2-19-15767/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Margo Klaar, Anu Uritam

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-15767

Kohtuasi

CC hagi YY vastu pärandi koosseisu tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24. juuli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja CC (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Äili Rodi

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Marje Mängel

Asja läbivaatamine

11. detsembri 2020. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 24. juuli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-15767 osas,

millega mõisteti YY-lt riigituludesse välja riigilõiv 700 eurot koos kohustusega tasuda

tasumisega viivitamise korral viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7). Teha tühistatud osas uus otsus,

millega jätta YY-lt riigituludesse riigilõiv 700 eurot välja mõistmata.

2. Muuta Harju Maakohtu 24. juulil 2020 tsiviilasjas nr 2-19-15767 tehtud otsuse

resolutsiooni vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Rahuldada YY apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud YY kanda.

5. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmises sõnastuses:

5.1. Rahuldada hagi osaliselt hagi õigeksvõtul põhineva otsusega.

5.2. Tuvastada õigeksvõtul põhineva otsusega, et kinnistu asukohaga XXX

(registriosa

nr XXXXXXX)

kuulub

ainuomandina

WW

(isikukood XXXXXXXXXXX) pärandvara koosseisu.

5.3. Tuvastada,

et

korteriomand

asukohaga

Tallinn,

KKK

(registriosa

nr KKKKKKKK)

kuulub

ainuomandina

WW

(isikukood XXXXXXXXXXXX) pärandvara koosseisu.

5.4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud YY kanda.

Edasikaebamise kord ja selgitused

2 (6)

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. CC (hageja) esitas 9. oktoobril 2019 Harju Maakohtule hagiavalduse YY (kostja) vastu

nõuetes tuvastada, et kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) ja korteriomand (registriosa

nr KKKKKKKK) ei kuulu QQ pärandvara hulka, vaid WW pärandvara hulka.

Hagiavalduse kohaselt abiellusid WW ja QQ (abikaasad) 9. augustil 1979 ja olid seaduslikus

abielus kuni 11. juulini 2008. a. Tallinna Linnakohtu 9. märtsi 1993. a otsusega tsiviilasjas nr 2-

2093 lahutati abikaasade abielu ning tuvastati, et nende suhted lõppesid 1991. aastal. Hageja

oli WW elukaaslane alates 1994. aastast kuni WW surmani. WW tegi 28. veebruaril 2018

testamendi, millega määras kogu oma vara testamendijärgseks eelpärijaks hageja. WW suri

22. oktoobril 2018. QQ suri 18. jaanuaril 2010.

WW pärandvara hulka kuulub kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXX) ning

korteriomand asukohaga Tallinn, KKK (registriosa nr KKKKKKKK). MM kinkis 26. oktoobril

2000 WWl-e XXX majavalduse. WW ja Eesti Vabariik sõlmisid 11. mail 2005 maa ostu-

müügilepingu, millega WW omandas ostueesõigusega erastamise tingimustel 0,9 ha suuruse

XXX maaüksuse. WW kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 29. juunil 2005. WW

omandas 7. mail 2001 Elamuühistus DDD (elamuühistu) kolmetoalise korteri osaku 1137,40

krooni aadressil KKK, Tallinn. WW ja elamuühistu sõlmisid 19. aprillil 2003 korteriomandi

tasuta võõrandamise ja asjaõiguslepingu ning WW kanti korteriomandi omanikuna

kinnistusraamatusse 6. jaanuaril 2004.

Kinnistu ja korteriomand kuuluvad WW pärandvara hulka, sest on omandatud pärast abieluliste

suhete lõppemist. Hageja esitas 2. mail 2019 avalduse WW ja QQ pärimismenetluste

algatamiseks. Notar käsitleb WW pärandvara hulka kuuluvat kinnistut ja korteriomandit WW

ja QQ ühisomandina, sest nende abielulahutus registreeriti WW poolt perekonnaseisuametis

11. juulil 2008. Kostja kui QQ seadusejärgne pärija keeldub notaris tunnistamast, et WW

pärandvara koosseisu kuuluvad kinnistu ja korteriomand ei kuulu QQ pärandvara koosseisu.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt vaieldakse abikaasade

ühisvara koosseisu üle. Abikaasade abielu lahutati 11. juulil 2008 ning abielu jooksul

9. augustist 1979 kuni 11. juulini 2008 omandatud vara on abikaasade ühisvara, mis kuulub

kummalegi abikaasale võrdses mõttelises osas. Kostja on alates 18. jaanuarist 2010 pooles

mõttelises osas kinnistu ja korteriomandi omanik. Selle, kas vara kuulub abikaasade ühisvara

hulka, saab kindlaks teha abikaasade ühisvara jagamise hagi lahendamisel. Kuna abikaasad on

surnud, ei saa ühisvara enam jagada ja vara ei saa lugeda WW lahusvaraks. WW pidi olema

teadlik, et tema nimele registreeritud vara on abikaasade ühisvara, sest ta kinnitas 28. veebruaril

2018 testamendi tegemisel, et tema abielu lahutati 11. juulil 2008. WW ei väljendanud tahet, et

abikaasade ühisvara jagataks perekonnaseaduses sätestatust teisiti. Abikaasade abielulised

3 (6)

suhted ei lõppenud 1991. aastal. Nad elasid koos kuni 2005. või 2006. aastani, kui QQ lahkus

abikaasade ühisest kodust.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 24. juuli 2020. a osaliselt õigeksvõtul põhineva otsusega

(vaidlustatud otsus) hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt

riigituludesse vähem tasutud riigilõivu (700 eurot).

Maakohus leidis, et hagejal on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 ja

kohtupraktika kohaselt õiguslik huvi saada teada, kas WW poolt abielu kestel omandatud vara

kuulub QQ pärandvara koosseisu.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt õigeksvõtul põhineva otsusega, kuna kostja esindaja võttis

9. märtsi 2020. a eelistungil kinnistu kuulumise WW pärandvara hulka õigeks (TsMS § 440 lg-

d 1 ja 2). Selles osas kuuluks hagi rahuldamisele ka õigeksvõtuta, sest kinnistu kuulub

tuvastatud asjaoludel WW pärandvara hulka põhjusel, et WW omandas kinnisasja pärast

abieluliste suhete lõppemist.

Kohus luges tõendamist mittevajavateks järgmised tähtsust omavad asjaolud, mille üle pooled

ei vaidle. WW on kinnistu ja korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kantud vastavalt

29. juunil 2005 ning 6. jaanuaril 2004. Abikaasade abielu lahutati 11. juulil 2008. Tallinna

Linnakohus tegi tsiviilasjas nr 2-2093 9. märtsil 1993 otsuse (linnakohtu otsus), millega

otsustati abielu lahutamine. Kostja on QQ laps. WW tegi 28. veebruaril 2018 testamendi,

millega määras kogu oma vara testamendijärgseks eelpärijaks hageja. Mõlemad abikaasad on

surnud.

Pooled vaidlevad selle üle, millal lõppesid abikaasade abielusuhted. Maakohus leidis tõendeid

hinnates, et abielusuhted abikaasade lähisuhete osas 1995. aastast kuni 28. veebruarini 2018. a

puudusid, kuivõrd nimetatud ajavahemikul oli WW lähisuhtes hagejaga. Ühine majapidamine

lõppes hiljemalt 21. jaanuaril 2000, kui WW elukohaks sai AAA, Tallinn. Eeltoodud asjaolusid

tõendavad

abielu

lahutamise

otsus,

ajavahemikus

1995‒2010

tehtud

fotod,

erastamisväärtpaberite kinkimine ja testamendi tegemine. Kostja esitatud tõendid hageja väiteid

abielusuhete lõppemise aja kohta ümber ei lükka. Need ei tõenda, et abikaasad jätkasid ühist

majapidamist pärast Lasnamäel asunud korteri müümist.

Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et abikaasade abielusuhted olid lõppenud enne, kui WW

omandas KKK asuva elamuühistu korteri osaku. Selle alusel omandatud korteriomand on WW

lahusvara. Seega kuulub see WW pärandvara hulka ja ei kuulu QQ pärandvara hulka.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda, kuivõrd ta ei andnud oma käitumisega põhjust

hagi esitamiseks.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oleks maakohus pidanud jätma perekonnaseaduse (PKS)

ja pärimisseaduse (PärS) õigel kohaldamisel hagiavalduse rahuldamata. Abikaasade ühisvara

osa määramine pärast nende surma on vastuolus perekonnaseaduse ühisvara jagamise mõttega.

Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 18 lg 5 järgi ei ole pärast mõlema abikaasa surma ühisvara

võimalik jagada ega kalduda kõrvale abikaasadele kuuluvate osade võrdsuse põhimõttest. Ka

kohtupraktika kohaselt saab tuvastushagi ühisvara osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks

esitada üksnes üleelanud abikaasa, mitte aga lahutatud ja surnud abikaasade pärijad

(vt Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09, p 15).

Tähtsust omab asjaolu, et WW ei väljendanud soovi jagada abikaasade ühisvara. 28. veebruari

2018. a testamendis WW kinnitab, et tema abielu lahutati 11. juulil 2008. Kui WW oleks

leidnud, et abielu kestel omandatud vara ei allu seadusjärgsele abieluvararežiimile, oleks ta ka

selle seadustamiseks vajalikud sammud ette võtnud.

4 (6)

Kuna abikaasade pärandvaradel on PärS § 3 lg 2 ja § 4 lg 1 järgi alates nende surmapäevadest

uued omanikud, saaksid ühe omaniku nõuded teise omaniku vastu olla üksnes võlaõiguslikud

vms. Maakohus jättis põhjendamata, miks ta kostja nende väidetega ei nõustunud.

Maakohus asus ekslikult seisukohale, et kostja võttis hagi kinnistu osas õigeks. Kostja leidis, et

kuigi kinnistu suhtes võeti vastu kinnistamisotsus abikaasade abielu ajal, on sisuliselt tegemist

WW lahusvaraga. See ei ole samastatav õigeksvõtuga TsMS § 440 lg 1 tähenduses.

Kohtupraktika kohaselt peab õigeksvõtt olema selgesõnaline tahe hagi õigeks võtta.

Maakohus järeldas linnakohtu otsusest valesti, et kuigi abielu lahutati 11. juulil 2008, lõppesid

nende abielusuhted juba 1991. aastal. Viidatud otsusest nähtub, et abielu lahutati füüsilise

sobimatuse tõttu. Samas ei ole abikaasad väitnud seda, et nende vahel puuduvad isiklikud ja

majanduslikud suhted. Abikaasade vahelisi suhteid ja nende lõppemise aega saavad tõendada

üksnes abikaasad ise, mitte aga kaudsed tõendid abielusuhete kohta (sh fotod).

Kostja ei nõustu tsiviilasja hinna muutmisega maakohtu poolt. Hagis on esitatud mittevaraline

nõue, mille hinnaks on TsMS § 132 lg 1 järgi 3500 eurot.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega mõisteti kostjalt riigituludesse

riigilõiv 700 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7). Tühistatud osas teeb kolleegium uue

otsuse, millega jätab kostjalt riigilõivu riigituludesse välja mõistmata. Lisaks muudab

kolleegium maakohtu otsuse resolutsiooni vastavalt apellatsiooniastmes täpsustatud

haginõudele. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

7. Esmalt käsitleb kolleegium nõude täpsustamisega seotud asjaolusid. Hageja esitas kaks

tuvastusnõuet: 1) tuvastada, et vara ei kuulu QQ pärandvara koosseisu; 2) tuvastada, et vara

kuulub WW pärandvara koosseisu. Hageja soov on kindlaks määrata, millises omandivormis

kuuluvad kinnistu ja korteriomand WW pärandvarasse, sest puudub vaidlus, et nimetatud vara

kuulub WW pärandvara koosseisu. Seega vajab tuvastamist asjaolu, kas nimetatud vara on WW

lahusvara ehk kuulub ainuomandina WW pärandvara koosseisu.

7.1. Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue on ebatäpne, peab ta sellele TsMS § 392

lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma

nõuet täpsustada (vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 14). Kuna

maakohus seda ei teinud, on võimalik menetlusõiguse normide rikkumised kõrvaldada

ringkonnakohus (TsMS § 656 lg 2). Kohtuistungil selgitas ringkonnakohus pooltele õiguslikku

olukorda ning andis hagejale võimaluse nõuet täpsustada (tl 142 ja pöördel). Hageja täpsustas

suuliselt kohtuistungil nõuet, paludes tuvastada, et kinnistu ja korteriomand kuuluvad

ainuomandina WW pärandvara koosseisu. Kolleegium märgib, et nõude täpsustamine ei pea

vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning seda võib teha suuliselt kohtuistungil. Seega

lähtub kolleegium apellatsioonkaebuse lahendamisel täpsustatud nõudest ja muudab eeltoodud

osas maakohtu otsuse resolutsiooni.

7.2. Kolleegium leiab, et hageja tuvastushagi on TsMS § 368 lg 1 järgi lubatav. Hagejal on

õiguslik huvi tuvastada WW ainuomand (lahusvara) kinnistu ja korteriomandi suhtes, sest

hagejale kui WW pärijale läheb üle pärandvarasse kuuluv osa.

8. Järgmisena käsitleb kolleegium apellatsioonkaebuse väidet, et maakohus on ebaõigesti

rahuldanud hagi osaliselt hagi õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 440 lg 1). Kostja väidab,

et ta ei ole kunagi väljendanud tahet hagi õigeks võtta, vaid ta väljendas kinnistu osas tahet

tulenevalt õiglustundest. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu. Maakohtu 9. märtsi 2020. a

5 (6)

istungil on kostja esindaja vastanud kohtu küsimusele „Kas kostja avaldab, et kostja võtab

Saaremaa kinnistu osas hagi õigeks?“ vastuseks järgmist: „Jah, sest see on kinke teel saadud.“

(tl 54 pöördel.)

Tuvastushagi puhul saab õigeks võtta õigussuhte olemasolu või puudumise. Kolleegium leiab,

et kostja on maakohtu istungil osaliselt hagi õigeks võtnud TsMS § 440 lg 1 tähenduses. Kostja

tegi kohtule suunatud avalduse, millega ta tunnustas osaliselt hageja poolt menetluses maksma

pandud nõuet. Kuigi praegune asi on seotud perekonnaõigusega, ei kuulu kohaldamisele

TsMS § 440 lg 4, sest kostja ei ole majanduslikult või sotsiaalselt nõrgem pool, mis asetaks ta

kohtumenetluses halvemasse seisu. Kostja võttis kinnistu WW lahusvarasse kuulumise osas

hagi õigeks ja maakohus pidi hagi selles osas TsMS § 440 lg 1 järgi rahuldama. Ka

ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja lepinguline esindaja, et kostja võtab omaks, et kinnistu

on WW isiklik kinke teel saadud vara (tl 142 pöördel).

9. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud.

Kolleegiumi arvates on need etteheited põhjendamatud. Maakohus on otsuses kostja esile

toodud asjaolusid analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja esitatud faktiliste ega

õiguslike väidetega. Maakohus on analüüsinud kõiki esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2, samuti põhjendanud, miks kostja esitatud

tõendid kostja väiteid ei tõenda (TsMS § 442 lg 8). Kolleegium nõustub maakohtu otsuse

põhjendusega ja seda täies ulatuses ei korda (TsMS § 654 lg 6).

9.1. Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega, et pärast abielu lahutamist ja pärast mõlema

endise abikaasa surma ei ole nende pärijatel võimalik ühisvara jagada ega kalduda kõrvale

abikaasadele kuuluvate osade võrdsuse põhimõttest.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et praeguses asjas ühisvara

jagamist ei toimu, sest ühisvara ei ole tekkinud. Maakohus on õigesti otsuse p-s 8 selgitanud,

et abikaasade ühisvara hulka kuulub vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest

abielusuhete lõppemiseni. Seega ei saa ühisvara kindlaks tegemisel lähtuda sellest, millal

registreeriti

abielulahutus

perekonnaseisuorganis

(Eesti

NSV

abielu-

ja

perekonnakoodeksi § 46 järgi abielu loetakse lõppenuks momendist, mil abielulahutus

registreeritakse perekonnaseisuorganis). Kohtupraktikas on leitud, et enne 1. juulit 2010

kehtinud PKS § 15 lg-st 2 ja PKS § 18 lg-st 2 saab järeldada, et abielusuhete lõppemisega

lõppes toona kehtinud perekonnaseaduse järgi ka abikaasade varasuhe ühisomandi tekkimise

mõttes (vt Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 10). Seega ei oma

asjaolu, et WW kinnitas 28. veebruari 2018 notariaalselt tõestatud testamendis, et ta on

lahutatud alates 11. juulist 2008, ühisomandi tekkimise mõttes tähendust (tl 5-6). Maakohus

tuvastas, et WW omandas Elamuühistus DDD korteri osaku pärast abielusuhete lõppemist.

Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on

sellele asjaolule õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.

9.2. Abielusuhete lõppemise tuvastamisel hindas maakohus Tallinna Linnakohtu 9. märtsi

1993. a abielu lahutamise otsust õigesti dokumentaalse tõendina koos kõikide teiste tõenditega.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus nõuetekohaselt otsuse p-s 9 põhjendanud, miks ta peab

Eesti NSV tsiviilprotsessi koodeksi § 215 lg 1 järgi abielu lahutamise otsust olulisemaks ja

miks ta kostja seisukohtadega ei nõustu. Ka praegu kehtiva TsMS § 457 lg 4 esimese lause järgi

kehtib perekonnaasjas tehtud ja poolte eluajal jõustunud otsus õigussuhte olemasolu, lõppemise

või puudumise kohta kõigi isikute suhtes. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust ümber

hinnata maakohtu tuvastatud abielusuhete lõppemise aega.

9.3. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid

kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1

esimese lause järgi ka ise seadust. Kolleegiumi arvates jättis maakohus õigesti pärimisseaduse

sätted (PärS § 3 lg 2 ja § 4 lg 1) kohaldamata, sest praeguses asjas tuvastatud asjaoludel ei

läinud kostjale kui QQ pärijale pärandina üle WW ja QQ ühisvarasse kuuluvat vara. Seetõttu ei

6 (6)

saanud hagejal ja kostjal kui WW ja QQ pärijatel tekkida ka korteriomandi suhtes pärandvara

ühisust PärS § 147 tähenduses.

10. Kolleegium leiab, et maakohus määras tsiviilasja hinna ebaõigesti.

Hagiavalduses on hageja nimetanud hagi hinnaks 3500 eurot, lähtudes TsMS §-dest 125 ja 132.

Maakohtu otsuses määrati hagihinnaks 39 000 eurot põhjendusega, et hageja eeldatava hüve

väärtuseks on pool kinnistu ja korteriomandi väärtusest (maakohtu otsuse p 4).

Asja hind määratakse TsMS § 123 järgi hagi esitamise aja seisuga. Kõrgema astme kohus võib

asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti (TsMS § 137 lg 1¹).

Kolleegiumi arvates tuleb hageja tuvastusnõuet, nii nagu TsMS § 132 lg 4 p-de 4 ja 5 järgi

ühisvara ja pärandvara jagamise nõuet, lugeda hagihinna tähenduses mittevaraliseks.

11. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et menetluskulud tuleks jätta hageja kanda.

Maakohus on TsMS § 162 lg 1 järgi õigesti jätnud menetluskulud hagi rahuldamise tõttu kostja

kanda. Hagiavalduses esitatud asjaoludest tulenevalt pidi hageja oma õiguste kaitseks

pöörduma tuvastushagiga kohtu poole, sest kostja leidis, et kinnistu ja korteriomand kuuluvad

neile ühiselt (pärandvara ühisus). Kolleegiumi hinnangul ei esine ühtegi asjaolu, millest

tulenevalt saaks menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 4 järgi hageja kanda. Kuna ringkonnakohus

jätab maakohtu otsuse muutmata, ei ole põhjust maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.

12. Ringkonnakohus märgib apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 1).

Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise

tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

13. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)