2-20-6380/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse kuupäev

18. detsember 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-6380

Tsiviilasi

Kose valla (Kose Vallavalitsuse kaudu) avaldus CC-lt

laste hooldusõiguse äravõtmiseks ja lastele eestkostja

määramiseks

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 26. mai 2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

CC määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Kose vald (Kose Vallavalitsuse kaudu),

lepinguline esindaja Kaidi Mürk

Puudutatud isik I (ema, määruskaebuse esitaja): CC

(isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja

Piia Roosileht

Puudutatud isikud II ja III (lapsed): SS (isikukood

XXXXXXXXXXX) ja MM (isikukood

XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud

ühine esindaja vandeadvokaat Leino Biin

Puudutatud isik IV (vanaema): HH (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik V (vanaisa): QQ (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada avaldaja 30. juuni 2020 taotlus täiendava tõendi (MTÜ Abi Võti

19. juuni 2020 kokkuvõte tööst lastega) vastuvõtmiseks.

2. Harju Maakohtu 26. mai 2020 määrus jätta muutmata.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maakohtus jätta riigi kanda ja määruskaebuse läbivaatamise kulud

iga menetlusosalise enda kanda, välja arvatud lastele riigi õigusabi korras määratud

esindaja kulu, mis jääb samuti riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

2 (6)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. CC (ema, menetluses puudutatud isik I) ja YY (isa) kooselust sündisid XX.XX.XXXX SS

(vanem poeg, menetluses puudutatud isik II) ja XX.XX.XXXX MM (noorem poeg, menetluses

puudutatud isik III, koos edaspidi: pojad). Isa suri 2012. aastal ja sellest ajast on emal poegade

suhtes ainuhooldusõigus. Ema abiellus suvel 2019. aastal EE-ga (ema abikaasa) ja neil on lisaks

veel kaks ühist last.

2. Kose vald (Kose Vallavalitsuse kaudu, menetluses avaldaja) esitas 30. aprillil 2020 Harju

Maakohtule avalduse emalt poegade hooldusõiguse äravõtmiseks ja poegadele eestkostja

määramiseks. Avaldaja palus eestkostjateks määrata HH (vanaema, menetluses puudutatud

isik IV) ja QQ (vanaisa, menetluses puudutatud isik V, koos edaspidi: vanavanemad).

Avaldaja kokkupuude ema, poegade ja ema abikaasaga algas 2018. aastal, kui ilmnesid

esimesed märgid lähisuhtevägivallast. Esimene märgukiri abivajavatest lastest tuli

12. märtsil 2018. Lähisuhtevägivalla sisulisi väljakutseid on pere juurde olnud läbi aastate

korduvaid, ühel juhul vehkis ema abikaasa noaga ja kõikide intsidentide juures on viibinud

pojad. Sotsiaalkindlustusameti projekti kaudu suunati ema ja tema abikaasa Avituse keskusesse

nõustamisteenusele ja hiljem EELK Perekeskusesse nõustamisteenusele, kuid need meetmed ei

andnud tulemust. Poegade laste viibimine ema ja tema abikaasa juures ei ole kooskõlas laste

huvide, heaolu ja turvalisusega. Ema abikaasa on korduvalt poegi füüsiliselt ja emotsionaalselt

väärkohelnud, kuid ema ei ole laste kaitseks välja astunud.

Avaldaja tegi 28. veebruaril 2020 politseile avalduse, mille kohaselt ema abikaasa vägivallatseb

poegadega, ta sundis neid pea veeämbrisse panema ja lapsed olid ka vitsa saanud. Pojad on

abitud ega julge kodusest elust kellelegi rääkida. Ema abikaasa ei luba perel kodust lahkuda

ilma tema loata, ta karjub ja alandab lapsi ning hirmutab neid huntidega, et lapsed toas püsiksid.

Olukorra lõpetamiseks viis sotsiaalosakond ema koos nelja lapsega kriisikodusse Tallinnasse.

Ema oli pakutud abiga nõus, sest kartis enda ja laste elu pärast. Politsei kuulas pojad

kannatanutena üle. Pärast kriisikodust lahkumist läks ema koos nelja lapsega oma vanemate

(vanavanemad) maakoju Pärnumaale. Pojad jäid vanavanemate juurde, kui ema sealt koos

nooremate lastega lahkus.

Ema andis 29. aprillil 2020 endast üle pika aja märku saates lastekaitsespetsialistile e-kirja

hetkeolukorrast. Avaldajale on ema ja nooremate laste asukoht teadmata.

Lastekaitsespetsialist teostas 29. aprillil 2020 kodukülastuse vanavanemate maakoju. Kohal

viibisid pojad ja vanaema. Lastekaitsespetsialist vestles poegade ja vanaemaga hetkeolukorrast

ning teavitas poegi edasistest plaanidest. Pojad andsid selgelt märku, et ei soovi ema abikaasaga

koos elada ega kokku puutuda. Nad tahavad sügisest jätkata kooliteed XXX koolis ning elada

koos vanaema ja vanaisaga Tallinnas.

Vanavanemad on valmis pojad võtma eestkostele ning tagama edaspidiselt nende parimad

huvid ja heaolu. Emale hooldusõiguse alles jätmine takistab poegade arstiabi ja hariduse

kättesaadavust ning nende jätmine ema hoole alla on laste heaolu kahjustav.

3. Ema oli nõus, et poegadel on vanavanemate juures parem, kuid ta ei olnud nõus

hooldusõiguse äravõtmisega.

3 (6)

4. Poegadele riigi õigusabi korras määratud esindaja (edaspidi: laste esindaja) vestles

poegadega. Nad rääkisid, et neile meeldib vanaema ja vanaisa juures elada, nad elaksid ka

edaspidi koos vanaema ja vanaisaga. Ema on nad näinud viimasel ajal ainul üks kord, kui ema

viis ära mingeid asju. Täheldatav oli, et pojad kardavad ema abikaasat. Emast lapsed eriti

rääkida ei soovinud, pelgust või vastumeelsust ema suhtes verbaalselt ei avaldanud.

Laste esindaja arvates on poegade kehaline ja vaimne heaolu ohustatud, kui neil on kokkupuude

ema abikaasaga. Ema ei ole laste suhtes vägivaldne ega ohusta laste kehalist-, vaimsest- või

hingelist heaolu. Samas ei ole ema suuteline tagama laste heaolu, kui ta elab koos või omab

kokkupuuteid oma abikaasaga. Olles koos abikaasaga või viimasest sõltuvuses, ei suuda ema

täita oma kohustust tagada laste heaolu ega hoida ära abikaasa poolset ohtu lastele.

Kujunenud olukorras peaksid pojad viibima vanavanemate juures, kellel peaks olema õigus

teha otsustusi poegade viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimustes. Vähemalt neis küsimustes

ei peaks emal olema hooldusõigust. Kui selleks on vajalik ema hooldusõiguse täielik

äravõtmine, siis laste esindaja sellega soostub. Vanavanemad on sobivad nii hariduse kui

isikuomaduste tõttu olema poegade eestkostjad ning pakkuma turvalist kodu ja tuge.

5. Maakohus kuulas pojad ära. Nad rääkisid, et tahavad elada koos vanavanematega, ema

juurde ei taha. Pojad ei olnud nõus rääkima ema abikaasast. Neile meeldib vanaema ja

vanaisaga jalutada ning lauamänge mängida, nooremale pojale meeldib klaverit mängida.

MAAKOHTU MÄÄRUS

6. Maakohus rahuldas 26. mai 2020 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse ja võttis emalt

täielikult ära isiku- ja varahooldusõigus poegade suhtes ning määras eestkostjaks laste

täisealiseks saamiseni vanavanemad. Maakohus märkis, et vanavanemad on poegade

seaduslikud esindajad, neil mõlemal on eraldi kogu eestkostja volitus, nad mõlemad teostavad

isiku- ja varahooldusõigust. Poegadel on õigus teha iseseisvalt pisitehinguid ilma eestkostja

nõusolekuta eestkostjaga kokkulepitud summa ulatuses. Vanavanemad peavad esitama kohtule

nimekirja poegade vara kohta 17. juuniks 2020 ja aruande vara valitsemise kohta iga aasta

26. maiks. Ühtlasi märkis maakohus, et määrus eestkostja määramise osas hakkab kehtima ja

kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates selle teatavakstegemisest

eestkostjatele. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

6.1. Maakohus kohaldas perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg 1, § 116 lg 2, § 124 lg 1, § 134

lg 1 ja § 135 lg 1 ning leidis, et emalt tuleb poegade suhtes hooldusõigus täielikult ära võtta,

vaatamata sellele, et ta isiklikult lastele ohtlik ei ole. Ema on võimaldanud oma abikaasal

tarvitada laste suhtes vägivalda. Ema abikaasa tarvitas laste suhtes füüsilist ja vaimset

vägivalda, ta on lapsi vitsaga löönud ja nende päid veeämbrisse surunud. Ema abikaasa on laste

juuresolekul olnud ema suhtes vägivaldne. Pojad kardavad ema abikaasat.

Ema ei ole võimeline ise poegi oma abikaasast eraldama. Ema vajab psühholoogilist ja

võimalik, et ka psühhiaatrilist abi. Ema on oma abikaasast vaimses sõltuvuses. Ema ja tema

abikaasa on koos elanud üle kolme aasta. Ema abikaasa on olnud vägivaldne ema ja poegade

suhtes kogu kooselu jooksul, kuid vaatamata sellele ema abiellus temaga 2019. aasta suvel.

Kohtuistungil antud seletusest ilmneb, et ema ei mõista oma abikaasa ohtlikkust poegadele.

Ema püüab abikaasa vägivallatsemist õigustada. Ta ei saa aru ema kohustusest lapsi kaitsta.

Ema vanemlikud oskused ja võimed ei ole piisavad, et lapsi vägivaldse isiku eest kaitsta ja

eluga iseseisvalt ilma abita toime tulla. Ema abivajadus on suur ja ta pole võimeline temast

sõltuvate isikute eest hoolitsema. Lapsed ei saa jääda ooterežiimile, kuni vanem

psühholoogiliselt toibub ja omandab vanemlikud oskused. Ema ei teadvusta, milliseid

kannatusi ta on poegadele põhjustanud kooselu tõttu vägivaldse isikuga.

6.2. Maakohus tugines PKS § 171 lg-le 1 ja määras poegade eestkostjaks vanavanemad, sest

emalt võetakse hooldusõigus ära ja isa on surnud. Vanavanemad on lapsi alates nende sünnist

4 (6)

kasvatada aidanud ja on laste vajadustega hästi kursis. Ema ja vanaema seletustest kohtuistungil

ilmnes, et ema ei ole kunagi üksi lapsi kasvatanud. Teda on abistanud vanavanemad ning

poegade isa. Pojad on sünnist alates olnud sageli vanaema hoida. Nad vajavad turvalist

kasvukeskkonda, toetavaid suhteid ja ema abikaasa tekitatud psüühiliste traumadega tegelemist.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

7. Ema esitas 15. juunil 2020 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada.

Menetluskulud palub ema panna menetlusosaliste endi kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

maakohus eiras asjaolu, et tegemist on perevägivalla ohvrist naise ja lastega, kelle

heaolu tuleb seada esikohale ning vältida nii ema kui poegade taasohvristamist, sh laste

eemaldamist emast. Laste eemaldamine ema juurest on otseses vastuolus Euroopa

Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise

konventsiooni (edaspidi: konventsioon) nõuetega. Konventsiooni art 26 kohaselt tuleb

ohvrite kaitsmisel ja tugiteenuste osutamisel arvestada konventsiooni kohaldamisalasse

kuuluvate kõigi vägivalla vormide tunnistajaks olnud laste õiguste ja vajadustega, sh

võimalda laste eakohast psühholoogilist nõustamist ning arvestada lapse parimate

huvidega. Praegusel juhul on emalt võetud võimalus lastega isegi suhelda;

-

maakohus ei selgitanud välja kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Maakohus asus

seisukohale, et ema vajab psühholoogi või psühhiaatri abi, kuid ei andnud emale võimalust

esitada tõendit enda vaimse seisundi kohta. Samuti ei kaasanud maakohus eksperte, et välja

selgitada laste parimaid huve ja ema suutlikkus laste eest hoolitseda;

-

maakohus küll selgitas kohtuistungil emale tema õigusi ja kohustusi, kuid ei selgitanud

välja, kas ema sai oma õigustest aru;

-

maakohus ei analüüsinud, kuidas hooldusõiguse äravõtmisel tagada ema suhtlus

poegadega. Ema on proovinud korduvalt saada kontakti vanavanematega, kuid tulutult;

-

maakohus ei põhjendanud, miks tuli eestkoste määrata kuni poegade täisealiseks

saamiseni. Laste eraldamine vanemast peaks olema ajutine ja kohtulahendi eesmärk

peaks olema laste ja vanema taasühendamine.

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale, laste esindajale ja

vanavanematele tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja, laste esindaja ja vanavanemad vaidlesid

kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 28. septembril 2020.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning jätab selle tsiviilkohtu-

menetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel muutmata. Määruskaebus jääb

rahuldamata.

10. Avaldaja esitas 30. juunil 2020 taotluse täiendava tõendi (MTÜ Abi Võti 19. juuni 2020

kokkuvõte tööst lastega) vastuvõtmiseks. Avaldaja esitatud tõend tuleb TsMS § 662 lg 3 alusel

toimikusse võtta ja hinnata kaebuse lahendamisel.

11. Kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema

hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita oma

kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära

hoidma, rakendab kohus PKS § 134 lg 1 alusel ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh PKS

§ 143 lg-s 3 ning §-des 135 ja 136 loetletud meetmeid. PKS § 135 lg 2 kohaselt võib kohus

hooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi

andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.

Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine või hooldusõiguse peatamine on kohtu kaalutlusotsus,

5 (6)

millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud

diskretsiooni

piire

või

rikkunud

oluliselt

menetlusõiguse

normi

(vt

Riigikohtu

16. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 17). Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohus tuvastanud õigesti asjas tähtsust omavad asjaolud, on oma seisukohti põhjendanud

ning lähtunud otsustuse tegemisel laste huvidest. Maakohus ei ole diskretsioonipiiridest

väljunud ning seega puudub alus maakohtu määruse muutmiseks.

12. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul emalt hooldusõiguse täielik äravõtmine

põhjendatud ja kooskõlas poegade huvidega. Asja materjalidest ei nähtu, et poegade huvide

kaitseks oleks võimalik rakendada muid abinõusid, millest eelduslikult piisaks ohu

ärahoidmiseks.

12.1. Nähtuvalt kohtule esitatud avaldusest ja sotsiaalteenuste- ja toetuste andmeregistri

(STAR) väljavõttest (tl 9–22) on peres probleemid alates 2018. aastast, kuid ema ei ole suutnud

midagi ette võtta poegade heaolu tagamiseks. Kuigi ema pöördus aastatel 2018–2020 korduvalt

politsei poole lähisuhtevägivalla juhtumite tõttu, avaldas ta alles 28. veebruaril 2020 politseile,

et tema abikaasa on korduvalt kasutanud poegade suhtes füüsilist ja vaimset vägivalda.

12.2. MTÜ Abi Võti psühholoogi (paari- ja pereterapeudi) 19. juuni 2020 kokkuvõtte kohaselt

on poegadele põhjustatud tõsiseid füüsilisi, psühholoogilisi ja hingelisi haavu. Lapsed

kannatavad teist tüüpi trauma-komplekstrauma all, mille põhjustasid neile lähedased ja olulised

inimesed. Lapsed ei ole täiskasvanutelt saanud vajalikku kaitset ja tähelepanu. Mõlemal lapsel

esines tuimuse, tardumise – nn immobiilsuse reaktsiooni ehk sisemise seisundi eraldamist

kõigest, mis inimese ümber toimub (depersonalisatsiooni ehk enda häiritud tajumist). Esimesel

kahel seansil lapsed ainult sosistasid. Esines osalist treemorit, keskendumishäireid. Laste

ütluste kohaselt on neid löönud nii ema abikaasa kui ka ema, lapsi on pekstud püksirihma,

lahtise käe ja vitsaga. Ema abikaasa on lapsi halvustades (neid lollideks nimetades) peksmist

õigustanud. Lastevastane füüsiline vägivald on kestnud aastaid. Samuti on lapsed pidanud pealt

nägema noaga vehkimisi, pidevaid tülisid jne. Laste jutu järgi keelas ema kodus toimuvast

koolis ja üldse kellelegi rääkida.

12.3. Eeltoodu näitab, et ema ei suutnud aastate jooksul õigesti hinnata laste tegelikku olukorda

ega neid kaitsta oma abikaasa vägivaldse käitumise eest. Ema on küll korduvalt pöördunud

politsei ja lastekaitsetöötaja poole abi saamiseks, kuid on varjanud peres tegelikult toimunut.

12.4. Samuti nähtub toimikust, et lastekaitsetöötaja on tegelenud perega enne kohtule avalduse

esitamist kahe aasta jooksul ja teinud sealjuures viis kodukülastust. Emale ja tema abikaasale

on korduvalt pakutud erinevaid nõustamisteenuseid. Samuti on lastekaitsetöötaja reageerinud

ema abipalvetele, eraldanud ta koos lastega vägivaldsest abikaasast ja vähemalt kahel korral

toimetanud Tallinna Naiste Kriisikoju. Ema on kriisikodust aga tagasi läinud oma abikaasa

juurde. Seega on emale korduvalt abi pakutud, kuid see ei ole tulemusi andnud. Ringkonna-

kohus rõhutab, et abistavate meetmete rakendamiseks peab ka abistatav isik ise olema valmis

abi vastu võtma.

12.5. Ainetu on ema arusaam, et maakohus ei selgitanud välja kõiki asjas tähtsust omavaid

asjaolusid. Maakohus kuulas menetlusosalised ära ja asus põhjendatult seisukohale, et

perekonda toetavaid abinõusid ei saa poegade heaolu tagamiseks praegu kohaldada. Esmalt

peab ema näitama, et ta suudab seada laste huvid esiplaanile ja tagada neile turvalise

elukeskkonna. Seda ei ole ta suutnud teha enne kohtumenetlust ega ka menetluse ajal.

Ärakuulamisel 19. mail 2020 ei väljendanud ema kordagi, et tema abikaasa on laste suhtes

valesti käitunud, pigem püüdis ta abikaasat õigustada ja süüdistas ennast ja lapsi peres toimunu

pärast. Samuti kinnitas ema, et on jätkuvalt abikaasaga koos, kuna abikaasa aitab tal väiksemate

laste eest hoolitseda.

12.6. Vaidlustatud määrus ei ole vastuolus konventsiooniga, sest selle art 26 lg 2 kohaselt

peavad osalisriikide võetavad meetmed arvestama lapse parimate huvidega. Sama põhimõte

6 (6)

tuleneb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni lapse õiguste konventsioonist, Euroopa Liidu

põhiõiguste hartast ja lastekaitseseadusest, aga ka PKS § 123 lg-st 1.

12.7. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust eeldada, et muude abinõude

kohaldamine võiks olla ohu ärahoidmiseks ja laste heaolu tagamiseks piisav. Seega leidis

maakohus põhjendatult ja kooskõlas laste huvidega, et esineb alus emalt hooldusõiguse

äravõtmiseks.

13. Suhtlusõigus ei sõltu hooldusõiguse kuuluvusest ega ole vanema hooldusõiguse osa. PKS

§ 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda vanemaga ning vanemal on kohustus ja

õigus suhelda lapsega isiklikult. Seega ei tähenda isiku- ja varahooldusõiguse äravõtmine

lastega suhtlemise keeldu. Vaidlustatud määrusega ei ole piiratud ema suhtlusõigust poegadega.

Kui emal aga ei võimaldata poegadega suhelda, saab ta kohtu kaudu taotleda suhtluskorra

kindlaksmääramist.

14. Ringkonnakohus selgitab, et emal on PKS § 123¹ lg 1 alusel õigus maakohtult taotleda

hooldusõiguse taastamist, kui oht poegadele on ära langenud. Selleks peavad aga esinema laste

heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud, mis annavad alust järeldada, et laste huvid ei ole

ema hoole all enam ohus.

15. Maakohus jättis vaidlustatud määruse resolutsiooniga menetluskulud riigi kanda, kuigi

põhjendustes märkis, et laste esindaja kulud jäävad riigi kanda ja muud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda. Emal ei ole huvi vaidlustada menetluskulude riigi kanda jätmist,

seega ei saa ringkonnakohus selles osas vaidlustatud määruse õigsust kontrollida.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1 esimese lause järgi jätta

kaebemenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud

esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid

rahaliselt kindlaks määrata. Laste esindaja tasutaotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega.

16. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)