3-18-1300/59 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1300

Haldusasi

V.A, R.A ja M.A kaebus Lääneranna Vallavalitsuse

31.05.2018 korralduse nr 372 ning selle alusel

väljastatud kasutuslubade nr 1812371/06414 ja nr

1812371/06416 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – V.A, R.A ja M.A, esindaja v.adv Kelli Ristal

Vastustaja – Lääneranna vald, esindajad v.adv Kaisa

Laidvee ja v.adv Martin Triipan

Kolmas isik – Tuuleenergia Osaühing, esindajad v.adv

Edgar-Kaj Velbri ja v.adv Elmer Muna

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22. juuni 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

V.A, R.A ja M.A apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

14. detsembri 2020. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.A, R.A ja M.A apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.

juuni 2020. a otsus haldusasjas nr 3-18-1300 muutmata.

2. Mõista V.Alt, R.Alt ja M.Alt solidaarselt välja Tuuleenergia OÜ apellatsiooniastme

menetluskulud 1282,52 (üks tuhat kakssada kaheksakümmend kaks eurot 52 senti) eurot.

Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.01.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-18-1300

2(19)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Varbla Vallavolikogu kehtestas 19.08.2003 otsusega nr 36 Tamba tuulepargi

detailplaneeringu. Varbla Vallavalitsus andis 25.01.2006 ehitusload nr 212 ja 213 Tamba

tuulegeneraatorite nr 1 ja 2 püstitamiseks. 2008. a-l toimus Tamba tuulepargi Natura hindamine.

Hindamisaruannet täiendati 2009. a-l. Varbla Vallavalitsus andis 10.02.2012 ehitusload nr 2449

ja 2450 Tamba tuulegeneraatorite nr 1 ja 2 püstitamiseks. Varbla Vallavalitsus väljastas

28.10.2013 Tuuleenergia OÜ taotluste alusel Tamba tuulegeneraatorile nr 1 kasutusloa nr 3183

ja 03.12.2013 Tamba tuulegeneraatorile nr 2 kasutusloa nr 3207. Riigikohus rahuldas

11.10.2016 otsusega nr 3-3-1-15-16 A.Ai kaebuse ning tunnistas õigusvastaseks 10.02.2012

ehitusload nr 2449 ja 2450 ning tühistas 28.10.2013 kasutusloa nr 3183 ja 03.12.2013

kasutusloa nr 3207.

2. Tuuleenergia OÜ esitas 20.10.2016 Varbla Vallavalitsusele taotluse Tamba elektrituulikute

kasutuslubade saamiseks. Lääneranna Vallavalitsus väljastas 31.05.2018 korraldusega nr

372 kasutusload Tamba 1 ja Tamba 2 tuulegeneraatoritele asukohaga Tamba küla, Dorbeki

kinnistu (katastritunnus 86301:003:0190) ja Tamba küla Kaljuste kinnistu (katastritunnus

86301:003:0078).

Korralduses

määrati

kõrvaltingimusena

võimalus

korraldust,

sh

kasutuslubasid muuta või kehtestada täiendavaid kõrvaltingimusi, kui tuulegeneraatorite

kasutamise käigus ilmnevad tuulegeneraatorite töös või nende poolt avalduvates mõjudes

olulised muutused. Samal kuupäeval väljastas vallavalitsus kasutusload nr 1812371/06414 ja

nr 1812371/06416.

3. A.A esitas 02.07.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Lääneranna Vallavalitsuse

31.05.2018 korralduse nr 372 ja selle alusel väljastatud kasutuslubade tühistamiseks. A.A suri

11.09.2018 ning Tallinna Halduskohus lubas 29.01.2019 määrusega üldõigusjärgluse korras

A.Ai asemel astuda menetlusse tema poegadel V.A, R.A ja M.A.

XX kinnistu jääb Kaljuste katastriüksusele ehitatud tuulegeneraatorist 337 m kaugusele ja

Dorbeki katastriüksusele ehitatud tuulegeneraatorist 714 m kaugusele. Vaidlustatud haldusaktid

rikuvad kaebajate põhiseaduslikke õigusi (omandiõigust, inimväärikust, tervist). Tuulikute

kasutusload on materiaalselt õigusvastased ning nende väljastamisel on tehtud olulisi

kaalutlusvigu. Vastustaja on korralduse nr 372 p-ga 2 jätnud endale üksnes õiguse

kasutuslubasid muuta või kehtestada täiendavaid kõrvaltingimusi, kui tuulegeneraatorite

kasutamise käigus ilmnevad tuulegeneraatorite töös või nende poolt avalduvates mõjudes

olulised muutused. Nimetatud asjaolu ei ole piisav, sest mingeid täiendavaid uuringuid

vastustaja enam vajalikuks ei ole pidanud.

Terviseameti Kesklabori füüsikalabori teostatud mürataseme mõõtmistest tuleneb, et XX

kinnistu õuealale ja elamu juurde kandub müra, mis lähtuvalt mõõtmise päeval valitsenud

ilmastikutingimustest (tuule kiirus, tuule suund, õhu temperatuur, õhurõhk ja õhu suhteline

niiskus) oli normtaset ületav. Mõõtmistulemuste põhjal ei oleks tohtinud kasutuslubasid

3-18-1300

3(19)

väljastada. Labor oli küll pädev müra mõõtja, kuid mõõtmistulemuste pinnalt tehtud järeldused

ning müra taseme hindamine ja võrdlus normtasemetega ning järeldus, et normtaset ei ületata,

oli ekslik. Labori aruandes toodud seisukohad ja asjaolud on otseses vastuolus atmosfääriõhu

kaitse seaduse (AÕKS) § 61 lg 1 alusel kehtestatud keskkonnaministri 16.12.2016 määrusega

nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise

meetodid“ (määrus nr 71). Arusaamatuks jääb, millised mõõtmistulemused on kahe päeva

perioodist valitud. Kaebajate hinnangul kohaldub XX kinnistul elamu läheduses ja õuemaal nii

päeval kui öösel öine taotlustase, mis on 40 dB. Labori aruandest tuleneb, et mõõtmispäevadel

on korduvalt, s.o mitu korda müra ekvivalentseks ehk keskmiseks tasemeks ühe tunni vältel

olnud üle 40 dB + mõõtemääramatus 5,1 dB. Asjaolu, et labor on leidnud kogu päeva müra

hinnatud taseme kahe erineva päeva andmete alusel ja asunud seda võrdlema määruse nr 71

lisas 1 toodud normtasemetega, on vastuolus määruses nr 71 kehtestatud müra hinnatud taseme

määramise arvutusmetoodikaga. Labor on manipuleerinud mõõtmistulemustega Tuuleenergia

OÜ kasuks, kes aruande on tellinud. 18.10.2017 oli ajavahemikel 13.00–14.00, 14.00–15.00,

15.00–16.00, 16.00–17.00, 17.00–18.00, 18.00–19.00 A-korrigeeritud ekvivalentne hinnatud

müratase rohkem kui 40 dB ning sellega ületati müra normtaset ning seda ka siis, kui võtta

aluseks müra A-kaalutud tasemed, arvestades taustmüra parandust. Kui aluseks võetav

ajavahemik oleks ka terve päev, siis ületati müra normtaset terve päeva jooksul, sest 18.10.2017

mõõdeti keskmiseks müra tugevuseks ka taustmüra parandusega ajavahemikul 13.00–19.00 42

dB ja ajavahemikul 19.00–23.00 41,3 dB. Labori aruandes ei ole selgitatud ega välja toodud,

millisele õiguslikule alusele tuginedes on mõõtmistulemustele tehtud taustmüra parandus ja

kuidas on määratud taustmüra. Labor on aruande p-s 12 kinnitanud, et Tamba tuulepargi

tööstusmüra hinnatud keskmisena võib öisel ajal pidev müratase olla vahemikus 32,3–41,0 dBA

tingimusel, et tuule kiirus muutus vahemikus 6,8–8,6 m/s ja päevase müra hinnatud tase ei ületa

40,6 dBA isegi tuulekiirusega 9,8 m/s. Seetõttu on kummaline labori järeldus, et Tamba

tuulepargi poolt põhjustatud müratasemeid mõõtepunktis MP1 asukohaga tuulepargi ja Andu

kinnistute piiril ei ületa kehtestatud müra sihtväärtust. Määrus nr 71 ei kehtesta võimalust, et

juhul kui müra A-kaalutud ekvivalentne tase küll ületab normtaset, kuid aasta või kümne aasta

perioodi keskmine mitte, siis ei ole tegemist normtasemete ületamisega.

Vastustaja ei ole kasutuslubade väljastamisel sisuliselt kaalunud ega arvesse võtnud kaebajate

vastuargumente. Samas on väga oluliseks peetud kolmanda isiku ettevõtlusvabadust ja

võimalust teenida maksimaalselt tulu, arvestamata asjaoluga, et see toimub kaebajate tervise ja

omandiõiguse arvelt. Vastustaja on andnud kasutusload täiendavate kõrvaltingimusteta

olukorras, kus kaebajate kinnistule kandub normtaset ületav müra. Ka kaebajate poolt esitatud

mõõtmistulemused kinnitavad üheselt, et 09.04.2018 esinenud ilmastikutingimuste korral levib

XX kinnistu õuealale normtaset ligi 10-kordselt ületav müra. Isegi kui pidada kaebajate poolt

esitatud mõõtmistulemusi liiga lühiajaliseks, oleks need ometigi pidanud andma vastustajale

tõsise indikaatori selle kohta, et kaebajate õuealal võib aset leida 10-kordne müranormide

ületamine. Vastustaja on pidanud kaebajate esitatud tõendit kõlbmatuks ning selle tulemusega

ei arvestanud. Vastustaja ei põhjendanud, miks ta leiab, et 3-minutilise kestusega mõõtmised ei

ole esinduslikud, kui määruse nr 71 § 10 lg 4 kohaselt on piisav mõõtmise kestus vähemalt 3–

5 minutit. Arvestades, et müranormid on kehtestatud inimeste tervise kaitseks, tuleb aluseks

võtta võimalikud ebasoodsad tingimused ehk lähtuda asjaolust, et tegelik müra võis

mõõtmishetkel olla 5,1 dB tugevam. Arusaamatuks jääb korralduse nr 372 p-s IV.14 toodud

seisukoht, et hetkelised kõrgemad väärtused ei tähenda veel müranormide ületamist määruse nr

71 kontekstis. Kaebajate õiguseelneja on kogu Tamba tuulikute seadustamisega toimunud

menetluse vältel olnud seisukohal, et detailplaneeringuga lubatust oluliselt (s.o 32,9 m)

kõrgemad tuulikud rikuvad tema õigusi, sest mida kõrgem tuulik, seda tugevam müra kandub

kinnistule. Kuigi püstitatud tuulikuid on kaks, levib nendest kaebajate kinnistu õuealale üle 40

dB kanduv müra, kohati isegi 49 dB. Lähtudes detailplaneeringu raames teostatud

3-18-1300

4(19)

keskkonnamõjude hindamisest, oli kaebajate õiguseelnejal tekkinud õiguspärane ootus, et

kinnistule ei kandu tugevamat müra, kui seda on 35 dB ning seda isegi mitte olukorras, kui tuul

puhub kiirusega 10 m/s.

Tuulegeneraatorid tekitavad olulise negatiivse mõjutusena nn helkimist ja varjude pidevat

liikumist ning talvisel ajal jäätükkide lendamise võimalikkust. Hendrikson&Ko tuulepargi

varjutamise ning jäätumisohu hinnang on väga pinnapealne ja selles toodud väiteid ei ole

tõenäoliselt käidud kohapeal hindamas. Arusaamatuks jääb, millise valemiga ja millisele faktile

tuginedes on asutud seisukohale, et kaebajate kinnistul on summaarne varjutuse kestus 9,41

tundi aastas ja suvemaja tuulikupoolsel küljel 13,31 tundi aastas. Kui on päikseline ilm ja tuul

puhub vastavast suunast, siis on varjutust kaebajate kinnistul juba ühe päeva jooksul 9 tundi.

Asjaolu, et elamud asuvad tuulikutest kaugemal kui 300 m, ei ole piisav, et teha järeldust ehitise

ohutuse osas. Inimesed liiguvad kogu kinnistul ja ka kallasrajal.

Igapäevaselt elab XX kinnistul V.A, kuid kõik kaebajad on kinnistu omanikud ja omavad

samasuguseid subjektiivseid õigusi kinnistuga seotud omandiõiguse kaitsmisel. Kuna kõik

kaebajad on füüsilised isikud, siis on neil kõigil subjektiivne õigus tervise kaitsele. Mõjutused

(müra, varjutus ja helkimine), mis kanduvad tuulikutest XX kinnistule, on käsitatavad

omandiõiguse rikkumisena.

Juhindudes AÕKS-st ja määrusest nr 71 ning väljakujunenud Riigikohtu praktikast, ei tohi XX

kinnistu õuealale Tamba tuulegeneraatoritest kanduda tugevamat müra kui 40 dB ning seda nii

päeval kui öösel. Võttes aluseks vastustaja esitatud Terviseameti selgituse ja ELLE OÜ

mõõtmistulemused, võib järeldada, et 11.11.2018 öösel ja 12.11.2018 öösel oli tegemist olulise

müra normtasemete ületusega ja müra kriitiline olukord kestis pikemajaliselt ehk kogu öise aja

ja nii kaks ööd järjest. ELLE OÜ poolt koostatud mürakaardiga ning selle lisaks oleva

mõõtmisprotokollidega ning seletuskirjaga on tõendatud, et XX kinnistu õuealale kandub

mürakriitilisi olukordasid pikemaajaliselt ja ka tavapärastes oludes, kus tuule kiiruseks on isegi

alla 5,0 m/s, ning seda isegi nelja erineva tuulesuuna korral. ELLE OÜ poolt läbi viidud müra

mõõtmine on siiamaani ainuke, mis on teostatud XX kinnistu õuealal. Akukon OY Eesti filiaali

mõõtmistulemusi ei saa aluseks võtta seetõttu, et mõõtmiste ajal töötasid tuulegeneraatorid

osalise võimsusega. ELLE OÜ hinnangu tulemuse kohaselt võib eluhoone õuealale langeda

varjutust aastas halvima olukorra korral kokku 63,17 h ja suvemaja õuealale kokku 111,19 h.

Seega on tegemist olulise keskkonnahäiringuga, mida kaebajad ei pea taluma. Euroopas levinud

normide kohaselt on piirmääraks max 8 h aastas ja 30 min päevas.

Tamba tuulegeneraatoritest levib XX kinnistule erinevaid negatiivseid mõjutusi ja häiringuid,

mis kombineerituna ja koos esinedes kumuleeruvad, moodustades veelgi raskemini talutava

häiringu. Vastustaja on kasutuslubade andmisel käsitlenud iga mõju eraldi, mis on käsitatav

olulise kaalutlusveana.

Kaebajad ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kaebajate kinnistule kohalduvad müra

sihtväärtuse

asemel

piirväärtused.

Tamba

tuulepargile

kohaldub

sihtväärtus,

sest

detailplaneering on kehtestatud pärast sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 "Müra

normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme

mõõtmise meetodid" (määruse nr 42) jõustumist (vt ka Riigikohtu lahendeid nr 3-3-1-15-16 ja

3-3-1-88-15). Kuivõrd Keskkonnaministeeriumi spetsialist Reet Pruul on koostanud samas

küsimuses kaks erinevat seisukohta, tuleb suhtuda nendesse kriitiliselt, sest need ei saa olla

pädevad. Kui halduskohus leiab, et määruse nr 71 § 5 ei anna alust müra osas sihtväärtuse

kohaldamiseks, siis paluvad kaebajad jätta määruse nr 71 § 5 kohaldamata vastuolu tõttu

põhiseaduse (PS) § 3 lg-ga 1, §-ga 13 ja § 94 lg-ga 2.

3-18-1300

5(19)

4. Lääneranna vald palus jätta kaebuse rahuldamata. Kasutusload ei saa riivata isikute õigusi,

kes XX kinnistul ei ela. Kinnistul elab vaid V.A.

Varasemalt modelleeritud müraarvutuste (Hendrikson&Ko 17.12.2013 eksperdiarvamus)

kohaselt on müra elamu juures XX kinnistul 37 dB ja Pärnamäe kinnistu elamu juures 31 dB.

Normide ületamist ei näita ka 2017. a Hendrikson&Ko koostatud mürakaart. Lisaks esitas

kolmas isik haldusmenetluses Akukon Oy Eesti filiaali teostatud mõõdistustulemused, mille

kohaselt olid mõõdetud helirõhutasemed ööpäevaringselt vahemikus 30–35 dB. Vastustaja

pidas oluliseks tellida uue müra mõõtmise Terviseameti Kesklabori füüsikalabori poolt, et

tagada mõõtmistulemuste esinduslikkus. Müramõõtmise tulemusena oli Tamba tuulepargi ja

Andu kinnistute piiril asuvas mõõtepunktis päevane müra hinnatud tase 40,6 dB ning öine müra

hinnatud tase 37,8 dB. Juhul kui tuulekiirus vaadeldaval territooriumil tõuseb kuni 8 m/s, ei

ületa müratase 38,5 dB. Vastavalt müramõõtmise aruandele ei ületa Tamba tuulikute müra

päevast ega öist tööstusmüra sihtväärtuse piirnormi. Terviseameti seisukohtadest nähtub, et

müra tase päeval üle 40 dB on kooskõlas kehtiva õigusega ning ööpäeva jooksul ei tohi müra

maksimaalsed hetkeväärtused ületada 50 dBA. Puudub igasugune põhjus kahelda Terviseameti

eksperdihinnangus. Kaebajate poolt on meelevaldne kõikidele tulemustele mõõtemääramatuse

liitmine. Mõõtemääramatus tuleb fikseerida, mitte hindamise lõpptulemustele liita. Seega ei saa

tuulegeneraatorid kaebajate õigusi rikkuda ega tervist kahjustada, ülenormatiivset müra XX

kinnistule ei kandu.

Kasutuslubade menetluses esitati Hendrikson&Ko poolt koostatud hinnang, kus hinnati ka

tuuliku labade jäätumise võimalikke ohte. Hinnangu kohaselt on pöörlevatel tiibadel tekkivad

jäätükid väikesed, kuid võivad teoreetiliselt kanduda mitmesaja meetri kaugusele, valdavalt ei

ületa vahemaa siiski tuuliku laba tipu kõrgust (ca 150 m). Ka kõige riskantsemat stsenaariumit

arvesse võttes leiti, et tuulikud siiski ohtu ei kujuta, kuna kõik elamud asuvad oluliselt

kaugemal.

Hendrikson&Ko eksperthinnangu kohaselt võib XX kinnistu elamu juures kogu aasta peale

kokku esineda varjutust alla 10 tunni. Eksperthinnangust nähtuvalt ei ole varjutamine kaebajate

kinnistul seega probleemiks ning tuulegeneraatoritest lähtuv varjutuse mõju kaebajate kinnistul

on väga väike. Varjutamise reaalne esinemine sõltub eelkõige ilmastikuoludest. Varjutuse osas

ei ole Eestis regulatsiooni, mille pinnalt hinnata, kas tegemist on ülenormatiivse varjutusega või

mitte. Seetõttu ei ole võimalik järeldada varjutuse osas normtaseme ületamist. Kaebajate tellitud

ELLE OÜ hinnangu puhul on hindamisele seatud sedavõrd ebamõistlikud eeldused ja

lähtetingimused, et saada tulemuseks võimalikult suur varjutamise tulemus, millel ei ole reaalse

olukorraga kinnistul mingisugust seost. Selle hinnangu puhul on põhjendamatult arvesse võetud

kogu õuealal summaarselt päeva jooksul esinevat varjutust, mitte eluhoone juures esinevat

varjutust. Samuti on arvestatud mitterealistliku olukorda, kus päike paistab terve päeva

päikesetõusust loojanguni, tuuleturbiin pöörleb pidevalt ja rootor on alati detektori alaga risti.

Hendrikson&Ko on oma hinnangu andmisel lähtunud realistlikust olukorrast.

Kuna kasutuslubade menetluses selgus, et tuulegeneraatoritest ei teki kaebajatele ega teistele

isikutele ülenormatiivseid negatiivseid mõjusid, siis ei olnud vastustajal põhjust seada

kasutuslubadele kõrvaltingimusi, mis oleks tuulegeneraatorite käitaja õigusi piiranud.

Kaebajate tellitud hinnang ei lükka kõiki teisi esinduslikumaid mõõtmisi ümber. Sellest ei

nähtu, kas on arvestatud taustmüra ja hindamistulemusi vastavalt korrigeeritud või mitte. Samas

selgub hinnangust, et tuuleolud olid hindamise ajal sellised, et enamustes punktides ei olnudki

võimalik tuulegeneraatori müra hinnata, sest tuulemüra oli nii palju valjem ja ületas igasugused

normid. Vaid mõne üksiku minuti jooksul tehtud mõõtmise tulemuste pinnalt ei ole võimalik

väita, et tuulegeneraatorid tekitaks ülenormatiivseid mõjusid.

3-18-1300

6(19)

Vaidlus puudub asjaolus, et tuulegeneraatorid ei ole kooskõlas detailplaneeringuga, kuivõrd

need on kõrgemad, kui detailplaneering ette nägi. Samas ei tähenda vastuolu

detailplaneeringuga, et kasutuslubasid ei oleks võimalik õiguspäraselt välja anda. Riigikohus

on juba asunud mitmel juhul seisukohale, et Tamba tuulegeneraatoritele on põhimõtteliselt

võimalik kasutusload väljastada, hoolimata vastuolust detailplaneeringuga. Tuulegeneraatori

kõrgus iseenesest ei saa kaebajate õigusi riivata. Kõrguse muutus võib mõjutada seda, kuidas

tuulegeneraatorist lähtuv müra või varjutus jõuab kaebajate kinnistuni. Müra, varjutus ja

jäätükkide lendamine ongi aga asjaolud, mida vastustaja kasutuslubade menetluses hindas ja

kontrollis ning jõudis ekspertide hinnangute alusel seisukohale, et ülenormatiivsed negatiivsed

mõjud kaebajate kinnistule puuduvad. Teatavat visuaalset mõju ei ole alust hinnata ülemäära

intensiivseks, eriti kui arvestada kõrgemate tuulegeneraatorite rajamise asjaolusid (kolme

asemel püstitati kaks).

Kaebajate poolt mürakaardi alusel esile toodud 11.11.2019 ja 13.11.2019 müratasemete näol ei

ole tegu piirväärtust ületava müraga, kuivõrd II kategooria alal on piirväärtused tööstusmüra

korral päeval 60 dB ja öösel 45 dB. 12.11.2019 öise mürataseme puhul võib aga tõepoolest

täheldada piirväärtuse ületamist. Tegemist on üksiku ületamisega ühel ööl, mille pinnalt ei saa

järeldada, justkui olekski müraolukord XX kinnistul nõuetega vastuolus. Terviseamet kinnitas

XX kinnistu üksiku mürataseme ületamise osas, et üksikud mõõtmisprotokollis väljatoodud

piirväärtusi ületavad olukorrad ei too kaasa normidele mittevastava olukorra esinemist. Amet

rõhutas, et mürakaardi alusel võib järeldada, et müraolukord XX kinnistul on nõuetekohane

ning vastustaja ei pea mürakaardi tulemuste alusel XX kinnistu suhtes müra vähendamise

abinõusid rakendama. Samadele järeldustele jõudis Varbla mürakaardi ja selle tulemuste

tõlgendamise osas ka Keskkonnaministeerium oma 09.12.2019 kirjas.

Vastustaja viis 03.03.2020 Tamba tuulegeneraatorite juures läbi paikvaatluse, mille käigus

tuvastati, et tuulikute juurde on sissesõit takistatud tõkkepuuga või aiaga, mis asuvad tuulikutest

piisavalt kaugel, et välistada oht inimestele. Lisaks on tuulikust ligi 80 m kaugusel jäätükkide

kukkumise ohu eest hoiatavad sildid, mis suunavad hoiduma ohutusse kaugusesse ja kasutama

vajaduse korral kaitsevahendeid. Rakendatud meetmed koosmõjus tuulikute tehnoloogiliste

tingimustega tagavad, et tuulikud ei kujuta jäätumise seisukohast inimestele ohtu.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, justkui oleks Keskkonnaministeerium koostanud kaks

täiesti erinevat seisukohta, mistõttu tuleb neisse suhtuda kriitiliselt. Määrus nr 71 ei ole PS-ga

vastuolus. Asjaolu, et teatavaks on saanud uut informatsiooni määruse tõlgendamise kohta, mis

kaebajate seniseid seisukohti ei toeta, ei tähenda, et määrus tuleks jätta kohaldamata. Ka

kaebajate poolt esile toodud AÕKS regulatsioonist ei saa teha sellist tõlgendust, nagu kaebajad

soovivad. Vastustaja sai kasutuslubade väljastamisel lähtuda sel hetkel eksisteerinud olukorrast

ja esitatud tõenditest.

5. Tuuleenergia OÜ palus jätta kaebuse rahuldamata. Analüüsid ja mõõtmised on kinnitanud,

et Tamba tuulikud vastavad kõigile kehtestatud müranormidele ja muudele tingimustele. Müra

normtasemete kohta kehtestatud määrus nr 71 eristab müra piirväärtust ja sihtväärtust.

Arvestades, et Tamba tuulepargi territoorium ei ole uue planeeringuga maa-ala, tuleb määruse

nr 71 lisa 1 kohaselt lähtuda tööstusmüra piirväärtusest 60 dB päeval ja 45 dB öösel. Kui ka

lähtuda uutele planeeringutele ette nähtud müra sihtväärtusest, on piirmäärad 50 dB päeval ja

40 dB öösel. Määrus eristab müra normtaset ja lubatud pikaajalist mürataset ning maksimaalset

mürataset kui kõrgeimat lubatud müra hetkeväärtust. Maksimaalne lubatud müra hetkeväärtus

võib olla 10 dB kõrgem tööstusmüra piirväärtusest. Mõõtemääramatuse liitmine

mõõtetulemustele ei ole kooskõlas määrusega nr 71 ning alus puudub väitel, justkui tuleks

lähtuda ööpäevaringselt müra öisest sihtväärtusest 40 dB.

3-18-1300

7(19)

Terviseameti mõõtmised kinnitavad, et Tamba tuulikud ei ületa müra normtasemeid XX

kinnistul. Terviseameti mõõtmised vastavad nii AÕKS, määruse nr 71 kui ka müramõõtmiste

programmi nõuetele, arvesse on võetud müra nii päevasel kui õhtusel ajal, õigesti on lähtutud

kõigist kättesaadavatest andmetest ning viidatud on standardile, mille alusel mõõdetud müra on

taustmüra arvestades parandatud. Kaebajate tellitud müramõõtmiste tulemused ei ole

nõuetekohased ega usaldusväärsed. Kaebajate analüüsist ei nähtu müramõõtmisprogrammi, see

ei võta arvesse ega käsitle modelleeritud tuuleandmeid, analüüs on äärmiselt lühiaegne,

puuduvad usaldusväärsed tuuleandmed, lähtutud pole Varbla Vallavalitsuse poolt

heakskiidetud müra mõõtmis- ja hindamisprogrammist ning mõõtmisseadmeid ei ole

kontrollitud.

Vastustaja on põhjalikult ja õigesti kaalunud asjas kogutud teavet ning asjakohaseid õigusakte

ning on kasutusload kehtestanud kõrvaltingimusega, jättes endale võimaluse reageerida, kui

peaksid ilmnema tuulikute ülemäärased kahjulikud mõjutused. Detailplaneering ei anna

kaebajatele alust nõuda kasutuslubade tühistamist. Kaebuse rahuldamiseks ei anna alust pelgalt

tõik, et tuulikud on mõnevõrra kõrgemad kui esialgselt planeeritud.

Kaebajate väited päikese varjutamise ja helkimise kohta on vastuolus asjas kogutud tõenditega.

Hendrikson&Ko on töös nr 2923/17 asunud seisukohale, et ülemääraseid varje või muid

mõjusid XX kinnistule ei esine. Alusetud on kaebajate väited seonduvalt jäätumisega. Praktikas

on kolmas isik Tamba tuulikuid käitanud alates 2013. a lõpust. Jäätumisel ei saa laba kuni jää

likvideerimiseni liikuda, sest automaatika peatab tuuliku ja labad seiskuvad. Tuuliku uuesti

käivitamiseks tuleb minna kohale ja veenduda tuuliku käivitamise ohutuses.

Kaebajad on kohtule esitanud küll ELLE OÜ poolt koostatud Varbla piirkonna mürakaardi,

kuid on jätnud esitamata XX kinnistut puudutavad mürakaardile lisatud kaardid, mis lükkavad

kaebajate väited ümber. Kaebajad on käsitlenud ELLE OÜ aruannet eksitavalt, pikaajalise

keskmise mürakaartide põhjal ei ületa müratase XX kinnistul ühtegi normtaset, selles on

märgitud, et mh XX kinnistul on müratase aasta keskmisel mürakaardil ülehinnatud ning

mõõtmistulemused kajastavad kogu keskkonnamüra, sh maanteemüra. Lisaks on ELLE OÜ

müramõõtmise protokollis esile toodud tuule kiiruste mõõtemetoodika tuulegeneraatorite müra

mõõtmiseks sobimatu. Kaebajad on ebaõigesti tõlgendanud müratasemeid reguleerivaid

õigusnorme, soovides mh jätta muljet, justkui öösel kehtiksid samad müranormid kui päevasel

ajal. Igal juhul ei ületa ka ELLE OÜ mõõtmiste kohaselt müratase XX kinnistul ei päevasel ega

öisel ajal 40 dB ning ELLE OÜ on järeldanud, et XX kinnistul esineb liiklus-, loodus- ja

tuulikumüra kumulatiivne müratase 40–45 dB umbes 1% ajast, mis vastab määruse nr 71 § 6 lg

2 kriteeriumile.

Eestis puuduvad siseriiklikud regulatsioonid ja ka soovituslikud väärtused lubatud varjutamise

kestuse kohta tuulikute ümbruses asuvatel elamumaadel või eluhoonete fassaadidel. XX

kinnistu eluhoone juures ei ületa varjutamine mitmetes riikides kehtestatud regulatsioonide

alusel esitatavaid nõudeid, eristada tuleb halvima olukorra ja realistliku olukorra kohta

kehtestatud piirmäärasid. Halvimale olukorrale vastavat varjutamise kestust aastas ei rakendata

kogu kinnistu piires, vaid konkreetse tundliku hoone fassaadil. Kaebajate 22.10.2019

seisukohaga koos esitatud Oskars Beikulise arvamus on tõendina ebausaldusväärne. Puudub

mistahes alus võtta aastase varjutamisperioodi arvutamisel aluseks kogu XX kinnisasi või

selgitamata alustel valitud osa kinnisasjast. Igal juhul järeldab ka O. Beikulis, et Tamba tuulik

nr 2 ei põhjusta XX kinnistul mistahes varjutamist.

Keskkonnaministeerium on nii oma 17.06.2019 kui 09.12.2020 seisukohas järjepidevalt

rõhutanud, et Tamba tuulepargi ala on uue planeeringuga ala nii määruse nr 42 kui määruse nr

71 tähenduses. Seega ei ole Keskkonnaministeerium oma hilisemas seisukohas läinud vastuollu

3-18-1300

8(19)

oma varasema seisukohaga. Seda, et XX kinnistul tuleb lähtuda müra piirväärtusest, ei muuda

ka Terviseameti ega Riigikohtu varem väljendatud seisukohad. Olenemata sellest, kas antud

juhul kohaldamisele kuuluv müra normtase on müra piirväärtus või sihtväärtus, ei ole

tõendamist leidnud, et Tamba tuulikutest XX kinnistule lähtuva müra normtaset oleks ületatud.

Praeguse vaidluse lahendamise raames puudub vajadus määruse nr 71 § 5 põhiseaduspärasuse

hindamiseks.

6. Tallinna Halduskohus jättis 22.06.2020 otsusega kaebuse rahuldamata ning mõistis

kaebajatelt solidaarselt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu 1500 eurot.

Ehitusseadustiku (EhS) § 55 p 3 võimaldab kaaluda kasutusloa andmist ka ehitisele, mis ei vasta

detailplaneeringule, samuti õigusliku aluseta püstitatud ehitisele või ehitisele, mille ehitamise

aluseks olnud ehituslubade õigusvastasus tuvastati peale ehitiste valmisehitamist. Selline

tõlgendus lähtub praktikast (nt Riigikohtu otsused nr 3-3-1-63-10, p 20; nr 3-14-52416, p 15),

millise jätkamist on Riigikohus pidanud põhjendatuks ka 01.07.2015 kehtima hakanud normide

alusel. Riigikohus jõudis samasisulisele seisukohale konkreetselt vaidlusaluseid tuulikuid

puudutavas 24.11.2017 määruses nr 3-17-1398, kus kaebajate õiguseelneja A.A oli esitanud mh

kaebuse vastustaja keelamiseks jätkata tuulikute kasutusloa andmise menetlust. Ka eelnevate

ehituslubade ja 2013. a-l väljastatud kasutuslubade õigusvastasuse kohta tehtud otsuses nr 3-3-

1-15-16 asus Riigikohus seisukohale, et kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks

tulnuks omavalitsusel hinnata lubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. Riigikohus rõhutas

vastustaja õigust ja kohustust uuesti kaaluda kaalutluslubade andmist, järgides kõiki kehtivaid

õigusnorme. Seega oli kasutuslubade väljaandmine vaidlusalustele tuulikutele õiguslikus

mõttes võimalik.

Kohus kaebajate poolt nii avaliku huvi kui kolmandate isikute õiguste kaitseks esitatud väited

tähelepanuta (HKMS § 44 lg-d 1 ja 2). Kinnistu ja sellel asuva elamu omanikul on püsivalt

lähiümbruses elavate elanikega samaväärne õigus nõuda tuulegeneraatoritest elamualadele

lähtuvate mõjutuste vastavust õigusnormidele ning seda õigust ei väära ka asjaolu, et kinnistut

kasutatakse ajutiselt või seda mingil hetkel elamiseks ei kasutata.

Riigikohus on 11.10.2016 otsuses nr 3-3-1-15-16 asunud seisukohale, et XX kinnistul asuva

elamu juures oli vaja lähtuda määruse nr 42 § 5 lg 4 p-s 2 sätestatud tööstusettevõtte müra

taotlustasemest uuel planeeritaval (s.o tuulikute kinnistud) II kategooria alal (elamuala), mis on

päeval 50 dB ja öösel 40 dB (p 40). Tamba tuulepargi detailplaneering kehtestati ajal, mil kehtis

määrus nr 42. Määruse nr 71 seletuskirja kohaselt kehtivad määruse nr 42 mõistes uutel aladel

edaspidi sihtväärtused ning tulevaste planeeringute korral arvestatakse samuti sihtväärtustega.

Seega tuleb tuulikute kinnistuid käsitada uute planeeringualadena nii määruse nr 42 kui määruse

nr 71 mõttes. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-88-15 on lähtutud samast tõlgendusest ja sellist

tõlgendust võimaldab ka kehtiv õigus. AÕKS ning selle alusel määrusega nr 71 kehtestatud

müranormid on sisulises mõttes samad, mis varem kehtinud määruses nr 42. See tähendab, et

ka AÕKS § 56 lg 2 ja määruse nr 71 kehtestatud müranormide kohaselt tuleb XX kinnistu

elamute juurde ulatuva Tamba tuulikute müra hindamisel juhinduda uutele planeeringualadele

kehtestatud müranormidest ehk müra sihtväärtusest. Seejuures on Riigikohus avaldanud

seisukohta, et kuna tuulegeneraatorid töötavad ööpäev läbi, tuleb järgida öist müra taotlustaset.

Määruse nr 71 § 5 ei välista kohtupraktikal tuginevat tõlgendust, mille kohaselt tuleb uuele

planeeringualale kavandatava müraallika tegevuse mõju ulatuse osas planeeringualast välja

jäävatele elamualadele (II kategooria alad) kohaldada uue planeeringuala müra normtasemeid.

Seega ei ole kaebajate viidatud määruse nr 71 § 5 asjassepuutuv norm.

Eeltoodud tõlgendusest on juhindunud vastustaja ka vaidlustatud korralduse andmisel

(korralduse p-d 11 ja 16) ning Terviseamet on 14.02.2018 kirjas avaldanud seisukohta, et

3-18-1300

9(19)

kaebajate kinnistu puhul tuleb lähtuda tööstusmüra sihtväärtuste piirnormist. Ka AÕKS ja

eelnõu seletuskiri toetavad lähenemist, mille kohaselt müra piirväärtused uue regulatsiooniga ei

muutu. Eeltoodust tulenevalt ei ole senise praktika jätkumise võimalused kuidagi välistatud

ning tuleb lähtuda sellest, et uue müraallika planeerimisel ja kasutamisel tuleb tagada, et uuest

müraallikast ei levi lähiümbruse elamualadele (olgu selleks olemasolevad või uued alad)

määruses nr 71 sätestatud sihtväärtustest suuremat müra. Kaebajate kinnistul ei ole ületatud

tööstusmüra normtasemeid ei sihtväärtuste (öisel ajal 40 dB ja päevasel 50 dB) ega ka

piirväärtuste mõttes (öisel ajal 45 dB ja päevasel 60 dB).

Korralduse andmisel on vastustaja tuginenud müranormide hindamisel mitmetele erinevatele

mõõtmistulemustele ning need lubatud taseme ületamist ei kinnita. Seejuures ei saa arvestada

seda, kui müra mingisugusel ajahetkel erinevate kokkulangevate asjaolude tõttu lühiajaliselt

vastavat taset peaks ületama. Vaidlustatud korralduses on mürataseme mõõtmisega seonduvat

piisava põhjalikkusega kirjeldatud ning kohus nõustub põhjendustega neid kordamata (HKMS

§ 165 lg 2). Müra aspektist ei põhjusta ehitised naabritele ülemääraseid mõjusid. Kohtule ei

nähtu, et müra hindamisel ja mõju kaalumisel oleks vastustaja teinud kaalutlusvigu. Määruse nr

71 § 8 lg 2 kohaselt mõõtekoha valikul ja mõõtmise kestuse määramisel tuleb tagada

müraolukorra esinduslikkus kogu müraolukorra suhtes. Terviseamet on andnud müramõõtmiste

kohta hinnangu 14.02.2018 kirjaga nr 9.4-3/931, kus leiti, et Tamba tuulepargi müramõõtmise

aruandes on müra esinduslikult hinnatud ning kaebajate kinnistul ei esine ülenormatiivset müra,

vastavalt müramõõtmise aruandele ei ületa Tamba tuulikute müra ei päevast ega öist

tööstusmüra sihtväärtuse piirnormi. Arvesse tuleb võtta ka määruse nr 71 § 6 lg-t 2, mille

kohaselt müra maksimaalne tase ei tohi ületada tööstusmüra korral vastava mürakategooria alal

müra liigile kehtestatud normtaset rohkem kui 10 dB, millest järeldub, et lühiajaliselt võib

müratase vastavaid norme (nt 50 dB päeval ja 40 dB öösel) ka ületada, kuid siiski mitte enam

kui 10 dB.

Määruse nr 71 § 10 lg 4 kohaselt valitakse mürataseme mõõtmise kestus olenevalt müra allikast,

iseloomust, olukorrast ja mõõtmise metoodikast. Püsiva tasemega müra mõõtmise kestus peab

olema vähemalt 3–5 minutit. Muutuva tasemega või katkendliku müra mõõtmise kestus

valitakse selliselt, et see iseloomustaks müra kõiki muutusi. Arvestades, et mõõtmised on teinud

pädev mõõtja (AÕKS § 61 lg 3), mõõtmistulemused on esinduslikud ja mõõtetulemused

aruandes jälgitavad, pole alust kahelda mõõtmiste tulemustes ega järeldustes. Kaebajate esitatud

mõõtmistulemused on pigem küsitavad, sest Terviseameti kirjast nähtuvalt võib looduslik

taustmüra suure tuule tõttu tuulegeneraatori müra taset ka ületada. Selles, et kaebajate kinnistu

maantee läheduses asub, vaidlust ei ole.

ELLE OÜ müra mõõtmised XX kinnistul Tamba külas teostati 08.11.2018–15.11.2018.

Vastavalt ELLE OÜ koostatud mürakaartidele ei ületa aasta keskmise tuulekiiruse juures

päevane ja öine müra piirväärtus 40 dB. Seejuures on valdavalt elamualadel tööstusmüra

hinnatud tase alla 35 dB. Kaebajate kinnistul jääb tuuleparkide müra mürakaartide järgi aasta

keskmise tuulekiiruse juures nii päeval kui öösel vahemikku 35–40 dB või alla selle. Seega ei

nähtu pikaajalise keskmise mürakaartidelt kaebajate kinnistul müratasemete ületamist. Ka

halvima stsenaariumi (s.o tuulikute, liikluse, loodusliku müra ja olmemüra koosmõjul tekkiv

müra) mürakaardil on müratase 40–45 dB ning kaardile toodud teabe kohaselt esinevad sellised

tuule kiirused ca 1% kõigist aasta tundidest. Kuigi kaebaja viidatud kuupäevadel (11.11.2018,

12.11.2018 ja 13.11.2018) mõõdeti mõõtmisprotokolli kohaselt müra tasemed enam kui 40 dB,

kajastavad mõõtmiste tulemused kogu keskkonnamüra, st tuuleparkide ja teiste müraallikate

(eelkõige maanteeliiklus) koosmõju. Mõõtmistulemuste analüüsil arvestatakse võimalusel

maha olmemüra ning taustmüra. Mürakaardi koostamise raames tehtud müra mõõtmised ei

pruugi iseloomustada ainult tuulikute põhjustatud müra, vaid need võivad kajastada ka muudest

allikatest levinud müra ning järelduste tegemine üksikute mõõtetulemuste pinnalt pole

3-18-1300

10(19)

põhjendatud. Sellist seisukohta on avaldanud ka Keskkonnaministeerium 09.12.2019 kirjas nr

1-17/19/3342-6.

ELLE

OÜ

mõõtmiste

alusel

ei

saa

järeldada

vaidlusalustest

tuulegeneraatoritest lähtuvate müranormide rikkumist. Terviseameti 05.12.2019 kirjas nr 9.4-

3/19/7091-2 on märgitud samuti, et üksikud mõõtmisprotokollis väljatoodud piirväärtusi

ületavad olukorrad ei too kaasa normidele mittevastava olukorra esinemist ja vald ei pea

lähtuvalt AÕKS § 63 lg-st 5 XX kinnistu suhtes müra vähendamise abinõusid rakendama.

Eesti seadusandluses puuduvad normid, mis reguleeriksid lubatud varjutamise kestust ühel

hoonestusalal ning vastav lubatud kestuse regulatsioon erinevates riikides on erinev.

Vaidlustatud korralduses (p III.18–III.20) on vastustaja võtnud varjutuse ja jäätumisohu

hindamisel aluseks Hendrikson&Ko töö nr 2923/17, mille kohaselt ei kaasne tuulikute

töötamisel lähimate eluhoonete alal varjutamist, mille summaarne kestus ühe kalendriaasta

jooksul ületaks 30 tundi, XX kinnistul asuva elamu tuulikpoolsel küljel on varjutamise

summaarne kestvus 9,41 tundi ning suvemaja tuulikupoolsel küljel 13,31 tundi aastas. Kohus

nõustub eelnimetatuga. Kaebaja esitatud tõendid ei lükka seda ümber. Kohus ei nõustu sellega,

et üksnes varjutuse esinemisest peaks saama järeldada automaatselt subjektiivsete õiguste

rikkumist. Varjutuse kestust elamute alal on hinnatud ning aastapikkuse perioodi kohta ei saa

pidada sellist varjutuse kestust sedavõrd intensiivseks, et kasutuslubade andmisest tulnuks

keelduda.

Vaidlustatud korralduses viidatud Hendrikson&Ko töö nr 2923/17 kohaselt esineb tuulepargi

omaseire andmetel aastas keskmiselt 1–2 tuulikute seiskumist jäätumise tõttu. Lisaks on

vastustaja vaidlustatud korralduse p-s IV.11 viidanud asjaolule, et rajatud tuulikutel on

automaatne jää tuvastamise süsteem, mis seiskab tuulikute labad jää tekkimisel, samuti on

peamistele juurdepääsuteedele ohutussildid paigaldatud. Tegemist on piisavate abinõudega, et

vältida võimalikku ohtu. Vastustaja on esitanud kohtumenetluses 29.04.2020 ka tõendid (fotod

ja paikvaatluse akt), millelt nähtub, et vastustaja teostas 03.03.2020 paikvaatluse, mille käigus

tuvastati, et tuulikute juurde on sissesõit takistatud tõkkepuu või aiaga, samuti nähtub

paikvaatluse andmetest hoiatussiltide olemasolu. Vastustaja on olukorda, olemasolevaid

uuringutulemusi ning tuulikute tehnilist võimekust arvestades põhjendatult järeldanud, et

varjutuste ja jäätumise aspektist ei põhjusta ehitised ülemääraseid mõjutusi naabritele.

Kaalutlusõiguse rikkumist nimetatud küsimustes ei nähtu. Detailplaneeringuga lubatust

kõrgema tuuliku ehitamisega kaasneb küll suurem varjutuse mõju ja jäätumisest tulenev oht,

kuid neid mõjusid ei saa pidada siiski kaebajate õigusi ülemäära rikkuvaks. Kolme tuuliku

asemel kahe rajamine kompenseerib tuulikute ruumilist mõju ning kõrgusnõude eiramine

eraldivõetuna ei ole piisav põhjus, et kasutuslubade väljastamisest keelduda.

Kuivõrd ülenormatiivsete ja ülemääraste mõjude esinemist ei nähtu, on vastustaja õigesti

järeldanud, et kaebajate kaitseks polnud vaja seada täiendavaid kõrvaltingimusi. Tõendid ja

taotlused, mis on esitatud peale 29.04.2020, jäävad tähelepanuta, sest vastavalt halduskohtu

01.04.2020 määrusele võis täiendusi esitada kuni 29.04.2020.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. V.A, R.A ja M.A paluvad 22.07.2020 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna

Halduskohtu 22.06.2020 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning mõista

vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulud.

Vastustajal on õigus kasutusload väljastada ainult juhul, kui on tagatud, et nende alusel

käideldavad tuulegeneraatorid ei tekita olulisi häiringuid naaberkinnistute omanikele.

3-18-1300

11(19)

Vastustaja väljastas kasutusload igasuguste piiranguteta, kuid olenevalt ilmastikust kanduvad

XX kinnistule pikaajalised piirväärtusi ületavad negatiivsed häiringud.

Halduskohus on õigesti leidnud ja osutanud vastavatele Riigikohtu seisukohtadele, et Tamba

tuulikute poolt XX kinnistule kanduva müra hindamisel tuleb arvesse võtta, et see ei tohi ületada

öösel ega päeval 40 dB. Väär on aga halduskohtu järeldus, et XX kinnistul ei ole ületatud

tööstusmüra normtasemeid ei sihtväärtuse ega piirväärtuse mõttes. Halduskohus on tõendite

ebaõige ja valikulise hindamise ja ebaõige materiaalõiguse normide kohaldamise tõttu jõudnud

ebaõigele järeldusele. Lisaks on kohus rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi, sest on müra

osas mitmed kaebajate olulised väited ja tõendid hindamata jätnud.

Terviseameti Kesklabori füüsikalabori müramõõtmise aruandes ei ole müra hinnatud tase

määratud õigesti ja kooskõlas määruse nr 71 nõuetega. Kaebajad ei vaidle vastu saadud

mõõtmistulemustele, kuid leiavad, et nende pinnalt on labor valesti määranud müra hinnatud

taseme, mis on viinud valele järeldusele, et müra jääb normtasemete piiresse. Halduskohus ei

ole neid asjaolusid kontrollinud. Kaebajad jäävad kaebuses toodud seisukohtade juurde. Kuna

halduskohus pidas labori hinnangut pädevaks, siis oleks kohus pidanud andma hinnangu

kaebuse vastuväidetele ja põhjendama, miks ta kaebajate väidetega ei nõustu.

ELLE OÜ mõõtmistulemuste alusel määratud müra hinnatud tasemed kinnitavad müra

normtasemete ületust XX kinnistul. Halduskohus on ebaõigesti ja ekslikult tõlgendanud ELLE

OÜ seletuskirja ja mõõtmisprotokolli. Samuti on kohus hinnanud omavahel täiesti

võrreldamatuid tõendeid (nt ELLE OÜ koostatud aasta keskmise mürakaardi tulemust

mõõtmisprotokollis toodud ühe päevase või öise aja müra hinnatud taseme tulemusega). ELLE

OÜ koostatud aasta keskmise mürakaart annab küll ülevaate müraolukorra kohta, kuid ei ole

aluseks seisukoha võtmiseks, kas müra jääb kehtestatud müra normtasemete piiridesse, sest

määrusega nr 71 kehtestatud müra normtasemeid hinnatakse päeva ja öö lõikes, mitte aasta

keskmisena.

Arusaamatu on halduskohtu järeldus, et ELLE OÜ mõõtmistulemusi ei saa aluseks võtta, kuna

need ei pruugi iseloomustada ainult tuulikute põhjustatud müra, vaid võivad kajastada ka

muudest allikatest levinud müra (eelkõige maanteeliiklus). Mõõtmistulemustes võib küll olla

muu keskkonnamüra, kuid puhtalt mõõtmistulemuste pinnalt ei järeldatagi, kas müra on

normtasemeid ületav. Müra hinnatud taseme määramisel arvestatakse maha taustmüra ehk

tehakse taustmüra parandus. ELLE OÜ poolt müra hinnatud tasemete määramisel on taustmüra

juba maha arvestatud ning ebaõige on halduskohtu seisukoht, et XX kinnistul saadud müra

hinnatud taseme hulgas võib olla ka mingi muu looduslik müra, mis ei ole tuulegeneraatorite

poolt tekitatud. ELLE OÜ mõõtmistulemuste kohaselt esines XX kinnistul üle 40 dB müra

11.11.2018, 12.11.2018 ja 13.11.2018 ehk pikemajaliselt kui Terviseameti Kesklabori

füüsikalabor üldse oma mõõtmisi ajaliselt kokku teostas. Pikema kestusega tulemusi on kohus

pidanud liiga üksikuteks, et nende pinnalt järeldusi teha, samas ajaliselt lühemalt toimunud

mõõtmistulemust on pidanud kohus veenvaks tõendiks, kinnitamaks, et müra on normtasemete

piires. ELLE OÜ läbi viidud müra mõõtmine on hetkel ainuke, mis on teostatud XX kinnistu

õuealal. Seega on ainult ELLE OÜ mõõtmistulemused adekvaatsed, kinnitamaks müra hinnatud

tasemeid XX kinnistu õuealal.

Varjutusest tekkiva häiringu hindamisel on halduskohus aluseks võtnud ainult kolmanda isiku

poolt tellitud Hendrikson&Ko töö nr 2923/17. Halduskohus ei ole aru saanud, et varjutust on

võimalik hinnata kahe erineva meetodi alusel. Samuti ei ole kohus aru saanud, et ka viidatud

töös toodud varjutuse kestus oleks piirväärtust ületav enamustes riikides, kus varjutuse kestus

on reguleeritud. See on toonud kaasa olukorra, kus kohus on valesti hinnanud varjutuse kestuse

väheintensiivseks. Kuigi Eesti seadusandluses puuduvad normid, mis reguleeriksid lubatud

3-18-1300

12(19)

varjutuse kestust, siis neis vähestes riikides, kus reaalse olukorra meetodit kasutatakse, on ka

Hendrikson&Ko hinnangus saadud tulem lubatud piirväärtust ületav. Varjutus on XX kinnistul

piirväärtust ületav ka halvima olukorra meetodit kasutades. Tegemist on olulise

keskkonnahäiringuga, mis on intensiivselt häiriv ja mida kaebajad ei pea taluma. Vastustajal on

võimalik tuulegeneraatori nr 1 kasutusloale piirangute seadmisega kaebajad nimetatud häiringu

talumisest vabastada, mistõttu vastustaja oleks pidanud kasutuslubade andmisel nimetatud

asjaoluga kaaluma. Tuulegeneraatori kõrguse ja varjutuse kestusel on oluline seos, mida

vastustaja kasutuslubade andmisel ei ole kaalunud. Mida kõrgem tuulegeneraator, seda kauem

kestab varjutus XX kinnistu hoonetel ja õuealal. Kaebajad peavad taluma kõrgemate tuulikute

tõttu intensiivsemaid häiringuid.

Müra ja varjutus koos esinedes kumuleeruvad, moodustades veelgi raskemini talutava häiringu.

Vastustaja on täiesti kaalumata jätnud negatiivsete häiringute koosmõju, mis on käsitatav

olulise kaalutlusveana.

8. Lääneranna vald palub 26.08.2020 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebajate kanda ning mõista vastustaja menetluskulud kaebajatelt välja.

Vastustaja sai kasutuslubade väljaandmisel lähtuda selleks hetkeks kogutud ja esitatud

tõenditest, mis kogumis kinnitasid, et tuulegeneraatoritest ei ulatu kaebajate kinnistule

ülenormatiivset müra. Kohtumenetluses on pooled esitanud täiendavaid tõendeid, sh ELLE OÜ

mõõtmistulemused, mis aga ei kinnita kaebajate poolt väidetud subjektiivsete õiguste rikkumist

ja ülenormatiivse müra esinemist.

XX kinnistul on põhjendatud lähtuda määruse nr 71 lisas 1 toodud müra piirväärtustest, mis on

tööstusmüra puhul II kategooria alal päevasel ajal 60 dB ja öösel 45 dB. Seda on kinnitanud ka

Terviseamet 05.12.2019 kirjas nr 9.4-3/19/7091-2. Müra piirväärtuste ületamist XX kinnistul ei

esine. Kaebaja poolt kõikidele tulemustele mõõtemääramatuse liitmine on meelevaldne.

Tegemist on kaebajate sooviga näidata tulemusi suuremana, kui need tegelikult olid.

Terviseameti hinnangus on selgelt välja toodud, kuidas on müra hinnatud tase arvutatud.

Sealjuures ei nähtu kirjeldusest kuidagi, et Terviseamet oleks mingid mõõtmistulemused oma

suva alusel kõrvale jätnud, vaid lähtuti nii päevastest kui õhtustest mõõtmistulemustest ning

kasutati nii 18. kui 19. oktoobri mõõtmistulemusi. Üksikud müranormide ületamised, mis

mõõtmistes esineda võivad, ei tähenda, et tegemist olekski automaatselt ülenormatiivse müraga.

Põhjendamatud on kaebajate etteheited seoses ELLE OÜ koostatud mürakaardi ja mõõtmistega.

ELLE OÜ mõõtmistulemuste alusel määratud müra hinnatud tasemed ei kinnita normtasemete

ületamist XX kinnistul. Mürakaardi kohaselt on müraolukord XX kinnistul normidele vastav

ning määrusest nr 71 tulenevate müratasemete ületamisi tuulegeneraatoritest tulenevalt ei esine.

Mürakaardi kohta esitas omapoolse hinnangu ka Terviseamet, kes kinnitas, et mürakaart vastab

nõuetele. Asjakohased ametid on kinnitanud, et selle kaardi tulemuste pinnalt ei pea vastustaja

täiendavaid abinõusid rakendama.

Tuulegeneraatoritest tekkiv varjutus ei riku kaebajate õigusi. Korralduses on varjutuse kestust

elamute alal hinnatud (9,41 ja 13,31 tundi) ning aastapikkuse perioodi kohta ei saa pidada sellist

varjutuse kestust sedavõrd intensiivseks, et kasutuslubade andmisest tulnuks keelduda. Kuna

Eestis puudub varjutuse osas regulatsioon ja piirnormid, siis on ebaõige kaebajate väide, et

varjutus on piirväärtusi ületav. Haldusorganil tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas varjutus

võib olla tervist kahjustav ja seeläbi rikkuda isiku subjektiivseid õiguseid. ELLE OÜ hinnang

on koostatud selliste lähtetingimuste ja eeldustega, et saada tulemuseks võimalikult suur

varjutuse kestus. See aga ei kajasta reaalset olukorda kinnistul. ELLE OÜ hinnang ei lükka

ümber haldusmenetluses kogutud Hendrikson&Ko hinnangu järeldust, et XX kinnistule ei ulatu

3-18-1300

13(19)

tuulegeneraatoritest sellist varjutust, mida saaks lugeda kaebajate subjektiivseid õigusi

rikkuvaks.

9. Tuuleenergia OÜ palub 25.08.2020 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning

mõista kaebajatelt kolmanda isiku kasuks välja tema menetluskulud ja jätta kaebajate

menetluskulud nende endi kanda.

Tamba tuulepark vastab kehtivatele müranormatiividele. Müranormide hindamisel tuleb

lähtuda müra piir-, mitte sihtväärtusest. Mürataseme hindamisel tuleb eristada päevast ja öist

müra. Kaebajate vastupidised väited on alusetud.

Olenemata sellest, kas antud juhul kohaldamisele kuuluv müra normtase on müra piir- või

sihtväärtus, ei ole tõendamist leidnud, et tuulikutest XX kinnistule lähtuva müra normtase oleks

ületatud. Kõik määruse nr 71 alusel ja selle nõuetega kooskõlas teostatud mõõtmised ja

modelleerimised kinnitavad, et Tamba tuulikud vastavad AÕKS-s sätestatud sihtväärtustele.

Kaebaja etteheited Terviseameti Kesklabori mõõtetulemustele on alusetud ega põhine kehtival

õigusel. Arvesse on võetud nii päevast kui õhtust müra. Õigusaktid ei näe ette alust muuta

mürataseme arvutuslehte vähem esinduslikuks, mistõttu on Terviseamet õigesti lähtunud kõigist

kättesaadavatest andmetest. Kohus leidis õigesti, et ELLE OÜ müra mõõtmistulemused ei ole

koostatud määruse nr 71 nõuete kohaselt ega peegelda tuulikute tekitatud müra XX kinnistul.

Lisaks oli ELLE OÜ kontrollmõõtmiste tuule kiiruse mõõtemetoodika tuulikute müra

hindamiseks sobimatu. Tegelik tuule kiirus vaatlusalusel perioodil oli ELLE OÜ mõõtmise

protokollis märgitust oluliselt kõrgem.

Vale on kaebajate väide, justkui oleks kohus võrrelnud ebaõigesti mürakaardi tulemust

mõõtmisprotokollis toodud lühiajalise mõõtmistulemusega. Kuna kohtule olid esitatud

mõlemad, siis tuli neid hinnata. Kohus ei ole tõendeid samastanud. Igal juhul on ELLE OÜ

mõõtetulemused asjakohatud, kuna need ei näita Tamba tuulikute müra, vaid kogu piirkonna

mürataset (sh taustamüra, liiklusmüra, olmemüra). Samuti ei ole mõõtetulemustes esitatud

korrektseid tuuleandmeid.

Alusetud on varjutamist puudutavad väited. Kuigi meil ei ole kehtestatud arvulist varjutuse

talumise piirnormi, on tegemist keskkonnahäiringuga, mille olulisust ja mõju konkreetsetele

isikutele tuleb kaaluda. Samas ei ole igasugune varjutuse esinemine lubamatu

keskkonnahäiring. Hinnata tuleb konkreetset olukorda. Vastustaja on aluseks võtnud

haldusmenetluses kogutud tõendid (eelkõige Hendrikson&Ko OÜ töö nr 2923/17) ja küsimust

kaalunud. Kohtumenetluses on kaebaja tagantjärele tellinud neile sobiva varjutamisanalüüsi.

Kuna haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise ajal eksisteerinud asjaolude pinnalt, on

kaebajate väited varjutamise osas asjakohatud. Alusetud on kaebajate viited välisriikides

kehtestatud piirangutele. O. Beikulise arvamus ei ole asjakohane.

Alusetu on kaebajate väide häiringute koosmõju kohta. Vastustaja on haldusmenetluses

kaalunud ja arvesse võtnud kõiki kaebajate kinnistule ulatuvaid mõjutusi. Vastustaja on

kumulatiivseid mõjusid hinnanud ja järeldanud, et need ei ole sellised, mis põhjustaks

kasutusloa väljastamata jätmise.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks või

tühistamiseks. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.

3-18-1300

14(19)

11. Riigikohus on 11.10.2016 otsuses nr 3-3-1-15-16 andnud juhised, millest tuleb praeguses

vaidluses lähtuda mürataseme määratlemisel: määruse nr 42 § 5 lg 4 p-s 2 sätestatud

tööstusettevõtte müra taotlustasemest uuel planeeritaval (s.o tuulikute kinnistud) II kategooria

alal (elamuala), mis on päeval 50 dB ja öösel 40 dB. Kuna tuulegeneraatorid töötavad ööpäev

läbi, siis tuleb järgida öist müra taotlustaset (p 40). Sama seisukohta, et tuulegeneraatorite puhul

tuleb lähtuda öisest müra taotlustasemest määruse nr 42 tähenduses, on Riigikohus väljendanud

ka 08.08.2016 otsuse nr 3-3-1-88-15 p-s 14. Praeguse vaidlusega seonduvalt nähtub asjas

kogutud tõenditest, et juba Tamba tuulepargi detailplaneeringu 2002. a keskkonnamõju

hindamise aruandes (Hendrikson&Ko töö nr 304/02, dtl 102 jj) asuti seisukohale, et kuna

tuuleturbiinide puhul on tegemist pideva müraallikaga, tuleb lähtuda öisest piirtasemest (lk 23).

Sama lähenemist on Hendrikson&Ko korranud 2013. a ekspertarvamuses (töö nr 1680A/13, dtl

184) – tuulikupargist lähtuva müra hindamisel (ja tuulikutele sobiva asukoha määramisel)

võetaksegi enamasti (n-ö konservatiivne lähenemine) aluseks kõige rangem nõue ehk öine

taotlustase uutel planeeritavatel aladel (40 dB elamualadel), mis tagab naaberaladel head

akustilised tingimused ööpäevaringselt (lk 2).

12. Tamba tuulikutele kasutuslubade andmise aja seisuga (31.05.2018) oli määrus nr 42

kehtivuse kaotanud ning selle asemel kehtis määrus nr 71. Seetõttu ei saanud vastustaja

hoolimata Riigikohtu juhistest juhinduda kasutuslubade andmisel kehtivuse kaotanud

õigusaktist, vaid pidi kohaldama määrust nr 71 (vt ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-15-16 p 42).

Kasutuslubade andmise ajal kehtinud AÕKS § 56 lg 2 kohaselt oli müra piirväärtus suurim

lubatud müratase, mille ületamine põhjustab olulist keskkonnahäiringut ja mille ületamisel

tuleb rakendada müra vähendamise abinõusid; ning müra sihtväärtus suurim lubatud müratase

uute planeeringutega aladel. Määruses nr 71 (lisa 1) vastab määruse nr 42 tööstusettevõtte müra

taotlustase II kategooria alal (päeval 50 dB ja öösel 40 dB) tööstusmüra sihtväärtusele II

kategooria alal (päeval 50 dB ja öösel 40 dB). Et Tamba tuulepargi ala oli Riigikohtu otsuses

nr 3-3-1-15-16 antud juhiste kohaselt uus planeeritav ala määruse nr 42 tähenduses, on ta seda

ka määruse nr 71 tähenduses. See tähendab, et määruse nr 42 kehtivuse ajal kehtinud

taotlustasemed kehtivad nüüd sihtväärtustena (vt ka määruse nr 71 seletuskiri ja

Keskkonnaministeeriumi 09.12.2019 kiri nr 1-17/19/3342-6, dtl 549). Järelikult juhindus

vastustaja kasutuslubade andmisel õigesti määrusega nr 71 sätestatud II kategooria ala

tööstusmüra sihtväärtusest. Seega tuleb Riigikohtu juhistest lähtuvalt üksnes tuulikutest

tuleneva müra piirorientiiriks võtta öine sihtväärtus 40 dB. Ringkonnakohus on aga seisukohal,

et kui XX kinnistule kanduv müra on mõõdetud kumulatiivselt (st olemasolev situatsioon,

tuulikumüra koos liiklus-, loodus- ja olmemüraga), ei saa lähtuda tööstusmüra sihtväärtusest,

vaid tuleb lähtuda tööstusmüra piirväärtusest (päeval 60 dB ja öösel 45 dB). Kuna aga need

piirnormid ei erine määruse nr 42 § 5 lg 6 p-ga 2 kindlaks määratud II kategooria

tööstusettevõtete müra piirtasemest (päeval 60 dB ja öösel 45 dB), ei ole asjakohane kaebajate

taotlus määruse nr 71 § 5 kohaldamata jätmiseks vastuolu tõttu põhiseadusega.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et asjas kogutud mürauuringud ei tõenda

kaebajatele kuuluval XX kinnistul ülemäärase müramõjutuse olemasolu. Hendrikson&Ko

2013. a ekspertarvamus (töö nr 1680A/13, dtl 184 jj) lähtus müra osas määrusest nr 42.

Ekspertarvamuses on arvutuslik müra levik modelleeritud spetsiaaltarkvaraga WindPRO

(versioon 2.9.250, juuli 2013), kusjuures müra levik oli antud vastuvõtjate jaoks ebasoodsates

tingimustes – müralevi soodustav pärituul 8 m/s igas suunas (mis on võimalik vaid

matemaatiliselt). Reaalselt igapäevaselt avalduvad müratasemed on seega tunduvalt

madalamad. Nendel tingimustel oli XX kinnistul elamute juures modelleeritud müratase 37 dB

(joonis 1). Riigikohus on siiski otsuses nr 3-3-1-15-16 osutanud, et selle arvutusmeetodi õigsuse

kontroll eeldab kontrollmõõtmisi erinevatel tuulekiirustel (p 37).

3-18-1300

15(19)

Akukon Oy Eesti filiaali 30.11.2016 müratasemete analüüs (dtl 157 jj) on samuti teostatud

määruse nr 42 alusel. Helirõhutasemeid mõõdeti 03.11.2016 kell 19.00 kuni 05.11.2016 kell

12.00. Mõõtmispunkt asus tuulikust nr 2 510 m kaugusel (aruande lisa A). Mõõtmiste

teostamise ajal saadud A-korrigeeritud ekvivalentsed helirõhutasemed ühe tunni kaupa on

esitatud tabelis 5: 03.11.2016 kell 19.00–23.00 vahemikus 25–32 dB, kell 23.00–07.00

vahemikus 23–34 dB; 04.11.2016 kell 07.00–19.00 vahemikus 29–43 dB, kell 19.00–23.00

vahemikus 30–34 dB, kell 23.00–07.00 vahemikus 18–34 dB; 05.11.2016 kell 07.00–12.00

vahemikus 31–37 dB. Hinnatud päevased ja öised müratasemed (tabel 6) jäid kõigil

mõõtmispäevadel nii päevasel kui öisel ajal alla 40 dB.

Terviseameti Kesklabori füüsikalabori 2017. a mürataseme mõõtmise aruandest (dtl 46 jj)

nähtuvalt teostati mõõtmised ja arvutused määrusest nr 71 juhindudes. Mõõtepunkt MP1 asus

müraallikast e tuulikust nr 2 420 m kaugusel (aruande tabel 3), XX kinnistu piir asub samale

tuulikule pisut lähemal ja on sellest ca 337 m kaugusel, eluhooned siiski ca 580 m kaugusel.

Müra mõõtmised toimusid katkematu mõõteseeriana üksikmõõtmiste jadana ajavahemikus

18.10.2017 kl 12.40 kuni 20.10.2016 kl 00.00. Mõõdetud müra salvestamise ajaliseks sammuks

valiti kõikides mõõtepunktides 10 minutit. Tabelist 4 nähtuvalt oli 18.10.2017 kell 13.00–19.00

müra keskmine A-kaalutud tase 42 dB (kõrgeim väärtus 43,4 dB), kell 19.00–23.00 41,3 dB

(kõrgeim väärtus 41,3 dB), kell 23.00–07.00 37,8 dB (kõrgeim väärtus 41 dB); 19.10.2017 kell

07.00–19.00 33,4 dB, kell 19.00–23.00 29,4 dB. Mõõtmistulemuste järgi leiti müra hinnatud

tasemeks (mõõdetud müra ekvivalentsele tasemele on vajadusel lisatud parandus sõltuvalt müra

häirivusest) päevasel ajal 40,6 dB ja öisel ajal 37,8 dB (tabel 5). Aruandes järeldati, et päevase

müra hinnatud tase ei ületa 40,6 dBA isegi tuulekiirusega 9,8 m/s ning määrusega nr 71

kehtestatud müra sihtväärtusi ei ületata. Seda, et aruandes on müra esinduslikult hinnatud,

kinnitas Terviseamet oma 14.02.2018 kirjas nr 9.4-3/931 (dtl 201). Ebaõige on kaebajate väide,

justkui oleks Terviseameti järeldustes kogu päeva müra hinnatud taseme määramisel jäetud

käsitlemata müra õhtusel ajal ja arvesse võetud ainult päevast mürataset. Aruande lk-l 13 on

põhjalikult kirjeldatud kogu päeva müra hinnatud taseme arvutamise protsessi, sh seda, et

arvesse on võetud müra päevasel ja õhtusel ajal. Terviseameti tabeli 5 juurde lisatud tärniga

tähistatud selgitustes on tähelepanu juhitud, et kasutatud päevaste müraandmete puhul kasutati

nii 18. kui ka 19. oktoobril 2017 päevasel ajal saadud mõõteandmeid. Aruandest ei tulene, et

õhtusel ajal saadud mõõteandmeid polekski kasutatud. Kogu päeva müra hinnatud tase on

arvutatud kell 7–23 tehtud mõõtmiste alusel, kusjuures kell 19–23 tehtud mõõtmistele on

liidetud 5 dB vastavalt määruse nr 71 § 12 lg-le 8.

14. Terviseamet on 07.06.2017 kirjas (dtl 204) seonduvalt määrusega nr 71 selgitanud, et müra

maksimaalne tase ei tohi ületada tööstusmüra korral vastava mürakategooriaga alal müra liigile

kehtestatud normtaset rohkem kui 10 dBA (määruse nr 71 § 6 lg 2). Seega ei tohi müra

maksimaalsed hetkeväärtused ületada päeval 60 dBA ja öösel 50 dBA. Müra hetkväärtuseid ei

ole seadusandlusega reguleeritud ja need võivad ületada ekvivalentväärtusi, kuid ei tohi ületada

maksimaalväärtusi. Mürakriitilisi olukordi võib esineda, kuid selline olukord peaks kehtima

pikemaajaliselt, näiteks kogu öise aja, et müra kehtestatud ekvivalenttasemed saaks ületatud.

Lisaks märkis Terviseamet, et müratasemete mõõtmised suurtel kaugustel tuulegeneraatorist

annavad kõrgendatud mürataseme väärtused, kuna taustmüra tase on võrreldav tuulegeneraatori

poolt tekitatud müratasemega, ehk mõõtmiste teostamisel saadakse kõrgendatud müratase.

Seetõttu soovitas Terviseamet just mürakaardi koostamist. Ka kaebajad heitsid ringkonnakohtu

istungil 14.12.2020 haldusasjas kogutud mõõtmistulemustele ette nende lühiajalisust ning seda,

et arvestatud pole eri aastaaegade ja sellest tuleneva ilmastikuga. Neidki puuduseid aitab

leevendada just mürakaart.

3-18-1300

16(19)

ELLE OÜ Lääneranna valla mürakaardist (töö nr 18/PA/16, märts 2019, dtl 365 jj) nähtuvalt

on see koostatud arvutuste teel arvutimodelleerimise abil. Alusandmetena on kasutatud

Lääneranna Vallavalitsuselt saadud informatsiooni, piirkonnas teostatud varasemate

mürauuringute tulemusi, mürakaardi koostamise raames piirkonnas teostatud pikaajalisi müra

kontrollmõõtmisi ning riigimaanteede liiklusloenduste tulemusi. Mürakaardi alusandmete

baasaastateks on 2017. ja 2018. aasta. Müra kaardistamisel viidi läbi ka kolm ühe nädala pikkust

keskkonnamüra mõõtmist tuuleparkide mõjupiirkondades oktoobris ja novembris 2018.

Mõõtmiste eesmärk oli pakkuda lisainformatsiooni reaalse olukorra kohta ning kontrollida

arvutuslike müratasemete põhimõttelist usaldusväärsust. Üks mõõtmispunkt oli ka XX

kinnistul, kus müramõõtmine toimus perioodil 08.11–15.11.2018. Müra mõõdeti mõõteperioodi

jooksul pideva jadana ja tulemusi analüüsiti spetsiaalse tarkvaraprogrammiga „Noisy“. Müra

mõõtmiste tulemused on esitatud aruande lisas 2 ning aruandes on spetsiaalselt toonitatud, et

need kajastavad kogu keskkonnamüra – s.t tuuleparkide ja teiste müraallikate (eelkõige

maanteeliiklus) koosmõju (lk 13). ELLE OÜ ei ole mürakaardi koostamisel mõõtnud üksnes

tuulikutest tulenevat müra, vaid müra kumulatiivselt. Mürakaardi eesmärk ei olnud kindlaks

teha üksnes Tamba tuulikutest tulenev müra. Selles kontekstis ei ole asjakohane ka

apellatsioonkaebuses esitatud väide müra hinnatud taseme leidmisest määruse nr 71 § 11 lg 1

alusel. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul mürakaardi müra mõõtmistulemuste

hindamisel põhjendatud lähtuda mitte II kategooria tööstusmüra sihtväärtustest, vaid

piirväärtustest 60 dB päeval ja 45 dB öösel, nagu mürakaardi koostamisel tehtud ongi.

Mürakaardist nähtuvalt jääb aasta keskmise tuulekiiruse juures päevane ja öine hinnatud

müratase elamute ja ühiskondlike hoonete juures nii päeval kui öösel allapoole 45 dB (lk 22).

XX kinnistul toimunud mõõtmise protokollist (dtl 401 jj) nähtuvalt ületas müratase 11.11.2018–

13.11.2018 45 dB, olles vahemikus 45–49 dB, kuid seegi ei kajastanud üksnes tuulikumüra,

vaid ka maantee- ja olmemüra. Terviseameti 05.12.2019 selgituste kohaselt (dtl 540) ei too

üksikud mõõtmisprotokollis väljatoodud piirväärtusi ületavad olukorrad kaasa normidele

mittevastava olukorra esinemist. Koostatud mürakaardi alusel võib järeldada, et XX kinnistu

õuealal ei ületa müratase määruse nr 71 §-ga 4 kehtestatud II kategooria tööstusmüra

piirväärtusi, mis on 60 dBA päevasel ajal ja 45 dBA öisel ajal. Lääneranna valla mürakaardi

summaarse aasta keskmise päevase ja öise mürataseme kaartide (dtl 513–514) kohaselt ei ületa

müratase XX kinnistul ei päevasel ega öisel ajal 40 dB. Halvimat võimalikku stsenaariumit

kujutava mürakaardi kohaselt (dtl 524) on XX kinnistu kumulatiivne (s.o. tuuliku-, liiklus-,

loodusliku ja olmemüra koosmõjul tekkiv) müratase 40–45 dB, kusjuures kaardile on märgitud,

et „Vastavad tuulekiirused esinevad Ilmateenistuse vaatlusandmete kohaselt ca 1% kõigist aasta

tundidest. Mürakaardil on arvestatud müra levimist soodustavate tingimustega kõigis suundades

(s.t. iga vastuvõtja juures puhub tuul müraallikate poolt)“.

15. Ringkonnakohus ei pea tuulikumüra mõõtmisel esinduslikuks ja adekvaatseks Jüri

Lavrentjevi 06.04.2018 mõõtmistulemusi (dtl 84 jj), kuna need on tehtud vaid pooleteise tunni

jooksul ja tugeva tuulega (maksimaalne tuule kiirus kuni 15 m/s), mis viis tulemuseni, et kuuest

mõõtmispunktist üksnes kahes oli võimalik mõõta tuulikumüra, sest ülejäänud neljas

mõõtmispunktis domineeris tuulemüra. Virtsu rannikujaama andmetel moodustasid sellise

keskmise tuulekiirusega tunnid 2018. a-l alla 1% kõigist aasta tundidest (vt Lääneranna valla

mürakaart, lk 11).

16. Ehkki

kaebajad

on

apellatsioonkaebuses

esitanud

vastuväiteid

erinevatele

mõõtmistulemustele, ei ole asjas kogutud tõendeid, mis esitatud mõõtmistulemuste järeldused

ümber lükkaks. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks, et erinevad eriala asjatundjad on

kõik esitanud ekslikke mõõtmisanalüüse, mis on jõudnud enam-vähem samale lõpptulemusele

– tuulikutest tulenev müra ei ületa II kategooria tööstusmüra sihtväärtusi ning kumulatiivne

müra ei ületa piirväärtusi. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et AÕKS § 56 lg-st 2 tulenevalt

3-18-1300

17(19)

on müra sihtväärtus müra normtase, mida tuleb järgida uute planeeringute puhul ning müra

piirväärtus müra normtase, mille ületamisel olemasolevas olukorras tuleb rakendada müra

vähendamise abinõusid. Praeguses asjas ei ole esitatud tõendeid, mis viitaksid sellele, et uue

planeeringu (Tamba tuulepark) rakendamisel ületatakse müra sihtväärtust või olemasolev

olukord XX kinnistul (müra kumulatiivselt) ületaks müra piirväärtust. Lääneranna valla

mürakaardil on viidatud, et Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organization) on

oma 2018. a soovitustes välja toonud, et tuuleparkide ööpäeva hinnatud ekvivalentne müratase

elanike juures ei ületaks 45 dB. Müratase 45 dB on aluseks võetud kui tase, millest alates võib

10% elanikkonnast tunda tugevat häiritust (lk 20). Eesti normatiividest ja Riigikohtu juhistest

tulenevalt on Tamba tuulikutest tulenevat müra hinnatud isegi rangemalt (40 dB

ööpäevaringselt). Ehkki lühiajaliselt võib nii müra sihtväärtus kui ka piirväärtus olla XX

kinnistul ületatud (st, et kohati võib nii tuulikutest tulenev müra kui ka kumulatiivne müra olla

normtasemeid ületav), ei ole tuvastatud, et normtasemeid ületataks suurel määral või pikema

aja jooksul, mida saaks pidada ülemääraseks mürahäiringuks.

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ülemäära häirivaks pidada ka Tamba tuulikutest tulenevat

varjutust XX kinnistul. Vaidlus puudub selles, et Eestis puuduvad normatiivid, mille alusel

ülemäärast varjutust hinnata. Hendrikson&Ko 2017. a varjutuse hinnangu (töö nr 2923/17, dtl

62 jj) kohaselt on reaalset aega, mil vari tekib ja võib olla häiriv, väga vähe. Võttes arvesse Eesti

keskmisi meteoroloogilisi andmeid ning tuulteroosi, leiti spetsiaaltarkvaraga arvutatud

varjutamise kestus kalendriaastas XX kinnistu hoonete juures järgmiselt: elamu juures 9,41

tundi ja suvemaja juures 13,31 tundi (joonis 1). Hinnangus on täiendavalt märgitud, et XX

kinnistul võib kevad- ja sügisperioodil ca kuuajalise perioodi jooksul päikesepaistelistel

õhtupoolikutel lühiajalist varjutamist põhjustada tuulik nr 1, kuid summaarne varjutamise aeg

kalendriaasta jooksul on siiski väike. Tuulik nr 2 varjutamist ei põhjusta. Samuti on kinnistu

kõrghaljastatud tuulikute suunas, mis vähendab tegelikku varjutamise kestust.

SIA ELLE (Oskars Beikulis) varjutusanalüüsis (dtl 412 jj) on arvutatud varjutuse „halvima

stsenaariumi“ variandid, mis vastavad järgmistele eeldustele: päike paistab kogu päeva

päikesetõusust loojanguni; rootori tasand on alati risti sirgjoonega tuuleturbiinist päikeseni;

tuuleturbiin on alati töös. Sellistel eeldustel tehtud analüüs andis XX kinnistul varjutuseks aastas

elumaja juures 63,17 tundi ning suvemaja juures 111,19 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul ei

saa sellest analüüsist lähtuda, kuna „halvima stsenaariumi“ arvutused ei anna adekvaatset

teavet. Ringkonnakohus nõustub Hendrikson&Ko 20.11.2019 arvamuses (dtl 529) toodud

seisukohaga, mille kohaselt annab täpsema tulemuse „realistliku olukorra“ varjutamise

arvutusmetoodika kasutamine, kus arvestatakse pilviste ilmade osakaaluga (erinevate

aastaaegade ning kuude lõikes), samuti piirkonnale iseloomulike tuuleoludega (ehk

tuulteroosiga), mis annab täpsema pildi võimaliku aasta jooksul esineda võiva mõju kohta.

Arvamuses on lisaks põhjendatult osutatud (viidetega rahvusvahelise konverentsi materjalidele

2–5. mai 2017, Rotterdam, dtl 595 jj), et rahvusvaheliselt on enam kasutatav lähenemine (sh

Taani, Belgia, Holland, Rootsi, Kanada, Suurbritannia, USA jt), mille kohaselt on häiringuala

ulatuse määramise aluseks tundlike hoonete või eluhoonete fassaad (sh akende ala), mitte aga

kogu kinnistu ulatus või mingi muu suurusega ala (SIA ELLE analüüsis ei ole arvutamisel

aluseks võetud hoonete fassaadi või aknaid, vaid hulga suuremat ala, mis on arvutuslikku

summaarset varjutamise kestust kordades suurendanud). Nt Hollandi regulatsiooni kirjelduses

tuuakse välja ka asjaolu, et ala loetakse varjutamisest mõjutatuks ainult juhul, kui tundliku

hoone aknad on suunatud tuulikute poole. Üheselt ei ole selge, kas enamike riikide soovitusliku

30 varjutamise tunni all on silmas peetud „halvima olukorra“ või „realistliku olukorra“

soovituslikku ülempiiri, selge ei ole ka see, millistel tingimustel neid väärtusi rakendatakse ning

millise metoodikaga täpselt tuleks varjutuse kestus kindlaks teha. Mitmetes riikides kasutatav

piir 30 tundi on soovituslik „halvima olukorra“ meetodi arvutustulemuste puhul, kuid seda

3-18-1300

18(19)

nõuet rakendatakse, arvutatuna vaid konkreetse tundliku hoone fassaadi arvesse võttes. Seetõttu

on ringkonnakohus seisukohal, et eelistada tuleb Hendrikson&Ko „realistliku olukorra“

meetodil tehtud 2017. a analüüsi ning selle tulemustest järeldub, et XX kinnistul asuvate

eluhoonete varjutus jääb enamikes riikides aktsepteeritu piiresse (30 tundi aastas). Apellandid

ei ole apellatsioonkaebuses täpsustanud, kuidas normide piiresse jäävad müra- ja varjutuse

häiringud saavad ülemäärasteks kumulatiivselt.

18. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida veel lisaks, et vastustaja on jätnud kasutuslubades

võimaluse täiendada neid kõrvaltingimustega. See tähendab, et kui nt täiendavate uuringute või

riikliku järelevalve käigus peaks siiski selguma, et tuulikutest lähtuvad kaebajate kinnistule

normatiive ületavad häiringud, on võimalik kõrvaltingimuste kaudu neid häiringuid leevendada.

Nagu eelnevalt väljendatud, ei ole praegu esitatud selliseid tõendeid, mis selliste häiringute

olemasolu kinnitaks ja seetõttu ei olnud vastustajal põhjust keelduda tuulikutele kasutuslubade

väljastamisest ega seada neile juba praegu mingeid kõrvaltingimusi.

19. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1).

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda

isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS

§ 108 lg 8). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäävad

kaebajate menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajate endi kanda.

Vastustaja Lääneranna vald taotleb kaebajatelt menetluskulu 3465 eurot väljamõistmist.

Ringkonnakohus leiab, et välise õigusabi kasutamisest tulenenud menetluskulude kaebajatelt

väljamõistmine ei ole praeguses asjas põhjendatud. Haldusorganil ei ole küll keelatud kasutada

halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani

igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud haldusvälise õigusabi teenuse

kulude väljamõistmine kaebajalt (vt nt Riigikohtu 21.06.2012 otsus nr 3-3-1-26-12, p 29;

27.10.2011 otsus nr 3-3-1-53-11, p 31; 19.06.2007 otsus nr 3-3-1-24-07, p 16). Haldusorgan

peab välise õigusabi kasutamisel arvestama, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega

seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse

põhjendamatuse korral (vt 06.11.2007 otsus nr 3-3-1-52-07, p 10). Kasutuslubade

õiguspärasuse üle käiv vaidlus ei välju vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest. Tegemist

on

vastustajale

õigusaktidega

pandud

ülesannete

täitmisest

tekkinud

vaidlusega.

Kohtumenetluse asjaolud ei ole ka sedavõrd erilised, et esineks erandlik põhjus vastustaja

õigusabikulude väljamõistmiseks kaebajatelt. Vastustaja 31.05.2018 aktist nähtuvalt on vald

olnud võimeline iseseisvalt hindama haldusmenetluses kogutud tõendeid ja esitama ka

asjakohase õigusliku analüüsi. Eeltoodu tõttu jäävad vastustaja apellatsiooniastme

menetluskulud tema enda kanda.

Kolmas isik Tuuleenergia OÜ on esitanud ringkonnakohtule 13.12.2020 ja 16.12.2020

menetluskulude nimekirjad, milles taotleb kaebajatelt menetluskulude väljamõistmist vastavalt

961,89 eurot ja 320,63 eurot (kokku 1282,52 eurot käibemaksuta, keskmise tunnihinnaga 67,50

eurot). Menetluskulu dokumentidena on esitatud Advokaadibüroo Derling Primus OÜ

13.07.2020 arve nr 2024321 summas 81 eurot, 06.08.2020 arve nr 2024354 summas 60,76

eurot, 15.09.2020 arve nr 2024409 summas 951,76, 12.10.2020 arve nr 2024447 summas 70,50

eurot ning Advokaadibüroo Walless OÜ (endine ärinimi Advokaadibüroo Derling Primus OÜ)

14.12.2020 arve nr 2024563 summas 445,50 eurot. Menetluskulude seos praeguse haldusasja

menetlemisega on nõuetekohaselt tõendatud ja kulude suurus ei ole asja mahtu ja keerukust

arvestades ülepaisutatud. Seetõttu on kolmanda isiku apellatsiooniastme menetluskulud täies

3-18-1300

19(19)

ulatuses põhjendatud ning tuleb tema kasuks HKMS § 108 lg 8 alusel kaebajatelt solidaarselt

(nt Riigikohtu 12.06.2006 otsus nr 3-2-1-50-06, p 25) välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)