3-19-1743/16 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. detsember 2020, Tartu

Haldusasja number

3-19-1743

Haldusasi

Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17. juuli 2019. a

otsuse nr 15.3-3.1/1478-3 ja 2. septembri 2019. a

vaideotsuse nr 15.3-3.6/66 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks jätta jõusse 14. märtsi

2018. a otsus nr 2024853372/TE.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 10. juuni 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Esindaja v.adv Jüri Sakkart

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

Esindaja Elise Suurkuusk

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 10. juuni 2020. a otsus muutmata.

2. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja kakssada viiskümmend

(250) eurot apellatsioonimenetluse kulude katteks. Hüvitis tuleb kanda Y kontole nr

xxx AS-s SEB Pank.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 18. jaanuar 2020.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) 29. augusti 2013 otsusega tunnistati kehtetuks Vene

Föderatsiooni kodanikust kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba välismaalaste seaduse (VMS)

§ 241 lg 1 p 2 alusel. Elamisloa kehtetuks tunnistamise põhjuseks oli asjaolu, et kaebaja on Viru

Maakohtu Narva kohtumaja 21. novembri 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-3124 süüdi

mõistetud karistusseadustiku (KarS) § 114 p‑de 4 ja 5, KarS § 214 lg 2 p‑de 2 ja 4 ning KarS §

415 lg 1 alusel.

2. PPA 14. märtsi 2018. a otsusega nr 2024853372/TE anti kaebajale elamisluba püsivalt Eestisse

elama asumiseks kehtivusajaga 14. märts 2018 kuni 14. märts 2023.

3. PPA 10. mai 2018. a otsusega nr 15.3-3.4/462-1 tunnistas kehtetuks oma 14. märtsi 2018. a

otsuse ja uuendas tähtajalise elamisloa taotluse menetluse.

4. PPA 17. juuli 2019. a otsusega nr 15.3-3.1/1478-3 keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa

andmisest, tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele

pärast kaebaja kinnipidamiskohast vabastamist ning kohaldas kaebajale sissesõidukeelu viieks

aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

5. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 17. juuli 2019. a

otsuse nr 15.3-3.1/1478-3 ja 2. septembri 2019. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/66 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt on vastustaja keskendunud kaebajast tuleneva ohu tõendamisele, kuid jättis

tuvastamata teised olulised asjaolud, mis ühtlasi viitab kaalutlusveale. PPA jättis analüüsimata

kaebaja sidemeid Venemaaga, elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjed kaebaja perele,

eelkõige tema alaealisele lapsele. Lisaks ei ole vastustaja tõsikindlalt tuvastanud, et kaebajast

tulenev oht on reaalne.

Kaebajale oli antud tähtajaline elamisluba. Pärast vaidlustamistähtaja möödumist tekkis kaebajal

põhjendatud ootus, et haldusakt jääb kehtima ning kaebaja õigust elada Eestis enam ära ei võeta.

Kaebajale tähtajalise elamisloa andmine, selle kehtetuks tunnistamine ning elamisloa andmisest

keeldumine on toimunud samade asjaolude põhjal. Sellest tulenevalt, otsuse tegemisel on

vastustaja rikkunud õiguskindluse põhimõtet.

6. PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et ei ole rikkunud põhjendamiskohustust tähtajalise elamisloa andmisest

keeldumise otsuses, sest on tähtajalise elamisloa andmise kehtetuks tunnistamise otsuses piisava

täpsusega põhjendanud, miks menetlusveana antud tähtajalise elamisloa andmise otsus kehtetuks

tunnistati ning menetlust uuendati. Lähtudes asjaolust, et tähtajalise elamisloa andmise otsus ei

olnud andmise ajal õiguspärane, sest PPA rikkus tähtajalise elamisloa andmise ajal

uurimispõhimõtet ning tegi kaalutlusvea, oli PPA-l HMS § 66 lg-st 1 tulenev õigus õigusvastane

haldusakt kehtetuks tunnistada. PPA ei rikkunud HMS § 67 lg-st 2 tulenevat usalduse arvestamise

põhimõtet, sest kaebaja ei muutnud perioodil 14. märts kuni 10. mai 2018 oma elukorraldust ega

teinud haldusakti kehtima jäämist usaldades elamisluba nõudvaid toiminguid või tehinguid.

Kaebajast lähtuv oht Eesti avalikule korrale on niivõrd suur ja tõsine, et on tuvastatud oluline

avalik huvi haldusveana antud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja Eesti

Vabariigi pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks PPA 29. augusti 2013. a otsusega,

mis läbis edukalt ka kohtumenetluse. Juba selles otsuses tuvastas PPA isikust lähtuva reaalse ja

piisavalt tõsise ohu avalikule korrale ja julgeolekule.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

7. Tartu Halduskohus 10. juuni 2020. a otsusega rahuldas kaebuse osaliselt ja tühistas PPA

17. juuli 2019. a otsuse nr 15.3-3.1/1478-3 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas ning

mõistis kaebaja kasuks välja menetluskulu 276,67 eurot.

8. Halduskohus selgitas, et PPA on keeldunud tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p

1 ja p 5 ja § 124 lg 2 p 7 alusel ning koostanud kaebajale lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu

VSS § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lg 2 alusel.

9. Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks (VMS § 118 p 9).

Välismaalane, kes taotleb elamisluba VMS § 118 p 9 alusel peab vastama nii VMS § 117 lg-s 1

sätestatud üldtingimustele kui ka VMS §-is 2101 sätestatud eritingimustele. Pooled ei vaidle selle

üle, kas kaebaja vastab VMS §-s 117 sätestatud tähtajalise elamisloa andmise üldtingimustele.

Vaidluse all ei ole ka PPA jõustunud 10. mai 2018. a otsus nr 15.3-3.4/462-1, millega PPA

tunnistas kehtetuks elamisloa andmise otsuse ja uuendas tähtajalise elamisloa menetluse.

10. PPA keeldus tähtajalise elamisloa andmisest ning tegi kaebajale ettekirjutuse Eestist

lahkumiseks kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele pärast kaebaja kinnipidamiskohast

vabastamist, ning kohaldas kaebajale sissesõidukeelu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse

täitmisest. Sel juhul tuleb ka tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Eesti asjakohase

regulatsiooni tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb arvestada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-t 1,

mille järgi võib liikmesriik pikaajalise elaniku välja saata üksnes siis, kui isik kujutab „tegelikku

ja piisavalt tõsist“ ohtu avalikule korrale ja julgeolekule.

11. Välistada ei saa, et vastustaja on kaebaja ohtlikkuse sisustamisel iseenesest arvestanud

direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-t 1. Otsuses on kasutatud samasugust terminoloogiat, nagu

kasutab viidatud direktiivi artikkel – et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu.

12. Sõltumata sellest, kas PPA hindas juba haldusakti andmise ajal kaebajast lähtuvat ohtu

tegelikuks ning piisavalt tõsiseks, ei saa siiski vaadata mööda muudest puudustest vaidlustatud

haldusakti andmisel. Nimelt on otsus õigusvastane seoses kaalutlusõiguse teostamata jätmisega

sissesõidukeelu kohaldamisel ja selle kestuse määramisel ning lahkumisettekirjutuse tegemisel ja

lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmisel.

13. Lisaks on lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel kaebaja ära

kuulamata jäetud. Ehkki kaebajale anti 26. aprillil 2019 võimalus arvamuse ja vastuväidete

esitamiseks seoses elamisloa andmise või elamisloa andmisest keeldumisega, ei saa seda

samastada ärakuulamisega lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeeluga seonduvalt.

14. Vaidlustatud otsuses on piisavalt veenvalt põhjendatud kaebaja piisavat ohtlikkust avalikule

korrale, mis õigustab tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

15. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse osalist tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

16. Apellatsioonkaebuse kohaselt on PPA lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas isiku ära

kuulanud, PPA on tuvastanud eeltoodud otsuste tegemisel isikust lähtuva reaalse ja piisavalt tõsise

ohu, PPA on kaalunud vabatahtliku lahkumisettekirjutuse tegemise võimalikkust ning

sissesõidukeelu tegemise vajalikkust ja kestvust.

Vastustaja nõustub, et kuigi kaebajal ei ole pikaajalise elaniku elamisluba, tuleb tema puhul

väljasaatmisotsuse tegemisel ikkagi tuvastada direktiivis 2003/109/EÜ art 9 lg-s 3 sätestatud

reaalne ja piisavalt tõsine oht. Kaevatava otsuse punktides 35 ja 38 ongi PPA sedastanud, et on

sama otsuse punktides 23-28 tuvastanud kaebajast lähtuva reaalse ja piisavalt tõsise ohu avalikule

korrale ja julgeolekule.

26. aprilli 2019 teatise teisel leheküljel teavitab PPA kaebajat, et elamisloa andmisest

keeldumisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamine. Kaebaja esitas

vastuväiteid 12. mai 2019. a kirjaga. PPA võttis vastuväiteid arvesse nii elamisloa andmisest

keeldumise, lahkumisettekirjutuse kui ka sissesõidukeelu otsustamisel.

PPA on analüüsinud vabatahtliku lahkumisettekirjutuse võimalikkust vaidlusaluse otsuse punktis

35, leides, et isikust lähtuv reaalne ja piisavalt tõsine oht ei võimalda isikule anda lahkumiseks

vabatahtlikku tähtaega. Otsuse punktis 37 leidis PPA, et kaebajast tulenev oht isikuvastaste

kuritegude sooritamise näol on tõenäoline realiseeruma ka tulevikus, mistõttu on vajalik kohaldada

sissesõidukeeld, et tagada Eesti Vabariigis elavate ja viibivate inimeste kaitse. Arvestades kaebaja

kuritegude iseloomu ja kriminaalset meelestatust, on viieaastane sissesõidukeeld proportsionaalne.

Kuigi kaebaja perekond elab Eestis, saavad nad kaebajat külastada ka Venemaal ning nende

suhtlus saab jätkuda samamoodi nagu see on senini toimunud kaebaja vangistuses viibides.

17. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on kehtiva

õiguse ja kohtupraktika pinnal analüüsinud isikule lahkumisettekirjutuse tegemise ja

sissesõidukeelu kohaldamise tingimusi ning selgitanud, miks on vaidlustatud otsus selles osas

õigusvastane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg 4

alusel jätab need kordamata.

19. PPA vaidlustatud otsusega keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest (resolutsiooni

punkt 1), tegi kohe sundtäidetava lahkumisettekirjutuse (resolutsiooni punkt 2) ja kohaldas

sissesõidukeeldu viieks aastaks lahkumiskohustuse täitmisest arvates (resolutsiooni punkt 3).

Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja tühistas PPA otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3.

Kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise osas jättis halduskohus kaebuse

rahuldamata. PPA vaidlustas halduskohtu otsuse, paludes tühistada halduskohtu otsus kaebuse

osalise rahuldamise osas. Kaebaja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega on halduskohtu otsus

tähtajalise elamiseloa andmisest keeldumise osas jõustunud ning apellatsioonimenetluses on

vaidluse all üksnes lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeelu kohaldamine.

20. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlustatud otsuses koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse

tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks pidi vastustaja hindama kaebajast lähtuvat ohtu

avalikule korrale. Vastustaja ongi seda teinud, märkides (punkt 31), et kaebajast lähtuv oht on

sedavõrd tõsine, reaalne ja suur, et kaebajale ei saa anda tähtajalist elamisluba ka erandina

VMS § 125 lg 1 p 2 alusel. Vastustaja kinnitusel lähtus ta tähtajalise elamisloa andmisest

keeldumise osas toodud põhjendustest kaebaja ohtlikkuse kohta ka koheselt sundtäidetava

lahkumisettekirjutuse tegemisel ja viieaastase sissesõidukeelu kehtestamisel. Ringkonnakohus

nõustub, et see on lubatav ja otsusest selliselt ka arusaadav.

21. Riigikohus on selgitanud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel koheselt

lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks, on direktiivi 2003/109/EÜ art

12 lg-st 1 tulenevalt nõutav tuvastada isikust lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine

(kahjuliku tagajärje olulisus) oht. Haldusorgan peab korrektselt tuvastama kaebaja isikut, elukäiku,

toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka

negatiivselt iseloomustavad asjaolud ning esitama nende põhjal selged ja konkreetsed

põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud1.

PPA möönab, et tegelik ja piisavalt tõsine oht oli vajalik tuvastada ka kaebaja suhtes koheselt

sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks.

22. Ohu hindamisel tõi vastustaja esile kaebaja poolt toime pandud kuritegude asjaolud ning

selgitas kokkuvõtteks, et kaebaja on toime pannud väga raske esimese astme kuriteo – ühe inimese

mõrva ning teise inimese mõrvakatse omakasu motiivil. Kaebaja tegevus oli sealjuures teadlik ja

tahtlik. Kaebaja kujutab endast tegelikku ohtu ning temast lähtuv oht võib realiseeruda ka karistuse

kandmise järgselt vabaduses olles. Kaebaja poolt toimepandud rasked isikuvastased kuriteod

toimusid pooleaastase vahega, seega ei teinud kaebaja pärast esimese tapmiskatse toimepanekut

tehtust järeldusi. Vastupidi, kaebaja pani toime uue kuriteo, mis tagajärjel kannatanu suri. Lisaks

nõudis kaebaja kannatu leselt raha, ähvardades, et mõrvab ka viimase poja. Teod kogumis viitavad,

et kaebajal puudub austus inimelu ja inimväärikuse vastu (otsuse punkt 28).

1 vt RKHK 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, (p-d 19, 21 ja 34).

23. Ringkonnakohtu hinnangul on kaevatavas otsuses esile toodud asjaolud piisavad, et pidada

kaebajast lähtuvat ohtu tegelikuks ja piisavalt tõsiseks. Viru Vanglas 5. augustil 2019 koostatud

kaebaja iseloomustuses (dtl 8-10) on leitud, et kaebaja poolt uue vägivaldse kuriteo toimepanemise

tõenäosus vabanemisest kahe aasta jooksul on 12%. Seega ei ole uue kuriteo toimepanemise

tõenäosus vangla hinnangul väga kõrge. Sellest ei saa aga järeldada nagu ei oleks kaebajast lähtuv

oht tegelik. Kaebaja pani toime kuriteod kõrgeima õigushüve – inimelu – vastu kasutades selleks

tulirelva. Tema teod on iseloomult üldohtlikud. Riskihinnangu kohaselt on kaebaja kõrgohtlik

konkreetse isiku suhtes ja ohtlik ühiskonnale tervikuna. Mööda ei saa vaadata sellest, et kaebaja

pani teod toime omakasu motiivil. Viibimisel kinnipidamisasutuses, kus on tagatud isiku

esmavajaduste rahuldamine ning mugavus- ja toreduslikul eesmärgil kulutuste tegemise võimalus

on piiratud, on nõrgem ka sotsiaalne surve majanduslike vahendite saamiseks. Pikaajalise

vangistuse järel vabaduses avaldub uuesti ka surve majandusliku heaolu saavutamiseks. Ei saa

välistada, et väliste mõjurite toimel kaebaja uuesti pürgib selle eesmärgi poole õiguskorda eirates.

Riigikohus on korduvalt leidnud, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse

põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks2. Arvestades, et kaebaja inimelu vastu

suunatud tegu ei olnud juhuslik, vaid selgelt tahtlik eesmärgiga saada majanduslikku hüve ning

kaebaja pani sarnase teo toime ka teistkordselt, siis on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebaja

ei hinda inimelu väärtust. Seetõttu ei ole välistatud seegi, et sobiva võimaluse korral kaebaja uuesti

üritab oma majanduslikku olukorda parandada seejuures teiste isikute elu või tervise

kahjustamisele vaatamata.

24. Ringkonnakohus jagab arusaama, et kaebaja poolt toime pandud kuritegude erilise raskuse ja

ohustatud õigushüve väärtuse tõttu saab pidada kaebajast lähtuvat ohtu tegelikuks ka olukorras,

kus ohu realiseerumise tõenäosus on väiksem kui see oleks nõutav mõne kergema rikkumise

toimepannud isiku puhul. Vaidlust ei ole selles, et kaebajast lähtuv oht on piisavalt tõsine, et

ületada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevat standardit. Kaebaja teo raskus, koostoimes

teo korduvusega ning tegudest ilmneva austuse puudumisega ühiskonna põhiväärtuste vastu viib

järelduseni, et kaebaja ohtlikkus püsib ka karistuse ärakandmise järel. Seda järeldust ei lükka

ümber kaebaja käitumine vangistuse ajal ega sotsiaalprogrammide läbimine või keeleõpe vanglas.

25. Ringkonnakohus osutab siinkohal, et PPA, Viru Vangla ja prokuratuuri hinnangud kaebaja

ohtlikkuse kohta on mõnevõrra vastuolulised.

Viru Vangla 17. oktoobri 2017. a kirjast (dtl 53-56) PPA-le nähtub, et vangla hindas kaebajat

sedavõrd ohtlikuks, et tegi ettepaneku kaebajale koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse

tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks. Sarnasel seisukohal on käesolevas asjas ka PPA.

Samas kaebaja vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses Viru Maakohtus 2019. aastal

ja ka käesoleval ajal toimuvas menetluses on nii Viru Vangla kui ka prokuratuur leidnud, et

võimalik on vabastada kaebaja vangistusest ennetähtaegselt kohaldades talle elektroonilist

jälgimist ja käitumiskontrolli meetmeid.

Arusaamatuks jääb, kuidas ühelt poolt peetakse kaebajat sedavõrd ohtlikuks, et talle ei saa määrata

tähtaega lahkumisettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks ega lubada Euroopa Liidu territooriumile

pärast vabanemist viie aasta (s.o maksimaalse lubatud tähtaja) jooksul ja teiselt poolt peetakse

siiski võimalikuks kaebaja vabastamist vangistusest enne karistuse lõplikku ärakandmist

kohustusega asuda elama kohtu määratud elukohta, eeldatavalt samasse piirkonda, kus kaebaja

pani toime rasked isikuvastased kuriteod.

26. Kuigi ringkonnakohus leiab, et kaebajast lähtuv oht lubas VSS § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lg 2 alusel

kaaluda kaebajale koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemist ja kohaldada

sissesõidukeeldu, ei ole PPA vaidlustatud otsus siiski õiguspärane.

2 Vt RKHK 27. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14 (p 19).

Riigikohus on selgitanud, et perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu

kohaldamise korral olulisel määral erineda. Ka ei pruugi isiku argumendid, mida tuleks arvesse

võtta lahkumisettekirjutuse tegemisel koos sissesõidukeelu kohaldamisega, omada otsest

tähendust

või

samaväärset

kaalu

elamisloa

kehtetuks

tunnistamisel.

Seetõttu

on

lahkumisettekirjutuse

tegemise

ja

sissesõidukeelu

kohaldamise

menetluses

korrektsel

ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse

seisukohalt. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on

kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste

esitamist. Igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu

pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne.3

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nendes küsimustes ei ole PPA kaebajat nõuetekohaselt

ära kuulanud ning otsuse põhjendused ei luba veenduda ka kaalutlusõiguse nõuetekohases

teostamises.

27. Vastustaja selgitustest ilmneb, et vaidlustatud otsusega lahendas PPA kaebaja 30. oktoobri

2017. a taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks. PPA otsustas kaebajale 14. märtsi 2018. a

otsusega anda tähtajalise elamisloa, kuid 10. mai 2018. a otsusega tunnistas elamisloa andmise

otsuse kehtetuks ja uuendas menetluse. Uuendatud menetluses selgitas PPA kaebajale võimalust

oma seisukohtade esitamiseks 26. aprilli 2019 (dtl 168-170) kirjaga. Kirjas märkis vastustaja:

„elamisloaandmisest keeldumisega võib kaasneda väljasõidukohustuse ja sissesõidukeeluseaduse

(VSS) §11 lg-st 31 tulenevalt lahkumisettekirjutuse tegemine ja VSS § 74 lg-st 2 tulenev

sissesõidukeelu kohaldamine.“ ning „Teil on õigus esitada eeltoodu kohta enda kirjalik arvamus

ja vastu väited PPA Põhjaprefektuuri piirivalvebüroo piiri- ja migratsiooni järelevalvetalitlusele

aadressil Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn hiljemalt 17.05.2019.a. Teie poolt esitatavaid vastuväiteid

ja võimalikke tõendeid arvestatakse tehtavas elamisloa andmise või andmisest keeldumise otsuses.

Kui Te ei vasta määratud tähtajaks, keeldub PPA Teile tähtajalise elamisloa andmisest.“

Ringkonnakohus leiab, et kuigi vastustaja viitas kirjas lahkumisettekirjutuse tegemise ja

sissesõidukeelu kohaldamise võimalusele, ei ilmne kirjast, et PPA oleks laiendanud menetlust

väljapoole kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse lahendamise piire või kaaluks täiendavate kaebaja

õigus piiravate meetmete kohaldamist tähtajalise elamisloa menetluses. Kirjast võib pigem aru

saada, et kui tähtajalise elamisloa taotlus jääb rahuldamata, siis selle järel toimub uus menetlus,

mille raames otsustatakse lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine.

Vastustaja osutas kirjas üheselt, et kaebaja seisukohad on olulised just tähtajalise elamisloa

taotluse lahendamisel. PPA märkis, et vastamisest keeldumise korral jääb elamisluba andmata,

viitamata, et see tähendab automaatselt ka PPA õigust kaaluda koheselt sundtäidetava

lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Sellele, et lahkumisettekirjutus

võidakse teha ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks tähtaega määramata ei ole vastusta üldse

viidanud. Vastavalt ei pidanud kaebajale olema arusaadav vajadus esitada oma seisukohta ja väited

ka lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohta.

Seega ei ole kaebajat nendes küsimustes ära kuulatud.

28. Kaevatavas otsuses põhjendas PPA kaebaja ohtlikkusega nii lahkumisettekirjutuse tegemist

selle vabatahtlikuks täitmiseks tähtaega määramata ja ka viieaastase sissesõidukeelu kehtestamist.

Muude asjaolude kaalumist otsusest ei nähtu. PPA on sissesõidukeeldu põhjendades siiski

märkinud, et pärast Vene Föderatsiooni asumist saab kaebaja suhtlus perekonnaga jätkuda

samamoodi nagu see toimus kaebaja vangistuse ajal. Ilmselt ei saa aga suhtlus väljapool Euroopa

Liidu välispiiri elava isiku ja tema perekonna vahel toimuda sarnaselt nagu Eestis elavate isikute

vahel isegi juhul, kui keegi neist viibib vangistuses. Seega on vastustaja otsuse tegemisel lähtunud

3 Vt RKHK 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545 (p-d 32-34).

ebaõigest kaalutlusest. Täiesti arvestamata on jäetud, et kaebaja on Eestis sündinud ja siin

pikaajaliselt elanud, tal on perekondlikud sidemed Eestis elavate isikutega ning enne Eestist

lahkumist võib esineda vajadus oma asjade korraldamiseks. Ringkonnakohus osutab siinjuures

veelkord Viru Vangla ja prokuratuuri seisukohtadele, kes on pidanud võimalikuks kaebaja

vabastamist vangistusest enne karistuse ärakandmist elamiseks ühiskonnas elektroonilise

järelevalve all.

Nii kaalutlusõiguse teostamata jätmine kui tuginemine väärale asjaolule on kaalutlusviga (HMS §

4 lg 2). Need vead ei ole praeguses kohtumenetluses parandatavad. Käesoleval juhul ei saa asuda

seisukohale,

et

vastustaja

kaalutlusruum

oleks

sedavõrd

ahenenud,

et

PPA

sai

lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel teha üksnes ühe õiguspärase

otsuse. Seega ei saa järeldada, et kaalutlusviga ei võinud mõjutada asja otsustamiseks ning

tegemist võiks olla üksnes otsuse põhjendamispuudusega (HMS § 58). Vastavalt on kaevatav otsus

ka materiaalselt õigusvastane ja halduskohus põhjendatult rahuldas kaebuse lahkumisettekirjutuse

ja sissesõidukeelu osas. Vastustajal tuleb lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu

kohaldamine uuesti otsustada, kuulates kaebaja seejuures nõuetekohaselt ära ning arvestada ka

kaebaja tervislikku seisundit.

29. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

30. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

taotleb

apellatsioonimenetluses

õigusabikuluna

euro

väljamõistmist

vastustajalt.

Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja menetluskulu õigusabile tervikuna põhjendatud ja vajalik

ning tuleb vastustajalt välja mõista.

31. Otsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/