2-19-19031/47 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-19031

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A. ja B.B. hagi C.C. vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 3. juuli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

A.A. ja B.B. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

A.A. nõude osas 1728 eurot ja B.B. nõude osas 1728 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad

(apellandid):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

ja

B.B.

(isikukood

XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja D.D. (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aivira Jatsuk

Kostja (vastustaja): C.C. (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaadi abi Maria Abramenkova

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(11)

RESOLUTSIOON:

1. Jätta A.A. ja B.B. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 3. juuli 2020.

a otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud poolte endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A.

(hageja

I)

ja

B.B.

(hageja

II)

esitasid

4. detsembril 2019 Viru Maakohtule hagi C.C. (kostja) vastu elatise saamiseks

miinimummääras alates 28. novembrist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Hagejad

palusid kostjalt välja mõista tagasiulatuva elatise alates 27. novembrist 2019 kuni hagi

esitamiseni summas 62 eurot 13 senti kummagi hageja kasuks (2019. a novembrikuu eest

36 eurot ja 2019. a detsembrikuu eest 26 eurot 13 senti).

Hagiavalduse kohaselt elavad hagejad alates 27. novembrist 2020 koos oma ema D.D.

(ema). Elatise nõudmisel miinimummääras ei ole hagejate kulusid vaja tõendada. Kostjal

on seadusest tulenev ülalpidamisekohustus, mida ta ei täida. Hagejate igakuiste püsikulude

osas pooltel vaidlus puudub. Laste kulud suurenevad igapäevaselt. Ema on ostnud poegade

jaoks mööblit 65 euro eest. Hagejale II ostis ema uued prillid maksumusega 145 eurot 50

senti.

Kostja varjab oma sissetulekuid. Kui kostjal ei ole piisavalt raha elatise maksmiseks, siis

on tal võimalik teenida täiendavat sissetulekut. Kostja on töövõimeline ja terve. Kostjal on

4-toaline korter, kus ta elab üksi.

2. Kostja vaidles hagiavalduse vastu osaliselt. Kostja keskmine igakuine sissetulek on

X eurot ja keskmised igakuised kulud on 781 eurot 36 senti. Töötasust jääb üle X eurot X

senti. Kostja on nõus tasuma kummalegi lapsele elatist 50 eurot kuus.

Hagejate ema saab lasterikaste perede toetust kokku 300 eurot ja iga lapse puhul veel

100 eurot lapsetoetust, kokku 600 eurot. Elatise väljamõistmisel tuleb lastetoetusega

arvestada.

Kostjal ja hagejate emal on kokku kolm alaealist last, kelle vajadused peavad olema

võrdselt rahuldatud. E.E. elatise nõudmise menetlus on pooleli. Elatise väljamõistmisel

3(11)

tuleb lähtuda laste tegelikest vajadustest. Kostja maksab hagejate koolifondi igakuiseid

makseid kokku 44 eurot 17 senti.

Kostja oli seisukohal, et hagejad ei ole tõendanud oma tegelike vajaduste ja kulude suurust.

Kostja viitas 2020. a tehtud lapse vajaduspõhisele miinimumelatise uuringule

(https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatise_lopparuanne.pdf)

ja

mastaabisäästule. Kostja oli seisukohal, et hagejate kulud on väiksemad kui elatise

miinimummäär.

3. 12. veebruari 2020. a seisukohas kostja vastusele esitasid hagejad taotluse hagi

tagamiseks. Maakohus rahuldas 18. veebruari 2020 määrusega hagi tagamise taotluse ja

kohustas kostjat maksma tsiviilasja menetluse ajal kummalegi hagejale elatist 100 eurot

kuus alates 18. veebruarist 2020 kuni menetlust lõpplahendi jõustumiseni käesolevas

tsiviilasjas.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas 3. juuli 2020. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hagejate kasuks elatise välja järgmiselt:

 hageja I kasuks elatise 100 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 34% poolest Vabariigi

Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast alates 4. detsembrist 2019 kuni

hageja I täisealiseks saamiseni;

 hageja II kasuks elatise 100 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 34% poolest

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast alates 4. detsembrist

2019 kuni hageja II täisealiseks saamiseni;

 kummagi hageja kasuks tagasiulatuva elatise ühekordse summana perioodi

27. november 2019 kuni 3. detsember 2019 eest 23 eurot 1 sendi.

Maakohus määras, et elatis tuleb tasuda ema pangakontole hiljemalt jooksva kuu 10-ks

kuupäevaks. Samuti määras maakohus, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb Viru Maakohtu

18. veebruari 2020. a hagi tagamise määrus tühistada. Maakohus jättis menetluskulud

poolte endi kanda ja märkis, et menetlusosalistel puuduvad hüvitatavad menetluskulud.

Maakohtu otsuse kohaselt on kostjal seadusest tulenev kohustus hagejatele elatist maksta.

Perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 2 teise lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel

vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra.

Hagejad on menetluse kestel rõhutanud, et miinimummääras elatise nõudmisel ei ole

vajalik tõendada lapse kulutusi. Kohus nõustus, et Riigikohus on mitmeid kordi rõhutanud,

et eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate

kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäära ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada

(vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13). Samas on

Riigikohus selgitanud, et lapse vajadusi on vajalik hinnata juhul, kui kohus soovib välja

mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 14).

Kohus on hagejate emale teinud ettepaneku esitada tõendid oma sissetulekute ja samuti ka

hageja kulutuste kohta. Hagejad on selgitanud, et neil ei ole hoitud alles kuludokumente ja

palju maksed tehakse sularahas. Kohtule esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik teha

hagejate kulude osas üheseid järeldusi.

4(11)

Kostja on viidanud uuringule "Lapse vajaduspõhine miinimumelatis" (uuring). Uuringus

on asutud seisukohale, et 14–18-aastaste laste ülalpidamiskulud on suuruses 327 eurot

kuus (uuringu tabel 6). Sama uuringu tabelis 11 on toodud kolme erineva meetodi alusel

hinnatud kulude hinnang vanuse kaupa ja vanuses 13–17 aastat on kulud varieeruvad

olenevalt uuringu meetodist alates 323 eurost kuni 412 euroni. Uuringus on leitud üldiselt,

et kulud X on kõige madalamad. Kohus leidis, et 327 eurot on 13–17-aastase poisi puhul

realistlikuks ühe kuu kuluks. Hagejad ei ole toonud välja asjaolusid, mille pinnalt võiks

järeldada, et hagejate kulud oleksid erinevad tavapärasest ning arvestanud ka

mastaabiefekti. Hagejad on viidanud kostja II haigusele, kuid ei ole välja toonud

konkreetseid kulusid, mis sellega kaasnevad.

Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1).

Kostja on korduvalt viidanud, et hagejate emal on parem majanduslik seis kui hageja isal.

Hagejate ema sissetulek on ajavahemikul 1. oktoobrist 2019 kuni 2. märtsini 2020 olnud

keskmiselt X eurot (neto) kuus. Hagejate emale kuulub Maanteeameti andmetel sõiduauto

Suzuki Splash, ehitusaasta 2010. Hagejate ema ja F.F. ühisomandis on korteriomand

aadressil X, üldpinnaga 47,4 m2. Riigikohus on 7. veebruari 2018. a otsuses tsiviilasjas nr

2-16-118651, p-s 13 selgitanud, et ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund ei

anna alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära. Kohus leidis, et

asjaolu, et hageja ema sissetulek on mõnevõrra suurem ei saa olla põhjuseks, et kostja ei

pea oma kohustusi täitma.

Kostja on palunud elatise määramisel arvestada hagejatele makstavate peretoetustega.

Hagejate ema ei ole esitanud tõendeid talle makstavate toetuste kohta, kuid arvestades pere

koosseisu, siis peaks hagejate emale makstama iga lapse kohta 100 eurot lapsetoetust ning

lisaks sellele 300 eurot lasterikka pere toetust. Kohus leidis, et käesoleval juhul peab elatist

peretoetuse arvelt vähendama, kuna tegemist on piisavalt suure summaga, mis oluliselt

katab laste vajadusi. Samas ei kata peretoetused laste vajadusi täies ulatuses.

Varaliste vahendite ühetaoline kasutamine PKS § 102 lg 2 mõttes ei tähenda automaatselt

kohustatud isiku sissetuleku võrdsetesse osadesse jagamist kohustatud isiku ja tema

ülalpeetavate vahel. Eelduslikult on täisealise isiku vajadused ülalpidamiseks suuremad

kui alaealisel lapsel. Tuleb arvestada ka, et alaealise hageja ülalpidamisse peavad

panustama mõlemad tema vanemad. Seega, hinnates kostja varalist seisu ning sissetulekut,

mida ta on praegusel juhul võimeline teenima, ei ole ta käesoleval juhul võimeline täitma

hagejate ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus, kahjustamata enese ja enda teiste

alaealiste laste tavalist ülalpidamist, mistõttu esineb mõjuv põhjus vähendada hagejate

poolt nõutud elatise summat. Kostja poolt välja toodud kulud, v.a tubakatoodete ostmine,

ei ole ebavajalikud. Hagejad on küll viidanud sellele, et kostja võiks teenida rohkem, kuid

kostja töötasu on regiooni keskmine tasu, eriti arvestades asjaolu, et kostjal ei ole tema

enda kinnitusel haridust, mis võimaldaks asuda tööle hagejate poolt välja toodud

töökohtadel.

Kostja sissetulek on perioodil 9. augustist 2019 kuni 10. jaanuarini 2020

olnud ligikaudu X eurot (neto) kuus. Äriregistri andmetel on hagejate vanemate

ühisomandis liikmelisus hooneühistus X (registrikood X), millele vastab liikme

ainukasutuses olev ehituslikult tegelikkuses piiritletud omaette kasutust võimaldav

hooneosa nr X pindalaga 19,1m2. Hageja ema ja kostja ühisomandis on korteriomand X,

üldpind 75,5 m2. Kostjale kuulub Maanteeameti andmetel Toyota Corolla Verso,

ehitusaasta 2007, kuid tsiviilasja nr 2-18-2253 menetluses on selgunud, et tegemist on

5(11)

hagejate vanemate ühisvaraga. Maakohus leidis, et kostja nimel olev vara ei suurenda

kostja võimet elatist tasuda. Kostjale kuuluv kinnisvara ja sõiduk ei ole kostja

ainuomandis, mille tõttu ei ole tegemist kergelt müüdava varaga. Hagejad on menetluse

kestel viidanud, et kostja varjab oma sissetulekuid, kuid ei ole selles osas tõendeid

esitanud. Kostja on oma pangakontol oleva raha liikumise kohta andnud usutavaid selgitusi

ning tõendamata on, et kostja tegelikud sissetulekud ja varaline seis oleks teistsugune.

Seega lähtus kohus kostja esitatud tõenditest enda sissetulekute kohta.

Kostja on viidanud asjaolule, et ta maksab laste kindlustust kokku 44 eurot. Samas on

kostjal olnud võimalik nimetatud summat ise vabalt kasutada, mistõttu ei saa seda pidada

kostja kuluks, vaid pigem ajutise säästmise võimaluseks. Juhul, kui kostja sissetulekud ei

võimalda säästa, ei ole nimetatud kulu vajalik.

Arvestades eespool öeldut ja tuvastatut ning seda, et hagejate esindaja ei ole esitanud

tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et laste ülalpidamise igakuised kulutused võrduvad

elatise miinimummääraga ja osaliselt on lapse vajadused kaetud ka peretoetusega, leidis

kohus, et kostjalt tuleb välja mõista elatis summas 100 eurot kuus kummagi hageja kasuks.

Hagejad on palunud elatis välja mõista nii, et kui elatise miinimumsumma suureneb,

suureneb automaatselt ka hagejatele makstav elatis. Maakohtu otsuse tegemise ajal oli

miinimumelatis 292 eurot kuus, millest 100 eurot moodustab 34%. Seega on kostja

miinimumelatise suurenemisel kohustatud kummalegi hagejale tasuma 34% kehtivast

miinimumelatisest.

Hagejad on esitanud taotluse mõista välja ajavahemiku alates 27. novembrist kuni

4. detsembrini 2019 välja kahju 62 eurot 13 senti kummagi hageja eest. Arvestades elatise

väljamõistmist alates 4. detsembrist 2019 ning põhjendatud elatise suurust 100 eurot kuus,

vähendas

kohus

hagejate

nõuet

ning

mõistis

kummalegi

hagejale

välja 23 eurot 1 sendi (100÷30×4) + (100÷31×3).

Kostja on kohtule esitatud tõendite pinnalt tasunud mõlemale hagejale kokku 194 eurot

25 senti. Kui kostja tasus elatist vabatahtlikult, tuleb sellega arvestada kohtuotsuse

täitmisel.

Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel

poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hagejad paluvad 7. augustil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

osaliselt tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Hagejad

paluvad menetluskulud jätta kostja kanda. Koos kaebusega esitasid hagejad järgmised

tõendid: ringkonnakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-18-2253; väljavõtte peretoetuste kohta;

arve telefonide ostmisest; pildid ravimitest ning teate kriminaalasja algatamise kohta.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus jätnud põhjendamatult hindamata hagejate

igakuised püsikulud. Hagejad esitasid püsikulude nimekirja koos hagiavaldusega. Kostja

ei ole vastu vaielnud hagejate püsikulude suurusele.

Maakohus ei ole hinnanud kostja varanduslikku seisu. Kostja on töövõimeline ja terve.

Kostjal on kaks kõrgharidust ja ta valdab mitut keelt. Kostja võiks leida endale tasuvama

töö või lisatöö.

6(11)

Hagejate ema pidi ostma hagejatele kõik vajaliku (riided, voodid, kapid jms), kui lapsed

kolisid tema juurde.

Maakohus on jätnud arvestamata kostja II haigusest tulenevate kuludega (salv,

hügieenitarbed). Kviitungeid hagejatel alles ei ole, kuid lastel on kulud ravimitele. Lapsed

vajavad kooliskäimiseks asju. Lapsed soovivad jalgrattaid. Laste ema on ostnud lastele

uued telefonid. Osaliselt nähtuvad kantud kulud ema pangakonto väljavõttelt.

Hagejad ei nõustu sellega, et nad ei ole tõendanud makstava peretoetuse suurust. Hagejad

esitavad tõendi, millest nähtub, et kahele lapsele makstav peretoetus on kokku 120 eurot.

Maakohus on ebaõigesti jätnud tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. Tagasiulatuva

elatise väljamõistmine ei pane kostjat raskesse seisu.

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Kostja palub menetluskulud jätta hagejate kanda.

Kostja ei nõustu hagejate väitega, et kostja ei ole vaielnud vastu hagejate püsikulude

suurusele. Kostja on korduvalt rõhutanud, et hagejad ei ole esitanud tõendeid oma kulude

kohta. Kostja on esitanud vastuväite, et hagejate püsikulud kuus on Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast väiksemad. Kostja, tugines sellele, et laste kulud X on

väiksemad, viitas 2020. a tehtud uuringule ja mastaabisäästule.

Kostja ei saa võõrandada ühisvara.

Ebaõige on laste ema väide, et pärast laste kolimist tema juurde, pidi ta ostma lastele kõik

vajaliku. Laste ema võttis laste isa juurest kaasa kõik laste isiklikud asjad, nt kapid, voodid,

kardinad, riided jne.

Kostja sissetulek X on keskmisest kõrgem. Kostja oli enne töökoha leidmist umbes aasta

töötu.

Laste ema saab kolme lapse eest peretoetusi (umbes 520 eurot kuus), millega tuleb

arvestada.

Lapse isa sissetulek ei võimalda maksta rohkem kui 50 eurot kuus igale lapsele. Hetkel

maksab kostja 100 eurot iga lapse kohta ja see on tema jaoks äärmiselt koormav.

7. Ringkonnakohus rahuldas 5. novembri 2020. a määrusega hagejate taotluse võtta

tsiviilasja materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisades 2 ja 3 olevad tõendid (väljavõtte

peretoetuste kohta ja arve telefonide ostmisest), kuid keeldus apellatsioonkaebuse lisades

1, 4 ja 5 olevate dokumentaalsete tõendite (ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-18-2253;

pildid ravimitest; teade kriminaalasja algatamise kohta) vastuvõtmisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt

TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

9. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Hagejad vaidlustavad apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse hagi rahuldamata

7(11)

jätmise osas, ning menetluskulude jaotuse osas. Seetõttu ei kontrolli ringkonnakohus

maakohtu otsust mh osas, milles kohus sidus väljamõistetud elatise töötasu alammääraga

selliselt, et see vastaks 34%-le poolest miinimumpalgast. Ringkonnakohus siiski märgib,

et taoline lahendus ei ole kooskõlas senise kohtupraktikaga, mille kohaselt ei saa olukorras,

kus elatist on PKS § 102 lg 2 järgi vähendatud alla miinimummäära, põhjendada elatise

miinimummäära tõusuga elatise automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise

korral (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 35; 7. veebruari

2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 16).

10. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust hagejate elatise nõude

rahuldamata jätmist puudutavas osas tühistada. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse

põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10.1. Üldjuhul on igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 alusel pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võib kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda

ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada. PKS § 102 lg 2

neljandas lauses on mõjuvad põhjused sätestatud näidisloeteluna. Seega saab kohus iga

üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

Ringkonnakohus rõhutab, et TsMS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine

on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui

madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohus elatise vähendamist piisavalt ja nõuetekohaselt põhjendanud ning ei ole

diskretsioonipiire ületanud.

10.2. Hagejate väitel on maakohus jätnud põhjendamatult hindamata hagejate igakuiste

püsikulude suuruse, mille hagejad esitasid hagiavalduses. Hagejate hinnangul ei ole neil

miinimummääras elatise nõudmisel igakuiseid kulusid vaja tõendada. Samuti ei ole kostja

hagejate arvates vaielnud vastu hagejate püsikulude suurusele. Ringkonnakohus hagejate

seisukohaga ei nõustu.

Kostja on menetluse kestel korduvalt rõhutanud, et hagejate igakuised püsikulud ei võrdu

kahekordse seaduses sätestatud miinimummääraga, vaid on väiksemad. Kostja on vastuses

hagiavaldusele märkinud, et elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda laste tegelikest

vajadustest. Kostja on viidanud 2020. a uuringule ja sellele, et X elavate laste kulud on

väiksemad kui teistest Eesti maakondades elavate laste kulud.

Ringkonnakohus

märgib,

et

kuigi

hagejad

nõuavad

elatist

seadusjärgses

miinimumsuuruses, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega, kuna kostjal on

kokku kolm alaealist ülalpeetavat ning kostja varalist seisundit arvestades ei ole ühele

lapsele võimalik elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras välja mõista selliselt, et teised

lapsed ei osutuks seejuures varaliselt vähem kindlustatuks. Õige on ka maakohtu märgitu,

et elatise nõude eesmärgiks on tagada laste ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise

võlgnevus vanemal. Seetõttu tuli hagejatel praegusel juhul tõendada ülalpidamiskulude

suurust (TsMS § 230 lg 1).

8(11)

Maakohus tegi hagejate emale ettepaneku esitada mh tõendid lastele tehtavate igakuiste

kulutuste kohta (I kd, tl-d 134–135), kuid hagejad ei ole asjakohaseid lisatõendeid esitanud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejad ei ole praegusel juhul

tõendanud laste igakuiste vajaduste suurust. Hagejad on hagiavalduses toonud summaliselt

välja küll laste kulude suuruse, kuid pole esitanud vastavaid summasid kinnitavaid

tõendeid. Ringkonnakohtu hinnangul on hagiavalduses toodud kulud osaliselt ka

ülemäärased. Nimetatud loetelu kohaselt kulub näiteks ühes peres elavale kolme lapse

toidule 570 eurot (170 + 200 + 200) kuus, millele lisandub lapsega koos elava vanema

toidukulu. See on laste eeldatavaid vajadusi arvestades ringkonnakohtu hinnangul

ülepaisutatud.

Ülalkirjeldatud menetluslikud olukorras lähtus maakohus asja lahendamisel põhjendatult

uuringus toodust, mille kohaselt on 13–17-aastase poisi puhul realistlikuks ühe kuu kuluks

ca 327 eurot kuus.

10.3. Ringkonnakohtu arvates on maakohus põhjendatult leidnud, et kostja varalist seisu

arvestades ei ole ta võimeline maksma elatist 292 eurot kuus mõlemale hagejale.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejate väitega, et maakohus ei ole hinnanud kostja

varanduslikku seisu. Maakohus on tuvastanud, kui suur on kostja igakuine sissetulek,

teinud päringud äriregistrisse, kinnistusraamatusse ja Maanteeametile. Maakohus on kostja

varandusliku seisu hindamisel jõudnud järeldusele, et kostjal puudub vara, mida saaks ilma

raskusteta võõrandada ning mille arvelt on võimalik elatist tasuda. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu seisukohaga ka selles, et praeguses asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis

annaksid aluse väita, et kostja varaline seis on esitatust tunduvalt parem või et kostja varjab

oma sissetulekuid.

10.4. Hagejate hinnangul võiks kostja leida endale tasuvama töö või lisatöö, et elatist

maksta.

Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud

vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara

arvel (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3). Piisava

sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust,

haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid

asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks

tegema kõik endast oleneva (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-118-12, p 14).

Viidatud Riigikohtu praktikast tuleneb, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks

tegema kõik endast oleneva, st vajadusel teenima lisasissetulekut või hankima tasuvama

töö.

Eelmärgitut tuleb iga konkreetse ülalpidamist andma kohustatud isiku puhul eraldi hinnata.

Maakohus on hinnanud kostja võimalusi sissetulekut saada. Sarnaselt maakohtuga leiab

ringkonnakohus, et praegusel juhul tuleb mh arvestada piirkondlike eripäradega töötasudes

ja töö hankimise võimalustes. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja netosissetulek ca X

eurot kuus (I kd, tl 32). Kostja elab X maakonnas (X). Kostja on märkinud, et tal on

lähtuvalt töö tegemise piirkonnast piisavalt hea sissetulek ning enne praeguse töö leidmist

9(11)

oli ta aasta töötu. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa mõistlikult eeldada, et kostja töötaks

Eesti teises piirkonnas, kus töötasud on mõnevõrra kõrgemad, või leiaks lisasissetuleku X

või selle ümbruses, kus lisatöö hankimise võimalused on üldiselt teadaolvalt kesised.

10.5. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kohaldanud kostjalt väljamõistetava

elatise suuruse üle otsustades valesti ka materiaalõiguse norme, leides, et laste ema poolt

saadav lapsetoetus annab aluse elatise vähendamiseks.

Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (PKS § 102

lg 2) saab mh olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu

ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega). Seda

juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (vt

Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2).

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooled vaielnud selle üle, et hagejate emale lapsetoetust

makstakse. Küll aga on vaidluse all lapsetoetuse suurus. Hagejad väidavad

apellatsioonkaebuses, et kahele lapsele makstav lapsetoetus on kokku 120 eurot. Samas on

hagejad esitanud kontoväljavõtte, millest nähtub, et laste emale laekub 2020. a algusest

toetus kokku 520 eurot (II kd, tl 56). Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et

praeguses asjas on põhjendatud võtta lapsetoetus igakuise elatise suuruse määramisel

arvesse.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eeldada, et riikliku lapsetoetuse arvel kaetakse lapse

vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale

(perehüvitiste seaduse §-d 2, 3 ja 15). Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjendust

sellele, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu

lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest

vanemast ja lapsest lahus. Seega tuleks pool lapsetoetusest (juhul kui on tuvastatud toetuse

saamine) üldjuhul alati elatisest maha arvata. Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine

on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad. Praegusel juhul

ei esine ringkonnakohtu arvates hagejatel ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta

lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata.

Lisaks on riikliku lapsetoetuse saamine praegusel juhul mõjuv põhjus miinimumelatise

vähendamiseks koostoimes muude asjaoludega. Eelkõige on mõjuvaks põhjuseks asjaolu,

et koos hagejate emaga elab ka kolmas vanemate ühine laps, kelle elatise nõude menetlus

on pooleli ning arvestada tuleb ka kostja sissetulekute ebapiisavuse ja muu varalise

seisuga.

10.6. Ekslik on hagejate arusaam, et maakohus on vähendanud käesolevas asjas kostjalt

väljamõistetavat elatist põhjusel, et hagejate ema sissetulek on kostja omast suurem.

Vastupidi, maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 53 (viimases lauses) leidnud, et hageja

ema mõnevõrra suurem sissetulek ei saa olla põhjuseks, et kostja ei peaks oma kohustusi

täitma.

10.7. Hagejad on apellatsioonkaebuses esitanud väite, et laste kulud suurenevad pidevalt,

lastel kulub ravimitele, lapsed soovivad jalgrattaid, laste ema on ostnud lastele kõik

vajaliku, kui lapsed asusid tema juurde elama. Samuti ostis laste ema lastele uued telefonid.

10(11)

Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et laste kasvades nende kulud eelduslikult

suurenevad ning samuti võib tulla ette teatud kuudel suuremaid väljaminekuid (nt kui

lastele ostetakse telefon või enne kooliaasta algust). Vaatamata sellele tuleb elatise suuruse

määramisel mh arvesse võtta kohustatud vanema varalist seisundit ja jätta vanema kanda

selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikest kuludest, mis vastab tema võimalusele

ülalpidamist anda.

PKS § 102 lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles ta ei ole tema

muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus põhjendatult vähendanud PKS § 102 lg 2 alusel

miinimumelatist, arvestades kostja varalist seisu ja sissetuleku suurust. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga selles, et kostja ei ole võimeline täitma hagejate ülalpidamiskohustust

miinimummääras kuus, kahjustamata enese ja kolmanda ühise alaealise lapse tavalist

ülalpidamist.

Ringkonnakohus märgib, et kui väljamõistetud elatise suurust mõjutavad asjaolud oluliselt

muutuvad, on pooltel õigus esitada TsMS § 459 lg 1 alusel hagi elatise suuruse

muutmiseks.

10.8. Põhjendatud ei ole hagejate apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoht, et

maakohus on jätnud tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. Maakohus on rahuldanud

tagasiulatuva elatise nõude osaliselt, lähtudes põhjendatuks peetud igakuise elatise

suurusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust rahuldada

tagasiulatuva elatise nõuet maakohtu leitust suuremas ulatuses. Maakohtu otsuse

resolutsioonis (p-des 4 ja 5) on küll ilmne ebatäpsus tagasiulatuva elatise ajavahemiku

lõpukuupäeva märkimisel, samas ei mõjuta see otsuse sisu ning kõnealuse vea saab

maakohus määrusega parandada (TsMS § 447 lg 2).

10.9. Ka apellatsioonkaebuse muud väited anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks või

muutmiseks. Maakohus esitatud ja kogutud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232

lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt

põhjendanud.

Tsiviilasjas nr 2-18-2253 menetletakse hagejate poolt ema vastu esitatud hagi elatise

saamiseks. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte

esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Poole kohustus on tuua välja need

asjaolud, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Viidatud asjas ei olnud hagejate

nõuete osas kostjaks (st menetluse pooleks) isa ning menetluses tuvastatul ja poolte

avaldatul ei ole käesoleva asja seisukohalt määravat tähtust. Lisaks ei ole tsiviilasjas

nr 2-18-2253 tehtud kohtulahendid osaliselt veel jõustunud.

Eeltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

11. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse osas.

12. Üldjuhul tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta apellatsioonkaebuse

menetlemisega seotud kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kuivõrd

praegusel juhul on tegemist alaealiste laste elatise hagiga, peab ringkonnakohus

11(11)

põhjendatuks jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud

TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Alaealistelt lastelt (hagejatelt) menetluskulude

väljamõistmine vanema (kostja) kasuks, kes on seadusest tulenevalt kohustatud last ülal

pidama, oleks ringkonnakohtu hinnangul hagejate suhtes äärmiselt ebaõiglane ja

ebamõistlik.

Esitatud menetluskulude jaotusest lähtudes puudub vajadus menetluskulusid rahaliseks

kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest