2-20-4332/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Andres

Suik

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.12.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-4332

Kohtuasi

Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi kaudu hagi

Osaühingu

Merkturv

vastu

kinnisasja

valduse

vabastamiseks, kasutuseeliste, hüvitise ning viiviste

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.08.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Merkturv apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

562 006,67 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja):

Eesti

Vabariik

(Keskkonnaministeeriumi kaudu, registrikood 70001231),

volitatud esindaja Kadri Vainomäe ja Toomas Kutti

Kostja (apellant): Osaühing Merkturv (registrikood

10005346), lepinguline esindaja Riho Viik

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 08.12.2020 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 12.08.2020 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Osaühingu Merkturv kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-20-4332

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Eesti Vabariik Keskkonnaministeeriumi kaudu (hageja) esitas 19.03.2020 Harju

Maakohtule hagiavalduse Osaühingu Merkturv (kostja) vastu kinnisasja valduse

vabastamiseks, kasutuseeliste, hüvitise ning viiviste väljamõistmiseks.

2. Tallinn, Kaarli pst 2a asuv kinnisasi jäeti 19.04.2016 Maa-ameti käskkirjaga nr 303 riigi

maareservina riigi omandisse. Maaüksus registreeriti riigi kinnisvararegistris

25.07.2017 (objekti kood KV74994), riigi vara valitseja on Keskkonnaministeerium ja

volitatud asutuseks Maa-amet. 18.09.2017 kanti kinnisasi kinnistusraamatusse

(registriosa nr 9133250). Kuni maaüksuse riigi omandisse jätmiseni oli tegemist

reformimata maaga, mis vastavalt maareformi seaduse (MaaRS) § 31 lg-le 2 oli samuti

riigi omandis.

3. Kinnisasja valdajaks asjaõigusseaduse (AÕS) § 33 lg 1 mõistes on kostja. Kostja

kasutab kinnisasja parkimisteenuse osutamiseks, omamata selleks õiguslikku alust.

Maa-amet esitas 02.07.2018, 04.06.2019 ja 20.09.2019 kostjale nõude valduse

vabastamiseks. Kostja valdust vabastanud ei ole.

4. Kostja on põhjendanud, et tema õigus asja vallata tuleneb MTÜ-ga Eesti Spordiselts

Kalev sõlmitud rendilepingust. Spordiselts Kalev ei ole kunagi olnud Kaarli pst 2a

kinnisasja omanik ning tal ei ole olnud õigust reformimata riigimaal asuvat rajatist ega

ka maatükki vallata, kasutada ega käsutada. Spordiselts Kalev ning kostja vahelisel

lepingul puudub õiguslik alus ning kostjale ei tulene lepingust õigust Kaarli pst 2a

kinnisasja kasutada. Tallinna Halduskohtu menetluses olnud kohtuasjas nr 3-06-81,

milles oli vaidluse all Spordiseltsi Kalev õigus erastada ostueesõigusega Kaarli pst 2a

rajatise (asfaltplatsi) alust maad, leidis kohus, et asfaltplatsi puhul on tegemist õigusliku

aluseta püsitatud rajatisega, mida ei ole võimalik ostueesõigusega erastada. Kohus

märkis otsuse punktis 8.5, et kuivõrd ehitis on püstitatud ilma ehitusloata, on asfaltplatsi

näol tegemist maatüki olulise osaga ja see kuulub riigi omandisse.

5. Poolte vahel ei ole sõlmitud ka mistahes muid kokkuleppeid, millest tuleneks kostjale

õigus Kaarli pst 2a kinnisasja kasutada, sellist õigust ei tulene kostjale ka seadusest.

6. Eeltoodust tulenevalt palub hageja: 1) kohustada kostjat vabastama ning hagejale üle

andma Kaarli pst 2a, Tallinn asuva kinnisasja valdus (AÕS § 80 lg 1); 2) valduse

vabatahtlikul vabastamata ja üle andmata jätmisel määrata otsuse täitmise viisiks

kostjalt valduse sundkorras ära võtmine täitemenetluse seadustikus (TMS) ettenähtud

korras kohtutäituri poolt (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 445 lg 1, TMS §

180); 3) mõista kostjalt hageja kasuks välja omandi rikkumise teel saadud kinnisasja

kasutuseeliste hüvitis perioodi 18.09.2017 kuni 29.02.2020 eest summas 55 188 eurot;

4) mõista kostjalt hageja kasuks välja kasutuseeliste hüvitis perioodi 01.03.2020 kuni

asjas otsuse tegemiseni arvestusega 1950 eurot kuus ning alates kohtuotsuse tegemisest

kuni hageja poolt valduse vabastamiseni 1950 eurot kuus; 5) mõista kostjalt

kasutuseeliste hüvitise maksmisega viivitamise eest hageja kasuks välja viivis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni

2-20-4332

kohustuse täitmiseni; 6) mõista kostjalt hageja kasuks välja kinnisasja pahauskse

valdamise teel kasutuseeliseid ületav teenitud tulu perioodil 01.09.2018 kuni valduse

vabastamiseni (VÕS § 1039).

7. Kuivõrd kostjat võib lugeda pahauskseks valdajaks hiljemalt alates 01.09.2018, mil

kostja eiras talle Maa-ameti poolt saadetud nõuet kinnisasja valdus vabastada, siis on

hagejal õigus nõuda kostjalt perioodi eest 01.09.2018 kuni valduse vabastamiseni

kasutuseeliseid ületavas osas rikkumisega saadud tulu ehk Kaarli pst 2a kinnisasja

kasutamisest saadud tulu (parkimistasude näol) väljaandmist. Vaatamata VÕS § 1039

teises lauses sätestatule ei ole kostja Maa-ametile tulu summat teatanud.

8. Tulu väljaandmise nõudega seonduvalt märgib hageja, et kostja on oma tulu

tõendamiseks esitanud 2019. aasta majandusaasta aruande. Kostja kinnitab, et Kaarli

pst 2a kinnisasi on kostja ainus tegevus, millest tulenevalt on majandusaasta aruandes

märgitud kasum (2018. aastal 282 eurot ning 2019. aastal 3351 eurot) kostja tuluks.

Kostja poolt esitatud andmetele vaatamata ei ole hageja hinnangul kostja tulu

hindamisel õige lähtuda üksnes kasumist. Isegi, kui möönda, et tulu saamiseks on kostja

pidanud kandma ka kulusid, siis kasumiaruandest nähtub, et kostja tegevuskulud ja

tööjõukulud 2018. aastal olid kokku 84 461 eurot ning 2019. aastal 64 016 eurot.

Seevastu viidatud majandusaasta aruande lisast nr 8 nähtub, et tegevusalal „enda või

renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus“ (EMTAK kood 68201), on 2018. aasta

müügitulu olnud 98 266 eurot, mis teeb ühe kuu tuluks seega keskmiselt 8188,83 eurot

(98 266/12). 2019. aasta müügitulu viidatud tegevusalal on olnud lausa 184 231 eurot,

ehk 15 352,58 eurot kuus (184 231/12). Seega on kostja tulu mõlemal aastal ületanud

oluliselt kostja tegevuskulusid. Asjaolu, et kostja on raamatupidamislike meetoditega

vähendanud oma põhivarasid ja seeläbi jõudnud madalate kasuminumbriteni, ei

tähenda, et kostja ei oleks tulu teeninud. Sealjuures nähtub esitatud majandusaasta

aruande kasumi jaotamise ettepanekust, et dividendideks on välja makstud 10 000 eurot.

Eeltoodust tulenevalt on kostja esitanud hageja hinnangul ebaseaduslikus valduses

oleval kinnisasjal parkimisteenuste korraldamisel saadud tulu moonutatud suuruse.

9. Arvestades müügitulust maha tegevuskulud, mis 2018. aastal olid kokku 84 461 eurot

ning 2019. aastal 64 016 eurot, siis on 2018. aasta n.ö puhastulu 13 805 eurot ning 2019.

aastal 120 215 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt saadud tulu välja vähemalt alates

01.09.2018, mil kostja keeldus valdust vabastamast ehk 2018. aastal 4 kuu eest ning

terve 2019. aasta tulu, mis kokku on 124 816,67 eurot (13 805/12x4+120 215).

Arvestades tulust maha kasutuseeliste summa 30 810 eurot (1852,5x4 ja 1950x12) sama

perioodi kohta, on kostja alates 01.09.2018 kuni 2019. aasta lõpuni saadud tulu

suuruseks kasutuseeliseid ületavas osas 94 006,67 eurot.

Kostja vastuväited

10. Kostja ei tunnista tema vastu esitatud nõudeid.

11. Kostja osutab kinnisasjal tasulist parkimisteenust alates 2001. aastast. Kostja on

paigutanud kinnisasja arendamisse olulisi rahalisi vahendeid; klientidega sõlmitud

lepingud kohustuvad kostjat parkimisteenuse osutamist jätkama; kinnistul on kõige

otstarbekamaks tegevuseks parklateenuse osutamine; kostja ei tea, millised on hageja

edasised plaanid kinnistu kasutamiseks.

12. Kostja valdab kinnistut kehtiva rendilepingu alusel, mis on sõlmitud Eesti

Spordiseltsiga „Kalev“, seetõttu ei ole valdus omavoliline. Asja väljaandmisest

keeldumise aluse annab ka AÕS § 83 lg 2, mille kohaselt võib otsene valdaja asja

väljaandmisest keelduda, kui kaudsel valdajal, kellelt ta on saanud õiguse asja vallata,

on omaniku suhtes õigus asja vallata ja sellest on kostja heas usus lähtunud.

2-20-4332

13. Kuna kostja on heas usus ning heaperemehelikult kinnistut 19 aastat hooldanud,

kasutanud, linnakodanikele ja riigiasutustele vajalikke teenuseid osutanud, õigeaegselt

ja täies mahus senisele pikaajalisele rendileandjale renti tasunud, siis on tal selle

kasutamise ning teenuste osutamise jätkamiseks tekkinud õiguslik ootus.

14. Kasutuseeliste hüvitamise nõue on kohaselt tõendamata ning põhineb vääratel eeldustel.

Kostja on rendilepingu alusel Eesti Spordiseltsile „Kalev“ renti maksnud ning kahele

isikule samaaegselt dubleerivalt arveid maksta ei ole õiglane, eriti tagasiulatuvalt.

Hageja saaks tasutud rendisumma Spordiseltsilt Kalev alusetu rikastumise nõude alusel

välja nõuda.

15. Kuna hageja on küsinud kostjalt ka tulu kohta, siis viitab kostja tema 2018. ja 2019.

aasta kohta koostatud ja avalikult kättesaadavale 2019. aasta majandusaasta aruandele.

Vastavalt kasumiaruandele oli 2018. aastal kostja kasum 282 eurot ja 2019. aastal 3351

eurot. Kuna teisi tegevusi kostjal ei ole, siis ongi need kasumisummad kostja tuluks.

Käesoleva aasta kohta kostja vastavaid andmeid ei tea, kuid arvestades kriisi on need

pigem miinuses, sest kõige kõrgema tasuga juhuparkijad on täielikult kadunud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

16. Harju Maakohtu 12.08.2020 otsusega rahuldati hagi osaliselt; kohustati kostjat

vabastama ning hagejale üle andma Kaarli pst 2a, Tallinn asuva kinnisasja valdus ning

määrati eeltoodud kohustuse rikkumisel kohtuotsuse täitmise viisiks kostjalt valduse

sundkorras äravõtmine TMS-s ettenähtud korras kohtutäituri poolt; mõisteti kostjalt

hageja kasuks välja Kaarli pst 2a, Tallinn kinnisasja pahauskse valdamise teel teenitud

tulu perioodil 01.09.2018 – 31.12.2019 summas 94 006,67 eurot. Maakohus jättis hageja

menetluskulud 88,28% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 11,72%

ulatuses hageja kanda.

17. Kostjal puudub alus kinnistu valdamiseks ning seega tuleb kostjal AÕS § 80 lg-te 1 ja

2 alusel hagejale kui kinnistu omanikule vaidlusaluse kinnistu valdus tagastada.

18. Eesti Spordiseltsiga „Kalev“ sõlmitud rendileping ei saa olla õiguslikuks aluseks, mis

annab kostjale õiguse vaidlusalust kinnistut vallata. Kostja ei ole kohtule vaidlusalust

lepingudokumenti tõendina esitanud. Hageja on vaidlustanud väidetava lepingu

kehtivuse ning märkinud, et Eesti Spordiseltsil „Kalev“ puudub õiguslik alus hagejale

kuuluva kinnistu kolmandale isikule, s.o kostjale, rendileandmiseks. Kostja ei ole

tõendanud, et Eesti Spordiseltsil „Kalev“ oleks vastav õigus olnud. Kuna rendilepingu

olemasolu ja kehtivus on tõendamata ning tõendamata on väide, et Eesti Spordiseltsil

„Kalev“ oli hageja suhtes õigus kinnistut vallata, siis on ebaõige kostja väide, et kostjal

on õigus keelduda kinnisasja väljaandmisest AÕS § 83 lg 2 alusel.

19. Investeeringud võõrasse kinnisasja ning sellel kinnisasjal parkimisteenuse osutamine ei

anna hageja suhtes õiguslikku alust kinnistut vallata ega kostjale õigust määrata, milline

on riigile kuuluva kinnisasja parim kasutus.

20. Kostja viide õiguspärasele ootusele on asjassepuutumatu. Õiguspärase ootuse põhimõte

välistab vaid seadusega antud lubadusest sõnamurdliku taganemise. Kostja õigus

kinnistut vallata ei tulenenud seadusest.

21. Hageja kasutuseelise hüvitamise nõue (sh viivis nõudelt) jääb rahuldamata, kuivõrd

hageja ei ole tõendanud kinnistu harilikku väärtust.

22. Maakohus viitas VÕS § 1037 lg-le 1 ja §-le 1039 ning märkis, et hageja on esitanud ka

alusetu rikastumise sätetel põhineva nõude mõista kostjalt välja kinnisasja pahauskse

valdamise teel kasutuseeliseid ületav teenitud tulu perioodil 01.09.2018 kuni valduse

2-20-4332

vabastamiseni. Hageja, tuginedes kostja majandusaasta aruandest (tl 63-69) nähtuvale,

on nimetanud väljanõutava tulu suuruseks 94 006,67 eurot.

23. 01.09.2018 seisuga oli kostja valdus ebaseaduslik, kuna hageja oli kinnistusraamatu

andmetel juba ca 1 aasta olnud kinnisasja omanik ning nõudnud edutult kostjalt

kinnisasja vabastamist. Olukorras, kus isik valdab teise isiku kinnisasja õigusliku

aluseta, on tegemist omaniku omandiõiguse rikkumisega. Kuivõrd hageja oli kostjat

02.07.2018 nõudekirjas oma omandiõigusest teavitanud ning nõudnud kostjalt

kinnisasja vabastamist hiljemalt 31.08.2018, oli kostja teadlik, et pärast nimetatud

tähtaja möödumist muutub tema valdus pahauskseks AÕS § 35 lg 2 mõttes.

24. Kohtupraktikast tuleneb, et tulu suuruse määramisel tuleb aluseks võtta rikkumise teel

saadud müügitulu, millest tuleb maha arvata selle teenimiseks kantud kulud (RKTKo nr

3-2-1-123-11, p 15). Kostja 2019. a majandusaasta aruandest nähtub, et kostja

tegevuskulud ja tööjõukulud 2018. aastal olid kokku 84 461 eurot ning 2019. aastal 64

016 eurot (tl 65). Seevastu viidatud majandusaasta aruande lisast nr 8 (tl 68) nähtub, et

tegevusalal „enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus“ (EMTAK kood

68201), on 2018. aasta müügitulu olnud 98 266 eurot ning 2019. aasta müügitulu 184

231 eurot. Arvestades müügitulust maha tegevuskulud, siis 2018. aasta n-ö puhastulu

on 13 805 eurot ning 2019. aastal 120 215 eurot. Hageja nõuab kostjalt saadud tulu välja

alates 01.09.2018, mil kostja keeldus valdust vabastamast ehk 2018. aastal 4 kuu eest

ning terve 2019. aasta tulu, kokku 124 816,67 eurot (13 805 / 12 x4 + 120 215).

25. Saadud tulu ja rikkumise vahel on põhjuslik seos – kinnistul parkimisteenuse osutamine

on kostja ainuke tegevusala (kohus ei ole nõude arvestamisel aluseks võtnud Soome

Vabariigis 2018. a tekkinud müügitulu) ning kostjal ei oleks olnud võimalik ilma

kinnistut kasutamata kõnealust tulu teenida.

26. Kuivõrd hageja esitas tulu väljaandmise nõude summas 94 006,67 eurot, siis kohus,

ületamata nõude piire, rahuldab nimetatud nõude hageja taotletud ulatuses (TsMS §

439).

27. Hageja on palunud rikkumisega saadud tulu väljamõistmist kuni valduse vabastamiseni.

Kohus leiab, et sellisel kujul ei ole nõue täidetav, ühtlasi ei ole hageja tõendanud, milline

on kostja rikkumise tulemusel saadud tulu 2020. a majandusaastal ja edaspidi. Seega

kuulub nõue rahuldamisele perioodi 01.09.2018 – 31.12.2019 eest.

28. Menetluskulud tuleb jagada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, arvestades

proportsiooni määramisel nõuete hinda tsiviilasja hinna kontekstis (TsMS § 163 lg 1).

Kohus rahuldas valduse vabastamise nõude (hind 468 000 eurot) ja rikkumisega saadud

tulu väljamõistmise nõude (hind 94 006,67 eurot), kokku on tsiviilasja hinna kontekstis

rahuldatud nõudeid 562 006,67 euro ulatuses, mis moodustab asjas esitatud nõuete

koguhinnast 88,28%. Seega jätab kohus hageja menetluskulud 88,28% ulatuses kostja

kanda ning kostja menetluskulud 11,72% ulatuses hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

29. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada, teha asjas uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

30. Kostja valdus ei ole omavoliline. Kostja õigus asja vallata tuleneb 2001. aastal sõlmitud

allrendilepingust. Kuivõrd allrendilepingu olemasolu kohta vaidlus puudus, siis ei

pidanud kostja vajalikuks vastavat lepingut maakohtule esitada. Ka ei esitanud hageja

kostja osas otsest alusetu kasutamise süüdistust. Lepingu esitamata jätmise etteheide oli

kostjale seetõttu üllatav. Apellatsioonkaebusele lisatud tõenditest nähtub, et kostjal oli

allrendileping Osaühinguga Eesti Tennisekeskus ja seejärel senini kehtiv rendileping

Eesti Spordiseltsiga Kalev. Samuti on seda lepingut tunnustanud Tallinna linn, kes on

välja andnud parklale kauplemisloa. Lisaks on Tallinna Hooneregister 22.12.2000 välja

2-20-4332

andnud tõendi selle kohta, et Kaarli pst 2 Tallinn maatüki 5652 m2 koos sellel asuvate

ehitistega omanik on 50% mõttelise osana MTÜ Eesti Spordiselts Kalev.

31. Asja väljaandmisest keeldumise aluse annab kostjale ka AÕS § 83 lg 2.

32. Kostja on jätkuvalt arvamusel, et parklateenuse osutamine on ala parimaks kasutamise

viisiks. Kostja peab vajalikuks kuni uue operaatori valimiseni parklateenustega jätkata

ja on valmis selle päevapealt uuele operaatorile üle andma. Vaja on hoolitseda parkla

klientide sobiva parkimislahenduse püsiva pakkumise eest.

33. Kuna kohus on parkimistasudena saadust maha arvanud ekslikult vaid palgatulu, siis on

jõutud valedele järeldustele võimaliku kasumi ja selle suuruse osas. Lisaks ei ole

eluliselt võimalik, et erinevatel aastatel kasum nii suures ulatuses kõikus.

Majandusaasta aruandest ei ole kõik kulud välja loetavad. Parklateenuste osutamiseks

tuli kostjal kanda veel järgnevaid kulutusi (mida kohus ei ole arvestanud): maksta

rendileandjale renditasu ning parklasse sissesõidutee renditasu; tasuda Ühisteenustele

piletikorralduse eest; tasuda teistele firmadele valveteenuste ja koristamisteenuste eest,

elektri jm kulutusi. Nende kuludega seonduvat maakohtus ei arutatud.

34. 2019. majandusaastal oli vastavalt esitatud aruandele kostja tulu oluliselt väiksem (kui

maakohus selle välja on toonud) ja ärikasum (makse maha arvestamata) vaid 5763 eurot.

Aastate jooksul ei ole kostja põhivarade kulumist ja nende väärtuse langust õigesti

arvestanud, kuid on nüüd seda teinud. Lisaks on Tallinna linn oma ettekirjutustega

pannud kostjat tegema suuri kapitaalmahutusi ja muid kulutusi erinevate seadmete jms

ostmiseks. Kohtus ei käsitletud üldse kostja kulutuste struktuuri ja suurusega seotud

probleeme.

Vastustaja seisukoht

35. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

36. Tsiviilkolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657

lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu

hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas

materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses

põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

37. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 alusel maakohtu otsust üksnes osas, mille

peale on kaevatud, see on hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas. Muus osas

on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt edasikaebamata jõustunud.

38. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium esmalt, et kostja on

kaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu

nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on

piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest,

ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata.

39. Kostja tugines maakohtu menetluses asjaolule, et ta valdab kinnistut kehtiva

rendilepingu alusel, mis on sõlmitud Eesti Spordiseltsiga „Kalev“, mistõttu ei ole tema

valdus omavoliline. Maakohus leidis õigesti, et Eesti Spordiseltsiga „Kalev“ sõlmitud

rendileping ei saa olla õiguslikuks aluseks, mis annab kostjale õiguse vaidlusalust

kinnistut vallata, kuna Eesti Spordiseltsil „Kalev“ endal puudus õiguslik alus hagejale

kuuluvat kinnistut vallata ning seda kolmandale isikule, sealhulgas kostjale, rendile

anda. Seda järeldust ei ole kostja ümber lükanud.

2-20-4332

40. Apellatsioonkaebuses on esitatud veel järgmised väited: 1) kostja valdab kinnistut

Osaühinguga Eesti Tennisekeskus 2001. aastal sõlmitud allrendilepingu alusel, 2)

rendilepingut Eesti Spordiseltsiga Kalev on tunnustanud Tallinna linn, kes on välja

andnud parklale kauplemisloa, 3) Kaarli pst 2 Tallinn maatüki koos sellel asuvate

ehitistega omanik on 50% mõttelise osana MTÜ Eesti Spordiselts Kalev. Tegemist on

uute asjaoludega, mille esitamise lubatavust apellatsiooniastmes pole kostja

põhjendanud ning mis ei oma ka tähtsust asja lahendamisel. Erinevalt kostja poolt

väidetust ei nähtunud kostja poolt esitatud tõenditest tegelikult Eesti Spordiseltsi Kalev

omandiõigust ega muud õiguslikku alust vaidlusaluse kinnistu valdamiseks.

Ringkonnakohus jätab kostja uued väited TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

41. Kuna kostjal ei olnud õigust kinnisasja kasutada ega sellelt tulu teenida, ei tekkinud

tal õiguslikku ootust seadusvastase tegevuse jätkamiseks. Kostja ei vabane nõudest ka

väites, et ta käitus heas usus. Alates 01.09.2018 oli kostja igal juhul teadlik, et ta rikub

teisele isikule kuuluvat omandiõigust ning tema edasine kinnistu valdus on

ebaseaduslik.

42. AÕS § 80 lg-st 1 tulenev omaniku nõudeõigus ei ole sõltuvuses asjaolust, millisel viisil

omanik oma asja edaspidi kasutada soovib või kavatseb. Kostja hinnang kinnisasja

edasise parima kasutuse osas ei oma nõude lahendamisel tähtsust. Kinnisasja parima

võimaliku kasutamise üle otsustab kinnisasja omanik. Tallinna linna ruumilise

planeerimisega seotud küsimuste üle otsustab Tallinna linn, sealjuures on linna

ülesandeks tagada ka vajalike parkimiskohtade olemasolu.

43. Ebaõige on kostja väide, et maakohus on parkimistasudena saadust maha arvanud

ekslikult vaid palgatulu. Maakohus on rikkumise teel saadud müügitulust maha

arvanud nii kostja tööjõukulu kui ka tegevuskulud (otsuse p 50).

44. Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud uue väite, et majandusaasta aruandest ei ole

kõik kulud välja loetavad ning parklateenuste osutamiseks tuli kostjal kanda veel muid

kulutusi, mida maakohus ei ole arvestanud. Maakohus ei saanudki arvestada selliste

kuludega, mida kostja välja ei toonud ega tõendanud. Kostja esitas majandusaasta

aruande, toomata välja mistahes muid kulusid, mis väidetavalt vähendaks

majandusaasta aruandest nähtuvat teenitud tulu suurust või tegevuskulude suurust.

TsMS § 652 lg 1 p2 ja lg 4 alusel jätab kolleegium kostja väite muude kulude kandmise

kohta tähelepanuta.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

45. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis hageja menetluskulud 88,28% ulatuses kostja

kanda ning kostja menetluskulud 11,72% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohtul pole

alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

46. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust,

mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus

pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)