2-19-10722/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.12.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-10722

Kohtuasi

Hüpoteeklaen AS-i hagi CC ja XX vastu võla saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.01.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX ja CC apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

8420.99 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Hüpoteeklaen AS (registrikood 11663703),

lepinguline esindaja Kadri Uus

Kostja I XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II CC (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate lepinguline esindaja Reet Vokk

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta täiendava tõendina vastu XX ja CC 26.11.2020 menetlusdokumendile lisatud

05.01.2017 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus täiteasjas nr 027/2017/2.

Keelduda ülejäänud 26.11.2020 menetlusdokumendile lisatud dokumentaalsete

tõendite vastuvõtmisest. Kuna dokumendid esitati elektrooniliselt, siis tagastamist

esitajatele ei toimu.

2. Jätta Harju Maakohtu 20.01.2020 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt otsuse põhjendusi.

3. XX ja CC apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Apellatsioonimenetluse

kulud

jätta

solidaarselt

XX

ja

CC

kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

2-19-10722

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hageja esitas 17.07.2019 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt välja

mõista 38 320.81 eurot, s.o põhinõue 35 336.34 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis

1984.47 eurot, lisaks viivise 16% aastas alates 17.07.2019 kuni põhinõude kohase täitmiseni,

kuid kogusummas mitte rohkem kui käenduslepingutes kokkulepitud vastutuse piirmäär

101 991 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt andis hageja Löweneu Holding OÜ-le laenu. 24.08.2016 laenulepingu

lisa nr 1672.0415.B muudatuse nr 2 järgi oli laenusummaks 78 454.65 eurot, intressimääraks

16% aastas ja viivisemääraks 1% päevas. Laenukohustusi tagasid kummagi kostjaga sõlmitud

käenduslepingud maksimaalse vastutuse määraga kummagi käendaja kohta 101 991 eurot ning

kostjale I ja tema abikaasale kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteek. Laenusaaja õigeaegselt

kohustusi ei täitnud, mistõttu ütles hageja lepingu üles ning algatas hüpoteegi alusel

täitemenetluse. Täitemenetluses ei õnnestunud kogu nõuet sisse nõuda, laekus kokku 82 115.10

eurot. Hagejal jäi Löweneu Holding OÜ vastu üles põhinõue 35 336.34 eurot, mistõttu esitas

hageja sissenõudmata osas võlgnevuse nõude kostjate vastu käenduslepingute alusel.

3. Vastuseks kostjatele leidis hageja, et leppetrahv 5000 eurot tuleneb 24.08.2016 laenulepingu

muudatuse nr 2 erikokkuleppest, milles lepiti kokku, et kui laenusaaja ei esita 30 kalendripäeva

jooksul äriregistrile majandusaasta aruannet 2015. a majandusaasta kohta, rakendab laenuandja

laenusaaja suhtes leppetrahvi 5000 eurot. Samuti oli muudatuse nr 2 punktides 4.2 ja 5.3 kokku

lepitud leppetrahv kuni 1000 eurot. Kohtutäituri tasu oli kostjatel võimalus vaidlustada

täitemenetluses. Hageja on kostjatele edastanud 02.12.2016 teated laenulepingu ülesütlemise

kohta lihtkirjana ja tähitud kirjana. Kostja II (CC) on tähitud kirja kätte saanud, kostjale I (E.

Luha) saadetud tähitud kiri tagastati hoiutähtaja möödumisel. Kostja I oli nii täitemenetluses

müüdud vara omanik kui käendaja. Kostja I ei vaidlustanud täitemenetluses, et talle ei ole

laenulepingu ülesütlemise teadet kätte toimetatud.

Kostjate vastuväited

4. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Nõue ei ole muutunud

sissenõutavaks, kuna kostjaid ei ole kohustuse tekkimisest teavitatud.

5. Nõue on kujunenud valesti. Põhivõlgnevus peaks olema kohtutäiturilt täiendavalt laekunud

2400 euro võrra väiksem. Samuti ei nõustu kostjad leppetrahvi 5000 euro täitemenetluses

2-19-10722

saadud tulemist maha arvestamisega. Hageja ei ole tõendanud leppetrahvi kokkuleppe

sõlmimist. Eelnevast tulenevalt muutub ka viivise arvestus.

6. Kostjad vaidlesid vastu ka kohustuse täitmisega viivitamise korral rakenduvale leppetrahvile,

kuna viivitamisest tulenev kahju on kaetud juba viivisega. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks

tekkinud laenu- ja intressimakse tähtaegse tasumata jätmise tõttu kahju.

7. Nähtuvalt hagile lisatud tulemi jaotuskavast on kohtutäitur arvestanud tulemist maha enda

põhitasu 7740.99 eurot. Sellises määras kohtutäituri tasu arvestamine on vastuolus seadusega.

Kohtutäituri seaduse (KTS) § 35 lõike 1 järgi on kuni 100 000 euro suuruse nõude puhul

kohtutäituri põhitasu 3600 eurot, millele lisandub käibemaks 720 eurot, seega kokku 4320

eurot. Seega on hagejal kohtutäiturilt saamata 3420.99 eurot, mis samuti tuleb lugeda laenuvõtja

kohustuste täitmise katteks ning mis vähendab võlgnevust ja viivise arvestust.

8. Põhjendamatu on nõuda viivist suuremas summas kui järelejäänud põhivõlg.

9. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud kostjatele enne hagi esitamist ettepaneku

kokkuleppele jõuda.

Maakohtu otsus ja põhjendused

10. Harju Maakohus rahuldas 20.01.2020 otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt

hagejale välja 38 320.81 eurot, millest põhivõlg on 35 336.65 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivis 2984.47 eurot, samuti viivise põhivõlalt 16% aastas alates 17.07.2019 kuni põhivõla

kohase tasumiseni. Kostjatelt väljamõistetud summad (põhivõlg ja viivis kokku) ei tohi

kogusummas ületada käenduslepingus toodud vastutuse piirmäära. Kohus jättis menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda ja mõistis kostjatelt solidaarselt hagejale välja menetluskulu 1000

eurot.

11. Kohus tuvastas järgmised asjaolud. Hageja ja Löweneu Holding OÜ (laenusaaja) sõlmisid

24.08.2016 laenulepingu nr 1672.0415.B muudatuse nr 2, mille alusel andis hageja Löweneu

Holding OÜ-le laenu 78 454.65 eurot intressimääraga 16% aastas ja viivisemääraga 1% päevas.

Hageja ja kostjad sõlmisid 24.08.2016 käenduslepingud, mille kohaselt kohustusid vastutama

hageja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest maksimaalse vastutuse määraga 101 991 eurot.

Laenukohustusi tagas kostjale I ja tema abikaasale kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteek.

Kinnisasi müüdi täitemenetluses 22.05.2019 hinnaga 90 000 eurot ning täitemenetlusest laekus

hagejale kokku 82 115.01 eurot. Täitemenetluses laekunud summa arvelt ei saadud täita kogu

hageja nõuet.

12. Kohus täitis 30.10.2019 määrusega selgituskohustust ning selgitas menetlusosalistele

kohalduvat õigust. Hageja esitas vastavalt kohtu nõutule lepingust tuleneva kohustuse täitmise

järjekorrale vastava nõudearvestuse.

13. Hageja põhinõue kostjate vastu võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 108 lõike 1 alusel. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest

tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see

on muutunud sissenõutavaks. Kohus tugines VÕS § 8 lõikele 2, § 76 lõikele 1, § 82 lõikele 1,

§-le 100, § 65 lõikele 1, § 142 lõikele 1 ning § 145 lõikele 1 ja lõike 2 teisele lausele.

14. Hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist käendajatelt, kuna põhivõlgnik on kohustust

rikkunud. Puudub vaidlus, et hagejal oli kummagi kostjaga sõlmitud käendusleping. Samuti

puudub vaidlus, et põhivõlgnik käenduslepingutega tagatud laenulepingust tulenevaid

2-19-10722

kohustusi ei täitnud. Vaidlust ei ole ka selles, et täitemenetluses laekunud 82 115.01 euro arvelt

ei saadud täita kõiki hageja nõudeid. Seetõttu on kostjatel kohustus solidaarselt laenulepingust

tulenev kohustus hageja ees täita. Pooled vaidlevad selle üle, kas kohustus on muutunud

sissenõutavaks ja missuguses summas võib hageja nõuda kostjatelt kohustuse täitmist.

15. VÕS § 82 lõike 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Asja materjalidest nähtuvalt saatis hageja kostjatele teatised lepingu

ülesütlemise kohta, milles palus tasuda lepingust tulenev võlgnevus, andes tasumiseks

täiendava tähtaja hiljemalt 16.12.2016. Kostjad võlgnevust ei tasunud, mistõttu loeti

laenuleping üles öelduks alates 17.12.2016. Hageja edastas 02.12.2016 kostjatele laenulepingu

ülesütlemise teatised nii liht- kui tähitud kirjaga. Kostja I on lepingu ülesütlemise teate kätte

saanud. Kostjale II saadetud tähitud kiri tagastati hoiutähtaja möödumisel. Hageja esitas

kohtutäiturile täitmisavalduse lepingu täitmise tagamiseks seatud hüpoteegi realiseerimiseks.

Vaidlust ei ole, et kostja II oli ka täitemenetluses võlgnikuks, s.o müüdud vara omanikuks.

Seega oli kostja II teadlik laenulepingu ülesütlemisest. Vaidlus puudub ka, et kostja II ei ole

kunagi täitemenetluses vaidlustanud asjaolu, et talle ei ole laenulepingu ülesütlemise teadet

kätte toimetatud. Vastuväide oli kostjal II võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi esitamisega. Seega on laenulepingust tulenev nõue kostjate vastu muutunud

sissenõutavaks.

16. Põhivõlgnevuse summa oli laenulepingu ülesütlemisel 78 454.65 eurot. Täitemenetluses

laekus põhivõla katteks 43 118.31 eurot. Seega on põhivõlgnevuse jäägiks 35 336.34 eurot, mis

tuleb kostjatelt solidaarselt hagejale välja mõista. Lepingu erakorralise ülesütlemise esmaseks

tagajärjeks on kogu tagasi maksmata krediidi tagasimaksmise nõude sissenõutavaks

muutumine, sellele lisanduvad ülesütlemise hetkeni tekkinud intressi- ja viivisenõuded.

17. Järgmisena võttis kohus seisukoha leppetrahvinõude 1000+1000+5000=7000 euro osas.

Leppetrahvi vastuväite esitamine ei ole lubatav. Hageja on esitanud nõude kostjate vastu

põhivõlgnevuse ja viivise saamiseks. Kohtule esitatud täitemenetluse algatamise avaldusest

nähtuvalt esitas hageja kostja II suhtes täitemenetluse algatamise avalduses mh nõude

leppetrahvi osas 7000 eurot. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lõike 11 järgi muu kui

kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud

täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada kõik

vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Riigikohus on

märkinud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine lepinguks oleva

täitedokumendi alusel tähendab materiaalõigusliku vaidluse avamist täitedokumendi üle.

Täitemenetluses võlgnikuna osalev isik saab selle hagiga panna maksma kõik oma vastuväited

täitedokumendi järgsele võlale. Selle hagi alusel tuleb kindlaks teha mh, kui suur on tagatud

võlg, millised on kõrvalnõuded ning kas ja millal muutus võlg sissenõutavaks. Kõrvalnõuete

suurus tuleb selgeks teha ka siis, kui need ületavad koos põhinõudega hüpoteegisummat, kuna

eelkõige tulemi arvel viivise väär tasutuks lugemine võib mõjutada hilisemat jääkvõlga,

taotleda võib ka viivise alandamist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-162-12, punktid 15–19). Seega

tuli kostjal II leppetrahvi lubatuse ja suuruse osas vastuväide esitada sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagis ja kohus ei analüüsi leppetrahvi lubatuse ja suuruse asjaolusid.

18. Kostjad esitasid vastuväite ka seoses kohtutäituri tasuga. Kohtutäituri tasu väljamõistmise

otsuse võib kohustatud isik vaidlustada TMS-is kohtutäituri otsuse vaidlustamiseks ettenähtud

korras (kohtutäituri seadus (KTS) § 52). Eeltoodust tulenevalt oleks kostjal II tulnud esitada

vastuväide kohtutäituri tasu otsuse peale kaebuse esitamisega. Seega ei saa nimetatud

vastuväidet esitada praeguses menetluses.

2-19-10722

19. Hageja on esitanud sissenõutavaks muutunud viivise nõude kostjate vastu suuruses 2984.47

eurot. Hageja on viivisenõude arvestamisel juhindunud laenulepingu põhitingimustest, mille

kohaselt viivisemääraks on 1% päevas. Kohus tugines VÕS § 113 lõikele 1 ja § 94 lõikele 1.

Hageja nõutav viivisemäär on laenulepingus kokku lepitud. Viivis on seadusandja poolt

kehtestatud eesmärgiga kaitsta võlausaldaja huve juhul, kui võlgnik jätab täitmata

nõuetekohaselt oma kohustused. Puudub vaidlus, et kostjad rikkusid maksekohustust. Põhiosa

nõue oli 78 454.65 eurot ehk kordades suurem kui viivis täna on. Viivise arvestusele ega

perioodile kostjad sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt kuulub sissenõutavaks

muutunud viivisenõue 2984.47 eurot rahuldamisele.

20. Hageja on esitanud ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel viivisenõude.

Lepingu kohaselt kohustus Löweneu Holding OÜ tasuma kohustuse täitmisega viivitamise

korral viivist 16% aastas. Kohus rahuldas hageja nõude kostjatelt välja mõista viivise

põhinõudelt (35 336.65 eurot) 16% aastas alates 17.07.2019 kuni põhivõla kohase tasumiseni.

21. TsMS § 162 lõike 1 ja § 165 lõike 3 alusel jättis kohus menetluskulud solidaarselt kostjate

kanda. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 1000 eurot, mis on seadusest tulenevalt vajalik ja

põhjendatud kulu ja kuulub kostjatelt väljamõistmisele.

Apellatsioonkaebus

22. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles vaidlustavad maakohtu otsuse osaliselt, s.o

põhivõla hulgas 8420.99 euro väljamõistmise.

23. Kohus jättis käsitlemata kostjate vastuväited, mis puudutavad käenduslepingute järgse

vastutuse sissenõutavaks muutumist. Kohus hindas nõude sissenõutavaks muutumist

laenulepingu ülesütlemise avalduse kättetoimetamisega seonduvalt, kuid kostjad vaidlustasid

asjaolu, et nendelt kui käendajatelt ei saa laenuvõtja kohustuste täitmist nõuda, sest kostjaid ei

ole 24.08.2016 käenduslepingutest tuleneva kohustuse tekkimisest teavitatud. Kostjad pidasid

silmas seda, et käenduslepingute punkti 3.2 kohaselt tuli käendajail võlgniku kohustus täita 14

päeva jooksul alates kreeditori sellekohase kirjaliku teate kättesaamist. Laenulepingu

ülesütlemise avaldusest ei tulene, et käendajad peaksid enne laenuvõtjat ja enne hüpoteegiga

koormatud vara realiseerimist laenuvõtja kohustuse täitma kogu ulatuses, ootamata ära

hüpoteegiga koormatud vara realiseerimise arvel võlgnevuse vähenemist. Kostjatele oli

mõistetav, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on kolmanda isiku vara suhtes seatud

pandiõigus ja võlausaldaja võib teostada kolmanda isiku vara suhtes seadusest tulenevat

pandiõigust, siis käendajate suhtes nõutakse kohustuse täitmist alles peale pandiõiguse

realiseerimist, kui on selgunud käendatava kohustuse suurus. Sellist seisukohta tõendab ka

käenduslepingute punkt 6.2, millest tuleneb, et pooled leppisid kokku ka asja lahendamises

kohtuväliselt. Alles juhul, kui ühe kuu jooksul lahkhelide tekkimisest ei saavutata kokkulepet,

kuulub vaidlus lahendamisele Harju Maakohtus. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud

kostjatele enne hagi esitamist ettepaneku kokkuleppele jõuda.

24. Kostjad ei nõustu leppetrahvi 5000 eurot väljamõistmisega. Kohus on jätnud tähelepanuta,

et laenumaksete ja intressi tasumise viivitamise eest leppetrahvi väljamõistmine ei täida kahju

hüvitamise eesmärki ja on seetõttu hea usu põhimõtte vastane. Hageja ei ole tõendanud, kuidas

tekkis 5000 euro suurune kahju tulenevalt sellest, et jäeti esitamata majandusaasta aruanne.

Kohus on vääralt kohaldanud TMS § 221 leides, et kostja II oleks pidanud vaidlustama

leppetrahvinõude täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega.

Kohus ei põhjendanud, millisest õigusnormist tema seisukoht tuleneb. Kostja I ei olnud üldse

2-19-10722

täitemenetluse osaline. VÕS § 149 lõige 1 ei välista kostjate õigust esitada hageja nõudele

vastuväiteid praeguses menetluses.

25. Hageja on märkinud, et 90 000 euro suurusest tulemist saadi täiturilt nõude katteks

82 115.01 eurot. Seega 7884.99 eurot peaks olema täituri tasu. Kostjad vaidlustavad

kohtutäituri tasuna 3420.99 euro mahaarvestamise lubatavuse. Kuna kostja I ei olnud

täitemenetluse osaliseks, ei saanud ta täiteasjas tasu vaidlustada. Kohus on jätnud vastamata

kostjate vastuväitele, et hagejal endal oli võimalus vaidlustada kohtutäituri tasu nõuet TMS

§ 109 kohaselt. Seega oli hagejal kohustus nõuda kohtutäiturilt 3420.99 euro mitte arvestamist

hageja sissenõude hulka.

Vastustaja seisukoht

26. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

27. Ringkonnakohus leiab, et vastavalt TsMS § 657 lõike 1 punktile 21 tuleb Harju Maakohtu

20.01.2020 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid vaidlustatud osas tuleb muuta lahendi

põhjendust. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmiseks või tühistamiseks. Seega jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus

jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks apellatsioonimenetluse kulud.

28. TsMS § 442 lõike 5 alusel lahendab kolleegium otsuses seni lahendamata menetluslikud

taotlused. Kohus tegi 16.11.2020 määrusega kostjatele ettepaneku esitada täiendava tõendina

täitemenetluses nr 027/2017/2 tehtud kohtutäituri põhitasu otsus. Vastusena kohtu ettepanekule

esitasid kostjad 26.11.2020 menetlusdokumendi lisana kohtutäituri 14.02.2019 täiteasjas

koostatud täitmisteate koos lisadega, sh 05.01.2017 kohtutäituri tasu otsuse. Ringkonnakohus

võtab kõnealuse kohtutäituri tasu otsuse kui asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks esitatud

tõendi TsMS § 652 lõike 3 punkti 2 ja § 238 lõike 1 esimese lause alusel vastu. Ringkonnakohus

tegi kostjatele ettepaneku üksnes kõnealuse kohtutäituri põhitasu otsuse esitamiseks.

Ülejäänute kostjate 26.11.2020 menetlusdokumendile lisatud tõendite vastuvõtmisest tuleb

TsMS § 238 lõike 1 punkti 2 ja lõike 3 punkti 4 alusel keelduda, kuna kohus ei ole nende

esitamist nõudnud ning kostjad ei ole põhjendanud ka ülejäänud tõendite esitamise vajadust,

lisaks on osaliselt tegemist korduvalt esitatud tõenditega. Kuna viidatud dokumendid esitati

elektrooniliselt, siis need esitajatele tagastamisele ei kuulu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-14,

punkt 19).

29. TsMS § 651 lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostjad

vaidlustavad otsuse osaliselt, s.o põhivõla osas 8420.99 euro ulatuses. Maakohus tuvastas hagi

aluseks olevate asjaoludena mh, et: 1) hageja ja Löweneu Holding OÜ sõlmisid laenulepingu,

mille alusel andis hageja Löweneu Holding OÜ-le laenu 78 454.65 eurot intressimääraga 16%

aastas ja viivisemääraga 1% päevas; 2) hageja ja kostjad sõlmisid laenukohustuse tagamiseks

käenduslepingud, lisaks tagas kohustusi kostjale I ja tema abikaasale kuuluvale kinnisasjale

seatud hüpoteek; 3) nimetatud kinnisasi müüdi täitemenetluses 22.05.2019 hinnaga 90 000

eurot ning täitemenetlusest laekus hagejale 82 115.01 eurot, mis ei katnud hageja kogu nõuet.

28.10.2019 menetlusdokumendist nähtuvalt oli hageja nõue põhivõlgniku vastu täitmisavalduse

esitamise ajal 29.12.2016 89 427.25 eurot (s.o põhivõlg 78 454.65 eurot, intress 3932.60 eurot,

2-19-10722

leppetrahvid 7000 eurot, sissenõudmise kulud 40 eurot). Nõudele lisandus alates 17.12.2016

viivis 16% aastas. Täitemenetluses müüdi kinnistu hinnaga 90 000 eurot, millest kohtutäitur

arvestas maha põhitasu 7740.99 eurot, täitemenetluse algatamise tasu 144 eurot ja lisatasu 3%

2400 eurot (29.05.2019 jaotuskava täiteasjas nr 027/2017/2; t lk 18) ning hagejale laekus kokku

82 115.01, millest hageja arvestas vastavalt lepingule täidetuks esmalt sissenõudmiskulud,

viivise, leppetrahvid, intressi ja alles seejärel põhivõla. Täitmata jäi põhivõlg 35 336.34 euro

ulatuses, mida hageja koos viivisega käesolevas menetluses kostjatelt nõuab.

30. Maakohus rahuldas hagi täies ulatuses ning kostjad vaidlustavad otsuse osaliselt põhivõla

väljamõistmise osas, leides, et hageja nõutav võlgnevus peaks olema väiksem täitemenetluses

saadud tulemist põhjendamatult maha arvestatud seadusega vastuolus oleva kohtutäituri tasu

suuruse võrra (3420.99 eurot) ja hageja poolt põhjendamatult nõutava leppetrahvi (5000 eurot)

võrra. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida maakohtu otsust kostjate kahe vastuväite –

kohtutäituri põhitasu ebaõigsuse ja 5000 eurosuuruse leppetrahvi nõude põhjendamatuse –

hindamise osas. TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 alusel võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel

ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused

nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.

31. Kohtutäituri tasu puudutava vastuväite osas nõustub kolleegium kostja II osas maakohtuga,

et kostja II ei saa sellele vastuväitele praeguses menetluses enam tugineda. Maakohus märkis

õigesti, et KTS § 52 järgi võib kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse kohustatud isik

vaidlustada TMS-is kohtutäituri otsuse vaidlustamiseks ettenähtud korras, s.o TMS § 217 lõike

1 alusel. Lisaks tuleneb TMS § 217 lõikest 6, et kui menetlusosaline ei esita lõikes 1 nimetatud

tähtaja jooksul kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud

esitada kaebuses. Riigikohus on leidnud, et nimetatud lõike eesmärk on teiste menetlusosaliste

huvides tagada õigusselgus (vt lahend nr 3-2-1-69-11, punkt 13). Seega tulnuks kostjal II kui

täitemenetluse nr 027/2017/2 osalisel esitada kohtutäituri tasu puudutav vastuväide kohtutäituri

tasu otsuse peale kaebuse esitamisega TMS-s sätestatud korras.

32. Maakohus on aga jätnud tähelepanuta, et kostja I, kes on samuti vastuväite kohtutäituri tasu

osas esitanud, ei olnud täitemenetluse osaline. Seega puudus kostjal I objektiivne võimalus

TMS-is sätestatud korras kohtutäituri tasu otsust vaidlustada. Ringkonnakohtu hinnangul on

seega kostjal I õigus esitada vastuväide kohtutäituri tasu osas praeguses menetluses ning kohtul

tuleb anda hinnang täiteasjas nr 027/2017/2 väljamõistetud kohtutäituri põhitasu õigsusele.

VÕS § 149 lõike 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida

oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, v.a need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga.

Maakohus jättis kõnealusele vastuväitele sisulise hinnangu andmata, rikkudes otsuse tegemisel

TsMS § 436 lõiget 1 ja § 442 lõiget 8. Ringkonnakohtul on võimalik maakohtu rikkumine ise

kõrvaldada, hinnates kohtutäituri tasu puudutava vastuväite põhjendatust ja täiendades selles

osas maakohtu otsuse põhjendust.

33. Ringkonnakohus leiab, et kostja I vastuväide kohtutäituri tasu ebaõigsuse osas põhjendatud

ei ole. 05.01.2017 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusest (t lk 126) nähtuvalt on kohtutäituri

põhitasu täiteasjas nr 027/2017/2 6949.73 eurot, millele lisandub käibemaks 1389.95 eurot, s.o

kokku 8339.68 eurot. 29.05.2019 jaotuskava kohaselt on täitemenetluses laekunud tulemist

maha arvestatud põhitasu summas 7740.99 eurot. Kostja I leiab, et sellises määras kohtutäituri

tasu arvestamine on vastuolus seadusega, kuivõrd KTS § 35 lõike 1 järgi on kuni 100 000 euro

suuruse nõude puhul kohtutäituri põhitasu 3600 eurot, millele lisandub käibemaks 720 eurot,

seega kokku 4320 eurot. Seega on kostja I hinnangul hagejal kohtutäiturilt saamata 3420.99

eurot, mis tuleks samuti lugeda laenuvõtja kohustuste täitmise katteks ning saamata põhivõlga

selle arvelt vähendada. Vastusena ringkonnakohtu 16.11.2020 määrusele on kostjad täiendavalt

2-19-10722

selgitanud, et kohtutäitur on lähtunud põhitasu kindlaks määramisel tasuotsuse tegemise ajal

kehtinud KTS-is sätestatud põhitasu määradest, mis on aga tunnistatud Riigikohtu üldkogu

25.01.2018 otsusega asjas nr 2-15-17249 põhiseadusega (PS) vastuolus olevateks. Kostjad

leiavad, et olukorras, kus kohaldatud põhitasu määrad on tunnistatud PS-ga vastuolus olevateks

ning kehtivad määrad hakkasid kehtima alates 01.01.2019, ei saanud kohtutäitur täitmisteate

kättetoimetamisel 14.02.2019 lähtuda 2017. a kehtinud tasumääradest.

34. Kolleegium leiab, et 05.01.2017 kohtutäituri põhitasu otsusest nähtuva tasu puhul on

tegemist sel ajal kehtinud KTS-i redaktsiooni § 35 lõike 2 punktiga 1 kooskõlas oleva

põhitasuga. Tegemist on kehtiva ja seaduspärase tasuotsusega. Asjaolu, et Riigikohus tunnistas

hiljem, s.o 25.01.2018 otsusega, KTS § 35 lõiked 2 ja 3 PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks

(tuleb tähele panna, et seadusesätted tunnistati kehtetuks edasiulatuvalt arvates otsuse

resolutsiooni punkti 1 jõustumisest; punkt 1 jõustus 25.07.2018), ei andnud kohtutäiturile

kohustust 2017. a määratud põhitasu ümber arvestamiseks. Riigikohus tunnistas otsuse

tegemise ajal kehtinud KTS § 35 lõiked 2 ja 3 kehtetuks edasiulatuvalt. 21.09.2018 otsuse

punktis 10 märgib Riigikohus: „10. juunil 2018 jõustusid ka kohtutäituri seaduse muudatused,

millega kehtestati muu hulgas uued kohtutäituri tasu määrad. Rakendussätteid seadusandja ei

kehtestanud. Kuna kohtutäitur lähtus praeguses asjas tasu määramisel sätetest, mis on

praeguseks ajaks tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevateks, ning nende asemel on

seadusandja kehtestanud teistsugused tasumäärad, tuleb kohtutäituri vaidlustatud otsus

tühistada ja kohtutäitur peab avaldaja kaebuse uuesti lahendama. Avaldaja kaebuse uuel

läbivaatamisel tuleb kohtutäituril lähtuda kehtivatest tasumääradest“. Eeltoodust nähtub, et

Riigikohus võimaldas asjades, milles olid viidatud lahendi tegemise ajal pooleli vaidlused

kohtutäituri tasu põhjendatuse üle, kohtutel kohaldada kaebajatele soodsamat lahendust

(kuivõrd KTS-i muudatustel rakendussätted puudusid), andes kohtutäituritele juhise uue

tasuotsuse tegemisel lähtuda kehtivatest tasumääradest.

35. Ringkonnakohus ei nõustu kostja I väitega, et KTS § 32 lõike 5 kohaldamise tõttu ei saanud

kohtutäitur arvestada põhitasu suuruses, mis oli tunnistatud PS-ga vastuolus olevaks. KTS § 32

lõige 5 sätestab, et kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril

õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kolleegiumi

hinnangul ei tulene viidatud sättest tõlgendust, et nõude osalisel rahuldamisel tuleks teha

kohtutäituril uus põhitasu otsus sel hetkel kehtivate tasumäärade järgi. Täitmisele esitatud

nõude osalisel rahuldamisel lähtub kohtutäitur varasemas tasuotsuses määratud põhitasust,

korrigeerides väljamõistetavat tasu proportsionaalselt sissenõutud summaga.

36. Seoses leppetrahvide osas esitatud vastuväitega leidis maakohus, et kostjal II kui

täitemenetluse nr 027/2017/2 osalisel tulnuks vastuväide leppetrahvide lubatuse ja suuruse osas

esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis, mistõttu kohus ei analüüsinud vastuväidet

sisuliselt. Seejuures jättis maakohus taas tähelepanuta, et vastuväite olid esitanud mõlemad

kostjad, aga kostja I täitemenetluses ei osalenud. Seega tulnuks vähemalt kostja I osas

analüüsida vastuväidet sisuliselt. Kolleegium nõustub kaebajatega, et ka kostja II osas

puuduvad lahendis jälgitavad põhjendused. Vaidlustatud otsusest ei selgu, millisest

õigusnormist (või kohtupraktikast) tuleneb kohtu seisukoht, et kostja II oleks pidanud

leppetrahvinõude vaidlustama sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ning et selle hagi

esitamata jätmine välistab kostja II õiguse esitada vastuväide käesolevas menetluses. Selles

osas tuleb maakohtu lahendi põhjendust muuta.

37. Kolleegium leiab, et kaebuses toodud etteheited vaidlustatud leppetrahvinõude puhul

asjakohased ei ole. Kostjad vaidlustavad kaebuses 5000 euro suuruse leppetrahvinõude. Hageja

poolt maakohtus esiletoodust nähtub, et kõnealune leppetrahv tuleneb 24.08.2016 (laenu- ja

2-19-10722

käenduslepingutega samal päeval) sõlmitud laenulepingu muudatuse nr 2 erikokkuleppest,

milles lepiti kokku, et kui laenusaaja ei esita 30 kalendripäeva jooksul äriregistrile

majandusaasta aruannet 2015. a majandusaasta kohta, rakendab laenuandja laenusaaja suhtes

leppetrahvi 5000 eurot. Puudub vaidlus, et laenusaaja majandusaasta aruannet kokkulepitud ajal

ei esitanud. Kostjad ei vaidlusta, et erikokkulepe kuulus laenulepingu, mille täitmist nad

tagavad, koosseisu. Laenusaaja teatas leppetrahvi nõudest 02.12.2016 teates (t lk 14), seega

mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lõike 2 mõttes.

38. Kostjad leiavad, et maakohus on jätnud tähelepanuta vastuväited, et laenumaksete ja intressi

tasumisega viivitamise eest leppetrahvi väljamõistmine ei täida kahju hüvitamise eesmärki ja

on seetõttu hea usu põhimõttega vastuolus. Ringkonnakohtu hinnangul puudutavad kõnealused

vastuväited hageja neid leppetrahvinõudeid (1000 + 1000 eurot laenulepingu muudatuse nr 2

punktide 4.2 ja 5.3 alusel), mida kaebuses ei vaidlustata. Veel leiavad kostjad, et hageja ei ole

tõendanud kahju tekkimist seoses majandusaasta aruande esitamata jätmisega. Sellise

vastuväite näol on aga tegemist uue, esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud

vastuväitega, mille hilinenult esitamist ei ole TsMS § 652 lõike 4 esimese lause kohaselt

põhjendatud. Seetõttu jätab ringkonnakohus selle vastuväite TsMS § 652 lõike 4 teise lause

alusel tähelepanuta, kuid viitab siiski VÕS § 161 lõikele 1, mille kohaselt võib kahjustatud

lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. Leppetrahvi eesmärgiks on

lihtsustada kahjustatud isikule lepingurikkumisest tekkinud kahju hüvitamist ja sundida

võlgnikku kohustust täitma. Samast sättest tulenevalt on võlausaldaja kohustatud tõendama

tegeliku kahju suurust alles juhul, kui ta nõuab kahju hüvitamist suuremas ulatuses kui

leppetrahv. Käesolevas asjas hageja sellist nõuet esitanud ei ole. Muid sisulisi vastuväiteid

vaidlustatud leppetrahvi osas esitatud ei ole. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt viitasid kostjad

04.11.2019 menetlusdokumendis ka leppetrahvi vähendamist võimaldavale VÕS §-le 162, kuid

elulisi asjaolusid, mille alusel nad vähendamist taotlevad, ei ole esitatud. Ka ei

apellatsioonkaebuses esitatud etteheidet maakohtu poolt vähendamise taotluse tähelepanuta

jätmise kohta.

39. Kuigi kostjad on apellatsioonkaebuse ulatuse selgelt piiritlenud 8420.99 euro

vaidlustamisega, sisaldab kaebus ka muid vastuväiteid maakohtu otsusele, millistele

kolleegium märgib vastuseks järgmist.

40. Kaebuses leitakse, et maakohus on jätnud käsitlemata kostjate vastuväited, mis puudutavad

käenduslepingute järgse vastutuse sissenõutavaks muutumist. Ringkonnakohus leiab, et

käenduslepingutest ega seadusest ei tulene, et hageja peaks käendajatele eraldi teatama

käendajate vastutuse tekkimisest. Käendajate vastutuse tekkimiseks piisas, et põhivõlgnik jätab

oma kohustuse nõuetekohaselt täitmata (käenduslepingute punkt 3.1) ja et käendajatele

saadetakse teade kohustuste täitmiseks (käenduslepingute punkt 3.2). Asjaolust, et

põhivõlgnikule ja käendajatele saadeti teade kohustuse täitmiseks samal ajal, s.o 02.12.2016

(teated lepingu ülesütlemise kohta t lk 14–16), ei saa järeldada, et käendajate vastutust ei oleks

veel tekkinud. Käendajate vastutus tekkis sellega, et kõnealuste teadete esitamise ajaks ei olnud

võlgnik täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt. Teadetest nähtub, et 02.12.2016 seisuga on

võlgnikul tasumata enam kui kolme kuu maksed, nõudekirja saatmise kulu ja leppetrahv

kogusummas 8496.78 eurot. Tegemist oli käenduslepingute punkti 3.2 kohaste teadetega võla

tasumiseks.

41. Kaebuses on kostjad viitega käenduslepingute punktile 6.2 leidnud, et pooled leppisid

kokku asja lahendamises kohtuväliselt ning et hageja ei ole tõendanud, et oleks teinud kostjatele

enne hagi esitamist ettepaneku kokkuleppele jõuda. Käenduslepingute punkt 6.1 sätestab, et

kõik lepingu täitmisel tõusetuvad vaidlused lahendatakse läbirääkimiste teel. Lepingu punktist

2-19-10722

6.2 tuleneb, et juhul, kui pooled ei saavuta kokkulepet ühe kuu jooksul alates lahkhelide

tekkimisest, kuulub vaidlus lahendamisele Harju Maakohtus. Kaebuses ei ole kostjad esile

toonud, kuidas käenduslepingute punktides 6.1 ja 6.2 sätestatuga seonduv mõjutab kostjate

hinnangul asja nende vastutust ja kohtuasja lõpplahendust. Vaidlus puudub, et hagejal oli õigus

praeguse hagiga kohtu poole pöörduda. Seda kinnitab täiendavalt mh asjaolu, et kostjad

vaidlustasid apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati, selgelt üksnes

osaliselt. Käenduslepingute punktides 6.1 ja 6.2 sätestatu omaks tähendust nt olukorras, kus

peale hagi esitamist võtaks kostjad hagi kohe õigeks – sellisel juhul tõusetuks küsimus, kas

hageja on andnud kohtuväliselt kostjatele nõude täitmiseks ja menetluskulude tekkimise

vältimiseks võimaluse ning see saaks mõjutada menetluskulude jaotamist. Praegusel juhul

sellise olukorraga tegemist ei ole.

42. Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, puudub alus muuta ka maakohtu

määratud menetluskulude jaotust. Kuna kostjad ei vaidlustanud (alternatiivselt) maakohtu poolt

kindlaksmääratud menetluskulude hüvitise suurust, ei kontrolli kolleegium hagejale

väljamõistetud hüvitise põhjendatust.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

43. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lõike

1 ja lõike 4 kolmanda lause alusel solidaarselt kostjate kanda. Menetluskulude jaotust saab

TsMS § 178 lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

44. TsMS § 174 lõikest 3 lähtudes tuleb ringkonnakohtul vastavalt jaotusele määrata kindlaks

hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. Hageja on ringkonnakohtule teatanud, et tal

puuduvad

apellatsioonimenetluses

menetluskulud.

Seega

jätab

kohus

hüvitatavate

menetluskulude puudumise tõttu menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

(allkirjastatud digitaalselt)

/Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/