3-20-2250/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Monika Laatsit ja

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2250

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

XXX

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Ege-Lii Luik

Puudutatud isik – XXX, riigi õigusabi korras määratud

esindaja v.adv Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17. novembri 2020. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XXX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse XXX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 17. novembri 2020. a

määruse peale haldusasjas nr 3-20-2250.

2. Vabastada XXX menetlusabi korras määruse tõlkimise kulude kandmisest osaliselt.

Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused vietnami keelde.

3. Jätta XXX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17. novembri 2020.

a määrus haldusasjas nr 3-20-2250 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 235 lg-d 1

ja 2, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hollandi Migratsiooniamet esitas 12.10.2020 taotluse nr 15.6-7/74-1 Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määruse (EL) nr 604/2013 (Dublini III määrus) art 18 1 d alusel Vietnami kodaniku

XX (sünd xxx) tagasi võtmiseks. 23.10.2020 nõustus Eesti Vabariik Hollandi Kuningriigilt

vastu võtma XXi, kes on PPA-le tuntud ka kui XXX (sünd xxx Vietnamis). 16.11.2020 saabus

isik Tallinna. Isikule oli väljastatud ajutine reisidokument (Laissez-Passer) XX nimele, kes on

sündinud xxx Thanh Hoa maakonnas. Sama päeva kell 13.45 peeti isik väljasõidukohustuse ja

3-20-2250

2(7)

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel 48 tunniks kinni ning toimetati PPA

kinnipidamiskeskusesse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 17.11.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse XXX

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS § 23 lg 1 alusel.

Taotlusest nähtuvad järgmised varasema menetlusega seotud asjaolud. PPA avastas 03.02.2013

Vastseliina vallas 28 isikut, keda kahtlustati ebaseaduslikus piiriületuses. Isikute edasise

kontrollimise käigus nimetas üks isik ennast Vietnami Sotsialistliku Vabariigi kodanikuks

XXXiks (sünd xxx). Isikul puudusid isikut tõendavad dokumendid ning ta tuvastati tema enda

ütluste järgi. XXX peeti 03.02.2013 kinni ja 04.02.2013 vormistati talle ettekirjutus Eestist

lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr 1023722627. Isikul puudusid reisidokumendid, teda

polnud võimalik koheselt saata tagasi kodakondsusjärgsesse riiki ega ka Venemaa

Föderatsiooni. Isik selgitas 20.02.2013, et tema õige nimi on XXX (sünd xxx) ning täitis

Vietnami tagasipöördumistunnistuse saamiseks vajaliku ankeedi. Isik esitas 07.05.2013

varjupaigataotluse XXX (sünd xxx) nimele, mis lükati 14.05.2013 tagasi. Sel ajal viibis isik

PPA väljasaatmiskeskuses. Tallinna Halduskohus pikendas haldusasja nr 3-13-234 raames

korduvalt isiku kinnipidamise tähtaega, kuid 18 kuu jooksul tema väljasaatmist täide viia ei

õnnestunud. Isik vabastati 28.07.2014 otsusega nr 1023722627 VSS § 24 lg 11 alusel

kinnipidamiskeskusest.

Isiku suhtes esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. VSS § 68 p 5

kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane ei ole järginud tema suhtes

lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid. Isik vabanes

kinnipidamiskeskusest ja täitis seitsmel korral järelevalvemeetmeid, kuid sobiva võimaluse

tekkimisel lahkus ta 2014. a-l omavoliliselt Eesti Vabariigist teise Schengeni konventsiooni

liikmesriiki, kuhu sisenemiseks ja kus viibimiseks tal puudus seaduslik alus. Isikule koostatud

lahkumisettekirjutus pani talle kohustuse lahkuda päritoluriiki, mitte endale sobivasse

liikmesriiki. PPA-l ei ole alust arvata, et isik oleks vabaduses viibides seekord ametivõimudele

kättesaadav kuni tema väljasaatmismenetluse lõpule viimiseni.

VSS § 68 p 8 kohaselt on välismaalane kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise

tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Isik peeti 2013. a-l kinni ebaseadusliku

piiriületuse tõttu. Samuti selgus isiku ütlustest, et tema eesmärk oli tulla Euroopasse suvalisse

riiki ja taotleda seal varjupaika, et parandada oma majanduslikku olukorda. XXX väitis, et ta

sai alles kolm kuud hiljem aru, et ta on Euroopa Liidus ja siis koheselt taotles varjupaika. PPA

otsustas 2013. a-l, et tegemist on ilmselgelt põhjendamatu varjupaigataotlusega.

VSS 68 p 9 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on loata lahkunud

määratud

elukohast

või

teisest

Schengeni

konventsiooni

liikmesriigist.

Peale

kinnipidamiskeskusest vabanemist ei langenud ära isiku suhtes koostatud lahkumisettekirjutus

ning hoolimata kinnipidamise lõppemisest, kuulus ettekirjutus täitmisele. Vabaduses viibimine

olukorras, kus isikul on kehtiv lahkumisettekirjutus, ei andnud isikule õigust lahkuda mõnda

teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Isik ise ei taotlenud kordagi endale vajalikku

dokumenti, et naasta Vietnami. Arvestades asjaolu, et isik saadeti tagasi 6 aastat hiljem Hollandi

Kuningriigist, on ilmselge, et isik lahkus omavoliliselt teise Euroopa Liidu liikmesriiki.

Isiku suhtes esineb ka VSS § 15 lg 2 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus. Isikul puuduvad isikut

tõendavad dokumendid, mistõttu ei ole võimalik tema väljasaatmist lõpule viia 48 tunni

jooksul. PPA-le edastati foto tema Vietnami siseriiklikust isikutunnistusest, mis kiirendaks

tema tuvastamist Vietnami suursaatkonna kaudu ning võimaldaks isiku Vietnami välja saata.

Isik pole ajavahemikul 2013–2020 ise dokumendi taotlemiseks piisavaid pingutusi teinud.

PPA-l puudub alus arvata, et isik iseseisvalt hakkaks endale dokumenti taotlema, kui ta pole

3-20-2250

3(7)

seda seni teinud. Isikul puuduvad Eestis elu- ja töökoht, sotsiaalsed sidemed ja piisavad

rahalised vahendid toimetulekuks. Tulenevalt varasemast käitumisest on PPA-l alus arvata, et

vabaduses viibides ja soodsamate tingimuste ilmnemisel hakkab isik väljasaatmisest kõrvale

hoiduma ega pruugi enam teha koostööd PPA-ga dokumentide hankimisel. Dokumendi

puudumine ei ole varasemalt takistanud isikul erinevate riikide vahel reisimist.

VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemad järelevalvemeetmed ei ole piisavad ega taga eesmärki,

milleks on isiku kättesaadavuse tagamine kuni väljasaatmismenetluse lõpule viimiseni. Isik on

ka varem eiranud järelevalvemeetmeid ning lahkunud omavoliliselt Eestist teise Euroopa riiki.

Riigikohus on leidnud haldusasjas nr 3-3-1-93-16, et välismaalasele rahvusvahelise kaitse

andmise seaduse (VRKS) alusel kinnipidamise 18-kuuline tähtaeg võib uuesti alata ka juhul,

kui isiku väljasaatmine pole enne seda reaalselt lõpule viidud. Kuigi isik oli varasemalt PPA

kinnipidamiskeskuses kinni peetud 05.02.2013–28.07.2014, st ligi 18 kuud, millest 14 päeva

oli isik kinni peetud VRKS alusel, on põhjendatud kohaldada Riigikohtu seisukohta ka praeguse

kaasuse osas. Isiku suhtes esineb põgenemisoht ning tema varasem käitumine näitab, et

põgenemisoht omavoliliselt riigist lahkumisel on reaalne. PPA möönab, et isikut ei õnnestunud

esimese kinnipidamise vältel tuvastada. Arvestades, et isik vahetas korduvalt nime ka Eestis

kinnipidamisekeskuses viibides, siis 2014. a-l isiku kõigi nimekujudega Vietnami saatkonnale

päringut ei tehtud.

Isik on esitanud PPA-le koopia XXX nimele välja antud isikutunnistusest, mida varasemalt

esitatud ei ole. See on piisavalt mõjuv uus asjaolu, millest tingituna oleks lubatav isiku

kinnipidamine VSS alusel ka olukorras, kus 2014. a-l täitus isiku VSS alusel kinnipidamise 18-

kuuline maksimaalne tähtaeg. Kuivõrd isiku tuvastamine ja dokumenteerimine väljasaatmise

eesmärgil on muutunud varasemaga võrreldes tõenäolisemaks ning isiku suhtes esineb reaalne

põgenemisoht, siis on isiku teistkordne kinnipidamine kinnipidamiskeskuses VSS alusel kuni

tema väljasaatmiseni põhjendatud.

3. PPA selgitas 17.11.2020 kohtuistungil, et Hollandi Kuningriik tuvastas isiku sõrmejälgede

alusel ning leidis, et Vietnami kodaniku XX (millise nime avaldas isik Hollandi

ametivõimudele) puhul on tegemist sama isikuga, kes taotles Eestis 2013. a-l varjupaika

(XXX). Praeguseks hetkeks ei ole veel Vietnami Suursaatkonnale päringuid tehtud.

4. XXX avaldas 17.11.2020 kohtuistungil, et ta eelistaks vabadusse jääda, kuid kui esineb

vajadus kinnipidamiskeskuses viibida, siis on ta sellega nõus. Isik selgitas, et Eestis tal küll

tuttavaid ei ole, kuid kinnipidamiskeskusest vabastamisel on Tallinnas kodutute varjupaigad,

kuhu ta võiks minna. Isik soovib võimalikult kiiresti naasta päritoluriiki ning palus PPA-l

esitada võimalikult palju päringuid Vietnami Suursaatkonnale, saamaks isikule kiiresti

reisidokumendi. Ühtlasi märkis XXX, et soovib advokaati.

5. Tallinna Halduskohus võttis 17.11.2020 määrusega asja materjalide juurde Tallinna

Halduskohtu 28.05.2014 määruse nr 3-13-234; rahuldas PPA taotluse ning andis loa XXX

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 17.01.2021 (k.a); jättis rahuldamata XXX taotluse

riigi õigusabi saamiseks.

XXXle on tehtud lahkumisettekirjutus, mida isik ei ole käesoleva ajani vabatahtlikult täitnud.

Lahkumisettekirjutus ei ole oma kehtivust kaotanud. Riigil on õigus väljasaadetavat isikut kinni

pidada selleks, et tagada lahkumisettekirjutuse täitmine.

XXXga seotud asjaolusid (sh reisidokumentide puudumist) arvestades on ilmne, et tema

väljasaatmine 48 tunni jooksul ei ole võimalik. Varasema olukorraga võrreldes võib sel korral

3-20-2250

4(7)

isiku dokumenteerimist väljasaatmise eesmärgil pidada tõenäolisemaks, mistõttu ei esine

asjaolusid, mis ilmselgelt muudaksid praeguses menetlusstaadiumis väljasaatmise võimatuks

või perspektiivituks. Usutavaks saab pidada ka seda, et PPA-le edastatud foto XXX riigisisesest

isikutunnistusest lihtsustab vajalike dokumentide hankimist. PPA on veenvalt põhistanud, et

just mitmed alternatiivsed nimekujud (ja -variandid) võisid õigete dokumentide saamist

takistada ning viia selleni, et väljasaatmine 18 kuu jooksul muutus varasemas menetluses

võimatuks (vt haldusasi nr 3-13-234).

Isiku suhtes esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud asjaolud. VSS § 68 p-st 5 tuleneb, et

põgenemisohuna käsitatakse muu hulgas seda, kui välismaalane ei ole järginud tema suhtes

lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid. Samuti esineb

välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või

teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist (VSS § 68 p 9). Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete

ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu p 1.6 kohaselt võivad

välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha

või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja rahaliste vahendite puudumine.

Praegusel juhul esinevad eelloetletud asjaolud. Isik ei ole vabatahtlikult täitnud 04.02.2013

lahkumisettekirjutust käesoleva ajani. Lahkumisettekirjutuse täitmiseks ei saa lugeda seda, kui

isik liigub mõnda teise Schengeni riiki, mitte oma päritoluriiki.

Isikuga 16.11.2020 läbi viidud küsitluse protokollist nähtub, et tal puudub sissetulek; Eestis tal

perekonnaliikmeid või muid sotsiaalseid sidemeid ei ole; puuduvad rahalised vahendid ja

reisidokument ning ta ei ole seda endale taotlenud alates ajast, mil ta Eesti

kinnipidamiskeskusest vabastati (28.07.2014). Pidades silmas XXX varasemat käitumist, sh

leebemate järelevalvemeetmete täitmata jätmist ning Saksamaale lahkumist, viitab ka see

välismaalase põgenemise ohu olemasolule. Vabadusse jätmisel ei ole lahkumisettekirjutuse

täitmine tõenäoliselt võimalik. Dokumendi puudumine ei ole takistanud isikul erinevate riikide

vahel reisida, mistõttu ei ole välistatud, et vabaduses viibides võib isik uuesti liikuda mõnda

teise Schengeni liikmesriiki. Asjaolusid kogumis arvestades on kahtlus põgenemisohu

esinemise osas põhjendatud.

Kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa andmisest tuleks keelduda, kui isiku väljasaatmine

näib perspektiivitu või kui väljasaatmise perspektiiv on küll olemas, kuid kinnipidamiskeskuses

kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga

6 kaitstud vabaduspõhiõigusesse. Praegusel juhul kohus selliseid põhjuseid ei näe.

PPA taotluse rahuldamist ei välista asjaolu, et varasemalt (2013–2014. a-l) on isik viibinud

kinnipidamiskeskuses 18 kuud järjest. Asjakohane on PPA viide haldusasjas nr 3-3-1-93-16

tehtud Riigikohtu lahendile, sõltumata tõigast, et viidatud haldusasi puudutas VRKS alusel

kinnipidamist. Ka praegusel juhul puuduks korduva kinnipidamise keelu jaatamise korral isiku

väljasaatmist tagav mehhanism. Vabaduspõhiõiguse riive intensiivsust vähendab (ja PPA

seisukohta kinnipidamistähtaja uue arvestamise kohta toetab) ka eelmise kinnipidamise lõpust

möödunud aeg (rohkem kui kuus aastat). Muutunud asjaolusid (fotod isikutunnistusest, isiku

väidetav koostöövalmidus jms) arvestades on tõenäoline, et isiku dokumenteerimine ning

väljasaatmine toimub varasemast kiiremini. Seega ei ole põhjust eeldada, et isiku teistkordne

kinnipidamine kujuneks ebaproportsionaalselt pikaks. Isiku varasemat käitumist ning sellega

seotud põgenemisohtu arvestades ei saa leebemaid järelevalvemeetmeid pidada tulemuslikuks.

VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmed ei oleks piisavad ka seetõttu, et isikul puudub

Eestis igasugune viibimiskoht. Aktiivne koostöö PPA-ga võimaldab eelduslikult ka

kinnipidamiskeskuses viibimise ning päritoluriiki naasmise aega lühendada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-20-2250

5(7)

6. XXX palub 10.12.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 17.11.2020

määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada

määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusest.

Määruskaebuse esitaja nõustub, et temaga seotud asjaolusid arvestades on ilmne, et tema

väljasaatmine 48 tunni jooksu ei ole võimalik, kuid ei nõustu kinnipidamiskeskuses

kinnipidamisega. Isiku suhtes ei esine VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud asjaolud.

Põgenemise ohu kriteeriumid on küll kirjeldatud VSS §-s 68 ning VRKS § 361 lg 21 kohaselt

käsitatakse põgenemisohuna muu hulgas seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu, kuid

põgenemise ohu olemasolu tuvastamisel ei saa lähtuda ainult selles sättes loetletud alustest.

Põgenemise ohtu tuleb hinnata konkreetsest isikust ja olukorrast lähtudes. Euroopa Komisjoni

soovituses (EL 2017/2338, 16.11.2017) märgitakse, et soovituses esitatud kriteeriumide loetelu

ei saa olla ainus alus, mille põhjal automaatselt eeldada põgenemise ohu olemasolu. Sageli

eeldab ohu tuvastamine mitme kriteeriumi täitmist. Vältida tuleb automaatseid järeldusi. PPA

ega kohus ei ole antud asjaoludega arvestanud. Isiku varasem käitumine ei viita põgenemise

ohu olemasolule. Kinnipidamise aluseks saavad olla vaid seaduses sätestatud alused.

Põgenemise oht peab olema objektiivne, mitte sõltuv haldusorgani usaldusest kui subjektiivsest

hinnangust.

PPA ja kohus oleks pidanud arvestama isiku varasema kinnipidamisega (2013–2014. a-l). Isik

kinnitab, et ei kavatse menetluse ajal põgeneda, vaid on nõus väljasaatmisega.

Ebaõige on kohtu hinnang, et muutunud asjaolusid (fotod isikutunnistusest, isiku väidetav

koostöövalmidus jms) arvestades on tõenäoline, et isiku dokumenteerimine ja väljasaatmine

toimub varasemast kiiremini. Isik leiab, et tema kinnipidamine võib kujuneda eeldatavast

pikemaks.

Isikul võiks lubada elada Vao vastuvõtukeskuses. Isik kinnitab, et ta täidab seal elades kõik

PPA esitatavad nõudmised. Isik soovib teha vastustajaga koostööd, kuid tahab teha seda

vabaduses viibides. Isik palub vabastada end menetlusabi korras tõlkekulude kandmisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS

§ 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse

esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks küsida PPA-lt täiendavat seisukohta, vaid arvestab

17.11.2020 taotluses ja kohtuistungil avaldatuga.

8. on taotlenud menetlusabi tõlkimise kulude kandmisest vabastamiseks. Ta ei ole taotlenud

määruskaebuse läbivaatamist istungil. Seega on menetlusabi taotletud kohtulahendi tõlkimise

kulude kandmisest

vabastamiseks.

Menetlusabi

andmise tingimused on täidetud.

Ringkonnakohus tuvastas juba XXXi riigi õigusabi taotluse kohta tehtud 26.11.2020 määruses

isikul vara ja sissetulekute puudumise. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb HKMS § 110 lg 1 p 1

alusel rahuldada ka XXXi taotlus tõlkeabi saamiseks ning vabastada ta kohtumääruse tõlkimise

kulude kandmisest määruse sissejuhatuse, resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimist puudutavas

osas. HKMS § 111 lg 4 järgi ei hinnata menetlusabi andmisel kohtulahendi tõlkimiseks isiku

menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust. Tõlkeabi andmist ei välista ka isikule riigi

õigusabi korras advokaadi määramine. Isik valdab vietnami keelt, mistõttu tuleb riigi kulul

korraldada tõlkimine isiku emakeelde ehk vietnami keelde.

3-20-2250

6(7)

9. Isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks loa andmisel on halduskohus tuginenud VSS

§ 15 lg 2 p-dele 1 ja 3. VSS § 15 lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s

sätestatud

järelevalvemeetmete

kohaldamine

ei

taga

lahkumiskohustuse

täitmise

tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1), ning

välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine

vastuvõtvast või transiitriigist viibib (p 3). Isikut on lubatud kinnipidamiskeskuses kinni pidada,

kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, temast lähtub

põgenemisoht ja kinnipidamine kui meede pole ebaproportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes

(VSS § 15 lg 1 ja lg 2 p 1). Isiku kinnipidamine ei oleks proportsionaalne eelkõige juhul, kui

sama eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks samavõrra tõhusalt võimalik saavutada ka

leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega.

10. VSS § 68 p 5 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane ei ole järginud

tema suhtes lahkumisettekirjutuse tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid. VSS § 68 p 9

järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on loata lahkunud määratud

elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete

ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu (Euroopa Komisjoni

16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338) p 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule

viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha

puudumine, varasem käitumine ja rahaliste vahendite puudumine, samuti ebaseaduslik

sisenemine mh Schengeni alale. Iga juhtumit tuleb hinnata individuaalselt ja tervikuna ning

ükski loetletud asjaoludest (nt ebaseaduslik piiriületus või dokumentide puudumine) ei anna

automaatselt alust järeldada põgenemise ohu olemasolu.

11. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu seisukohaga, et põgenemise ohule osutab

VSS § 68 p-s 5 sätestatud asjaolu. Vaidlust ei ole selles, et isik ei ole käesoleva ajani

vabatahtlikult täitnud 04.02.2013 lahkumisettekirjutust ega järginud tema suhtes

lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid. Ettekirjutus on

kehtiv. Lahkumisettekirjutuse täitmiseks ei saa lugeda olukorda, kus isik lahkub mõnda teise

Schengeni riiki, mitte oma päritoluriiki. See pidi isikule olema üheselt selge eelmisest

menetlusest, kui ta täitis Vietnami tagasipöördumistunnistuse saamiseks vajaliku ankeedi. Isiku

vabastamine kinnipidamiskeskusest 28.07.2014 ei andnud talle õigust lahkuda mõnda teise

Schengeni konventsiooni liikmesriiki. PPA taotlusest nähtuvalt lahkus XXX mõni aeg pärast

vabanemist Saksamaale ning enne Eestisse saatmist viibis mõne aja Hollandis. Isik oli oma

selgituste kohaselt teadlik, et ta viibib Euroopa Liidus ebaseaduslikult ja vajab dokumente või

varjupaika selleks, et Euroopas seaduslikult liikuda. Ringkonnakohus leiab aga, et VSS § 68 p

9 kohaldamiseks puudub praegusel juhul alus, sest kindlaks ei ole tehtud, et isik oli kohustatud

viibima Saksamaal ja ta lahkus sealt loata Hollandisse. Eestist loata lahkumise puhul teise

Schengeni konventsiooni liikmesriiki ei ole p 9 kohaldatav.

12. Põgenemise ohu lõplikuks tuvastamiseks tuleb vaadata konkreetse isiku ja juhtumiga

seotud asjaolusid kogumis (VSS § 15 lg 1, Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13).

Seega tuleb hinnata, missugust mõju avaldavad põgenemise ohule VSS § 68 p-s 5 sätestatud

asjaolude kõrval muud isikuga seotud asjaolud. Ringkonnakohtu hinnangul võib isikuga seotud

asjaolusid kogumis arvestades XXXi puhul järeldada põgenemise ohu esinemist. PPA ja

halduskohus on toonud välja konkreetsed isikuga seotud asjaolud ja põgenemisohtu piisavalt

põhjendanud. Vaidlust ei ole selles, et isikul puudub töökoht ja sissetulek ning igasugused

sotsiaalsed sidemed Eestis. Isikul puudub reisidokument ning kinnipidamiskeskusest

vabastamisest arvates ei ole ta seda endale taotlenud. Isiku senine käitumine annab alust arvata,

et vabaduses viibides ei oleks isik väljasaatmise lõpule viimiseks PPA jaoks kättesaadav ega

täidaks vabatahtlikult lahkumiskohustust. Välistatud ei ole, et vabaduses viibides võiks isik taas

liikuda edasi mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Dokumendi puudumine ei ole isikut siiani

3-20-2250

7(7)

takistanud. Seega on isik oma käitumisega loonud olukorra, milles võib pidada piisavalt

tõenäoliseks seda, et ta ei kavatse oma lahkumiskohustust vabatahtlikult täita.

13. Halduskohus on arvestanud isiku varasema kinnipidamisega kinnipidamiskeskuses.

Ringkonnakohus jagab PPA ja halduskohtu seisukohta, et kinnipidamiskeskusesse paigutamist

ei välista asjaolu, et isik on varasemalt (2013–2014. a-l) viibinud kinnipidamiskeskuses 18

kuud. On ilmne, et igasugune vahepealne vabaduses viibimine ei saa iseenesest käivitada

maksimaalse kinnipidamistähtaja uut arvestust. Pärast uut kinnipidamist ei saa isikut

kergekäeliselt kinni pidada veel kord 18 kuu jooksul, vaid isiku väljasaatmine peab toimuma

kiiresti ning varasem pikaajaline kinnipidamine muudab teistkordse kinnipidamise igal juhul

väga intensiivseks vabadusõiguse riiveks. Samas tuleneb Euroopa Komisjoni soovituse ((EL)

2017/2338, 16. november 2017) p-st 14.5, et väljasaadetava uut kinnipidamist saab

õiguspäraseks pidada juhul, kui asjaolud on vahepealsel ajal muutunud ning see muudab

väljasaatmise mõistlikuks (vt ka Riigikohtu 31.05.2017 otsuse nr 3-3-1-93-16 p 9). Praegusel

juhul on sellised uued asjaolud olemas (uus isikutunnistus ja koostöövalmidus PPA-ga). Isiku

eelmise kinnipidamise lõpust on möödunud rohkem kui kuus aastat, mis vähendab

vabaduspõhiõiguse riive intensiivsust. Isiku suhtes esineb reaalne põgenemise oht. Tema

varasem käitumine näitab, et omavoliline riigist lahkumise oht on tõenäoline.

14. Isiku väljasaatmist ei ole põhjust pidada perspektiivituks. Väljasaatmine on faktiliselt

välistatud, kui puudub vastuvõttev riik. Sellise olukorraga oleks tegemist siis, kui välisriik,

kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul

vastu (Riigikohtu 19.06.2011 otsus nr 3-3-1-84-11, p 29). Praegusel juhul on isikul olemas

kodakondsusjärgne riik, kuhu teda on võimalik välja saata. Isik on esitanud PPA-le koopia

XXXi nimele välja antud isikutunnistusest, mida varasemalt ei ole esitatud. Samuti on isik

kinnitanud oma koostöövalmidust PPA-ga. Need varasemaga võrreldes muutunud asjaolud

annavad alust arvata, et isiku dokumenteerimine ja väljasaatmine osutuvad sel korral mõistliku

aja jooksul võimalikuks. Seetõttu pole alust eeldada, et isiku kinnipidamine kujuneks

ebaproportsionaalselt pikaks.

15. Isiku varasem käitumine lubab järeldada, et leebemad järelevalvemeetmed (VSS § 10 lg 2)

ei kõrvalda temast lähtuvat põgenemise ohtu. Põgenemisoht võib muuta muud

järelevalvemeetmed ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 12).

Määruskaebuses ei ole viidatud ühelegi konkreetsele asjaolule (nt tervise või turvalisuse

kaalutlused), miks tuleks XXXi kinnipidamine hinnata ebaproportsionaalseks.

16. Eelneva põhjal jääb XXXi määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.11.2020

määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)