2-20-1451/23 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-1451

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A. ja B.B. hagi C.C. vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 29. juuli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

C.C. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

A.A. nõude osas 1008 eurot

B.B. nõude osas 1008 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad

(vastustajad):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

ja

B.B.

(isikukood

XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja D.D., lepinguline

esindaja Jana Kaup

Kostja (apellant): C.C. (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaadi abi Aleksei Forstiman

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(10)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 29. juuli 2020. a otsus osas, milles maakohus mõistis

C.C.lt A.A. ja B.B. kasuks alates 28. jaanuarist 2020 kuni A.A. ja B.B. täisealiseks

saamiseni välja igakuise elatise suuremas ulatuses kui 180 eurot (maakohtu otsuse

resolutsiooni p-d 4–5).

Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista C.C.lt nii A.A. kui ka B.B. kasuks

alates 28. jaanuarist 2020 kuni A.A. ja B.B. täisealiseks saamiseni välja igakuine elatis

180 eurot.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Viru Maakohtu 29. juuli 2020. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Rahuldada hagi osaliselt.

3.2. Mõista

C.C.lt

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

B.B.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

kasuks

välja

tagasiulatuv

elatis

ajavahemiku

1. veebruar 2019 kuni 28. jaanuar 2020 eest kindla summana 1500 eurot.

3.3. Mõista

C.C.lt

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

A.A.

(isikukoood

XXXXXXXXXXX) kasuks välja tagasiulatuv elatis ajavahemiku 1.

veebruar 2019 kuni 28. jaanuar 2020 eest kindla summana 1500 eurot.

3.4. Mõista C.C.lt B.B. kasuks alates 28. jaanuarist 2020 kuni B.B. täisealiseks

saamiseni X välja igakuine elatis 180 eurot.

3.5. Mõista C.C.lt A.A. kasuks alates 28. jaanuarist 2020 kuni A.A. täisealiseks

saamiseni X välja igakuine elatis 180 eurot.

3.6. Kohtuotsuse täitmisel arvestada, et 4. märtsil 2020, 10. märtsil 2020,

15. aprillil 2020 ja 17. mail 2020 tasus C.C. A.A. ja B.B. ülalpidamiseks

kokku 1238 eurot 71 senti. Kui C.C. tasus elatist ka pärast 17. maid 2020,

arvestada ka sellega kohtuotsuse täitmisel.

3.7. Kohustada C.C. kandma elatis iga kuu 10. kuupäevaks B.B. kontole nr X.

3.8. Elatist

makstakse

iga

kalendrikuu

eest

ette

(perekonnaseaduse

(PKS) § 100 lg 4).

3.9. Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Viru Maakohtu 2. märtsi 2020. a hagi

tagamise määrus, millega kohustati C.C. tasuma A.A.le ja B.B.le elatist

kummalegi 150 eurot kuus alates 28. jaanuarist 2020 kuni tsiviilasjas

menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

3.10. Jätta

menetluskulud

poolte

endi

kanda.

Pooltel

hüvitatavad

ja

kindlaksmääramist vajavad menetluskulud puuduvad.

4. Apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud jätta poolte

endi kanda.

3(10)

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja I) ja B.B. (hageja II) esitasid 28. jaanuaril 2020 seadusliku esindaja

D.D. (ema) kaudu Viru Maakohtule hagi C.C. (kostja, isa) vastu, milles palusid 14. märtsi

2020. a täpsustusi arvestades kostjalt välja mõista kummagi hageja kasuks tagasiulatuv

elatis alates 1. veebruarist 2019 summas 5880 eurot ja alates hagi esitamisest igakuine

elatis 262 eurot kuni hagejate täisealisteks saamiseni, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, millest on maha arvatud pool riigi poolt

tasutud lapsetoetusest. Hagejad palusid määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord

selliselt, et kostja on kohustatud tasuma elatist iga kuu 10. kuupäevaks hageja II kontole.

Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda.

Koos hagiavaldusega esitasid hagejad hagi tagamise taotluse.

Hagiavalduse kohaselt on kostja hagejate isa. Kostja ei ole täitnud hagejate

ülalpidamiskohustust alates veebruarist 2019, kui hagejad asusid kostjast eraldi elama.

Hagejad nõuavad kostjalt elatist tagasiulatuvalt PKS § 108 alusel ja igakuiselt PKS § 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras. Kuivõrd hagejad nõuavad miinimumelatist, ei pea nad

enda vajadusi tõendama. Hagejad nõustuvad miinimumelatist vähendama peretoetuse

võrra (30 eurot hageja kohta). Kui kostjal puuduvad rahalised vahendid elatise tasumiseks,

tuleb tal teenida suuremat sissetulekut.

2. Kostja vaidles hagile vastu osaliselt, palus jätta rahuldamata tagasiulatuva elatise

nõude ning igakuise elatise nõude osas, mis ületab 150 eurot hageja kohta. Menetluskulud

palus kostja jätta poolte endi kanda.

Tagasiulatuva elatise nõue on põhjendamata. Kostja pidas hagejaid ülal nii vahetult kui ka

elatise maksmisega. Hagejate ema ei ole tõendanud, et ta kandis hagejate ülalpidamiseks

kulutusi ajal, kui nad viibisid kostja juures. Tagasiulatuv ülalpidamisnõue ei täidaks enam

oma eesmärki ning selle nõude rahuldamine võib panna kostja äärmiselt raskesse

majanduslikku olukorda. Kui hagejad vajasid elatist, oleksid nad saanud esitada hagi kostja

vastu varem.

Kostja ei ole võimeline tasuma igakuiselt miinimumelatist, kahjustamata enese

ülalpidamist. Kostja põhipalk on X eurot (bruto), muu sissetuleku moodustavad lisatasud

4(10)

ja preemia. Muu vara kostjal puudub. Kostja ei saa suuremat sissetulekut teenida. Kostjal

on omandatud ehitaja elukutse, kuid tal on tuvastatud ehitusmaterjalidega seotud allergia.

Kostja on läbinud keevitaja täienduskoolituse, kuid tal puudub vastav kutsetase. Kostja on

võimeline tasuma mõlemale hagejale elatist igakuiselt 150 eurot.

Hagejate igakuised kulutused on väiksemad kui miinimumelatis. Seetõttu tuleb hinnata

hagejate vajadusi, arvestades mastaabisäästu. Justiitsministeeriumi tellimusel valminud

ning

Tartu

Ülikooli

sotsiaalteaduslike

rakendusuuringute

keskuse

ja

PricewaterhouseCoopers Advisorsi läbi viidud uuringu (uuring) järgi on lapse

minimaalsed ülalpidamiskulud väiksemad kui kehtiv miinimumelatis. Lisaks on osa

hagejate vajadusi kaetud riiklike peretoetustega.

3. Maakohus rahuldas 2. märtsi 2020. a määrusega hagejate hagi tagamise taotluse

osaliselt ning kohustas kostjat tasuma kummalegi hagejale elatist 150 eurot kuus alates

28. jaanuarist 2020 kuni tsiviilasjas lõpplahendi jõustumiseni.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas 29. juuli 2020. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis

kostjalt kummagi hageja kasuks eraldi välja tagasiulatuva elatise 1500 eurot ajavahemiku

1. veebruar 2019 kuni 28. jaanuar 2020 eest ning alates 28. jaanuarist 2020 kuni hagejate

täisealiseks saamiseni igakuise elatise 262 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, millest on maha arvatud pool riigi poolt

tasutud lapsetoetusest. Otsuse resolutsiooni kohaselt tuleb elatis kanda hageja II kontole

iga kalendrikuu eest ette 10. kuupäevaks. Maakohus märkis, et otsuse täitmisel tuleb võtta

arvesse, et kostja tasus 4. märtsil 2020, 10. märtsil 2020, 15. aprillil 2020 ja 17. mail 2020

hagejate ülalpidamiseks kokku 1238 eurot 71 senti. Kui kostja tasub elatist pärast 17. maid

2020, tuleb ka sellega kohtuotsuse täitmisel arvestada. Samuti märkis maakohus, et

kohtuotsuse jõustumisel tühistatakse 2. märtsi 2020. a hagi tagamise määrus.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt on hagejad esitanud nõude miinimumelatise saamiseks

(PKS § 101 lg 1). Eelduslikult kulub hagejate igapäevaste vajaduste rahuldamiseks

kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär.

Seega ei pidanud hagejad enda vajadusi tõendama. Samas ei ole kostja tõendanud, et

hagejate vajadused on miinimumelatisest väiksemad.

Lapse elatisnõude suuruse arvestamisel tuleb hinnata lapse tavalist elulaadi, mida vanemad

talle saavad võimaldada. Seetõttu tuleb analüüsida hagejate vanemate varalist seisundit.

Maakohus tuvastas, et kostja keskmine igakuine sissetulek on X eurot X senti. Hagejate

ema saab keskmiselt igakuiselt töötasu X eurot X senti ja peretoetust 120 eurot. Vanemate

ühisomandis on korter X, kus elavad hagejad koos oma emaga.

Maakohus leidis, et kostjal tuleb tasuda hagejatele igakuiselt elatist miinimummääras,

millest tuleb hagejate nõusolekul pool riiklikku lapsetoetust maha arvata. Maakohtu

hinnangul ei olnud alust elatise vähendamiseks suuremas ulatuses. Kostja ei ole tõendanud,

et ta ei saa täistööajaga töötada või tal oleks teisi ülalpeetavaid.

Hagejad nõuavad kostjalt PKS § 108 alusel tagasiulatuvat elatist ajavahemiku

1. veebruar 2019 kuni 28. jaanuar 2020 eest. Kostja ei ole oma vastuväiteid, et ta on

5(10)

eeltoodud perioodil andnud lastele ülalpidamist regulaarselt ja seadusega ettenähtud

ulatuses, tõendanud. Kostja on kõnealuse aja jooksul tasunud hagejatele elatist kokku

600 eurot. Asjaolu, et hagejad ei ole sel perioodil elatist kordagi nõudnud, ei anna alust

jätta tagasiulatuv elatise nõue täies ulatuses rahuldamata. Samas leidis maakohus, et

tagasiulatuva elatise nõue tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu hinnangul oli põhjendatud

võtta selle nõude lahendamisel elatise suurusena arvesse 150 eurot kuus ühe hageja kohta.

See summa arvestab laste ja teise vanema huve ega pane kostjat raskesse majanduslikku

olukorda. Kummagi hageja kasuks tuleb kostjalt seega välja mõista tagasiulatuv elatis

1500 eurot ((150 eurot × 12 kuud) - 300 eurot).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub 31. augustil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada osas, milles kohus rahuldas hagejate tagasiulatuva elatise nõude ning igakuise

elatise nõude suuremas ulatuses kui 150 eurot. Tühistatud osas palub kostja teha uue

otsuse, millega jätta hagejate tagasiulatuva elatise nõue rahuldamata ning mõista kostjalt

mõlema hageja kasuks välja igakuine elatis 150 eurot kuni hagejate täisealiseks saamiseni.

Alternatiivselt palub kostja maakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei võimalda kostja sissetulek tasuda hagejatele

maakohtu poolt välja mõistetud elatist ilma enese ülalpidamist kahjustamata. Maakohus

on jätnud arvesse võtmata, et kostja igakuine põhipalk on X eurot (bruto). Muu on lisatasu

ja preemia, mille saamine ei ole tagatud. Lisaks on maakohus ekslikult leidnud, et kostjal

on võimalik täistööajaga töötades teenida suuremat sissetulekut. Kostja töötab

täistööajaga. Hagejate ema töötasu on suurem üksnes öötöö tegemise tõttu.

Maakohus oleks pidanud hindama hagejate igakuiseid vajalikke kulutusi, mis on kostja

arvates miinimumelatisest väiksemad (sh mastaabisäästu tõttu). Isegi hagejate enda

esitatud väidetest ja tõenditest ei nähtu, et nende vajadused vastaksid nõutavale elatisele.

Tagasiulatuva elatise väljamõistmine asetaks kostja äärmiselt raskesse majanduslikku

olukorda. Seejuures ei ole hagejad ajavahemikul, mille eest tagasiulatuvat elatist nõutakse,

kordagi enda ülalpidamist nõudnud ega endi vajadusi sellel perioodil välja toonud.

6. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

Menetluskulud paluvad hagejad jätta poolte endi kanda.

Kostja ei ole hagejaid vahetult ülal pidanud. Samas oli kostja hagejate ülalpidamise

kohustusest teadlik, kuna hagejate ema on tema poole elatise maksmise palvega mitmel

korral pöördunud. Kostja on maksnud elatist hagejatele kokku üksnes X eurot, mille on

maakohus asja lahendamisel arvesse võtnud.

Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimummäära. Praegusel juhul ei ole hageja töövõimetu ning tal ei ole teisi

ülalpeetavaid. Seejuures võimaldaksid kostja erialad tal eelduslikult teenida miinimumist

suuremat töötasu. Kostja peab hankima nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks

vajalikud vahendid ning tagama lastele nende arenguks piisava ülalpidamise.

6(10)

Kuivõrd hagejad ei ole väitnud, et nende igakuised ülalpidamiskulud on suuremad kui

miinimumelatis, ei pidanud hagejad oma vajadusi tõendama. Samas on hagejad esitanud

kulusid tõendavaid dokumente.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel

tühistada osas, milles maakohus rahuldas mõlema hageja nõude igakuise elatise saamiseks

alates 28. jaanuarist 2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni suuremas ulatuses kui

180 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt

kummagi hageja kasuks välja alates 28. jaanuarist 2020 kuni hagejate täisealiseks

saamiseni igakuise elatise 180 eurot. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

8. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus

rahuldas hagejate nõuded igakuise elatise saamiseks suuremas ulatuses kui 150 eurot ning

tagasiulatuva elatise saamiseks PKS § 108 alusel. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas,

milles maakohus mõistis kostjalt mõlema hageja kasuks alates 28. jaanuarist 2020 välja

igakuise elatise 150 eurot kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Selles osas on maakohtu

otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega

vaidlustatud osas.

9. Asja materjalidest nähtuvalt on mõlemad hagejad palunud mõista kostjalt välja

PKS § 101 lg 1 järgse miinimumelatise, millest on maha arvatud pool riigi poolt tasutud

lapsetoetust, samuti tagasiulatuva elatise PKS §-s 108 alusel. Pooled vaidlesidki maakohtu

menetluses selle üle, kas kostja peab maksma elatist hagejate poolt esitatud nõuete ulatuses

või tuleb elatist PKS § 102 lg 2 alusel vähendada.

Kostja on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et praeguseks ajaks võib poole

miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire tõusu

tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Pealegi ei võimalda kostja väitel tema

sissetulek tal tasuda mõlemale hagejale igakuiselt elatist suuremas ulatuses kui 150 eurot.

Kostja on maakohtule esitanud tööandja X poolt väljastatud palgatõendid (tl-d 50, 95–100)

ja konto väljavõtte (tl-d 106–128). Samuti väitis kostja, et ajal, mil hagejad viibivad tema

juures, kannab ta nende ülalpidamiseks kulutusi, ning osa laste vajadustest on kaetud

riikliku peretoetusega. Lisaks on kostja seadnud kahtluse alla hagejate vajaduste suuruse,

väites, et laste kulutused on miinimumelatisest väiksemad mh mastaabisäästu tõttu (tl-d

27, 92 pöördel–93). Kostja palus laste ülalpidamiskulude hindamisel arvestada lapse

vajaduspõhise miinimumelatise uuringuga.

Maakohus jõudis vaidlustatud otsuses järeldusele, et kostja on võimeline tasuma hagejatele

igakuiselt elatist miinimummääras (PKS § 101 lg 1), millest on pool riigi poolt tasutud

lapsetoetust maha arvatud. Suuremas ulatuses elatise vähendamiseks alus puudub

7(10)

(PKS § 102 lg 2). Hagejate tagasiulatuva elatise nõude (PKS § 108) rahuldas maakohus

osaliselt.

10. Ringkonnakohus märgib, et üldjuhul on igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101

lg 1 alusel pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võib kohus

PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist

vähendada. PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on mõjuvad põhjused sätestatud

näidisloeteluna.

Mõjuvaks

põhjuseks

miinimumelatisest

väiksema

elatise

väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele igasugune muu asjaolu, mida

arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused või

nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva

katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seega saab kohus iga

üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt

ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise

maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad

vahendid tagatud (PKS § 99). Mõjuvat põhjust, mis annaks alust lapse ülalpidamiskulusid

vähendada alla seaduses sätestatud miinimummäära, peab tõendama kostja (vt nt

Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16).

11. TsMS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu kaalutlus-

ehk diskretsiooniotsustus (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-

15909, p 14), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme

kohus on ületanud diskretsioonipiire.

Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud kostja apellatsioonkaebuses esitatud etteheide,

et maakohus ei ole igakuise elatise suuruse määramisel võtnud piisavalt arvesse kostja

varalist seisundit. Maakohus ei ole selles osas seadusest tulenevat kaalutulusõigust

õiguspäraselt teostanud ning on rikkunud diskretsioonipiire. See on viinud hagi osaliselt

ebaõige rahuldamiseni.

11.1. Ringkonnakohus rõhutab, et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa

oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist.

Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid

(vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.1). Ka praeguses asjas

ei ole hagejatel endil sissetulekut.

Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest

vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral

arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb

vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16).

11.2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu arvestustega, et kostja sai ajavahemikul alates

1. juulist 2019 kuni 30. juunini 2020 kuus keskmiselt töötasu X eurot X senti. Asja

materjalidest nähtuvalt on tööandja X teinud kostjale ajavahemikul alates augustist 2019

8(10)

kuni juunini 2020 väljamakseid kokku X eurot X senti (tl-d 50, 114–128). Lisaks on Eesti

Töötukassa 10. juuni 2020. a otsusega määranud kostjale hüvitise X eurot X senti (bruto;

tl 129). Ringkonnakohtu arvestuste kohaselt on kostja saanud ajavahemikul alates 1. juulist

2019 kuni 30. juunini 2020 keskmiselt töötasu X eurot X senti kuus (tl-d 50, 128 ja 129).

Samas ei nõustu ringkonnakohus kostja seisukohaga, et sissetulekuna tuleb arvesse võtta

üksnes tema põhipalk. Sissetuleku hulka tuleb arvestada töötasu või muud sellesarnased

sissetulekud, sh lisatasud ja preemiad.

Kostja ja hagejate ema ühisomandisse kuulub korteriomand X (tl-d 62–63), mis on

hagejate ja nende ema elukoht. Muud kostjale kuuluvat vara tsiviilasja materjalidest ei

nähtu.

11.3. Iseenesest on õige maakohtu ja hagejate seisukoht, et vanemal on kohustus hankida

nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku

arvel või piisava sissetuleku puudumise korral muu vara arvel (vt nt Riigikohtu

13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Siiski tuleb vanema võimalusi

teenida lisasissetulekut või hankida tasuvam töö igal üksikjuhul eraldi hinnata. Seejuures

tuleb mh arvestada piirkondlike eripäradega töötasudes ja töö hankimise võimalustes.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja sissetulek ca X eurot X senti kuus. Kostja elab X.

Ringkonnakohtu arvates on kostjal, lähtuvalt eelkõige töö tegemise piirkonnast, mõistliku

suurusega sissetulek. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeldada, et kostja otsiks mõnevõrra

suurema töötasu saamiseks võimalusi asuda tööle Eesti mõnes teises piirkonnas või

välismaal. Kostja ärakolimine praegusest elukohast või pikemaajalised eemalviibimised ei

oleks eelduslikult ka laste (hagejate) endi huvides. Ida-Virumaal on lisatöö hankimise

võimalused hetkel üldiselt teadaolvalt vähesed.

Eelmärgitut arvestades ei nõustu ringkonnakohus hagejate poolt menetluses läbivalt

esitatud etteheitega, nagu peaks kostja suurema sissetuleku teenimiseks töökohta

vahetama.

11.4. Samuti on põhjendamatu maakohtu etteheide, et kostjal tuleb suurema sissetuleku

teenimiseks asuda tööle täistööaga. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja töötaks osalise

tööajaga. Hagejate ema on 25. juuni 2020. a maakohtu istungil üksnes väitnud, et talle

teadaolevalt töötab kostja hommikustes vahetustes (tl 135). Sellisest väitest ei saa

järeldada, et kostja töötab osalise töötajaga.

11.5. Arvestades kostja majanduslikku seisu, sh sissetuleku suurust (X eurot X senti ), ei

ole

ta

ringkonnakohtu

hinnangul

võimeline

andma

hagejatele

ülalpidamist

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud ulatuses, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kostja peab

PKS § 102 lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste

ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt. See ei tähenda aga, et need vahendid tuleb

aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tuleb vanema

sissetulek nii ülalpeetavate kui ka ülalpidaja minimaalsete vajaduste rahuldamiseks jagada

proportsionaalselt (vt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-

15, p 11; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4). Praeguses asjas ei ole

pooled välja toonud oma igakuiseid minimaalseid vajadusi.

9(10)

Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et kuivõrd ta on hagejate igakuiste kulude

suurusele

maakohtu

menetluses

vastu

vaielnud

ning

asjas

esinevad

alused

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatise vähendamiseks, oleksid hagejad pidanud

tõendama, et nende igakuised vajadused on minimumelatise ulatuses. Maakohus on

hagejatele teinud ka ettepaneku kulude kohta tõendeid esitada (tl-d 64–66). Hagejad on

koos 19. juuni 2020. a menetlusdokumendiga esitanud kulude tõendamiseks küll mitmeid

panagakonto väljvõtteid (tl-d 78–89), kuid nende alusel ei ole võimalik hagejate

põhjendatud vajaduste (PKS § 99) kohta järeldusi teha.

Kuivõrd hagejad oma vajadusi tõendanud ei ole (TsMS § 230 lg 1), saab vajaduste

eeldusliku suuruse hindamisel ringkonnakohtu hinnangul lähtuda lapse vajaduspõhise

miinimumelatise uuringust. Uuringu kohaselt on keskmine 7–12-aastaste laste

ülalpidamiskulu ühes kuus 359 eurot, millest ühe vanema kanda peaks jääma 179 eurot

50 senti. Täiskasvanud inimese vajadused on alaealise lapse vajadustest eelduslikult

mõnevõrra suuremad.

11.6. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kostjalt tuleb mõlema hageja kasuks

välja mõista igakuine elatis 180 eurot alates 28. jaanuarist 2020 kuni hagejate täisealiseks

saamiseni. Ringkonnakohus on selle summa leidmisel arvesse võtnud ka riiklikku

peretoetust (perehüvitiste seaduse §-d 2, 3, 15 ja 17). Kuigi hagejad on nõustunud võtta

riiklik peretoetus arvesse miinimumelatise vähendamise korral (tl 52 pöörel), siis

ringkonnakohtu arvates ei esine hagejatel ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta

lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata.

Ringkonnakohus lisab, et PKS § 101 lg 1 kohane miinimumelatis ei täida tõenäoliselt enam

oma algset eesmärki, s.o rahuldada õigustatud isikute igapäevaseid vajadusi.

Miinimumpalk ei seostu laste tegelike vajadustega ega vanemate võimalusega elatist

maksta. Seetõttu tuleks suurelt osalt vanematelt jõukohane elatis välja mõista väiksemas

ulatuses (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, 9. juuni

2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30).

12. Kostja apellatsioonkaebuse muud väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust

hinnata esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest

teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Seega muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu

otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt veel järgmist.

Kostja on tagasiulatuva elatise nõude (PKS § 108) vaidlustamisel tuginenud

apellatsioonimenetluses esmajoones sellele, et nõude rahuldamine võib teda asetada

äärmiselt raskesse olukorda ning olla ebamõistlikult koormav, kuna hagejad ei ole ühe

aasta jooksul enne hagi esitamist kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud.

Ringkonnakohus kostja sellise seisukohaga ei nõustu. Maakohus on õigesti leidnud, et kui

õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt

ülalpidamist nõudnud, ei tähenda see seda, et ta kaotab tagasiulatuva ülalpidamisnõude

esitamise õiguse. Seega järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud

isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse

määramisel (vt ka Riigikohtu 25. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20).

10(10)

Ringkonnakohtu hinnangul, arvestades toonaseid hagejate igakuiseid eelduslikke

minimaalseid vajadusi (lapse vajaduspõhise miinimumelatise uuringu alusel), kostja

ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, leidis maakohus

põhjendatult, et tagasiulatuvalt väljamõistetava elatise suuruseks ühes kuus tuleks

arvestada 150 eurot (ühe hageja kohta). Eelmärgitust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse osaliselt.

13. Hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jätab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud kulud TsMS § 163 lg 1 (kolmanda alternatiivi)

järgi poolte endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus

menetluskulusid rahaliseks kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest