4-20-3532/17 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-20-3532

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. novembril 2020.a Tallinna kohtumajas, Tallinnas

Väärteoasja nr

4-20-3532 (väärteoasi nr 940019001000)

Kohtunik

Katre Poljakova

Sekretär

Triin Pilberg

Väärteoasi

A.

K. kaebus

Keskkonnainspektsiooni

keskkonnakaitseinspektor

U.

T.

06.08.2020.a

üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 940019001000;

Kohtuistungite toimumise aeg

21. septembril 2020.a kell 12:02

15. oktoobril 2020.a kell 09:58

Kohtuistungil osalenud isikud

Kaebuse esitaja A. K., isikukood xxx, xxx kodanik,

emakeel xxx keel, elukoht: xxx;

Kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer,

asukoht: Advokaadibüroo Supremia, Telliskivi 60,

Tallinn, e-post: silja.holsmer@supremia.ee;

Kohtuväline menetleja: Keskkonnainspektsiooni esindaja

V. V.

Asja läbivaatamine

Kaebuse lahendamine istungimenetluses;

Juhindudes VTMS § 111 § 132 p 1, § 133-135 kohus

otsustas:

1. Jätta

rahuldamata

A.

K. kaebus

Keskkonnainspektsiooni

keskkonnakaitseinspektor U. T. 06.08.2020.a üldmenetluse otsusele väärteoasjas

nr 940019001000 ning jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

2. A. K.le Looduskaitseseaduse § 71 lg 1 alusel määratud rahatrahv 200 (kakssada)

trahviühikut s.o summas 800 (kaheksasada) eurot tuleb A. K.l kassatsioonitähtaja

jooksul tasuda kohtuvälise menetleja otsuses märgitud Rahandusministeeriumi

arveldusarve(te)le, märkides ära kohustusliku viitenumbri 4100064625.

3. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses

kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele

pöörav asutus, s.o kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile

lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

4. A. K.l tekkinud kohtukulud – kaitsjatasud ja eksperdi arvamuse kulud - jätta

kaebuse esitaja enda kanda.

5. Käesolev kohtuotsus teha teatavaks kaebuse esitaja A. K.le, kaebuse esitaja

esindaja vandeadvokaat Silja Holsmerile ja kohtuvälisele menetlejale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja

vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult

kassatsiooni esitamise soovist Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva

jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud. Kohtuotsus tehakse

avalikult teatavaks hiljemalt 08.12.2020.a.

Väärteo asjaolud ja menetluse käik

Keskkonnainspektsiooni 06.08.2020.a otsusega nr 940019001000 karistati A. K.t

looduskaitseseaduse § 71 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga

200 trahviühiku ulatuses s.o summas 800 eurot.

Teokirjelduse kohaselt A. K. ehitas ajavahemikul 14.05.2019.a - 04.10.2019.a xxx kinnistule

(katastritunnusega

xxx),

Xxx

piiranguvööndisse

ning

ühtlasi

ka

Loobu

jõe

ehituskeeluvööndisse asukohakoordinaatidele xxx” xxx” uue ehitise — hoone (elumaja)

vundamendimõõtmetega 4,60 m x 6,60 m.

Lisaks ehitas A. K. Xxx piiranguvööndisse: asukohta koordinaatidega xxx” xxx”

kanalisatsioonisüsteemi; maa sisse, asukohta koordinaatidega xxx” xxx” mahuti; asukohta

koordinaatidega xxx” xxx” puitpalkidest kiigeraami meenutava ehitise. Rajatisest kirdepoole

on ehitatud horisontaalne palk, mis koosneb puitpalkidest ning on kinnitatud maasse.

Kotka sihtkaitsevööndisse ehitas A. K.: metsamaa kõlvikule, asukohta koordinaatidega xxx”

xxx” vaivundamendile rajatud platvormi mõõtmetega 3,2 m x 7,3 m; Xxx rahvuspark 97

maaüksusele asukohta koordinaatidega xxx” xxx” puidust värava.

Väärteootsuses märgitakse, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on looduskaitseseaduse

§ 30 lg 2 punkti 3 kohaselt kaitseala sihtkaitsevööndis keelatud uute ehitiste püstitamine.

Xxx rahvuspargi kaitse-eeskirja § 16 lg 1 punkti 3 kohaselt on sihtkaitsevööndis keelatud uute

ehitiste püstitamine, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul tee - ja tehnovõrgurajatiste ning

tootmisotstarbeta rajatiste püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks või rajatiste

püstitamine kaitseala tarbeks. Kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on looduskaitseseaduse

§ 31 lg 2 punkti 8 kohaselt kaitseala piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise

ehitise püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine.

Xxx rahvuspargi kaitse-eeskirja § 23 lg 1 punkti 2 kohaselt on piiranguvööndis keelatud ehitiste

püstitamine kalda ehituskeeluvööndisse, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul lõigetes 4

ja 5 sätestatud juhtudel.

Xxx rahvuspargi kaitse-eeskirja § 23 lg 2 punkti 2 järgi on Xxx piiranguvööndis lubatud ehitiste

püstitamine vaid kaitseala valitseja nõusolekul. Xxx rahvuspargi kaitse-eeskirja § 4 kohaselt on

kaitseala valitseja Keskkonnaamet.

Väärteootsuse kohaselt eeltoodust lähtuvalt rikkus A. K. ehitustegevuse läbiviimisega, ilma

Xxx rahvuspargi kaitse-eeskirjas sätestatud ehitiste püstitamist lubava kaitseala valitseja

nõusolekuta, looduskaitseseaduse § 30 lg 2 punkti 3 ja § 31 lg 2 punkti 8 nõuet ja pani toime

kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete rikkumise looduskaitseseaduse § 71 järgi.

Kohtuvälise menetleja hinnangul A. K. pani temale etteheidetava väärteo toime otsese

tahtlusega s.t seadis eesmärgiks Xxx rahvusparki Xxx piiranguvööndisse ja Kotka

sihtkaitsevööndisse ehitiste püstitamise, mis eeldas kaitseala valitseja nõusolekut.

Kohtuväline menetleja on lugenud A. K. poolt toime pandud väärteo tõendatuks käesolevas

väärteoasjas oleva sündmuskoha vaatlusprotokolli ning selle lisadega, väärteomenetluse käigus

koostatud

fototabelitega,

Keskkonnaameti

13.06.2019.a

kirjaga

nr

7-9/19/9210-2,

Keskkonnaameti 15.10.2018.a kirjaga nr 7-9/12/15213-2 A. K.le, Keskkonnaameti

05.11.2019.a vastuskirjaga nr 7-9/19/16220-2 Keskkonnainspektsioonile, Keskkonnaameti

29.11.2019.a vastuskirjaga nr 7-9/19/16220-4 Keskkonnainspektsioonile, 10.02.2020.a

koostatud A. K. ülekuulamise protokolliga. Õigusvastasust ning isiku süüd välistavaid

asjaolusid ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei

tuvastanud, pidades põhjendatuks kaebuse esitajat temale etteheidetud väärteo toimepanemise

eest, eelpool välja toodud määras rahatrahviga karistades (väärteoasja originaaltoimik tl 55-60).

Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale laekus 21.08.2020.a kaebus, millises A. K. esindaja

vandeadvokaat Silja Holsmer taotleb kohtult Keskkonnainspektsiooni 06.08.2020.a

väärteoasjas asjas nr 940019001000 tehtud otsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist

VTMS § 29 või alternatiivselt VTMS § 30 alusel ning A. K.le menetluskulude hüvitamist või

juhul, kui kohus ei pea võimalikuks menetluse lõpetamist, palutakse otsuse täies ulatuses

tühistamist, uue otsuse tegemist – A. K.le määratud rahatrahvi vähendamist.

Kohtule esitatud kaebuses tuuakse välja väärteo faktilised asjaolud ning kaebuse õiguslikud

põhjendused. Nii on kaebuse esitaja ning tema esindaja asunud seisukohale, et kohtuväline

menetleja ei ole tõendanud, et kaebaja oleks rikkunud LKS § 30 lg 2 p 3 ja § 31 lg 2 p 8 nõudeid,

s.t, et ta oleks ehitanud ilma kaitseala valitseja nõusolekuta uue hoone, märgitud seisukoht on

väär ning tõendamata.

Rikkumine seisneb otsuse kohaselt asjaolus, et kinnistule on kaebaja poolt ehitatud uus hoone.

Vastav väide on kaebuse esindaja hinnangul väär ja tõendamata.

Kaebuses märgitakse, et kaebaja ise mistahes ehitustöid kinnistul teostanud ei ole, ehitustöid

on teinud kohalikud ehitusmehed. Samuti ei ole kaebuse esitaja ehitustööde teostamise ajal

viibinud kinnistul. Kaebuse esitaja palus ehitusmeestel teostada olemasoleva hoone

rekonstrueerimistööd selgitades, et hoone rekonstrueerimisel tuleb hoone taastada endise hoone

mõõtudes lähtudes olemasoleva hoone vundamendialuskividest. Vastava selgituse andis

kaebaja ehitusmeestele lähtudes Keskkonnaameti 15.10.2018.a kirjast. Seega andis kaebaja

ehitusmeestele juhise teostada olemasoleva hoone rekonstrueerimine teadmises, et tegemist on

Keskkonnaameti poolt lubatava tegevusega. Vastavat veendumust kinnitas kaebuse esitaja

esindaja hinnangul täiendavalt ehitustööde ajal Keskkonnainspektsiooni inspektori poolt

objektiga tutvumine. Kaebuses selgitatakse, et inspektor tutvus ehitustöödega ning kaebajaga

telefonis vesteldes kinnitas, et tööde jätkamine on lubatav. Seega kaebaja ise mistahes

ehitustöid kinnistul läbi ei viinud ega viibinud ka vahetult tööde teostamise juures s.t kaebuse

esitaja ei ole väärteo täideviijaks, väärteo toimepanijaks ning samuti on välistatud vahendlik

täideviimine.

Kohtule esitatud kaebuses märgitakse, et kinnistule ei ole püstitatud uut hoonet, vaid tegemist

oli olemasoleva hoone rekonstrueerimisega. Kohtuvälise menetleja otsuses küll leitakse, et

püstitatud hoone puhul olevat tegemist uue hoonega, kuid otsusest ei nähtu, et millele vastavad

väited tuginevad.

Ehitusseadustiku § 4 lg 4 kohaselt kui lammutamise eesmärk on ehitada lammutatud ehitise

asukohale sellega olemuslikult sarnane ehitis, võib seda käsitleda ehitise ümberehitamisena ehk

taastamisena. Ehitis on olemuslikult sarnane, kui selle kasutusotstarve, arhitektuuriline

lahendus ja maht ei muutu. Kinnistul asuva hoone kohta puudub dokumentatsioon. Asutud on

seisukohale, et Ehitisregistri andmed on üksnes informatiivsed. Kaebuse esitaja tõdeb, et

Ehitisregistrist nähtub tõesti, et hoone ehitusalune pind on 18 m2, kuid seevastu puuduvad

mistahes dokumendid ja tõendid, mis kinnitaksid, et ka tegelikkuses ja faktiliselt oleks hoone

varasem ehitusalune pind olnud 18m2. Ehitisregistri andmed hoone ehitusalusepinna osas ei ole

õiged. Hoone mahu muutust Keskkonnainspektsioon tõendanud ei ole. Kaebuse esindaja on

seisukohal, et hoone arhitektuurne lahendus muutunud ei ole. Katusekatte materjali muutus ei

muuda arhitektuurset lahendust.

Kohtule esitatud kaebuses kaebuse esitaja märgib, et väär on kohtuvälise menetleja väide selle

kohta, et tegemist on elamuga. Kaebaja märgitud hoones ei ela ega kavatse ka kunagi sinna

elama asuda. Hoone näol on tegemist abihoonega, mida võib kasutada erinevatel otstarvetel.

Kohtuväline menetleja on otsuses asunud ebaõigele seisukohale, et kinnistule on ehitatud uus

hoone. Kaebuse esitaja esindaja hinnangul on tegemist olnud endise hoone taastamisega

lähtuvalt kaasaegsetest ehituspõhimõtetest ning vastavalt ehitusseadustikus esitatule kui

lubatav tegevus. Kaebuses selgitatakse, et kaebaja oli kogu ehitusperioodi teadlik, et tegemist

on lubatava tegevusega, mida erinevad ametnikud ka korduvalt kinnitasid.

Kohtule esitatud kaebuses märgitakse, et väärteootsuse kohaselt olevat kaebaja Xxx

piiranguvööndisse ehitanud kanalisatsioonisüsteemi, mahuti ja püstitanud kiigeraami. Kaebaja

ühtegi vastavat tööd teostanud ei ole, seega ei ole kaebaja mistahes ehitisi Xxx

piiranguvööndisse püstitanud.

Kohtule esitatud kaebuses märgitakse, et A. K.le heidetakse ette Kotka sihtkaitsevööndis puude

ladustamise platvormi ning värava rajamist. Vastavaid töid aga A. K. teostanud ei ole. Puude

ladustamise aluse rajasid samuti kohalikud töömehed puude ajutiseks ladustamiseks vältimaks

puidu mädanemist või kahjustamist. Tegemist on ajutise alusega, mitte ehitisega

ehitusseadustiku mõttes.

Võttes arvesse eeltoodut ei ole kaebaja mistahes väärtegu toime pannud. Kaebaja ei ole ühtegi

etteheidetav ehitustööd ise teostanud. Vahendlik täideviimine on võimalik üksnes otsese

tahtluse korral, mis aga antud juhul puudub. Kaebaja oli teadlik, et ehitustegevus on lubatav

tegevus. Tegemist ei ole uue hoone rajamisega, vaid rekonstrueerimisega, mille lubatavust

ametnikud korduvalt kinnitasid ja isik tugines ametnike ütluste usaldusele. Ametnike

meelemuutus ei saa olla isiku karistamise aluseks. Kõik ülejäänud objektid ei ole ehitised.

Isikule ei saa ette heita, et vastavalt tootja juhistele kinnitatakse kiik ohutuse tagamiseks või

olemasolevale lahtisele kaevule pannakse peale luuk või puude ladustamiseks tehakse ajutine

lavats vältimaks puidu mädanemist. Kohtupraktikas on leitud, et sotsiaalselt aktsepteerivalt

käitunud isiku karistamist ei saa pidada põhjendatuks.

Väärteootsuses on märgitud, et antud juhul esineb süüd suurendav asjaolu, kuna

ehitustegevusega olevat kahjustatud poollooduslikku kooslust (lubjavaene aruniit-6270*).

Kaebuse esitaja ja tema esindaja hinnangul on vastav väide väär ja tõendamata. Otsuses ei ole

esile toodud, et kus, kuidas, millal ja millises ulatuses on väidetav poolloodusliku koosluse

kahjustamine toimunud. Olemasoleva hoone rekonstrueerimise toimus hoone asukohas ning

mistahes loodusliku koosluse hävimist ei ole toimunud.

Samuti on ekslik otsuses toodud väide, et kaebaja olevat tahtlikult ehitanud kaitseala valitseja

seisukohaga

mittekooskõlas

olevalt.

Kaebaja

on

lähtunud

teadmisest,

et

hoone

rekonstrueerimine on lubatav ning kooskõlas Keskkonnaameti seisukohaga, mida kinnitas ka

Keskkonnainspektsiooni inspektor. Ametnike seisukoha muutuse eest ei vastuta kaebaja.

Lähtudes eeltoodust on asutud seisukohale, et kaebaja ei ole väärtegu toime pannud ning esineb

alus menetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel või alternatiivselt VTMS § 30 lg 1 p 1

alusel.

Kohtule esitatud taotluses kaebus esitaja ja tema esindaja avaldasid soovi osaleda kohtuistungil ning

taotlesid tunnistajana üle kuulata I. A. (kd I tl 2-9).

Menetlus Harju Maakohtu Tallinna kohtumajas:

Harju Maakohtu Tallinna kohtumajas 21.09.2020.a toimunud kohtuistungil kaebuse esitaja

esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer kinnitas, et nad jäävad täielikult esitatud kaebuse juurde

ning nad ei hakka kaebuses välja toodud seisukohti üle kordama. Kaebuse esitaja esindaja

selgitas, et nende hinnangul puudub väärtegu ja, kui ka oleks tegemist koosseisulise teoga, siis

seda ei ole toime pannud A. K..

Kaebuse esitaja esindaja hinnangul ei olnud tegemist tühjale kohale uue hoone ehitamisega,

vaid selle asukohas on olnud ajalooline abihoone, ehitisregistrisse kantud küünina. Kohtu

tähelepanu juhiti faktile, et A. K. pöördus hoone renoveerimiseks kõigepealt kohaliku

omavalistuse poole. Vallavalitsusest teatati, et kuna tegemist on olemasoleva hoone

rekonstrueerimisega, siis nendelt ei ole mingeid nõusolekuid vaja, vaid tuleb pöörduda

Keskkonnaameti poole, mida A. K. ka tegi. Keskkonnaamet kinnitas, et hoone

rekonstrueerimine on lubatud. 2018.a Keskkonnaamet andis selle kinnituse, 2019.a kevadel

alustati hoone rekonstrueerimisega. Töid tegid A. K. tuttavad, kohalikud ehitusmehed. Kui

hoone oli sisuliselt valmis, toimus Keskkonnainspektsioonis ametniku muutus, asjaga hakkas

tegelema uus isik, kes leidis, et tegemist ei ole rekonstrueerimisega, vaid uue hoone

ehitamisega. Etteheide oli see, et hoone asub teises asukohas ja et tegemist on uue hoonega.

Kohtus kaebuse esitaja selgitas, et pöördutud on ka ehituseksperdi, ehitusinseneri poole, kes

andis samuti enda eriteadmistest lähtuvalt seisukoha, et tegemist on hoone rekonstrueerimisega.

Mis veelkord kinnitab, et A. K. on käitunud õiguspäraselt. Vastavalt ekspertarvamust ei ole

KKI pidanud vajalikuks analüüsida ega hinnata, kuid see on väärteotoimikus olemas.

Lisaks hoone rekonstrueerimisele on tehtud etteheide kolme objekti osas, mis on siis laste kiik,

kaev ja puude ladustamise alus. Tõepoolest, see laste kiik on maa küljes kinni, sest tegemist on

ohutusnõudega, vastasel juhul see kiik kukuks ümber. See ei muuda seda kiike ehitiseks,

tegemist on teisaldava objektiga. Olemas on seal ka puude ladustamise alus, mis ei ole ehitis

ning kaevule pandi lihtsalt kaas peale. Kõik vastavad objektid ei ole ehitised ehitusseadustiku

mõttes, need argumendid on kohtuväline menetleja jätnud arvestamata.

Kohtuväline menetleja on leidnud, et A. K. tegevuses on raskendavaks asjaoluks looduslike

koosluste kahjustamine, selle kohta ühtegi tõendit ei ole, et milles see seisnes. Tegemist on vana

karjamaaga, mis oli juba võsastunud ja see karjamaa on taastunud üksnes tänu sellele, et A. K.

on seda paar korda aastas niitnud, mis ongi kaitse eeskirjas loodusliku koosluse säilimise

tagamiseks vajalik tegevus.

Kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer asus seisukohale, et kohtuväline

menetleja on eksinud, kohaldades ebaõigelt materiaalõigust ning rikkudes menetlusnorme.

Kaebuse esitaja hinnangul puudub väärtegu ja esineb alus menetluse lõpetamiseks ning

alternatiivselt nõustuvad nad ka menetluse lõpetamisega otstarbekuse kaalutlusel, A. K.

karistamine ei ole proportsionaalne, nad jäävad oma kaebuse juurde ja paluvad kohtul see

rahuldada (kd I tl 41-42).

Kaebuse esitaja A. K. asus 21.09.2020.a toimunud kohtuistungil seisukohale, et tema ei ole

midagi valesti teinud (kd I tl 42).

Keskkonnainspektsiooni esindaja V. V. asus seisukohale, et A. K. ja tema esindaja esitatud

kaebus

on

põhjendamatu,

kaebust

kohtuväline

menetleja

õigeks

ei

võta,

sest

Keskkonnainspektsioon menetlemisel menetlusvigu teinud ei ole (kd I tl 42).

Harju Maakohtu 21.09.2020.a kohutistungil kuulati tunnistajana üle I. A., kes kinnitas, et tema

tõepoolest osales x kinnistul ehitustöödega seoses, seotud oli ta vundamenditööga, see

vundamendivöö on tema tehtud. Töid tehti eelmisel kevadel, aprillis. Nimelt lammutas kõik

täiesti laiali, tegi platsi puhtaks - osad palgid viis oma koju kütteks, osad läksid tulle. Enne

lammutamist oli tegemist tavalise palkhoonega, millel oli katus sisse kukkunud, vahelagi

poolripakil, seinad olid osaliselt sisse kukkunud. Hoonel aknaid, uksi otseselt ei olnud, olid

avaused. Eestpoolt sai sisse minna ja külje peal olid mingid avaused, kus olid puud osaliselt

juba peale kukkunud. Avaused olid Vihasoo poole ja ka teisel pool. Hoonel oli ka vundament,

selle järgi valas ta vöö – s.t vundamendi ümberringi, kuhu peale tulid seinad. Rekonstrueeritava

hoone vundamendi tegi ta vana vundamendi järgi, vana vundamendi mõõtudes.

Tunnistaja I. A. kinnitas kohtus, et tema oli 2019.a mais objektil ka sel hetkel, kui käisid

Keskkonnainspektsiooni inspektorid, oli kaks naisterahvast. Viimased mõõtsid uut vundamenti

ning andsid talle telefoninumbri ning aja, tema – I. A. andis need A.le edasi. Sel ajal oli

vundament juba valmis, inspektorid talle mingit korraldust ei andnud.

Kas seal looduskaitseliste taimede kahjustamisest oli, kas oli kahjustatud mingeid niite, sellest

ta aru ei saanud ning ei oska seda öelda (kd I tl 42-43).

Kaebuse esitaja A. K. märgitud kuupäeval selgitas kohtule, et tema käis vallas ning selgitas, et

tema soovib hoonet rekonstrueerida, vallal midagi selle vastu ei olnud ja nendelt ta mingit luba

ei vajanud. Vald käskis kooskõlastada tegevust Keskkonnaametiga. Ta pöördus kirjalikult

2018.a august – september Keskkonnaameti poole ning avaldas rekonstrueerimiseks soovi. Ta

sai sealt vastuse, et võib rekonstrueerida samas mahus ning peale seda alustas ta ehitustöödega.

Milline see maht oli, seda suurust kaebuse esitaja kohtus öelda ei osanud, selgitades, et juhtnöör

oli ehitusmeestele, et panna vundamendi nurgad nende kohtade peale, kus oli vana maja, kuna

selle jaoks projekti ei nõutud, siis ei ole ka vastavat mõõtudega joonist, kuid igal juhul oli alla

20m2. Kinnitas kaebuse esitaja seda, et ajalooliselt oli seal olemas ka kaev, mille ta palus korda

teha ning lastele ehitas kiige.

Kaebuse esitaja A. K. märkis kohtus, et I. valas vundamendi ja teisi töid tegid teised mehed,

selgitades et Rakverest oli üks palkmaja meister, kes käis seal kohapeal ja tegi palkmaja

detailid. Katusemehed olid Hiiumaalt, kes olid rookatust teinud. Rookatus on ajalooliselt

rannakülades olnud, tundus sinna sobivat. Nii ta kokku sai, vundament, seinad ja katus. Kiik oli

tellitud, olemas oli ka kaev ja puitalus.

Kaebuse esitaja A. K. kinnitas kohtus, tema sai kõne I. A.lt, et objektil käisid inspektorid. Kui

ta võttis B. P ühendust, siis talt küsiti, mille alusel ta tegutseb, ta edastas viimasele 15.10.2018.a

Keskkonnameti kirja, millega rekonstrueerimine lubati, edasi vesteldi telefoni teel. Küsimus oli

see, et kas hoone on vanas asukohas ja jäi kokkulepe puukuuri edasi ei ehitata, kuid ülejäänud

osas lubati jätkata ja seda ta ka tegi.

Kaebuse esitaja A. K. selgitas kohtus, et rekonstrueeritud hoonel on erinevad kasutuseesmärgid,

tegemist on abihoonega, seal on võimalik erinevaid asju hoida ja pikali visata kui vaja. Kaebuse

esitaja tunnistas, kuna tal ise kaevu ei taastanud, siis kas sinna jäid mingid puitdetailid alles või

võeti need ära, sellele ta ei oska vastata, kuid kaevu sees on pump ja vesi. Puukuurialuse torud

on otsapidi maa sisse kaevatud, sest raamil peab olema mingi tugi. Hoonel on olemas ka

kanalisatsiooni süsteem, mahuti on maa all. Elektrit sees ei ole, kuid hoonele on võimalik

generaator ühendada (kd I tl 42 pöördel – 43 pöördel).

Kohus uuris alljärgnevaid kirjalikke tõendeid:

Väärteoasja originaaltoimikust

 Sündmuskoha vaatluse protokoll 04.10.2019, koos fototabelitega (tl 1-20)

 Keskkonnaameti 13.06.2019 kiri (tl 21-22)

 Keskkonnaameti 29.11.2019 kiri (tl 23)

 Keskkonnaameti 05.11.2019 kiri (tl 25-26)

 Keskkonnameti 15.10.2018 kiri (tl 27-29)

 Kinnistusraamatu väljavõte (tl 31)

 Ehitusregistri väljavõte (tl 33)

 Väärteoprotokoll (tl 43-45)

 Vastuväiteid väärteoprotokollile ( tl 47-49)

 OÜ C vastuskiri, 22.07.2020 (tl 51-52)

 Karistusregistriteade (tl 53)

 Kohtuvälise menetleja otsus 06.08.2020 (tl 55-60)

Kohtutoimikust

 Kaebus koos digiallkirjaga (kd I, tl 1-9)

 Kinnitusregistri väljatrükk 21.08.2020 (kd I, tl 15)

 Ehitusregistri andmestik 21.08.2020 (kd I, tl 16)

 Volikiri digiallkirjaga (kd I, tl 17-18)

 18.09.2020 kaitsja poolt esitatud täiendavad tõendid koos lisadega (kd I, tl 30-38)

 Tunnistaja A. poolt tehtud foto objektist (kd I, tl 46)

 14.10.2020 kaitsja poolt esitatud täiendavad tõendid koos lisadega (kd I, tl 51-56)

Kohtulike vaidluste käigus vandeadvokaat Silja Holsmer kinnitas, et nemad jäävad esitatud

kaebuse juurde, märkides, et väärteoasja kaebemenetluse käigus on tõendamist leidnud, et

toimus hoone rekonstrueerimine lähtuvalt vana hoone vundamendist. Keskkonnaamet andis A.

K.le selge seisukoha, et olemasoleva hoone rekonstrueerimine olemasolevas suuruses on

lubatud ehk, et aluseks tuleb võtta mitte ehitisregistriandmed, mis on informatiivsed, vaid siiski

see faktiline olukord. Ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et vundament oleks teise

kohta rajatud või suuremalt. Tegemist pole elamuga, keegi seal ei ela. Tegemist on hoone

rekonstrueerimisega lähtudes ehitusseadustiku § 4 definitsioonist, ehk tegemist on ümber

ehitamise ehk taastamisena. Kohtuväline menetleja ei ole esitanud asja juurde ühtegi tõendit,

mis kinnitaks, et tegemist on uue hoone ehitamisega.

Kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer märkis kohtulike vaidluste käigus, et

isegi, kui võiks väita, et siin oleks toime pandud mistahes rikkumine, siis A. K.le saaks ette

heita üksnes tahtliku rikkumist. Ülejäänud objektid, mida soovitakse ette heita, siis kaebus

esitaja esindaja leidis, et tegemist ei ole ehitisega.

Samuti asuti seisukohale, et kohtuväline menetleja on väärteomenetlus õigusi rikutud,

toimikusse on jäetud olulised tõendid panemata. Olemas on Keskkonnainspektsiooni enda

ametnike allkirjadega dokumendid, kuid menetleja on jätnud protokolli toimikusse panemata,

see on oluline minetus. Samuti ei ole peetud oluliseks ehitusinseneri arvamust.

Samuti pidas kaebuse esitaja esindaja oluliseks peatuda menetluse lõpetamisel otstarbekuse

kaalutlusel, juhtides kohtu tähelepanu sellele, et ajalooliselt on see hoone seal koguaeg olnud,

Keskkonnainspektsioon lubas hoonet taastada. Sellises olukorras ei ole isiku karistamine

põhjendatud ja juba otstarbekuse kaalutlusel oleks piisav alus see menetlus lõpetada.

Kohtupraktikas on piisavalt leitud, et iga pisimgi rikkumise eest ei ole proportsionaalne isikut

karistada ning seetõttu palutakse kaebus rahuldada (kd I tl 43 pöördel – 44 pöördel).

Kaebuse esitaja A. K. märkis kohtulike vaidluste kestel, et tema kinnitab seda, et ta toimis heas

usus, tegi nii nagu juhtnöörid anti (kd I tl 44 pöördel).

Kohtuvälise menetleja esindaja V. V. märkis kohtulike vaidluste käigus, et A. K.t on

Keskkonnainspektsiooni poolt karistatud rea uute ehitiste püstitamise eest xxx rahvusparki ja

Loobu jõe ehituskeelu vööndisse. Nimetatud ehitiseks on üks hoone, kanalisatsioonisüsteem,

maa sisse paigaldatud mahuti, selgus kohtumenetluse käigus, et tegemist võib olla vana kaevu

taastamine, siis kiige ja maa sisse valatud pink ja lisaks metsamaale veel vaivundamendile

rajatud platvorm ja puidust värav. Rida ehitisi, mille ehitamiseks A. K. Keskkonnaametist luba

ei olnud. Kohtuväline menetleja asus seisukohale et käesoleva väärteoasja menetlus on läbi

viidud menetlusnorme järgides ja menetlusvigu tehtud ei ole ning seetõttu tuleks jätta kaebus

rahuldamata ja Keskkonnainspektsiooni otsus muutmata (kd I tl 44 pöördel – 45).

Harju Maakohtu poolt menetluse uuendamisel, 15.10.2020.a toimunud kohtuistungil kaebuse

esitaja esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer esitas taotluse täiendavate tõendite uurimiseks

ning kohtulike vaidluste käigus jäid nii kaebaja kui ka tema esindaja 21.09.2020.a väljendatud

seisukohtade juurde, taotledes jätkuvalt Keskkonnainspektsiooni 06.08.2020.a väärteootsuse

täies ulatuses tühistamist, menetluse lõpetamist, menetluskulud kaebaja kasuks välja nõuda

alternatiivselt teha uus otsus, millisega vähendada rahatrahvi (kd I tl 59).

Samuti jäi kohtuvälise menetleja esindaja varasemalt avaldatu juurde, märkides üksnes, et A.

K.le heidetakse ette 6 ehitise püstitamist, lisaks hoonele veel 5 rajatist. Kohtu tähelepanu juhiti

faktile, et kaitsealal ehitamisel tuleb igal juhul lähtuda kaitse eeskirjadest. Keskkonnaamet

andis A. K.le nõusoleku hoonet remontida, taastada autentselt heinaküün ja kasutada seda

ajaloolises funktsioonis, selliselt on Keskkonnaamet kirjas oma seisukoha väljendanud.

Kohtuväline menetleja jäi jätkuvalt seisukohale, et A. K.le Keskkonnainspektsiooni poolt

määratud karistus on asjakohane, põhjendatud, kuna tegemist on kaitsealaga, sellel samal

kinnistul rohumaal on poolloodusliku kooslusena lubjavaene aruniit, mis on Euroopa direktiivis

märgitud kui esmatähtis elupaik. Sellise elupaiga kahjustuse vältimine avalikes huvides.

Tuginedes VtMS § 132 p 1 paluti jätta kaebus rahuldamata ja Keskkonnainspektsiooni otsus

muutmata. (kd I tl 59)

Repliigi korras kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer pidas vajalikuks märkida,

et A. K. tegevuse tulemusel aruniit ongi säilinud, see oli hävinenud, selgitades, et seda peab

kaks korda aastas niitma, tänu sellele on seal see elupaik säilinud, asjas ei ole ühtegi tõendit, et

seda loodusväärtust oleks seal kahjustatud (kd I tl 59).

Kohtuotsuse motiivid:

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud väärteoasjas kogutud materjalidega,

samuti kohtuistungil menetlusosaliste esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud

kohtuistungil avaldatud kirjalikke, dokumentaalseid tõendeid kogumis, asub seisukohale, et A.

K. s.t tema esindaja esitatud kaebus ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele ning seda

alljärgnevatel põhjustel:

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud

kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid. Riigikohtu lahendi nr 4-19-3994/31 p 8 kohaselt lisaks sellele, et kohus

kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel,

peab kohus uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja

kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja

arutamisel kahtlused väärteo tõendatuses, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need

kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

14. jaanuari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-125-12, p 6; 29. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-

83-15, p 12 ja 7. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluste

kõrvaldamata

jätmine

on

käsitatav

väärteomenetlusõiguse

olulise

rikkumisena

VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

A. K.le heidetakse 07.07.2020.a koostatud väärteoprotokollis ette looduskaitseseadus (edaspidi

LKS) § -de 30 lg 2 p 3; § 31 lg 2 p 8 nõuete rikkumist, milline on kaasa toonud temale LKS §

71 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise süüdistuse esitamise s.t süüdistatakse teda

selles, et tema ehitas ajavahemikul 14.05.2019.a - 04.10.2019.a Harjumaale Kuusalu valda

Kotka külla Porksi kinnistule (katastritunnusega 42301:004:1200), Xxx piiranguvööndisse ning

ühtlasi

ka

Loobu

jõe

ehituskeeluvööndisse

uue

ehitise

—

hoone

(elumaja)

vundamendimõõtmetega 4,60 m x 6,60 m. Lisaks ehitas A. K. Xxx piiranguvööndisse:

kanalisatsioonisüsteemi; maa sisse, mahuti ning puitpalkidest kiigeraami meenutava ehitise.

Kotka sihtkaitsevööndisse ehitas A. K. metsamaa kõlvikule, vaivundamendile rajatud platvormi

mõõtmetega 3,2 m x 7,3 m ning Xxx rahvuspark 97 maaüksusele puidust värava s.t märgitust

tulenevalt rikkus A. K. ehitustegevuse läbiviimisega, ilma Xxx rahvuspargi kaitse-eeskirjas

sätestatud ehitiste püstitamist lubava kaitseala valitseja nõusolekuta, looduskaitseseaduse § 30

lg 2 punkti 3 ja § 31 lg 2 punkti 8 nõuet ja pani toime kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete

rikkumise looduskaitseseaduse § 71 järgi (originaaltoimik tl 43-45).

Käesoleval hetkel kohus leiab, et kohtuväline menetleja ei ole väärteoasja menetlemisel ega

väärteootsuse koostamisel rikkunud väärteomenetluse õigust ja ning A. K. süüd kinnitavad,

väärteoasjas kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid on lubatavad ning seda alljärgnevatel

põhjendustel.

Looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 71 nähakse ette väärteovastutus kaitstava loodusobjekti

kaitsenõuete rikkumise eest ja nimelt märgitud paragrahvi lg 1 kohaselt kaitstava loodusobjekti

kasutamis - või kaitsenõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut

või arestiga.

Puudub vaidlus A. K.le etteheidetud väärteo toimepanemise ajas ning kohas. Nii on

väärteoasjas kogutud tõendid selle kohta, et A. K.le kuulub xxx kinnistu (katastritunnusega

xxx), seda fakti kinnitab kinnistusraamatu väljavõte (originaaltoimik tl 31, kd I tl 15) ning

kaebuse esitaja A. K. poolt 21.09.2020.a kohtus antud ütlused selle kohta, et tema on kõne all

oleval kinnistul suvitanud vähemalt 40 aastat, sest hoone läheduses asub ta vanavanemate kodu

(kd I tl 42). Käesoleval hetkel ei ole vaidlust tekitanud ka fakt, et eelpool märgitud piirkond

kuulub Xxx rahvuspargi piiranguvööndisse ning on ühtlasi ka Loobu jõe ehituskeeluvööndi

piirkond ning et kaebuse esitaja on sellest olnud teadlik. Need faktid loeb kohus tõendatuks

Keskkonnaameti poolt A. K.le 15.10.2018.a edastatud kirjaga „xxx maaüksuse küünist“

(originaaltoimik tl 27-29), samuti Keskkonnaameti kirjaga 13.06.2019.a AS C „xxxx kinnistu

elektriprojekt“ (originaaltoimik tl 21-22) ning Keskkonnaameti 05.11.2019.a ja 29.11.2019.a

kirjadega Keskkonnainspektsioonile (originaaltoimik tl 23-26).

Juba eelnevalt märgitud ei ole tekkinud vaidlust ka A. K.le etteheidetud väärteo toimepanemise

ajas s.o ajavahemikus 14.05.2019.a - 04.10.2019.a. sest nii kohtus ülekuulatud tunnistaja I. A.,

kui ka kaebuse esitaja A. K. ise on kinnitanud, et ehitustöid teostati väärteoprotokollis märgitud

ajavahemikul.

Vaidlus on selles, kas A. K. on toime pannud temale etteheidetud väärteo, kas ta

väärteoprotokollis ning otsuses nimetatud hoonet renoveeris või püstitas uue hoone ilma selleks

luba omamata. Samuti on tekkinud vaidlus selles, kas A. K.le kuuluvale maaüksusele püstitatud

kanalisatsioonisüsteem, mahuti, puitpalkidest kiigeraam, vaivundamendile rajatud platvorm on

ehitised Ehitusseaduse tähenduses s.t kas A. K. oma tegevusega rikkus LKS § 30 lg 2 p 3 ja §

31 lg 2 p 8 nõudeid, pannes toime LKS § 71 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Küsimusele, kas A. K.le väärteootsuses etteheidetud tegu on uue ehitise püstitamine, rajamine

või vana ehitise ümberehitamine ehk rekonstrueerimine annab vastuse Ehitusseaduse (edaspidi

EhS) §-s 4 lg 1, 3, 4 sätestatu ning kaebemenetluses tuvastatu.

Riigikohus lahendis nr 3-1-1-82-09 p 14 on märkinud, et kriminaalmenetluse seadustiku § 61

lg

kohaselt

ei

ole

ühelgi

tõendil

ette

kindlaksmääratud

jõudu.

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. märtsil 2007. a asjas nr 3-1-1-127-06 tehtud otsuse punktis 6

väljendatakse seisukohta, et KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate

tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt,

ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist

ja

vastuolu

korral

otsustamist,

millisele

tõendile

tugineda

(vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsuse p 7.1 asjas nr 3-1-1-4-07).

Käesoleva väärteoasja kaebemenetluses on kohtule tõendina esitatud kohtuvälise menetleja

poolt 04.10.2019.a koostatud sündmuskoha vaatluse protokoll koos fototabeliga. Kohus peab

kõne all olevat tõendit usaldusväärseks, sest ei ole tuvastatud, et kohtuväline menetleja tõendit

kogudes oleks rikkunud menetlusõigust. Teostatud menetlustoimingu käigus on vaadeldud ja

fotografeeritud 13.09.2019.a x maaüksust (katastritunnusega: xxx) ja Xxx rahvuspark 97

maaüksust (xxx), xxx. Nii on märgitud tõendist näha, et vaadeldud objektid on asunud Xxx

rahvuspargi territooriumil, Xxx piiranguvööndis.

Vaatlusprotokollist ning lisatud fototabelist nähtub, et vaadeldud on Loobu jõest umbes 20

meetri kaugusel olevat ehitist ja selle läheduses tuvastatud rajatisi. Teostatud menetlustoimingu

käigus tuvastati, et ehitisel on peal rookatus ja korsten, ehitise läheduses asub maa sees mahuti.

Teostatud menetlustoimingu käigus tuvastati, et ehitise vundamendi mõõtmed on 4,60x6,60

cm, ehitis on ehitatud palkides, on kahekorruseline ning ehitise ühe külje teise korruse

väljaehitis ulatus välja 2 meetrit ning toetus puupalkidele, mille all on fiboblokid. Samuti

tuvastati vaatluse käigus kanalisatsioonisüsteem ning plastiktorudega ning puitpalkidega rajatis

(originaaltoimik tl 1-20).

Kohtu käsutusse on antud ka kaebuse esitaja esindaja poolt üks foto ehitisest enne, kui seda

nende hinnangul renoveerima asuti.(kd I tl 46). Märgitud fotol on näha külje pealt pildistatud

palkehitist, millel on katus sisse vajunud. Kohus märgib, et ei ole tuvastatud, millisel kuupäeval

foto on tehtud, kuid kohtul puudub alus kahelda tunnistaja I. A. ütlustes selles, et tema tegi selle

foto enne tööde alustamist sellel objektil, mis kuulus A. K.le. Puudub vaidlus selles, et tegemist

on hoonega, mida kaebuse esitaja enda sõnul renoveerima asus.

Kohus, hinnates selles väärteoasjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et antud juhul ei

renoveeritud vana hoonet, vaid ehitati vana hoone asukohale uus hoone, mille püstitamiseks

kaebuse esitajal vastav luba puudus.

Kohus peab usaldusväärseks tunnistaja I. A. poolt antud ütlusi selle kohta, et tema oli selleks

isikuks, kes teostas x kinnistul ehitustöid, seda kaebuse esitaja soovil ja juhendamisel. Nii on I.

A. kohtus tunnistajana andnud detailseid ütlusi selle kohta, kuidas tema ehitise vundamenditöid

teostas – rajades vana vundamendi kohale vundamendivöö, samuti on kirjeldanud, missuguses

seisukorras oli hoone enne ehitustööde tegemist, katus oli sisse kukkunud. Tunnistaja kinnitas,

et tema lammutas vana hoone täiesti laiali. Kohtu hinnangul tunnistaja sellekohased ütlused

haakuvad kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud fotol kujutatud hoone seisukorraga (kd I tl 46).

Samuti on tunnistaja kohtus kinnitanud, et palkhoonel oli poolripakil ka vahelagi ning ka seinad

olid osaliselt sisse kukkunud. Hoonel aknaid, uksi otseselt ei olnud, olid avaused. Kohtu

hinnangul saab teha tunnistaja ütluste pinnalt ühese järelduse selle kohta, et märgitud hoonet ei

olnud võimalik kasutada sihtotstarbeliselt - küünina.

Kogu kaebemenetluse kestel on nii kaebuse esitaja kui ka tema esindaja asunud seisukohale, et

A. K. üksnes renoveeris kõne all olevat palkhoonet - lähtuvalt kaasaegsetest ehituspõhimõtetest

ning vastavalt ehitusseadustikus esitatule. Kohus märgituga ei nõustu. Tunnistaja I. A. kinnitas

kohtus, et hoone lammutati tervenisti maha ning ka vundament valati vana mõõtmete järgi

täiesti uus. Kohtule esitatud vaatlusprotokolli fototabelitesse paigaldatud fotodest nähtub, et

uusehitis erineb visuaalselt vaadates täielikult sellest hoonest, millist renoveerima asuti s.t

hoonest, milline on jäädvustatud kaebuse esitaja poolt kaebemenetluses kohtule antud fotole.

Kohus ei pea silmas üksnes hoone ehitamisel kaasaegsemate ehitusmaterjalide kasutamist või

uue katuse materjali valikut, vaid seda, et erinevalt vanast hoonest on uus ehitis kahekordne

ning kuigi hoone vundament võib olla samade mõõtmetega, kui vanal hoonel, siis hoone ühe

külje 2. korruse väljaehitis ulatub välja 2 meetrit ning toetub puupalkidele, mille all on

fiboblokid. Samuti on uuel hoonel näha korsten, millisest tulenevalt saab teha järelduse selle

kohta, et hoone omanik on soovinud ehitisse paigaldada küttesüsteemi, milline lammutatud

hoonel puudus. Fakti, et A. K. korraldusel olid hoone ehitajad püstitamas uut hoonet toetab

kohtu hinnangul kaebuse esitaja enda kohtule esitatud tõend ja nimelt Keskkonnainspektsiooni

14.05.2019.a koostatud objekti kontrollimise protokolli nr 1088311 koopia ning protokolli

juures olevad fototabelitesse paigutatud fotod. Kohus peab märgitud tõendit usaldusväärseks,

sest antud juhul nähtub, mis asjaoludel on kaebuse esitaja kohtule esitatud tõendi enda

valdusesse saanud ning samuti on kohtule arusaadav, kust tõend pärineb (kd I tl 30-31). Samas

nähtub sellest tõendist, et ajal, kui ametnikud objekti üle vaatasid, ei saanudki nad lõplikult

hinnata A. K. tegevust, ega pidada ehitustegevust ebaseaduslikuks, kuna kontrolli teostamise

ajaks ei olnud ehitis oma lõplikul kujul veel püsitatud, samuti puudusid sellal väärteootsuses

ära märgitud muud rajatised, mis olid samuti püstitatud luba omamata (kd I tl 32-38).

EhS § 4 lg 1 kohaselt ehitamine on ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine, lammutamine

ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle füüsikalised

omadused. Ehitamine on ka pinnase või katendi ümberpaigutamine sellises ulatuses, millel on

oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja funktsionaalne seos ehitisega. Sama paragrahvi

lg 3 p.p 1-6 kohaselt ehitise ümberehitamine ehk rekonstrueerimine on ehitamine, mille käigus

olemasoleva ehitise omadused muutuvad oluliselt. Ümberehitamisena ei käsitleta olemasoleva

ehitise üksikute osade vahetamist samaväärsete vastu. Ehitise ümberehitamine on eelkõige

ehitamine, mille käigus: muudetakse hoone piirdekonstruktsioone; muudetakse ja asendatakse

hoone kande- ja jäigastavaid konstruktsioone; paigaldatakse, muudetakse või lammutatakse

tehnosüsteemi, mis muudab ehitise omadusi, sealhulgas välisilmet; muudetakse oluliselt ehitise

tööparameetreid või kasutatavat tehnoloogiat; viiakse ehitis kooskõlla kasutusotstarbele

vastavate nõuetega; taastatakse osaliselt või täielikult hävinud ehitis.

Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et ehitusseaduses eristatakse ehitamise liikidena

ehitise püstitamist ja rekonstrueerimist, see tähendab seadusandja on eristanud nimetatud

ehitamise liike formaalselt. Märgitust tulenevalt asub kohus seisukohale, et A. K. selliselt

hoonet enda sõnade kohaselt renoveerides püstitas teadlikult uusehitise, olles teadlik, et tal

selleks vastav luba puudub.

Riigikohus on lahendis 3-1-1-90-07 p 8 juhtinud tähelepanu sellele, et rekonstrueerimine saab

ehitise püstitamisest olemuslikult toimuda ainult juba olemasoleva hoone suhtes ning kuna

seadusandja uusehitise mõistet ei ole sisustanud, siis tuleb iga üksikjuhul hinnata, millise

tulemuseni sooviti jõuda – kas püstitada uus ehitis või parandada olemasolevat.

Kohus tõdeb, et käesolevas kaasuses hoone oli küll olemas, kuid see enne renoveerimist

lammutati tunnistaja I. A. tunnistuse kohaselt täiesti maha - kohtule ei ole teada, et midagi n-ö

renoveeritavast hoonest oleks püsti jäänud, millise osa oleks saanud uuendada, ümber ehitada

– isegi vundament valati uuele hoonele uus. Eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale,

et kaebuse esitaja esindaja seisukoht selles, et kohtuväline menetleja ei ole tõendanud, et

tegemist on uusehitisega ei ole asjakohane ega põhjendatud. Kohtu sellekohast seisukohta

toetab kaebuse esitaja enda kaebuses välja toodud viide EhS § 4 lg 4. Nimelt on seadusandja

selgitanud, et kui lammutamise eesmärk on ehitada lammutatud ehitise asukohale sellega

olemuslikult sarnane ehitis, võib seda käsitleda ehitise ümberehitamisena ehk taastamisena,

kuid käesolevas kaasuses kaebuse esitaja seda teinud ei ole. Antud väärteoasja menetluse käigus

ei ole kogutud ega kohtule esitatud ühtegi tõendit selle, kohta, milline viitaks sellele, et A. K.l

oli soov ja tahe taastada kinnistul olnud hoonet, milline Ehitisregistriandmete kohaselt oli küün.

Nii on viimane lasknud töid teostanud ehitusmeestel uue hoone püstitada ilmselgelt muul

eesmärgil – ehitades hoonesse sisse kanalisatsioonisüsteemi, mahuti on maa all, elektrit hoones

ei ole, kuid hoonele on võimalik ühendada generaator. Selliseid võimalusi vanal hoonel ei

olnud.

Kaebuse esitaja A. K. ise on 21.09.2020.a kohtus kinnitanud, et hoonet kasutati varasemalt

heinade ning

tööriistade

hoidmiseks, kuid

rekonstrueeritud

hoonel

on erinevad

kasutuseesmärgid, tegemist on abihoonega, seal on võimalik erinevaid asju hoida ja pikali

visata kui vaja. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja juba üksnes kanalisatsioonisüsteemi

rajamisega uude hoonesse näitas üles tahet mitte asuda seda hoonet kasutama ajaloolisel

eesmärgil – küünina. Kohtu hinnangul A. K. korraldusel ehitatud uus hoone ei ole oma

välimuselt, olemuselt ja kasutuseesmärgilt sarnane lammutatud hoonele, ning seega ei ole

põhjendatud väita, et tegemist oli vana hoone ümber ehitamise või renoveerimisega EhS § 4 lg

4 tähenduses.

Väärteoasjas on kaebuse esitaja esindaja esitanud kohtule tõendina uurida 14.10.2020.a A.K.

koostatud asjatundja arvamuse x maaüksuse (katastritunnusega xxx) 100 % tootmismaa

sihtotstarbega, pindalaga 10772 ruutmeetrit, ehitusregistri koodiga 116025581, küün kohta (kd

I tl 53-54). Kohtule esitatud kaebuses märgitakse, et 22.07.2020.a A. K. koosatud vastuskirja

näol on tegemist ekspertarvamusega, kohus märgituga ei nõustu. Kohtu hinnangul on tegemist

ebausaldusväärsete tõenditega, sest kohtule ei ole teada, kes on A. K. ning millised on tema

erialased teadmised. Väärteoasjas pole määratud ekspertiisi, A. K. ei ole hoiatatud teadvalt vale

eksperdiarvamuse andmise eest, seega jätab kohus need tõendit tõendite kogumist välja, kui

ebausaldusväärsed ning nendes sisalduvat teavet käesoleva otsuse tegemisel arvesse ei võta

(originaaltoimik tl 51 ja kd I tl 53-56).

Kohus tõdeb, ja nõustub kaebuse esitaja esindaja väitega selles osas, et ehitise katusekatte

materjali muutus ei muuda hoone arhitektuurset lahendust, kuid et püstitatud ehitise näol ei ole

tegemist elamiseks mõeldud hoonega kohus nõustuda ei saa. Kohtu hinnangul on kaebuse

esitaja A. K. teinud kõik võimaliku, et hoonet saaks kasutada ajutise eluruumina - ehitanud

kütte – ja kanalisatsioonsüsteemi, loonud elektrikasutamise võimaluse (võimalik on hoonesse

ühendada generaator). Nii on kaebuse esitaja A. K. ise kohtus kinnitanud, et uues hoones on

võimalik nii pikali visata, kui ka asju hoida, et tegemist on abihoonega. Kohus asub seisukohale,

et kaebuse esitaja kohtus antud ütluste alusel on võimalik asuda seisukohale, et vana

lammutatud hoone ning uue püstitatud hoone kasutamise eesmärk kujunes erinevaks ning

hooned oma kasutuseesmärgist tulenevalt ei ole olemuslikult sarnased.

Kohus ei nõustu kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer väitega ka selles, et

Ehitisregistri andmed on üksnes informatiivsed ning et Ehitisregistri andmed hoone ehitusaluse

pinna osas antud kaasuses ei ole õiged, milline tähendab seda nagu hoone mahu muutust

Keskkonnainspektsioon tõendanud ei oleks. Oma sellekohase väitele tuginedes on kohtule

hindamiseks esitatud tõend ja nimelt Loksa valla poolt 21. novembril 1997.a väljastatud kasutus

luba nr 162, millisest nähtub, et silla otsa küüni ehitusalune pind on 41m2. Kohtu hinnangul on

üldteada, et ehitisregistri pidamise eesmärgiks ehitatavate ja kasutatavate ehitiste kohta teabe

koondamine, hoidmine ja avalikustamine ning et andmeid registrisse esitavad peamiselt

kohalikud

omavalitsused

ning

seda

registrit

haldab

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeerium.

Kohtul ei ole alust arvata, et Ehitisregistriandmed on valed, eksitavad. Tegemist on avaliku

registriga, kaebuse esitajal on olnud võimalus registriandmetega tutvuda ning juhul, kui

kaebuse esitaja teadis, et tegemist on valeandmetega oleks ta pidanud pöörduma registripidaja

poole taotlusega valeandmete muutmiseks, kuid kohtule ei ole teada, et viimane seda teinud või

taotlenud oleks.

Kohus asub seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt on juba varasemalt märgitud

04.10.2020.a sündmuskoha vaatlusprotokolli ning selle juures olevate fototabelitega tõendatud,

et A. K. korraldusel uue ehitise püstitamisel suurenes hoone maht. Nii nähtub märgitud

tõenditest, et tuvastati uue ehitise vundamendimõõtmed, uut püstitatud ehitist fotografeeriti,

piltidelt on näha, juba visuaalselt, et uus hoone oma suuruselt, mahult erineb varasemast

hoonest. Näiteks on tuvastamist leidnud fakt, et uue ehitise 2 korruse väljaehitis, mida

varasemalt ei olnud ulatub välja 2 meetrit, ehitisel on 2 korrust. Märgitud, tuvastatud asjaolude

esinemine võimaldab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et uue hoone püstitamisel selle maht

suurenes oluliselt võrreldes varasema hoone mahuga. Võttes arvesse asjaolu, et kohus peab

ehitisregistris olevaid andmeid õigeteks, sest vastupidiseid tõendeid kohtule esitatud ei ole,

arvestades teadmist, et uus ehitis, mis püstitati on kahekordne, väljaulatuva 2.korrusega ning et

lammutatud hoone ehitusalune pind ehitisregistriandmete kohaselt oli 18m2 ning uue hoone

ehitusalune pind kujunes 30,36m2, siis saab lugeda tuvastatuks hoonemahu olulise suurenemise.

(originaaltoimik tl 33, kd I tl 16).

Kohtu veendumust selles, et A. K. poolt ehitajatele antud korralduste tulemusel püstitati uus

hoone, mille ehitamiseks tal luba puudus, toetavad veel Keskkonnaameti sellekohased kirjad

Keskkonnainspektsioonile, millises kinnitatakse korduvalt, et Xxx rahvuspargis, Xxx

piiranguvööndis x kinnistul asuva palkhoone puhul on tegemist uus ehitise püstitamisega ning,

et selleks isikul vastav luba on puudunud (originaaltoimik tl 23-24, 25-26).

Käesoleva väärteoaja menetluse käigus on nii kaebuse esitaja, kui ka tema esindaja järjepidevalt

üritanud kohtule luua pilti selles, et A. K. tegutses uue hoone ehitamisel heas usus s.t uskus, et

ta mitte ei püstita uut ehitist, vaid renoveerib olemasolevat hoonet ning seda

Keskkonnainspektsiooni ning Keskkonnaameti nõusolekul.

Kohus tõdeb, et A. K. suhtles nii vallavalitsuse kui ka Keskkonnainspektsiooni ning

Keskkonnaameti ametnikega, vaidlust selles osas olnud ei ole ning kohtu hinnangul tõendab

märgitud fakti ka Keskkonnaameti 15.10.2018.a kiri A. K.le, kuid viimasele anti nõusolek

üksnes olemasolevat abihoonet taastada samasugusena ja kasutada seda ajaloolises funktsioonis

küünina, mida viimane ei teinud (originaaltoimik tl 27-29).

Kohtu hinnangul märgitud kirja sisust nähtub üheselt, et muu eesmärgiga hoone taastamiseks,

renoveerimiseks kaebuse esitajal luba puudus, samuti on kaebuse esitajale märgitud kirjas

üheselt selgitatud, et küün, mida viimane soovib rekonstrueerida paikneb x maaüksusel, milline

asub täielikult Loobu jõe piiranguvööndist ja osaliselt ka Loobu jõe kalda ehituskeelvööndis

ning on täielikult Xxx rahvuspargi Xxx piiranguvööndis. Antud infot teades pidi A. K. aru

saama, et tema poolt muul eesmärgil kasutatava ehitise püstitamine ei ole lubatud s.t sellise

ehitise püstitamiseks ta Keskkonnaametilt luba saanud ei ole.

Käesolevas väärteoasjas heidetakse A. K.le ette ka kanalisatsioonisüsteemi ehitamist, mahuti

ehitamist, puitpalkidest kiigeraami ehitamist, vaievundamendile rajatud platvormi mõõtmetega

3,2m x 7,3 m ehitamist. Kohtuväline menetleja vaidlustatud väärteootsuses märkis, et

väärteoprotokollis on A. K.le etteheidetud ka puidust värava ehitamist, kuid kuna tuvastamist

leidis asjaolu, et värav ehitati juba 2016.a või 2017.a, siis seda väärteomenetluse otsuse

tegemisel arvesse ei võeta (originaaltoimik tl 55-60).

Kaebemenetluse kestel on kaebuse esitaja esindaja asunud seisukohale, et eelpool märgitud

ehitised ei ole ehitised EhS mõttes ning A. K. ühtegi neist püstitanud ei ole.

Kohus märgituga ei nõustu ja asub seisukohale, et kohtuväline menetleja on õigustatult juhtinud

15.10.2020.a kohtuvaidluste käigus kaebuse esitaja ja tema esindaja tähelepanu sellele, et

menetlusalusele isikule heidetakse ette 6 ette 6 ehitise püstitamist, millistest 5 on rajatised.

Kohus peab vajalikuks selgitada, et EhS § 3 lg 1 kohaselt ehitis on inimtegevuse tulemusel

loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk,

kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest. Kohtu hinnangul saab

käesolevas väärteoasjas nii A. K. poolt püstitatud hoonet kui ka muid rajatisi vaadelda kui

ehitisi, sest käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud fakt, et püstitatud ehitised on

aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud ning seda on tehtud inimtegevuse tulemusena. Kohus peab

asjakohaseks kohtuvälise menetleja viidet EhS § 3 lg 2 millise kohaselt ehitis on hoone või

rajatis. Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis

ning rajatis on ehitis, mis ei ole hoone. Märgitust tulenevalt on kohtu hinnangul kaebuse esitaja

ning tema esindaja avaldatud veendumus selles, et tegemist ei ole ehitistega ehitusseaduse

mõttes väär. Lisaks kohtu hinnangul toetab sellekohast teadmist fakt, et käesoleva väärteoasja

menetluse raames on tuvastatud, et A. K. juhendamisel, väärteoprotokollis ja otsuses märgitud,

püstitatud rajatised on kohtkindlalt maa – või aluspinnaga ühendatud. Sündmuskoha

vaatlusprotokolli sisalduvast teabest ning protokolli lisaks fototabelites olevatelt fotodelt on

näha, et nii uus püstitatud hoone, kui ka kanalisatsioonisüsteem (foto nr 12), musta ja oranži

värvi mahuti (fotod nr 14-15 ja 2), puitpalkidest rajatis - kiik (fotod nr 23-25), vaivundamendile

rajatud platvorm (foto nr 16) ning horisontaalne palk (foto nr 26) – kõik on kinnitatud maasse

- valatud betooni ning märgitust tulenevalt on kohtul võimalik asuda seisukohale ning väita, et

rajatised on püstitatud, nende koht on omaniku poolt kindlaks määratud ning rajatised püsivad

omal kohal muutumatuna seni, kuni omanik seda abivahenditega ei muuda.

Kohus on veendunud välja toodud rajatised sh ehitatud hoone ei ole ilmselgelt püstitatud omale

kohale ajutiselt, vaid nende asukoht on määratud nende rajaja poolt kindlaks ilmselgelt

eesmärgiga säilitada rajatisi, ehitisi kindlal kohal. Kaebuse esitaja kaebuses välja toodud

sellekohane väide, et kiik kinnitati betooniga maasse üksnes eesmärgiga tagada selle

kasutusohutus ning see kinnitusviis on eemaldatav, on küll usutav, kuid see ei muuda asjaolu,

et sellisena on kiik rajatiseks ehitusseaduse mõttes.

Samas ei pea kohus usutavaks väidet, et Kotka sihtkaitsevööndisse ehitatud puude ladustamise

platvormi näol on tegemist ajutise alusega. Selle väite lükkab esmalt ümber fakt, et rajatis on

maapinnaga püsivalt ühendatud, aga ka A. K. enda ütlused selles, et Keskkonnaametiga jäi

kokkulepe, et puukuuri edasi ei ehitata. Sellest nähtub, et esialgselt oli plaanis ehitada puukuur,

kuid see jäi pooleli ning sellises seisundis on rajatis ka fikseeritud sündmuskoha vaatluse

protokollis.

Käesolevas väärteoasjas on kaebuse esitaja kogu kaebemenetluse kestel asunud seisukohale, et

tegelikkuses on kohtuvälise menetleja poolt väär A. K.le heita ette eelpool kirjeldatud

väärtegude toimepanemist, sest A. K. ei ole ise ühtegi ehitustööd kinnistul teinud s.t ei ole

püstitanud ühtegi ehitist, rajatist Xxx piiranguvööndisse (originaaltoimik tl 47-48). Kohus loeb

tõendatuks fakti, et A. K. ise piiranguvööndis ehitustöid ei teostanud, kuid neid teostasid tema

korraldusel kolmandad isikud. Kohus asub seiskohale, et kohtuväline menetleja on A. K. suhtes

koostatud väärteootsuses piisavalt põhistanud, millistel asjaoludel on võimalik ette heita just

viimasele LKS § 30 lg 2 p 3 ja § 31 lg 2 p 8 nõuete rikkumist, mille alusel on tuvastatud A. K.

tegevuse süüteo subjektiivne koosseis.

KarS § 20 kohaselt teo toimepanijad on täideviija ja osavõtja. Sama seadustiku § 21 lg 1

tulenevalt täideviija on isik, kes paneb süüteo toime ise või teist isikut ära kasutades. Käesolevas

väärteoasjas on tuvastamist leidnud fakt, et A. K.l puudus Keskkonnameti luba uue ehitise ja

teiste rajatiste püstitamiseks, ta oli teadlik, et piirkond, kus tema korraldusel ehitustöid teostati

kuulub ehituskeelupiirangute vööndisse, kuid vaatamata sellele andis ta ehitustöölistele

korraldusi ehitustöid teha. Käesoleva väärteoasja menetluse käigus ei ole tuvastatud fakti, et A.

K. korraldusel ehitustöid teinud isikud oleksid teadnud, et teevad ehitustöid omamata selleks

Keskkonnameti luba. Kohus asub seisukohale, et käesoleval hetkel saab kaebuse esitajat A. K.

vaadata kui väärteo toimepanijat s.t väärteo täideviijat, kes kasutas ära selleks teisi isikuid.

Märgitust tulenevalt peab kohus põhjendamatuks kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Silja

Holsmer märkus selle kohta, nagu ei saaks menetlusalusele isikule üldse ette heita

ebaseaduslikult ehitise, rajatiste püstitamist.

Kohtu hinnangul on käesolevas väärteoasjas tõendatud nii menetlusalusele isikule etteheidetud

väärteokoosseisu objektiivne kui ka subjektiivne külg. Kohtule on teada, et käesoleva

kaebemenetluse käigus on A. K. veendunud ka selles, et isegi, kui omistada temale vastavat

luba omamata püstitatud hoone ning teiste ehitiste ehitamine, siis ei ole tema oma tegevusega

kahjustanud poollooduslikku kooslust (lubjavaest aruniitu – 6270*) Kohus märgituga ei nõustu.

Kohus märgib, et on üldteada, et Xxx rahvuspark on looduskaitsepiirkond. Kohtu hinnangul on

üldteada, et igasugune ehitamine looduskaitsepiirkonnas sh ehituskeelupiirangu piirkonnas

põhjustab looduslike koosluste, sh niitude kas osalist või täieliku hävimist ning ebaseadusliku

ehitustegevuse mõju loodusele sellises piirkonnas on märkimisväärne. Seetõttu on ka

seadusandja pidanud vajalikuks reguleerida teatud piirkondade kaitset seadusandluse tasemel.

Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja väide selle kohta, et tema on oma kinnistul niitnud

ning taganud hoopis seda, et kinnistu ei ole võsastunud, ei ole antud hetkel asjakohane ega

kummuta kohtu veendumust sellest, et A. K. organiseeris Keskkonnaametilt vastavat luba

omamata ehitustegevust ehituskeelupiirangu piirkonnas.

Xxx rahvuspargi kaitse-eeskirja § 16 lg 1 p 3 kohaselt sihtkaitsevööndis on keelatud, kooskõlas

käesoleva määrusega sätestatud erisustega: uute ehitiste püstitamine, välja arvatud kaitseala

valitseja nõusolekul tee- ja tehnovõrgurajatiste ning tootmisotstarbeta rajatiste püstitamine

kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks või rajatiste püstitamine kaitseala tarbeks. Käesoleva

kaebemenetluse käigus on kohtus tuvastamist leidnud fakt, et A. K. märgitud nõuet on

rikkunud. Samuti on kaebuse esitaja rikkunud LKS § 30 lg 2 p 3 ning § 31 lg 2 p 8 nõudeid ja

nimelt ei ole võtnud arvesse teadmist, et sihtkaitsevööndis on keelatud uute ehitiste püstitamine

ning piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasaarvatud ajutise ehitise, püstitamine ning

rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetlusalune isik rikkus LKS §-des 130 lg 2 p ning § 31

lg 2 p 8 nõudeid täites LKS § 71 lg 1 objektiivse koosseisu. Kohtu hinnangul on A. K. temale

etteheidetud väärteo toimepannud otsese tahtlusega, seest viimasele oli teada, et kinnistu, kus

ehitustegevus toimus, on piirkond, kus ehitustegevus on kas keelatud või piiratud. Samuti oli

viimasele Keskkonnaameti poolt enne uue ehitise püstitamist selgitatud detailselt, missuguses

ulatuses on tal võimalus ajaloolist hoonet renoveerida, millises ulatuses ning eesmärgil, kuid

kaebuse esitaja jättis Keskkonnametilt saadud juhtnöörid tähelapanuta ning asus uut hoonet

ehitama ning selle juurde rajatisi püstitama oma äranägemise järgi omamata selleks

Keskkonnametilt vajalikku nõusolekut ja luba.

LKS § 71 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemisel nähakse võimaliku karistusena ette

rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Kohtuväline menetleja vaidlustatud lahendis on

detailselt välja toonud omapoolse seisukoha A. K.le määratud karistuse rahatrahvi summas 200

trahviühikut kujunemise osas. Nii on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusalusele isikule

karistust määrates KarS § 56 lg 1 tulenevalt isiku süü suurust, tuvastatud on menetlusaluse isiku

süüd raskendavad ja kergendavad asjaolud. Kohtuväline menetleja on pidanud asjakohaseks

märkida, et isiku süüd suurendavaks asjaoluks tuleb pidada teadmist, et viimane oma luba mitte

omava ehitustegevusega kahjustas loodust (lubjavaest aruniitu – 6070*), samuti kohtuväline

menetleja on pidanud märkimisväärseks teadmist, et menetlusalune isik oli teadlik selles, et

võib hoonet renoveerida või taastada üksnes küünina, mitte ehitada seda ümber muuks

otstarbeks. Kohus asub seisukohale, et märgitud asjaolusid arvesse võttes on kohtuväline

menetleja õigustatult karistanud A. K.t toime pandud väärteo eest rahatrahviga 200 trahviühiku

ulatuses ning kohtul puudub alus kohtuvälise menetleja poolt kaebajale karistuseks määratud

rahatrahvi muutmiseks s.h vähendamiseks või tühistamiseks. Kohtuvälise menetelja otsusest

nähtub, et arvesse on võetud ka teadmist, et A. K. on isikuks, keda ei ole varasemalt väärtegude-

ega kuritegude toimepanemise eest karistatud. Kohus on teadlik, et märgitut toetab ka

sellekohane A. K. suhtes väljastatud karistusregistri väljavõte, millisest nähtub, et isikul

kehtivad karistusandmed puuduvad. Kohtu hinnangul on tegemist küll positiivse asjaoluga,

kuid märgitu ei ole aluseks kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusele isikule määratud

rahatrahvi vähendamiseks või tühistamiseks. (väärteoasja originaaltoimik tl 53)

Kohus süü suuruse hindamisel võtab arvesse veel teadmist, et kaebuse esitaja ei ole kogu

kaebemenetluse kestel oma süüd tunnistanud vaid üritanud õigustada oma ebaseaduslikku

tegevust, tuues välja erinevaid kaitsetaktikalisi versioone, miks ta ei peaks tehtu eest vastutust

kandma.

Kokkuvõtlikult kohus leiab, et A. K.le karistuse mõistmisel ei ole kohtuväline menetleja

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja mõistetud karistus vastab isiku süü suurusele ja üld-

ning eripreventiivsetele kaalutlustele ning märgitust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks

kohtuvälise menetleja poolt kaebuse esitajale karistuseks määratud rahatrahvi tühistada ega

seda ka vähendada, sest väärteoasja kaebemenetluse käigus ei ole kohtule esitatud ühtegi

sellekohast tõendit, millises sisalduv teave tingiks kohtul kaaluda kohtuvälise menetleja poolt

määratud rahatrahvi vähendamise kohaldamise põhjendatust. Samuti ei pea kohus asjakohaseks

väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 või VTMS § 30 alusel lõpetamist nii nagu seda kaebuse

esitaja ning tema esindaja korduvalt taotlenud on. Seda põhjusel, et väärteomenetluse käigus

on tuvastamist leidnud A. K. poolt LKS § 71 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine.

Kohus nõustub sellega, et märgitud väärteoasjas esineb avalik menetlushuvi ning ka kaebuse

esitaja süü väärteo toimepanemisel on piisavalt suur, kohtu hinnangul märgitud esinevad ja

tuvastatud asjaolud on piisavaks aluseks jätta kaebuse esitaja suhtes alustatud väärteomenetlus

lõpetamata.

Käesoleva väärteomenetluse kestel on kaebuse esitaja esindaja asunud seisukohale, et

käesoleva väärteomenetluse kestel tekkinud menetluskulud tuleks kaebuse esitajale hüvitada.

Kohtule on esitatud ka vastavad kuludokumendid. VTMS § 38 lg 1 järgi kohaldatakse

väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Arvestades fakti,

et kohtuvälise menetleja otsus jääb muutmata jätab kohus kaebuse esitaja kaitsjakulud ning

asjatundja, eksperdi arvamuse kulud tema enda kanda.

Eeltoodud motiividele tuginedes asub kohus seisukohale, et käesolevas väärteoasjas puudub

seaduslik alus Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseinspektor U. T. 06.08.2020.a

väärteoasjas nr 940019001000 koostatud otsuse tühistamiseks ning A. K. esitatud kaebus tuleb

jätta rahuldamata, kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohus juhindub VTMS § 132 p 1, §

109 – 111; § 133-135.

Kohtunik Katre Poljakova /allkirjastatud digitaalselt/