1 koosseisu. See, miks

otsustati maa tagastada nii, et kõnealune kuur jäi hoonete juurde moodustatud elamumaa sihtotstarbega

katastriüksuse piiridest välja (või see, miks ei hõlmanud elamute juurde moodustatud katastriüksus kogu vana

talu õunapuuaeda), ei ole käesoleval ajal enam oluline, sest see on siduvalt otsustatud juba maa tagastamise

korraldustega ning neid ei ole kaebajal enam võimalik vaidlustada. Käesolevaks ajaks on kõnealune kuur

muutunud kinnisasja nr 18468550 oluliseks osaks. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et maa tagastamise otsuse

tegemise ajal ei kajastanud ehitisregister kõiki selle kuuriga seotud andmeid õigesti, ei saaks nende andmete

korrigeerimine kuidagi kaasa tuua maatüki nr 1 piiride laiendamist nii, et kuur jääks sellele maatükile. Seega,

isegi kaebajal oleks subjektiivne õigus nõuda ehitisregistris ehitise koordinaatide täpsustamist, ei oleks tal

võimalik seeläbi saavutada kaebuse eesmärki, mis tähendab, et vastava nõude osas tuleks kaebus tagastada

ka HkMS § 121 lg 2 punkti 2 alusel. Ehitisregistri kannete muutmine ei tingiks maa tagastamise korralduste

ümber vaatamist ega annaks kaebajale iseenesest õigust nõuda nende korralduste muutmist või vastavate

katastriüksuste piiride korrigeerimist.

9. Kaebuses esitatud avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava asjaolu tuvastamise nõude esitamiseks

puudub kaebajal kaebeõigus seetõttu, et HkMS § 45 lõike 2 kohaselt saab tuvastuskaebuse esitada juhul kui

õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Sellest sättest tulenevalt ei ole tuvastamisnõude esitamine

lubatav, kui vastava asjaolu tuvastamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks üldse vajalik. Käesoleval juhul ei annaks

selle tuvastamine, milline oli tegelik kokkulepe õigustatud subjektide vahel, kaebajale mitte mingisugust

õiguslikku kasu, sest tagastatava maa suurus ja piirid on siduvalt kindlaks määratud maa tagastamise

korraldustega, mida kaebaja ei saa enam vaidlustada isegi juhul kui peaks ilmnema, et kohalik omavalitsus on

kokkulepet valesti mõistnud. Siinkohal tuleb aga veelkord märkida, et haldusasjas 3-17-1601, mille pooleks

kaebaja ise oli, tehtud kohtuotsuses on üheseltmõistetavalt tuvastatud, et maa tagastamine selliselt, et

vaidlusalune maariba jääb maatüki nr 2 koosseisu, vastas õigustatud subjektide kokkuleppele.

10. Mis puudutab kaebaja nõuet parandada kinnistusraamatu kandeid, siis sellise nõude lahendamine ei

kuulu halduskohtu pädevusse ning selles osas tuleb kaebus tagastada HkMS § 121 lg 1 punkti 1 alusel. Nagu

juba käesolevas asjas tehtud kaebuse käiguta jätmise määruses selgitasin, on kinnistusraamatu kannete

parandamiseks ja paranduste tegemisest keeldumise vaidlustamiseks ette nähtud teistsugune menetluskord.

Nimelt kui kaebaja on seisukohal, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige, tuleb tal esitada kinnistusosakonnale

kinnistamisavaldus kande parandamiseks (kinnistusraamatuseaduse § 631) ning juhul kui see avaldus

kandemäärusega rahuldamata jäetakse, on võimalik kandemääruse peale esitada määruskaebus maakohtule

vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-le 599. Halduskohtule esitatava kaebusega ei saa nõuda

maakohtu kinnistusosakonna kohustamist kande muutmiseks.

11. Sisult ja eesmärgilt küll arusaamatu, ent ilmselgelt halduskohtu pädevusse mitte kuuluv on kaebuse

täpsustuses sõnastatud nõue kohustada kedagi katastriüksusele 55201:001:4232 juurdepääsuks vajaliku

servituudi seadmiseks. Maatüki koormamine piiratud asjaõigustega, sh. servituudiga, seondub puhtalt

maaomanike vaheliste eraõigusliku iseloomuga suhetega ning selliste suhete klaarimine ei kuulu halduskohtu

pädevusse. Kui kaebaja (kes on kinnistusraamatust nähtuvalt ka kinnistu nr 785732 – mis hõlmab

katastriüksust 55201:001:4232 – omanik) leiab, et mõne teise kinnistu omanikud peavad tagama talle

juurdepääsu ja ta ei saavuta nendega kokkulepet, on tal õigus pöörduda teiste kinnistuomanike vastu

maakohtusse. Antud juhul ei saa siiski märkimata jätta, et kinnistu, läbi mille kaebaja juurdepääsu arusaadavalt

soovib, kuulub kaasomanikele, kelle hulgas on ka kaebaja ise.

12. Mis puudutab 5. jaanuari 2021 kaebuse täpsustuse punkti 8 alapunktis 4 nimetatud nõuet teha

õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks ehk kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalikud toimingud, siis isegi

kui eeldada, et kaebaja pidas silmas veel mingisuguseid muid toiminguid, peale ehitisregistri kannete,

katastriüksuse piiride ja kinnistusraamatu kande muutmise, siis selles osas tuleb kaebus tagastada HkMS § 121

lg 1 p 2 alusel, kuna selles osas ei vasta kaebus jätkuvalt HkMS § 38 lg 1 punktile 5. Juhtisin käesolevas asjas

tehtud kaebuse käiguta jätmise määruses kaebaja tähelepanu sellele, et kaebuses tuleb märkida konkreetselt,

milliseid konkreetset haldustegevust (haldusakte, toiminguid) kaebaja vaidlustada soovib. Kohustamisnõude

esitamisel tulnuks selgelt näidata, millise haldusakti andmist või millise toimingu sooritamist kaebaja tahab.

Kaebusest nähtub, et kaebaja sooviks on kohustada Maa-ametit muutma katastriüksuse piire,

kinnistusosakonda kinnistusraamatu kannet ja valda ehitisregistri andmeid, ent mingisuguseid muid

konkreetseid toiminguid, mille tegemist kaebaja kohustamisnõudega silmas peab, kaebusest ei nähtu.

13. Kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus tuleb rahuldamata jätta, kuna kaebus kuulub tagastamisele ja on

seega perspektiivitu. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt välistab kaebuse perspektiivitus esialgse

õiguskaitse kohaldamise. Lisaks sellele kordan juba kaebuse käiguta jätmise määruses märgitut, et kaebajal

puuduks ka kaebuse menetlusse võtmise korral igasugune esialgse õiguskaitse vajadus, kuna mõlema

asjassepuutuva kinnisasja (maatükk nr 1 ja maatükk nr 2) puhul kuulub kaebaja ise kaasomanike ringi, mistõttu

saab kaebaja nende kinnistute käsutamist takistada ise ilma esialgse õiguskaitseta.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur