1-19-7827/80 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

Kohtuistungi aeg ja koht

21.detsember 2020, Tallinn,

15.detsember 2020

Kriminaalasja number

1-19-7827

Kohtukoosseis

Sekretär

Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Orvi Koik

Kea Lemming

Kriminaalasi

Eduard Avetjan süüdistuses KarS § 184 lg 21 järgi ja

Aleksander Vassin süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 27. augusti 2020 otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatavad Eduard Avetjan, adv. Küllike Namm, adv.

Valeriy Gimaev, ringkonnaprokurör Raigo Aas

Süüdistatavad

Eduard Avetjan, Aleksander Vassin (ankeetandmed Harju

Maakohtu otsuses)

Kaitsjad

Adv. Küllike Namm, adv. Valeriy Gimaev

Prokurör

Raigo Aas

RESOLUTSIOON

1. Täpsustada Harju Maakohtu 27. augusti 2020

otsuse resolutiivosa, lisades sellesse laused :

„Mõista Eduard Avetjan õigeks KarS § 184 lg 21 järgi

nendes

osategudes,

mis

ei

ole

hõlmatud

matkimisepisoodidega

ja

tunnistaja

XX

juurest

kinnipidamisel leitud ning tema elukoha läbiotsimisel leitud

osategudega e süüdistuses märgitud 17-st osateost 12-s

osateos ja 16.04.2019 kokaiini käitlemisega seotud

osateos.“

„Mõista Aleksander Vassin õigeks KarS § 184 lg 2 p 1 järgi

nendes koos Eduard Avetjaniga koos toimepandud

osategudes, mis ei ole hõlmatud matkimisepisoodidega ja

tunnistaja XX juurest kinnipidamisel leitud ning tema

elukoha läbiotsimisel leitud osategudega e süüdistuses

märgitud 17-st osateost 12-s osateos ja 16.04.2019

kokaiini käitlemisega seotud osateos“.

2. Tühistada osaliselt Harju maakohtu otsus 27.

augustist 2020 ja nimelt:

2.1. Eduard Avetjani õigeksmõistmises 10-s osateos e 10-l

korral XXle fentanüüli edasiandmises.

2.2. Eduard Avetjanilt KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel

konfiskeerimise asendamisena välja mõistetud summa

suuruse osas.

3. Teha uus o t s u s, millega,

3.1. Mõista Eduard Avetjan süüdi lisaks maakohtu poolt

tuvastatud 5-le osateole veel 10-s osateos narkootilise aine

– fentanüüli- ebaseaduslikus grupilises käitlemises e XXle

edasiandmises. Lugeda Eduard Avetjan süüdimõistetuks

KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi kokku 15-s osateos ajavahemikul

2018 sügis kuni 16. aprillini 2019.

3.2. Mõista Eduard Avetjanilt KarS § 831 ja § 84 alusel

konfiskeerimise asendamise korras välja 5974, 51 eurot.

4. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

5. Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata, Prokuröri

apellatsioon rahuldada osaliselt.

6. Määrata

Narva

Esimesel

Advokaadibüroole

vandeadvokaat Valeriy Gimaevi poolt Aleksander

Vassinile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi

osutamisega makstavaks tasuks 297,60 eurot.

Apellatsioonimenetluse kulud jätta riigi kanda.

7. Mõista Eesti Vabariigilt Eduard Avetjani

kasuks lepingulise kaitsja adv. Küllike Nammi

apellatsioonimenetluses tekkinud kulud 2400

eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule.

Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult

päeva

jooksul

alates

päevast,

mil

kohtumenetluse

poolel

on

võimalik

ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada

üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 27. augusti 2020 otsusega tunnistati Eduard Avetjan süüdi KarS § 184 lg 2 p-

de 1,2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 9 aastat vangistust. Tõkend – vahistamine – jäeti

muutmata kuni otsuse jõustumiseni. KarS § 68 lg 1 kohaselt loeti karistusaja alguseks 16. aprill

2019.

Aleksander Vassin tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 aastat

vangistust. Tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. KarS § 68

lg 1 kohaselt loeti karistusaja alguseks 16. aprill 2019.

KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti Harju Maakohtu 28. juuni 2019.a määrusega nr 1-19-4532

laiendatud konfiskeerimise tagamiseks arestitud A. Vassini vara: sularaha 80 eurot ja

mobiiltelefon (pihuarvuti) Apple iPhone SE (IMEI kood 353847088145450) ligikaudse

väärtusega 185 eurot.

KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti Harju Maakohtu 28. juuni 2019 määrusega nr 1-19-4539

laiendatud konfiskeerimise tagamiseks arestitud E. Avetjani vara: sularaha 760 eurot,

tahvelarvuti Apple iPad ligikaudse väärtusega 335 eurot, 5 kullast ketti, vastavalt ligikaudse

väärtusega 2250,50 eurot; 155,23 eurot; 78,62 eurot; 302,40 eurot ja 92,74 eurot. KarS § 84

alusel mõisteti E. Avetjanilt konfiskeerimise asendamisena välja 2974,51 eurot.

KrMS § 175 lg 1 p 3,9 ning § 180 lg 1 alusel mõisteti E. Avetjanilt välja riigieelarve tuludesse

menetluskulud: ekspertiistasu 325,50 eurot, sundraha 1460 eurot (kogusummas 1785,50

eurot).

KrMS § 175 lg 1 p 3,4,9 ning § 180 lg 1 alusel mõisteti A. Vassinilt riigieelarve tuludesse

menetluskulud: ekspertiistasu 612,50 eurot, määratud kaitsja tasu 2415,60 eurot ja sundraha

1460 eurot (kogusummas 4488,10 eurot).

KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti riigi kanda osa ekspertiisitasudest, s.o 2336 eurot ja E. Avetjanile

riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu 30 eurot.

Süüdistatavad olid antud kohtu alla suuremas süüdistuse mahus ja E. Avetjan raskemas

kuriteos, kui seda tuvastas maakohus vaidlustatud otsusega.

E. Avetjani süüdistati KarS § 184 lg 21 järgi ja A. Vassinit KarS §184 lg 2 p 1 järgi selles, et

nemad käitles ebaseaduslikult suures koguses, s.o koguses, mis tekitab narkojoobe vähemalt

kümnele inimesele, narkootilisi aineid furanüülfentanüüli, para- ja orto-fluorofuranüülfentanüüli

ning kokaiini. E. Avetjan tegutses seejuures eesmärgiga teenida selle tegevusega suurt

varalist kasu, s.o tulu rohkem kui 40 000 eurot. E. Avetjan tegeles narkootiliste ainete

käitlemisega, seejuures valdavalt edasimüügiga, alates 2018.a sügisest, kaasates tegevusse

2019 jaanuaris ka A. Vassini. Alates 2019 jaanuarist tegelesid E. Avetjan ja A. Vassin ühiselt

ja kooskõlastatult grupis koos narkootiliste ainete furanüülfentanüüli. samuti para- ja orto-

fluorofuranüülfentanüüli ning kokaiini käitlemisega, seejuures edasimüügiga.

Nii müüs E. Avetjan vähemalt 17 korral, kaasates vähemalt viimasel 7 korral tegevusse ka A.

Vassini, XX 20-30 grammi kaupa fentanüüle (furanüülfentanüüli, samuti para- ja orto-

fluorofuranüülfentanüüli) sisaldavaid pulbreid hinnaga 120 eurot/gramm. Kokku müüdi nii XXle

435 grammi fentanüüle sisaldavat pulbrit alates 2018 sügisest kuni 10. aprillini 2019.

Samuti

käitles

A. Vassin

ebaseaduslikult

suures

koguses

narkootilist

ainet

4-

fluorometamfetamiini. Nii teostati 16. aprillil 2019.a A. Vassini elukohas, s.o Maardus Langu 5-

5 korteris läbiotsimine. Läbiotsimise käigus andis A. Vassin politseile magamistoas olnud

reisikohvri eesmisest väiksemast sahtlist välja kahekordsesse minigrip kilekotti pakendatuna

278,4 grammi roosakat pulbrilist ainet, mis sisaldas 34,4 grammi narkootilist ainet 4-FMA-d.

Läbiotsimise käigus leiti ja võeti veel sama reisikohvri suuremast sahtlist ära läbipaistvasse

minigrip kilekotti pakendatuna 85,1 grammi roosakat pulbrilist ainet, mis sisaldas 8,55 grammi

4-FMA-d.

Maakohus leidis 27. augusti 2020 otsuses, et ei ole ümberlükkamatult tõendatud, et E. Avetjan

müüs XXle narkootilisi aineid 17 korral, kaasates vähemalt viimasel seitsmel korral tegevusse

ka A. Vassini. Maakohus luges tõendatuks, et E. Avetjan ja A. Vassin käitlesid narkootilisi

aineid ühiselt viiel korral (üldkogus 29,81+29,39+1,71+1,87+30= 92,78g) ning nende tegevus

vastab grupiviisilisele tegevusele. Lisaks leidis maakohus, et A. Vassin käitles lisaks 4-

fluorometamfetamiini (4-FMA) 42,95 grammi, s.o 42 950 mg, st 572 doosi/inimest (kui jagada

75ga). Kokkuvõttes tuvastas kohus, et E. Avetjan ja A. Vassin käitlesid furanüülfentanüüli

koguses, mida jätkub 647 inimesele ja A.Vassini 4-fluorometamfetamiini käitlemine koguses,

mida jätkub 572 inimesele. Seega on mõlema süüdistatava puhul tõendatud narkootiliste

ainete käitlemine suures koguses.

Harju Maakohus mõistis E. Avetjani ja A. Vassini süüdi neis narkootikumide käitlemise osategudes,

kus lisaks XX ütlustele oli veel kinnitavaid tõendeid (jälitustoimingu protokoll, läbiotsimis- ja

kinnipidamisprotokollid, narkootiliste ainete ja DNA-ekspertiiside aktid) ning ülejäänud osas

jättis XX ütlused tõendikogumist välja. Seetõttu ei lugenud maakohus tuvastatuks ja

tõendatuks E. Avetjani ja A. Vassini poolt fentanüülide käitlemist kõikides süüdistuses märgitud

tegudes, vaid viimastes, mis toimusid matkimise ajal ning mis olid seotud XX enda

kriminaalasjaga (s.o vahetult enne matkimisi, mil ta peeti teise kriminaalasja raames

kahtlustatavana kinni). Seejuures viitas maakohus otsuses asjaolule, et XXl oli kohtus ütluste

andmise ajal mõningaid probleeme oluliste detailide mäletamisega (nt mitu korda on teda

varasemalt karistatud, millal ta vabanes vanglast) ning ka sellele, et XX selgitas ise, et tal on

mõningaid probleeme mäluga. Kuivõrd kohtus ei leidnud kinnitust, et E. Avetjan oleks

käidelnud narkootikume süüdistuses toodud mahus, ei saa juba selle pinnalt kindlalt rääkida

ka E. Avetjani eesmärgist saada narkokuriteost suurt varalist kasu (KarS § 184 lg 21).

KarS § 121 p 2 kohaselt on kahju või süüteo ulatus suur, kui see ületab 40 000 eurot. Narkoaine

müügist saadav tulu on arvutuslik, samuti kohus lähtub minimaalsetest summadest. A. Vassin

käitles 42,95 g ehk 572 doosi 4-FMAd summas vähemalt 8580 eurot. E. Avetjan ja A. Vassin

koos käitlesid 92,78 g ehk 647 doosi furanüülfentanüüli summas vähemalt 10 999 eurot. Võttes

aluseks minimaalse summa 10 999 eurot, mille E. Avetjan ja A. Vassin narkootikumide

käitlemisest said, jääb järelikult taotletud kasu alla KarS § 121 p-s 2 sätestatud suure varalise

kasu ulatust ning puudub alus heita E. Avetjanile ette narkootilise aine käitlemist KarS § 184

lõikes 21 sätestatud eesmärgil.

Kokkuvõttes asus kohus seisukohale, et A. Vassini tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS §

184 lg 2 p 1 järgi, kuid E. Avetjani tegevus vastab KarS § 184 lg 2 p-de 1,2 koosseisule, st E.

Avetjan pani toime narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku

käitlemise grupis isikuna, kes on varem toime pannud KarS 12. peatüki esimeses jaos

sätestatud kuriteo. Vastavalt karistusregistri õiendile ja Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri

2007 kohtuotsusele on E. Avetjani karistatud KarS § 184 lg 2 p 1 järgi 5-aastase vangistusega.

Karistus on täidetud 12. detsembril 2012. Seega KarRS § 24 lg 1 p 9 kohaselt on E. Avetjanil

kustumata karistus narkokuriteo toimepanemise eest.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist A. Vassinile mõistetud karistuse osas ning E.

Avetjani süüdimõistmises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Uue otsusega palub prokurör mõista

A. Vassinile KarS § 184 lg 2 p 1 järgi karistuseks 9 aastat vangistust, samuti mõista E. Avetjan

süüdi KarS § 184 lg 21 järgi ja karistada teda 14 aasta pikkuse vangistusega.

Prokurör ei nõustu maakohtuga, et neis süüdistuses etteheidetud tegudes, millistes peale XX

ütluste muid tõendeid ei olnud, jättis maakohus XX ütlused, kui ebausaldusväärsed kõrvale.

Seejuures viitas maakohus otsuses asjaolule, et XXl oli kohtus ütluste andmise ajal mõningaid

probleeme oluliste detailide mäletamisega (nt mitu korda on teda varasemalt karistatud, millal

ta vabanes vanglast) ning ka sellele, et XX selgitas ise, et tal on mõningaid probleeme mäluga.

Prokurör märgib, et samas andis XX mitmetunnise ristküsitluse käigus järjepidevaid ja

usaldusväärseid ütlusi selles, et on vähemalt 15 korral ostnud E. Avetjanilt fentanüüli. Prokuröri

hinnangul ei ole mõned vastuolud XX ütlustes käsitletavad diametraalsete vastuoludena, mille

tõttu tulnuks ütlused selles osas tõendikogumist välja jätta. Tõsi, XX märkis ülekuulamisel

esmalt, et hakkas 2018 sügisest E. Avetjanilt ostma fentanüüli, kuid hiljem ütles, et hakkas

2018 kevadest. Vaatamata teatud asjade mittemäletamisele (st mitu korda on teda karistatud,

millal täpselt vabanes vanglast ning millal hakkas narkootikume ostma E. Avetjanilt), tuleks

prokuröri hinnangul lugeda usaldusväärseks XX ütlusi osas, et tema ostis E. Avetjanilt kokku

vähemalt 15 korral fentanüüli, sellest 3 viimast korda kuriteomatkijana tegutsedes. See

tähendab, et järelikult vähemalt 12 korda ostis ta fentanüüli enne kuriteo matkimist korraga 20-

30 grammi kaupa. Nii selgitas XX kohtus üksikasjalikult, kuidas käis narkootikumide ostmine

E. Avetjanilt. Nimelt narkootilise aine saamiseks võttis ta alati esmalt kontakti E. Avetjaniga

suhtlusrakenduse odnoklassiki.ru kaudu. Seal lepiti kokku kohtumine, seejärel kohtuti

omavahel. Kohtumistel osales alati E. Avetjan, aeg-ajalt A. Vassin ja enne teda ka tuvastamata

isik. Neil kohtumistel lepiti E. Avetjani ja XX poolt omakorda kokku fentanüüli ostmise-müümise

kogus, ent ka aeg ja koht, kus ja millal toimub narkootilise aine üleandmine. Fentanüüli

üleandmine toimus kas Maardu või Muuga lähiümbruses, enamikel juhtudel oli fentanüül

peidetud loodusesse, olles pakendatud kilepakenditesse. Kõigil korral oli fentanüül

pakendatud sarnaselt ning tegemist oli pruunika ning vahest ka heledamat värvi pulbriga.

Seejuures selgitas XX, et kuigi fentanüüli ostu-müügitehingu leppis kokku E. Avetjan, siis

tavaliselt andis selle üle keegi teine, E. Avetjan andis ise fentanüüli üle 4-5 korral. Nii rääkis

XX, et esialgu oli E. Avetjaniga kaasas tundmatu isik, kes andis narkootilist ainet üle ning

hilisemalt, s.o 2018 lõpust alates oli selleks A. Vassin. Nii tutvustas E. Avetjan ühel järjekordsel

kohtumisel XXle A. Vassinit. XX sõnul kohtus tema A. Vassiniga ainult fentanüüli ostmisega

seoses. XX ütluste kohaselt anti fentanüüli üle Maardu ja Muuga ümbruses looduses.

Tavaliselt oli fentanüül kuhugi põõsastesse või metsa ära peidetud, XXle näidati fentanüüli

peidukoht või mindi üheskoos peidukoha lähistele, seejärel anti sealsamas käest-kätte üle

XXle. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et XX ütlused fentanüüli ostu kordade osas (s.o 12 korda

enne kuriteomatkimist ja 3 korda kuriteo matkimisel) on täies ulatuses usaldusväärsed.

Asjaolu, et varasemate ostude osas puuduvad muud tõendid, ei väära nende usaldusväärsust

ning ka seda, et neile ei tohiks otsuse tegemisel tugineda. Seejuures möönas ka maakohus

ise otsuse tegemisel, et kogutud tõendeid hinnates nähtus E. Avetjani ja XX hea läbisaamine

ning väljakujunenud suhtlusviis, mis kaudselt kinnitab XX ütluste usaldusväärsust. Samuti

kinnitab eeltoodu seda, et E. Avetjanil ja XXl oli narkootikumide ostmisel-müümisel välja

kujunenud usalduslik ja kindel suhe.

E. Avetjani käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu osas märgib prokurör järgmist.

Tunnistaja XX ütluste osaline väljajätmine tõendikogumist viis ka selleni, et maakohus

kvalifitseeris E. Avetjanile süüksarvatava teo KarS § 184 lg 2 p 1 ja p 2 järgi, mitte KarS § 184

lg 21 järgi, s.t maakohtu hinnangul ei leidnud 2/3 süüdistuses märgitud episoode tõendamist.

Prokuröri hinnangul tuleb XX ütlused lugeda usaldusväärseks osas, mis puudutavad

narkootikumide ostmist ja saamist E. Avetjanilt ning A. Vassinilt, s.t kokku 15 episoodis (tõsi,

esialgses süüdistusaktis oli märgitud 17 episoodi, kuid maakohtus leidis prokuröri hinnangul

tõendamist vaid 15 episoodi), mistõttu tuleb ka E. Avetjani tegevus kvalifitseerida KarS 184 lg

21 järgi, s.o tegutsemine suure varalise kasu saamise eesmärgil. Prokuröri hinnangul lähtus

kohus õigesti Riigikohtu otsusest 1-18-2232 ning lugenud E. Avetjani puhul narkootiliste ainete

soetushinnaks 0 eurot, kuivõrd kohtuliku uurimise käigus ei õnnestunud selgitada välja, kas ja

milliseid kulutusi E. Avetjan narkootiliste ainete hankimiseks tegi. Järgnevalt toob prokurör

välja arvutuskäigu, millest nähtuvalt tegutses E. Avetjan eesmärgiga teenida tulu enam kui 40

000 eurot. Kohtulikul uurimisel tuvastati, et E. Avetjan müüs XXle narkootilist ainet hinnaga

120 eurot/gramm. Kuriteo matkimise käigus osteti E. Avetjanilt kokku 10 800 euro eest

narkootilist ainet (3x3600 eurot). XX sõnul oli oste kokku 15, viimane kord ta ainet ei saanud,

13 ja 14 ost oli matkimise käigus ja eelnevad 12 korda ostis edasimüügiks. 12 korral ostis ta

20-30 grammi kaupa, s.o keskmiselt 25 grammi. Seega oli ta ostnud kokku 300 grammi (12 X

25 =300) narkootilist ainet hinnaga 120 eurot/gramm. Nimetatu teeb koguhinnaks 36 000 eurot

(300x120). Seega müüs E. Avetjan fentanüüle sisalduvat narkootilist ainet 46 800 euro

väärtuses. Kuivõrd prokurör ei vaidlusta apellatsioonis kokaiiniga seotud episoodi, siis

nimetatud aine arvutusi apellatsioonis ei kajastata. On tuvastatud, et kogu raha narkootikumide

eest tasus XX E. Avetjanile, mitte A. Vassinile, s.t kasusaajaks oligi E. Avetjan ja nimetatud

raha ei kuulunud võrdselt jagamisele. Kuivõrd E. Avetjan tegeles mitme kuu vältel narkootilise

aine müügiga, siis see kinnitab veelgi, et tema tegevus oli ajendatud suure varalise kasu

saamise eesmärgist. Seejuures kordab prokurör, et E. Avetjanil puudus ametlik töökoht ja

deklareeritud sissetulek, kuid ometi oli tal võimalik üürida maja, mille kulud küündisid mõnesaja

euroni kuus, kasutada rendisõidukeid, käia välismaal (nii Hispaanias kui ka Gruusias), tasuda

muid igapäevakulusid (söögile, mootorikütusele). E. Avetjan selgitas küll kohtus oma

sissetuleku allikaid (mitteametlik töö ehitusel, väljastatud laenudelt makstud intressid,

hasartmänguvõidud), kuid ei esitanud mitte ühtegi kirjalikku tõendit/dokumenti, mis kinnitaks

sel viisil legaalse tulu teenimist. Seetõttu on tema ütlused ses osas jällegi ebausaldusväärsed.

See omakorda viitab, et E. Avetjan sissetulekuallikaks oli eelduslikult ebaseaduslik tegevus,

milleks võiski tuvastatud asjaolusid arvestades olla ka narkootiliste ainete ebaseaduslik

käitlemine, sh edasimüük.

Prokuratuur ei nõustu süüdistatavatele mõistetud karistuste suurusega. Need ei vasta süü

suurustele ja karistuse mõistmise eri- ja üldpreventiivsetele eesmärkidele. Riigikohus on

korduvalt selgitanud (viimati Riigikohtu otsus 5-20-5, p 19), et karistuse mõistmisel tuleb võtta

lähtepunktiks karistusseadusitku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb

tuvastada isiku süü ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse

konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr, mis võib jääda kas üles- või

allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära

korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutustest tulenevalt (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-77-

11, 3-1-1-52-13, 3-1-1-58-13, ent ka hiljutine otsus nr 1-18-2232 p 71).

Maakohus mõistis A. Vassinile 6aastase vangistuse, s.o oluliselt alla keskmäära (9 aastat),

leides, et A. Vassini teos esines karistust raskendav (tegutsemine omakasu eesmärgil), ent ka

kergendav asjaolu (puhtsüdamlik kahetsus). Prokuröri hinnangul ei olnud tegu siira ja

puhtsüdamliku kahetsusega, seda kinnitab kasvõi asjaolu, et A. Vassin üritas maakohtus kogu

süüd enda peale võtta ja säästa seeläbi E. Avetjani. Prokuröri hinnangul oli tegemist nn

deklaratiivse kahetsusega, mis ei olnud siiras ega puhtsüdamlik ning oli ajendatud eesmärgist

saada kergem karistus. A. Vassin käitles erinevaid narkootilisi aineid varalise kasu saamise

eesmärgil, sh fentanüüle sisalduvaid pulbreid koguses, mis ületab suure koguse

miinimummäära pea paarisaja kordselt. On üldteada asjaolu, et just fentanüülid on

narkootilised ained, mis on kõige enam sõltuvust tekitavad ja peamised narkosurmade

põhjustajad, s.t tegemist on kõige ohtlikumate narkootiliste ainetega. Seetõttu ei ole võimalik

talle mõista karistust alla keskmäära. Maakohus mõistis E. Avetjanile sanktsiooni keskmääras

karistuse, s.o 9 aastat vangistust. Kuivõrd prokurör taotleb E. Avetjani süüditunnistamist KarS

§ 184 lg 21 järgi, siis seeläbi tuleb karistuse mõistmisel korrigeerida ka karistusraame, nii on

KarS § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul keskmääraks 13 aastat vangistust. E.

Avetjani teos puuduvad karistust kergendavad asjaolud, ta müüs enimohtlikke narkootilisi

aineid, tema varasem karistus samalaadse kuriteo eest ei ole talle mõju avaldanud, ta tegutses

mitme kuu vältel ja tal oli tegevuses juhtroll, siis tuleb talle üld- ja eripreventiivsetel kaalutlustel

mõista keskmäärast mõnevõrra rangem karistus. Kuigi prokurör taotleb E. Avetjani

süüditunnistamist ja karistamist KarS § 184 lg 21 järgi, siis märgib prokurör, et E. Avetjanile

mõistetud karistus KarS § 184 lg 2 p 1 ja p 2 järgi ei vasta samuti isiku süü suurusele ja

karistuse mõistmise üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele, arvestades, et selle koosseisu

puhul on raskendavaks asjaoluks tegutsemine omakasu eesmärgil, mis on aga KarS § 184 lg

21 puhul juba koosseisuline element.

Prokuröri apellatsioonile esitas eelmenetluses vastuväited süüdistatava A. Vassini kaitsja

adv. V. Gimaev.

A. Vassini kaitsja soovib rõhutada asjaolusid, mis seavad kahtluse alla XX ütlused narkootilise

aine üleandmise arvus A. Vassinile. XX ütluste kohaselt sai ta narkootilist ainet väidetavalt E.

Avetjanilt 15-l korral, sh 3 matkimist. 22. jaanuari 2020.a protokollist nähtuvalt vastas XX

vastuseks prokurörile, et alguses oli Avetjaniga ka kolmas isik, kes hiljem kadus. Osa

väidetavalt E. Avetjanilt saadud narkootilisest ainest andis XX edasi isikutele nagu Dmitri ja

Aleksandr (see pole Vassin). XX ütluste kohaselt andis ta Dmitrile ja teisele Aleksandrile edasi

rohkem kui 10-l korral. Seega XX ütlustest, millistesse tuleb suhtuda kriitiliselt, tuleb välja, et

A. Vassini osalus piirdub selle 3-4 korraga, sealhulgas 3 korda matkimist.

Süüdistuskõnes toetas prokurör kõiki süüdistuse episoode ning palus karistada A. Vassinit 9-

aastase vangistusega. Maakohus tuvastas fentanüüli osas käitlemise viiel korral (lähedane

sellele, mida kaitsja kaitsekõnes arvutas), samuti narkootilise aine käitlemise amfetamiini osas.

Kokaini käitlemist kohus ei tuvastanud. Prokurör apellatsioonis kokaiiniga seotud episoodi ei

vaidlustanud. Maakohus arvestades A. Vassini süü tunnistamist ja kahetsust karistas teda 6-

aastase vangistusega. Prokurör oma apellatsioonis leiab, et A.Vassini tuleb karistada

keskmäära vangistusega. A.Vassin ja tema kaitsja kaaluvad apellatsiooni esitamist karistuse

määra osas, kuna leiavad, et karistus peaks olema alla miinimummäära. Sellest tulenevalt

paluvad jätta prokuröri kaebus rahuldamata.

Prokuröri apellatsioonile esitas eelmenetluses vastuväited süüdistatava E. Avetjani kaitsja

adv. K. Namm.

Kaitsja hinnangul on tunnistaja XX ütlused ebausaldusväärsed ja tulnuks tervikuna

tõendikogumist välja jätta. Selles osas on kaitsja avaldanud põhjaliku seisukoha enda

apellatsiooni peatükis 1 („Kohtuotsuses on tuginetud ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele“)

ning palub vastavat seisukohta arvestada ka prokuröri apellatsiooni vastuväidetena.

Prokuröri apellatsiooni kontekstis väärib rõhutamist järgnev. XX on väitnud, et sai perioodil

2018.a sügisest kuni 2019.a tunnistaja kinnipidamise hetkeni narkootilisi aineid umbes 15

korral (vt 22.01.2020 istungi protokoll lk 3). „Umbes“ väite alusel ei saa kedagi süüdi mõista 15

korral narkootilise aine käitlemises. Edasiselt selgus kohtuistungi käigus tõsiasi, et XX ei

mäletanud enam mitte midagi enne matkimist toimunud narkootiliste ainete üleandmise kohta.

Nii väitis ta, et mäletab ainult viimast kolme korda (vt 22.01.2020 istungi protkoll lk 20-21).

Viimased kolm korda olidki nn matkimise episoodid. Tunnistaja ei suutnud vastata mitte

ühelegi kaitsja küsimusele nn varasemate kordade kohta, väites iga kord, et „ei mäleta.“

Sellises olukorras ei ole võimalik pelgalt ühe tunnistaja ütlustele tuginedes väita, et E. Avetjan

pani toime narkootiliste ainete käitlemise. XX ütlused on selgelt ebausaldusväärsed.

Samuti ei saa kedagi süüdi mõista hea läbisaamise eest, millele viitab prokurör. Hea

läbisaamine ei kinnita mitte ühegi kuriteo toimepanemist. Mis puudutab väidetavalt

väljakujunenud suhtlusviisi, siis on maakohus ühtlasi märkinud, et õigeaegselt ei talletatud ega

esitatud kohtule varasemate kordade kirjavahetust (vt Kohtuotsuse lk 19). Seega objektiivsed

tõendid väidetava väljakujunenud suhtlusviisi kohta puuduvad. Väidetavate nn varasemate

narkootilise aine käitlemise kordade kohta tõendeid peale ebausaldusväärsete XX ütluste ei

ole ja menetlejad ei proovinudki neid koguda.

Kaitsja taotleb enda apellatsioonis E. Avetjani õigeksmõistmist. Isegi kui ringkonnakohus

peaks leidma, et E. Avetjan on mingis osas talle etteheidetava teo toime pannud, ei saa

tegemist olla KarS § 184 lg 2-1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga. Kaitsja põhjendab seda

seisukohta alljärgnevalt.

XX ütlustest, isegi kui neid lugeda usaldusväärseteks, ei tulene, et E. Avetjan käitles

narkootilisi aineid 15 korral, vaid XX on viidanud umbes 15 korrale. Nii ei saa tõsikindlalt väita,

et tegemist oli 15 korraga. Kui kordi oli vähem, siis ei ole täidetud „suure varalise kasu“

kriteerium. Seda isegi juhul, kui nõustuda prokuröri kalkulatsioonidega. Puudub võimalus väita,

et keskmiselt oli tegemist just 25 grammi ostmisega, nagu väidab prokurör. Tõendid selle kohta

puuduvad, sest XX ei osanud täpsustada ühegi korra osas detaile. Samuti ei saa väita, et

müügihind on just 120 eurot/gramm, arvestades, et XX on viidanud ka 110 eurole/gramm.

Prokuröri arvutuskäik on oletuslik ega arvesta KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo

põhimõttega. Lisaks on kohus tuvastanud, et tulu ühe grammi pealt on 30 eurot (vt

Kohtuotsuse lk 23). KarS § 7 lõiget 3 silmas pidades puudub seega alus lähtuda 110 eurost

või 120 eurost/grammi kohta.

Kummastav on prokuröri väide, et on tuvastatud, et kogu raha narkootikumide eest tasus XX

E. Avetjanile. Seda tuvastatud ei ole. Nii on XX väitnud, et raha andis ta ka Vassinile – sama

istungi raames väitis tunnistaja, et andis Vassinile 1000 eurot (22.01.2020 istungi protokoll lk

3), kui ka seda, et ei mäleta, millise summa ta Vassinile andis (protokolli lk 14). Lõpuks on ta

vastuolus varasemaga väitnud, et andis raha ka kolmandale isikule (protokolli lk 14). Eeltoodut

silmas pidades ei ole võimalik kogu väidetavat suurt varalist kasu omistada üksnes E.

Avetjanile. Seejuures on süüdistus esitatud ka A. Vassinile KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, s.o teo

grupis toimepanemise eest. Seda, kuidas täpselt pidi väidetav varaline kasu jagunema E.

Avetjani, A. Vassini ja tundmatu kolmanda isiku vahel, menetluses selgunud ei ole. Sellisel

juhul tuleb lähtuda aga võrdsest jagamisest (vt ka nt 1-18-2232, p 58). Mis puudutab nn

kolmandat matkimise korda (16.04.2019), siis viidatud korral mistahes narkootilisi aineid ei

leitud ega võetud ära. Tegelikkuses puuduvad tõendid, et 16.04.2019 kohtumisel oleks

räägitud narkootiliste ainete ostmisest. Seda ei kinnita ka jälitustoimingu protokoll, millest

nähtub, et räägitakse hoopis võlgnevusest. Ühtlasi tähendab see, et ei räägita ka aine

kogusest. Puuduvad tõendid, et nn kolmandal matkimise korral oleks tegemist olnud 30g

narkootilise ainega.

Kaitsja ei nõustu prokuröri seisukohaga kuriteo kvalifikatsiooni osas, mistõttu ei nõustu kaitsja

ka prokuröri seisukohaga karistuse osas. Lisaks on kaitsja enda apellatsioonis alternatiivselt

tuginenud sellele, et E. Avetjanile mõistetud karistus on liiga range, arvestades nii konkreetse

E. Avetjanile etteheidetava teo asjaolusid kui ka karistuspraktikat analoogsetes asjades (vt

kaitsja apellatsiooni ptk 6). Kaitsja palub vastavaid seisukohti arvestada ka prokuröri

apellatsiooni vastuväidetena.

Süüdistatava Eduard Avetjani kaitsja adv. Küllike Namm taotleb maakohtu otsuse

tühistamist täies ulatuses või osaliselt ja uue kohtuotsuse tegemist, millega mõistetaks tema

kaitsealune õigeks või alternatiivselt kergem karistus. Apellant palub menetluskulud jätta riigi

kanda.

Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised:

-kohtuotsus on rajatud ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele, kelle ütlused tulnuks täies

mahus tõendikogumist välja jätta;

-otsuses on tuginetud jälitustoimingu protokollile, mis on lubamatu tõend;

-isegi, kui lugeda jälitustoimingu protokoll lubatavaks tõendiks, ei nähtu sellest E. Avetjani

osalus narkokuriteos. Maakohus on rikkunud KrMS § 7 lõikes 3 sätestatud põhimõtet;

-maakohus on jätnud ebaõigesti rahuldamata kaitsja taotluse täiendavate jälitusprotokollide

koostamiseks;

-alternatiivselt tugineb apellant KrMS § 338 p-s 4 sätestatud alusele, s.o karistus ei vasta

kuriteo raskusele.

Apellant võtab seisukoha ka konfiskeerimise osas.

Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja XX ütlustele on kriminaalmenetlusõiguse

oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib selle tühistamise (vt nt 3-1-1-63-13, p

20.2). Arvestades XX isikut, menetluslikku seisundit ja ütluste sisu koosmõjus, on tema ütlused

tervikuna ebausaldusväärsed ja tulnuks tõendikogumist välja jätta. Ei esine veenvaid

põhjendusi, mis võimaldaksid XX ütlusi kasvõi osaliselt usaldusväärseks pidada.

XXt on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Harju Maakohtu 10.03.2009 otsusega tunnistati

ta süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Selleks ajaks oli teda viiel korral kriminaalkorras karistatud.

Tallinna Ringkonnakohtu 15.10.2014 otsusega asjas nr 1-13-10087 tunnistati XX süüdi KarS

§ 184 lg 2 p 1, 2 järgi ja talle mõisteti kuue aasta ja kuue kuu pikkune vangistus. Viru Maakohtu

24.10.2017 määrusega vabastati ta ennetähtaegselt katseajaga kuni 29.11.2019,

käitumiskontroll määrati pikkusega 24 kuud. Muu hulgas oli ta kohustatud mitte omama või

tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid. XX ebausaldusväärsust ilmestab Harju

Maakohtu 25.06.2020 väärteootsus nr 4-20-2679, millega ta tunnistati süüdi NPALS § 15_1 lg

1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises 15.03.2020 ning mõisteti talle põhikaristuseks

arest 8 päeva, mis asendati üldkasuliku tööga 8 tunni ulatuses. Seega jätkas XX narkootiliste

ainete käitlemist ka pärast seda, kui ta kahtlustatavana kinni peeti ja ka kohtus ütlusi andis.

Nii kujunes järgnev olukord. Põhja prefektuur pidas 26.03.2019 kahtlustatavana kinni XX, kelle

pükste taskust leiti ja võeti ära 2 tk pabernutsakat, milles XX sõnul on kokku ca 2 grammi

narkootilist ainet fentanüül. 26.03.2019 ettekande kohaselt oli XXl kaasas ka sularaha kokku

1790 eurot. Seega peeti XX kuriteos kahtlustatavana kinni ajal, mil ta viibis katseajal ning oli

allutatud käitumiskontrollile. Tavapraktika kohaselt järgneb sellele karistuse täitmisele

pööramine, millest XX korduvalt karistatuna ilmselgelt teadlik oli, mida ta ülekuulamisel ka

kinnitas (22.01.2020 istungi protokoll lk 31). Sellises olukorras ehk kitsikuses olevale isikule

tehti politsei poolt ettepanek koostööks, millega XX nõustus (22.01.2020 istungi protokoll lk

31). Kuigi tegemist oli katseajal viibiva varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga,

kes tabati narkootikumide valdamiselt ja kes enda sõnul tegeles narkootikumide levitamisega

tulu teenimise eesmärgil, lasti vabaks ning tagastati talle ka tema juurest leitud sularaha.

27.03.2019 kuulati XX üle tunnistajana käesolevas kriminaalasjas. Kriminaalasjas alustati

menetlust KarS § 184 lg 2 p 1 tunnustel selles, et laekunud informatsiooni kohaselt tegelevad

grupis suures koguses narkootilise aine fentanüüli ebaseadusliku käitlemisega E. Avetjan ja

A. Vassin. Kuigi XX oli kahtlustatava staatuses, andis ta samal päeval samade asjaolude

kohta ütlusi tunnistajana. XX ütluste kohaselt sai ta narkootilisi aineid, mis temalt

kahtlustatavana kinnipidamisel ja tema korterist ära võeti, E. Avetjanilt (22.01.2020 istungi

protokoll lk 1-2). Seejuures tegeles XX ise narkootiliste ainete levitamisega eesmärgiga raha

saada (22.01.2020 istungi protokoll lk 4). Tema elukoha läbiotsimisel äravõetud digitaalkaalul

olid erinevate narkootiliste ainete jäljed (erinevate fentanüülide, amfetamiini, kokaiini jm jäljed)

ja XXilt äravõetud süstal sisaldas amfetamiini

Prokuröri kontseptsiooni kohaselt sai XX narkootilisi aineid E. Avetjanilt ja A. Vassinilt.

Sisuliselt on tegemist grupiga, kuhu kuulus ka XX. Ometigi ei menetletud XX kriminaalasja ja

käesolevat kriminaalasja koos. Apellandi hinnangul mindi selliselt vastuollu Riigikohtu

praktikaga. Nimelt tuleneb sellest, et kui isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises

toimepanemises, tuleks nende kriminaalasja menetleda ühises menetluses. Kriminaalasja

materjalide eraldamine ja süüdistusasja lahendamine eraldi ülejäänud toimepanijatest on

käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt nt 3-1-1-

119-09, p-d 12, 14 ja 16). Asjas nr 3-1-1-90-11 (p-s 13) on Riigikohus selgitanud, et

kriminaalasjade eraldamine ei tohi tuua kaasa seda, et süüdistatava süüditunnistamisel

tuginetakse ebaseaduslikele tõenditele, ega süüdistatava menetluslike õiguste rikkumist.

Riigikohus märkis, et kriminaalasjade eraldamine ei tohi olla tõendite loomise abinõu.

Käesoleval juhul ei ole koostatud kriminaalasjade eraldamise määrust, kuid tegemist on

analoogse olukorraga – algusest peale valis menetleja kriminaalasjade nr 19230100347 ja

19230100349 eraldi menetlemise, kuigi vastavalt viidatud kohtupraktikale oleks pidanud XX

süüasja menetlema koos E. Avetjani ja A. Vassini süüasjaga. Menetleja toimis nii, et luua

lubamatult tõendeid. Ka sel põhjusel tuleks XX ütlused tõendikogumist välja jätta.

Käesolevas asjas on nii kohtueelses menetluses kui kohtumenetluses XXt käsitletud

tunnistajana ning teda on hoiatatud valeütluste andmise eest. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või

kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik. Mõiste

„sama asi“ ei ole samastatav sama kriminaalmenetlusega (s.o sama kriminaalasja numbriga),

vaid on laiem mõiste. „Sama asjana“ tuleks käsitleda mistahes asja, mis olemuslikult käsitleb

sama kuritegu, kus isikuid võiks kahtlustada/süüdistada „kuriteo ühises toimepanemises selle

mõiste kõige laiemas tähenduses.“

Lisaks sisaldavad XX ütlused vastuolusid. Esiteks möönis ta ise, et tal pole mäluga kõik korras

(vt 22.01.2020 istungi protokoll lk 20). Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise

tõendiallika usaldusväärsust seostanud ütluste andja isikuomadustega, ütluste detailsuse,

selguse ja elulise usutavusega (vt nt 3-1-1-100-15, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellise

tõendiallika puhul on alust arvata, et ta ei mäleta sündmusi selliselt, nagu need tegelikult

toimusid, ning tema ütlused tervikuna on ebausaldusväärsed.

XX väitis, vastates prokuröri küsimustele, et sai narkootilist ainet esimest korda 2018.a sügisel

– „tean, et sügisel 2018.a“ (vt 22.01.2020 istungi protokoll lk 3). Seejuures väljendas tunnistaja

veendumust selles, et tegemist oli sügisega 2018. Samal istungil pisut hiljem, vastates kaitsja

küsimustele, oli XX veendunud, et hakkas narkootiliste ainetega tegelema kevadest 2018,

mitte sügisest 2018. Samuti väitis tunnistaja, et eelnevalt olevat ta samal istungil rääkinud

2018.a kevadest ja mitte sügisest (vt 22.01.2020 istungi protokoll lk 15, 16). See viitab kahele

olulisele asjaolule – 1) tunnistajal on kombeks esitada väiteid kindlas vormis, isegi kui ta

ilmselgelt asjaolu õigesti ei mäleta; 2) tunnistaja mäluga on sedavõrd suured probleemid, et ta

ei suuda meenutada sedagi, mida ta samal päeval ca 1,5 tundi tagasi on rääkinud.

Tunnistajate ütlustest puudub võimalus üheselt mõista, kellelt ta narkootilisi aineid kokkuvõttes

sai. Esmalt väidab ta, et Avetjanilt sai ta perioodil 2018.a sügisest kuni 2019 kinnipidamise

hetkeni narkootilisi aineid u 15 korral (vt 22.01.2020 istungi protokoll lk 3). Natuke aega hiljem

selgub kõigepealt, et tunnistaja olevat ka autost narkootilisi aineid kätte saanud, kuid Sanja

käest (protokolli lk 4). Seejärel väidab tunnistaja, et tavaliselt Eduardit üleandmise juures ei

olnudki (protokolli lk 5). Lisaks olevat asjasse segatud ka keegi kolmas isik (protokolli lk 5).

Üllatuslikult selgus, et raha olevat tunnistaja andnud ka sellele kolmandale isikule (protokolli lk

14), millist asjaolu tunnistaja eelnevalt ei maininud. Lõpuks selgus, et tunnistaja ei mäletanud

mitte midagi enne matkimist toimunud narkootiliste ainete üleandmise kohta, väites, et mäletab

ainult viimast kolme korda (protokolli lk 20-21). Sellele vaatamata on tunnistaja varasemalt

prokuröri küsimustele vastates teadnud, et ta on saanud Avetjanilt umbes 15 korral narkootilist

ainet. Apellandi hinnangul ei ole selline väide usaldusväärne, arvestades, et tunnistaja ei

suutnud vastata mitte ühelegi kaitsja küsimusele seoses enne matkmist toimunud väidetavate

narkootiliste ainete üleandmistega, ning et tunnistaja on väitnud ühtlasi, et tegelikult Avetjan

tavaliselt üleandmiste juures ei olnudki. Ometigi on kohus leidnud, et tõendatud on, et E.

Avetjan ja A. Vassin käitlesid narkootilisi aineid ühiselt viiel korral.

Vastuseks Vassini kaitsja küsimusele on XX teatanud, et raha andis ta ühel korral Vassinile ,

kuid ei mäleta, mis summas (22.01.2020 istungi protokoll lk 14). Vastates samal istungil

eelnevalt prokuröri küsimusele, teadis XX, et oli Vassinile andnud 1000 eurot (22.01.2020

istungi protokoll lk 3). Seega, taas ei suuda tunnistaja isegi ühe istungi raames oma ütlusi

mäletada. Ilmekas on, et tunnistaja on valmis vastama enesekindlalt (Vassinile andsin 1000

eurot), kuigi ta ei pruugi asjaolusid mäletada.

Maakohus on õigesti märkinud, et XX ei mäletanud kohtuistungil tema elu oluliselt mõjutanud

sündmusi ehk mitu korda on teda kriminaalkorras karistatud või mis aastal ta vanglast

vabanes. Samuti viitas kohus õigesti tema mäluprobleemidele (vt otsuse lk 19). Sellele

vaatamata on kohus osaliselt XX ütlustele tuginenud. Seda olukorras, kus XX ei ole paljudes,

sh süüdistuse asjaoludes, suutnud üldse ütlusi anda ja andnud paljuski vastuolulisi ütlusi.

Võttes arvesse lisaks, et XX oli väga keerulises menetluslikus olukorras, teades, et teda ootab

vanglakaristus, tulnuks tema ütlused tervikuna ebausaldusväärseks lugeda.

Kohtuotsuses on tuginetud 10.07.2019 jälitustoimingu protokollile. Protokollis on viidatud

jälitustoimingu alusena Harju Maakohtu 29.03.2019 määrusele nr KM7443/2019, millega anti

luba kuriteo matkimiseks ajavahemikul 29.03.2019-29.05.2019; ning prokuröri 28.03.2019

loale nr PL7437/2019, millega anti luba varjatud jälgimiseks ajavahemikul 29.03.2019-

29.05.2019. Viidatud jälitustoimingu protokolli näol ei ole tegemist lubatud tõendiga ning

maakohus ei oleks otsust tehes tohtinud vastavale tõendile tugineda. Seejuures, KrMS § 126-

1 lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend üksnes siis, kui jälitustoimingu loa

taotlemisel ja andmisel, jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Seega loetakse

igasugune hälbimine seadusega jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (vt nt 3-1-1-22-10, p 14.3 ).

Esmalt käsitleb apellant varjatud jälgimise luba. KrMS § 126-5 lg 1 sätestab, et isiku varjatud

jälgimiseks annab loa prokuratuur. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud artikli 8

rikkumiseks seda, kui jälitustoiminguks annab loa asutus, kes ei ole piisavalt iseseisev

täitevvõimust. Tavapäraselt on kohtulik kontroll iseseisvam ja erapooletum, mistõttu on

eelistatum lahendus see, kui jälitustegevust kontrollib kohus. Täitevvõimu teostava isiku, nt

justiitsministri järelevalve jälitustoiminguks loa andnud asutuse/isiku tegevuse üle ei ole piisav

(vt nt Szabo ja Vissy vs Ungari, avaldus nr 37138/14, p 77). Näiteks ei pidanud EIK Rumeenia

prokuratuuri täitevvõimust sõltumatuks asutuseks, sest prokuröridel on alluvussuhe

peaprokuröriga ja justiitsministriga (vt Pantea vs Rumeenia, p 238). Uno Lõhmus on 2015.a

kohtute aastaraamatus esile toonud paralleeli Eesti prokuratuuriga, leides, et Eesti

prokuratuuri korraldus muudab kaheldavaks prokuröri ja prokuratuuri sõltumatuse (vt Uno

Lõhmuse artikkel „Kontroll jälitustegevuse üle (kriitiline analüüs)“, lk 63).

Euroopa Kohtu kohtujurist Giovanni Pitruzzella hiljutises, 21.01.2020, kohtuasjas nr C-746/18

esitatud ettepanekus on tõdetud, et Eesti prokuratuuri ei saa lugeda sõltumatuks kontrolli

teostavaks haldusasutuseks, sest prokuratuuri ülesanne on juhtida kohtueelset menetlust, kuid

prokuratuur esindab ühtlasi kohtumenetluses riiklikku süüdistust. Sõltumatu saab olla selline

asutus, kes ühelt poolt ei ole otseselt seotud asjaomase kriminaaluurimise läbiviimisega, ja

teiselt poolt on ta kriminaalmenetluse poolte suhtes neutraalsel positsioonil (vt ettepaneku p

126). Nimetatut leidis kohtujurist olukorras, kus prokuratuur oli KrMS § 901 lg 2 järgi andnud

loa nõuda sideettevõtjalt elektroonilise side seaduse § 1111 lõikes 2 sätestatud andmeid.

Tegelikkuses on seda, et tarvis on sõltumatu haldusasutuse kontrolli, kinnitanud Euroopa

Kohus ka varasemalt, 21.12.2016 otsuses Tele2 Sverige AB (liidetud kohtuasjad nr C-203/15

ja C-698/15, p 120). Kahtlust, kas prokuratuur vastab sõltumatu haldusasutuse kriteeriumile,

tekitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumis samuti eelkõige asjaolu, et pärast kohtueelset

menetlust, kui prokuratuur on veendunud, et kriminaalasjas on kogutud kõik vajalikud tõendid

ja esineb selleks alus, esitab prokuratuur isikule süüdistuse, esindades kohtus riiklikku

süüdistust ja olles kohtumenetluse pooleks (vt Riigikohtu 12.11.2018 kohtumäärus asjas 1-16-

6179, p 28). Võttes arvesse viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu seisukohti

prokuratuuri kui loa andja sõltuvuse osas, leiab apellant, et käesolevas asjas tõendina esitatud

jälitustoimingu (varjatud jälgimise) protokoll ei ole lubatav tõend. Kuna prokurör ei taga Eesti

Vabariigi õigussüsteemis sõltumatut kontrollifunktsiooni varjatud jälgimise üle, ei ole prokuröri

luba varjatud jälgimiseks kooskõlas EIÕK artikliga 8. Siinkohal tuleb silmas pidada, et EIÕK

on Eesti õiguskorra lahutamatu osa ning selles sisalduvate õiguste ja vabaduste tagamine on

põhiseaduse § 14 kohaselt ka kohtuvõimu kohustus (vt 3-1-3-13-03, p 31). Seega ei olnud

otsuses lubatav tugineda 10.07.2019 jälitustoimingu protokollile.

Apellant leiab, et puudus alus kuriteo matkimiseks luba anda. Nimelt tulenevad EIK praktikast

kriteeriumid, et lugeda kuriteo matkimist lubatavaks. Üheks on see, et enne matkimist peab

olema menetlejal teave isiku eelneva kuritegeliku käitumise kohta. Näiteks on EIK leidnud, et

süüdistusel tuleb esitada detailid ja viidata objektiivsetele tõenditele seoses isiku eelneva

ebaseadusliku tegevusega (vt nt EIKo 29.09.2009 Constantin ja Stoian vs Rumeenia,

avaldused nd 23782/06 ja 46629/06, p 55). Sellele, et kuriteo matkimiseks peab uurimisorganil

olema eelnev informatsioon isiku võimaliku kuritegeliku käitumise kohta, on viidanud ka

Riigikohus (vt 3-1-1-110-04, p 11.3). EIK on selgitanud veel, et uurimisasutus peab suutma

näidata, et neil oli piisav põhjus kuriteo matkimise läbiviimiseks. Täpsemalt peaks

uurimisasutusel olema konkreetsed ja objektiivsed tõendid, et on alust arvata, et isik on toime

pannud kuriteo. Teave, millele uurimisasutus tugineb, peab olema kontrollitav (vt nt EIKo

02.10.2012 Veselov ja teised vs Venemaa, avaldused nr 23200/10, 24009/07, 556/10, p 90).

Need tingimused polnud täidetud. Nimelt puudusid Avetjani väidetava osaluse kohta

narkokuriteos mistahes tõendid enne, kui XX vastavaid väiteid esitas. XX peeti kinni katseajal,

mille tõttu teda ähvardas reaalne vangistus, ja ta andis ütlusi kahtlustatavana, kuid oli kohe

valmis andma Avetjani süüstavaid ütlusi tunnistajana. Seega ei olnud jälitustegevuse

alustamiseks muud teavet kui ebausaldusväärse isiku ütlused, kelle sooviks oli vabadusse

pääseda ja kes võlgnes E. Avetjanile suurema summa raha. Otsuses on leitud, et vähemalt

osaliselt ei saa XX ütlusi usaldusväärseks pidada ja tõendamist ei leidnud väga suur osa

süüdistuses E. Avetjanile etteheidetud episoodidest. Just nende episoodide alusel, mille osas

on otsuses leitud, et nende toimumine ei ole tõendatud, alustati aga jälitustegevust E. Avetjani

suhtes.

Kohtumääruses KM7443/2019 on viidatud XXle kui tunnistajale, mitte kui isikule, kes tegelikult

oli ja peaks jätkuvalt olema kahtlustatava staatuses, ning kes on ennetähtaegselt vangistusest

vabastatud ühes kohustusega mitte käidelda narkootilisi aineid. Kohus lähtus seega ekslikust

eeldusest, et XX on tunnistaja. XX tunnistajana ülekuulamine ei olnud aga lubatav.

Kummastavalt ei üritatud enne jälitustoimingute teostamist välja selgitada isegi XX

suhtlusringkonda ega tema suhtluse sisu Vassini ja Avetjaniga. Nii on 26.03.2019 XX elukoha

läbiotsimismääruses märgitud, et eesmärgiks on mh avastada elektroonilisi andmekandjaid,

mis aitaksid tuvastada narkootilise aine päritolu või selle võimalikke teisi käitlejaid. 26.03.2019

läbiotsimisprotokollist nähtuvalt aga midagi eriti ei üritatudki otsida, sh ei leitud ega võetud ära

mobiiltelefone. XX ütluste kohaselt oli tal üks telefon kodus, mille ta enda sõnul kinkis pärast

tema kodus toimunud läbiotsimist ära (22.01.2020 istungi protokoll lk 17). XX 26.03.2019

kahtlustatavana kinnipidamise protokolli järgi oli XXl kaasas pihuarvuti Huawei. Ometigi ei ole

asja materjalide juures Huawei vaatlusprotokolli, milline oleks võinud kinnitada väidetavat

suhtlust suhtlusportaalis ok.ru. XX sõnul oli tal kinnipidamisel aga kaks telefoni – Samsung ja

Huawei ning Samsungi olevat politsei üle vaadanud ja Huawei andis ta politsei juuresolekul

kellelegi Maria-nimelisele isikule (22.01.2020 istungi protokoll lk 17-18). XX ütlused seoses

tema telefonidega on raskesti jälgitavad. Lisaks on ta väitnud vastupidist, s.o et Samsungi

andis ta tüdrukule, sai selle hiljem tüdrukult tagasi ning et hoopis Huawei oli tal politsei juures

kaasas, selle kinkis ta ära, lisaks on ta ühe telefoni ära visanud, hoopis kaks telefoni oli tal

kodus, olevat ka kolmas, kuhu talle helistati ja mida ta ei ole „üldse kunagi toonud“ (22.01.2020

istungi protokoll lk 18). Vaatamata eeltoodud XX vastuolulistele ja segastele ütlustele, on tõsi

see, et mitte ühegi XX telefoni vaatlust ei ole teostatud. Kummalisel kombel ei ole menetlejad

üldse tundnud huvi, et tuvastada XX suhtlemist, suhtlemise sisu (nt SMS-e, kontaktide

nimekirja, aga ka nt suhtlusrakenduses väidetavalt olevate sõnumite sisu).

Lisaks on jälitustoimingu protokoll oluliste puudustega, mistõttu on see lubamatu tõend.

Protokollis esinevad järgmised puudused.

27.01.2020 istungil uuriti kohtus jälitustoimingu metaandmeid,. Protokolli lk-l 1 on väide, et

03.04.2019 kell 10:54 võttis E. Avetjan suhtlusrakenduses ok.ru ühendust XXga. Teadmata

isiku poolt on tehtud teadmata ajal foto aga hoopis 06.05.2019. Telefoni, mida XX kasutas,

menetleja poolt vaadeldud ei ole, mistõttu puuduvad tõendid, kas on olemas selline telefon,

mille ekraanil on selline vestlus, kas üldse selline vestlus on toimunud.

Protokolli lk-l 2 on väidetud, et kell 12:00 väljastati politseiametnike poolt XXle 3600 eurot.

Rahatähed on aga fotografeeritud 11.07.2019. Viidatud summa üleandmise kohta

politeiametnikele ja politseiametnikelt XXle tõendid puuduvad. Protokolli lk-l 2 kell 12:20 juures

on viidatud, et XX andis sularahapaki E. Avetjanile. Tegelikkuses vastavat asjaolu objektiivselt

tuvastatud ei ole. Protokolli lk-l 10 on viide, et kell 21:44 andis XX politseiametnikele üle Vassini

käest metsas saadud kilekoti, mille seest paistis veel vähemalt 1 soonkinnitusega kilekott

heleda pulbrilise ainega. XX poolt väidetavalt üleantut ei ole vaadeldud, saadu on tõendiks

vormistamata. Jälitustoimingu protokoll ei saa asendada asitõendi vaatlusprotokolli, millele on

KrMS-s konkreetsed nõuded. Protokolli lk-l 10 on foto kilekotist, kuid see ei ole tehtud mitte

03.04.2019, vaid 05.04.2019. Protokolli lk-l 10 on tehtud viide, et 09.04.2019 kirjutas XX kell

20:15 suhtlusrakenduses ok.ru Avetjanile: „homme umbes peale nelja võime kohtuda nagu

viimane kord.“ Selle peale Avetjan vastas: „Ok“. XX kirjutas vastu: „okei vennas homme

kirjutame,“ millele Avetjan vastas: „hästi.“ Arvestades, et tegemist on venekeelsete inimestega,

siis ei ole sellise (s.o eestikeelse) kirjavahetuse toimumine võimalik. Puuduvad igasugused

viited, et politeiametnikud oleksid 09.04.2019 olnud koos XXga ja saanuksid sellise

kirjavahetuse fikseerida. Seega saab järeldada üksnes seda, et vastavat kirjavahetust ei ole

toimunud. Protokolli lk-l 10 on 10.04.2019 osas viidatud, et toimus politseiametnike poolt raha

üleandmine XXle. Nimetatud summa üleandmise kohta politseiametnikele ja politseiametnikelt

XXle puuduvad taaskord tõendid.

Protokolli lk-l 11 on väide, et 15:39 kirjutas XX E. Avetjanile suhtlusrakenduses ok.ru. Taaskord

on foto tehtud teadmata isiku poolt ning hoopis teisel kuupäeval kui 10.04.2019. Samal lehel

on viidatud, et kell 16:15 kirjutas Avetjan XXile, kuid puuduvad viited, et politseiametnikud

oleksid sel ajal olnud koos XXiga ja saanud vastavat asjaolu fikseerida. Protokolli lk-l 11 on

viidatud ka sularahapaki üleandmisele, kuid seda ei ole objektiivselt fikseeritud. Protokolli lk-l

20 on viidatud, et XX andis politseiametnikele üle Vassini käest metsas saadud kilekoti.

Jälitustoimingu protokoll ei asenda vaatlusprotokolli. Teadmata põhjusel ei koostatud enne

aine ekspertiisi saatmist aine kohta vaatlusprotokolli, millega oleks narkootiline aine

asitõendina vastu võetud. Protokolli lk-l 21 on tehtud foto kilekotist, kuid foto on tehtud

17.04.2019, s.o ajal, kui kriminaalasja materjalide kohaselt oli aine juba ekspertiisi saadetud.

Protokolli lk-l 21 on väide, et politseiametnike poolt anti XXile 3600 eurot (72x50), kuid fotolt

nähtub, et tegemist ei ole ainult 50eurostega, vaid on ka teisi kupüüre. Protokolli lk-l 22 on

taaskord viidatud, et XX on suhtlusrakenduses Avetjaniga ühendust võtnud. Telefoni, mida XX

kasutas, menetleja poolt vaadeldud ei ole, mistõttu puuduvad tõendid selle kohta, kas

tegelikkuses on olemas selline telefon, mille ekraanil on selline vestlus ning kas üldse selline

vestlus on toimunud. Protokolli lk-l 22 on väidetud, et XX olevat midagi Avetjanile andnud, mille

viimane pani paremasse taskusse. Samas kohtuistungil videofaili vaadates oli selge, et

taskuid, kuhu midagi panna, tegelikkuses näha ei olnud. Isegi kui lugeda jälitustoimingu

protokoll lubatavaks tõendiks, ei nähtu sellest E. Avetjani osalus narkokuriteos.

Maakohus on rikkunud KrMS § 7 lõiget 3, kui leidis, et E. Avetjan on toime pannud

narkosüüteo.

On tõendatud, et E. Avetjan tegeles raha laenamisega, teenides seeläbi intressitulu. 2018.a

lõpus laenas ta XXle 10 000 eurot tingimusel, et XX maksab E. Avetjanile intresse, s.o XX pidi

maksma E. Avetjanile tagasi 15 000 eurot (26.02.2020 istungi protokoll lk 8, E. Avetjani

ütlused). E. Avetjani sõnade kohaselt sai ta 10 000 eurot L.P(26.02.2020 protokoll lk 9).

10.06.2020 on L.P tunnistajana üle kuulatud ning ta on kinnitanud, et on oma sugulasele,

Eduard Avetjanile, 10 000 eurot laenuks andnud. XX on samuti kinnitanud, et E. Avetjan on

talle raha andnud ning et ta on küll osa võlast tagastanud, kuid on siiski jätkuvalt võlgu

(22.01.2020 istungi protokoll lk 29-30). Seega on E. Avetjani, L.Pe ja XX ütlustega (kui

viimaseid tõendina arvestada) tõendatud, et E. Avetjan on andnud XXle laenu. Seejuures on

ka E. Avetjan andnud ütlusi, mille kohaselt osa rahast XX talle tagastas, kuid osaliselt on E.

Avetjan jätkuvalt võlgu. E. Avetjani ütluste kohaselt kohtus ta XXga selleks, et viimasele

laenatud raha tagasi saada. Kohtuotsuses ei ole üheselt mõistetavalt asutud seisukohale, et

E. Avetjani poolt laenu andmist XXle ei toimunud.

Isegi kui lugeda jälitustoimingu protokoll lubatavaks tõendiks, ei nähtu sellest, et E. Avetjan

osales narkootiliste ainete käitlemises. Sellest nähtub, et E. Avetjan on suhelnud XXga

võlgnevuse teemal. Jälitustoimingu protokolli lk 3 kohaselt 03.04.2019 ütleb E. Avetjan XXle:

„Sina, lühidalt, andsid vana eest tuhat kuussada (1600) jah?“ XXi väide 3600 euro kohta on

protokollist nähtuvalt E. Avetjanile arusaamatu. Nimetatud vestluse juures A. Vassin ei

osalenud. Samal õhtul toimunu ei puuduta enam E. Avetjani, vaid on A. Vassini ja XX

omavaheline asjaajamine, millesse E. Avetjan ei ole sekkunud. Sellega on kooskõlas E.

Avetjani kui ka A. Vassini ütlused.

10.04.2019 kohtumise osas (vt jälitustoimingu protokoll lk 13) nähtub, et XX sõnul peaks tema

pühapäeval raha saama, mille ta siis kohe lubab E. Avetjanile anda. Taaskord tunneb E.

Avetjan huvi võla tagastamise vastu. Vaidlust pole, et E. Avetjan tunneb nii XXt kui A. Vassinit.

Seega ei ole midagi kummalist, et E. Avetjan kohtus XXga A. Vassini juuresolekul. Õhtul A.

Vassini ja XX vahelisel kohtumisel E. Avetjan jällegi ei osale. 16.04.2019 viitab XX

jälitustoimingu protokolli kohaselt taas võlgadele – „ja kui ei hakka taasa võlgadest rääkima...“

Protokolli kohaselt küsib E. Avetjan: „Siis annad sina järgmisel korral võla tagasi, jah?“

(jälitustoimingu protokoll lk 23). Seega ei saa jälitustoimingu protokollis kajastatu pinnalt väita,

et E. Avetjan osales narkosüüteo toimepanemises. E. Avetjan on suhelnud XXga võlgnevuse

teemal. Seda kinnitavad nii E. Avetjan kui A. Vassin ja see on kooskõlas ka jälitustoimingu

protokolliga.

Kohtuotsuses on 03.04.2019 vestluse osas oletatud, et „ilmselgelt“ on tegemist jätkuva

kaubitsemisega, kus võetakse kaupa müügiks, tegemist ei ole kohtu hinnangul raha

laenamisega (vt otsuse lk 17). Süüdimõistvad kohtuotsused ei saa tugineda oletustele.

Samaväärselt loogiline on, et räägitud on võlgnevuse tagastamisest ning XX andis teada,

millised on tema võimalused võlgnevuse tagastamisest. Vestlusest ei nähtu, et XX oleks

dikteerinud raha tagastamist, nagu ekslikult väidab kohus. Kuid isegi kui see nii oleks, siis

paratamatult sõltub võlgniku rahalisest võimekusest, millal ja mis summas ta võlgnevust tagasi

maksta saab. Tõendatud ei ole otsuse väide, et kohtumiste sisuks oli narkootikumidega

seonduv. Konkreetselt kohtumistel, kus osales E. Avetjan, narkootikumide käitlemisest ei

räägitud. Vastupidi, vestluse sisuks oli, nagu eelpool viidatud, võlgnevuse tagastamine E.

Avetjanile. Olukorras, kus tõendite pinnalt on tekkinud kahtlus, et tegemist võis olla võlgnevuse

tagastamisega, ei saanud lugeda kohtumisi seotuks narkootikumide käitlemisega.

E. Avetjani süütust kinnitab lisaks järgnev. 26.03.2019 XX elukoha läbiotsimisel leiti ja võeti

ära soonkinnisega kilekott heleda pulbrilise ainega (XX sõnul fenatnüül) ja digitaalkaal. Samuti

oli XXlt tema kahtlustatavana kinnipidamisel võetud ära pabernutsakud, milles tema sõnade

kohaselt oli fentanüül. Äravõetud materjalilt leiti XX DNA-d, ekspert ei vastanud aga

küsimusele, kas saadud DNA profiilid on kokkulangevad mõne eelnevalt riiklikusse DNA-

registrisse kantud DNA profiiliga. Igatahes ei tuvastatud E. Avetjani DNA-d. Tegelikkuses ei

leitud E. Avetjani DNA-d ühelgi juhul, s.o mitte üheltki leitud ja äravõetud oletatava narkootilise

aine kotilt ei leitud E. Avetjani DNA-d.

Jälitustegevust viidi E. Avetjani suhtes läbi perioodil 29.03.2019 kuni tema kinnipidamiseni

16.04.2019. Kohtumääruse KM7443/2019 põhjenduste kohaselt oli jälitustegevuse

eesmärgiks välja selgitada narkokuritegusid toimepanevate isikute suhtlusringkond, nende

võimalikud kontaktid ja kliendid, samuti isikud, kes võivad neid narkootiliste ainetega varustada

(määruse lk 8). Tegelikkuses midagi sellist ei tuvastatud – puuduvad viited, et E. Avetjan oleks

narkootilisi aineid omandanud, neid peitnud, kohtunud kolmandate isikutega narkootiliste

ainete müümise eesmärgil vms. Kokkuvõtvalt ei avastatud midagi sellist, mis viitaks E. Avetjani

seotusele narkootiliste ainete käitlemisega. Apellant on seisukohal, et see kõneleb E. Avetjani

süütuse kasuks ja neid asjaolusid oleks kohus pidanud arvestama.

Apellandi hinnangul on kohus kaldunud KrMS § 7 lg-st 3 kõrvale ka siis, kui leidis, et

suhtlusrakendust ei kasutanud Vassin. Nii Vassin kui Avetjan on ütlusi andes kinnitanud, et

Vassin kasutas suhtlusrakenduses Avetjani kontot. Sõbrale oma kasutajanime ja parooli

andmine ei ole midagi tavatut. Lisaks on XX rääkinud episoodist, mil ta suhtles enda sõnul

Avetjaniga, kuid Avetjani ei olnud Eestiski. Ometigi sai XX enda sõnul Vassinilt narkootilisi

aineid (vt 22.01.2020 istungi protokoll lk 21-22). Tekib küsimus, miks ja kuidas oleks Avetjan

pidanud välismaal olles korraldama XXi ja Vassini suhtlemist. Selle kohta, et Avetjan oleks

Vassiniga suhlenud, oleks menetleja saanud koguda tõendeid (nt kõneeristused, SMS-d,

muud suhtlusrakendused jms), kuid seda ei tehtud. Järelikult saab lähtuda eeldusest, et

Avetjan Vassiniga kohtumist XXi jaoks kokku ei leppinud, vaid XX suhtles ok.ru

suhtlusrakenduses tegelikult Vassiniga (juhul, kui selline suhtlus üldse aset leidis, arvestades,

et tõendeid selle kohta ei ole kogutud).

Kuigi maakohus on õigesti leidnud, et puuduvad tõendid, et E. Avetjan oleks andnud XXle

narkootilisi aineid üle 17-l või 15-l korral (vt otsuse lk 18-19), on kohus siiski leidnud, et E.

Avetjan käitles narkootilisi aineid viiel korral, sh kahel korral enne matkimist (vt otsuse lk 19).

Jääb arusaamatuks, milliseid kahte varasemat korda on kohus silmas pidanud. Võib oletada,

et üks neist on kord, mis toimus vahetult enne XX kahtlustatavana kinnipidamist, kuid milline

on teine kord, mida kohus silmas peab, otsusest ei selgu.

Kohus jättis ebaõigesti arvestamata, et XX ei suutnud anda ütlusi ühegi enne matkimist

toimunud üleandmise kohta, vaid väitis, et ei mäleta neid. Kohus on märkinud otsuses, et „ka

XX kinnitas kohtuistungil et temalt kinnipidamisel ära võetud narkootilise aine sai ta E.

Avetjanilt“. Tegelikkuses on XX väitnud lisaks sellele, et ta mitte midagi ei mäletavat, enne

kinnipidamist saadud aine kohta, et sai selle narkootilise aine Vassini käest, selle koguse

saamiseks ta üldse Avetjaniga ei suhelnud, Avetjan polevat siis Eestiski olnud (22.01.2020

istungi protokoll lk 21). Arvestades KrMS § 7 lõikes 3 sätestatud põhimõtet, ei saanud kohus

sellises olukorras lugeda tõendatuks, et nn matkimise-eelsed kaks üleandmise korda on

kuidagi seotud E. Avetjaniga. Lisaks, nagu eelpool viidatud, siis ei leitud E. Avetjani DNA-d

XXlt tema kinnipidamisel ja tema kodu läbiotsimisel äravõetud narkootiliste ainete pakikestelt.

Nimetatu räägib selle kasuks, et E. Avetjanil ei olnud viidatud ainetega seost. Mis puudutab

kohtu viidatud ekspertiisiakti nr 19E-AN0591, siis ei ole sellega tõendatud, et tegemist on

samast partiist pärinevate ainetega. Ekspertarvamuse kohaselt „võisid“ ained pärineda samast

partiist. Taaskord, võttes aluseks in dubio pro reo põhimõtet, ei saa tõsikindlalt jaatada, et tegu

on sama partii ainetega.

Mis puudutab nn kolmandat matkimise korda (16.04.2019), siis sel korral mistahes narkootilisi

aineid ei leitud ega võetud ära. Puuduvad tõendid, et 16.04.2019 kohtumisel oleks räägitud

narkootiliste ainete ostmisest. Seda ei kinnita ka jälitustoimingu protokoll, millest nähtub, et

räägitakse hoopis võlgnevusest. Nii ei räägita ka aine kogusest. Ometigi on kohus otsuse lk-l

19 leidnud, et viimasel korral käideldi narkootilist ainet koguses 30 grammi ning otsuse lk-l 20

leidnud, et puhtal kujul pidi seega furanüülfentanüüli olema 0,18 grammi. Tegelikkuses ühtegi

tõendit vastavate asjaolude kohta ei ole.

Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kaitsja taotluse täiendavate jälitusprotokollide

koostamiseks. Konkreetseid põhjendusi kohus ei esitanud. 28.03.2019 on prokuratuur andnud

jälitustoimingu loa nr PL7437/2019. Sellega on mh antud luba viia läbi varjatud jälgimine E.

Avetjani ja temaga kohtuvate isikute suhtes ajavahemikul 29.03.2019-29.05.2019. Harju

Maakohtu 29.03.2019 määrusega nr KM7443/2019 on antud mh luba E. Avetjani kasutuses

olevate abonentnumbrite pealtkuulamiseks ja muu teabe salajaseks pealtkuulamiseks või-

vaatamiseks ajavahemikult 29.03.2019-29.05.2019.

E. Avetjani ütlustest nähtub, et ta sai osaliselt tema kohta kogutud jälitustegevusega tutvuda.

Selle osaga, mida protokolli ei kantud, tal tutvuda ei võimaldatud. Lisaks ei kajasta protokoll

kõiki E. Avetjani ja XX vahelisi kohtumisi, suhtlemist. Nii selgitas E. Avetjan, et palju oli vestlusi,

mida jälitustoimingu protokoll ei kajasta, ning et E. Avetjan suhtles XXga võlgnevuse

tagastamise teemal (26.02.2020 istungi protokoll lk 15). Seega on alust arvata, et perioodil

29.03.2019 kuni 16.04.2019, mil E. Avetjan peeti kahtlustatavana kinni, on toimunud veel

suhtlust XX ja E. Avetjani vahel, mis ei ole jälitustoimingu protokolli vormistatud.

Vaidlus on selles, kas XX ja E. Avetjan kohtusid võlgnevuse tõttu või narkootiliste ainete

käitlemisega seoses. Võlgnevuse tagastamise küsimust tõendaksid jälitustoimingu protokollid,

mis on jäetud koostamata. Apellant sooviski maakohtu menetluses E. Avetjani süütust

tõendada mh täiendavate jälitustoimingu protokollidega, milliseid apellant ise koostada ei saa.

Seda võimalust apellandile ei antud. Otsuses on tõlgendatud olemasolevat jälitustoimingu

protokolli E. Avetjani kahjuks. Nii on oluline, et koostataks täiendavad jälitustoimingu

protokollid, millised tõendavad E. Avetjani väiteid, et E. Avetjani ja XX kohtumiste sisuks oli

võlgnevuse tagasisaamine.

Kuivõrd apellant leiab, et otsus tuleb tühistada täies ulatuses ja E. Avetjan õigeks mõista, tuleb

otsus ühtlasi tühistada ka konfiskeerimise osas. Lisaks märgib apellant veel järgmist.

Maakohus on konfiskeerimisele kuuluva summa arvutamisel lähtunud eeldusest, et 647 doosi

furanüülfentanüüli müügihind on 10 999 eurot (Kohtuotsuse lk 23 ja lk 27). Samas on kohus

leidnud, et 92,78 grammi puhul oleks puhaskasum 2783,40 eurot, sest tulu oleks grammi pealt

30 eurot. Apellandi hinnangul ei ole võimalik sellisel juhul lähtuda süüdistatavale kahjulikumast

arvutuskäigust. Seda enam, et kohus on pidanud võimalikuks tuvastada ühe grammi pealt

teenitava tulu suuruse, millest saab lähtuda KrMS § 7 lg-st 3 tuleneva põhimõtte järgi. Seega

ületab E. Avetjanilt konfiskeeritud vara võimalikku väidetavat müügitulu ning konfiskeerimine

sellises ulatuses ei ole põhjendatud. Lisaks on kohus apellandi hinnangul ekslikult pidanud 10

999 eurot üksnes E. Avetjanile omistatavaks tuluks, kui kohus on mõistnud E. Avetjani ja

Vassini süüdi grupis toimepandud teo eest. Seda, kuidas täpselt peaks summa nende kahe

vahel jagunema, kohus tuvastanud ei ole, millisel juhul tuleks lähtuda võrdsest jagamisest (vt

ka nt 1-18-2232, p 58). Apellant ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et Avetjan ei ole saanud

temalt arestitud vara õiguspäraselt saadud vahendite arvelt. Avetjan on kohtus andnud

põhjalikke ütlusi vara päritolu kohta. Tema ütlusi kinnitavad Niina Jerjomkina ütlused.

Puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber E. Avetjani antud ütlused.

Apellandi esmane taotlus on E. Avetjani õigeksmõistmine. Alternatiivselt tugineb apellant ka

sellele, et E. Avetjanile mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele (KrMS § 338 p 4).

Maakohus on mõistnud E. Avetjanile karistuseks vangistuse 9 aastat. Otsuses on maakohus

vastuoluliselt leidnud, et KarS § 184 lg 2 sanktsiooni keskmiseks määraks on 9 aastat ning et

süüdistatavate süü suurus jääb alla sanktsiooni keskmist määra (otsuse lk 27). Olukorras, kus

kohtu hinnangul jääb süü suurus alla sanktsiooni keskmist määra, ei saanud kohus mõista E.

Avetjanile karistuseks vangistust sanktsiooni keskmises määras.

Kui lähtuda eeldusest, et E. Avetjan käitles narkootilisi aineid viiel korral (kokku koguses 92,78

g ja puhtal kujul 582,7 mg), siis jagub sellest kogusest 647 inimesele joobe tekitamiseks (vt

otsuse lk 20). Tegemist ei ole kohtupraktikas väga suure kogusega. Näiteks, Viru Maakohus

mõistis 12.02.2020 otsusega asjas nr 1-19-2083 S.K süüdi KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi. S.K-le

oli esitatud süüdistus selles, et ta korduvalt edasimüügi eesmärgil ajavahemikul 2017.a

septembrist kuni 2018.a märtsini omandas fentanüüli, furanüülfentanüüli ja karfentanüüli.

Süüdistuses esile toodud kogused olid suuremad kui käesolevas asjas – erinevate koguste

peale kokku piisanuks joobe tekitamiseks (1009+459+62 kuni 500) 1530 inimesele.

Karistuseks mõisteti S.K-le aga 4 aastat ja 2 kuud vangistust, s.o rohkem kui poole vähem kui

E. Avetjanile. Seejuures olid kogused suuremad kui käesolevas asjas. Viru Maakohus mõistis

09.07.2019 kohtuotsusega asjas nr 1-18-9708 V.T süüdi KarS § 184 lg 1 järgi. Süüdistuse

kohaselt piisanuks leitud ainest joobe tekitamiseks 1495-3111 inimesele. KarS § 184 lg 1 järgi

mõisteti V.T-le aga karistuseks 1 aasta vangistust. D.K ja P.K tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2-

1 järgi ja mõisteti kummalegi karistuseks 7 aastat vangistust. Seda olukorras, kus fentanüüli

kogus puhtal kujul oli 242,74 grammi (vt Harju Maakohtu 03.09.2019 kohtuotsus asjas nr 1-

17-10573). Viidatud näidete puhul on kogused olnud suuremad, kuid karistused

märkimisväärselt väiksemad. On ebaproportsionaalne ja isiku süüle ei vasta olukord, kus

väiksema koguse puhul mõistetakse palju suurem karistus.

Lisaks tuleb silmas pidada, et periood, millal väidetav narkootiliste ainete käitlemine toimus, oli

lühiajaline, s.o sellises olukorras, on tegevuse ohtlikkus samuti väiksem. Lisaks on süüdistuse

järgi E. Avetjan narkootilisi aineid müünud ainult ühele isikule (XXle). Veelgi enam – otsuses

viiest E. Avetjanile omistatud episoodist kolm on toimunud politsei kontrolli all ning

narkootilised ained ei ole jõudnud ringlusesse. Seega on tegelik E. Avetjani teo ohtlikkus

väike. Otsuse lk-l 28 viitab kohus, et E. Avetjan oli grupi juhtfiguur. See väide on põhjendamata.

Kohus ei saa arvestada E. Avetjanile ebasoodsalt asjaolu, et ta ennast süüdi ei tunnistanud.

Süüdistatav E. Avetjan on esitanud vanglast eestikeelse trükitud apellatsiooni. Süüdistatav

taotleb enda õigeksmõistmist. Apellant nõustub kaitsja apellatsiooniga ja esitab vastuväited

prokuröri apellatsioonile. Need kattuvad kaitsja vastuväidetega. Veel leiab apellant, et tema

kaitseõigust on piiratud sellega, et menetlusest kõrvaldati õigusvastaselt prokuratuuri poolt

tema kaitsjad Indrek ja Aire Põdra.

Süüdistatava Aleksander Vassini kaitsja adv. V. Gimaev taotleb maakohtu otsuse

tühistamist A. Vassinile mõistetud karistuse osas ja palub mõista talle sanktsiooni

alammäärale lähedane karistus. Maakohus vähendas oluliselt süüdistust ja tuvastas fentanüüli

osas käitlemise viiel korral, samuti tuvastas narkootilise aine käitlemise amfetamiini osas.

Kokaini käsitlemist kohus ei tuvastanud. Prokurör enda apellatsioonis kokaiiniga seotud

episoodi ei vaidlustanud. Süüdistusakti kohaselt kohaselt A. Vassini roll oli väike, seisnes

kaalumises, pakendamises ja asukoha ettenäitamises. Seega A. Vassini süü ei ole suur, mida

prokurör möönas süüdistuse esitamisel. KarS § 57 lg 2 sätestab, et karistuse kohaldamisel

võib arvestada ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata asjaolusid. A. Vassin viibib vahi all

alates 16.04.2019. Ta on varem karistamata, vahi all viibib esimest korda. See on juba piisavat

mõju avaldanud. Vahi all viibimine on oluliselt halvendanud tema tervislikku seisundit, mille

kohta on kohtule ka tõendid esitatud. Maakohus ei ole karistuse määramisel nimetatud

asjaoludega arvestanud. Kohus tuvastas ka kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust.

Seetõttu leiab kaitsja, et karistus peaks olema mitte keskmisest määrast väiksem, vaid pigem

miinimumi lähedane.

Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör oma apellatsiooni ja vaidles vastu süüdistatava ja

kaitsjate apellatsioonidele. Kaitsjad ja süüdistatavad toetasid endi poolt esitatud apellatsioone

ning vaidlesid vastu prokuröri apellatsioonile.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimikuga, esitatud apellatsioonidega, kuulanud ära

menetlusosalised, tuli alljärgnevatele järeldustele.

Süüdistatav E. Avetjan ja tema kaitsja adv. K. Namm esitasid apellatsioonides taotluse, et

kohus kohustaks prokuratuuri koostama ja esitama kõik E. Avetjani suhtes perioodil 29. märts

kuni 16. aprill 2019 läbiviidud jälitustoimingute protokollid. Ringkonnakohus jättis süüdistatava

selle taotluse eelmenetluses rahuldamata. Vastavalt KrMS § 329 lg-le 2 märkis kohus

rahuldamata jätmise ka istungile kuulamisele määramise määruses. Sama seadusesäte

võimaldab uuesti taotlust esitada kohtuistungil. Süüdistatava kaitsja sellise taotluse esitas,

prokurör vaidles sellele vastu, süüdistatav E. Avetjan toetas kaitsja taotlust. Kohus tegi,

juhindudes KrMS § 276 lg-test 2,3, kohtuistungil suulise määruse ja jättis taas süüdistatava ja

kaitsja taotluse rahuldamata. Kohus selgitas, et protokollilise määruse puhul ei ole tegemist

KrMS § 145 lg 1 p-s 1 märgitud määrusega, mis omakorda tähendab, et see ei ole KrMS §

383 lg 1 korras vaidlustatav. Samuti selgitas kohus, et põhjendused taotluse rahuldamata

jätmise kohta esitatakse kohtuotsuses ja seda on võimalik vajadusel vaidlustada

kohtuotsusega kassatsioonis (KrMS § 383 lg 2).

Kohtukolleegiumi põhjendused on järgmised. Sama taotluse esitas kaitsja ka maakohtus.

Kohus jättis selle taotluse rahuldamata. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada

veel järgmist. Esimesel eelistungil maakohtus, mis toimus 11.oktoobril 2019 ja kus osales

E.Avetjani eelmine kaitsja adv. O.Kuklase, teatas kaitsja:“Mis puudutab jälitustoimingute

käigus kogutud andmete tutvustamist ja nende aluseks olevate loa, taotluse ja määruste

tutvustamist, siis tõepoolest seal juulis, kui esimest korda Avetjanile neid sooviti tutvustada, oli

teatud sorti konflikt, probleem. Tõsi on ka see, et peale seda on Avetjanil uus kaitsja. Kuid

käesolevaks hetkeks on Avetjanile kui kaitsjale neid kogutud andmeid, alusluba- määrust ja

taotlust tutvustatud, tõsi see toimus eile. Selle tingis jälitusasutuse töögraafik, teiselt ka see,

et kaitsja soovis tutvuda alusdokumentidega, loa määruse ja taotlusega. Need sisaldasid

teavet, mida ei saanud täies ulatuses avaldada, siis tuli dokumendid läbi töötada, osaliselt kinni

katta kuivõrd need sisaldasid riigisaladust ja teavet mida ei saanud kaitsjate tutvustada.

Nüüdseks on need materjalid kaitsjale tutvustatud, Avetjanile ka. Edaspidi ei tohiks neid

probleeme olla.

Prokurör selgitas 19. detsembri 2019 eelistungil, et E. Avetjanile on tutvustatud kogu teavet,

mis on kogutud tema suhtes jälitustoimingutega. Sealt saaks kaitsja ning E. Avetjan

markeerida, mis on need asjad, mida praegu jälitustoimingu protokollis pole kajastatud, kuid

mille protokollimist ja tõendina juurdevõtmist nad peavad vajalikuks. See teave, mis ei kajastu

jälitustoimingu protokollides, on väikesemahuline, kui see vajadus tõesti on, siis nende

protokollimine pole probleemiks, kuivõrd see puudutab varjatud jälgimist, mida pole

jälitustoimingu protokollis kajastatud.

Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud taotlusest võib välja lugeda, et kaitsja arvates on

protokollimata jäetud kohtumised, mis ei andnud võimalust süüstava tõendi loomiseks ja

kaitsja arvates on nende kohtumiste talletamisel tõendiks võimalik E. Avetjani süü ümber

lükata e tõendada seda, et kohtumised toimusid mitte narkootiliste ainete käitlemise, vaid

võlasuhete klaarimise eesmärgil. Esmalt märgib kohtukolleegium, et E. Avetjani väiteid selles

osas, et tema kohtumised XXga olid tingitud vaid laenusuhtest, mis tekkis seetõttu, et ta oli A.

Vassini palvel laenanud 2018 a XXle 10000 eurot, on maakohtu otsuses analüüsitud. See

kaitseväide on maakohtu poolt kohtuotsuses ümber lükatud. Maakohus on välistanud

võimaluse, et E. Avetjan ja XX suhtlesid ja kohtusid vaid võlasuhte lahendamise pinnal.

Maakohtu põhjendused on selles osas põhjalikud. Kohtukolleegium nõustub nendega

täielikult. Kui isegi on varjatud jälgimisega fikseeritud mõned kohtumised, mis ei loo süüstavat

tõendit (vastasel juhul on selge, et see oleks ka süüdistaja poolt esitatud), siis ei lükka selline

kohtumine ümber ka ühtegi süüstavat tõendit ega loo õigustavat tõendit, mis välistaks E.

Avetjani süü. E. Avetjani süü on maakohtu poolt tuvastatud kõigi tõendite kogumis hindamise

teel. Üks/paar kohtumine, mis mingit uut informatsiooni ei anna, ei lükka süüstavate tõendite

kogumit ümber. Seetõttu ei ole kohtukolleegiumi hinnangul mingit alust süüdistatava ja kaitsja

taotluse rahuldamiseks ning toimikusse mitte midagi andvate tõendite lisamiseks.

Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada ühele maakohtu poolt tehtud protsessuaalsele

veale, millele ei ole apellatsioonides tähelepanu pööratud, kuid mille kohta on olemas

Riigikohtu seisukoht. Nimelt, maakohtu otsusest nähtuvalt ei tuvastanud kohus süüdistatavate

süüd kogu süüdistuse mahus. Maakohus leidis, et tõendatud on kokku 5 korda ühiselt

käideldud narkootikumide osategusid.

Süüdistuse kohaselt müüs E. Avetjan narkootilisi aineid vähemalt 17 korral, kaasates vähemalt

viimasel 7 korral oma tegevusse ka A. Vassini. Eraldi on heidetud ette A.Vassinile üksi

narkootilise aine käitlemist, mis on samuti süüdistuse kvalifikatsiooni kohaselt jätkuva süüteo

osategu. Veel on heidetud süüdistatavatele ette ühiselt kokaiini käitlemist. Maakohus

vähendas süüdistuse mahtu, seejuures mingit seisukohta ajavahemiku osas kohtuotsusest ei

nähtu, e et seoses osategude äralangemisega oleks vähenenud ka ajavahemik. Maakohus

leidis, et kokaiini ühine käitlemine ei ole tõendatud, samuti ei ole tõendatud E. Avetjani poolt

narkootiliste ainete käitlemine 12 korral ja A. Vassini poolt 2 e kokku nagu öeldud mõistis

maakohus süüdistatavad süüdi 5 ühiselt toimepandud osateos ja A. Vassini ühes eraldi

toimepandud osateos. Kuigi otsuse põhiosas on süüdistuse mahu vähendamine selgelt

väljaloetav, ei kajastu maakohtu poolt süüdistuse mahu vähendamine kohtuotsuse

resolutiivosas.

Riigikohus on otsuses 1-16-9717, kus samuti on tehioludest näha, et tegemist oli osategudest

koosneva jätkuva süüteoga, märkinud, et maakohus ei toiminud sellisel juhul korrektselt, kuna

süüdistatava süü tõendamatuse korral oleks tema suhtes tulnud teha asjasse puutuvas osas

õigeksmõistev kohtuotsus. KrMS § 309 lg 2 sätestab, et õigeksmõistev kohtuotsus tehakse,

kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole

tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud.

Seega juhul, kui kohus ei tuvasta osaliselt kohtualuse süüd süüdistuse sisuks olevate

kuritegude toimepanemisel, ei piisa üksnes süüdistusmahu vähendamisele osutamisest, vaid

ta tuleb selles osas mõista õigeks. Riigikohus heidab ka ette, et ringkonnakohus ei pööranud

maakohtu veale tähelepanu. Selle puuduse kõrvaldas Riigikohus kassatsioonimenetluses,

täpsustades maakohtu otsuse resolutsiooni. Seega peab ka ringkonnakohus selles osas

maakohtu otsust täpsustama

Süüdistatava E. Avetjani kaitsja adv. K. Nammi kaitseväited põhinevad eelkõige sellel, et E.

Avetjani süüdistus tugineb olulises osas tunnistaja XX ütlustele, kuid arvestades tema isikut ja

seda, et ta on tunnistaja staatuse saanud politsei ebaseadusliku tegevuse e kriminaalasjade

lahus menetlemise tagajärjel, ei ole tegemist usaldusväärse isikuga ega ka ütlustega. XX

osundas E. Avetjanile, kui teda narkootikumidega varustanud isikule selleks, et ise vanglast

pääseda ja sai E. Avetjani süüstavate ütluste eest vastutasu- teda ei vahistatud, ei pööratud

täitmisele eelmise otsusega mõistetud karistuse kandmata osa. Politseil oli huvi

narkokuritegudega üldse mitte seotud E. Avetjani kohta fabritseerida narkokuriteo süüdistus.

Selleks kasutati ära XXt, kes varem korduvalt karistatud isikuna ei tahtnud uuesti vangi minna

ja võttis seetõttu vastu politsei ettepaneku koostööks, mis seisnes selles, et XX annab teadvalt

valeütlusi E. Avetjani vastu ning matkijana provotseerib E. Avetjani poolt kuriteo

toimepanemist. Oma kahtlused politsei ebaseadusliku tegevuse kohta ja XX, kui

ebausaldusväärse tunnistaja kohta esitas kaitsja maakohtus. Maakohus on oma otsuses

esitanud põhjendused kõigis nendes küsimustes – kriminaalasja alustamine E. Avetjani suhtes

XX ütluste alusel, eraldi menetluses kriminaalasjade menetlemine ja selliselt kahtlustatavale

XXle tunnistaja staatuse andmine kriminaalasjas, vastutasuks E. Avetjani vastu antud ütlustele

XX vabastamine vahi alt, tema suhtes eelmise kohtuotsuse täitmisele pööramata jätmine ja

narkokuriteo eest karistusest pääsemine, varem korduvalt karistatud ja kriminaalhoolduse all

oleva

isiku

ebaseaduslik

kasutamine

matkijana

jälitustegevuses,

jälitustoimingute

ebaseaduslikkus, tõenditena kasutamise ebaseaduslikkus. Kõigile nendele kaitseväidetele on

maakohus otsuses vastuse andnud ja seisukoha esitanud. Seejuures kontrollis maakohus

põhjalikult jälitustegevuse seaduslikkust, sh jälitustoimingute lubatavuse eelduseks olevate

lubade seaduslikkust. Kaitsja ei ole pidanud apellatsioonis vajalikuks maakohtu vastuväiteid

ümber lükata, vaid sisuliselt kordab apellatsioonis väiteid, millised esitas maakohtus. Sellest

teeb kohtukolleegium järelduse, et apellandil puuduvad asjakohased maakohtu seisukohti

kummutavad väited. Igal juhul jääb apellatsiooni lugejal arusaam, nagu teatud küsimustes ei

oleks maakohus üldse mingeid kaitseväiteid lahanud ja neid ümber lükanud. Kohtukolleegium

rõhutab, et apellatsioonimenetluses kontrollitakse maakohtu otsuse seaduslikkust esitatud

apellatsioonide alusel ja nende piirides, mis tähendab seda, et apellant, kes ei nõustu

maakohtu otsusega, esitab apellatsioonis maakohtu otsuses esitatud põhjendusi kummutavad

väited, mitte ei korda maakohtule esitatud kaitseväidete jada jättes mulje, et ta pole üldse

lugenud maakohtu põhjendusi või et neid ei olegi otsuses.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on piisavalt põhjalikult lükanud ümber kõik

menetlusnormide rikkumist puudutavad kaitseväited ja nende ülekordamiseks alus puudub.

Küll aga märgib kohtukolleegium omalt poolt vastuseks kaitsja väidetele veel järgmist.

Esiteks tuleb kohtukolleegiumi arvates alustada sellest, et võitlus narkokuritegevusega toimub

mitmel tasandil ja üks selline tasand on narkodiilerite avastamine. See on kõige spetsiifilisem

operatiivtegevus, kus kogu oluline informatsioon pärinebki narkootikumide ostjalt.

Narkootikumidega vahele jäänud isik annab politseile välja informatsiooni, kellelt ta narkootilist

ainet sai. Seejärel käivitub juba uus tasand e jälitustegevus. Ei saa ka märkimata jätta, et

tegemist on sellise kuriteoliigiga, kus kannatanuid ei ole. Samuti ei ole üldjuhul ka kõrvalisi

pealtnägijaid, sest neid väldivad osapooled teadlikult. On vaid isikud, kes kõik on huvitatud

sellest, et mitte politseile vahele jääda ja edasi tegutseda – kes müüb ja rikastub selle arvel,

kes ostab ja saab oma doosi kätte või müüb edasi, et maksta saadu eest. Just seetõttu tulebki

leida need asjaolud, millised tekitavad narkootikumide ostjas huvi rääkida narkootikumide

müüjast, mitte kui kellestki tundmatust isikust vaid isikust, kellel on ka konkreetne nimi. Üldjuhul

toimubki see selliselt, et ostja jätkab narkootikumide ostmist samalt müüjalt, kuid teeb seda

politsei järelevalve all ja kohtu loal. Asjaolu, et matkimisega nõustumine eeldab vabaduses

olemist on teada ka kuritegelikus maailmas. On loomulik, et sellisel juhul pääseb matkija

vabadusse e et teda ei vahistata. Kohtukolleegium on veendunud, et narkootikumide ostja ei

nimeta nende müüjana kindlasti mitte suvalist nime, vaid juhul, kui ta ei taha/julge narkodiileri

nime nimetada, tituleerib teda mõistega tundmatu isik. Samuti välistab kohtukolleegium

olukorra, kus politsei, pakkudes nö soodustusi narkootikumide ostjale, pakub ise endale

meeldiva nime, kellele ostja osundaks kui müüjale. Selline olukord on absurdne, sest nagu

kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et ükski narkodiiler ei võta koheselt ja kontrollimata

omaks ostjat, keda ta üldse ei tea e kes nagu selgest taevast talle teele kukub. Selliseid isikuid

ei kasutata matkimisel. Seetõttu on paratamatu, et politsei peab koostöö ettepanekuid tegema

just sellistele isikutele, kes on juba narkodiilerile teada, on varasemate ostu/müügi tehingutega

võitnud juba müüja usalduse ja paraku on ka ise narkootikumide tarvitaja või levitaja ning

tavaliselt ka varem karistatud. Politsei ei saa kasutada matkijana puhta karistusregistriga cum

laude teatrikooli lõpetajat, kes oskab näidelda ja õpib selgeks ka teatud sõnakasutuse. Ka XX

ütlustest nähtub, et E. Avetjaniga tutvus ta kunagi kinnipidamiskohas ning peale esimest korda

temaga ühendust võttes võttis aega, enne, kui E. Avetjan temale jaatava vastuse andis.

Seetõttu ei vääri need kaitseväited, milles heidetakse ette XX isikut iseloomustavaid andmeid

ning väidetakse nende alusel, et isiku ütlused on ebausaldusväärsed, tähelepanu. Riigikohus

on oma otsuses 3-1-1-100-15 selgitanud, et arvamus, mille järgi tuleks isiku ütlused lugeda

eelduslikult ebausaldusväärseks juba seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda

karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut

iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses,

kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmise. Samadel

kaalutlustel poleks õige eelisseisundisse seada ka süüdistatava ütlusi ainuüksi sel põhjusel,

et kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine laitmatu. Kohtukolleegiumi arvates

ei ole XXst kui tõendiallika ebausaldusväärsusest alust rääkida. Maakohus on oma otsustuse

tegemisel põhjendatult tuginenud tunnistaja ütlustele ja seejuures hinnanud XX ütlusi kogumis

teiste tõenditega ja põhjendatult leidnud, et need on usaldusväärsed vähemalt osas, mis

toetavad maakohtu otsusega tuvastatud osategude toimepanemist süüdistatavate poolt.

Kaitsja leiab, et XX ei oleks tohtinud juba seetõttu matkida narkokuritegu, et talle oli tingimisi

ennetähtaegsel vabastamisel pandud kohustus kriminaalhoolduse ajal mitte tegeleda

narkootikumide käitlemisega. Sama rõhutata(vad)b ka E. Avetjani nimel apellatsiooni

koostaja(d) lausa rasvases kirjas. Kohtukolleegiumi hinnangul ei välista katseajaks pandud

kohustus isiku kasutamist kuriteo matkijana. Kuriteo matkija ei pane toime süütegu e ta ei käitle

ebaseaduslikult narkootilisi aineid. Seega ei ole ka rikutud katseajaks pandud kohustust.

Etteheited maakohtunikule selles, et ta ei tutvunud Viru Maakohtu määrusega, millega oli XX

vabastatud tingimisi enne tähtaega ja talle olid määratud kontrollnõuded ja kohustused, on

asjassepuutumatud ega mõjuta kuidagi maakohtu antud loa seaduslikkust. Kaitsja osundab ka

sellele, et XX oli kahtlustatavana kinni peetud, kuid oli järgmisel päeval vabastatud.

Kohtukolleegium rõhutab, et asjaolu, et isikut otsustati kasutada kuriteo matkijana väljaspool

vanglat ja ta selleks nõusoleku andis, välistab tema edasise kinnipidamise. See, et XX suhtes

algatati kriminaalmenetlus narkootiliste ainete ebaseaduslikus käitlemises, mis on toime

pandud katseajal, ei too tavapraktika kohaselt nagu kaitsja rõhutab kaasa eelmise

kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramist kriminaalhooldaja ettekande alusel.

Uue kuriteo toimepanemise korral jääb karistuse täitmisele pööramine sellisel juhul

tavapraktika kohaselt kohtule, kes teeb süüdimõistva kohtuotsuse katseajal toimepandud

kuriteo osas. Sellisel juhul toimub täitmisele pööramine KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse

mõistmise näol või kui uue kuriteo eest mõistetakse rahaline karistus, siis otsustab samuti

eelmise karistuse täitmisele pööramise kohus oma otsusega (KarS § 74 lg 6). Kaitsja osundab

ka väärteo toimepanemisele XX poolt 15. märtsil 2020, mille eest ta Harju Maakohtu otsusega

25. juunil 2020 NPALS § 15_1 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises süüdi

tunnistati. Nimetatud otsusega tuvastatud väärtegu oli toime pandud pärast katseaja lõppu ega

saanud kuidagi kaasa tuua karistuse täitmisele pööramist.

Asjaolu, et E. Avetjan nõustus XXle narkootilisi aineid müüma ja seda juba esimesel korral, kui

XX temaga kuriteo matkijana ühendust võttis, kinnitab üheselt seda, et samal teemal kohtumisi

oli olnud ka varem. Kas neid kohtumisi oli varem olnud kaks nagu tuvastas maakohus või oli

neid veel 10, peale nende kohtu poolt tuvastatute, nagu seda heidab ette süüdistaja, selle

kohta

võtab

kohtukolleegium

seisukoha

käesolevas

otsuses.

Siinjuures

vastab

kohtukolleegium apellandi – adv. K. Nammi apellatsioonis esitatud küsimusele, milles ta

väljendab arusaamatust, millised on need kaks korda, mis toimusid enne matkimisi

(narkootilise aine üleandmine E. Avetjani poolt XXle) ja miks just kaks korda, millised

maakohus tuvastas. Apellant oletab, et üks nendest on see kord, mis toimus vahetult enne XX

kahtlustatavana kinnipidamist, kuid milline on teine kord, mida kohus silmas peab,

kohtuotsusest ei selgu. On tõsi, et maakohus ei ole oma otsuses loetlenud täpselt kahte korda,

kuid siiski kohtuotsuse põhjalikul ja kannatlikul lugemisel saab maakohtu seisukohale ka

selgust. Nimelt 26. märtsil 2019 on XXlt narkootilist ainet ära võetud nii kinnipidamisel tema

juurest kui ka elukohast. XX kinnipidamisel leiti XX juurest valge pulber massiga kokku 1,71 g

kolmes soonsulguriga kilekotis 0,57 % furanüülfentanüüli, pulbris sisaldus 0,0097 g

furanüülfentanüüli. Samal päeval leiti XX elukohast valkjas pulber massiga 1,87 g 0,70%

furanüülfentanüüli, pulbris sisaldus 0,013 g furanüülfentanüül. Maakohus on otsuses

märkinud, et peab tõendatuks, et E. Avetjan ja A. Vassin käitlesid narkootilisi aineid ühiselt

viiel korral (üldkogus 29,81+29,39+1,71+1,87+30= 92,78g). Ehk siis maakohus leidis, et

T.XXilt kinnipidamisel leitud narkootiline aine ja samal päeval tema elukohast leitud

narkootiline aine ei ole ühel ja samal korral saadu. Kohtukolleegium nõustub selle

seisukohaga, sest nendel kogustel e 1,71 g pulbril ja 1,87 g pulbril on puhta aine protsent

erinev.

E. Avetjani poolt allkirjastatud apellatsioonis on muuhulgas väidetud ka seda, et menetletavas

kriminaalasjas oli matkimine sisuliselt teoprovokatsioon, kus initsiatiiv tuli ilmselgel XX poolt.

Sellega kohtukolleegium ei nõustu ning märgib järgmist.

Kuriteo matkimise sisulise külje hindamisel tuleb vaadata esmase kahtluse alust ja ulatust,

mõju avaldamise viisi ja intensiivsust ning provotseeritud isiku enda teovalmidust. Maakohus

kontrollis kohtuliku uurimise käigus jälitustoimikut ja jõudis järeldusele, et jälitustoimingu

protokollis viidatud load on väljastatud nõuetekohaselt. Apellatsioonimenetluses tutvus

jälitustoimikuga ka kohtukoosseis ning nõustub maakohtu seisukohaga. Sisuliselt tähendab

see seda, et politseil oli põhjendatud alus kahtlustada, et E. Avetjan tegeleb ebaseadusliku

narkootiliste ainete käitlemisega. Ka E. Avetjani enda hilisem käitumine kinnitab seda, et ta

orienteerus väga hästi narkootiliste ainete käitlemisega seotud nüanssides. Ta oskas

skeemitada ja hoida konspireerituse taset – narkootilist ainet ei anta käest kätte ostjale,

eelistas isiklikke kohtumisi telefonikõnedele. Tal oli ka inimene, kes pakendas narkootilise aine

sobivatesse pakenditesse, kes kohtus ostjaga ja kes viis ostja kohta, kuhu oli narkootiline aine

peidetud. Märkimata ei saa jätta sedagi, et E. Avetjan on ka varem suures koguses

narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest karistatud. Kohtukolleegium on seisukohal,

et E. Avetjani käitumine annab piisava aluse väiteks, et ta oli narkootiliste ainete käitleja, sh

nende müümisest huvitatud isik ning temas ei saanud kuriteo matkija käitumine alles sellist

huvi e teootsust esile kutsuda.

Apellatsioonis heidetakse ette ka seda, et kohus ei ole arvestanud, et XX võttis esimesena E.

Avetjaniga ühendust ja initsiatiiv narkootiliste ainete hankimiseks tuli kuriteo matkijalt, kes

ületas matkimisel lubatud käitumise piire. Kuriteo matkimise käigus on lubamatu teootsuse

esilekutsumine isikutel, kellel see puudus.

Kohtukolleegium peab oluliseks veel selgitada, et jälitustegevus, sh kuriteo matkimine, toimub

range riigi kontrolli all. Selleks annab loa kohus ja luba on tähtajaline. Kuriteo matkimise puhul

on kohustuslik ka selle toimingu e kohtumise jäädvustamine – helisalvestamine, filmimine.

Tegemist on menetlustoiminguga, mis peab olema eelnevalt korralikult planeeritud (koht, aeg).

Kuriteo matkimine peab jääma vastavas loas näidatud ajavahemiku piiridesse. Kui matkija -

narkootikumide ostust huvitatud isik - ise ei otsi kontakti isikuga, kelle kohta on matkimiseks

luba väljastatud, siis ei ole jälitustoiming üldse teostatav ja mõte kohtult loa taotlemiseks

puuduks. Ka Riigikohus on otsuse 3-1-1-110-04 p-s 11.3 selgitanud, et mitmed süüteod

eeldavad, et just matkijal e agent provocateur'il tuleb olla kontakti loovaks ja aktiivsemaks

pooleks (näiteks narkootikumide ostmisel), see ei saa piirduda ainult n-ö "passiivse

menetlemisega". Täpsustavalt märkis Riigikohus seejuures aga, et matkija tegevus ei saa nn

"kihutamisel" olla piiramatu ja õiguslike kitsendusteta, lubamatu on nt teootsuse

esilekutsumine isikul, kel puudus see eelnevalt vähimalgi määral ning kelle suhtes

uurimisorganil puudus eelnev informatsioon tema võimaliku kuritegeliku käitumise kohta.

Sealsamas andis Riigikohus juhise, et hindamaks, millal on tegemist lubamatu

teoprovokatsiooniga, tuleb arvestada järgmiseid kriteeriumeid: süüdistatava vastu esmase

kahtlustuse alus (nt allika usaldusväärsus) ja ulatus (nt kas tegemist kergema- või

raskemaliigilise süüteoga); agent provocateur'i poolt mõju avaldamise viis ja intensiivsus (nt

meelitamine suurte rahasummadega, ähvardamine, käitumisalternatiivide kirjeldus, mis

edasise käitumisotsuse jätab provotseeritu enda valida); provotseeritu teovalmidus ja tema

isiklikul initsiatiivil ettevõetud käitumisaktid. Ühtlasi selgitas kõrgeim kohus, et tegemist ei ole

üksikute iseseisvate hindamiskriteeriumitega, vaid kõik nimetatud asjaolud tuleb asetada

üldhinnangusse ja nende alusel võtta kõnealuses küsimuses seisukoht. Riigikohtu

seisukohtade kohaselt tuleb vastata seejuures küsimusele, kas matkija provotseeriv käitumine

oli sellise kaaluga, millega võrreldes provotseeritu enda teopanus jääb tahaplaanile.

Provotseeritu vastutus on välistatud vaid juhul, kui matkija osakaal on selles tähenduses

põhjendamatus ülekaalus. Kui seda ülekaalu aga ei olnud, siis võib Riigikohtu juhiste kohaselt

riigipoolselt initsieeritud teo eest ette näha karistuse vähendamise lähtuvalt süü ulatusest.

Seega on äärmiselt oluline, et matkija n-ö provotseeriv käitumine jääks lubatu piiridesse, et

jätta isikule, keda provotseeritakse, vaba valik, kas ta mängib kuriteo matkijaga kaasa või mitte.

Kohtukolleegiumi hinnangul oli E. Avetjanil selline valikuvabadus olemas. Tema valik oli, kas

hankida XXt huvitanud ainet või öelda, et see pole võimalik. Vastupidi, E. Avetjan näitas üles

piisavat aktiivsust. Ta oli isik, kellel endal oli huvi ja mitte ostja ei kutsunud temal esile

teootsust. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa rääkida olukorrast, kus matkijast ostja osakaal

oleks olnud ülekaalus. XX ei ähvardanud E. Avetjani, ta ei meelitanud teda mingite suurte

rahasummadega. Narkootilise aine maksumuse määras E. Avetjan. Tegemist oli kõrvalt

vaadates võrdselt aktiivsete narkootilise aine ostust-müügist huvitatud isikutega ning ei ole

alust väita, et XX oma provotseeriva käitumisega oleks kutsunud E. Avetjanis esile huvi

narkootiliste ainete müügiks e et tegemist ei olnud teoprovokatsiooniga.

Mis puudutab prokuratuuri ja eeluurimiskohtuniku poolt väljastatud jälitustoimingute lubade

seaduslikkust, siis maakohtu seisukohad on otsuses esitatud ammendavalt. Nende

ümberlükkamisega ei ole apellandid vaeva näinud ja esitatud on needsamad seisukohad, mis

maakohtus. Kohtukolleegium leiab, et prokuröril on seadusest tulenevalt õigus väljastada luba

varjatud jälgimiseks ja kohus ei saa selles osas seadust muuta. Mis aga puudutab etteheidet,

et eeluurimiskohtuniku määruses esitatud kohtu seisukohad langevad kokku prokuröri

taotluses esitatuga, siis see ei tähenda kindlasti automaatselt seda, et kohus ei ole ise

kontrollinud taotluse põhjendatust, siis ka see on ilmselgelt otsitud ning jälitustegevuse

seaduslikkust ei mõjuta. Ka Riigikohus on nentinud, et nt ultima ratio põhimõtte järgimise

põhistamisel on oluline roll prokuröri taotluse kvaliteedil ning kohtu põhjendus jälitustoimingu

vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui

need kajastuvad kohtumääruse tekstis (Riigikohtu 23. veebruari 2017 määrus kriminaalasjas

nr 3-1-1-112-16, p 32-33). Kohtukolleegium leiab, et kui prokurör on juba esitanud põhjalikud

argumendid, on kohtul raske sellele täiendavalt midagi lisada. Praegusel juhul ongi prokurör

põhjalikult argumenteerinud, milliste asjaolude tuvastamiseks jälitustoimingut teha soovitakse

ning miks on vaja koguda tõendamiseseme asjaolude kohta andmeid just jälitustoiminguga.

Kaitseargumendid, mis puudutavad jälitustoimingu protokolli väidetavaid olulisi puudusi ning

vigu ja teevad seetõttu jälitustoimingute protokolli tõendina lubamatuks, on samuti sisult täpselt

samad, mis olid esitatud maakohtus. Maakohus on otsuses need kaitseväited omapoolsete

hinnangutega ümber lükanud. Miks kaitsja nende maakohtu seisukohtadega ei nõustu,

apellatsioonist ei nähtu, kuid sellistel juhtudel üldjuhul on täheldatav fakt, et apellandil

puuduvad

tõsiseltvõetavad

argumendid

vastuväidete

ümberlükkamiseks

ja

lihtsalt

korrataksegi juba varem öeldut. Kohtukolleegiumil ei ole omalt poolt maakohtu seisukohtadele

midagi täiendavat lisada, sest nõustub maakohtu seisukohtadega ja peab maakohtu

põhjendustega kaitseväited ümberlükatuks. Mõningate kaitseseisukohtade esitamine kohtule,

kui süüdistatavat kuidagi õigustavaid, jäävad lihtsalt arusaamatuks. Näiteks ei ole hoomatav,

mida tahab kaitsja selgitada sellega, kui arutleb pikalt XX telefonides oleva informatsiooni

selgitamata jätmise üle. Praeguses kriminaalasjas on siiski kohus seotud süüdistuse piiridega

e menetluse esemeks on narkootikumide ebaseaduslik käitlemine E. Avetjani ja A. Vassini

poolt ja seega kõik muud suhtlemised teiste isikutega ei ole uurimise objektiks. Teadaolevalt

telefonikõnesid välditi ja ilmselgelt oli see E. Avetjani nõudmine. Mis puudutab

suhtluskeskkonnas suhtlemist, siis sinna saavad kontot omavad liikmed sisse logida ka muude

tehnikavahendite e arvuti kaudu jne.

Kaitsja märgib oma apellatsioonis ka seda, et jälitusprotokolli lk-l 22 on väidetud, et XX olevat

midagi Avetjanile andnud, mille viimane pani paremasse taskusse. Samas kohtuistungil

videofaili vaadates oli selge, et taskuid, kuhu midagi panna, tegelikkuses näha ei olnud.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei väära asjaolu, et taskut silmaga näha ei ole seisukohta, et tasku

siiski riideesemel on. Ei hakka kohtukolleegium täpsemalt seletama, millised taskud üldse

eksisteerivad – sisemised, välimised, tasku kui aksessuaar, mis oma kujult ja värvilt jääb kohe

silma või vastupidi peidetud tasku, kus riideeseme välisküljele jääb vaid aimatav pragu ning

tasku olemasolus võibki vaid märgata siis, kui riideeseme kandja sinna midagi paneb.

Praegusel juhul võib nii liigutuste kui ka kõigi tõendite kogumis hindamise tulemil tõsikindlalt

väita, et sularahapakk rändas justnimelt selle vastuvõtja e E.Avetjani taskusse.

Ebaõigeks peab kohtukolleegium ka kaitsja seisukohta selles osas, et XXt pidanuks süüdistus

käsitlema, kui E. Avetjani ja A. Vassiniga ühiselt kuriteo toimepannud isikut e et kõik kolm olid

grupi liikmed, kes ühiselt käitlesid ebaseaduslikult narkootilisi aineid ja seetõttu ei saanud

kriminaalasju lahus menetleda ning XX ei saanud omandada kuidagi tunnistaja staatust.

Kaitsja viidet Riigikohtu otsusele, kus käsitletakse altkäemaksu andjat ja võtjat ühiselt kuriteo

toimepanijatena, ei pea kohtukolleegium asjakohaseks näiteks e et need kaasused ei ole oma

tehiolude poolest kindlasti võrreldavad. Ka ei ole kaitsjal õigus, kui ta käsitleb oma nägemust

kuritegelikust grupist, mille puhul on narkootikumide müüja ja ostja kaastäideviijad, kui

kohtupraktikas omaksvõetud seisukohta. Mõlemad panevad toime kuriteotunnustega teo, kuid

seda iseseisvalt ja gruppi siin ei esine. See, kas ostja omandab narkoaine endale

kasutamiseks või müüb seda edasi, see ei oma enam karistusõigusliku hinnangu andmisel just

kaastäideviimise seisukohast mingit tähtsust. Seega ei ole oluline, et elukohast leiti narkoaine

pakendamiseks vajalikud vahendid e kaalud ja süstal. Iseenesest ei tõenda ka need vahendid

edasiandmise eesmärki, sest üldjuhul ka narkomaanid, kes soetavad mingi koguse narkoainet,

pakendavad need hiljem ise ümber endale vajalikeks doosideks. Kaitsja seisukoha

ümberlükkamiseks ja oma väite kinnituseks, et just nii on kohtupraktikas omaks võetud nagu

seda väidab kohtukolleegium, viitab kohtukolleegium üksikutele lahenditele kohtupraktikast,

millistes toodud tehiolud kinnitavad just eelesitatud seisukohta ja seda, et tegemist ei ole

pelgalt Tallinna Ringkonnakohtu praktikaga (vt RK otsused 1-17-11682 p. 19 ja resolutsiooni

p 2.2 võrdlus; RK otsuse 1-17-6021 tehiolud; Tartu Ringkonnakohtu otsuse 1-15-9694

tehiolud). Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et on ennegi pidanud sarnast kaitseversiooni

ümber lükkama ning ikka ja jälle tuleb apellantidele selgitada, et KrMS § 216 lg 1 kohaselt

ühendatakse ühiseks menetluseks mitu kriminaalasja, kui isikuid kahtlustatakse või

süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises. Riigikohtu üldkogu on oma otsuses 3-1-2-2-11

p-s 45 üheselt mõistetavalt selles küsimuses välja öelnud oma seisukoha ja selgitanud, et

narkootilise aine üleandja ja vastuvõtja tegevus narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel ei

ole käsitatav kuriteo kaastäideviimisena ega kuriteost osavõtuna. Nagu eelviidatud kohtuasjad

kinnitavad, on kohtupraktika käesoleva ajani juhindunud ka Riigikohtu Üldkogu poolt antud

selgitusest.

Kokkuvõtteks leiab kohtukolleegium, et XX on nö tunnistaja staatuse omandanud õigustatult

ning kaitseversioon sellest, et uurimisorganid on kohtupraktikat eirates algatanud XX suhtes

eraldi kriminaalmenetluse kohtupraktikat ja kriminaalmenetlusnorme eirates, on meelevaldsed

ega mõjuta mingilgi moel maakohtu otsuse seaduslikkust.

Kohtule esitatud väited, et kõik e nii politsei kui ka prokuratuur on huvitatud ainult sellest, et E.

Avetjan vangi panna ja selle nimel on fabritseeritud käesolev kriminaalasi, on kohtu hinnangul

absurdsed ja tähelepanu ei vääri. E.Avetjan ega tema kaitsja ei ole suutnud kogu menetluse

vältel kohtule seletada, mis tähtis figuur on E. Avetjan, kelle nimel on vaja endale töökoormust

juurde tekitada ja seejuures teha seda ebaseaduslike võtetega ning ainult selle nimel, et

isoleerida ühiskonnast E. Avetjan, kes kõrvaltvaataja jaoks on keskmise astme narkodiiler,

kellel on piisavalt kogemusi, et teha oma „tööd“ konspiratiivselt ja kelle peamine eesmärk on

mitte vahele jääda.

E. Avetjani ja A. Vassini osas jälitustoimingutega tõendite kogumine ja nende talletamine

toimunud seaduslikult ning süüdistatava E. Avetjani ja tema kaitsja etteheited menetlejatele

selles osas on põhjendamatud.

Süüdistatav on oma apellatsioonis viidanud ka sellele, et tema kaitseõigust on rikutud, kuna

tema poolt valitud kaitsjad on kõrvaldatud menetlusest ja maakohus oleks pidanud ka seda

küsimust arutama. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist kaitseõiguse rikkumisega, sest

süüdistataval on kohtumenetluses vandeadvokaadist kaitsja ja kaitseõigus on tagatud. Kui

isikud, kes on kohtueelses menetluses menetleja poolt kõrvaldatud ei ole maakohtus enam või

uuesti kaitsja staatuses, puudub ka maakohtul põhjendatud alus hakata arutama küsimust

kaitsjate kõrvaldamise põhjuste kohta. Kohtukolleegium aktsepteerib menetleja õigust

kõrvaldada menetlusest kaitsjad, kes ei ole Eesti Advokatuuri liikmed ja tänaseks päevaks on

avalikult igal konkreetsel juhul avaldatud ka põhjused, mis eelkõige puudutavad nende isikute

kvalifikatsiooni taset, mille advokaadist kaitsja puhul garanteerib eksam, mis tuleb sooritada.

Samuti on advokaatidest kaitsjate puhul garanteeritud järelevalvet teostava organi järelevalve

ja vajadusel vastutavad nad ka distsiplinaarüleastumiste eest. Kriminaalmenetluslik kogemus

lubab ka väita, et enamasti tegutsevad mitteadvokaadist kaitsjatena kriminaalmenetluses

isikud, kes on olnud kohtumenetluses teises staatuses e süüdistatavatena ja on ka süüdi

mõistetud ning asjaolu, et karistus on kustunud ei pühi nende tegevusest seda viha ja isiklikku

solvumist ja kättemaksusoovi, mida uurimis- ja kohtuorganite vastu tuntakse. See on paraku

ka nähtav ja väljaloetav nende kaitsetegevuses, kus enamasti pühendutakse menetlejate

tegevuse omapoolsele meelevaldsele hindamisele, unustades või jättes tahaplaanile

õiguslikud küsimused.

Apellatsioonimenetluse keskseks küsimuseks on siiski tunnistaja XX ütluste usaldusväärsuse

hindamine ja nende arvestamine süüdistatavate süüküsimuse, sh E. Avetjani käitumisele

juriidilise hinnangu andmisel ja süüdistatavatele karistuse mõistmisel süü suurusest olenevalt.

Enne, kui kohtukolleegium selles osas hinnangu annab, selgitab kohtukolleegium

apellantidele, kes nimetavad süüdistatavatele esitatud jätkuva süüteo osategusid

episoodideks, järgmist. Nimelt, süüdistuse kohaselt – nii süüdistuse sisu, kui ka resolutiivosa

kohaselt ei ole süüdistatavatele ette heidetud käitlemiskordi käsitletud korduvate

kuriteoepisoodidena. Süüdistuse kohaselt oli tegemist süstemaatilise narkootikumide

ebaseadusliku käitlemisega, kus käitlemise osateod moodustavad ühe teo. Süüdistuses ei ole

märgitud nende osategude toimepanemise konkreetsemaid tehiolusid ja ajavahemik, kordade

arv on nimetatud, iseloomustamaks süüdistatavate tegevuse süsteemsust. Kohtukolleegiumi

hinnangul on see oluline, andmaks hinnangut süüdistatava E. Avetjani kaitsja poolt korraldatud

tunnistaja ristküsitlusele, mida üldjoontes iseloomustab venitamis-/mõnitamistaktika ja

rõhuasetus absoluutselt asjassepuutumatutele üksikasjadele. Seejuures maakohus, kes küll

ristküsitluse lõppjärgus andis omapoolse hinnangu kaitsja poolt korraldatud ristküsitlusele,

märkides mitmete tundide möödudes, et „kõik saavad aru, et kaitsja eesmärk on tunnistajat

võimalikult palju eksitada“ ja „kõik tunnistajad ei ole nii targad, et oskavad vastata teie

küsimustele nii, kuidas õige on. Ta on vastanud oma arusaamise järgi.“, on võimaldanud

E.Avetjani kaitsjal korraldada T.XXi ristküsitlust kaitsja kontrolli all. Kohtukolleegium rõhutab,

et kohus ise küll ristküsitluses iseseisvalt ei osale, kuid seaduse järgi toimub ristküsitlus kohtu

juhtimisel (KrMS § 288). Kohtukolleegium rõhutab sedagi, et KrMS § 68 lg 4 kohaselt võib

tunnistajat üle kuulata üksnes tõendamiseseme asjaolude kohta. Riigikohus on oma otsuses

3-1-1-43-10 pikalt ja põhjalikult selgitanud, miks ja kuidas peab kohtuistungi eesistuja

ohjeldama menetlusosalisi, kui nad eesmärgipäraselt püüavad oma küsimustega väljuda

tõendamiseseme asjaolude piiridest, venitades menetlust, juhtides tähelepanu kõrvale

tõendamiseseme seisukohast oluliste asjaolude uurimisest jne. Maakohtus toimunud

ristküsitluses püüdis prokurör korduvalt juhtida kohtu tähelepanu sellele, et küsimused

väljuvad süüdistuse raamidest ning ei ole asjakohased, kuid kohus enamasti lasi kaitsjal edasi

tegeleda nö tunnistaja eksitamisega, mis kohati võttis tõesti mõnitava hoiaku ja kujunes pigem

psühholoogiliseks rünnakuks, mille eesmärk oli tunnistajas tekitada kestev süütunne, et tema

on tegelikult süüdi selles, et kohtu all on E. Avetjan ja A. Vassin. Maakohus jättis sisuliselt oma

passiivsusega prokuröri sekkumistele kasutama kohtule antud õiguse KrMS § 288 lg 5 järgi ja

lasi adv. K. Nammil sisuliselt üle võtta küsitluse juhtimise. Ilmekaks näiteks on ristküsitluse

osa, mis puudutab nö etteheidetavat viiteteist korda. Süüdistuses ei heideta ette nende

kordade aega ega kohta. Rõhutada tuleks sedagi, et just seetõttu, et tunnistaja on väitnud, et

varasemalt e ka prokuröri küsimustele ristküsitluses vastates, et sai alates 2018 sügisest ca 2

korda kuus narkootilisi aineid E. Avetjanilt (kohtuistungil selgitati, et kokku matkimise

osategudega oli osategusid kokku 15) e et ta ei ole rääkinud ühestki korrast konkreetselt aega

ja kohta nimetades, on süüdistus esitatud süsteemse jätkuva kuriteona, mitte korduvusena.

Mida aga teeb süüdistatava E. Avetjani kaitsja? Kaitsja hakkab küsitlema tunnistajat selliselt

nagu oleks siiski tegemist episoodidega, nagu ta neid ise on korduvalt nimetanud e sisuliselt

ei arvesta seda, et süüdistus on selles osas tema kaitsealusele soodsam. Süüdistus ei heida

ette neid 15 korda korduvate episoodidena, milliste puhul omaks toimepanemise aeg ja koht

olulist tähtsust. Tunnistaja selgitas kaitsjale juba peale esimest korda, et ta ei mäleta neid kordi,

kus ja millal need toimusid. Olenemata sellest, jätkas kaitsja ühekaupa kordade ettelugemist

esitades ühe ja sama küsimuse – kus, millal, kui palju. Kui kaitsja jõuab oma loeteluga

kolmanda korra juurde, teatab tunnistaja, et ta võttis kokku 15 korda ja mäletab täpsemalt vaid

matkimise kordi e kuidas ja kus need toimusid. Neljanda korra juures selgitab tunnistaja

veelkord, et ei mäleta neid kordi e et peaks igale küsijale ja kuulajale olema selge, et ei ole

vaja kõiki neid 12 korda üle küsida. See aga kaitsjat ei morjenda. Ta küsib sama viienda korra

kohta ja tunnistaja vastab samaga, et mäletab vaid kolme viimast korda. Nii jõuab kaitsja

üheksanda korra juurde. Siis teatab prokurör, et tunnistaja on ju selgitanud, et ei mäleta neid

kordi üksikasjalikult. See on koht, kus maakohus pidanuks oma seisukoha välja ütlema, kuid

toimub hoopis see, et kaitsja, kes on ilmselgelt sisse juba elanud kohtuistungi, sh ristküsitluse

juhtija rolli, teatab prokurörile, et kannatame ära siis need vastused. Kaitsja poolne tunnistaja

mõnitamine jätkub ja tunnistaja on aru saanud, et teda püütakse rivist välja viia. Üheksanda

korra kohta vastab süüdistatav:

V: selgitan, et ei mäleta rohkem kui viimaseid kolme korda. Lugege edasi.

K: kümnes kord? Kas te keeldute vastamast?

V: ma ei mäleta, mäletan konkreetselt viimaseid kolme korda. Ma ei mäleta millal palju võtsin.

K: üheteistkümnes kord?

V: ei mäleta.

K: kaheteistkümnes kord?

V: ei mäleta.

K: kolmeteistkümnes?

V: mäletan viimast kolme korda, 30 grammi.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellise küsitlemise näol tegemist professionaalsusega, vaid

venitamistaktikaga, mis seisneb selles, et püütakse tunnistajat ristküsitlusega vaimselt

rünnata/väsitada, et ta vihastaks ja loobuks vastamast e tegemist on psühholoogilise

rünnakuga ja tunnistajat alandava mõnitava suhtumisega. Maakohus on aga ilmselgelt

põhjendamatult jätnud kasutamata KrMS § 288 lg-s 5 antud õigust. Kohtu passiivsus on

tekitanud olukorra, kus 4 tunni vältel lihtsalt esitati tunnistajale küsimusi selliste asjaolude

kohta, mis on süüdistuse tehiolusid arvestades asjakohatud ning mis kuidagi ei mõjuta

tunnistaja ütluste usaldusväärsust, sest neid asjaolusid, milliste kohta küsimusi esitati, ei pea

tunnistaja mäletama. Küsitluse käigus ei ole keskmine inimene võimeline nii ruttu ka ajaratast

tagasi keerama ning tuletama aastaarvusid, mida tunnistajalt nõuti. Kaitsja poolt läbiviidud

küsitlus koosnes mitmest küsimuste paketist, millistest mitmeid ta ka mitu korda ette võttis ning

tunnistajat küsitles. Näiteks mobiiltelefone puudutav küsimuste pakett. Mis oli selle eesmärk,

on arusaamatu. Tunnistaja selgitas, et kasutas kahte telefoni. Arvestades, et E. Avetjaniga

telefoni teel ei suheldud, ei ole ka oluline, millise telefoni tunnistaja ära viskas, millist vaatles

politsei ja millise ta ära kinkis. Kohtukolleegium rõhutab, et suhtlusportaali, mille kaudu

tunnistaja E. Avetjaniga suhtles, on võimalik oma kontole siseneda erinevatelt telefonidelt ja

ka vestluste ajalugu on võimalik vaadata telefonidest või arvutist kontole sisse logides.

Tegemist oli lihtsalt tunnistaja tümitamisega ja eksitamisega. Teine pakett küsimusi, mis

korduvalt tunnistajale esitati, oli nende isikute väljaselgitamine, kellele tunnistaja omakorda

saadud narkoainet levitas. Ei piirdunud kaitsja sellega, et sai teada, et tunnistaja jaatas seda,

et ta levitas narkootikume. Järgnes küsitlus, kus oli vaja korduvalt küsida fakte, mis tegelikult

kuidagi ei haakunud käimasoleva menetluse tehioludega ning võiks pigem olla prokuröri

teemaks, eraldi menetleva kriminaalasja kohtumenetluses: Kaitsja nõudis nende isikute

nimede nimetamist. Prokurör üritas kohtu poole pöörduda, kuid kaitsja nõudis nimede

nimetamist ja seejuures ka perekonnanimesid. Vähe sellest, kaitsja palus tunnistajal kirjeldada

isikuid, kellele ta narkoainet edasi andis, küsis nende vanust, kus kohtumised toimusid,

seejuures nõudis konkreetsete kohtade nimetamist ja täpselt jne. Prokurör andis kohtule

märku, et see ei puuduta arutatava kriminaalasja menetluse asjaolusid, vastas ka kaitsja ise

kohtu asemel, et vägagi puudutab. Kaitsja jätkas küsitlemist ja prokurör teatas jällegi, et kaitsja

väljub süüdistuse piiridest. Kohus täpsustas, millest jutt käib, selgitas, et ei puuduta

käimasolevat menetlust, kuid kaitsja nõudis siiski edasist küsitlemist, mida kohus ka lubas.

Kohtukolleegiumi hinnangul on jällegi maakohus lubanud kaitsjal küsitleda tunnistajat selliste

asjaolude osas, mis esiteks on asjakohatud ja teiseks nendele küsimustele vastuse

mitteteadmine ei mõjuta ka kuidagi tunnistaja ega tema ütluste usaldusväärsust.

Samamoodi hoomamatuks jääb teemapakett, mis on pühendatud teemale, mitu korda, milles

ja kellena kuulati üle tunnistaja pärast kinnipidamist, millal ja miks ta vabastati pärast

kinnipidamist jne, jne. See, kellena ja mitu korda tunnistaja üle kuulati, ei ole tunnistaja jaoks

ilmselgelt sedavõrd oluline teema, et ta täpselt neid asjaolusid 10 kuu möödudes mäletama

peaks. Seda enam, et uuritavad asjaolud on seotud kaitsja meelevaldsele ja kohtupraktikat

eiravale arusaamale, et süüdistatavad ja tunnistaja tegutsesid grupis. Selles osas on

kohtukolleegium oma seisukohta juba eelpool põhjendanud.

Omaette teema küsitluses oli ka tunnistaja karistusregister, mis pidanuks kaitsja ja maakohtu

arvates olema tunnistajal pähe õpitud ja eluaegselt mälus püsima. Kohtukolleegiumi hinnangul

ei ole midagi ebaloomulikku selles, et isik, kes on korduvalt karistatud, ei oska täpselt öelda,

on ta varem karistatud 4 või 5 korda. Üldjuhul ei ole retsidiivse käitumisega isikutel meeles,

mitu korda nad täpselt karistatud on. Selleks puudub neil mitte ainult huvi, vaid ka vajadus.

Selleks on vajadusel karistusregister ja oluline on rõhutada, et eriti raskeks läheb

karistusregistri järgi karistatuse kordade lugemine mitte ainult isikul endal, vaid paraku ka

prokuröridel ja advokaatidel, kui register sisaldab ka kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi

kuuluvaid kohtuotsuseid, nagu ka praegusel juhul. Nimelt kaks kohtuotsust moodustavad

sellisel juhul ühe karistatuse. Mäluviga ei kajasta ka see, et isik ei oska koheselt öelda, mis

aastal ta ennetähtaegselt vabastati. Absoluutselt tarbetu on ka informatsioon ja teadmine, kas

tunnistaja mäletab, kus asub kriminaalhooldusosakond, mis on kriminaalhooldaja ees ja

perekonnanimi. Neid fakte tunnistaja tõesti mäletas, mis kriminaalhooldusel viibiva isiku puhul

on ka loomulik.

Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et kuna XX ei

mäletanud kohtuistungil tema elu oluliselt mõjutavaid sündmusi, nagu mitu korda teda

kriminaalkorras karistatud on, või mis aastal ta vanglast vabanes, siis ta ei suudaks detailselt

ja eksimatult mäletada ka kordi, mil ta enne matkimist E. Avetjanilt ja A. Vassinilt narkootilisi

aineid ostis. Vähemalt sellistele ütlustele, mis ei ole teiste tõenditega kinnitatud, ei saa kohus

otsust rajada.

Kohtukolleegium leiab, et sel põhjusel, et korduvalt karistatud isik ei pea oluliseks mäletada

mitu korda ta karistatud on ja millal vabanes, ei anna alust tema ütlusi ebausaldusväärseks

tunnistada. On eluliselt usutav, et sellised isikud ei peagi neid daatumeid oluliseks, sest teavad,

kellel seda vaja teada on, saades seda karistusregistrist teada. See, mis tundub sellistele

isikutele, kelle karistusregister on puhas, imelik, tundub retsidivistile loomulik. Nõustuda ei sa

ka sellega, et XX ei saa mäletada, mitu korda ta E. Avetjani käest narkootilist ainet sai.

Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et süüdistuse tekstist ja etteheidetava kuriteo

kvalifikatsioonist lähtudes e et ei süüdistata süüdistatavaid korduvates kuriteoepisoodides, ei

ole ka mingit alust nõuda tunnistajalt konkreetseid kuupäevi ja kohti ja gramme, kus

üleandmised toimusid. Tunnistaja ei ole kunagi väitnud, et ta suudab neid täpselt ette kanda.

Kohtukolleegium nõustub, et segadus süüdistuse ja tegelike XX ütluste vahel on tekkinud

pigem sellest, et räägiti mööda, kas 15 korda sai XX narkootikume enne seda kahte

matkimiskorda, mil reaalselt ka narkoaine üle anti või olid kõik korrad kokku 15 korda.

Praeguseks on prokurör selles osas oma seisukohta muutnud ja apellatsioonis räägitakse

kokku 15 korrast. Kohtukolleegium leiab, et 15 korra osas on tunnistaja andnud järjepidevaid

ütlusi. Nii selgitas ta esmasküsitluses vastuseks prokurörile, et sai alates 2018 sügisest

regulaarselt kaks korda kuus E. Avetjanilt narkootikume. Sisuliselt tähendab see süsteemi ja

kordades võibki see olla 15 korda (peeti kinni märtsi lõpus 2019). Ka kaitsjale vastas tunnistaja,

et kokku oli 15 korda, kui igat konkreetset korda ta enne matkimist ei mäleta. Kohtukolleegiumi

arvates on ka eluliselt usutav, et politseiga koostöö käigus kolme osateo matkimine jääbki

paremini meelde, sest isik teab, et peab selles osas ütlusi andma. Küll aga ei arva

narkootikumidega ebaseaduslikult käitlejad, et nende ülimalt konspireeritud kohtumised ja

suhtlused jne ilmsiks tulevad ning vajadus meeles pidada või päevikut pidada, mis kuupäeval,

kus ja kui palju puudub. On tõsi, et esmas- ja teisesküsitluses esineb vastuolu, mis ajast alates

hakkas XX E. Avetjanilt narkootilist ainet saama. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole XX poolt

teisesküsitluses kaitsjale vastates tegemist mäluveaga. Sama ristküsitluse käigus selgitas

tunnistaja prokurörile, et algus oli 2018 sügis ja sai kaks korda kuus. Kaitsja küsitlemisel vastas

tunnistaja, et algus oli 2018 kevad. Samuti selgitas tunnistaja, et tal on mäluprobleemid. Mis

puudutab tunnistaja ütlusi teisesküsitluses selles, et ta hakkas saama E. Avetjanilt narkootilisi

aineid kevadest 2018, siis võrreldes esmasküsitlusega, oli tunnistaja kaitsjale vastates viidud

juba eksitusse asjasse mittepuutuvate küsimustega, kus kaitsja otsustas ka kohtu asemel

prokuröri reageeringtele, kas tema küsimused on asjassepuutuvad süüdistuse seisukohast

ning ise andis endale korduvalt loa küsitluse jätkamiseks. Kaitsja hakkas tunnistajat

üksikasjalikult küsitlema, kellele täpselt tunnistaja ise narkot edasi andis – nimed, vanused,

välimus jne. Samuti, mis ajast ta andis ise narkootilisi aineid edasi. Tunnistaja tunnistas, et

2018 kevad. Prokurör rõhutas, et tegemist ei ole süüdistuse perioodiga ega süüdistuse sisuga

seotud küsimustega. Kohus oli ilmselgelt arusaamatuses, sest arvas, et Aleksander (see on

ühe isiku nimi, kellele tunnistaja väidetavalt edasi andis narkootilist ainet), kellest jutt käib on

Vassin. Kolm korda rõhutas prokurör, et küsimused väljuvad süüdistuse piiridest, mille peale

kaitsja ka kolm korda vastas, et vägagi puudutab ja jätkas küsitlemist. Kui kohtule sai selgeks,

et jutt ei ole Vassinist ja hoopis sellest, kellele ja millal tunnistaja ise andis edasi narkootilisi

aineid, leidis ka kohus, et väljutud on süüdistuse piiridest, kuid kaitsja selgitas, et ta tahab

teada, kellelt siis tunnistaja kevadel sai narkootilist ainet. Kui prokurörile vastas tunnistaja

sama ristküsitluse käigus, et E. Avetjanilt hakkas ta saama narkootilist ainet sügisest 2018,

siis kaitsjale vastas ta lõpuks, et kevadest 2018 hakkas Eduardiga tegelema ja muust kohast

pole saanud. Kohtukolleegium leiab, et ajavahemiku osas paneb piirid süüdistus ja süüdistuse

järgi on tegemist süüdistatavatele soodsama ajavahemikuga. Samas on tunnistaja järjekindel

olnud selles, et 15 korda on neid osategusid olnud kokku ja kuna ta on väitnud, et sai

narkoainet E. Avetjani kaudu 2 korda kuus, siis on ka loogiline, et tegemist on siiski sügisega.

Kaitsja oma küsitlusringis ei täpsustanud, kui tihti tunnistaja siis väidetavalt narkot sai E.

Avetjani kaudu. Kohtukolleegium leiab, et tegemist ei ole sellise vastuoluga tunnistaja ütlustes,

mis oluliselt mõjutab tema ütluste usaldusväärsust ning kohtukolleegiumi hinnangul tuleb

lugeda tunnistaja ütlused selles osas, et ta sai 2 korda kuus narkootilist ainet süüdistatava E.

Avetjani kaudu, see toimus 15 korral, kokku matkimissüüdistustega, e enne kinnipidamist 12

korda, siis ongi loogiline ja põhjendatud väita, et see toimus alates sügisest e ca 6 kuu jooksul

mitte

aasta

jooksul

enne

kinnipidamist,

usaldusväärseteks

ja

süüdistusversiooni

kinnitatavateks.

Maakohus on tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvestanud ka tunnistaja poolt

kohtus öeldut ja nimelt, et tal mäluga ei ole kõik korras. Kohtukolleegiumi arvates on selline

maakohtu hinnang tunnistaja poolt öeldule tuginedes põhjendamatu ja tunnistaja seisukoht on

kogu ristküsitluse kontekstist välja rebitud. Kohtukolleegiumi arvates ei ole alust opereerida

tunnistaja mäluprobleemidega, kui ta suutis ca tund aega enne vastata prokuröri küsimustele,

mis olid asjassepuutuvad ning mis ei puudutanud selliseid fakte, milliste mittemäletamist ei

saa kellelegi ette heita. Kaitsja alustas oma küsitlusvooru aga kohe selliste asjaolude

väljaselgitamisega, mis esiteks ei olnud süüdistuse kontekstis asjassepuutuvad ning - mis

oluline- ,mida tegelikult ei peagi inimene mäletama e kui mõni mäletab on hea, kuid kui ei

mäleta, pole see mäluviga. On inimesi, kes mäletavad ainult temale olulisi asju ja

mitteolulistele/mittevajalikele ei pööra tähelepanu ning ei püüagi neid meelde jätta. See ei ole

mäluprobleem. Kaitsja viis oma mitteolulisi fakte puudutavate küsimustega tunnistaja nii

kaugele, et tal polnudki muud vastata kaitsjale, kui viimane küsis: millest on tingitud, et te ei

mäleta väga olulisi asju? Tunnistaja vastaski, et „kui mul pole korras mäluga, mis ma teen siis.“

Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt põhjendas, et tegemist ei olnud oluliste asjaoludega või

vähemalt ei ole need olulised iga inimese jaoks ja nende mittemäletamine ei tähenda kindlasti

mäluprobleeme.

Seega on kohtukolleegium seisukohal, et tunnistaja XX ütlused selles osas, et ta sai E.

Avetjanilt kokku 15 korral narkoainet, on usaldusväärsed. Tunnistaja on andnud selles osas

ühesuguseid ütlusi kogu menetluse kestel ning selliseid asjaolusid, mis annaksid alust rääkida

valeütlustest kohtukolleegium ei ole tuvastanud.

Sarnaselt võttis kaitsja ristküsitluse juhtimise üle ka tunnistaja V. Zaitsevit ristküsitledes.

Prokurör ei jõudnud veel vastuväidet esitada, kui kaitsja juba jaatas enda küsimuse

asjakohasust ja jätkas. Samamoodi on suur osa küsimustest suunatud nende asjaolude

väljaselgitamiseks, mis kaitsja arvates on esiteks olulised, mida nad ei ole. Teiseks,

kohtukolleegium juba hindas kaitseväiteid, mis puudutavad kohtueelset menetlust, matkimist,

kriminaalasjade eraldamist jne. Suur osa küsimustest tuginevad just nendele kaitseväidetele,

mis kaitsja arvates on õiged, kuid tegelikult on tegemist kohtukolleegiumi arvates

väärarusaamadega teatud asjaoludest ja käesolevas otsuses on need eelnevalt lahti kirjutatud

ja nende kaitseväidete asjakohatust ja paljasõnalisust põhjendatud.

Seega on tõendatud prokuröri apellatsioonis väidetud tehiolud ja nimelt, et tõendatud on E.

Avetjani poolt 15 müügikorda (s.o 12 korda enne kuriteomatkimist ja 3 korda kuriteo

matkimisel). Mis puudutab A.Vassinile etteheidetavaid kordi, siis süüdistuse kohaselt oli neid

alates jaanuarist 2019 kuni 16.04.2019 kokku 7 e neli korda enne matkimist. Kohtuotsusega

tunnistati A. Vassin süüdi 5 korral grupis koos E. Avetjaniga narkootikumide edasiandmises

XXle. Mis puudutab A. Vassini süü suurendamist e võrreldes maakohtu poolt tuvastatud

kordadega A. Vassini süüdimõistmist enamates osategudes, siis kohtukolleegium ei loe välja

prokuröri apellatsioonist ühtegi vastavat põhjendust. Prokurör tsiteerib ja analüüsib küll

tunnistaja XX ütlusi, kes mh tunnistas, et esialgu oli E. Avetjaniga kaasas üks tundmatu isik,

kes andis narkootilist ainet üle ning hilisemalt, s.o 2018.a lõpust alates oli selleks isikuks A.

Vassin. A. Vassini osaluskordade kohta on apellatsioonis märgitud „aeg-ajalt osales“.

Süüdistuse kohaselt oli kokku osategusid 17, millest 7 korral osales A. Vassin. Praeguseks on

osategude arv kindlaks tehtud ja see on ka prokuröri seisukoht, et neid oli 15 e kahe võrra

vähem, kui süüdistuses. A. Vassin on mõistetud süüdi selles, et osales 5 osateos. Seega ei

näe kohtukolleegium alust A. Vassini süü suurust osategude kordade suurendamise teel oma

otsusega suurendada. Arvestades maakohtu poolt tuvastatud süü suurust, A. Vassini rolli

grupis e et ta ei olnud narkootikumide ebaseadusliku käitlemise keskeks figuuriks, vaid pigem

E. Avetjani käsutäitja ja seda, et alust tema osas süü suurendamiseks käesoleva otsusega

alust ei ole, ei pea kohtukolleegium põhjendatuks tema osas karistust raskendada. Samas ei

ole ka alust kaitsja apellatsioonis esitatud taotlust rahuldada ja karistust kergendada

alammäärale ligilähedaseks. Eelkõige arvestab kohtukolleegium narkootilise aine kogust, e

sellest kogusest saavad narkojoobe sisuliselt tuhat inimest ja tegemist on fentanüüliga.

Süüdistatava E. Avetjani käitumisele antud juriidilise hinnangu muutmiseks, olenemata tema

käitumises suurema süü tuvastamisele, kohtukolleegium alust ei näe. Kohtukolleegium leiab,

et isegi kui võtta aluseks prokuröri seisukoht, et aluseks tuleb võtta 120 eurot 1 grammi eest,

kuna soetamishinnaks on põhjendatult loetud 0, siis see, et keskmiselt müüs E. Avetjan

narkootikume XXle 12 korral 25 grammi kaupa, on puhtalt oletuslik ja aritmeetiline tulem.

Keskmiselt 25 grammi kaupa tähendab, et 6-l korral on müüdud 20 grammi ja 6 korral 30

grammi. Mis puudutab hinda, siis tunnistaja on väitnud prokurörile vastates, et vahel ostis 110

euroga, vahel 120 euroga. Koguste kohta vastas tunnistaja, et ostis vahel 20 grammi, vahel

30 grammi ja 30 grammi oli rohkem, kui üks kord, kuid mitmel korral, ta ei oska vastata. Samuti

on A. Vassin väitnud, et sai iga korra pealt kasu ca 700 eurot. Seega ei saa kohtukolleegiumi

hinnangul tõsikindlalt väita, et E. Avetjan teenis XXle narkootilisi aineid müües 40 000 või enam

eurot. Oletustele ei ole võimalik kohtuotsust rajada.

Samas on Riigikohus oma otsuses 1-18-2232

selgitanud,

et

KarS § 184

lg-s 21 on

kriminaliseeritud narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine,

kui see on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Kõnealune eesmärk kujutab

endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte

ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Tähtis ei ole, kui suure

varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikult sai ja kas tema soovitu ka

realiseerus, vaid üksnes see, kui suurt varalist kasu ta taotles. Nii võib KarS § 184 lg 21 alusel

vastutada ka isik, kes soovis küll saada narkootilist ainet käideldes suurt varalist kasu, kuid

kellel tegelikult seda ainet näiteks kinnipidamise tõttu müüa ei õnnestunudki, kes müügist

midagi ei teeninud või sai loodetust oluliselt väiksemat tulu.

E. Avetjani teo objektiivne avaldumine ei anna ka olulist teavet tema tegevuse sihtide kohta.

Tuvastatud ei ole enamat, kui see, et E. Avetjan oli narkodiiler, kelle kasum narkootiliste ainete

müügist ei sõltunud ainult temast endast, vaid isikust, kellelt tema narkoainet sai ja sellest, kui

suur oli XX nõudlus. Kriminaalasja tehiolude pinnalt saab vaid järeldada, et ta kasutas kasu

teenimiseks narkootilise aine edasimüümist XXle e tal oli nö üks klient. Ehk siis, E. Avetjan ei

valmistanud ise narkootilist ainet, mis oleks üheks selliseks objektiivseks tegevuseks, mis

võiks isiku sihte kasusaamise seisukohalt iseloomustada. Samuti ei ole andmeid, et ta oleks

sellises koguses narkoainet endale kokku ostnud, mille väärtus oleks vähemalt 40 000 euro.

Käesoleva kohtuotsusega kohtukolleegium suurendab võrreldes maakohtu otsuses

tuvastatuga E. Avetjani süüdistuse mahtu, mis mh tähendab seda, et E. Avetjan on käidelnud

suuremas koguses narkootilist ainet, kui seda tuvastas maakohus. Kohtukolleegiumi hinnangul

mõjutab see ka tema süü suurust. Kohtukolleegium jaatab, et on käesoleva otsusega

tuvastatud tehiolud suurendavad E.Avetjani süüd.

Riigikohus on oma otsuses 1-17-10162 selgitanud, et kuigi üldjuhul on narkootikumidega

seotud kuriteokoosseisude objektiivsest küljest tulenevalt narkootiliste ainete käitlemisel süü

suurust mõjutavatest asjaoludest enim kaalu just käideldud aine kogusel, ei ole tegemist ainsa

ega alati ka mitte olulisima süü suuruse hindamiskriteeriumiga. Kuivõrd KarS § 184 kaitstavaks

hüveks on rahvatervis, mõjutab süü suurust kõigepealt rahvatervise ohustamise määr, mis

sõltub eelkõige ohustatud isikute arvust, tegutsemise ajast ja aine ohtlikkusest. Kõiki neid süü

suurust mõjutavaid asjaolusid tuleb hinnata kogumis (p 41).

E. Avetjani puhul mõjutab süü suurust asjaolu, et tegemist oli esiteks riigisisese

narkodiilerlusega ja narkootiliste ainete käitlemise sisuks on selle edasiandmine ühele isikule.

Need on asjaolud, mis kohtukolleegiumi hinnangul ja seda just valitsevat kohtupraktikat

arvestades, annavad alust väita, et karistus ei saa olla sanktsiooni ülemmäärale lähedane

nagu seda taotleb prokurör.

Nagu kohtukolleegium juba märkis, et võrreldes maakohtu otsusega on tuvastatud suurema

koguse narkootilise aine käitlemine – suureneb osategude arv ja pikeneb ajavahemik- ja

narkootikumise käitlemisega seotud kuritegude puhul on see üks olulisemaid süü suuruse

hindamise kriteeriume, sest just selle näitaja alusel saab hinnata konkreetse isiku poolt

rahvatervise kahjustamise määra. Koguse suurus mõjutab ka omakasu ajendit e mida rohkem

isik müüb narkootilisi aineid, seda suuremat kasu ta sellest saab ja kasumäär ajendab teda

uutele tegudele. Samuti arvestab kohtukolleegium süü suuruse hindamisel ka seda, et E.

Avetjani puhul esineb kaks kvalifitseerivat raskendavat asjaolu. Arvestades loetletud

asjaolusid, ei näe kohtukolleegium põhjendatud alust kergendada E. Avetjanile mõistetud

karistust nagu seda taotleb kaitsja.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei vaja maakohtu poolt mõistetud karistus korrigeerimist

kummaski suunas, ei karmistamist ega ka kergendamist. Maakohtu mõistetud 9aastane

vangistusmäär vastab sanktsiooni keskmäärale ja selline karistus on kuriteo tehiolusid

arvestades ka kooskülas valitseva kohtupraktikaga. Kui võrrelda mõistetud karistusmäära

viimase aja Riigikohtu poolt sedaliiki kuriteoasjades tehtud lahendites mõistetud karistustega,

siis arvestades just süü suurust mõjutavate asjaolude võrdlust, on tegemist adekvaatse

karistusmääraga, mis vastab nii süü suurusele kui ka süüdlase isikule.

Siinjuures rõhutab kohtukolleegium esmalt seda, et KrMS § 340 lg 4 p 1 annab

apellatsioonikohtule õiguse prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel tunnistada

süüdistatava süüdi raskemas kuriteos ja jätta temale maakohtu poolt mõistetud karistuse

muutmata.

Teiseks, on õige, et Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-77-11 väljendanud nõustumist

kohtupraktikaga, kus karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks sanktsioonivahemiku

keskmine määr. Kohtukolleegium leiab, et see Riigikohtu seisukoht ei ole siiski automaatselt

kohaldatav igal konkreetsel juhul karistuse mõistmisel. Riigikohtu seisukoht on välja öeldud

lahendis, kus isikut süüdistati KarS § 113 ettenähtud kuriteos e kuriteos, mis seaduses

väljendub ühes süüteokoosseisus, milline ei näe ette ka kvalifitseerivaid asjaolusid. Kui

rääkida KarS §-st 184 lg 2, siis selle sanktsioonis ettenähtud vangistuse vahemik on ettenähtud

kahe erineva kvalifitseeriva asjaolu esinemisel ja on võimalik ka, et esinevad mõlemad

kvalifitseerivad asjaolud korraga. Olulisem erinevus on aga selles, et KarS § 184 koosseisu

puhul on võimalikud väga suured erinevused just konkreetsetele isikutele etteheidetavate

kuritegude tehioludes – eelkõige aine kogus, episoodide arv, tegevuse järjepidevuse aste,

äärmiselt erinevad käitlemisvormid – alates nö narkovabrikutest kuni enda tarbeks narkoaine

omandamiseni, edasiandmise korral on ka suur erinevus selles, kellele ainet edasi antakse –

juba narkoaine sõltuvuses oleva paadunud narkomaanist kuni esmakordselt narkoainet

proovivate isikuteni, keda lausa otsitakse näiteks koolide lähedalt jms. Kaastäideviimise puhul

grupi suurus ja grupiliikmete rollide kindel jaotus, tegevuse mastaapsus kuni rahvusvahelise

mastaapsuseni jne, jne. Kõik loetletud tegurid iseloomustavad süü suurust, mis on ka esmane

faktor, mida arvestatakse karistuse mõistmisel. Seega on kohtukolleegiumi seisukohast eriti

oluline arvestada karistuse mõistmisel konkreetseid kuriteo tehiolusid ning mitte piirduda

pelgalt aritmeetilise keskmise väljaarvutamisega.

Eeltoodut arvestades leiab kohtukolleegium, et E. Avetjanile mõistetud karistus tuleb jätta

muutmata.

Süüdistatava E. Avetjani kaitsja K. Namm vaidlustab maakohtu otsust ka E. Avetjani suhtes

tehtud vara laiendatud konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise otsustuste osas. Esmalt

leiab apellant, et kuna E. Avetjan tuleb mõista õigeks, siis tingib see ka tema suhtes tehtud

konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tühistamise. Ringkonnakohtu otsusega jääb E.

Avetjan aga jätkuvalt süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi. Seega apellatsiooni eelmärgitud

argument maakohtu otsuse tühistamist E. Avetjani vara konfiskeerimise ja konfiskeerimise

asendamise osas kaasa ei too. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja apellatsiooni ülejäänud

vastuväiteid

konfiskeerimise

ja

konfiskeerimise

asendamise

kohta

osaliselt

asjassepuutumatud, osaliselt aga on neile juba vastatud maakohtu otsuses, kus need on

kummutatud sisuliselt. Kuivõrd ringkonnakohus luges tõendatuks, et E. Avetjan käitles

narkootilisi aineid rohkematel kordadel, kui tuvastas maakohus, siis tingib see ka

konfiskeerimise asendamise korras E. Avetjanilt äratarvitatud kriminaaltulu katteks

väljamõistetava summa suurendamise ringkonnakohtus.

Kaitsja apellatsiooni alternatiivne argument on, et maakohus konfiskeeris E. Avetjani vara

suuremas ulatuses, kui on põhjendatud. Nii selgitab kaitsja, et maakohus pidas võimalikuks

konfiskeerida E. Avetjani vara 10 999 euro ulatuses, mis on 647 doosi furanüülfentanüüli

müügihind. Kaitsja toob aga välja, et maakohus tuvastas sedagi, et doosidesse arvestamise

kõrval tuvastas kohus, et E. Avetjan käitles furanüülfentanüüli kokku 92,78 grammi, mille puhul

tulu grammi pealt on 30 eurot ehk kokku on puhaskasum 2783,40 eurot. Nende väidete

hindamiseks peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida esmalt tähelepanu järgnevale.

Maakohus konfiskeeris E. Avetjanilt KarS § 184 lg 5 p 2 ja § 832 lg 1 alusel sularaha 760 eurot,

tahvelarvuti (väärtus 335 eurot), 5 kullast ketti (väärtustega 2250,50 eurot, 155,23 eurot, 78,62

eurot, 302,40 eurot, 92,74 eurot). Lisaks mõistis maakohus E. Avetjanilt KarS § 831 lg 1 ja §

84 alusel konfiskeerimise asendamisena välja 2974,51 eurot. Apellatsiooni väidetest tuleneb,

et maakohus konfiskeeris E. Avetjani vara suuremas ulatuses kui olnuks kriminaaltulu, mida

E. Avetjan süüdistuses kirjeldatud narkootiliste ainete müügist oleks saanud. Ringkonnakohus

juhib apellandi tähelepanu, et arvestades, mis alustel tegi kohus konfiskeerimis- ja

asenduskonfiskeerimisotsustused, ei ole need apellatsiooni vastuväited, s.o kohus

konfiskeeris E. Avetjani vara suuremas ulatuses kui olnuks tema kriminaaltulu konkreetsest

kuriteost, tervenisti asjakohased. Nimelt, kohus konfiskeeris E. Avetjani sularaha, tahvelarvuti,

5 kullast ketti laiendatud konfiskeerimise sätete alusel. Laiendatud konfiskeerimise puhul ei ole

nõutav vara pärinemine konkreetsetest kuritegudest nagu KarS § 831 puhul, vaid selle vara

puhul on põhjust eeldada pärinemist tuvastamata kuritegudest (RKKK 3-1-1-28-14, p 30.8).

Riigikohus on leidnud, et seetõttu ei ole tähtsust menetletava kuriteoga saadud kriminaaltulu

suurusel (RKKK 3-1-1-126-13, p-d 10 ja 5.3). KarS § 832 alusel konfiskeerimine põhineb

eeldusel, et kriminaaltulu on saadud kriminaalse tegevusega üldiselt. Maakohus tuvastas E.

Avetjani elatustaseme erinevuse, mis ei võimaldanud tal legaalsetest tuludest omandada 760

eurot sularaha, tahvelarvutit, kuldkette. Kohus võttis arvesse E. Avetjanil 2016-2019 legaalsete

tulude puudumist, tema leibkonna elatustaset, sh kulusid eluasemele, sõidukile, vältimatuid

kulusid. Kohus analüüsis seejuures E. Avetjani, N. J väiteid, mille kohaselt elatuti ühe

pereliikme sissetulekust, samuti toetustest teistelt isikutelt. Kohus arvestas sedagi, et E.

Avetjan kohtule veenvaid tõendeid temal esinenud legaalsete tulude kohta ei esitanud.

Niisuguseid tõendeid ei ole esitatud ka apellatsioonis. KarS § 832 lg 1 viimase lause kohaselt

ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et tegemist ei ole kuriteoga

saadud varaga. Arutataval juhul tulnuks E. Avetjanil tõendada, et tal on esinenud legaalset tulu

summas 3974,49 eurot (760+335+2250,50+155,23+78,62+302,40+92,74 eurot). Seda

apellant teinud ei ole. Apellatsioonis on viidatud vaid sellele, et E. Avetjan ja N.J andsid

maakohtus põhjalikke ütlusi E. Avetjani vara päritolu kohta. Ringkonnakohus märgib, et

apellatsiooni kaitseväide on üldine ja maakohus on E. Avetjani, N.J versioone vara päritolu

kohta käsitlenud. Kohus pidas ebausutavaks, et E. Avetjani leibkonnal esinenuks legaalset

tulu, mille arvelt omandada sularaha, tahvelarvuti, kuldketid. Apellatsioonis ei ole esitatud E.

Avetjani legaalsete tulude kohta mingeid uusi väiteid ega tõendeid. Apellatsiooni väited, et

kohus konfiskeeris laiendatud konfiskeerimise korras E. Avetjanilt vara suuremas ulatuses, kui

on süüdistuses kirjeldatud narkootiliste ainete käitlemisest saadud võimalik kriminaaltulu, ei

ole asjakohane. Seega ei too apellatsioon kaasa maakohtu otsuse muutmist E. Avetjani suhtes

tehtud laiendatud konfiskeerimise otsuse osas.

Apellatsiooni väiteid sellest, et kohus konfiskeeris E. Avetjani vara suuremas ulatuses, kui on

süüdistuses kirjeldatud narkootiliste ainete käitlemisest saadav võimalik kriminaaltulu, on

võimalik hinnata maakohtu tehtud konfiskeerimise asendamise otsustuse osas. Nimelt, nagu

märgitud, tugines kohus KarS § 831 lg-le 1 ja §-le 84. Kaitsja viitab apellatsioonis vaid sellele,

et kohus tegi viite otsuses, missugune oli 92,78 grammi puhaskasum ehk 2783,40 eurot, mis

seab kaitsja hinnangul piirid ka sellele, mis ulatuses saab E. Avetjanilt konfiskeerimise

asendamise korras välja mõista. Kohus tuvastas, et E. Avetjan ja A. Vassin käitlesid 92,78

grammi narkootilist ainet, millest jagus 647-ks doosiks, tulenevalt puhta aine sisaldusest.

Kohus võttis arvesse, et XX maksis E. Avetjanile ja A. Vassinile doosi eest 17 eurot. Nii jõudis

kohus järeldusele, et kõnealuse narkootilise aine müügihind oli 10999 eurot. Eraldi selgitas

kohus veel seda, miks ei ole põhjust arvata kriminaaltulust maha kantud kulusid ehk lähtuda

ainult puhtast kasumist nagu apellant soovib apellatsioonis: kuna E. Avetjan oli narkootilisi

aineid käitlev isik, ka tema kantud kulu oli kriminaalset päritolu. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohtu argumendid asjakohased ja apellatsiooni vastuväide on lükatud ümber vaidlustatud

kohtuotsuses esitatud maakohtu argumentidega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohtadega. Ringkonnakohus märgib, et maakohus luges tõendatuks, et XX andis

matkimise käigus raha just E. Avetjanile, mis leiti hiljem osaliselt just E. Avetjani juurest. Muu

hulgas tuvastas kohus, et matkimise käigus andis XX E. Avetjanile üle 10 800 eurot, millest

4050 eurot õnnestus menetlejal E. Avetjani juurest tagasi saada. Allesjäänud summast tegi

kohus veel omakorda mahaarvamised ja mõistis kokkuvõttes konfiskeerimise asendamise

korras E. Avetjanilt välja 2974,51 eurot. Kuigi on tõsi, et E. Avetjan ja Vassin käitlesid

narkootilisi aineid koos, siis tuvastas maakohus, et matkimisel üle antud raha läks E. Avetjani

valdusesse, kelle juurest leiti hiljem ka matkimisel üleantust allesjäänud osa. Apellatsioonis

pole viidatud ühelegi tõendile, mis viitaks, et E. Avetjan ja Vassin jagasid matkimisel üle antud

raha pooleks või esinenuks neil kokkulepe selle summa jagamise kohta. Arvestades eeltoodut,

ei näe ringkonnakohus apellatsiooni väidete pinnalt alust maakohtu otsuse muutmiseks

konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise otsustuste kohta.

Maakohus tuvastas, et E. Avetjan ja A. Vassin käitlesid narkootilisi aineid 5 korral, mustal kujul

kokku 92,7 grammi, mille puhul E. Avetjani sai matkimise käigus 10 800 eurot, millele lisandus

XXle märtsis narkootikumide müügist saadud kasu (koos A. Vassiniga) ehk kokku oli tuluks 10

999 eurot. Kohus tegi sellest summast mahaarvamised (uurimisasutusele matkimisel saadud

tagastatud summa 4050 eurot, konfiskeeritava vara väärtus 3974,49 eurot), mille tulemusena

jäi E. Avetjani äratarvitatud kriminaaltuluks 2974,51 eurot. Maakohus märkis motiivide juures,

et kuna nimetatud kriminaaltulu on ära tarvitatud, siis tuleb E. Avetjanilt KarS § 84 korras

laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja mõista see summa. Ringkonnakohus

märgib täpsustavalt siinkohal, et kuivõrd maakohus tuvastas, et E. Avetjan teenis tulu

konkreetsest kuriteost, mitte ei tuvastanud seda tema elatustaseme erisuse alusel, siis lähtus

kohus asenduskonfiskeerimisel ikkagi KarS §-st 831 ehk kõnealune summa ei mõistetud E.

Avetjanilt välja mitte laiendatud konfiskeerimise asendamise korras, vaid kuriteoga saadud

vara konfiskeerimise asendamise korras. Kuivõrd ringkonnakohus luges tõendatuks, et E.

Avetjan käitles narkootilisi aineid suuremas ulatuses, kui leidis maakohus ehk 5 korra asemel

kokku 15 korda, siis on loogiline, et tegelikkuses ta teenis ka suuremat kriminaaltulu nendest

kuritegudest võrreldes eelpool toodud kriminaaltulu suurusega, mille tuvastas maakohus.

Ringkonnakohus tõdes eelpool, et tõendikogum on ebapiisav, tuvastamaks seda summat

täpselt ehk tõsikindlalt nt väita, et E. Avetjan käitles narkootilisi aineid suuremas summas, kui

40 000 eurot, ei saa. Samas leidis ringkonnakohus, et koguste ja summade puhul on võimalik

lähtuda XX ütlustest. Nendest tulenes, et XX ostis E. Avetjanilt narkootilisi aineid vahel 20

grammi kaupa, mitmel korral ka 30 grammi kaupa, makstes korra eest 110-120 eurot. Kui

lugeda, et XX ostis iga kord vähemalt 20 grammi narkootilist ainet ja maksis iga kord selle eest

vähemalt 110 eurot, siis võis E. Avetjan teenida kriminaaltulu suurusjärgus 22 000 eurot. KarS

§ 84 näeb kohtule konfiskeerimise asendamise otsustuse tegemisel siiski ka teatava

kaalutlusõiguse. Ringkonnakohus leiab, et olles tuvastanud, et E. Avetjan käitles narkootilisi

aineid märksa tihedamalt, kui luges tõendatuks maakohus, oleks ebaõiglane lähtuda tema

kriminaaltulu arvessevõtmisel samast summast, millest lähtus asenduskonfiskeerimise

otsustuse tegemisel maakohus. Suure tõenäosusega teenis E. Avetjan nende täiendava 10

korra eest kriminaaltulu, mille ringkonnakohus luges tõendatuks, tuhandetes eurodes, pigem

kümnete tuhandete eurode suurusjärgus. Täpset summat ei ole ringkonnakohtul võimalik

määratleda. Nii loeb ringkonnakohus õiglaseks ja põhjendatuks mõista E. Avetjanilt kõnealuse

10 korra narkootilise aine müügist saadud äratarvitatud kriminaaltulu konfiskeerimise

asendamise korras väljamõistetavaks summaks 3000 eurot. Ühes maakohtu poolt

konfiskeerimise asendamise korras välja mõistetuga, mõistab ringkonnakohus E. Avetjanilt

sellise summana 5974,51 eurot.

Apellatsioonimenetluses on süüdistatavate kaitsjad esitanud õigusabikulude hüvitamise

taotlused.

KrMS § 185 lg 2 kohaselt, kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik.

Kuivõrd käesolevas kriminaalasjas on apellatsiooni esitanud prokuratuur, siis tuleb kaitsjatasu

jätta riigi kanda.

Süüdistatava A. Vassini kaitsja adv. V.Gimaev esitas ringkonnakohtule koos apellatsiooniga

taotluse süüdistatava apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu hüvitamiseks. Taotluse

kohaselt on kaitsja kulutanud maakohtu otsusega tutvumisele, prokuröri apellatsiooniga

tutvumisele, apellatsioonile vastuväidete esitamisele, süüdistatavaga vanglas arutamisele ja

apellatsiooni koostamisele kokku 45min, 60 min, 25 min ja 50 min , mille eest palub kaitsja

hüvitada 200,40 eurot, s.h käibemaks 33,40 eurot. Kohtuistungi käigus esitas kaitsja lisaks

teise taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuistungil osalemiseks 120 minutit ja tasu selle eest

on koos käibemaksuga 129,60 eurot. Tegelikkuses kestis kohtuistung protokolli kohaselt kuni

11.11 e 90 minutit. Seega on hüvitis koos käibemaksuga 97,20 eurot sh käibemaks 16,20

eurot. Kokku tuleb kaitsjale hüvitada tehtud töö eest 297,60 eurot.

KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 4 järgi on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud

mõistliku suurusega tasu. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas

kaitsja tehtud toimingud on vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Kolleegiumi

hinnangul on kaitsja tehtud toimingud A. Vassini kaitsmiseks apellatsioonimenetluses vajalikud

ja nendeks kulunud aeg põhjendatud ning kaitsja taotlus tuleb riigi õigusabi seaduse § 22 lg-

st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10,

§ 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada. KrMS § 185 lg 2 kohaselt, kui

apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik.

Süüdistatava E.Avetjani kaitsja adv. K.Namm on esitanud taotluse hüvitada süüdistatava

apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu koos käibemaksuga summas 8092,80 eurot.

Taotlusele on lisatud arved, millistest nähtub kaitsja tunnitasu, kaitsetoiming ning tööle kulunud

aeg. Tunnitasuks on kaitsja märkinud 160 eurot, millele lisandub käibemaks e tunnitasu koos

käibemaksuga on 192 eurot. 33,15 tundi on kaitsjal kulunud apellatsiooni koostamisele,

vanglas kaitsealusega kohtumisele kulus 3 tundi, prokuröri apellatsiooniga tutvumine ja

seisukoha koostamine võttis aega 1,5 tundi, ettevalmistus ja osalemine kohtuistungil võttis

aega 4,50 tundi. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskulu valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu. Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates

tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on

kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik. Mis puudutab tunnitasu, siis

selle suuruse mõistlikkuse hindamisel võetakse kohtupraktikas aluseks kriminaalasja maht ja

keerukus (Riigikohtu otsus 1-19-31 p 23). Kolleegiumi hinnangul tuleb kriminaalasja mahtu ja

keerukust arvestades lugeda põhjendatuks koos käibemaksuga tunnitasu 160 eurot. Tegemist

ei ole kriminaalasjaga, mida saaks lugeda mahukaks ja keeruliseks. Kahe süüdistatavaga, üks

narkootiliste ainete käitlemise episood, mis kujutab endast keskmise astme narkodiilerlust, kus

kaitseversioon on copipaste kohtupraktikas juba omaksvõetud sarnastes asjades esitatud

versioonidega. Kohtukolleegium nõustub taotluses esitatud töömahtudega va apellatsioonile

kulunud aeg ja kohtuistungi ettevalmistamisele ning kohtuistungil osalemise aeg. Kohtuistungi

toimumise ajaline kestus on 1,5 tundi ja apellatsioonikohtuistungiks ettevalmistamise ajaks,

mis sisuliselt kujutab endast juba koosttaud apellatsiooni ettekandmise harjutamist, peab

kohtukolleegium mõistlikuks 1 tund.

Apellatsiooni koostamisele kulutatud aega ei pea kohtukolleegium mõistlikuks e selliseks

ajakuluks, mis täielikult kuulub hüvitamisele. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses,

mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste

eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12)].

Apellatsioon on 14-l leheküljel, millest enamus on sisustatud väidetega, mis kujutavad endast

maakohtus esitatud kaitseväidete taas esitamist ning kaks korda ühe ja sama töö eest makstud

tasu ei saa menetluskulude hulka arvata. Selleks, et otsustada kaitsetoimingutele kulunud aja

vajalikkust ja selle eest taotletava tasu põhjendatust, tuleb hinnata ka apellatsiooni

argumenteeritust. Oma seisukoha selles osas on kohtukolleegium käesolevas otsuses andnud

ning üle kordama ei hakka. Kohtukolleegium loeb põhjendatuks apellatsiooni koostamisele

kulunud aja 8 tundi e üks tööpäev.

Seega kokku on kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud järgmine ajakulu: apellatsiooni

koostamisele 8 tundi, kohtumisele vanglas kaitsealusega 3 tundi, prokuröri apellatsiooniga

tutvumine ja seisukohtade koostamine 1,5 tundi ja kohtuistungiks ettevalmistumine ning

osalemine 2,5 tundi. Kokku peab kohtukolleegium põhjendatud ajakuluks 15 tundi.

Arvestusega, et põhjendatud tunnihind on 160 eurot koos käibemaksuga on põhjendatud

õigusabikulud, mis tuleb süüdistatavale hüvitada 2400 eurot.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 2,4; § 338 p-st 2; § 341 lg 2 p-st 2, 5

tühistab kohtukolleegium osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse ning

täpsustab oma otsusega maakohtu otsust.

(allkirjastatud digitaalselt)