2-19-17784/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-19-17784

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2020, Tallinn

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav

Kohtuasi

XX hagi YY ja QQ vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/3840

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.05.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

4 896 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellant):

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kostja

I

(vastustaja

I):

YY

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kostja

II

(vastustaja

II):

QQ

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kostjate

(vastustajate)

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Cardo Soosaar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hageja 15.07.2020 taotlus täiendava tõendi vastuvõtmiseks rahuldamata.

2. Harju Maakohtu 26.05.2020 otsus tühistada ja teha uus otsus.

3. Rahuldada hagi ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/3840

lubamatuks.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.

6. Välja mõista solidaarselt YY-lt ja QQ-lt Eesti Vabariigi kasuks hagejale antud

menetlusabi eest kokku 850 eurot. Nimetatud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul

2-19-17784

käesoleva otsuse jõustumisest ja tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda

menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Makseinfo lisatakse käesolevale otsusele.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX esitas 13.11.2019 hagi YY ja QQ vastu, milles palub tunnistada sundtäitmine täiteasjas

nr 022/2019/3840 lubamatuks. Samuti palub hageja jätta menetluskulud kostjate kanda.

2. Kostjad esitasid 06.06.2019 kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendid täitemenetluse

läbiviimiseks. Täitedokumentideks on Tartu Maakohtu 05.10.2017 otsus ja Tartu

Ringkonnakohtu 29.08.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18564. Ringkonnakohtu otsus jõustus

07.05.2019. Täitmisel oleva nõude sisuks on kostjate menetluskulude nõue hageja vastu

summas 4 896 eurot ja sellele lisanduv viivis.

3. Hagejal on pärandvara väljaandmise nõue kostja I vastu ja see põhineb asjaolul, et kostja I

valduses on hagejale kuuluvad varalised vahendid (WW pärandvara) summas 10 000 eurot,

millele lisandub viivis. Hageja on enda nõude kostjate nõudega tasaarvestanud, mistõttu on

sundtäitmisel olev nõue lõppenud. Nõue ei ole aegunud.

Kostjate vastuväited

4. Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sundtäitmisel olev

kostjate nõue ei ole tasaarvestusega lõppenud, kuna hagejal ei ole kostjate vastu nõuet. Hageja

ei ole tõendanud, et kostja I valduses on WW pärandvara hulka kuulunud 10 000 eurot.

Jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-18564 on tuvastatud, et kostja I andis 10 000 eurot

WW-le üle ja hagejal ei saanud pärijana olla selle raha suhtes mingeid nõudeid. Hageja nõue

on ka aegunud hiljemalt 05.02.2017. Hagejal ei olnud õigust oma nõuet kostjate nõudega

tasaarvestada, kuna see aegus enne kui kostjatel tekkis hageja vastu menetluskulude hüvitamise

nõue.

Maakohtu otsus ja põhjendused

2-19-17784

5. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostjate

menetluskulud kindlaks ja mõistis hagejalt kostjate kasuks välja 624 eurot ning kohustas hagejat

tasuma riigituludesse talle antud menetlusabi eest 450 eurot. Maakohus tühistas hagi tagamise

abinõu, mis oli seatud 10.12.2019 määrusega ja millega oli peatatud täitemenetlus asjas nr

022/2019/3840.

6. Pooled ei vaidle selle üle, et täiteasjas nr 022/2019/3840 viiakse hageja suhtes läbi

täitemenetlust ning nõude sisuks on menetluskulude võlgnevus, mis tuleneb Tartu Maakohtu

05.10.2017 ja Tartu Ringkonnakohtu 29.08.2018 otsustest tsiviilasjas nr 2-16-18564. Pooled

vaidlevad selle üle, kas kostja I valduses on WW pärandvara summas 10 000 eurot, kas hagejal

on tasaarvestatav nõue kostja I vastu ning kas sundtäitmisel olev kostjate nõue on

tasaarvestusega lõppenud.

7. Hageja poolt esitatud pärimistunnistuse nr 1171 kohaselt on hageja testamendi järgi WW

ainupärijaks. Hageja ei ole aga tõendanud, et 12.12.2013 korteri müügist saadud raha 10 000

eurot oleks olnud pärandi avanemise hetkel pärandaja asjade hulgas ning et see oleks sattunud

kostja I valdusse. 12.12.2013 müügileping ning Politsei- ja Piirivalveameti 17.07.2014 vastus

selliseid asjaolusid ei tõenda. Samuti ei tõenda seda kohtule esitatud 14.05.2014 hageja ja kostja

I telefonivestluse stenogramm. Sellest stenogrammist nähtub, et vestlus hõlmab mitmeid

erinevaid küsimusi: asjade kuuluvus ja üleandmine, korteri küsimus, testamendiväline

kokkulepe, pärimismenetluse algatamine või algatamata jätmine. Vestlusest nähtub, et kostja I

soovis saavutada hagejaga testamendivälist kokkulepet enne pärimismenetluse algatamist ning

oli kokkuleppe saavutamisel valmis hagejale tasuma 5 000 eurot. Hageja poolt viidatud laused

on vestluse kontekstist välja rebitud ning kostja I poolt enda pangakontole tehtud 5 000 euro

suuruse sularaha sissemakse sidumine väidetavalt kostja I valduses oleva pärandvaraga ei ole

põhjendatud.

Apellatsioonkaebus

8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.

Alternatiivselt palub apellant maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

9. Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusõiguse norme

ning on jätnud asjas tähtsust omavad tõendid nõuetekohaselt hindamata.

10. Maakohus on jätnud arvesse võtmata, et hageja ja kostja I vahelises 14.05.2014

telefonivestluses on kostja I tunnistanud, et 10 000 eurot on pärandvara ja see on kostja I

valduses. Kostjal I on nimetatud summa kogu ulatuses tänaseni hagejale välja andmata, kuigi

kostja I ka vestluses viitab, et õiguslikku alust tal raha kinni pidada pole.

11. Maakohus on eksinud tõendina esitatud kostja I pangakonto väljavõtte hindamisel kuna

pole hinnanud nimetatud tõendit koos stenogrammiga. 29.04.2014 oli kostja I paigutanud enda

Swedbank AS arvele 5 000 eurot ja see kattub 14.05.2014 telefonivestlusega, milles kostja I

ütleb, et on paigutanud hagejale kuuluvast varast 5 000 eurot panka.

12. Maakohus on eksinud ka notar Inga Anipai e-kirjade hindamisel. Maakohus on jätnud

arvestamata kostja I poolt I. Anipaile antud kinnitusega, et raha on sularahas olemas ja kostja I

valduses. Nimetatud e-kirjad haakuvad ka telefonivestluse ja pangakonto väljavõttega.

2-19-17784

13. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et 12.12.2013 korteri müügitehingust saadud raha 10 000

eurot anti WW kätte. WW osales tehingus esindaja kaudu, kelleks oli kostja I. Seega tähendab

müügilepingus olev kinnitus müügihinna üleandmise kohta seda, et see on antud tegelikult

müüja esindajale, mitte aga müüjale.

14. Maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta hageja väited selle kohta, et kostja I

valetas politseile ning andis valetunnistusi. Pärimistunnistuse väljastamise järgselt asus kostja

I väitma, et ta raha asukohast enam teadlik ei ole, kuigi eelnevalt oli väitnud, et raha on tema

valduses ja ta hoiab seda kinni.

15. Eeltoodust tulenevalt ei vasta maakohtu otsus ka kohtuotsuse põhjendatuse nõuetele.

16. Maakohus kohustas ebaõigesti hagejat tasuma riigituludesse menetlusabina antud 450

eurot ning tasuma kostjate menetluskulud. Maakohus ei arvestanud hageja maksevõimet.

Hageja majanduslik olukord ei olnud muutunud, mistõttu ei olnud sellise kohustuse panemine

mõistlik ega õiglane.

Vastustajate seisukoht

17. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja hagi rahuldada. Ringkonnakohus tunnistab sundtäitmise

täiteasjas nr 022/2019/3840 lubamatuks. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

19. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja poolt esitatud täiendava tõendi osas.

Hageja

esitas

apellatsioonkaebuses

taotluse

võtta

tõendina

vastu

02.07.2014

Justiitsministeeriumi vastus, tõendamaks asjaolu, et notar I. Anipai on Justiitsministeeriumile

saadetud selgitustes märkinud, et lepingus märgitud eseme hind 10 000 eurot on kostja I käes

ja kostja I on nõus selle väljastama. Kostjad vaidlevad vastu tõendi vastuvõtmisele.

Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt esitatud täiendava tõendi vastuvõtmiseks ei ole alust.

TsMS § 652 lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses

tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu,

millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui

asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele

teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 652 lg 4

esimese lause kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või

vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta ei

saanud seda tõendit maakohtus esitada. TsMS § 652 lg 4 teine lause sätestab, et juhul kui pool

uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle

tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja

vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kuna kostjad ei ole nõus tõendi vastu võtmisega, ei

pea ringkonnakohus hindama, kas tõend on vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Eeltoodu

alusel tuleb hageja poolt esitatud täiendava tõendi vastuvõtmisest keelduda. Dokumendi

elektroonilise esitamise tõttu puudub vajadus selle füüsiliseks tagastamiseks.

2-19-17784

20. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus selle üle, kas kostja I valduses on WW pärandvara

summas 10 000 eurot, kas hagejal on tasaarvestatav nõue kostja I vastu ning kas sundtäitmisel

olev kostjate nõue on tasaarvestusega lõppenud.

21. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus rikkus TsMS § 232 lg 1 mõttes tõendite

igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust, mis on toonud kaasa ebaõige

kohtulahendi tegemise. Maakohus jättis nõuetekohaselt hindamata Politsei-ja Piirivalveameti

poolt 18.09.2015 kriminaalasjas nr 14286000041 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli ning

selle tõendi kõrvutamata kohtule esitatud kostja I pangakonto väljavõtte ja notari e-kirjadega.

Maakohus ei ole otsuses ka jälgitavalt selgitanud, miks kostja I poolt enda pangakontole tehtud

5 000 euro suuruse sularaha sissemakse sidumine väidetavalt kostja I valduses oleva

pärandvaraga ei ole põhjendatud ning mis põhjusel ei tõenda notari e-kirjad pärandaja raha

kostja I valduses olemist. Selliselt on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust

(TsMS § 436 lg 1). Maakohus on õigesti viidanud VÕS § 197 lg-le 1, millest tulenevalt peab

tasaarvestaval poolel olema reaalselt eksisteeriv nõue ja selle nõude olemasolu peab tõendama

hageja. Samas on maakohus eelpool toodud menetlusnorme rikkudes ebaõigesti järeldanud, et

hageja ei ole tõendanud 10 000 euro kuulumist pärandvara hulka ja selle asumist kostja I

valduses pärandi avanemise hetkel.

22. Viidatud asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on vaadeldud CD-plaadile salvestatud

14.05.2014 telefonivestlust hageja ja kostja I vahel (tl 7-8). Kõnesalvestiselt nähtuvalt on

vestluse sisuks kostja I poolt hagejale 10 000 euro üleandmise küsimuste arutamine. Samas on

sellelt kõnesalvestiselt üheselt tuvastatav, et vestluses arutatud summa näol on tegemist WW

varaga, mille WW sai 12.12.2013 korteri müügitehingust. WW müüs 12.12.2013 talle kuulunud

korteri kostjale I hinnaga 10 000 eurot (tl 63-66). Ringkonnakohus nõustub kostjate

seisukohaga, et selle raha sai WW enda valdusse. Müügitehingust saadud raha laekumine WW-

le on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-18564. Tartu Maakohus on

viidatud asjas (milles hageja nõudis korteri müügitehingu tühisuse tuvastamist ja hageja

omanikuna kinnistusraamatusse kandmist) tehtud otsuses leidnud, et korteri müügitehing ei

olnud näilik ja ostja andis müüjale korteri eest raha üle (tl 45-52). Tsiviilasjas nr 2-16-18564

tehtud otsusest tulenevalt tuvastas kohus selle, et WW teatas hagejale 08.03.2014, et raha on

tema (s.o WW) käes. Seega on WW korteri müügitehingust raha enda valdusse saanud. Samas

ei nõustu ringkonnakohus kostjate seisukohaga, et nimetatud rahasumma ei sattunud kostja I

valdusse. Vaidluse all ei ole, et WW suri 25.04.2014 ja kostja I oli WW abikaasa. WW asjade

jäämist WW surma järgselt abikaasa, s.o kostja I valdusse kinnitab kõnesalvestise kohaselt

poolte vahelises vestluses kostja I ise. Nimelt räägivad kõne alguses pooled omavahel sellest,

et 27.aprillil oli kostja I lubanud hagejale 10 000 eurot üle kanda. Hageja teatab kostjale I

järgmist: „Et, vaata see ee, ee 27, 27. aprill oli see kuupäev on ju, kui sa lubasid see 10 000 üle

kanda.“ Selle peale vastab kostja I, et „Kõik on sinu oma, mis W asjad, asjad siin minu majas

on.“ ning et testamendi järgi kuulub kõik hagejale ja kostja I soovib, et hageja asjad ära viiks

(tl 7-8). Seejärel kinnitab kostja I, et pool sellest summast on hetkel pangaarvel – „Mul on raha

praegu pangas.“ Samuti lubab kostja I raha hagejale üle kanda, kirjutades ülekande selgitusse,

et tegemist on vanaisa pärandiga - „No jah aga ma kirjutan, et vanaisa pärand“. Samuti kinnitab

seda, et tegemist on WW pärandvaraga, mis on kostja I valduses, ka vestluses kostja I poolt

järgnevalt esitatu - „Sa ei ole, mina, mina ei ole mitte midagi valesti teinud, sellepärast, et kuni

ei ole mul notariaalset nõuet, et testamendi oma, tähendab, et ma pean nüüd sinu , et kui sa

saad aru küll, mis ma tahan sulle ütelda seni kuni ei ole ametlikku nõuet selle kohta, ma , mina

võin seda isa korraks, miks ma siis tema kappi võin hoida, ma võin seda raha samuti hoida, see

on tema pärandvara“ (tl 7-8). Kostja I väidet, et ta on pool summast pangaarvele pannud ja

ühtlasi ka asjaolu, et tegemist on kostja I valduses oleva WW pärandvaraga, kinnitab samuti

2-19-17784

kostja I pangakonto väljavõte, mille kohaselt on kostja I sularahas 4 päeva pärast WW surma,

s.o 29.04.2014 pangakontole sisse maksnud 5 000 eurot (tl 9-12).

23. Samuti tõendab kõnesalvestis asjaolu, et ka kõne toimumise ajal, s.o 14.05.2014 oli WW

pärandvara kogusummas 10 000 eurot kostja I valduses. 5 000 euro asumist kostja I

pangakontol kinnitab eelpoolviidatud pangakonto väljavõte koos kostja I vestluses antud

kinnitusega, et see raha on hetkel pangas (tl 7-8). Teise poole, s.o 5 000 euro, asumist kostja I

valduses kinnitab kostja I vestluses hagejaga ise. Nimelt nõustub kostja I vestluse alguses

hagejaga, et 10 000 eurot on kogusumma ning 5 000 eurot on pool sellest rahast, mis asub

pangakontol. Kostja I kinnitustest, et „Olen seda kinni pidanud“ ja „Raha on minu käes ja kui

testamendi noh valdaja nõuab seda raha minu käest, siis ta saab selle raha testamendi järgselt

dokumentide vormistamisel.“ (tl 7-8) järeldub, et kostja I peab enda valduses kogu summat, s.o

10 000 eurot. Täiendavalt tõendavad raha asumist kostja I valduses notar Inga Anipai e-kirjad,

mille kohaselt on YY notarile WW surma järgselt kinnitanud korteri müügitehingust saadud

sularaha olemasolu (tl 58-59). Seega on eeltoodust tulenevalt tõendatud, et korteri müügist

saadud 10 000 eurot asus hiljemalt alates 08.03.2014 WW käes ja jäi pärast tema surma alates

25.04.2014 kostja I valdusse. Maakohtu otsuses on õigesti leitud, et telefonivestlusest nähtuvad

kostja I püüdlused saavutada hagejaga kokkulepet, et hageja ei läheks testamendiga notari

juurde ja pakkus hagejale selle eest raha. Kuid kostja I pakkus mitte ainult 5 000 eurot, nagu

maakohus ekslikult leidis, vaid kokku 10 000 eurot. Samuti jättis maakohus tähelepanuta, et

selle sama hagejale lubatud 10 000 euro kohta on kostja I sisuliselt kinnitanud, et see on WW

pärandvara, mis kuulub pärijale, s.o hagejale, kuid ei tahtnud kogu summat hagejale enne

pärimismenetlust välja anda.

24. Kostjad ei ole esile toonud, et kõnealune 10 000 eurot oleks hagejale pärast 14.05.2014

toimunud vestlust tasutud. Pärimisseaduse (PärS) § 146 lg 1 kohaselt on isik, kes valdab

pärijana pärandvara, kuid ei ole õigustatud pärima, kohustatud pärijale, testamenditäitjale või

pärandi hooldajale pärandvara välja andma. Seega on hagejal nõue kostja I vastu PärS § 146 lg

1 alusel.

25. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et hageja nõue on aegunud enne Tartu

Ringkonnakohtu otsuse jõustumist 07.05.2019. Käesoleval juhul ei kohaldu tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate käsitlusega, et pärandajal

oli nõue kostja I vastu, mistõttu muutus see 12.12.2013 sissenõutavaks ja nõue aegus hiljemalt

05.02.2017. Tuvastatud on asjaolu, et WW sai 12.12.2013 tehingust korteri müügihinna 10 000

eurot enda valdusse. Seega ei saanud WW-l enam olla nõuet kostja I vastu müügihinna

tasumiseks. Käesolevas asjas on tõendatud, et pärandi avanemise hetkel ja ka pärast seda oli

10 000 eurot kostja I valduses. Kuna hagejal on pärimisõigusest tulenev nõue kostja I vastu, siis

kohaldub TsÜS § 155 lg 1, mille kohaselt on pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg

30 aastat. Seega on hagejal seisuga 07.05.2019 kostja I vastu sissenõutavaks muutunud nõue

summas 10 000 eurot, mis ei ole aegunud ja mida seetõttu on hagejal võimalik kostja I

menetluskulude nõudega tasaarvestada.

26. Kostjad ei ole hageja väitele, et kostjate näol on tegemist solidaarvõlausaldajatega,

vastuväiteid esitanud. Kuna hageja on enda nõude kostja I menetluskulude nõudega

tasaarvestanud, kehtib selline tasaarvestus VÕS § 73 lg 3 alusel ka kostja II suhtes. Arvestades,

et hageja nõue ületab kostjate menetluskulude nõuet, on kostjate nõue tervikuna hageja poolse

tasaarvestusega lõppenud ning sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/3840 on seega

täitemenetluse seadustiku § 221 lg 1 alusel lubamatu.

2-19-17784

27. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, ei pea ringkonnakohus vajalikuks

käsitleda hageja väidet selle kohta, et kostja I on andnud politseile valeütluseid.

28. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt

kostjate kanda. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb ka apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel jätta solidaarselt vastustajate kanda.

29. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt ei ole hagejal menetluskulusid maakohtu- ja

ringkonnakohtumenetluses tekkinud.

30. Maakohus rahuldas 10.12.2019 määrusega hageja taotluse ja vabastas hageja täies ulatuses

hagi ja hagi tagamiselt riigilõivu tasumise kohustusest, kokku 450 euro suuruses summas.

Samuti jätkas ringkonnakohus hagejale menetlusabi andmist, vabastades ta apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu, summas 400 eurot, tasumise kohustusest. TsMS § 190 lg 3 kohaselt

mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis

tasuda osamaksetena, hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi

rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude

kandmisel. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt riigituludesse välja mõista kokku 850 eurot.

Nimetatud summa tuleb kostjatel tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest ja

nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg-d 5 ja 9). Makseinfo lisatakse käesolevale

otsusele.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Ande Tänav